23.4.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 144/4

(1)

Määrusega (EÜ) nr 1005/2008 (edasipidi „ETR-kalapüügi määrus”) on kehtestatud liidu süsteem ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi (edaspidi „ETR-kalapüük”) vältimiseks, ärahoidmiseks ja lõpetamiseks.

(2)

ETR-kalapüügi määruse VI peatükis on sätestatud koostööd mittetegevate kolmandate riikide kindlaksmääramise, selliseks riigiks liigitatud kolmandatele riikidele suunatud demaršide, selliste riikide nimekirja koostamise ja avalikustamise, sellisest nimekirjast kustutamise ning erakorraliste meetmete võtmise kord.

(3)

Vastavalt ETR-kalapüügi määruse artiklile 32 peab komisjon teavitama kolmandaid riike sellest, et nad võidakse liigitada koostööd mittetegevaks riigiks. Selline teavitamine on esialgne. Teavitamine peab põhinema ETR-kalapüügi määruse artiklis 31 sätestatud kriteeriumidel. Samuti peab komisjon rakendama teavitatud kolmandate riikide suhtes kõiki ETR-kalapüügi määruse artiklis 32 sätestatud demarše. Eelkõige peab komisjon lisama teatesse sellise liigitamise aluseks olevad olulised faktid ja kaalutlused, andma kõnealustele riikidele võimaluse vastata ja esitada tõendusmaterjali sellise liigitamise ümberlükkamiseks või vajaduse korral tegutsemiskava olukorra parandamiseks ja ülevaate selleks võetud meetmetest. Komisjon peab andma teavitatud kolmandatele riikidele piisavalt aega teatele vastamiseks ja mõistlikult aega olukorra parandamiseks.

(4)

ETR-kalapüügi määruse artikli 31 kohaselt peab komisjon määrama kindlaks kolmandad riigid, kes on tema hinnangul ETR-kalapüügi vastase võitluse valdkonnas koostööd mittetegevad kolmandad riigid. Kolmas riik liigitatakse koostööd mittetegevaks riigiks, kui ta lipu-, sadama-, rannikuäärse või turustusriigina ei täida rahvusvahelisest õigusest tulenevaid kohustusi võtta meetmeid ETR-kalapüügi vältimiseks, ärahoidmiseks ja lõpetamiseks.

(5)

Koostööd mittetegevate kolmandate riikide kindlaksmääramine põhineb ETR-kalapüügi määruse artikli 31 lõikes 2 sätestatud kogu teabe läbivaatamisel.

(6)

Kooskõlas ETR-kalapüügi määruse artikliga 33 koostab nõukogu koostööd mittetegevate kolmandate riikide nimekirja. Nende riikide suhtes kohaldatakse muu hulgas ETR-kalapüügi määruse artiklis 38 sätestatud meetmeid.

(7)

ETR-kalapüügi määruse artikli 20 lõike 1 kohaselt tunnistatakse lipuriigiks oleva kolmanda riigi kinnitatud püügisertifikaadid vastuvõetavaks tingimusel, et komisjonile on teatatud õigus- ja haldusnormide ning kaitse- ja majandamismeetmete rakendamise, kontrollimise ja täitmise tagamise kord, mida asjaomase kolmanda riigi kalalaevad peavad täitma.

(8)

ETR-kalapüügi määruse artikli 20 lõike 4 kohaselt peab komisjon tegema kolmandate riikidega halduskoostööd valdkondades, mis on seotud kõnealuse määruse rakendamisega.

(9)

Kiribati Vabariik (edaspidi „Kiribati”) ei ole vastavalt ETR-kalapüügi määruse artiklile 20 esitanud komisjonile Kiribati kui lipuriigi teadet.

(10)

Komisjon tegi Kiribati ametiasutustega halduskoostööd aastatel 2010–2016. See koostöö hõlmas küsimusi seoses Kiribati õigus- ja haldusnormide ning kaitse- ja majandamismeetmete rakendamise, kontrollimise ja jõustamisega. Koostöö raames vahetati suulisi ja kirjalikke märkusi ning tehti kohapealne kontrollkäik. Komisjon kogus ja kontrollis kogu teavet, mida pidas vajalikuks Kiribati selliste õigus- ja haldusnormide ning kaitse- ja majandamismeetmete rakendamise, kontrollimise ja jõustamise korra kohta, mida tema kalalaevad peavad täitma, ning meetmeid, mida Kiribati on võtnud ETR-kalapüügi vastase võitluse valdkonnas kehtivate kohustuste täitmiseks.

