5.12.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 349/1

(1)

Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artiklid 101 ja 102 kuuluvad avaliku korra valdkonda ja neid tuleks kõikjal liidus tulemuslikult kohaldada, et tagada moonutamata konkurents siseturul.

(2)

ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 täitmist tagab avalik-õiguslike meetmete kaudu komisjon, kes kasutab selleks volitusi, mis talle on antud nõukogu määrusega (EÜ) nr 1/2003 (3). Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklid 81 ja 82 on Lissaboni lepingu 1. detsembril 2009 jõustumise tagajärjel ELi toimimise lepingu artiklid 101 ja 102 ning on jäänud sisult samaks. Nimetatud sätete täitmist tagavad avalik-õiguslike meetmete kaudu ka liikmesriikide konkurentsiasutused, kes võivad teha määruse (EÜ) nr 1/2003 artiklis 5 loetletud otsuseid. Kooskõlas nimetatud määrusega peaks liikmesriikidel olema võimalik määrata nii haldus- kui kohtuasutused, kes kohaldavad rakendava riigiasutusena ELi toimimise lepingu artikleid 101 ja 102 ning täidavad nimetatud määrusega konkurentsiasutustele pandud mitmesuguseid ülesandeid.

(3)

ELi toimimise lepingu artiklid 101 ja 102 mõjutavad otseselt isikutevahelisi suhteid ning loovad asjaomastele isikutele õigusi ja kohustusi, mida liikmesriikide kohtud peavad täitma. Seega on liikmesriikide kohtutel võrdselt oluline roll konkurentsieeskirjade kohaldamisel (konkurentsiõiguse jõustamine eraõiguslike meetmetega). Eraisikute vahelistes vaidlustes otsuste tegemisel kaitsevad kõnealused kohtud liidu õiguse kohaseid subjektiivseid õigusi, määrates näiteks rikkumiste tõttu kannatanud isikutele kahjutasu. ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 täieliku tõhususe ning eelkõige neis sätestatud piirangute praktilise mõju tagamiseks on vajalik, et igaühel, nii üksikisikul, sealhulgas tarbijal ja ettevõtjal, kui ka avaliku sektori asutusel on võimalus liikmesriigi kohtus nõuda nimetatud sätete rikkumisest tekkinud kahju hüvitamist. Liidu õiguses ettenähtud õigust kahju hüvitamisele kohaldatakse ka ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 rikkumiste suhtes, mida on toime pannud riigi osalusega äriühingud ja need ettevõtjad, kellele liikmesriigid on andnud eri- või ainuõigused ELi toimimise lepingu artikli 106 tähenduses.

(4)

Liidu õiguses ettenähtud õigus liidu ja liikmesriikide konkurentsiõiguse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamisele eeldab, et kõikidel liikmesriikidel on sellised menetluseeskirjad, millega tagatakse kõnealuse õiguse tõhus rakendamine. Vajadus tõhusate õiguskaitsevahendite järele tuleneb ka õigusest tulemuslikule õiguskaitsele, mis on sätestatud Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) artikli 19 lõike 1 teises lõigus ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 47 esimeses lõigus. Liikmesriigid peaksid tagama tulemusliku õiguskaitse liidu õigusega reguleeritavates valdkondades.

(5)

Kahju hüvitamise hagi esitamine on vaid üks osa konkurentsiõiguse rikkumiste eraõiguslike meetmetega käsitlemise tõhusast süsteemist ning neid täiendavad alternatiivsed õiguskaitsevahendid, nagu vaidluse konsensuslik lahendamine ja avalik-õiguslikel meetmetel põhinevad täitmisotsused, mis innustavad pooli kahju hüvitama.

(6)

Et tagada eraõiguse raames tõhusad eraõiguslikud täitmismeetmed ja tõhus avalik-õiguslik täitmise tagamine konkurentsiasutuste poolt, tuleb mõlemat vahendit kasutada koostoimes, et kindlustada konkurentsieeskirjade maksimaalne tõhusus. Nimetatud kahe rakendamisviisi koordineeritust tuleb ühtsel viisil reguleerida, näiteks seoses konkurentsiasutuste valduses olevatele dokumentidele juurdepääsu korraga. Sellise liidu tasandi koordineerimisega välditakse ühtlasi kohaldatavate eeskirjade lahknevust, mis võiks ohustada siseturu nõuetekohast toimimist.

(7)

ELi toimimise lepingu artikli 26 lõike 2 kohaselt hõlmab siseturg sisepiirideta ala, mille ulatuses tagatakse kaupade, isikute, teenuste ja kapitali vaba liikumine. Liidu või liikmesriikide konkurentsiõiguse rikkumisest tulenevaid kahju hüvitamise hagisid käsitlevad eeskirjad erinevad liikmesriigiti märkimisväärselt. Kõnealused erinevused toovad kaasa ebakindluse tingimuste suhtes, mille alusel kahju kannatanud isikud saavad kasutada ELi toimimise lepingust tulenevat õigust kahju hüvitamisele, ja mõjutavad nimetatud õiguse tõhusust. Kuna kahju kannatanud isikud pöörduvad kahjude hüvitamiseks sageli oma asukohaliikmesriigi kohtu poole, tekitavad liikmesriikide erinevad eeskirjad ebavõrdsed tingimused kahju hüvitamise hagide esitamisel ja võivad seega mõjutada konkurentsi turgudel, kus tegutsevad nii kõnealused kannatanud isikud kui ka rikkumise toime pannud ettevõtjad.

(8)

Selliste ettevõtjate suhtes, kes on asutatud ja tegutsevad mitmes liikmesriigis, kohaldatakse erinevaid menetluseeskirju, mis mõjutavad märkimisväärselt seda, millises ulatuses võib neid konkurentsiõiguse rikkumise eest vastutusele võtta. Selline liidu õiguses ettenähtud kahju hüvitamise õiguse ebaühtlane rakendamine võib kaasa tuua nii konkurentsieelise teatavate, ELi toimimise lepingu artiklit 101 või 102 rikkunud ettevõtjate jaoks kui ka takistada asutamisvabaduse ja kaupade tarnimise või teenuste osutamise õiguse kasutamist liikmesriikides, kus õigust kahju hüvitamisele rakendatakse tõhusamalt. Kuna liikmesriikides kohaldatavate vastutussüsteemide erinevused võivad avaldada negatiivset mõju nii konkurentsile siseturul kui ka siseturu nõuetekohasele toimimisele, on asjakohane, et käesoleval direktiivil oleks kaks õiguslikku alust, ELi toimimise lepingu artiklid 103 ja 114.

