[pic] | EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON |

Brüssel, 6.10.2006

KOM (2006) 583 lõplik

KOMISJONI TEATIS NÕUKOGULE JA EUROOPA PARLAMENDILE

Avaliku ja erasektori rahaliste vahendite kaasamine, et muuta kliimasõbralikud, soodsa hinnaga ja turvalised energiateenused ülemaailmselt kättesaadavamaks: ülemaailmne energiatõhususe ja taastuvenergia fond {SEK (2006) 1224}{SEK (2006) 1225}

SÄÄSTEV ARENG – ÜLEMAAILMNE KESKKONNAALANE VÄLJAKUTSE ENERGEETIKASEKTORILE

Alates 1990. aastate algusest on majandus enamikus maailma osades enneolematult kasvanud. 1994. aastast on maailma naftatarbimine suurenenud 20% ning Rahvusvahelise Energiaagentuuri (IEA) ennustuste kohaselt suureneb see aastas 1,6%.[1] Vastavalt IEA andmetele kasvab maailma energianõudlus 2030. aastaks rohkem kui 60% võrra. Et seda nõudlust rahuldada, tuleb järgmise 25 aasta jooksul investeerida energiasektorisse hinnanguliselt 16 triljonit USA dollarit. Tavapärase investeerimisstsenaariumi rakendamine tooks kaasa olulisi rahastamisprobleeme, samuti ei tagaks see säästvat arengut eelkõige seoses järgmiste aspektidega.

- Kasvuhoonegaasid: Tavastsenaariumi rakendamine suurendaks 2030. aastaks energiasektori CO2 heitkoguseid 2002. aastaga võrreldes 62% võrra, kuid 2005. aasta kevadel toimunud ülemkogu kohtumisel nõudsid ELi riigipead kasvuhoonegaaside heite vähendamist 2050. aastaks vähemalt 15%, võimaluse korral kuni 50% võrra 1990. aastaga võrreldes. 2005. aastal otsustasid ka G8 juhid kindlameelselt tegutseda ning nõustusid Gleneaglesi kliimamuutuste, puhta energia ja säästva arengu tegevuskavaga. Üleminekut puhtamale energiale tuleb rahastada avaliku ja erasektori paremini ühendatud investeerimisraamistike kaudu ning kaasata Maailmapank ja teised mitmepoolsed finantsasutused.

- Õhukvaliteet : Kiire linnastumine kiiresti kasvava majandusega riikides on mitmes linnas viinud õhusaaste tasemele, mis kahjustab tervist. Maailmapanga sõnul põhjustab näiteks Hiina linnades transpordi- ja energiasektori tekitatud õhusaaste 590 000 enneaegset surma. Sellise suundumuse peatamiseks on vaja tõhustada ebatõhusaid elektrijaamu ja rajatisi ning kasutada rohkem peaaegu saastevabu tehnoloogiad.

- Vaesus ja loodusvarade säästev majandamine: Hinnanguliselt 1,4 miljardil inimesel arengumaades ei ole 2030. aastal ikka veel juurdepääsu kaasaegsele energeetikale ning 2,4 miljardit inimest kasutab toiduvalmistamisel ja kütmisel endiselt traditsioonilist biomassi mittesäästlikul viisil. IEA sõnul on täieliku elektriga varustatuse saavutamiseks vaja täiendavalt investeerida hinnanguliselt 655 miljardit dollarit. See on suur väljakutse piirkondadele, kus on juba praegu raskusi kapitali kaasamisega.

- Energiavarustuse kindlus: Üle 60% energiatarbimise kasvust tuleneb nafta- ja gaasitarbimise suurenemisest. See suurendab kõikide peamiste importivate piirkondade sõltuvust impordist. Näiteks 2030. aastaks suureneks ELi sõltuvus naftaimpordist kuni 93%-ni ja gaasiimpordist 81%-ni võrreldes 2004. aastaga, mil need näitajad olid vastavalt 79% ja 49%. Seetõttu tegi komisjon hiljuti ettepaneku kehtestada minimaalne osa ELis kasutatava energia kogusest, mis peaks pärinema madala süsinikusisaldusega energiaallikate turvalisest ja säästlikust kasutusest. Praegu suurelt osalt sõltumatu Hiina peaks 2030. aastal importima 27% talle vajalikust gaasist. Nafta- ja gaasitarned Lähis-Idast ja Põhja-Aafrikast suureneksid 44%.