(11)

Kiribati on Vaikse ookeani lääne- ja keskosa kalanduskomisjoni (WCPFC) ning Ameerika Troopikatuunide Komisjoni (IATTC) liige. Kiribati on ratifitseerinud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni 1982. aasta mereõiguse konventsiooni (edaspidi „ÜRO mereõiguse konventsioon”) ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni 1982. aasta 10. detsembri mereõiguse konventsiooni piirialade kalavarude ja pika rändega kalavarude kaitset ja majandamist käsitlevate sätete 1995. aasta rakenduskokkuleppe (edaspidi „ÜRO kalavarude kaitse rakenduskokkulepe”). Kiribati on Vaikse ookeani saarte foorumi kalapüügiametkonna (FFA) konventsiooni (2) osaline ja Nauru lepingu osaline seoses koostööga ühist huvi pakkuvate kalapüügipiirkondade majandamise küsimustes (3).

(12)

Selleks et hinnata, kuidas Kiribati täidab rahvusvahelisi lipu-, sadama-, rannikuäärse või turustusriigi kohustusi, mis on sätestatud põhjenduses 11 osutatud rahvusvahelistes lepingutes ja mille on kehtestanud kõnealuses põhjenduses osutatud asjaomased piirkondlikud kalandusorganisatsioonid, kogus komisjon kõnealuse ülesande täitmiseks vajalikku teavet ja analüüsis seda.

(13)

Komisjon analüüsis ETR-kalapüügi määruse artikli 31 lõike 3 kohaselt Kiribati kohustusi lipu-, sadama-, rannikuäärse või turustusriigina. Kõnealusel läbivaatamisel võttis komisjon arvesse ETR-kalapüügi määruse artikli 31 lõigetes 4–7 loetletud kriteeriume.

(14)

Komisjon jõudis kohapealse kontrollkäigu ja avalikult kättesaadava teabe põhjal järeldusele, et on selgeid viiteid sellele, et Kiribati ei ole võimeline andma teavet tema kalalaevastiku püütud pika rändega liikide ega tema sadamates lossitud või ümberlaaditud kala omaduste kohta ega kõnealuste toodete kaubavoogude kohta. Näib, et Kiribati sadamas kontrollitakse enne kalalaeva sadamasse lubamist üksnes dokumente (kalalaevatunnistuse staatus, laevaseiresüsteemi aruanded, vaatleja aruanded, FFA usaldusväärsete kalalaevade registri andmed). Samuti ilmneb, et enne väljaveo dokumendi ja ümberlaadimisdeklaratsiooni väljaandmist ristkontrollitakse dokumente kalalaeva lastimanifestil märgitud koguste ja kaubalaeva tüürimehe kviitungil märgitud koguste suhtes. Sealjuures puuduvad täiendavad juhised lossimise või ümberlaadimise füüsiliseks kontrolliks.

(15)

Kiribati tunnistas, et tal puudub süsteem selliste kalandustoodete jälgimiseks, mida tema lipu all sõitvad laevad või kolmandate riikide laevad on püüdnud Kiribati vetes ja laadinud ümber tema sadamates. Kiribati sadamates lossitud või ümber laaditud kala jaoks puudub mehhanism toodete jälgimiseks tarneahela järgmistes etappides. Lisaks raskendab toodete jälgitavust asjaolu, et pädevad ametiasutused ei kontrolli piisavalt Kiribati sadamates toimunud lossimisi ja ümberlaadimisi, nagu on kirjeldatud põhjenduses 14. Seepärast ei ole Kiribatil võimalik tagada oma turgude läbipaistvus, et kala ja kalandustoodete jälgitavus vastaks ETR-kalapüügi vältimise, ärahoidmise ja lõpetamise rahvusvahelise tegevuskava (edaspidi „ETR-kalapüügi vastane rahvusvaheline tegevuskava”) punktile 71, milles soovitatakse riikidel võtta meetmeid oma turgude läbipaistvuse suurendamiseks.