(9)

Kuna konkurentsiõiguse laiaulatuslikud rikkumised on sageli piiriülesed, on vaja tagada võrdsemad võimalused siseturul tegutsevatele ettevõtjatele ja täiustada tingimusi, mille alusel tarbijad saavad oma siseturust lähtuvaid õigusi kasutada. On asjakohane suurendada õiguskindlust ja vähendada erinevusi liikmesriikide eeskirjades, milles käsitletakse liidu konkurentsiõiguse ja sellega paralleelse rakendamise korral liikmesriigi konkurentsiõiguse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise hagisid. Kõnealuste eeskirjade ühtlustamine aitab ära hoida erinevuste suurenemist liikmesriikide eeskirjade vahel, milles käsitletakse konkurentsieeskirjade rikkumisest tulenevaid kahju hüvitamise hagisid.

(10)

Määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 3 lõikega 1 on ette nähtud, et „kui liikmesriikide konkurentsiasutused või siseriiklikud kohtud kohaldavad siseriiklikku konkurentsiõigust [ELi toimimise lepingu artikli 101 lõikes 1] sätestatud kokkulepete, ettevõtjate ühenduste otsuste ja kooskõlastatud tegevuse suhtes, mis võivad mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust selle sätte tähenduses, peavad nad selliste kokkulepete, otsuste ja niisuguse kooskõlastatud tegevuse suhtes kohaldama ka [ELi toimimise lepingu artiklit 101]. Kui liikmesriikide konkurentsiasutused või siseriiklikud kohtud kohaldavad siseriiklikku konkurentsiõigust [ELi toimimise lepingu artikli 102] alusel keelatud kuritarvitamise suhtes, peavad nad kohaldama ka [ELi toimimise lepingu artiklit 102]”. Siseturu nõuetekohase toimimise huvides ning ettevõtjatele ja tarbijatele suurema õiguskindluse ja võrdsemate võimaluste tagamiseks on asjakohane laiendada käesoleva direktiivi kohaldamisala liikmesriigi konkurentsiõiguse rikkumisega seotud kahju hüvitamise hagidele, kui nimetatud õigust kohaldatakse määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 3 lõike 1 kohaselt. Vastasel juhul võib erinevate tsiviilvastutust käsitlevate eeskirjade kohaldamine ELi toimimise lepingu artikli 101 või 102 rikkumise ning sama asja suhtes paralleelselt liidu konkurentsiõigusega kohaldatava liikmesriigi konkurentsiõiguse eeskirjade rikkumise suhtes mõjutada negatiivselt hagejate olukorda samas asjas ja nende nõuete ulatust ning takistada siseturu nõuetekohast toimimist. Käesolev direktiiv ei tohiks mõjutada kahju hüvitamise hagisid liikmesriigi konkurentsiõiguse rikkumiste puhul, mis ei mõjuta liikmesriikidevahelist kaubandust ELi toimimise lepingu artikli 101 või 102 tähenduses.

(11)

Asjakohase liidu õiguse puudumisel reguleeritakse kahju hüvitamise hagisid liikmesriikide eeskirjade ja menetlustega. Euroopa Liidu Kohtu (Euroopa Kohtu) praktika kohaselt võib iga isik nõuda tekitatud kahju eest hüvitist, kui kõnealuse kahju ja konkurentsiõiguse rikkumise vahel on põhjuslik seos. Kõik siseriiklikud eeskirjad, millega reguleeritakse ELi toimimise lepingu artikli 101 või 102 rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise õiguse kasutamist, sealhulgas küsimustes, mida käesolevas direktiivis ei käsitleta, nagu kahju ja rikkumise vaheline põhjuslik seos, peavad olema kooskõlas tõhususe ja võrdväärsuse põhimõtetega. See tähendab, et need ei tohiks olla sõnastatud või neid ei tohiks kohaldada viisil, mis muudab ELi toimimise lepinguga tagatud kahju hüvitamise õiguse kasutamise liiga keeruliseks või praktiliselt võimatuks või ebasoodsaks võrreldes samalaadsete siseriiklike hagide suhtes kohaldatavate sätetega. Kui liikmesriigid näevad oma siseriiklikus õiguses hüvitamiseks ette muid tingimusi, näiteks põhjusliku seose olemasolu, piisavust või süülisust, peaksid nad saama kõnealuseid tingimusi säilitada niivõrd, kuivõrd need on kooskõlas Euroopa Kohtu praktikaga, tõhususe ja võrdväärsuse põhimõtetega ning käesoleva direktiiviga.

(12)

Käesoleva direktiiviga kinnitatakse taas acquis' seda osa, milles käsitletakse õigust kahju hüvitamisele liidu konkurentsiõiguse rikkumisega tekitatud kahju korral, eelkõige kaebeõiguse ja kahju määratluse osas, nagu seda on väljendatud Euroopa Kohtu praktikas, piiramata acquis' edasiarendamist. Iga sellise rikkumise tagajärjel kahju kannatanud isik saab nõuda kahju hüvitamist otsese varalise kahju (damnum emergens), saamata jäänud tulu (lucrum cessans) ning intressi eest olenemata sellest, kas liikmesriigi õiguses on nimetatud kategooriad määratletud eraldi või koos. Intressi maksmine on kantud kahju hüvitamise oluline komponent, millega võetakse arvesse aja möödumist, ning seda tuleks maksta alates kahju tekkimisest kuni kahju hüvitamiseni, olenemata sellest, kas kõnealune intress on liikmesriigi õiguse kohaselt tasandus- või viivisintress ning kas aja möödumist arvestatakse eraldi kategooriana (intress) või tegeliku kahju või saamata jäänud tulu osana. Liikmesriigid sätestavad sel eesmärgil kohaldatavad eeskirjad.

(13)

Õigus kahju hüvitamisele on füüsilistel ja juriidilistel isikutel — nii tarbijatel, ettevõtjatel kui ka ametiasutustel — olenemata sellest, kas nad on rikkumise toime pannud ettevõtjaga otseses lepingulises suhtes, ning sellest, kas konkurentsiasutus on rikkumise eelnevalt tuvastanud või mitte. Käesoleva direktiiviga ei tohiks liikmesriikidelt nõuda kollektiivsete õiguskaitsevahendite kasutuselevõttu ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 täitmise tagamiseks. Piiramata võimaluse kaotuse hüvitamist, ei tohiks käesoleva direktiivi kohane kahju täielik hüvitamine põhjustada ülemäärast hüvitamist karistuslike, mitmekordsete või muud liiki kahjuhüvitiste näol.