On selge, et säästva arengu tagamine, s.t edukas võitlus kliimamuutustega, energiapuuduse kaotamine ning maailma varustamine energiaga, nõuab põhjalikke muudatusi energiateenuste pakkumises ning energiaallikate kasutamises.

2002. aasta säästva arengu tippkohtumisel leppisid riigipead kokku suurendada kiiresti ja märkimisväärselt taastuva energia osakaalu ülemaailmselt toodetavas energias. Tippkohtumisel asutas EL Johannesburgi taastuvenergia koalitsiooni (JREC)[2] ja esitas oma energeetikaalgatuse, et tagada Johannesburgi rakenduskavas sisalduvate kohustuste täitmine.

Investeerimine nii taastuvenergiasse kui ka energiatõhususse loob avalikke hüvesid, mis toovad märkimisväärset kasu kohalikul ja maailma tasandil, võimaldades näiteks likvideerida kasvuhoonegaaside ja saasteainete heite või vähendada seda. Kasutades kohalikke energiaallikaid nagu tuul, päike, geotermiline soojus või biomass, aitavad investeeringud suurendada energiavarustuse kindlust. Tõhusate ja taastuva energia tehnoloogiate suurem levik vähendab fossiilsete kütuste kasutamisest tulenevaid keskkonna- ja tervisemõjusid ning maandab pingeid energiaturgudel. Investeeringud parandavad ka kohalikku tööhõivet ning sissetulekuid, näiteks jõuaks tootmiseks vajalik energia ka kõrvalistele aladele, kuhu võrgu laiendamine ei tasu end majanduslikult ära.

Kui võtta täielikult arvesse tulenevat avalikku hüve, on taastuva energia ja energiatõhususega seotud projektid sageli majanduslikult atraktiivsed ja seda eriti arengumaades, kus energiatootmine on tavaliselt ebatõhusam ja keskkonnakahjulikum kui tööstusriikides, kus on vastu võetud keskkonnaalased õigusaktid. IEA alternatiivsete energiastsenaariumide kohaselt võivad paranenud energiatõhusus ja taastuva energia suurem kasutamine vähendada maailma energianõudluse kasvu 60%-lt 50%-le ning heitkoguseid 62%-lt 46%-le. Väiksem nõudlus tulevikus võib langetada naftahindu 15% võrra. See küll ei lahendaks veel eespool nimetatud probleeme, kuid oleks suur samm õiges suunas. Komisjoni hinnangul võib energiatõhususe paranemine ja taastuva energia kasutamine pikemas perspektiivis heitkoguseid kulusäästlikult vähendada kuni 2/3 võrra (SEK(2005)180).

Nende rohkete avalike hüvede saavutamiseks arendatakse edasi poliitilisi raamistikke ning investeeringud taastuvenergiasse ja energiatõhususesse on energia- ja arengualaste investeeringukavade lahutamatu osa. Praegu võimaldavad need varustada säästval viisil kohalike ettevõtteid ja transpordivõrke hinnalt soodsa elektri- ja muu energiaga, eriti seal, kus võrguühendus end majanduslikult ära ei tasu. Võrguvälised süsteemid ja väikevõrgud suudavad tagada piisava ja majanduslikult tasuva energiavarustuse kõrvalistel aladel. On võimalik pakkuda mitmeid tehnoloogilisi lahendusi ettevõtete ja majapidamiste vajaduste rahuldamiseks, mis on eriti oluline arengumaades.

Hoolimata eespool nimetatud edusammudest ennustab IEA, et praeguste suundumuste püsimisel jääb taastuvenergia osakaal 2030. aastal enam-vähem samale tasemele. Seetõttu annaks rohkem kui 16 triljoni USA dollari suurune investeering, mis tuleks teha 2030. aastaks, harukordse võimaluse luua ülemaailmne säästva energia sektor. Seda võimalust ei tohiks kasutamata jätta. Ei ole kahtlust, et tulevikus peab suurem osa energiasektori investeeringutest tulema erasektori vahenditest. Riikidel seisab ees keeruline ülesanne töötada välja poliitika, mis loob motiveeriva ja soodsa keskkonna selleks, et erasektor oleks huvitatud investeerima keskkonnasõbralike, soodsa hinnaga ja turvaliste energiateenuste kättesaadavusse.

