23.12.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 352/39

(1)

Määruse (EL) nr 1380/2013 eesmärk on tagasiheite järkjärguline kaotamine kogu liidu kalanduses, kehtestades selliste liikide püügi lossimise kohustuse, mille suhtes kohaldatakse püügi piirnorme.

(2)

Määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõikega 6 on komisjonile antud õigus võtta delegeeritud õigusaktiga kuni kolmeks aastaks vastu tagasiheitekavad, mis põhinevad ühistel soovitustel, mille on välja töötanud liikmesriigid koos asjaomaste nõuandekomisjonidega.

(3)

Delegeeritud määrusega (EL) 2015/2438 (2) kehtestas komisjon tagasiheitekava teatava põhjalähedase püügi puhul loodepiirkonna vetes ajavahemikuks 2016–2018, võttes aluseks liikmesriikide poolt 2015. aastal esitatud ühise soovituse.

(4)

Belgial, Iirimaal, Hispaanial, Prantsusmaal, Madalmaadel ja Ühendkuningriigil on otsene huvi kalavarude majandamiseks loodepiirkonna vetes. Nimetatud liikmesriigid esitasid pärast loodepiirkonna vete nõuandekomisjoniga konsulteerimist 3. juunil 2016 komisjonile uue ühise soovituse. Teadusliku panuse andsid asjaomased teadusasutused ning selle on läbi vaadanud kalanduse teadus-, tehnika- ja majanduskomitee (STECF). Ühises soovituses käsitletud meetmed on kooskõlas määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 18 lõikega 3 ja need võib lisada käesolevasse määrusesse.

(5)

Seoses loodepiirkonna vetega kohaldatakse vastavalt määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõike 1 punktile c lossimiskohustust hiljemalt alates 1. jaanuarist 2016 selliste püüki määratlevate liikide suhtes, mille puhul kehtivad püügi piirnormid. Ühises soovituses on täpsustatud laevastikud, mille suhtes tuleks kohaldada lossimiskohustust tursa, kilttursa, merlangi ja põhjaatlandi süsika segapüügi puhul, norra salehomaari püügi puhul, hariliku merikeele ja atlandi merilesta segapüügi puhul ning euroopa merluusi ja euroopa süsika püügi puhul.

(6)

Delegeeritud määrusega (EL) 2015/2438 nähti ette sätted lossimiskohustuse kehtestamiseks teatava põhjalähedase püügi puhul loodepiirkonna vetes ajavahemikuks 2016–2018.

(7)

Vastavalt liikmesriikide poolt 2016. aastal esitatud uuele ühisele soovitusele peaks tagasiheitekava hõlmama alates 2017. aastast liike, mis määratlevad tursa, kilttursa, hariliku merikeele ja põhjaatlandi süsika mitmeliigilist püüki, norra salehomaari püüki, hariliku merikeele ja atlandi merilesta segapüüki ning euroopa merluusi ja euroopa süsika püüki. Teatava püügi puhul peaks olema hõlmatud ka kaaspüügiliigid.

(8)

Ühises soovituses pakuti välja, et erandit lossimiskohustusest kohaldataks lõkspüüniste, püüniste või mõrdadega ICESi VI rajoonis ja VII alapiirkonnas püütud norra salehomaari suhtes, mille puhul näitavad teaduslikud tõendid, et liigi ellujäämismäär on kõrge, võttes arvesse kasutavate vahendite, meetodite ja ökosüsteemi omadusi. STECF leidis, et erand on põhjendatud. Seepärast tuleks see erand jätta ka käesolevasse määrusesse.

(9)

Ühises soovituses pakuti välja, et erandit lossimiskohustusest kohaldataks sellise hariliku merikeele püügi suhtes, mis on kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõdust väiksemad ja mida püütakse 80–99 mm võrgusilma suurusega traallaudadega põhjatraaliga ICESi VIId rajoonis kuue meremiili piires rannikust ja väljaspool kindlaks tehtud koelmualasid püügitegevuse käigus, mis vastab teatavatele konkreetsetele tingimustele. Teaduslikud tõendid näitavad, et liigi ellujäämismäär on kõrge, võttes arvesse kasutavate vahendite ja ökosüsteemi omadusi. STECF märkis, et ellujäämine sõltub paljudest teguritest, soovitades olla ettevaatlik katsetulemuste laiendamisel muule püügile, ning et selle soovi põhjendamiseks on vaja teha asjakohaseid lisakatseid. Seepärast tuleks kõnealune erand lisada käesolevasse määrusesse 2017. aastaks eeldusel, et erandit kasutav laevastik tegutseb katsega sarnastes tingimustes ja et asjaomased liikmesriigid korraldavad lisakatseid. Nende lisakatsete tulemusi peaks STECF hindama 2017. aastal.