(14)

Liidu või liikmesriigi konkurentsiõiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise hagid nõuavad tavaliselt keerulist faktilist ja majanduslikku analüüsi. Kahju hüvitamise nõude tõendamiseks vajalikud tõendid on tihti ainuüksi vastaspoole või kolmandate isikute valduses ega ole hagejale piisavalt teada või kättesaadavad. Sellistes tingimustes võivad hagejate suhtes kehtestatud ranged õigusnõuded, mille kohaselt nad peavad menetluse alguses esitama kõik nende hagi käsitlevad üksikasjad ja üksikasjalikult täpsustatud toetavad tõendid, põhjendamatult takistada ELi toimimise lepinguga tagatud kahju hüvitamise õiguse tõhusat kasutamist.

(15)

Tõendid on oluline element liidu või liikmesriigi konkurentsiõiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise hagide esitamisel. Kuna konkurentsiõiguse rikkumist käsitlevaid kohtuvaidlusi iseloomustab ebavõrdsus andmete valdamisel, on asjakohane tagada, et hagejatele antakse õigus nõuda nende nõude jaoks oluliste tõendite avaldamist, ilma et nad peaksid üksikuid tõendeid täpsustama. Selleks et tagada kahju hüvitamise hagides pooltele võrdsed võimalused, peaks ka kostjatel olema võimalik nimetatud vahendeid kasutada, et nad saaksid hagejatelt nõuda tõendite avaldamist. Liikmesriikide kohtud peaksid saama nõuda tõendite avaldamist ka kolmandatelt isikutelt, sealhulgas ametiasutustelt. Kui liikmesriigi kohus soovib nõuda tõendite avaldamist komisjonilt, kohaldatakse seoses teabenõudega ELi lepingu artikli 4 lõikes 3 sätestatud liidu ja liikmesriikide vahelise lojaalse koostöö põhimõtet ja määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 15 lõiget 1. Kui liikmesriigi kohtud nõuavad tõendite avaldamist ametiasutuselt, kohaldatakse õigusalase ja halduskoostöö põhimõtet liidu või liikmesriigi õiguse alusel.

(16)

Liikmesriikide kohtud peaksid saama oma range kontrolli all, eelkõige seoses avaldamismeetmete vajalikkuse ja proportsionaalsusega, nõuda üksikute konkreetsete tõendite või tõendite kategooriate avaldamist ühe poole taotlusel. Proportsionaalsuse nõudest tuleneb, et avaldamist saab nõuda üksnes siis, kui nimetatud hageja on talle mõistlikult kättesaadavate faktide alusel usutavalt tõendanud, et kostja on talle kahju tekitanud. Kui avaldamisnõude eesmärk on saada teatava kategooria tõendeid, tuleks kõnealune kategooria määrata kindlaks selle põhielementide ühiste tunnusjoonte alusel, nagu nende dokumentide laad, eesmärk või sisu, mille avaldamist nõutakse, nende koostamise aeg või muud kriteeriumid, tingimusel et asjaomasesse kategooriasse kuuluvad tõendid on käesoleva direktiivi tähenduses asjakohased. Sellised tõendite kategooriad tuleks määratleda võimalikult täpselt ja üksikasjalikult mõistlikult kättesaadavate faktide põhjal.

(17)

Kui ühe liikmesriigi kohus palub teise liikmesriigi pädeval kohtul koguda tõendeid või taotleb võimalust koguda tõendeid vahetult teises liikmesriigis, kohaldatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 1206/2001 (4) sätteid.

(18)

Kuna kahju hüvitamise hagide raames peaksid ärisaladusi või muud konfidentsiaalset teavet sisaldavad olulised tõendid olema põhimõtteliselt kättesaadavad, tuleb kõnealust konfidentsiaalset teavet asjakohaselt kaitsta. Liikmesriikide kohtute käsutuses peaksid seega olema sobivad meetmed, et kaitsta konfidentsiaalset teavet menetluse käigus avaldamise eest. Kõnealused meetmed võivad hõlmata tundlike osade redigeerimist dokumentides, kinniste istungite pidamist, isikute ringi piiramist, kellel on õigus tõenditega tutvuda, ning suuniseid ekspertidele teabest üldistatud või muul mittekonfidentsiaalsel kujul kokkuvõtete koostamiseks. Ärisaladuse ja muu konfidentsiaalse teabe kaitse meetmed ei tohiks siiski takistada kahju hüvitamise õiguse kasutamist.

(19)

Käesolev direktiiv ei mõjuta liikmesriigi õiguses sätestatud võimalust või tingimusi avaldamiskorralduse vastu kaebuse esitamiseks.

(20)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EÜ) nr 1049/2001 (5) reguleeritakse üldsuse juurdepääsu Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele ning selle eesmärk on anda üldsusele võimalikult laiaulatuslik juurdepääs kõnealuste institutsioonide dokumentidele. Kõnealuse õiguse suhtes kohaldatakse siiski teatud üld- või erahuviga põhjendatud piiranguid. Sellest tuleneb, et kõnealuse määruse artikliga 4 sätestatud erandite süsteem rajaneb konkreetse juhtumi puhul tasakaalu leidmisel vastandlike huvide vahel, milleks on ühelt poolt huvid, millele asjaomaste dokumentide avaldamine tuleks kasuks, ja teiselt poolt huvid, mida see avaldamine kahjustaks. Käesolev direktiiv ei tohiks piirata selliste määruse (EÜ) nr 1049/2001 kohaste eeskirjade ja tavade kohaldamist.

(21)

ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 tõhusaks ja ühtseks kohaldamiseks komisjoni ja liikmesriikide konkurentsiasutuste poolt on vaja tervet liitu hõlmavat ühtset lähenemisviisi konkurentsiasutuse toimikus sisalduvate tõendite avaldamise suhtes. Tõendite avaldamine ei tohiks põhjendamatult kahjustada konkurentsiasutuse poolt konkurentsiõiguse täitmise tagamise tõhusust. Käesoleva direktiivi kohaldamisalasse ei kuulu konkurentsiasutuste sisedokumentide ega nendevahelise kirjavahetuse avaldamine.

(22)

Selleks et tagada kahju hüvitamise õiguse tõhus kaitse, ei pea iga dokumenti, mis seondub ELi toimimise lepingu artikli 101 või 102 kohase menetlusega, üksnes hageja kavandatava kahju hüvitamise hagi põhjal hagejale avaldama, kuivõrd on väga ebatõenäoline, et kahju hüvitamise hagi põhineb kõikidel tõenditel, mis sisalduvad kõnealuse menetluse toimikus.