Käesolevas teatises vaadeldakse, mis takistab taastuva energia ning energiatõhusust suurendavate tehnoloogiate kasutamist erasektoris, seda eriti arengumaades. Teatises tehakse ettepanek luua konkreetne ja uuenduslik avaliku ja erasektori partnerlus – ülemaailmne energiatõhususe ja taastuvenergia fond – mis kaasaks erainvesteeringud arengumaade ja üleminekumajanduste toetamiseks.

Tõkked erasektori vahendite KAASAMISEL ENERGIATÕHUSUSE JA TAASTUVENERGIA INVESTEERINGUTE RAHASTAMISEKS

IEA baasstsenaariumi kohaselt tuleb maailmas kuni 2010. aastani taastuvenergia tootmisse investeerida 241 miljardit USA dollarit.[3] Sellega kaasnev vajadus riskikapitali järele on ainuüksi arengumaades ja üleminekumajandustes hinnanguliselt üle 10 miljardi USA dollari (9 miljardit eurot). Prognoosi järgi tehakse Lõuna-Ameerikas ligikaudu 70% elektrienergia tootmisse suunatud investeeringutest taastuva energia sektoris, Aasias on vastav suhtarv 40%.[4] Soodsamad poliitilised raamistikud tekitavad erainvestorites üha rohkem huvi investeerida.

Taastuva energia ja energiatõhususe rahastamise suhtes on toimunud teatav positiivne areng. Euroopa Investeerimispank (EIP) ja teised rahvusvahelised investorid on märganud taastuvenergia projektide suurenevat kasumlikkust ning viimasel ajal seadnud ambitsioonikaid investeerimiseesmärke kõnealuses valdkonnas. Näiteks EIP eesmärk on investeerida 50% oma aastasest ELi energia laenuportfellist taastuvenergia projektidesse. 2005. aasta aprillis toimunud Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) ekspordikrediidi ja krediidigarantii töörühm pikendas taastuvenergia investeeringute minimaalset võimalikku tagasimaksetähtaega 10 või 12 aastalt 15 aastale. Kyoto protokolli jõustumisega ja süsinikuhinna kehtestamisega tasustatakse nüüd süsinikuvaba või madala süsinikusisaldusega tehnoloogiatega seotud projektide keskkonnaeelised. Arengumaades võivad sellised projektid saada laenu heitkoguste vähendamiseks puhta arengu mehhanismi protokolli raames. Lähiaastatel annab nende projektide rahastamiseks lisavahendeid heitkogustega kauplemisest saadav tulu.

Hoolimata uutest optimistlikest väljavaadetest ning tehnoloogia kiirest arengust on taastuvenergia projektidel ja ettevõtetel jätkuvalt olulisi raskusi investeeringuteks vajaminevate vahendite hankimisel. Probleem on mitmetahuline, kuid kõige keerulisem on hankida riskikapitali, mis on laenuandjate jaoks oluline tagatis. Rahalise ummikseisu mõned peamised põhjused on järgmised.

- Taastuvenergia tehnoloogiate esialgsed kapitalikulud on 3–7 korda suuremad kui tavaliste fossiilkütusel põhinevate tehnoloogiate puhul. Kuigi neid kulusid korvavad fossiilkütusel põhinevate tehnoloogiatega võrreldes palju väiksemad ja püsivamad jooksevkulud, peavad erasektori investorid pikemaid tagasimaksetähtaegu siiski liiga riskantseteks ja seetõttu mitteatraktiivseteks.

- Väljaspool OECD riike otsivad erainvestorid lisakindlust. Isegi 6–14%-line kasum ei ole piisav, et võtta paljudes arengumaades investeeringutega kaasnevaid riske.

