19.5.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 123/1

(1)

Siseturu killustumine kahjustab konkurentsivõimet, majanduskasvu ja töökohtade loomist liidus. Siseturu nõuetekohase toimimise tagamiseks on vaja kõrvaldada otsesed ja kaudsed tõkked sellise elektrooniliste maksete integreeritud turu nõuetekohasele toimimisele ja selle väljakujundamisele, kus ei tehta vahet riigisiseste ja piiriüleste maksete vahel.

(2)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2007/64/EÜ (4) loodi õiguslik alus kogu liitu hõlmava makseteenuste siseturu loomiseks ning see on oluliselt lihtsustanud makseteenuse pakkujate tegevust, kehtestades ühtsed makseteenuste osutamise eeskirjad.

(3)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EÜ) nr 924/2009 (5) kehtestati põhimõte, et tasud, mida kasutajad maksavad eurodes tehtavate piiriüleste maksete eest, on samad kui vastavate riigisiseste maksete, sealhulgas käesoleva määruse reguleerimisalasse kuuluvate kaardipõhiste maksetehingute puhul.

(4)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 260/2012 (6) kehtestati eeskirjad siseturul eurodes tehtavatele kreedit- ja otsekorraldustele, kuid selle reguleerimisalast on välja jäetud kaardipõhised maksetehingud.

(5)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/83/EL (7) eesmärk on ühtlustada tarbijate ja kauplejate vahel sõlmitavaid lepinguid käsitlevaid õigusnorme, sealhulgas maksevahendi kasutamise tasusid käsitlevaid norme, mille alusel ei luba liikmesriigid kauplejatel nõuda tarbijatelt teatava maksevahendi kasutamise eest tasu, mis ületab kulusid, mida kaupleja kannab maksevahendi kasutamise eest.

(6)

Turvalised, tõhusad, konkurentsivõimelised ja innovaatilised elektroonilised maksed on väga olulised, et tarbijad, kaupmehed ning ettevõtjad saaksid täielikult kasutada siseturu hüvesid, eelkõige seetõttu, et maailm liigub e-kaubanduse suunas.

(7)

Mõnes liikmesriigis on vastu võetud või on ettevalmistamisel õigusaktid, millega reguleeritakse otseselt või kaudselt vahendustasusid ja käsitletakse mitmeid küsimusi, sealhulgas eri tasandi vahendustasude piirmäärasid, kaupmeeste makstavaid tasusid, kõigi maksekaartide aktsepteerimise nõuet ja suunamismeetmeid. Kehtivad haldusotsused erinevad mõnes liikmesriigis märkimisväärselt. Selleks et vahendustasude suurust veelgi ühtlustada, on liikmesriikide tasandil oodata täiendavaid reguleerivaid meetmeid kõnealuste tasude suuruse ja erinevuste vähendamiseks. Sellised riigisisesed meetmed tõkestaksid märkimisväärselt siseturu väljaarendamist kaardipõhiste maksete ja kaardipõhiste interneti- ning mobiilimaksete valdkonnas ning piiraksid seega teenuste osutamise vabadust.

(8)

Maksekaardid on jaekaubanduses kõige sagedamini kasutatav elektrooniline makseinstrument. Liidu maksekaardituru integreerimine ei ole veel kaugeltki lõpule viidud, kuna paljusid makselahendusi ei saa arendada väljapoole oma riigi piire ning uutel üleeuroopalistel ettevõtjatel on tõkkeid turule sisenemisel. On vaja kõrvaldada tõkked, mis takistavad maksekaardituru tõhusat toimimist, sealhulgas kaardipõhiste maksete ning kaardipõhiste interneti- ja mobiilimaksete valdkonnas.

(9)

Siseturu tõhusa toimimise tagamiseks tuleks kaupmeeste ja tarbijate huvides edendada ja hõlbustada elektrooniliste maksete kasutamist. Maksekaarte ja muid elektroonilisi makseid saab kasutada mitmekesisemal viisil, sealhulgas internetis maksmiseks, et kasutada ära siseturu ja e-kaubanduse eeliseid, samas kui kaupmeestele on elektroonilised maksed küllaltki turvalised maksed. Seepärast võivad kaardipõhised maksetehingud sularahamaksete asemel olla kasulikud kaupmeestele ja tarbijatele, tingimusel et maksekaardisüsteemi kasutamise tasud on kehtestatud majanduslikult tasuval tasemel, kusjuures lisaks võib see edendada ausat konkurentsi, innovatsiooni ja uute ettevõtjate sisenemist turule.

(10)

Vahendustasusid kohaldatakse tavaliselt teatavasse maksekaardisüsteemi kuuluvate kaardimakseid vastu võtvate makseteenuse pakkujate ja maksekaardi väljastanud makseteenuse pakkujate vahel. Vahendustasu on peamine osa tasust, mida vastu võttev makseteenuse pakkuja nõuab kaupmehelt iga kaardipõhise maksetehingu eest. Kaupmehed omakorda lisavad need maksekaardikulud kaupade ja teenuste üldhinnale, nagu ka kõik oma muud kulud. Maksekaardisüsteemide vaheline konkurents, mille eesmärk on veenda makseteenuse pakkujaid väljastama nende kaarte, toob turul kaasa pigem suuremad kui väiksemad vahendustasud, erinevalt turumajanduses tavapäraselt konkurentsist hindadele tulenevast distsiplineerivast mõjust. Lisaks vahendustasude vallas konkurentsieeskirjade järjepidevale kohaldamisele parandaks vahendustasude reguleerimine siseturu toimimist ja aitaks vähendada tehingukulusid tarbijate jaoks.