(23)

Proportsionaalsuse nõuet tuleks hoolikalt hinnata juhul, kui avaldamisega kaasneb oht lammutada konkurentsiasutuse uurimisstrateegia, paljastades, millised dokumendid kuuluvad toimiku juurde, või kui avaldamine võib kahjustada ettevõtjate ja konkurentsiasutuse vahelise koostöö viisi. Erilist tähelepanu tuleks pöörata sellele, et vältida nn andmete otsimist, st sellise teabe mittespetsiifilist või liiga üldist otsimist, mis tõenäoliselt ei ole menetlusosaliste jaoks asjakohane. Avaldamisnõuet ei tuleks seega pidada proportsionaalseks, kui see hõlmab konkurentsiasutuse teatava juhtumiga seotud toimikus sisalduvate dokumentide üldist avaldamist või selliste dokumentide üldist avaldamist, mida üks menetlusosaline on teatava kohtuasjaga seoses esitanud. Nimetatud ulatuslik avaldamisnõue ei oleks kooskõlas avaldamist nõudva menetlusosalise kohustusega täpsustada üksikud tõendid või tõendite kategooriaid võimalikult selgelt ja üksikasjalikult.

(24)

Käesolev direktiiv ei mõjuta kohtute õigust kaaluda liidu või liikmesriigi õiguse alusel konkurentsiõiguse tõhusa täitmise tagamise huve, kui nad annavad korralduse mis tahes liiki tõendite, välja arvatud leebusavalduste ja kokkuleppe sõlmimise taotluste avaldamiseks.

(25)

Erand tuleks teha avaldamisnõudele, mis rahuldamise korral takistaks põhjendamatult konkurentsiasutuse käimasolevat uurimist liidu või liikmesriigi konkurentsiõiguse rikkumise asjus. Teave, mille koostas konkurentsiasutus liidu või liikmesriigi konkurentsiõiguse rakendamise menetluse käigus ning saatis kõnealuse menetluse osalistele (näiteks vastuväited) või mille koostas kõnealuse menetluse osaline (näiteks vastused konkurentsiasutuse esitatud teabenõuetele või tunnistajate ütlused), peaks seetõttu olema seoses kahju hüvitamise hagidega avaldatav üksnes pärast seda, kui konkurentsiasutus on menetluse lõpetanud, näiteks võttes vastu määruse (EÜ) nr 1/2003 artiklis 5 või kõnealuse määruse III peatükis sätestatud otsuse, välja arvatud otsus ajutiste meetmete kohta.

(26)

Leebusprogrammid ja kokkuleppemenetlused on liidu konkurentsiõiguse järgimise tagamisel avalik-õiguslike meetmete kaudu olulisteks vahenditeks, kuna need aitavad kaasa kõige raskemate konkurentsiõiguse rikkumiste tuvastamisele, tõhusale süüdistuste esitamisele ja karistuste määramisele. Lisaks, kuna paljud konkurentsiasutuste otsused kartellide puhul põhinevad leebema kohtlemise taotlusel ning kartellidega seotud kahju hüvitamise hagid kujutavad endast üldiselt kõnealuste otsuste järelmeetmeid, on leebusprogrammid olulised ka kartellidega seotud kahju hüvitamise hagide tõhususe seisukohast. Ettevõtjad võivad leebusprogrammide ja kokkuleppemenetluste raames hoiduda konkurentsiasutustega koostöö tegemisest, kui avaldataks ennast süüstavad avaldused, nagu leebusavaldused ja kokkuleppe sõlmimise taotlused, mis esitatakse üksnes konkurentsiasutustega koostöö eesmärgil. Niisugune avaldamine võib tekitada ohu, et koostööd tegevad ettevõtjad või nende juhtkond võetakse tsiviil- või kriminaalvastutusele halvematel tingimustel kui rikkumise ühiselt toime pannud ettevõtjad, kes ei tee konkurentsiasutustega koostööd. Selleks et tagada ettevõtjate jätkuv valmisolek esitada konkurentsiasutustele vabatahtlikult leebusavaldusi või kokkuleppe sõlmimise taotlusi, ei tuleks selliseid dokumente erandina tõenditena avaldada. Kõnealust erandit tuleks kohaldada ka leebusavalduste või kokkuleppe sõlmimise taotluste sõnasõnalistele tsitaatidele teistes dokumentides. Nimetatud piirangud tõendite avaldamisele ei tohiks takistada konkurentsiasutustel avaldada oma otsuseid kooskõlas liidu või liikmesriigi kohaldatava õigusega. Tagamaks, et kõnealuse erandi tegemine ei riku põhjendamatult kahju kannatanud poolte õigust kahju hüvitamisele, peaks see piirduma kõnealuste vabatahtlike ja ennast süüstavate leebusavalduste ja kokkuleppe sõlmimise taotlustega.

(27)

Käesoleva direktiiviga ette nähtud eeskirjad muude dokumentide kui leebusavalduste ja kokkuleppe sõlmimise taotluste avaldamise kohta tagavad, et kahju kannatanud isikutel on piisavalt muid võimalusi saada juurdepääs asjakohastele tõenditele, mis on vajalikud nende kahju hüvitamise hagide ettevalmistamiseks. Liikmesriigi kohtul peaks hageja taotlusel olema võimalik omada juurdepääsu erandi objektiks olevatele dokumentidele, et teha kindlaks, kas selle sisu ei välju käesoleva direktiiviga määratletud leebusavalduse ja kokkuleppe sõlmimise taotluse määratlusest. Dokumentide sisu, mis jääb kõnealustest määratlustest välja, tuleks avaldada asjakohaste tingimuste kohaselt.

(28)

Liikmesriigi kohtul peaks olema kahju hüvitamise hagi raames igal ajal võimalik nõuda selliste tõendite avaldamist, mis on olemas konkurentsiasutuse menetlusest sõltumata (olemasolev teave).

(29)

Konkurentsiasutuselt tuleks tõendite avaldamist nõuda üksnes juhul, kui neid ei ole võimalik mõistlikul viisil saada teiselt poolelt või kolmandalt isikult.

(30)

Määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 15 lõike 3 kohaselt võivad konkurentsiasutused omal algatusel esitada siseriiklikele kohtutele kirjalikke märkusi ELi toimimise lepingu artikli 101 või 102 kohaldamisega seotud küsimustes. Selleks et tagada, et konkurentsiõiguse rakendamiseks võetavad avalik-õiguslikud meetmed aitaksid jätkuvalt kaasa kõnealuste artiklite kohaldamisele, peaksid konkurentsiasutused saama omal algatusel esitada liikmesriigi kohtule märkusi konkurentsiasutuste toimikus sisalduvate tõendite avaldamise proportsionaalsuse hindamiseks, pidades silmas sellise avaldamise mõju konkurentsiõiguse tõhusale rakendamisele avalik-õiguslike meetmete kaudu. Liikmesriikidel peaks olema võimalik luua süsteem, mille kaudu teavitatakse konkurentsiasutust teabe avaldamise taotlustest, kui teabe avaldamist taotlev isik või isik, kellelt teabe avaldamist taotletakse, on seotud väidetava rikkumise uurimisega kõnealuse konkurentsiasutuse poolt, ilma et see piiraks selliste liikmesriigi õigusaktide kohaldamist, millega nähakse ette ex parte menetlus.