- Taastuvenergia tehnoloogiad sobivad väga hästi väikeste ja keskmise suurusega investeerimisprojektide jaoks. Siiski kaasnevad nende projektidega oluliselt suuremad tehingukulud võrreldes suurte fossiilkütusel töötavate elektrijaamade projektidega ning need ei ole seetõttu pakkunud tavapärastele riskikapitali pakkujatele piisavalt huvi. Rahvusvahelised finantsasutused või erasektor pakuvad riskikapitali tavaliselt suuremahuliste investeeringute puhul, mille tingimused ei sobi väikestele ettevõtetele või projektidele kogukapitaliga alla 5–10 miljoni euro.

Need asjaolud asetavad taastuvenergia projektid erasektori omakapitali kaudu rahastamist taotledes selgelt halvemasse olukorda, millest tuleneb üldine omakapitali finantseeringute puudumine sektoris. Hiljuti tuli ka Maailmapank järeldusele, et isegi hoolimata paranenud reguleerivast keskkonnast ning poliitiliste riskide maandamise abinõudest on lisakulutuste ja tehnoloogiariskide rahastamine tõsine väljakutse.[5] Kuna taastuvenergia ja energiatõhususe projektidel on potentsiaal toota hulgaliselt keskkonnaalaseid ja sotsiaal-majanduslikke hüvesid nii kohalikul kui ka ülemaailmsel tasandil, toetab üldsus rahastamisprobleemide lahendamist ning rahvusvaheliste ja kohalike erainvestorite motiveerimist. Valitsused ja erasektor peavad tegema tihedat koostööd rahaliste tõkete ületamiseks.

Uuenduslik avaliku ja erasektori partnerlus: üle MAAILMNE ENERGIATÕHUSUSE JA TAASTUVENERGIA FOND

Eespool nimetatud põhjustel teeb käesolev teatis ettepaneku luua konkreetne ja uuenduslik avaliku ja erasektori partnerlus – üleilmne energiatõhususe ja taastuvenergia fond (GEEREF) – eesmärgiga kaasata erasektori investeeringuid rahvusvaheliste säästva arengu programmide raames, eriti arengumaades ja kasvava majandusega riikides. Kavandatav partnerlus täiendab käimasolevaid jõupingutusi poliitilise raamistiku parandamisel, hoogustades energiatõhusate ja taastuvenergia tehnoloogiate kiirema kasutuselevõtuga säästvat arengut.

Fondi loomise ettepanek on ajendatud 2004. aastal Euroopa Komisjoni JRECi raames loodud pikaajalise kapitali algatusest ( Patient Capital Initiative ). Selle algatuse reguleerimisala määrati kindlaks säästva arengu tippkohtumisel peetud läbirääkimistel ning 2003. aastal Brüsselis toimunud rahvusvahelisel kõrgetasemelisel JRECi konverentsil. Käesolev ettepanek põhineb 2004. aastal läbi viidud teostatavusuuringul, mille käigus hinnati mitut võimalust uue avaliku ja erasektori sihtotstarbelise partnerluse loomiseks. Teostatavusuuringus kasutati eri sidusrühmade, sealhulgas EIP Grupi, Maailmapanga Rahvusvahelise Finantskorporatsiooni (IFC), Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga (EBRD), Kreditanstalt für Wiederaufbau (KfW), ÜRO Keskkonnaprogrammi (UNEP), ÜRO Arenguprogrammi (UNDP), ELi energeetikaalgatuse ja mitme muu partnerluse märkusi ja ettepanekuid.

Lisaks tugineb ettepanek hiljuti avaldatud rohelisele raamatule „Euroopa strateegia säästva, konkurentsivõimelise ja turvalise energia tagamiseks”,[6] milles komisjon esitab integreeritud lähenemise, kuidas tulla toime energiasektori säästva arengu väljakutsetega, mis on seotud eelkõige kliimamuutustega, sealhulgas energiatõhususe ja taastuvenergia tehnoloogiate laialdasema tutvustamise ja kasutamisega. 2006. aasta märtsis kutsus Euroopa Ülemkogu üles tagama ühenduse vahenditest piisavat toetust säästva energia lahendustele. Kolmandate riikidega peetavate dialoogide raames peab EL säästva arengu tagamiseks rakendama ennetavat lähenemist, edendades võitluses kliimamuutustega taastuvate energiaallikate ja vähesaastavate tehnoloogiate kasutamist ja energiatõhususe parandamist, ning tõhustama Kyoto protokolli mehhanismide rakendamist. Lisaks põhineb ettepanek nõukogu poolt hiljuti vastuvõetud dokumendil „Põhimõtted energiasektori meetmete integreerimiseks arengukoostöösse” (Areng),[7] uuendatud ELi säästva arengu strateegial,[8] ning komisjoni ja ühise välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ühisdokumendil „Välispoliitika Euroopa energiaalaste huvide kaitsmiseks”,[9] mis kõik rõhutavad puhta energia tähtsust, et lahendada kliimamuutuste, vaesuse kõrvaldamise ja säästva arenguga seotud probleeme.