(11)

Olemasolevate vahendustasude mitmekesisus ja nende tase takistab selliste uute üleeuroopaliste ettevõtjate sisenemist turule, kelle ärimudel põhineb väiksematel vahendustasudel või kellel need puuduvad, ja see piirab võimalikku mastaabi- ja mitmekülgsussäästu ning vähendab tasuvust. See mõjutab negatiivselt kaupmehi ja tarbijaid ning takistab innovatsiooni. Kuna üleeuroopalistel ettevõtjatel tuleks maksta väljaandvatele pankadele vähemalt suurimat vahendustasu, mida kohaldatakse turul, kuhu nad soovivad siseneda, soodustab ka see turu jätkuvat killustatust. Ka olemasolevad riigisisesed süsteemid, kus kohaldatakse väiksemaid tasusid või ei kohaldata neid üldse, võivad olla sunnitud turult lahkuma, tulenevalt pankade survest saada vahendustasudest suuremat tulu. Selle tulemusena on tarbijad ja kaupmehed silmitsi makseteenuste piiratud valikuga, kõrgemate hindadega ja halvema kvaliteediga, samas kui nende võimalused üleeuroopaliste makselahenduste kasutamiseks on samuti piiratud. Lisaks ei saa kaupmehed vältida tasude erinevusi sellega, et nad kasutavad teiste liikmesriikide pankade pakutavaid kaardi vastuvõtu teenuseid. Maksekaardisüsteemide eritingimustes nõutakse „müügikoha” (kaupmehe liikmesriik) vahendustasu kohaldamist iga maksetehingu puhul, võttes aluseks nende territoriaalsete litsentside andmise põhimõtted. See nõue takistab vastuvõtjatel edukalt pakkumast oma teenuseid piiriüleselt. Samuti võib see takistada kaupmeestel maksekulude vähendamist, millest saaksid kasu tarbijad.

(12)

Kehtivate õigusaktide kohaldamine komisjoni ja riikide konkurentsiasutuste poolt ei ole aidanud seda olukorda parandada.

(13)

Selleks et vältida siseturu killustatust ja märkimisväärseid konkurentsimoonutusi, mis tulenevad erinevatest õigusaktidest ja haldusotsustest, on vaja kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 114 võtta meetmeid, mis aitaksid tegeleda suurte ja erinevate vahendustasude probleemiga, võimaldaksid makseteenuse pakkujatel osutada oma teenuseid piiriüleselt ning tarbijatel ja kaupmeestel kasutada piiriüleseid teenuseid.

(14)

Käesoleva määruse kohaldamine ei peaks piirama liidu ja liikmesriikide konkurentsiõiguse kohaldamist. See ei tohiks takistada liikmesriikidel säilitamast või kehtestamast liikmesriigi õigusaktidega madalamaid piirmäärasid või sarnase eesmärgiga või mõjuga meetmeid.

(15)

Et aidata kaasa kaardipõhiste maksete ning kaardipõhiste interneti- ja mobiilimaksete siseturu sujuvale toimimisele, millest saavad kasu tarbijad ja kaupmehed, tuleks käesolevat määrust kohaldada maksekaartide väljastamisele ja kaardipõhiste maksetehingute vastuvõtmisele piiriüleselt ja riigisiseselt. Kui kaupmehel on võimalik valida vastuvõtja väljaspool asukohaliikmesriiki (piiriülene vastuvõtmine), mille teeb lihtsamaks vastuvõetavate tehingute puhul sama riigisisese ja piiriülese vahendustasu maksimumtaseme kehtestamine ja territoriaalsete litsentside keelustamine, peaks see aitama tagada vajaliku õigusliku selguse ja vältida konkurentsimoonutusi maksekaardisüsteemide vahel.

(16)

Tulenevalt konkurentsimenetlustes võetud ühepoolsetest kohustustest, järgitakse paljude liidus tehtavate piiriüleste kaardipõhiste maksetehingute puhul juba praegu vahendustasude kõrgeimaid piirmäärasid. Et tagada vastuvõtuteenuste turul aus konkurents, tuleks piiriüleseid ja riigisiseseid tehinguid käsitlevaid sätteid kohaldada samaaegselt ja mõistliku ajavahemiku jooksul pärast käesoleva määruse jõustumist, võttes arvesse käesoleva määrusega kehtestatud maksekaardisüsteemidele üleminekuga kaasnevaid raskusi ja keerukust.

(17)

Turul on kättesaadavad peamiselt kahte tüüpi krediitkaardid. Määratud tagasimaksega krediitkaardid, mille puhul debiteeritakse kaardi valdaja kontot eelnevalt kokku lepitud kuupäeval tehingu kogusumma võrra, tavaliselt üks kord kuus, ilma intressita. Teist tüüpi krediitkaardi puhul võib kaardi valdaja kasutada krediidilimiiti ja maksta osa maksmisele kuuluvast summast tagasi kindlaksmääratud kuupäevast hilisemal kuupäeval, koos intressi ja muude kuludega.