(31)

Iga füüsiline või juriidiline isik, kes saab tõendid konkurentsiasutuse toimikuga tutvumise käigus, peaks saama kasutada kõnealuseid tõendeid kahju hüvitamise hagis, mille pool ta on. Selline kasutus peaks olema lubatud ka tema õigused ja kohustused üle võtnud füüsilisele või juriidilisele isikule, sealhulgas tema nõude omandamise kaudu. Kui tõendid sai juriidiline isik, kes kuulub ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 kohaldamisel ühe ettevõtjana käsitatavasse ettevõtjate gruppi, peaks nimetatud tõendeid saama kasutada ka samasse ettevõtjasse kuuluvad muud juriidilised isikud.

(32)

Konkurentsiasutuse toimikuga tutvumise käigus saadud tõendite kasutamine ei tohiks siiski põhjendamatult kahjustada konkurentsiasutuse poolt konkurentsiõiguse täitmise tagamist. Vältimaks käesoleva direktiiviga kehtestatud avaldamise piirangute õõnestamist, tuleks põhjendustes 24 ja 25 osutatud, üksnes konkurentsiasutuse toimikuga tutvumise käigus saadud dokumentide kasutamist piirata samadel tingimustel. Piirang peaks seisnema tõendite lubamatuses kahju hüvitamise hagides või nende muul viisil kaitses kooskõlas kohaldatavate siseriiklike eeskirjadega, misläbi tagatakse piirangute täielik mõju kõnealuste tõendite kasutamisele. Lisaks ei tohiks konkurentsiasutuselt saadud tõendid muutuda kauplemisobjektiks. Seepärast tuleks selliste tõendite kasutamise võimalus, mis saadi üksnes konkurentsiasutuse toimikuga tutvumise käigus, anda ainult füüsilisele või juriidilisele isikule, kellele anti algselt juurdepääs toimikule, ja tema õigusjärglastele. Kõnealune piirang tõenditega kauplemise vältimiseks ei takista siiski liikmesriigi kohtul nõuda nimetatud tõendite avaldamist käesolevas direktiivis sätestatud tingimustel.

(33)

Asjaoluga, et on esitatud kahju hüvitamise nõue või et konkurentsiasutus on algatanud uurimise, kaasneb risk, et asjaomased isikud võivad hävitada või varjata tõendeid, mida kahju kannatanud isik saaks kasutada kahjunõude tõendamisel. Liikmesriigi kohus peaks saama määrata piisavalt rangeid hoiatavaid karistusi, et vältida oluliste tõendite hävitamist ning tagada avaldamist nõudvate kohtukorralduste täitmine. Menetlusosaliste puhul võivad kahju hüvitamise menetluses tehtud negatiivsed otsused olla eriti tõhusaks karistuseks ning aidata vältida asja venimist. Konfidentsiaalse teabe kaitse kohustuse täitmata jätmise ja avaldatud teabe kuritarvitamise eest tuleks samuti ette näha karistused. Samuti tuleks ette näha karistused juhuks, kui kahju hüvitamise hagides kuritarvitatakse teavet, mis on saadud konkurentsiasutuse toimikuga tutvumise käigus.

(34)

ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 tõhusaks ja ühtseks kohaldamiseks komisjoni ja liikmesriikide konkurentsiasutuste poolt on vaja üleliidulist ühtset lähenemisviisi rikkumist käsitlevate liikmesriikide konkurentsiasutuste lõplike otsuste mõju suhtes hilisematele kahju hüvitamise hagidele. Sellised otsused võetakse vastu alles pärast seda, kui komisjoni on määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 11 lõike 4 kohaselt teavitatud kavandatavast otsusest või selle puudumisel dokumendist, millega tehakse teatavaks kavandatav tegevus, ning juhul kui konkurentsiasutus ei ole kõnealuse määruse artikli 11 lõike 6 kohaselt kaotanud oma pädevust seoses sellega, et komisjon on algatanud menetluse. Komisjon peaks tagama liidu konkurentsiõiguse järjepideva kohaldamise, esitades liikmesriikide konkurentsiasutustele suuniseid nii kahepoolselt kui Euroopa konkurentsivõrgustiku raames. Et parandada õiguskindlust, vältida ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 ebajärjekindlat kohaldamist, suurendada kahju hüvitamise hagide tulemuslikkust ja menetlustõhusust ning edendada siseturu toimimist ettevõtjate ja tarbijate jaoks, ei tohiks olla võimalik järgnevates kahju hüvitamise hagides uuesti menetleda liikmesriigi konkurentsiasutuse või asja läbi vaatava kohtu lõppotsuses tuvastatud ELi toimimise lepingu artikli 101 või 102 rikkumisi. Seetõttu tuleks niisugust õigusrikkumist käsitada vaieldamatult tuvastatuna kõnealuse õigusrikkumisega seotud kahju hüvitamise hagides, mis on esitatud konkurentsiasutuse või asja läbi vaatava kohtu liikmesriigis. Tuvastamise mõju peaks siiski hõlmama üksnes õigusrikkumise iseloomu ning selle sisulist, isikulist, ajalist ja territoriaalset ulatust, mille on teinud kindlaks konkurentsiasutus või asja läbi vaatav kohus oma pädevuse teostamisel. Kui otsusega tuvastatakse, et liikmesriigi konkurentsiõiguse sätteid rikutakse juhul, kui sama asja suhtes kohaldatakse samaaegselt nii liidu kui ka liikmesriigi konkurentsiõigust, tuleks ka kõnealust õigusrikkumist käsitada vaieldamatult tuvastatuna.

(35)

Kui kahju hüvitamise hagi esitatakse liikmesriigis, mis ei ole selle konkurentsiasutuse või asja läbi vaatava kohtu liikmesriik, kes tuvastas ELi toimimise lepingu artikli 101 või 102 rikkumise, mis on seotud kõnealuse hagiga, peaks olema võimalik esitada liikmesriigi konkurentsiasutuse või asja läbi vaatava kohtu lõppotsuses tuvastatud järeldused liikmesriigi kohtule vähemalt esmapilgul usutavate tõenditena selle kohta, et konkurentsiõiguse rikkumine on aset leidnud. Järeldust võib asjakohasel juhul hinnata koos menetlusosaliste esitatud muude tõenditega. Liikmesriikide konkurentsiasutuste ja asju läbi vaatavate kohtute konkurentsieeskirjade rikkumisi tuvastavate otsuste mõju ei piira ELi toimimise lepingu artiklist 267 tulenevaid liikmesriikide kohtute õigusi ja kohustusi.