(10)

Ühine soovitus sisaldab lossimiskohustusest tehtavat seitset vähese tähtsusega erandit teatava püügi puhul ja kuni teatava tasemeni. STECF vaatas liikmesriikide esitatud tõendid läbi ning jõudis üldiselt järeldusele, et ühine soovitus sisaldas põhjendatud argumente seoses selektiivsuse edasise parandamise raskustega ja/või juhupüügi käitlemise ebaproportsionaalselt suurte kuludega, mida mõnel juhul toetas ka kulude kvalitatiivne hinnang. Eespool öeldut arvesse võttes ja esitatuist erinevate teaduslike andmete puudumisel on asjakohane lisada kõnealused vähese tähtsusega erandid käesolevasse määrusesse vastavalt ühises soovituses kavandatud protsendimäärale ja järgides tasemeid, mis ei ületa määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõike 1 kohaselt lubatut.

(11)

Vähese tähtsusega erand, mis on kehtestatud ICESi VIId, VIIe, VIIf ja VIIg rajoonis abaraid ja nakkevõrkusid kasutavate kalalaevadega püütud hariliku merikeele aastase kogusaagi suhtes (kuni 3 % aastatel 2017–2018), põhineb asjaolul, et selektiivsuse suurendamist on väga raske saavutada. STECF leidis, et erand on põhjendatud, ja seepärast tuleks see erand lisada käesolevasse määrusesse.

(12)

Vähese tähtsusega erand, mis on kehtestatud ICESi VIId ja VIIe rajoonis väiksema kui 100 mm võrgusilma suurusega põhjatraale ja nootasid ning pelaagilisi traale kasutavate kalalaevadega (millel on kohustus lossida merlangi) püütud merlangi aastase kogusaagi suhtes (kuni 7 % aastal 2017 ja kuni 6 % aastal 2018), põhineb asjaolul, et selektiivsuse suurendamist on väga raske saavutada.

(13)

Vähese tähtsusega erand, mis on kehtestatud ICESi VIIb–VIIj rajoonis vähemalt 100 mm võrgusilma suurusega põhjatraale ja nootasid kasutavate kalalaevadega (millel on kohustus lossida merlangi) püütud merlangi aastase kogusaagi suhtes (kuni 7 % aastal 2017 ja kuni 6 % aastal 2018), põhineb asjaolul, et selektiivsuse suurendamist on väga raske saavutada.

(14)

Vähese tähtsusega erand, mis on kehtestatud ICESi VII (v.a VIIa, VIId ja VIIe) alapiirkonnas väiksema kui 100 mm võrgusilma suurusega põhjatraale ja nootasid kasutavate kalalaevadega (millel on kohustus lossida merlangi) püütud merlangi aastase kogusaagi suhtes (kuni 7 % aastal 2017 ja kuni 6 % aastal 2018), põhineb asjaolul, et selektiivsuse suurendamist on väga raske saavutada.

(15)

Merlangi suhtes tehtava kolme vähese tähtsusega erandi puhul nähakse delegeeritud määrusega (EL) 2015/2438 ette, et asjaomased liikmesriigid peavad esitama komisjonile erandite põhjendamiseks teaduslikku lisateavet. STECF märkis, et kuigi vajatakse veel täielikke tõendeid, aitab esitatud lisateave lahendada mõnda STECFi tõstatud probleemi. STECF rõhutas vajadust töötada kõnealuse kalavaru jaoks välja sidusam lähenemisviis. Võttes arvesse STECFi poolt läbivaadatud tõendeid ja seda, et erandi põhjendamiseks esitatud täiendavad tõendid on paranenud, võib seda erandit pikendada ja see tuleks lisada käesolevasse määrusesse.

(16)

Vähese tähtsusega erand, mis on kehtestatud norra salehomaari aastase kogusaagi suhtes (kuni 7 % aastal 2017 ja kuni 6 % aastal 2018), mis on püütud kalalaevadega, millel on kohustus lossida norra salehomaari ICESi VII alapiirkonnas, põhineb asjaolul, et selektiivsuse suurendamist on väga raske saavutada. STECF leidis, et erand on põhjendatud. Seepärast tuleks see erand lisada käesolevasse määrusesse.

(17)

Vähese tähtsusega erand, mis on kehtestatud norra salehomaari aastase kogusaagi suhtes (kuni 7 % aastal 2017 ja kuni 6 % aastal 2018), mis on püütud laevadega, millel on kohustus lossida norra salehomaari ICESi VI alapiirkonnas, põhineb asjaolul, et selektiivsuse suurendamist on väga raske saavutada ja et on olemas tõendavad arvandmed juhupüügi käitlemise ebaproportsionaalselt suurte kulude kohta. STECF leidis, et erand on põhjendatud. Seepärast tuleks see erand lisada käesolevasse määrusesse.

(18)

Vähese tähtsusega erand, mis on kehtestatud ICESi VIId, VIIe, VIIf, VIIg ja VIIh rajoonis suurema selektiivsusega püügivahendeid (TBB, võrgusilma suurusega 80–119 mm) kasutavate kalalaevadega püütud liikide aastase kogusaagi suhtes (kuni 3 % aastatel 2017 ja 2018), põhineb asjaolul, et selektiivsuse suurendamist on väga raske saavutada. STECF märkis, et erandi eesmärk on kompenseerida suurema selektiivsusega püügivahendite kasutamist ja taotletud vähese tähtsusega erandiga hõlmataks ülejäänud tagasiheide. Seepärast tuleks see erand lisada käesolevasse määrusesse.

