[pic] | EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON |

Brüssel, 22.08.2005

KOM(2005) 382 lõplik

KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE

erandi tegemise kohta vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 19 lõikele 1, esitatud valimisõigust ja kohalikel valimistel kandideerimise õigust käsitleva direktiivi 94/80/EÜ artikli 12 lõike 4 kohaselt

ARUANDE EESMÄRK

Nõukogu direktiivis 94/80/EÜ[1] sätestatakse üksikasjalik kord, mille alusel liikmesriigis elavad, kuid selle kodakondsuseta liidu kodanikud saavad kasutada õigust valida ja kandideerida liikmesriigi kohalikel valimistel[2].

Direktiivi artikli 12 lõikes 4 on sätestatud, et 31. detsembriks 1998 ja seejärel iga kuue aasta tagant esitab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande kontrollimaks, kas asjaomastele liikmesriikidele vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 19 lõikele 1 tehtud erand on veel õigustatud, ning teeb ettepaneku vajalike kohanduste tegemiseks.

VALIMIS- JA KANDIDEERIMISÕIGUS KOHALIKEL VALIMISTEL

Igal liidu kodanikul on õigus valida ja kandideerida kohalikel valimistel liikmesriigis, kus ta elab, samadel tingimustel kui selle riigi kodanikel.[3]

See on üks õigustest, mille 1992. aastal Maastrichti lepinguga loodud liidu kodakondsus liidu kodanikele annab. Konkreetsed õigused osalemiseks elukohaks oleva liikmesriigi poliitilises elus on sätestatud Euroopa Ühenduse asutamislepingu (edaspidi „EÜ asutamisleping“) artiklis 19.

Artikli 19 lõikes 1 on sätestatud, et igal liidu kodanikul on õigus valida ja kandideerida kohalikel valimistel liikmesriigis, kus ta elab, samadel tingimustel kui selle riigi kodanikel. Seda õigust tuleb kasutada nõukogu poolt vastu võetud üksikasjaliku korra kohaselt. Kord võib ette näha erandeid, kui konkreetse liikmesriigi probleemid õigustavad seda.

Kohalikel valimistel valimis- ja kandideerimisõiguse kasutamise üksikasjalik kord sätestati 1994. aastal eelpool nimetatud direktiiviga. Artiklis 3 näehakse ette, et igal isikul, kes kontrollpäeval:

(a) on liidu kodanik EÜ asutamislepingu artikli 17 tähenduses;

(b) ei ole elukohaliikmesriigi kodanik, aga vastab valimis- ja kandideerimisõigusega samadele tingimustele, mida see riik seoses hääletamisseadusega kehtestab oma kodanike suhtes,

on vastavalt direktiivile õigus valida ja kandideerida elukohaliikmesriigi kohalikel valimistel.

Üldjuhul ei luba direktiiv asukohaliikmesriigil nõuda, et riigi kodakondsuseta liidu kodanikud peaksid enne valimis- ja kandideerimisõiguse saamist elama teatud miinimumperioodi selle liikmesriigi territooriumil, kui nende oma kodanikele sellist nõuet ei ole. Lisaks loetakse riigi kodakondsuseta liidu kodanikud elukohaliikmesriigis minimaalse elamisperioodi nõude täitnuks, kui nad on elanud samaväärse aja mingis muus liikmesriigis, vrd artikli 4 lõige 1.

ERANDID VASTAVALT DIREKTIIVI ARTIKLILE 12

Nimetatud direktiiv lubab erandeid üldreeglitest. Erandid tuleb põhjendada liikmesriigi konkreetsete probleemidega. Artikli 12 lõikes 1 on sätestatud, et kui 1. jaanuaril 1996 on liikmesriigis elavate valimisõiguslikus vanuses, kuid riigi kodakondsuseta liidu kodanike osa suurem kui 20% seal elavate valimisõiguslikus vanuses liidu kodanike koguarvust, võib kõnealune liikmesriik erandina käesolevast direktiivist:

(a) reserveerida valimisõigust direktiivi artikli 3 kohaselt valimisõiguslikele isikutele, kes on kõnealuses liikmesriigis elanud miinimumperioodi, mis ei tohi olla pikem kui omavalitsuse valitud esinduskogu ametiaeg;

(b) piirata kandideerimisõigust direktiivi artikli 3 kohaselt kandideerimisõiguslikele isikutele, kes on kõnealuses liikmesriigis elanud miinimumperioodi, mis ei tohi olla pikem kui omavalitsuse valitud esinduskogu kaks ametiaega; ning

(c) võtta kasutusele asjakohased meetmed kandidaatide nimekirjade koosseisu suhtes, et eelkõige soodustada mõne teise liikmesriigi kodakondsusega liidu kodanike integratsiooni.

Artikli 12 lõikes 2 on sätestatud, et Belgia Kuningriik võib erandina kõnealuse direktiivi sätetest kohaldada artikli 12 lõike 1 punkti a sätteid piiratud arvu omavalitsusüksuste suhtes, kelle nimekirja ta edastab vähemalt üks aasta enne omavalitsusüksuse valimisi, mille puhul ta kavatseb erandit rakendada.

Artikli 12 lõikes 3 on sätestatud, et kui liikmesriigi õigusaktid näevad ette, et kõnealuses liikmesriigis elavatel teise liikmesriigi kodanikel on õigus valida selle riigi parlamenti täpselt samadel tingimustel nagu riigi kodakondsusega valijail, võib esimene liikmesriik erandina direktiivist nende kodanike puhul loobuda artiklite 6-11 kohaldamisest.

