13.5.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 138/45


KOMISJONI DELEGEERITUD MÄÄRUS (EL) nr 481/2014,

4. märts 2014,

millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 1299/2013 seoses erieeskirjadega koostööprogrammide kulude rahastamiskõlblikkuse kohta

EUROOPA KOMISJON,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1299/2013 erisätete kohta, mis käsitlevad Euroopa Regionaalarengu Fondist toetuse andmist Euroopa territoriaalse koostöö eesmärgil, (1) eriti selle artikli 18 lõiget 1,

ning arvestades järgmist:

(1)

Määruse (EL) nr 1299/2013 artikli 18 lõike 1 kohaselt on vaja sätestada erieeskirjad koostööprogrammide kulude rahastamiskõlblikkuse kohta seoses personali-, kontori- haldus-, reisi- ja majutuskulude, välisekspertide ja -teenuste ning seadmete kuludega (edaspidi „kulukategooriad”).

(2)

Selleks et võimaldada koostööprogrammide rahastamiskõlblikkuse eeskirjade kohaldamisel paindlikkust, peaks liikmesriikidel olema võimalik otsustada, et konkreetset kulukategooriat asjaomase koostööprogrammi konkreetse prioriteetse suuna puhul ei kohaldata.

(3)

Tuleks täpsustada, kuidas käesoleva määrusega kehtestatavad koostööprogrammide kulude rahastamiskõlblikkuse erieeskirjad sobituvad kõigi Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide suhtes kohaldatavate rahastamiskõlblikkuse eeskirjade üldisesse õigusraamistikku, mis on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1303/2013 (2) artiklites 65–71.

(4)

Iga kulukategooria kohta tuleks koostada erinevate kuluartiklite loetelu.

(5)

Tuleks täpsustada, et kingitused on üldreeglina rahastamiskõlbmatud. Siiski peaks rahastamiskõlblik olema müügiedenduse, kommunikatsiooni, reklaami või teavitamisega seotud väikeste esemete jagamine.

(6)

Tuleks kindlaks määrata personalikulude eri elemendid koos personalikulude arvutamise, arvestamise ja hüvitamise üldeeskirjadega ning eelkõige tunnitasulise osakoormusega või teenuslepingute alusel töölevõtmise erieeskirjadega.

(7)

Tuleks loetleda kontori- ja halduskulude eri elemendid koos selliste kuluelementide otseste või kaudsete kuludena arvutamise, arvestamise ja hüvitamise eeskirjadega, eelkõige kombineerimise korral määruse (EL) nr 1303/2013 kohaste kindlate määradega.

(8)

Tuleks loetleda reisi- ja majutuskulude eri elemendid koos arvutamise, arvestamise ja hüvitamise eeskirjadega olenemata sellest, kas kulud tekivad toetusesaajal või vahetult tema töötajatel. Samuti tuleks täpsustada tingimusi, mille alusel võetakse reisi- ja majutuskulusid arvesse juhul, kui neid tehakse väljaspool programmipiirkonna liiduosa, millele on osutatud määruse (EL) nr 1299/2013 artiklis 20.

(9)

Tuleks loetleda välisekspertide ja -teenuste kulude eri elemendid.

(10)

Tuleks loetleda seadmete kulude eri elemendid koos eeskirjadega kasutatud seadmete rahastamiskõlblikkuse kohta.

(11)

Selleks et võimaldada käesolevas määruses sätestatud meetmeid kohe kohaldada, peaks määrus jõustuma järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Reguleerimisese ja reguleerimisala

1.   Ilma et see piiraks määruse (EL) nr 1303/2013 artiklites 65 kuni 71 või nende artiklite alusel sätestatud rahastamiskõlblikkuse eeskirjade kohaldamist, sätestatakse käesolevas määruses erieeskirjad koostööprogrammide kulude rahastamiskõlblikkuse kohta seoses järgmiste kulukategooriatega:

a)

personalikulud;

b)

kontori- ja halduskulud;

c)

reisi- ja majutuskulud;

d)

välisekspertide ja -teenuste kulud ning

e)

seadmete kulud.