(18)

Kõikidele deebet- ja krediitkaardipõhistele maksetehingutele tuleks kehtestada vahendustasu kõrgeim piirmäär.

(19)

Mõjuhinnang näitab, et deebetkaarditehingute vahendustasude keelustamine oleks kasulik kaartide vastuvõtmisele, kaartide kasutamisele, ühtse turu arengule ning pakuks kaupmeestele ja tarbijatele suuremat kasu kui kõrgemad piirmäärad. Lisaks hoiaks see ära negatiivse mõju, mis tuleneb nendes riigisisestes süsteemides kehtivast kõrgemast piirmäärast, kus deebetkaarditehingute puhul on vahendustasud väga väikesed või need puuduvad ning kus piiriülese laienemise või uute turule sisenejate tõttu tõstetakse tasud piirmäärade tasemele. Keelates deebetkaarditehingute puhul vahendustasud, reageeritakse ka ohule, et vahendustasude mudel kantakse üle uutele innovaatilistele makseteenustele, nagu mobiili- ja internetisüsteemid.

(20)

Käesolevas määruses sätestatud piirmäärad peaksid põhinema majandusalases kirjanduses kirjeldatud nn kaupmehe ükskõiksuse testil, millega tehakse kindlaks tasu määr, mida kaupmees on nõus maksma, kui ta võrdleb kulusid, mis kaasnevad juhul, kui klient kasutab maksekaarti, mittekaardipõhise (sularaha) makse kuludega (võttes arvesse vastuvõtvale pangale makstavat teenustasu, st kaupmehe teenustasu ja vahendustasu). Seega soodustab see tõhusate makseinstrumentide kasutamist, soodustades neid kaarte, mis võimaldavad saada tehingust suuremat kasu, vältides samas ebaproportsionaalseid kaupmehe tasusid, millega võivad teistele tarbijatele kaasneda varjatud kulud. Ülemäärased kaupmeeste makstavad tasud võivad tuleneda ka ühistest vahendustasulepingutest, kuna kaupmehed ei soovi äritegevuse vähenemise kartuses kulukatest makseinstrumentidest loobuda. Kogemused on näidanud, et sellised tasude määrad on proportsionaalsed, kuna need ei sea ohtu rahvusvaheliste maksekaardisüsteemide toimimist ja makseteenuse pakkujate tegevust. Samuti toovad need kasu kaupmeestele ja tarbijatele ning tagavad õiguskindluse.

(21)

Nagu mõjuhinnangust selgub, on teatavates liikmesriikides vahendustasud kujunenud nii, et see võimaldab tarbijatel saada kasu tõhusatest deebetkaarditurgudest, pidades silmas, et kaardi vastuvõtmise ja kaardi kasutamisega seotud vahendustasud on kaupmehe ükskõiksuse tasemest väiksemad. Liikmesriikidel peaks seetõttu olema võimalik kehtestada riigisisestele deebetkaarditehingutele väiksemad vahendustasud.

(22)

Lisaks tuleks selle tagamiseks, et deebetkaarditasud kehtestataks majanduslikult tõhusal tasemel riigisiseste deebetkaarditurgude struktuuri arvesse võttes, säilitada võimalus kehtestada kindlasummalised vahendustasu piirmäärad. Kindlasummaline piirmäär võib samuti motiveerida tegema väikesesummalisi kaardipõhiseid makseid (mikromaksed). Sellist kindlasummalist piirmäära peaks olema võimalik kohaldada ka kombineerituna protsentuaalse piirmääraga, tingimusel et vahendustasude summa ei ületa riigisiseselt iga maksekaardisüsteemi raames kindlaksmääratud protsenti tehingute koguväärtusest aastas. Peale selle peaks olema võimalik määrata madalam tehingu kohta nõutav vahendustasu protsentuaalne piirmäär ning kehtestada kindel suurim lubatud vahendustasu, mis piiraks tehingule kohaldatavast protsentuaalsest piirmäärast tulenevat vahendustasu.

(23)

Lisaks, võttes arvesse, et käesoleva määrusega ühtlustatakse vahendustasusid esimest korda ja see toimub raamtingimustes, kus olemasolevad deebetkaardisüsteemid ja vahendustasud on väga erinevad, on vaja näha ette paindlikkus riigisiseste maksekaarditurgude jaoks. Seetõttu peaks liikmesriikidel olema mõistliku üleminekuperioodi jooksul võimalik iga kaardimaksesüsteemi raames kohaldada kõigi riigisiseste deebetkaarditehingute suhtes vahendustasude kaalutud keskmist, mis ei ületa 0,2 % kõigi riigisiseste deebetkaarditehingute keskmisest väärtusest aastas iga maksekaardisüsteemi raames. Seoses vahendustasu piirmääraga, mis arvutatakse aasta keskmise tehinguväärtuse põhjal ühe maksekaardisüsteemi raames, piisab sellest, kui makseteenuse pakkuja osaleb maksekaardisüsteemis (või muus makseteenuse pakkujate vahel sõlmitud kokkuleppes), kus kohaldatakse kõigi riigisiseste deebetkaarditehingute suhtes vahendustasu kaalutud keskmist, mis ei ole suurem kui 0,2 %. Ka sellisel juhul võib kohaldada kindlasummalist tasu või tehingu väärtuse protsendimäärana väljendatud tasu või nende kahe kombinatsiooni, tingimusel et ei ületata vahendustasu kaalutud keskmist piirmäära.

