30.12.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 370/25

(1)

Määruse (EL) nr 1380/2013 eesmärk on tagasiheite järkjärguline likvideerimine, kehtestades lossimiskohustuse püütud liikidele, mille suhtes kehtivad püügi piirnormid.

(2)

Määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõikega 6 on komisjonile antud õigus võtta delegeeritud õigusaktiga kuni kolmeks aastaks vastu tagasiheitekava, mis põhineb ühisel soovitusel, mille on välja töötanud liikmesriigid koos asjaomaste nõuandekomisjonidega.

(3)

Belgial, Iirimaal, Hispaanial, Prantsusmaal, Madalmaadel ja Ühendkuningriigil on otsene huvi kalavarude majandamiseks loodepiirkonna vetes. Kõnealused liikmesriigid esitasid komisjonile pärast konsulteerimist pelaagiliste liikide nõuandekomisjoni, kaugpüügi nõuandekomisjoni ja loodepiirkonna vete nõuandekomisjoniga ühise soovituse. Teaduslik panus saadi asjaomastelt teadusasutustelt. Ühises soovituses käsitletud meetmed on kooskõlas määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõikega 6 ja seepärast tuleks need määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 18 lõike 3 kohaselt lisada käesolevasse määrusesse.

(4)

Seoses loodepiirkonna vetega tuleks määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõike 1 punkti a kohaselt kohaldada lossimiskohustust alates 1. jaanuarist 2015 kõikide väikeste ja suurte pelaagiliste liikide püügi suhtes seoses selliste liikide püügiga, mille suhtes kohaldatakse püügi piirnorme.

(5)

Ühise soovituse kohaselt peaks tagasiheitekava hõlmama teatavat väikeste ja suurte pelaagiliste liikide püüki, nimelt makrelli, heeringa, hariliku stauriidi, põhjaputassuu, hirvkala, põhjaatlandi hõbekala, pikkuim-tuuni ja kilu püüki ICESi Vb, VI ja VII alapiirkonnas alates 1. jaanuarist 2015.

(6)

Ühine soovitus sisaldab seinnoodaga püütud makrelli ja heeringa puhul erandit lossimiskohustusest teatavatel tingimustel, mis põhinevad teaduslikel tõenditel kõrge ellujäämismäära kohta kooskõlas määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõike 4 punktiga b. Teaduslikud tõendid kõrge ellujäämismäära kohta esitas Scheveningeni rühmitus Põhjamere tagasiheitekava käsitlevas ühises soovituses, milles viidatakse konkreetsele teaduslikule uuringule kalade ellujäämuse kohta seinnoodast pääsemisel. Uuringu käigus leiti, et ellujäämise määr sõltub kalade võrku kogunemise ajast ja tihedusest, mis on sellisel püügil tavaliselt piiratud. STECF on kõnealuse teabe läbi vaadanud. STECF jõudis järeldusele, et kui eeldada, et ellujäämusuuringu tulemused on ellujäämismäära seisukohalt esinduslikud kutselise püügitegevuse puhul, siis võrgust vette tagasi sattunud ja ellujäänud kalade osakaal makrelli puhul oleks tõenäoliselt ligikaudu kui 70 %. Tihedus oleks ka väiksem sellisest tihedusest, mille puhul täheldati heeringa suremuse suurenemist. Nõukogu määruse (EÜ) nr 850/98 (2) artikli 19b lõike 2 kohaselt on keelatud makrelli ja heeringat püünisest enne vabastada, kui võrk on täielikult võetud kalalaeva pardale, mille tulemuseks on surnud või surevate kalade kaotus. See ellujäämuse erand ei mõjuta kehtivat keeldu, kuna kalade vabastamine toimub püügi selles etapis, kus kalade ellujäämise määr pärast vabastamist on kõrge. Seepärast tuleks selline erand lisada käesolevasse määrusesse.

(7)

Ühine soovitus sisaldab nelja vähese tähtsusega erandit lossimiskohustusest teatavate kalavarude puhul ja kuni teatava tasemeni. Liikmesriikide esitatud tõendid vaatas läbi STECF ja järeldas, et ühine soovitus sisaldab põhjendatud argumente seoses juhupüügi saagi käitlemisega kaasnevate kulude suurenemisega ja mõnel juhul toetas neid argumente kvalitatiivne hinnang kulude kohta. Eespool öeldut arvesse võttes ja esitatuist erinevate teaduslike andmete puudumisel on asjakohane kehtestada vähese tähtsusega erand kooskõlas ühises soovituses kavandatud protsendimääraga, järgides tasemeid, mis ei ületa määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõike 5 kohaselt lubatud tasemeid.

(8)

Vähese tähtsusega erand, mis on kehtestatud ICESi VIII alapiirkonnas tööstusliku pelaagilise püügi traaleriga püütud põhjaputassuu (Micromesistius poutassou) aastase kogusaagi suhtes (2015. ja 2016. aastal kuni 7 % ning 2017. aastal 6 % aastasest kogupüügist) ja seoses kõnealuse liigi töötlemisega pardal surimiks, on põhjendatud raskustega selektiivsuse parandamisel ja juhupüügi saagi käitlemisega kaasnevate ebaproportsionaalsete kuludega. STECF järeldas, et erand on piisavalt põhjendatud. Seepärast tuleks asjaomane erand lisada käesolevasse määrusesse.