2.   Koostööprogrammi seirekomisjonis osalevad liikmesriigid võivad kokku leppida, et ühte või mitmesse lõikes 1 osutatud kategooriasse kuuluvad kulud ei ole ühe või mitme prioriteetse suuna raames rahastamiskõlblikud.

Artikkel 2

Üldsätted

1.   Kõik käesoleva määruse kohaselt rahastamiskõlblikud kulud, mis tasutakse toetusesaaja poolt või tema nimel, peavad olema seotud toimingu või selle osa algatamise või algatamise ja rakendamise maksumusega.

2.   Rahastamiskõlblikud ei ole järgmised kulud:

a)

trahvid, rahalised karistused ning juriidiliste vaidluste ja kohtuvaidluste kulud;

b)

kulud kingitustele, välja arvatud hinnaga kuni 50 eurot kingituse kohta, mis on seotud müügiedenduse, kommunikatsiooni, reklaami või teavitamisega;

c)

välisvaluuta kursikõikumisega seotud kulud.

Artikkel 3

Personalikulud

1.   Personalikulud koosnevad toetusesaaja koosseisus ühel järgmistest viisidest töötava personali tööjõukulude brutosummast:

a)

täiskoormusega;

b)

osakoormusega, kusjuures kuus töötatav aeg on kindlaks määratud protsentuaalselt;

c)

osakoormusega, kusjuures kuus töötatavate tundide arv on paindlik, või

d)

tunnitasu alusel.

2.   Personalikulud piirduvad järgmisega:

a)

palgamaksed, mis on seotud tegevustega, mida üksus ellu ei viiks, kui ei oleks ette võetud asjaomast toimingut; palk peab olema kindlaks määratud töölepingus, ametisse nimetamise otsuses (mõlemad edaspidi „tööle võtmise dokument”) või õigusaktidega, mis on seotud asjaomase töötaja töökirjelduses täpsustatud ülesannetega;

b)

tööandja tehtavate palgamaksetega otseselt seotud muud kulud, näiteks tööjõumaksud ja sotsiaalkindlustus, kaasa arvatud pensionid, mida hõlmab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 883/2004, (3) tingimusel et:

i)

need on kindlaks määratud tööle võtmise dokumendis või õigusaktidega;

ii)

need on kooskõlas tööle võtmise dokumendis osutatud õigusaktidega ning selle riigi ja/või organisatsiooni standardsete tavadega, kus konkreetne töötaja tegelikult töötab, ning

iii)

tööandja ei saa neid tagasi nõuda.

Seoses punktiga a võib maksed füüsilistele isikutele, kes töötavad toetusesaaja heaks muu lepingu kui töölepingu alusel, arvata palgamaksete hulka ning kõnealust lepingut käsitada tööle võtmise dokumendina.

3.   Personalikulusid võib hüvitada kas:

i)

tegelike kulude alusel (mis on tõendatud tööle võtmise dokumendi või palgatõenditega);

ii)

määruse (EL) nr 1303/2013 artikli 67 lõike 1 punktides b–d sätestatud lihtsustatud kuluvõimaluste alusel või

iii)

määruse (EL) nr 1299/2013 artikli 19 kohase kindla määrana.

4.   Personalikulud, mis on seotud isikutega, kes töötavad toimingu heaks osakoormusega, arvutatakse kas:

a)

kindlaks määratud protsendina tööjõukulude brutosummast vastavalt toimingule kulunud tööaja kindlaksmääratud protsendile, ilma kohustuseta kehtestada omaette tööaja registreerimise süsteemi, või

b)

paindliku osana tööjõukulude brutosummast vastavalt toimingule kulunud töötundidele, mille arv on kuude lõikes erinev, lähtuvalt aja registreerimise süsteemist, mis hõlmab 100 % töötaja tööajast.