(19)

Seepärast tuleks delegeeritud määrus (EL) 2015/2438 kehtetuks tunnistada ja asendada uue määrusega.

(20)

Kuna käesoleva määrusega ettenähtud meetmed mõjutavad otseselt majandustegevust, mis on seotud liidu laevade kalapüügihooaja ja selle kavandamisega, peaks käesolev määrus jõustuma kohe pärast selle avaldamist. Seda tuleks kohaldada alates 1. jaanuarist 2017,

a)

lõkspüüniste, püüniste või mõrdadega (püügivahendite koodid (3) FPO ja FIX) ICESi VI ja VII alapiirkonnas püütud norra salehomaari (Nephrops norvegicus) suhtes;

b)

2017. aastal sellise hariliku merikeele (Solea solea) püügi suhtes, mis on kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõdust väiksemad ja mida püütakse 80–99 mm võrgusilma suurusega traallaudadega põhjatraaliga (püügivahendite koodid OTT, OTB, TBS, TBN, TB, PTB, OT, PT, TX) ICESi VIId rajoonis kuue meremiili piires rannikust ja väljaspool kindlaks tehtud koelmualasid püügitegevuse käigus, mis vastab järgmistele tingimustele: laevad pikkusega kuni 10 meetrit ja mootori võimsusega kuni 180 kW, kui kala püütakse vetes, mille sügavus on 15 meetrit või vähem ja traalimise piiratud kestus on kuni 1,5 tundi. Selliselt püütud harilik merikeel tuleb viivitamata vette tagasi lasta.

a)

merlangi (Merlangius merlangus) puhul kuni 7 % aastal 2017 ja kuni 6 % aastal 2018 selle liigi aastasest kogusaagist, mis on püütud väiksema kui 100 mm võrgusilma suurusega põhjatraale ja nootasid (OTB, SSC, OTT, PTB, SDN, SPR, TBN, TBS, TB, SX, SV OT, PT ja TX) ning pelaagilisi traale (OTM, PTM) kasutavate kalalaevadega (millel on kohustus lossida merlangi) ICESi VIId ja VIIe rajoonis;

b)

merlangi (Merlangius merlangus) puhul kuni 7 % aastal 2017 ja kuni 6 % aastal 2018 selle liigi aastasest kogusaagist, mis on püütud vähemalt 100 mm võrgusilma suurusega põhjatraale ja nootasid (OTB, SSC, OTT, PTB, SDN, SPR, TBN, TBS, TB, SX, SV OT, PT ja TX) ning pelaagilisi traale (OTM, PTM) kasutavate kalalaevadega (millel on kohustus lossida merlangi) ICESi VIIb–VIIj rajoonis;

c)

merlangi (Merlangius merlangus) puhul kuni 7 % aastal 2017 ja kuni 6 % aastal 2018 selle liigi aastasest kogusaagist, mis on püütud väiksema kui 100 mm võrgusilma suurusega põhjatraale ja nootasid (OTB, SSC, OTT, PTB, SDN, SPR, TBN, TBS, TB, SX, SV OT, PT ja TX) ning pelaagilisi traale (OTM, PTM) kasutavate kalalaevadega (millel on kohustus lossida merlangi) ICESi VII alapiirkonnas, v.a VIIa, VIId ja VIIe rajoon;

d)

norra salehomaari (Nephrops norvegicus) puhul kuni 7 % aastal 2017 ja 6 % aastal 2018 selle liigi aastasest kogusaagist, mis on püütud kalalaevadega, millel on kohustus lossida norra salehomaari ICESi VII alapiirkonnas;

e)

norra salehomaari (Nephrops norvegicus) puhul kuni 7 % aastal 2017 ja kuni 6 % aastal 2018 selle liigi aastasest kogusaagist, mis on püütud kalalaevadega, millel on kohustus lossida norra salehomaari ICESi VI alapiirkonnas;

f)

hariliku merikeele (Solea solea) puhul kuni 3 % aastatel 2017 ja 2018 selle liigi aastasest kogusaagist, mis on püütud abaraid ja nakkevõrkusid kasutavate kalalaevadega ICESi VIId, VIIe, VIIf ja VIIg rajoonis;

g)

hariliku merikeele (Solea solea) puhul kuni 3 % aastatel 2017 ja 2018 selle liigi aastasest kogusaagist, mis on püütud suurema selektiivsusega (nagu näiteks suurem võrgupikendus) püügivahendeid (TBB; püügivahendid, mille võrgusilma suurus on 80–119 mm) kasutavate kalalaevadega ICESi VIId, VIIe, VIIf, VIIg ja VIIh rajoonis.