(24)

Selleks et määrata riigisiseste deebetkaarditehingute jaoks kindlaks vahendustasu piirmäärad, on asjakohane lubada käesoleva määruse täitmise eest vastutavatel riigi pädevatel asutustel koguda teavet kõigi maksekaardisüsteemis tehtavate deebetkaarditehingute mahu ja väärtuse või ühe või mitme makseteenuse pakkujaga seotud deebetkaarditehingute mahu ja väärtuse kohta. Sellest tulenevalt peaksid maksekaardisüsteemid ja makseteenuse pakkujad olema kohustatud esitama riigi pädevatele asutustele asjakohased andmed, mille need asutused on kindlaks määranud, kooskõlas nende kehtestatud ajakavaga. Aruandluskohustust tuleks laiendada makseteenuse pakkujatele, nagu maksekaardi väljastajad või vastuvõtjad, mitte üksnes maksekaardisüsteemidele, et tagada, et pädevatele asutustele tehakse kättesaadavaks kogu asjakohane teave, mille puhul pädev asutus peaks igal juhul saama nõuda, et selline teave kogutaks maksekaardisüsteemi kaudu. Lisaks sellele on oluline, et liikmesriigid tagaksid kohaldatavaid vahendustasu piirmäärasid käsitleva asjakohase teabe piisaval tasemel avalikustamise. Pidades silmas, et maksekaardisüsteemid ei ole üldiselt makseteenuse pakkujad, kelle suhtes kohaldatakse usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet, võivad pädevad asutused nõuda, et nende üksuste saadetud teabe kinnitaks sõltumatu audiitor.

(25)

Mõned riigisisese tasandi makseinstrumendid võimaldavad maksjal algatada kaardipõhiseid maksetehinguid, mida maksekaardisüsteemil ei ole võimalik eristada deebet- või krediitkaarditehinguna. Kaardi valdaja tehtud valikud on maksekaardisüsteemile ja vastuvõtjale teadmata; sellest tulenevalt ei ole maksekaardisüsteemil võimalik kohaldada eri piirmäärasid, mis on kehtestatud käesoleva määrusega deebet- ja krediitkaarditehingutele, mis on eristatavad maksetehingute debiteerimise jaoks kokkulepitud kuupäevade järgi. Võttes arvesse vajadust säilitada olemasolevate ärimudelite toimivus, vältides õigusnormidele vastavuse tagamisega kaasnevaid põhjendamatuid või üleliigseid kulusid ning võttes samal ajal arvesse seda, et oluline on tagada piisavalt võrdsed võimalused maksekaartide eri liikidele, on asjakohane kohaldada selliste riigisiseste universaalkaartidega tehtavate maksetehingute suhtes samu eeskirju, nagu käesoleva määrusega deebetkaarditehingute jaoks ette nähtud. Siiski tuleks võimaldada kõnealuste makseinstrumentide puhul pikemat kohanemisaega. Seetõttu peaksid liikmesriigid erandina eespool toodust ja alates käesoleva määruse jõustumisest 18 kuu pikkuse üleminekuperioodi jooksul saama määrata kindlaks universaalkaartidega tehtavate riigisiseste maksetehingute maksimaalse osa, mida käsitatakse samaväärsena krediitkaarditehingutega. Näiteks võib kohaldada krediitkaardi suhtes kehtivat piirmäära tehingute koguväärtuse kindlaksmääratud osale kaupmeeste või vastuvõtjate puhul. Kõnealuste sätete matemaatiline tulemus oleks seega võrdväärne sellega, kui universaalkaartidega tehtavate riigisiseste maksetehingute suhtes kohaldataks ühtset piirmäära.

(26)

Käesolev määrus peaks hõlmama kõiki tehinguid, mille puhul maksja makseteenuse pakkuja ja makse saaja makseteenuse pakkuja asuvad liidus.

(27)

Kooskõlas digitaalarengu tegevuskavas sätestatud tehnoloogianeutraalsuse põhimõttega tuleks käesolevat määrust kohaldada kaardipõhiste maksetehingute suhtes, sõltumata keskkonnast, kus tehing toimub, sealhulgas selliste jaekliendi kasutatavate makseinstrumentide ja -teenuste abil tehtavad tehingud, mis võivad olla võrguvälised (off-line), internetipõhised või mobiilipõhised.