Kohaldatud erandid

Luksemburg on ainus liikmesriik, kes on kasutanud erandit artikli 12 lõike 1 alusel. Luksemburg piirab hääleõiguse mittekodanikest liidu kodanikele, kellel on Luksemburgi territooriumil alaline elukoht ning kes on seal elanud tema territooriumil enne valijaks registreerimist vähemalt viis aastat.[4] Kandideerimisõiguse saamiseks nõuab Luksemburg mittekodanikest liidu kodanikelt seal elamist vähemalt viis aastat enne kandideerimisavalduse esitamist.[5]

Kohalike omavalitsuste liikmed valitakse kuueks aastaks.[6] Hääleõiguse saamiseks vajalik minimaalne elamisaeg on seega lühem kui periood, milleks kohaliku omavalitsuse esindaja valitakse, ning kooskõlas direktiiviga. Sama kehtib minimaalse elamisaja kohta kandideerimisõiguse saamiseks: see on lühem kui „kahekordne periood, milleks kohaliku omavalitsuse esindaja valitakse“.

Seoses artikli 12 lõikega 2 ei ole Belgia kunagi teatavaks teinud ühtki omavalitsusüksust, mille puhul ta kohaldaks erandit.

ASJAOLUDE HINDAMINE ERANDI TEGEMISEKS

Artikli 12 lõike 1 kirjelduse kohaselt võib erandi teha tingimusel, et „liikmesriigis elavate valimisõiguslikus vanuses, kuid selle riigi kodakondsuseta liidu kodanike osa ületab 20% seal elavate valimisõiguslikus vanuses liidu kodanike koguarvust“.

Seega tuleb kindlaks teha, kas Luksemburgis elavate mitte-kodanikest valimisõiguslikus vanuses liidu kodanike osatähtsus ületab 20% Luksemburgis elavate valimisõiguslikus vanuses liidu kodanike koguarvust.

Artikli 12 lõike 4 teises lauses on sätestatud, et liikmesriigid, kes rakendavad erandeid lõike 1 kohaselt, peavad esitama komisjonile kogu vajaliku taustteabe. Komisjon palus[7], et Luksemburgi ametiasutused esitaksid värskeimad andmed järgneva kohta:

- Luksemburgis elavate valimisõiguslikus vanuses liidu kodanike arv, kes ei ole Luksemburgi kodanikud, ja

- Luksemburgis elavate valimisõiguslikus vanuses liidu kodanike koguarv.

Vastavalt Luksemburgi ametiasutuste esitatud andmetele elas Luksemburgis 133 831 valimisõiguslikus vanuses liidu kodanikku, kes ei olnud Luksemburgi kodanikud. Luksemburgis elavate valimisõiguslikus vanuses liidu kodanike koguarv oli 356 274.

Sellest järeldub, et Luksemburgis elavate mittekodanikest valimisõiguslikus vanuses liidu kodanike osatähtsus kõigist seal elavatest valimisõiguslikus vanuses liidu kodanikest moodustab 37,6%. Suhe on selgelt kõrgem kui direktiivis sätestatud lävi ehk 20%.

Seoses EÜ asutamislepingu artikli 19 lõike 1 ja kõnealuse direktiivi artikli 12 lõike 2 järgse erandiga ei ole olukord Belgias muutunud, ehkki ta ei ole veel kordagi erandit rakendanud konkreetsete tunnusjoonte ja tasakaalu tõttu, mis tulenevad sellest, et Belgia põhiseadus näeb ette kolm ametlikku keelt ning territoriaalse jaotuse piirkondadeks ja kogukondadeks.

JÄRELDUSED

Komisjon teeb järelduse, et asjaolud, mis õigustavad Luksemburgile erandi lubamist EÜ asutamislepingu artikli 19 lõike 1 ja asjaomase direktiivi artikli 12 lõike 1 kohaselt, kehtivad jätkuvalt, sest erand on endiselt põhjendatud.

Komisjon teeb järelduse, et asjaolud, mis õigustavad Belgiale erandi lubamist EÜ asutamislepingu artikli 19 lõike 1 ja asjaomase direktiivi artikli 12 lõike 2 kohaselt, kehtivad jätkuvalt, sest erand on endiselt põhjendatud.

Seetõttu ei leia komisjon, et oleks vaja teha kohandusettepanekuid.

[1] Nõukogu 19. detsembri 1994. aasta direktiiv 94/80/EÜ, millega sätestatakse üksikasjalik kord, mille alusel liikmesriigis elavad, kuid selle riigi kodakondsuseta liidu kodanikud saavad kasutada õigust valida ja kandideerida liikmesriigi kohalikel valimistel (EÜT L 368, 31.12.1994, lk 38), muudetud nõukogu 13. mai 1996. aasta direktiiviga 96/30/EÜ (EÜT L 122, 22.5.1996, lk 14) ja kohandatud 16. aprilli 2003. aasta ühinemisaktiga (ELT L 236, 23.9.2003, lk 334) (edaspidi „direktiiv“).

[2] Edaspidi „riigi kodakondsuseta liidu kodanikud“.

[3] Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 40 (EÜT C 364, 18.12.2000, lk 1).

[4] Artikkel 2, Loi électoral du 18 février 2003.

[5] Artikkel 192, Loi électoral du 18 février 2003.

[6] Artikkel 186, Loi électoral du 18 février 2003.

[7] Kiri 30. augustist 2004.