Kuna riiklikud rahastamisvahendid on piiratud, on esmatähtis luua uuenduslik rahastamisvahend, mis maksimeeriks riiklike vahendite mõju. Viimases teatises, milles on esitatud keskkonda ning loodusvarade, sealhulgas energiaressursside säästvat majandamist käsitleva teemaprogrammi ulatus ja prioriteedid, märkis komisjon selgelt, et „innovaatilisi ja paindlikke rahastamismehhanisme on hädasti vaja [...]”.[10] See on ka 2006. aasta juunis sõlmitud institutsioonidevahelise kokkuleppe põhisõnum, milles öeldakse, et „institutsioonid nõustuvad, et kaasrahastamismehhanismide kasutuselevõtmine on vajalik, et suurendada rahastajatele pakutavate stiimulite kaudu Euroopa Liidu eelarve mõjujõudu. Institutsioonid on nõus toetama sobivate mitmeaastaste rahastamisvahendite väljatöötamist, mis elavdaksid avaliku ja erasektori investeeringuid“.[11]

Erasektori juurdepääsu parandamine riskikapitalile avaliku sektori pikaajalise kapitali ( patient capital ) eraldiste kaudu on ilmselt sobivaim tee, sest pakub riskide jagamiseks mitmeid võimalusi. Avalik sektor võiks:

- aktsepteerida iga üksikjuhtumi puhul eraldi väiksemat tulu sõltuvalt näiteks tegelikest riskidest, mida kaetakse, ning tõsta sellega erasektori kaasrahastajate tulu lähemale tavapärasele turutasemele;

- aktsepteerida pikemaajalisi investeeringu- või tagasimaksetähtaegu põhimõttel „ first in – last out” , et seada suuremahulised alginvesteeringud vastavusse madalate tegevus- ja hoolduskuludega;

- kanda suuremaid tehingukulusid, et kaasata väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted ning rahuldada vajadus mitmete tugiteenuste, stardi- ja kasvukapitali järele.

Uuendusliku avaliku ja erasektori partnerluse rakendamine praktikas

Partnerluse eesmärk on avaliku ja erasektori rahaliste vahendite kaasamine, mis aitab lahendada majanduslikult tasuvate taastuva energia ja energiatõhususe projektide ja ettevõtete rahastamisprobleeme, keskendudes eelkõige riskikapitali lõhele. See võiks hõlmata suurema arvu edukate katsekavade rakendamist. GEEREFi asutamiseks on komisjoniga juba koostööd alustanud rahvusvahelised finantsasutused, nagu EIP, EBRD ning Maailmapank, erasektori investorid ja teised finantsvahendajad. EIP ja EBRD on määratlenud esialgsed kaasinvesteerimise võimalused, EIP on need suunanud eelkõige Aafrikale, Kariibi mere ja Vaikse ookeani ning Vahemere piirkonnale, EBRD toetab piirkondliku fondi loomist, mis kataks ELi-väliste Ida-Euroopa riikide turud.

Kuidas see toimib?

GEEREF luuakse ülemaailmse avaliku ja erasektori partnerlusena, mis hakkab tegutsema avaliku sektori ülesandeid täitva eraõigusliku üksusena.[12] Partnerlus seatakse sisse tihedas koostöös rahvusvaheliste finantsasutustega nagu EIP ja EBRD. GEEREF hakkab pakkuma paljudele ülemaailmsete investeerimisvolitustega äri- ja erainvestoritele uusi riski jagamise ja kaasrahastamise võimalusi. See võimaldab kaasata kutselisi sõltumatuid fondijuhte, kes hakkavad tegutsema vastavalt rahastajate ja investorite kehtestatud erivolitusele. Kehtestatakse ranged järelevalve-, aruandlus- ja kontrollimeetmed.