5.   Lõike 4 punktis a nimetatud osakoormusega töölemääramise korral koostab tööandja iga töötaja kohta dokumendi, milles sätestatakse toimingule kulutatava tööaja protsentuaalne osa.

6.   Lõike 4 punktis b nimetatud osakoormusega töölemääramise korral arvutatakse personalikulude hüvitamine tunnimäära alusel, mis saadakse kas:

i)

kuu tööjõukulu brutosumma jagamisel kuus töötatava ajaga, mis on määratud kindlaks tööle võtmise dokumendis ja väljendatud tundides, või

ii)

viimase dokumenteeritud aastase tööjõukulu brutosumma jagamisel 1 720 tunniga kooskõlas määruse (EL) nr 1303/2013 artikli 68 lõikega 2.

Tunnimäär korrutatakse toimingule tegelikult kulunud töötundide arvuga.

7.   Tööle võtmise dokumendi kohaselt tunnitasu alusel töötavate isikutega seotud personalikulud on rahastamiskõlblikud, kui toimingule tegelikult kulunud töötundide arvu kohaldatakse tööle võtmise dokumendis kokku lepitud tunnimäärale, lähtuvalt tööaja registreerimise süsteemist.

Artikkel 4

Kontori- ja halduskulud

Kontori- ja halduskulud piirduvad järgmiste elementidega:

a)

kontori rent;

b)

kindlustus ja maksud seoses hoonetega, milles töötajad asuvad, ning kontori seadmetega (näiteks tulekahju- ja varguskindlustus);

c)

kommunaalteenused (näiteks elektrienergia, küte, vesi);

d)

kontoritarbed;

e)

toetusesaaja organisatsioonis pakutav üldine raamatupidamine;

f)

arhiivid;

g)

hooldus, koristus ja remont;

h)

turvateenus;

i)

IT-süsteemid;

j)

kommunikatsioon (näiteks telefon, faks, internet, postiteenused, visiitkaardid);

k)

panga teenustasud konto(de) avamise ja haldamise eest, kui toimingu rakendamiseks on vaja avada omaette konto;

l)

riikidevaheliste finantstehingute tasud.

Artikkel 5

Reisi- ja majutuskulud

1.   Reisi- ja majutuskulud piirduvad järgmiste elementidega:

a)

reisikulud (näiteks piletid, reisi- ja autokindlustus, kütus, auto kilometraaž, teemaksud ja parkimistasud);

b)

toidukordade kulud;

c)

majutuskulud;

d)

viisakulud;

e)

päevarahad.

2.   Päevarahadega kaetavaid lõike 1 punktides a–d nimetatud elemente ei hüvitata päevarahadest eraldi.

3.   Välisekspertide ja -teenuste osutajate reisi- ja majutuskulud kuuluvad artiklis 6 loetletud välisekspertide ja -teenuste kulude hulka.

4.   Käesoleva artikli kohaste kulude otsene tasumine toetusesaaja töötaja poolt tuleb tõendada toetusesaaja poolt sellele töötajale makstud hüvitise tõendiga.

5.   Tehnilise abi ning müügiedendustegevuse ja suutlikkuse edendamisega seotud toimingute puhul on väljaspool programmipiirkonna liiduosa tekkinud kulud rahastamiskõlblikud juhul, kui need on kantud kooskõlas määruse (EL) nr 1299/2013 artikli 20 lõikega 3.

6.   Korraldusasutus võib tunnistada väljaspool programmipiirkonna liiduosa asuvates ettevõtetes tekkinud majutus- ja toitlustuskulud rahastamiskõlblikuks juhul, kui need on kantud kooskõlas määruse (EL) nr 1299/2013 artikli 20 lõikega 2. See kehtib ka kohalike reisikulude puhul väljaspool programmipiirkonna liiduosa asuvas ürituse või tegevuse kohas.

7.   Väljaspool programmipiirkonna liiduosa asuvate toetusesaajate töötajate puhul võib korraldusasutus tunnistada rahastamiskõlblikuks lõikes 1 osutatud kulud, sealhulgas programmipiirkonna liiduosas või sellest väljaspool asuvasse ürituse või tegevuse kohta ja sealt tagasi reisimise kulud, kui need on kantud kooskõlas määruse (EL) nr 1299/2013 artikli 20 lõikega 2.