(28)

Kaardipõhised maksetehingud tuginevad üldjuhul kahele peamisele ärimudelile, nn kolme osapoolega maksekaardisüsteemid (kaardi valdaja, vastuvõttev ja väljaandev süsteem ning kaupmees) ja nelja osapoolega maksekaardisüsteemid (kaardi valdaja, vastuvõttev pank, väljaandev pank ja kaupmees). Paljud nelja osapoolega maksekaardisüsteemid kohaldavad konkreetset vahendustasu, enamasti mitmepoolset. Kaudse vahendustasu arvessevõtmiseks ja võrdsete tingimuste tagamiseks tuleks kolme osapoolega maksekaardisüsteeme, mis kasutavad makseteenuse pakkujaid väljastajatena või vastuvõtjatena, käsitada nelja osapoolega maksekaardisüsteemidena ning nende puhul tuleks järgida samu norme, samas kui läbipaistvusnõudeid ja muid ärireegleid puudutavaid meetmeid tuleks kohaldada kõigi pakkujate suhtes. Võttes samas arvesse kolme osapoolega maksekaardisüsteemide eripärasid, on asjakohane võimaldada üleminekuperioodi, mille jooksul võivad liikmesriigid otsustada jätta vahendustasu piirmäära käsitlevad normid kohaldamata, kui kõnealuste maksesüsteemide turuosa on asjaomases liikmesriigis väga väike.

(29)

Väljastamisteenus põhineb makseinstrumendi väljastaja ja maksja vahelisel lepingulisel suhtel, olenemata sellest, kas väljastaja hoiab raha maksja nimel. Maksekaardi väljastaja teeb maksekaardi maksjale kättesaadavaks, võimaldab teha tehinguid terminalides või muude selliste vahendite abil ning võib tagada makse edastamise vastuvõtjale tehingute puhul, mis on vastavuses asjaomase maksekaardisüsteemi eeskirjadega. Seetõttu ei käsitata väljastamisena pelgalt maksekaartide levitamist või tehniliste teenuste osutamist, näiteks andmete töötlemist või säilitamist.

(30)

Vastuvõtuteenus koosneb toimingute ahelast, alates kaardipõhise maksetehingu algatamisest kuni raha ülekandmiseni makse saaja maksekontole. Sõltuvalt liikmesriigist ja olemasolevast ärimudelist on vastuvõtmine erinevalt korraldatud. Seetõttu ei ole vahendustasu maksval maksteenuse pakkujal alati sõlmitud lepingut otse makse saajaga. Vahendajad, kes osalevad vastuvõtuteenustes, kuid kellel puudub otsene lepinguline suhe makse saajatega, peaksid käesoleva määruse alusel olema siiski vastuvõtja mõistega hõlmatud. Vastuvõtuteenust osutatakse sõltumata sellest, kas vastuvõtja hoiab raha makse saaja nimel. Vastuvõtmisena ei peaks käsitama selliseid tehnilisi teenuseid nagu pelgalt andmete töötlemine või säilitamine või terminalide käitamine.

(31)

Oluline on tagada, et sätetest, mis käsitlevad makseteenuse pakkujate makstavaid või nende poolt saadavaid vahendustasusid, ei hoiduta kõrvale väljastajatele makstavate muude tasude abil. Selle vältimiseks tuleks käsitada vahendustasuna kõigi selliste tasude, sh võimalike autoriseerimistasude netosummat, mida väljastaja on maksekaardisüsteemile, vastuvõtjale või mis tahes muule vahendajale maksnud või mida ta on nendelt saanud. Selleks et kontrollida, kas tegemist on kõrvalehoidumisega, tuleks vahendustasu arvutamisel võtta arvesse selliste maksete või soodustuste kogusummat, mida väljastaja saab maksekaardisüsteemilt seoses reguleeritud tehingutega ja millest on maha arvatud tasud, mida väljastaja on maksnud maksekaardisüsteemile. Kõnealused maksed, soodustused ja tasud võivad olla otsesed (st mahu- või tehingupõhised) või kaudsed (turustamissoodustused, boonused, allahindlused teatavate tehingumahtude puhul). Et hinnata, kas käesoleva määruse täitmisest hoidutakse kõrvale, tuleks eelkõige arvesse võtta väljastajate kasumit, mis teenitakse väljastaja ja maksekaardisüsteemi ühisprogrammidest, samuti tuluna kajastuvaid töötlemistasusid, litsentsitasusid ja muid maksekaardisüsteemi tulus kajastuvaid tasusid. Võimaliku kõrvalehoidumise hindamisel käesoleva määruse järgimisest peaks asjakohasel juhul, ning kui seda kinnitavad täiendavad objektiivsed elemendid, saama arvesse võtta ka maksekaartide väljastamist kolmandates riikides.

(32)

Tarbijad ei ole üldiselt teadlikud tasudest, mida kaupmehed maksavad makseinstrumendi kasutamise eest. Samal ajal võivad mitmed soodustused, mida väljastajad annavad (nt reisitšekid, boonused, allahindlused, makse tagasinõudmised, tasuta kindlustus jne), suunata tarbijaid selliste makseinstrumentide kasutamise suunas, tuues seega väljastajatele kaasa suured tasud. Selle vältimiseks tuleks meetmeid, millega kehtestatakse vahendustasule piirangud, kohaldada ainult maksekaartide suhtes, mis on massiliselt kasutuses ja mille vastuvõtmisest on kaupmeestel üldiselt raske keelduda, kuna neid on palju välja antud ja neid kasutatakse laialdaselt (nt tarbija deebet- ja krediitkaardid). Selleks et edendada turu tõhusat toimimist sektori reguleerimata osades ja piirata äritegevuse ülekandumist sektori reguleeritud osast reguleerimata osasse, on vaja võtta mitmeid meetmeid, sealhulgas eraldada süsteem ja infrastruktuur, tagada maksja suunamine makse saaja poolt ja võimaldada makse saajal makseinstrumentide valikulist aktsepteerimist.