Selle asemel et rahastada vahetult sihtrühmi, hakkab GEEREF aktiivselt tegelema piirkondlike allfondide asutamise ja rahastamisega või sarnaste olemasolevate algatuste toetamisega. See tähendab, et arvestatakse piirkondlike turgude eripäradega, kaasates rahvusvahelisi finantsasutusi, rakendades lisaks teaduslikele teadmistele kohalikke asjatundjaid ning võimendades täiendavalt erasektori rahastamist. Iga allfondi tegevus juhindub GEEREFi investeerimisstrateegiast, selle rangest juhtimis- ja rakendamistavast ning ta tagab minimaalse kaasrahastamise osa ettevõtetelt.

Keda toetatakse?

GEEREFist hakatakse rahastama taastuva energia ja energiatõhususe projektide arendajaid ning väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtteid. Keskendutakse projektidele, mille eelarve on kuni 10 miljonit eurot, kuna äriinvestorite ja rahvusvaheliste finantsvahendajate jaoks on need projektid kõige vähem atraktiivsed. Lisaks elukondlikke teenuseid pakkuvatele projektidele hakatakse toetama tootmis- ja monteerimisettevõtteid, tarbijaid, väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtteid ning väikerahastamisega tegelevatele asutustele.

Milliseid piirkondi toetatakse?

GEEREFist hakatakse toetama Saharast lõuna poole jäävate riikide, Kariibi mere ja Vaikse ookeani saareriikide (AKV piirkond) toetamiseks ettenähtud allfondide asutamist ja rahastamist, Euroopa naaberriike (sh Põhja-Aafrika ja ELi-välised Ida-Euroopa riigid, k.a Venemaa) ning Ladina-Ameerika ja Aasia riike (sh Kesk-Aasia ja Lähis-Ida).[13] Uue arengualase koostöö dokumendiga nähakse ette fondi õiguslik alus ja GEEREF inkorporeeritakse keskkonda ning loodusvarade, sealhulgas energiaressursside säästvat majandamist käsitlevasse teemaprogrammi.[14] Rahastamine on turukeskne, samal ajal eelistatakse investeeringuid riikidesse või piirkondadesse, kus rakendatakse selliseid taastuvenergia ja energiatõhususe põhimõtteid, mis soodustavad erasektori kaasamist. Erilist tähelepanu pööratakse AKV riikide vajadustele.

Mis liiki toetust antakse?

Suuremat osa fondi vahenditest kasutatakse riskikapitali andmiseks eri liiki taastuvenergia ja energiatõhususe investeerimisprojektidele. Kapitali antakse hinnalt soodsatel „pikaajalistel” tingimustel, kusjuures „pikaajalisuse” määr sõltub allfondide ja nende kaudu rahastatavate projektide kohalikust ja ülemaailmsest kasutegurist. Keskmise ja suure riskiga tehingute puhul rahastab GEEREF 25–50% projekti maksumusest, väikese riskiga tehingute puhul kuni 15%. Lisaks luuakse fondi juurde tehnilise abi allfondid. Need moodustavad 10–20% kogu fondi suurusest, sõltuvalt suutlikkuse suurendamise reaalsest vajadusest, mis on tõenäoliselt suurem majanduslikult vähemarenenud riikides. Tehnilise abi allfondidest on võimalik rahastada kohaliku ja rahvusvahelise tehnilise ekspertiisi läbiviimist, et parandada projektiettepanekuid ja äriplaane paralleelselt investeerimiskava koostamisega. Pakkudes nii riskikapitali kui ka tehnilist abi, toimib GEEREF „kõik ühest kohast”-põhimõttel, mis vähendab tehingukulusid ja parandab fondi üldist toimimist.

Mis liiki tehnoloogiaid toetatakse?