(16)

Võttes arvesse, et Kiribati ametiasutustel puudub võimalus jälgida tema sadamates lossitud või ümberlaaditud kala ning kättesaadav teave on puudulik, on ebatõenäoline, et Kiribati saaks tagada, et riigis kaubeldavad kalandustooted ei ole püütud ETR-kalapüügi käigus. Selles küsimuses näib, et Kiribati ei järgi sadamariigi kohustust võtta meetmeid, et suurendada rahvusvaheliste kaitse- ja majandamismeetmete tõhusust, sealhulgas sadamakontrolli seoses dokumentide, püügivahendite ja saagiga ning lossimise ja ümberlaadimise keeldu, kui on tehtud kindlaks, et saak püüti viisil, mis kahjustab ÜRO kalavarude kaitse rakenduskokkulepe artikli 23 kohaste rahvusvaheliste kaitse- ja majandamismeetmete tõhusust. Kiribati ei ole ka võtnud arvesse ETR-kalapüügi vastase rahvusvahelise tegevuskava punktis 24 esitatud soovitusi, mille kohaselt peaks lipuriik tagama kalapüügi põhjaliku ja tõhusa seire, kontrolli ja järelevalve lossimiskohast kuni lõppsihtkohani.

(17)

Arvestades käesolevas punktis kirjeldatud olukorda ning tuginedes kõikidele komisjoni poolt kogutud faktilistele asjaoludele ja Kiribati avaldustele, võib vastavalt ETR-kalapüügi määruse artikli 31 lõikele 3 ja artikli 31 lõike 4 punktidele a ja b järeldada, et on selgeid viiteid sellele, et Kiribati ei ole täitnud rahvusvahelisest õigusest tulenevaid kohustusi, mis tal on lipu- ja turustusriigina, et takistada ETR-kalapüügist saadud kalandustoodete pääsu oma turgudele.

(18)

Tulemuslike koostöömehhanismide tähtsuse rõhutamisel tuleb eelkõige silmas pidada välisriikide lipu all sõitvaid laevu Kiribati jurisdiktsiooni alla kuuluvates vetes. Komisjoni kontrollkäigu ajal novembris 2015 Kiribati ametiasutuste esitatud teabe kohaselt on kalandusühendustega sõlmitud kokku 13 kahepoolset lepingut. Sellega seoses on Kiribati vetes luba tegutseda 178 seinnoodalaeval ja 195 õngejadadega laeval, millest ainult 13 seinnoodalaeva sõidab Kiribati lipu all.

(19)

Kiribati vetes on saanud loa tegutseda 13 eri riigi lipu all sõitvat kalalaeva ja pädevad asutused tunnistasid, et neil puuduvad asjaomaste lipuriikidega põhjenduses 21 kirjeldatud koostöö kanalid, millega tagada, et Kiribati täidaks oma kohustusi teha koostööd lipuriikidega.

(20)

Kiribati ei ole seni eriti soovinud teha komisjoniga koostööd, et suurendada püügipäevagraafiku läbipaistvust seinnoodapüügi majandamiseks Vaikse ookeani kesk- ja lääneosas. Komisjon saatis asjaomastele rannikuäärsetele ja lipuriikidele mitmeid kirju, nõudes, et lipuriigid saaksid juurdepääsu nende kalalaevade püügipäevagraafikus püügikoormust käsitlevale teabele. Kiribati ametiasutustele saadeti kolm vastavasisulist kirja 18. novembril 2014, 19. detsembril 2014 ja 27. aprillil 2015. Enne komisjoni kontrollkäiku Kiribatile ei vastatud ühelegi kolmest kirjast. Kuigi Kiribati ametiasutused väljendasid 2015. aasta novembri külaskäigu ajal valmisolekut püügipäevagraafikus sisalduvat teavet jagada, ei ole nad seni esitanud tõendeid sellise korra kohta, mis tagaks asjaomaste lipuriikide ametiasutustele juurdepääsu teabele.

(21)

Kiribati tegevus, mida on kirjeldatud põhjenduses 20, takistab riigil täita oma kohustusi, mis tulenevad ÜRO mereõiguse konventsiooni artiklitest 63 ja 64, mille kohaselt peavad rannikuäärsed ja lipuriigid tegema koostööd piirialade kalavarude ja pika rändega kalaliikide majandamisel. ÜRO kalavarude kaitse rakenduskokkuleppe artiklitega 7 ja 20 arendatakse edasi koostöökohustust vastavate kokkusobivate kaitse- ja majandamismeetmete võtmise ning selliste meetmete nõuetele vastavuse ja jõustamise tagamise valdkonnas. ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni vastutustundliku kalapüügi juhendi (edaspidi „FAO juhend”) (4) artikli 7 lõike 1 punktis 3 soovitatakse, et piirialade ja piiriüleste kalavarude kasutamiseks sõlmitaks tõhusa koostöö saavutamiseks kahepoolsed lepingud, et tagada varude tõhus kaitse ja majandamine. Seda on põhjalikumalt kirjeldatud ETR-kalapüügi vastase rahvusvahelise tegevuskava punktides 28 ja 51, milles esitatakse üksikasjalikud juhendid riikidevaheliseks otseseks koostööks, sealhulgas rannikuäärsetele riikidele kättesaadava teabe või andmete vahetamiseks.