(33)

Süsteemi ja infrastruktuuri eraldamine peaks võimaldama kõigil töötlejatel konkureerida süsteemi klientide pärast. Kuna töötlemiskulud on märkimisväärne osa kaardi vastuvõtmise kogukuludest, on oluline, et see väärtusahela osa on avatud tõhusale konkurentsile. Süsteemi ja infrastruktuuri eraldamise korral peaksid maksekaardisüsteemid ja töötlevad üksused olema sõltumatud nii raamatupidamise, organisatsioonilise struktuuri kui ka otsuste tegemise seisukohast. Nad ei tohiks olla diskrimineerivad, näiteks pakkudes üksteisele sooduskohtlemist või piiratud levikuga teavet, mis ei ole kättesaadav konkurentidele vastavas turusegmendis, kehtestades ülemäärased teabenõuded konkurentidele vastavas turusegmendis, ristsubsideerides vastavaid tegevusi või kohaldades ühist juhtimiskorda. Niisugused diskrimineerivad tavad aitavad kaasa turu killustumisele, pidurdavad uute osalejate turuletulekut ja uute üleeuroopaliste ettevõtjate teket ning seega takistavad kaardipõhiste maksete ning kaardipõhiste interneti- ja mobiilimaksete siseturu väljakujundamist, mis on kahjulik kaupmeestele, ettevõtjatele ja tarbijatele.

(34)

Maksekaardisüsteemide kohaldatavad süsteemi eeskirjad ja makseteenuse pakkujate kohaldatavad tavad püüavad hoida kaupmehi ja tarbijaid tasude erinevustest teadmatuses ning vähendada turu läbipaistvust, näiteks ühendades tasusid või keelates kaupmeestel valida odavamat kaarti ühismärgistusega kaartide puhul või suunata tarbijaid selliste odavamate kaartide kasutamisele. Isegi kui kaupmehed on teadlikud erinevatest kuludest, ei võimalda süsteemi eeskirjad neil sageli tasusid vähendada.

(35)

Makseinstrumentidega kaasnevad makse saajale erinevad kulud, kusjuures teatavad makseinstrumendid on teistest kulukamad. Ainult juhul, kui konkreetne makseinstrument on ette nähtud õigusaktiga teatavate makseliikide puhul või sellest ei saa keelduda, kuna see on seaduslik maksevahend, peaks makse saaja saama kooskõlas direktiiviga 2007/64/EÜ suunata maksjat konkreetse makseinstrumendi kasutamisele. Maksekaardisüsteemid ja makseteenuse pakkujad kehtestavad makse saajatele selles osas mitmeid piiranguid, nt piirangud, mis käsitlevad makse saaja keeldumist teatavatest makseinstrumentidest väikeste summade puhul, samuti maksjale konkreetse makseinstrumendi puhul makse saaja makstavate tasude kohta teabe andmist või makse saaja müügikohas olevaid kassasid, kus aktsepteeritakse teatavaid makseinstrumente. Kõnealused piirangud tuleks kaotada.

(36)

Kui makse saaja suunab maksjat teatava makseinstrumendi kasutamisele, ei tohiks makse saaja nõuda maksjalt tasu selliste makseinstrumentide kasutamise eest, mille vahendustasu on käesoleva määruse kohaldamisalas, kuna sellistel juhtudel on lisatasu eelised piiratud ning turg muutub keerulisemaks.

(37)

Kõigi maksekaartide aktsepteerimise nõue on kahekordne kohustus, mille on kehtestanud makseteenuse pakkujad ja maksekaardisüsteemid makse saajatele ja mille kohaselt peavad makse saajad aktsepteerima kõiki sama kaubamärgi maksekaarte olenemata kõnealuste maksekaartidega kaasnevatest erinevatest kuludest („kõigi toodete aktsepteerimise” element) ning olenemata konkreetsest maksekaardi väljastanud pangast („kõigi väljastajate aktsepteerimise” element). See on tarbija huvides, et sama liiki kaartide puhul ei saa makse saaja diskrimineerida väljastajaid või kaardi valdajaid ning maksekaardisüsteemid ja makseteenuse pakkujad saavad makse saajale sellise kohustuse panna. Seetõttu on kõigi maksekaartide aktsepteerimise nõude „kõigi väljastajate aktsepteerimise” element maksekaardisüsteemis põhjendatud, kuna see takistab makse saajatel diskrimineerimast konkreetseid pankasid, kes on väljastanud kaarte. „Kõigi toodete aktsepteerimise” elemendi puhul on peamiselt tegemist sidumisega, mille puhul seotakse väikese tasuga kaartide aktsepteerimine suure tasuga kaartide aktsepteerimisega. Kõigi maksekaartide aktsepteerimise nõude „kõigi toodete aktsepteerimise” elemendi kaotamine võimaldaks kaupmeestel piirata pakutavate maksekaartide valikut ainult väikese/väiksema kuluga maksekaartidega, mis võib kaupmehe väiksemate kulude kaudu olla kasulik ka tarbijatele. Kaupmehed, kes võtavad vastu deebetkaarte, ei oleks sel juhul kohustatud vastu võtma ka krediitkaarte, ning kaupmehed, kes võtavad vastu krediitkaarte, ei oleks kohustatud vastu võtma ärikliendi kaarte. Siiski peaksid kaupmehed selleks, et kaitsta tarbijat ja tema võimalust kasutada maksekaarte võimalikult sageli, olema kohustatud aktsepteerima kaarte, mille suhtes kohaldatakse sama reguleeritud vahendustasu, üksnes siis, kui need kaardid on väljastatud sama kaubamärgi raames ja kuuluvad samasse liiki (ettemaksel põhinev kaart või deebet- või krediitkaart). Selline piirang tagaks ka konkurentsitihedama keskkonna maksekaartide puhul, mille vahendustasu ei ole reguleeritud käesoleva määrusega, kuna kaupmehed saaksid tugevama läbirääkimispositsiooni tingimuste üle, mille kohaselt nad selliseid kaarte aktsepteerivad. Neid piiranguid peaks olema piiratud arvul ja need on vastuvõetavad üksnes selleks, et tõhustada tarbijate kaitset, andes tarbijatele piisava kindlustunde, et kaupmehed aktsepteerivad nende maksekaarte.