Investeeritakse väga erinevatesse projektidesse ja energiatõhususe ning taastuvenergia tehnoloogiatesse. Kuna põhitähelepanu pööratakse arenguriikidele ja üleminekumajandustele, eelistatakse toetada keskkonnasõbralikke, tõestatud tõhususega tehnoloogiaid, samuti arvestatakse ühenduse raamprogrammide käigus saadud teaduslikke teadmisi. Kogemus ja prognoosid näitavad, et suur osa tulevasi investeeringuid on seotud väikeste hüdroenergia- ja biomassienergia projektidega, samuti on potentsiaali rannikuäärsetel tuuleparkidel. Fotovolt-süsteemid võivad osutuda majanduslikult mahajäänud riikide jaoks liiga kulukaks. Investeerimisportfellis on tõenäoliselt ülekaalus taastuvenergia projektid. Energiatõhususe projektid leiavad toetust peamiselt piirkondades, kus tuleb lahendada sarnaseid rahastamisprobleeme. Samuti on abikõlblikud koostootmisjaamad (nt kivisöe ja suhkruroo pressimisjäätmete põletustehased), energiaettevõtted ning muud väikesed ja keskmise suurusega, puhta ja tõhusa energia lahendusi pakkuvad ettevõtted.

Milline on fondi kavandatav suurus?

GEEREFiga seotud investeeringute miinimummaht on 100 miljonit eurot. See on vajalik, et saavutada maailma tasemel mõju, ning piisav, et luua pikaajaliselt püsiv avaliku ja erasektori partnerlus.

Oletades, et 100 miljonit eurot on investeeringuteks kulutatud, võidakse allfondide struktuuri kaudu ning projekti ja väikese ja keskmise suurusega ettevõtte tasandil kaasata lisakapitali vähemalt 300 miljoni kuni ühe miljardi euro ulatuses. Võttes arvesse, et algselt fondi paigutatud riiklikke vahendeid on võimalik taaskasutada ja -investeerida, võib see number lähiaastatel suureneda. Fondi finantsvõimendus võib olla kuni kümnekordne. See on märkimisväärselt suurem kui tavalistel toetuspõhistel abikavadel, mille puhul nõutakse 50–70% kaasfinantseerimist.[15] Loodetakse, et üheksanda Euroopa Arengufondi raames, mida haldab EIP, kaasrahastatakse investeerimisrahastust kuni 50 miljoni euro ulatuses tegevuste arendamist AKV piirkonnas. Kõnealune uudne rahastamisvahend on hea eeskuju, mida võiksid järgida ka teised avaliku ja erasektori investorid.

Milline on oodatav kasu?

Kui kõik fondi vahendid on investeeritud ja fond täielikult võimendatud, on GEEREFi abil võimalik arengumaade turgudele toota üks gigavatt keskkonnasõbralikku energiat. Sellega suudetaks säästva energiaga varustada üks kuni kolm miljonit inimest ja vähendada süsinikdioksiidi ekvivalenti ühe kuni kahe miljoni tonni võrra aastas. GEEREF täiendab vahendite valikut, mille abil tõhusalt toetada keskkonnasõbralike tehnoloogiate arendamist ning arenenud ja arenguriikide vahelist tehnosiiret. GEEREF suurendab ühenduse suutlikkust rakendada eespool nimetatud strateegiaid ja teemaprogramme ning luua sünergiat Euroopa tehnoloogiaplatvormi, ühiste tehnoloogiaalgatuste, kliimamuutuste ja energiaalaste partnerluste vahel, näiteks sünergiat Venemaa, Hiina ja India vahelisest koostööst. Puhta energia tehnoloogiate edendamine toob kaasa olulist kasu, parandades sise- ja välisõhu kvaliteeti ning soodustades kohalike ettevõtete loomist, tööhõivet ja sissetulekute suurenemist.