(22)

2010. aasta kalandusseadusega (muudetud 2015. aasta kalandusseadusega) (5) loodud õigusraamistik on puudulik, eriti seoses karistussüsteemiga. Konkreetsemalt ei sisalda kehtiv õigusraamistik ETR-kalapüügi vastase rahvusvahelise tegevuskava kohaselt ETR-kalapüügi määratlust. Õigusakt ei sisalda sõnaselgeid karistusi piirkondliku kalandusorganisatsiooni eeskirjade rikkumise ja merel ümberlaadimise eest ega seoses selliste kalavarude püügiga, mille suhtes kehtib moratoorium või mille püük on keelatud.

(23)

ÜRO kalavarude kaitse rakenduskokkulepe artikli 19 lõikega 2 kehtestatud ning WCPFC kaitse- ja majandamismeetmena CMM 2006-8 (6) vastuvõetud mõistega „rasked rikkumised” seoses pardalemineku- ja inspekteerimismenetlustega tugevdatakse karistussüsteemi hoiatavat mõju, kuna karistusmäära kohandatakse vastavalt ebaseadusliku tegevuse tõsidusele, et võtta süüdlastelt ära ebaseadusliku tegevusega saadud kasu. Praegune õigusraamistik ei sisalda mõistet „rasked rikkumised” ega muid kriteeriume karistuste astmestamiseks miinimum- ja maksimummäärade vahel, et ebaseadusliku tegevusega saadud kasu neutraliseerida.

(24)

Lisaks sellele tundub, et kalandusseaduses ei käsitleta korduvaid rikkumisi. Korduvate õigusrikkumiste käsitlemine on karistussüsteemi hoiatava mõju tagamiseks samuti oluline. Asjaolu, et korduvate õigusrikkumiste korral ei määrata sõnaselgelt rangemaid karistusi, kahjustab Kiribati karistussüsteemi proportsionaalsust ja hoiatavat mõju. Korduvast ebaseaduslikust tegevusest saadav kasu ei ole neutraliseeritud karmistatud karistustega, mistõttu võimalike õigusrikkujate ETR-kalapüük jätkub.

(25)

Seega tundub, et karistussüsteem oma praeguses vormis vastavalt põhjendustele 22–24 ei ole kõikehõlmav ega piisavalt range, et sellel oleks soovitud hoiatav mõju. Samuti ei ole raskete rikkumiste eest määratavad karistused piisavad selleks, et tagada nõuete täitmine, hoida ära rikkumised, kus need ka ei esine, ja võtta süüdlastelt ära hüved, mis on saadud ebaseaduslikust tegevusest, nagu on nõutud ÜRO kalavarude kaitse rakenduskokkuleppe artikli 19 lõikes 2 ja Vaikse ookeani lääne- ja keskosa kalanduskomisjoni konventsiooni artikli 25 lõikes 7.

(26)

Arvestades käesolevas punktis kirjeldatud olukorda ning tuginedes kõikidele komisjoni poolt kogutud faktidele ja Kiribati avaldustele, võib vastavalt ETR-kalapüügi määruse artikli 31 lõigetele 3 ja 5 järeldada, et on selgeid viiteid sellele, et Kiribati ei ole täitnud rahvusvahelisest õigusest tulenevaid kohustusi seoses koostöö ja nõuete täitmise tagamisega.

(27)

Komisjon analüüsis kogu teavet, mida peeti Kiribati kui ÜRO mereõiguse konventsiooni, ÜRO kalavarude kaitse rakenduskokkuleppe, Vaikse ookeani lääne- ja keskosa kalanduskomisjoni ning Ameerika Troopikatuunide Komisjoni lepinguosalise liikme staatuse seisukohast asjakohaseks.