(38)

Makseteenuse pakkujad peaksid tagama selge eristamise tarbijakaartide ja ärikliendi kaartide vahel nii tehnilisel kui ärilisel alusel. Seetõttu on oluline määratleda ärikliendi kaart kui makseinstrument, mida kasutatakse üksnes äritegevuse kulude katmiseks, mis kaetakse otse ettevõtja või avaliku sektori asutuse või füüsilisest isikust ettevõtja kontolt.

(39)

Makse saajal ja maksjal peaksid olema vahendid eri liiki maksekaartide kindlakstegemiseks. Seepärast peaksid maksekaardi eri kaubamärgid ja liigid olema kindlaks tehtavad elektrooniliselt ja äsja välja antud kaardipõhiste makseinstrumentide puhul ka seadme abil silmaga tuvastatavad. Lisaks tuleks maksjat teavitada ka sellest, kas tema makseinstrumenti või makseinstrumente konkreetses müügikohas aktsepteeritakse. On vaja, et makse saaja teavitab maksjat teatava kaubamärgi kasutamise piirangutest samal ajal ja samadel tingimustel, kui ta annab teavet selle kohta, et teatavat kaubamärki aktsepteeritakse.

(40)

Kaubamärkidevahelise konkurentsi tõhususe tagamiseks on oluline, et makserakenduse valiku teeb kasutaja, mitte et selle valiku määrab eelnev turg, kuhu kuuluvad maksekaardisüsteemid, makseteenuse pakkujad või töötlejad. Kui see on tehniliselt võimalik, ei tohiks selline kord takistada maksjaid ja makse saajaid määramast vaikimisi rakendust, tingimusel et seda on võimalik muuta iga tehingu puhul.

(41)

Selleks et tagada kahju hüvitamine juhul, kui käesolevat määrust on ebaõigesti kohaldatud või kui makseteenuse kasutajate ja makseteenuse pakkujate vahel tekivad vaidlused, peaksid liikmesriigid kehtestama asjakohased ja tõhusad kohtuvälised kaebuste lahendamise ja kahju hüvitamise menetlused või võtma samaväärseid meetmeid. Liikmesriigid peaksid kehtestama sätted käesoleva määruse rikkumise eest kohaldatavate karistuste kohta ning tagama, et need karistused oleksid tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad ning et neid kohaldatakse.

(42)

Komisjon peaks esitama aruande, milles analüüsitakse käesoleva määruse mõju turu toimimisele. On vaja, et komisjonil oleks võimalik koguda kõnealuse aruande koostamiseks vajalikku teavet ning pädevad asutused teevad komisjoniga andmete kogumiseks tihedat koostööd.

(43)

Kuna käesoleva määruse eesmärke, nimelt kehtestada ühtsed nõuded kaardipõhistele maksetehingutele ning kaardipõhistele interneti- ja mobiilimaksetele, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab neid meetme ulatuse ja toime tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(44)

Käesolevas määruses austatakse põhiõigusi ja järgitakse Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga tunnustatud põhimõtteid, eelkõige õigust tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele, ettevõtlusvabadust ja tarbijakaitset, ning seda rakendatakse kooskõlas kõnealuste õiguste ja põhimõtetega,

a)

makseinstrumendid, millega on nende valdajal võimalik omandada kaupu või teenuseid ainult selle väljastaja ruumides või väljastajaga sõlmitud otsese kaupade müügi või teenuste osutamise lepingu alusel teenusepakkujate piiratud võrgus;

b)

makseinstrumendid, mida saab kasutada üksnes väga piiratud valiku kaupade või teenuste omandamiseks;

c)

makseinstrumendid, mis kehtivad vaid ühes liikmesriigis ja mis antakse ettevõtja või avaliku sektori asutuse taotluse korral ning mida reguleerib siseriiklik või piirkondlik avaliku sektori asutus konkreetsetel sotsiaalsetel või maksustamisega seotud eesmärkidel, et omandada konkreetseid kaupu või saada teenuseid tarnijatelt, kes on sõlminud väljastajaga kaupade müügi või teenuste osutamise lepingu.