8.   Programmipiirkonna liiduosas asuvate toetusesaajate töötajate puhul käsitatakse kooskõlas määruse (EL) nr 1299/2013 artikli 20 lõikega 1 rahastamiskõlblikuna lõikes 1 osutatud kulusid, sealhulgas programmipiirkonna liiduosas või sellest väljaspool asuvasse ürituse või tegevuse kohta ja sealt tagasi reisimise kulud.

Artikkel 6

Välisekspertide ja -teenuste kulud

Välisekspertide ja -teenuste kulud piirduvad järgmiste teenuste ja ekspertiisiga, mida pakuvad muud avalik- või eraõiguslikud asutused või füüsilised isikud kui toetusesaaja:

a)

uuringud või küsitlused (näiteks hindamised, strateegiad, kontseptsioonimärkmed, disainikavad, käsiraamatud);

b)

koolitus;

c)

tõlked;

d)

IT-süsteemide ja veebisaidi arendus, muutmine ning uuendamine;

e)

müügiedendus, kommunikatsioon, reklaam või teavitamine, mis on seotud toimingu või koostööprogrammi kui sellisega;

f)

finantsjuhtimine;

g)

ürituste või koosolekute korraldamise ja elluviimisega seotud teenused (sealhulgas rent, toitlustus või suuline tõlge);

h)

üritustel osalemine (näiteks registreerimistasud);

i)

õigusalase konsultatsiooni ja notariteenused, tehniline ja finantsekspertiis, muud konsultatsiooni- ja raamatupidamisteenused;

j)

intellektuaalomandi õigused;

k)

määruse (EL) nr 1303/2013 artikli 125 lõike 4 punkti a ning määruse (EL) nr 1299/2013 artikli 23 lõike 4 kohased kontrollid;

l)

programmi tasandi sertifitseerimis- ja auditeerimiskulud määruse (EL) nr 1303/2013 artiklite 126 ja 127 alusel;

m)

garantiide andmine panga või muu finantseerimisasutuse poolt, kui seda nõuavad liidu või liikmesriigi õigusaktid või seirekomisjonis vastu võetud programmidokument;

n)

välisekspertide, kõnepidajate, koosolekute eesistujate ning teenuseosutajate reisi- ja majutuskulud;

o)

toimingute jaoks vajalik muu spetsiifiline ekspertiis ja teenused.

Artikkel 7

Seadmete kulud

1.   Toetusesaaja poolt ostetud, renditud või liisitud seadmete rahastamiskulud, mis ei ole hõlmatud artikliga 4, piirduvad järgmisega:

a)

kontori seadmed;

b)

IT riistvara ja tarkvara;

c)

mööbel ja sisustus;

d)

laboratooriumi seadmed;

e)

masinad ja vahendid;

f)

tööriistad või seadmed;

g)

sõidukid;

h)

toimingute jaoks vajalik muu spetsiifiline varustus.

2.   Kasutatud seadmete ostukulud võivad olla rahastamiskõlblikud järgmistel tingimustel:

a)

nende jaoks ei ole saadud Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest muud abi;

b)

nende hind ei ületa üldiselt aktsepteeritavat hinda asjaomasel turul;

c)

neil on toimingu jaoks vajalikud tehnilised omadused ning need vastavad kohaldatavatele normidele ja standarditele.

Artikkel 8

Käesolev määrus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Brüssel, 4. märts 2014

Komisjoni nimel

president

José Manuel BARROSO


(1)  ELT L 347, 20.12.2013, lk 259.

(2)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1303/2013, 17. detsember 2013, millega kehtestatakse ühissätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta, nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi ja Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1083/2006 (ELT L 347, 20.12.2013, lk 320).

(3)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 883/2004, 29. aprill 2004, sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta (ELT L 166, 30.4.2004, lk 1).