(28)

Komisjoni kontrollkäigu ajal novembris 2015 oli Kiribati ametiasutuste esitatud teabe kohaselt 2014. aasta tuunisaak Kiribati majandusvööndis ligikaudu 600 000 tonni.

(29)

Arvnäitajate alusel, mis on esitatud põhjenduses 28, ilmneb, et Kiribati majandab suurt osa maailma tuunivarudest ja seega vastutab rannikuäärse riigina selle ressursi vastutustundliku ja pikaajalise säästva majandamise tagamise eest. ÜRO mereõiguse konventsiooni artiklitega 61–64 ning ÜRO kalavarude kaitse rakenduskokkuleppe artiklitega 7 ja 8 reguleeritakse elusressursside kasutamist rannikuäärse riigi poolt, kes peaks edendama oma majandusvööndi elusressursside optimaalset kasutamist ning tagama, et muude riikide kodanikud järgiksid tema majandusvööndis kalapüügil kaitse- ja majandamismeetmeid, samuti tegema koostööd asjaomaste riikide ja piirkondlike organisatsioonidega, kes on seotud kalapüügiga selles piirkonnas.

(30)

Sellega seoses näib, et Kiribati õigusraamistik ei taga tema jurisdiktsiooni alla kuuluvates vetes tegutsevate laevade tõhusat ja tulemuslikku haldamist, mis on selges vastuolus põhjenduses 29 üksikasjalikult esitatud kohustuste ja soovitustega. Lisaks sellele puuduvad õigusraamistikus kõigi Kiribati jurisdiktsiooni alla kuuluvate vete kohta selged ja läbipaistvad kaitse- ja majandamismeetmed. 2014. aastal ajakohastatud tuunivarude majandamise kava sisaldab põhjalikku ülevaadet riigis toimuva tuunipüügi kohta, kuid selles ei esitata konkreetseid majandamismeetmeid koos selgete võrdlusaluste ja eesmärkidega.

(31)

ÜRO kalavarude kaitse rakenduskokkuleppe artiklis 5 on sätestatud üldised põhimõtted, mida rannikuäärsed riigid peavad piirialade kalavarude ja pika rändega kalavarude majandamisel järgima. Kiribati kalandusseadusega on kehtestatud eesmärk edendada kalavarude säästvat majandamist ning kaitsta kalavarusid ja merekeskkonda. Samas tundub, et muid ÜRO kalavarude kaitse rakenduskokkuleppes sätestatud põhimõtteid, nagu ettevaatusprintsiip, maksimaalne jätkusuutlik saagikus või liigse püügivõimsuse ja ülepüügi vältimine, õigusraamistikus ei käsitleta.

(32)

Kiribati jurisdiktsiooni alla kuuluvatele vetele osutatakse kui territoriaalmerele, arhipelaagivetele ja majandusvööndile. Vastavalt WCPFC konventsiooni artiklile 3 hõlmab WCPFC pädevusala põhimõtteliselt kõiki Vaikse ookeani veealasid, sealhulgas Kiribati jurisdiktsiooni alla kuuluvaid vesi. Tundub siiski, et Kiribati ei kohalda oma territoriaal- ja arhipelaagivetes püügipäevagraafikut ehk süsteemi, millega piiratakse seinnoodalaevade püügikoormust püügipäevade eraldamise abil. Seetõttu ei kohaldata Kiribati vete kalavarude kaitse peamist õigusakti ilmselt märkimisväärses osas riigi jurisdiktsiooni alla kuuluvates vetes.

(33)

Põhjendustes 30–32 kirjeldatud puudused seoses kohaldatavate kaitse- ja majandamiseeskirjadega, sealhulgas püügikoormuse reguleerimine püügipäevagraafiku alusel, ning põhjenduses 18 kirjeldatud asjaolu, et 360 välisriigi kalalaeval on juurdepääs Kiribati vetele, takistavad kaitse- ja majandamismeetmete tõhusat rakendamist ning seavad ohtu ÜRO mereõiguse konventsiooni artikli 61 lõigetes 2–5, artikli 62 lõikes 1 ja artiklis 64 sätestatud kohustuste järgimise seoses varude optimaalse kasutamisega nõuetekohaste kaitse- ja majandamismeetmete abil.