a)

ärikliendi kaartidega tehtavad tehingud;

b)

sularaha väljavõtmine pangaautomaatidest või makseteenuse pakkuja kassast ning

c)

kolme osapoolega maksekaardisüsteemide välja antud maksekaartidega tehtavad tehingud.

a)

kaugmüügi või kauglepingute puhul (nt e-kaubandus), nagu on määratletud direktiivi 2011/83/EL artikli 2 punktis 7, asub müügikoht püsiva tegevuskoha aadressil, kus toimub kaupmehe äritegevus, olenemata veebisaidist või serverite asukohast, ning kus maksetehing algatatakse;

b)

kui kaupmehel ei ole püsivat tegevuskohta, asub müügikoht aadressil, mille jaoks kaupmehel on kehtiv tegevusluba ja kus maksetehing algatatakse;

c)

kui kaupmehel ei ole püsivat tegevuskohta ega kehtivat tegevusluba, asub müügikoht aadressil, kus toimub kirjavahetus kaupmehe müügitegevusega seotud maksude maksmise kohta ja kus maksetehing algatatakse;

a)

määrata vahendustasu sellise protsentuaalse piirmäära tehingu kohta, mis on madalam lõikes 1 ettenähtud piirmäärast, ning kehtestada kindlasummalise suurima lubatud vahendustasu, mis on ülempiiriks kohaldatavast protsentuaalsest piirmäärast tulenevale vahendustasule, või

b)

lubada makseteenuse pakkujatel kohaldada vahendustasu tehingu kohta mitte üle 0,05 euro, või liikmesriikides, mille rahaühik ei ole euro, vastav summa riigi omavääringus 8. juunil 2015, mis vaadatakse üle iga viie aasta järel või vahetuskursi märkimisväärse kõikumise korral. Selline vahendustasu tehingu kohta võib samuti olla kombineeritud kõrgeima piirmääraga, mis ei ületa 0,2 %, tingimusel et maksekaardisüsteemi vahendustasud kokku ei ületa kunagi 0,2 % riigisiseste deebetkaarditehingute aastasest kogukäibest iga maksekaardisüsteemi raames.

a)

on sõltumatud raamatupidamise, organisatsioonilise struktuuri ja otsuste tegemise protsessi seisukohast;

b)

ei seo omavahel maksekaardisüsteemi ja töötlemistegevuse hindu ega kasuta nende tegevuste puhul ristsubsideerimist;

c)

ei kohtle oma tütarettevõtjaid ja aktsionäre kuidagi erinevalt võrreldes maksekaardisüsteemide kasutajate ja muude lepinguliste partneritega ning eelkõige ei sea mis tahes nende pakutavate teenuste osutamise tingimuseks seda, et lepingupool peab aktsepteerima mis tahes muud nende pakutavat teenust.

a)

viide, mis võimaldab makse saajal kaardipõhist maksetehingut kindlaks teha;

b)

maksetehingu summa vääringus, milles makse saaja maksekontot krediteeritakse;

c)

kaardipõhise maksetehinguga seotud mis tahes tasude summa, esitades eraldi kaupmehe teenustasu ja vahendustasu summa.

a)

maksja tasude areng;

b)

maksekaartide pakkujate ja maksekaardisüsteemide vahelise konkurentsi tase;

c)

mõju maksja ja makse saaja kuludele;

d)

mil määral annavad kaupmehed vahendustasude vähendamise edasi;

e)

tehnilised nõuded ja nende tagajärjed kõigile asjaomastele isikutele;

f)

ühismärgistuse mõju kasutajasõbralikkusele, eelkõige eakate ja teiste haavatavate kasutajate jaoks;

g)

ärikliendi kaartide II peatükist väljajätmise mõju turule, võrreldes olukorda nendes liikmesriikides, kus lisatasu kehtestamine on keelatud, olukorraga nendes liikmesriikides, kus see on lubatud;

h)

riigisiseste deebetkaarditehingute vahendustasusid käsitlevate erisätete mõju turule;

i)

piiriülese vastuvõtmise areng ja selle mõju ühtsele turule, võrreldes olukorda kaartide puhul, millele on kehtestatud vahendustasu piirmäär, olukorraga kaartide puhul, mille suhtes piirmäära ei ole kehtestatud, et kaaluda võimalust selgitada, millist vahendustasu kohaldatakse piiriülese vastuvõtmise suhtes;

j)

maksekaardisüsteemi ja töötlemise eraldamise nõude kohaldamine praktikas ja vajadus kaaluda juriidilist eraldamist;

k)

võimalik vajadus, sõltuvalt artikli 3 lõike 1 mõjust tegelikule vahendustasude suurusele keskmise ja suure väärtusega deebetkaarditehingute puhul, muuta kõnealust lõiget, sätestades, et piirmäära lagi oleks 0,07 eurot või 0,2 % tehingu väärtusest, olenevalt sellest, kumb on väiksem.