Järeldused ja edasised sammud

Käesolevas teatises lühidalt kirjeldatud ülemaailmne energiatõhususe ja taastuvenergia fond on uudne avaliku ja erasektori partnerlus, mis täiendab olemasolevaid ühenduse rahastamisvahendeid. See on välja töötatud selleks, et suurendada ühenduse suutlikkust toetada partnerriikide säästva arengu ja vaesuse kaotamise programmide rakendamist ning kiirendada keskkonnasõbralike tehnoloogiate siiret, arendamist ja kasutuselevõttu. Fond soodustab rahastajate ja äriinvestorite, sealhulgas rahvusvaheliste finantsasutuste, tõhusat koostööd, ning kiirendab säästvate, turvaliste ja hinnalt soodsate energiatehnoloogiate ja -teenuste kasutuselevõttu maailma energiaturul. Fond leevendab oluliselt tungivat vajadust uuenduslike avaliku ja erasektori rahastamiskavade järele, mille tähtust on rõhutanud Euroopa Liidu institutsioonid.

Euroopa Komisjon tervitab EIP ja EBRD esialgset huvi algatust kaasrahastada. Komisjon kutsub nõukogu ja Euroopa Parlamenti üles avaldama uuenduslikule algatusele poliitilist toetust, et avaliku ja erasektori huvitatud sidusrühmad saaksid oma huvi lõplikult kinnitada.

Võttes arvesse kaasnevaid riske, on Euroopa Komisjon arvamusel, et ühenduse eelarvest tuleb eraldada märkimisväärne summa algatuse käivitamiseks ja algtõuke andmiseks erasektori kaasrahastamisele. Euroopa Komisjon teeb ettepaneku eraldada ajavahemikus 2007–2010 keskkonda ning loodusvarade, sealhulgas energiaressursside säästvat majandamist käsitleva teemaprogrammi raames GEEREFile kuni 80 miljonit eurot. Esimene sissemakse summas 15 miljonit eurot tehakse eeldatavalt 2007. aastal. GEEREF luuakse selliselt, et oleks tagatud kõnealuste sissemaksete kajastumine arenguabikomitee iga-aastases koostööaruandes. Töötajad värvatakse olemasoleva personali seast, vajadusel tehakse töökohtades ümberpaigutusi.

Samuti kutsub komisjon liikmesriike, EMP riike ja muid finantsasutusi ning ettevõtteid kõnealuse uudse algatusega ühinema.

Võttes arvesse lähenemise uudsust, jätkavad Euroopa Komisjoni talitused koostöös fondijuhtidega, EIP, EBRD ja teiste kõnealuse algatamise kaasrahastamise vastu ametlikku huvi üles näidanud rahastajatega üksikasjaliku rakenduskokkuleppe väljatöötamist. Liikmesriike ja Euroopa Parlamenti teavitatakse igakülgselt kõnealuse algatuse edasisest arengust.

[1] IEA 2004. World Energy Outlook.

[2] Alates 2002. aastast on JRECi liikmete arv tõusnud 66 riigist 90 riigini, kes on võtnud endale kohustuse oluliselt suurendada taastuvenergia osakaalu koostöö kaudu, mis põhineb investeeringute suunamiseks seatud eesmärkidel ja koostatud ajakavadel. Euroopa Komisjon juhib koalitsiooni koos Marokoga ning selle juures töötab JRECi sekretariaat.

[3] IEA 2003. World Energy Investment Outlook.

[4] Impax Capital Corp. Ltd 2004. The Patient Capital Initiative Feasibility Study.

[5] World Bank. 2006. Clean Energy and Development: Towards an Investment Framework.

[6] KOM (2006)105, 8. märts 2006.

[7] Nõukogu dokument 8358/06, 11. aprill 2006.

[8] Nõukogu dokument 10117/06, 9. juuni 2006.

[9] Dokumenti esitleti Euroopa Ülemkogule 15. ja 16. juunil 2006.

[10] KOM (2006) 20, 25.1.2006 ja KOM (2005) 324, 3.8.2005.

[11] ELT, C 139, 14.6.2006 lk 1–17, lõige 49.

[12] Kooskõlas asjaomase finantsmääruse artikli 54 lõike 2 sätetega

[13] Ühinemiseelse rahastamisvahendiga hõlmatud riikide puhul tuleks tagada lisafinantseerimine muudest vahenditest.

[14] Nõukogu dokument 134/06 DEVGEN, 20.7.2006.

[15] Üksikasjalikud arvutused on esitatud käesolevat teatist (SEK(2006) 1224) täiendava mõjuhinnangu 6. jaotises.