(36)

Aegumistähtaegade kulgemise algust, kestust, peatamist või katkestamist käsitlevad siseriiklikud eeskirjad ei tohiks kahju hüvitamise hagide esitamist põhjendamatult takistada. Eriti oluline on see hagide puhul, mis põhinevad konkurentsiasutuse või asja läbi vaatava kohtu poolt tuvastatud õigusrikkumistel. Seepärast peaks olema võimalik esitada ka pärast konkurentsiasutuse menetlust kahju hüvitamise hagi, et rakendada liikmesriigi ja liidu konkurentsiõigust. Aegumistähtaeg ei tohiks alata enne, kui õigusrikkumine lõpeb ja hageja on teada saanud või võib põhjendatult eeldada, et ta on teadlik õigusrikkumisena käsitatava käitumise olemasolust, asjaolust, et õigusrikkumine on talle kahju tekitanud, ning õigusrikkumise toime pannud ettevõtja isikust. Liikmesriikidel peaks olema lubatud säilitada või kehtestada üldiselt kohaldatavaid absoluutseid aegumistähtaegu, eeldusel et selliste üldiselt kohaldatavate aegumistähtaegade kestus ei muuda kahju täieliku hüvitamise õiguse kasutamist praktiliselt võimatuks ega liiga keerukaks.

(37)

Kui mitu ettevõtjat rikub konkurentsieeskirju ühiselt (näiteks kartelli puhul), on asjakohane ette näha, et õigusrikkumise ühiselt toime pannud ettevõtjad vastutavad solidaarselt kogu õigusrikkumisega tekitatud kahju eest. Õigusrikkumise ühiselt toime pannud ettevõtjal peaks olema õigus saada teistelt rikkumise ühiselt toime pannud ettevõtjatelt hüvitist, kui ta maksis rohkem, kui oli tema osa. See osa, mis vastab õigusrikkumise toime pannud ettevõtja suhtelisele vastutusele, ja asjaomased kriteeriumid, nagu käive, turuosa või roll kartellis, määratakse kindlaks kohaldatavate liikmesriigi õigusaktide alusel, järgides samas tõhususe ja võrdväärsuse põhimõtteid.

(38)

Ettevõtjad, kes teevad leebusprogrammi raames konkurentsiasutusega koostööd, on võtmetähtsusega salajaste kartellikokkulepete paljastamisel ja nende lõpetamisel ning nad leevendavad seega sageli kahju, mida oleks võinud põhjustada õigusrikkumise jätkumine. Seepärast on asjakohane ette näha, et ettevõtjaid, keda konkurentsiasutus on leebusprogrammi raames trahvidest vabastanud, kaitstakse põhjendamatute kahjunõuete eest, pidades silmas, et õigusrikkumise tuvastanud konkurentsiasutuse otsus võib muutuda trahvidest vabastatud isiku jaoks lõplikuks varem kui nende ettevõtjate jaoks, keda trahvidest ei vabastatud, mistõttu trahvidest vabastatud isik muutub potentsiaalselt kohtuvaidluse esmaseks sihtmärgiks. Seega on asjakohane, et trahvidest vabastatud isik vabastatakse põhimõtteliselt õigusrikkumisest tulenevat kogu kahju hõlmavast solidaarsest vastutusest ja tema osa hüvitisest õigusrikkumise ühiselt toime pannud ettevõtjate suhtes ei ületa tema enda otsestele või kaudsetele klientidele või, ostukartelli puhul, tema otsestele või kaudsetele tarnijatele tekitatud kahju suurust. Kui kartell on tekitanud kahju muudele isikutele kui õigusrikkumise toime pannud ettevõtja kliendid või tarnijad, ei tohiks trahvidest vabastatud isiku osa hüvitisest ületada tema suhtelist vastutust kartelli tekitatud kahju eest. Nimetatud osa tuleks kindlaks määrata samade eeskirjade kohaselt, millega määratakse kindlaks õigusrikkumise toime pannud ettevõtja osa hüvitisest. Trahvidest vabastatud isik peaks kandma täit vastutust selliste kannatanud isikute ees, kes ei ole tema otsesed ega kaudsed ostjad või tarnijad, ainult juhul, kui neil ei ole võimalik saada täielikku hüvitist teistelt õigusrikkumise toime pannud ettevõtjatelt.

(39)

Otsene varaline kahju võib tuleneda erinevusest tegelikult makstud hinna ning selle hinna vahel, mis oleks makstud õigusrikkumist toime panemata. Kui kahju kannatanud isik on tema poolt kantud otsest varalist kahju vähendanud, suunates selle täielikult või osaliselt edasi oma ostjatele, ei kujuta selliselt edasi suunatud kahju endast enam kahju, mille peab selle edasi suunanud isikule hüvitama. Seetõttu on põhimõtteliselt asjakohane lubada õigusrikkumise toime pannud ettevõtjal kasutada otsese varalise kahju edasisuunamist kahju hüvitamise nõude vastase kaitseargumendina. On asjakohane ette näha, et kui õigusrikkumise toime pannud ettevõtja kasutab kaitseargumendina edasisuunamist, peab ta tõendama ülemäärase ostuhinna edasisuunamise olemasolu ja ulatust. See tõendamiskoormis ei tohiks mõjutada õigusrikkumise toime pannud ettevõtja võimalust kasutada muid kui tema valduses olevaid tõendeid, näiteks menetluse käigus juba saadud tõendeid või teiste poolte või kolmandate isikute valduses olevaid tõendeid.

(40)

Olukorras, kus edasisuunamine on vähendanud müüki ja seega tekitanud kahju saamata jäänud tulu näol, peaks niisuguse saamata jäänud tulu eest hüvitise nõudmise õigus jääma puutumata.