(9)

Vähese tähtsusega erand, mis on kehtestatud ICESi VII alapiirkonnas kaksiktraalnoodaga püütud pikkuim-tuuni (Thunnus alalunga) aastase kogusaagi suhtes (2015. ja 2016. aastal kuni 7 % ning 2017. aastal 6 % aastasest kogupüügist), on põhjendatud juhupüügi käitlemisega kaasnevate ebaproportsionaalsete kuludega. Need on kulud, mis on seotud ladustamise ja käitlemisega merel ja maismaal. STECF mainis oma hinnangus ohtu seoses valikulise püügiga. Selline erand ei piira siiski määruse (EÜ) nr 850/98 artikli 19a kohaldamist. Seepärast tuleks asjaomane erand lisada käesolevasse määrusesse.

(10)

Ühine soovitus sisaldab ka vähese tähtsusega erandit lossimiskohustusest kõnealuste mitme liigiga püügipiirkondade puhul, selleks et vältida ebaproportsionaalselt suuri kulutusi juhupüügi saagi käitlemisele, nagu ladustamine, töötlemine, külmutamine, ning võttes arvesse raskusi selektiivsuse suurendamisel pelaagilise püügi puhul, mille sihtliigiks on makrell, harilik stauriid ja heeringas ICESi VIId rajoonis. See erand põhineb ühise soovitusega seotud liikmesriikide esitatud teaduslikel tõenditel ning STECF on selle läbi vaadanud. STECF leidis, et ühises soovituses on vähese tähtsusega erandi toetuseks esitatud põhjendatud kvalitatiivsed argumendid ebaproportsionaalselt suurte kulude kohta juhupüügi käitlemisel. Seepärast tuleks selline erand lisada käesolevasse määrusesse.

(11)

Vähese tähtsusega erand, mis on kehtestatud hirvkala (Caproidae) saagi suhtes (2015. aastal kuni 1 % ja 2016. aastal 0,75 % lubatud kogupüügist), mis on püütud pelaagilise püügi külmutustraaleriga, mis kasutab pelaagilist traali hariliku stauriidi (Trachurus spp.) sihtpüügil ICESi VI ja VII alapiirkonnas, põhineb asjaolul, et selektiivsust on raske suurendada ning käitlemiskulud on ebaproportsionaalselt suured (et eraldada juhupüük soovitud püügist). STECF järeldas, et erandit toetavad põhjendatud kvalitatiivsed argumendid raskuste kohta selektiivsuse parandamisel kõnealuse kalapüügi puhul, samuti on põhjendatud argumendid seoses täiendavate käitlemiskuludega. Seepärast tuleks asjaomane erand lisada käesolevasse määrusesse.

(12)

Selleks et tagada asjakohane kontroll, tuleks kindlaks määrata konkreetsed nõuded käesoleva määrusega hõlmatud ja kõrgel ellujäämusmääral põhineva erandi raames püütud saagi dokumenteerimiseks.

(13)

Kuna käesoleva määrusega ette nähtud meetmed mõjutavad otseselt majandustegevust, mis on seotud liidu laevade kalapüügihooajaga ja selle kavandamisega, peaks käesolev määrus jõustuma kohe pärast selle avaldamist. Seda tuleks kohaldada alates 1. jaanuarist 2015, et pidada kinni määruse (EL) nr 1380/2013 artiklis 15 sätestatud tähtajast. Kõnealuse määruse artikli 15 lõike 6 kohaselt tuleks käesolevat määrust kohaldada mitte kauem kui kolm aastat,

—

saak vabastatakse enne, kui teatav protsent (sätestatud lõigetes 2 ja 3) seinnoodast on suletud („tagasilaskepunkt”);

—

seinnoot on varustatud nähtava poiga, mis selgelt märgib nooda jõudmist tagasilaskepunkti;

—

laev ja seinnooda mehhanism on varustatud elektroonilise registreerimis- ja dokumenteerimissüsteemiga, mis märgib, millal, kus ja mil määral iga püügioperatsiooni käigus seinnoota haalati.

a)

2015. ja 2016. aastal kuni 7 % ning 2017. aastal 6 % põhjaputassuu (Micromesistius poutassou) aastasest kogusaagist, mis on püütud tööstusliku pelaagilise püügi traaleriga kõnealuse liigi sihtpüügil ICESi Vb, VI ja VII alapiirkonnas ja kõnealuse liigi töötlemisel pardal surimiks;

b)

2015. ja 2016. aastal kuni 7 % ning 2017. aastal 6 % pikkuim-tuuni (Thunnus alalunga) aastasest kogusaagist, mis on püütud kaksiktraalnoodaga kõnealuse liigi sihtpüügil ICESi VII alapiirkonnas;

c)

2015. aastal kuni 3 % ja 2016. aastal 2 % makrelli (Scomber scombrus), hariliku stauriidi (Trachurus spp.), heeringa (Clupea harengus) ja merlangi (Merlangius merlangus) aastasest kogusaagist, mis on püütud pelaagilisel kalapüügil kuni 25-meetrise kogupikkusega pelaagilise püügi traaleriga, mis kasutab pelaagilist traali makrelli, hariliku stauriidi ja heeringa sihtpüügil ICESi VIId rajoonis;

d)

2015. aastal kuni 1 % ja 2016. aastal 0,75 % hirvkala (Caproidae) lubatud kogupüügist, mis on püütud pelaagilise püügi külmutustraaleriga, mis kasutab pelaagilist traali hariliku stauriidi sihtpüügil ICESi VI ja VII alapiirkonnas.