(34)

Internetis avalikult kättesaadava teabe põhjal tundub, et Kiribati peetav laevade rahvusvaheline register (7) laevade registreerimiseks asub väljaspool Kiribatit. Võttes arvesse pädevate ametiasutuste ilmselget vähest kontrolli registreerimisprotsessi üle ja selliste asjakohaste nõuete puudumist, nagu on kehtestatud lipuriigi tulemuslikkust käsitlevate FAO suuniste punktis 14, on Kiribatil praktiliselt võimatu tagada, et tema lipu all sõitvatel laevadel on riigiga tegelik seos. Sellise reaalse sideme puudumine riigi ja tema registrisse kantud laevade vahel on vastuolus ÜRO mereõiguse konventsiooni artikli 91 kohaste laevade riikliku kuuluvuse tingimustega.

(35)

Käesolevas punktis selgitatud olukorda arvesse võttes ning kõikidele komisjoni kogutud faktidele ja Kiribati tehtud avaldustele tuginedes võib ETR-määruse artikli 31 lõigete 3 ja 6 alusel järeldada, et on selgeid viiteid sellele, et Kiribati ei ole täitnud rahvusvahelisest õigusest tulenevaid kohustusi, mis on seotud rahvusvaheliste eeskirjade, määruste ning kaitse- ja majandamismeetmetega.

(36)

2015. aasta ÜRO inimarengu indeksi (8) põhjal peetakse Kiribatit keskmise inimarengutasemega riigiks (137. riik 188 riigi hulgas).

(37)

Kuigi suutlikkuse eripiirangud võivad üldjoontes olemas olla kontrolli ja seire puhul, ei põhjenda Kiribati arengutasemest tulenevad eripiirangud selliste kontrolli ja seire erisätete puudumist riiklikus õigusraamistikus, mis viitaksid rahvusvahelistele dokumentidele ETR-kalapüügi vastu võitlemiseks, selle ärahoidmiseks ja lõpetamiseks. Samuti näib, et seire-, kontrolli- ja järelevalvesüsteemi puudused tulenevad sellest, et ühelt poolt ei suuda Kiribati täiel määral kontrollida püügitegevust oma majandusvööndis, kuid teiselt poolt lubab ta oma vetesse suurel hulgal välisriikide laevu.

(38)

Käesolevas punktis kirjeldatud olukorda arvesse võttes ja komisjoni kogutud kõikide faktide ning riigi esitatud avalduste põhjal võib ETR-kalapüügi määruse artikli 31 lõike 7 kohaselt väita, et Kiribati arengutase võib piirata tema kalamajanduse arengut. Kiribatis tuvastatud puuduste laadi ja olukorra parandamiseks võetud meetmeid arvesse võttes ei õigusta kõnealuse riigi arengutase täies ulatuses ega põhjenda muul viisil Kiribati kui lipu-, rannikuäärse või sadamariigi üldist kalandusalast tulemuslikkust ja tema ebapiisavat tegevust ETR-kalapüügi vältimiseks, ärahoidmiseks ja lõpetamiseks.

(39)

Võttes arvesse järeldusi Kiribati suutmatuse kohta täita rahvusvahelisest õigusest tulenevaid lipu-, sadama-, rannikuäärse või turustusriigi kohustusi ning võtta meetmeid ETR-kalapüügi vältimiseks, ärahoidmiseks ja lõpetamiseks, tuleks kõnealust riiki kooskõlas ETR-kalapüügi määruse artikliga 32 teavitada tema võimalikust liigitamisest riigiks, keda komisjon käsitab ETR-kalapüügi vastases võitluses koostööd mittetegeva kolmanda riigina.

(40)

Vastavalt ETR-kalapüügi määruse artikli 32 lõikele 1 peaks komisjon teavitama Kiribatit sellest, et ta võidakse liigitada koostööd mittetegevaks kolmandaks riigiks. Samuti peab komisjon rakendama Kiribati suhtes kõiki ETR-kalapüügi määruse artiklis 32 sätestatud demarše. Asjakohase haldamise huvides tuleks määrata kindlaks ajavahemik, mille jooksul kõnealune riik saab teatele kirja teel vastata ja olukorda parandada.

(41)

Kiribati teavitamine tema võimalikust liigitamisest riigiks, keda komisjon käsitab koostööd mittetegevana käesoleva otsuse tähenduses, ei välista ega too automaatselt kaasa komisjoni või nõukogu mis tahes edasisi meetmeid koostööd mittetegevate riikide kindlaksmääramiseks ja nende nimekirja koostamiseks,