(41)

Sõltuvalt ettevõtja tegutsemistingimustest võib äritavaks olla hinnatõusu suunamine mööda tarneahelat edasi. Tarbijad või ettevõtjad, kellele otsene varaline kahju on sel viisil edasi suunatud, on kannatanud kahju, mis tuleneb liidu või liikmesriigi konkurentsiõiguse rikkumisest. Õigusrikkumise toime pannud ettevõtja peaks sellise kahju hüvitama, kuid tarbijatel või ettevõtjatel, kes ise ei ostnud õigusrikkumise toime pannud ettevõtjalt midagi, võib olla eriti raske nimetatud kahju ulatust tõendada. Seepärast on asjakohane ette näha, et kui kahju hüvitamise nõude olemasolu või kahju suurus sõltub sellest, kas või millises ulatuses on õigusrikkumise toime pannud ettevõtja otsese kliendi poolt makstud ülemäärane ostuhind edasi suunatud kaudsele ostjale, loetakse, et viimane on tõendanud, et kõnealuse otsese kliendi poolt makstud ülemäärane ostuhind on edasi suunatud tema tasandile, kui ta suudab tõendada, et selline edasisuunamine on prima facie aset leidnud. See ümberlükatav eeldus kehtib, välja arvatud juhul, kui õigusrikkumise toime pannud ettevõtja suudab veenvalt tõendada ja kohut veenda, et tegelikku varalist kahju ei suunatud edasi kaudsele ostjale või see suunati kaudsele ostjale edasi vaid osaliselt. Lisaks on asjakohane kindlaks määrata, millistel tingimustel tuleb lugeda, et kaudne ostja on sellised prima facie tõendid esitanud. Edasi suunatud summa suuruse kindlakstegemisel peaks liikmesriigi kohtul olema õigus hinnata, milline osa ülemäärasest ostuhinnast on kohtus menetletavas asjas edasi suunatud kaudsete ostjate tasandile.

(42)

Komisjon peaks andma liikmesriikide kohtutele selged, lihtsad ja põhjalikud suunised selle kohta, kuidas hinnata kaudsele ostjale edasi suunatud ülemäärase ostuhinna osa.

(43)

Konkurentsiõiguse rikkumised hõlmavad sageli tingimusi ja hinda, mille alusel kaupu või teenuseid müüakse ja mis toovad õigusrikkumise toime pannud ettevõtjate klientidele kaasa ülemäärase ostuhinna või muu kahju. Õigusrikkumine võib hõlmata ka õigusrikkumise toime pannud ettevõtjale tehtud tarneid (nt ostukartelli puhul). Niisugustel juhtudel võib otsene varaline kahju tuleneda õigusrikkumise toime pannud ettevõtjate poolt oma tarnijatele makstud madalamast hinnast. Neile juhtudele tuleks kohaldada käesolevat direktiivi ja eelkõige hinnatõusu edasisuunamist käsitlevaid eeskirju.

(44)

Kahju hüvitamise hagisid saavad esitada nii õigusrikkumise toime pannud ettevõtjalt kaupade või teenuste ostjad kui ka tarneahelas allpool olevad ostjad. Omavahel seotud menetlustes tehtavate otsuste vahelise ühtsuse huvides ja selleks, et vältida olukorda, kus liidu või liikmesriigi konkurentsiõiguse rikkumisest tulenevat kahju ei hüvitata täielikult või õigusrikkumise toime pannud ettevõtjalt nõutakse sellise kahju hüvitamist, mida tegelikult ei ole kantud, peaks liikmesriigi kohtul olema õigus prognoosida, millise osa ülemäärasest ostuhinnast kandsid tema poolt menetletava vaidluse puhul otsesed või kaudsed ostjad. Sellega seoses peaks liikmesriigi kohtul olema võimalik võtta liidu ja liikmesriigi õiguse kohaste menetlus- või materiaalõigusnormidega nõuetekohaselt arvesse seonduvaid hagisid ja nende kohta tehtud kohtuotsuseid, eelkõige kui ta leiab, et hinnatõusu edasisuunamine on tõendatud. Liikmesriigi kohtul peaks olema võimalik kasutada asjakohaseid menetlusvahendeid, näiteks nõuete liitmist, tagamaks et tarneahela mis tahes tasandil kantud otsese varalise kahju hüvitamine ei ületa tarneahela asjaomasel tasandil ülemäärase ostuhinna poolt tekitatud kahju. Selliseid vahendeid peaks olema võimalik kasutada ka piiriüleste juhtumite korral. See kohtuotsuste nõuetekohaselt arvesse võtmise võimalus ei tohiks piirata kohtumenetlustes mitte osalenud isikute põhiõigusi, nagu kaitseõigust ning õigust tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele, ega sellega seoses tehtud kohtuotsuste tõendusjõudu käsitlevaid eeskirju. Eri liikmesriikide kohtutes pooleli olevaid menetlusi on võimalik pidada omavahel seotuteks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1215/2012 (6) artikli 30 tähenduses. Kõnealuse artikli kohaselt võivad kõik liikmesriikide kohtud peale kohtu, kuhu pöörduti esimesena, oma menetluse peatada ja teatavatel tingimustel pädevusest loobuda. Käesolev direktiiv ei piira liikmesriikide kohtute õigusi ega kohustusi, mis tulenevad kõnealusest määrusest.

(45)

Kahju kannatanud isik, kes on tõendanud, et ta on kannatanud konkurentsiõiguse rikkumise tõttu kahju, peab kahjuhüvitise saamiseks tõendama ka kantud kahju ulatust. Konkurentsiõiguse rikkumisega seotud kahju suuruse kindlakstegemine on väga faktirohke protsess ja selleks võib olla vajalik kohaldada keerulisi majandusmudeleid. See on sageli väga kulukas ja hagejal on raske koguda vajalikke andmeid oma nõuete tõendamiseks. Seega võib konkurentsiõiguse rikkumisega seotud kahju suuruse kindlakstegemine luua olulise tõkke, mis takistab kahju hüvitamise nõuete tõhusat menetlemist.

(46)

Liidu eeskirjade puudumisel konkurentsiõiguse rikkumisega tekitatud kahju suuruse kindlakstegemise kohta tuleb iga liikmesriigi õigussüsteemis kehtestada kahju suuruse kindlakstegemise siseriiklikud eeskirjad ning liikmesriigid ja liikmesriikide kohtud peavad otsustama, milliseid nõudeid peab hageja kantud kahju suuruse tõendamisel täitma, milliseid meetodeid võib kahju suuruse kindlakstegemisel kasutada ja millised on tagajärjed, kui kõnealuseid nõudeid ei täideta täielikult. Liikmesriigi õigusega kehtestatud nõuded konkurentsiõiguse rikkumisega tekitatud kahju suuruse kindlakstegemise kohta ei tohiks siiski olla karmimad kui samalaadsete siseriiklike hagide suhtes kohaldatavad nõuded (võrdväärsuse põhimõte), samuti ei tohiks need muuta liidu õiguses sätestatud kahju hüvitamise õiguse kasutamist praktiliselt võimatuks või ülemäära keeruliseks (tõhususe põhimõte). Arvesse tuleks võtta võimalikku pooltevahelist ebavõrdsust andmete valdamisel ja asjaolu, et kahju suuruse kindlakstegemine eeldab asjaomase turu arengu hindamist sellest vaatenurgast, kui õigusrikkumist ei oleks toimunud. Kõnealune hinnang hõlmab võrdlust olukorraga, mis on määratluse kohaselt hüpoteetiline ja mis ei saa kunagi olla täiesti täpne. Seepärast on asjakohane anda liikmesriikide kohtutele õigus hinnata konkurentsiõiguse rikkumisega tekitatud kahju suurust. Liikmesriigid peaksid tagama, et taotluse korral võivad liikmesriikide konkurentsiasutused anda suuniseid kahju suuruse hindamiseks. Ühtsuse ja prognoositavuse tagamise eesmärgil peaks komisjon andma üldiseid suuniseid liidu tasandil.

(47)

Et leevendada ebavõrdsust andmete valdamisel ja teatavaid konkurentsiõiguse rikkumisega tekitatud kahju suuruse kindlakstegemisega seonduvaid raskusi ning tagada kahju hüvitamise nõuete tõhusus, on asjakohane eeldada, et kartellikokkuleppe korral tekitas õigusrikkumine kahju, eelkõige hinnaefekti kaudu. Juhtumi üksikasjadest olenevalt põhjustab kartell hinnatõusu või takistab hindade langetamist, mis oleks ilma kartellikokkuleppeta aset leidnud. See eeldus ei tohiks hõlmata konkreetset kahju suurust. Õigusrikkumise toime pannud ettevõtjal peaks olema lubatud seda eeldust ümber lükata. On asjakohane kasutada sellist ümberlükatavat eeldust üksnes kartellide puhul, võttes arvesse kartellide salajasust, mis suurendab nimetatud ebavõrdsust andmete valdamisel ja raskendab hagejal kahju tõendamiseks vajalike tõendite kogumist.

(48)

Kostjate jaoks lõpliku lahenduseni jõudmine on soovitav, et vähendada ebakindlust rikkumise toime pannud ettevõtjate ja kahju kannatanud isikute jaoks. Seetõttu tuleks rikkumise toime pannud ettevõtjaid ja kahju kannatanud isikuid julgustada jõudma konkurentsiõiguse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamises kokkuleppele, kasutades vaidluste konsensusliku lahendamise mehhanisme, näiteks kohtuväliseid kokkuleppeid (sealhulgas neid, mille puhul kohtunik võib kuulutada kokkuleppe siduvaks) ning vahekohtu-, vahendus- või lepitusmenetlusi. Selline vaidluste konsensuslik lahendamine peaks hõlmama nii paljusid kahju kannatanud isikuid ja õigusrikkumise toime pannud ettevõtjaid kui õiguslikult võimalik. Käesolevas direktiivis sisalduvad vaidluste konsensuslikku lahendamist käsitlevad sätted on seega ette nähtud kõnealuste mehhanismide kasutamise lihtsustamiseks ja nende tõhustamiseks.

(49)

Kahju hüvitamise hagide esitamise aegumistähtajad võivad viia olukorrani, kus kahju kannatanud isikutel ja õigusrikkumise toime pannud ettevõtjatel ei ole piisavalt aega makstava hüvitise osas kokkuleppele jõuda. Selleks et pakkuda mõlemale poolele reaalset võimalust lahendada vaidlus konsensuslikult, enne kui algatatakse menetlus liikmesriigi kohtus, tuleb hagi esitamise aegumistähtaja kulgemine vaidluste konsensusliku lahendamise ajaks peatada.

(50)

Kui pooled otsustavad lahendada vaidluse konsensuslikult pärast seda, kui sama nõudega seotud kahju hüvitamise hagi on algatatud liikmesriigi kohtus, peaks kõnealune kohus saama menetluse vaidluse konsensusliku lahendamise protsessi ajaks peatada. Menetluse peatamist kaaludes peaks kohus võtma arvesse kiirmenetluse eeliseid.

(51)

Konsensuslike kokkulepete soodustamiseks ei tohiks õigusrikkumise toime pannud ettevõtjat, kes maksab konsensusliku kokkuleppemenetluse raames hüvitist, seada õigusrikkumise ühiselt toime pannud ettevõtjatega võrreldes halvemasse olukorda, kui ta oleks konsensuslikus kokkuleppes osalemata. Selline olukord võib tekkida, kui vaidluse konsensuslikul lahendamisel osalev õigusrikkumise toime pannud ettevõtja vastutab ka pärast konsensusliku kokkuleppe saavutamist solidaarselt õigusrikkumisega tekitatud kahju eest. Vaidluse konsensuslikul lahendamisel osalev õigusrikkumise toime pannud ettevõtja ei peaks seega põhimõtteliselt osalema kõnealusel lahendamisel mitte osalenud õigusrikkumise ühiselt toime pannud ettevõtjate poolt hüvitise maksmisel kahju kannatanud isikule, kellega kõnealune õigusrikkumise toime pannud ettevõtja on eelnevalt kokkuleppe saavutanud. Selle reegliga peaks kaasnema see, et vaidluse konsensuslikul lahendamisel osaleva õigusrikkumise toime pannud ettevõtja tekitatud kahju osa arvatakse maha kahju kannatanud isiku nõudest, olenemata sellest, kas kokkuleppega saavutatud summa on võrdne kahju suhtelise osaga, mille vaidluse konsensuslikul lahendamisel osalenud õigusrikkumise ühiselt toime pannud ettevõtja kahju kannatanud isikule tekitas, või on sellest erinev. Nimetatud suhteline osa tuleks kindlaks määrata eeskirjade kohaselt, millega muul juhul määratakse kindlaks õigusrikkumise toime pannud ettevõtja osa hüvitisest. Ilma sellise vähendamiseta mõjutaks kokkuleppemenetlus põhjendamatult selles mitteosalenud õigusrikkumise toime pannud ettevõtjaid. Selleks et tagada õigus täielikule kahju hüvitamisele, peaks vaidluse konsensuslikul lahendamisel osalev õigusrikkumise ühiselt toime pannud ettevõtja kahju siiski hüvitama, kui see on vaidluse konsensuslikul lahendamisel osaleva kahju kannatanud isiku jaoks ainus võimalus saada hüvitist ülejäänud nõude summa eest. Ülejäänud nõude summaks on vaidluse konsensuslikul lahendamisel osaleva kahju kannatanud isiku nõue, mida vähendatakse vaidluse konsensuslikul lahendamisel osaleva õigusrikkumise ühiselt toime pannud ettevõtja osa võrra kahjus, mille õigusrikkumine kahju kannatanud isikule tekitas. Viimati nimetatud võimalus nõuda kahju hüvitamist vaidluse konsensuslikul lahendamisel osalevalt õigusrikkumise ühiselt toime pannud ettevõtjalt eksisteerib juhul, kui seda ei ole konsensusliku kokkuleppe tingimustes sõnaselgelt välistatud.

(52)

Tuleks vältida olukordi, mil vaidluse konsensuslikul lahendamisel osalevate õigusrikkumise ühiselt toime pannud ettevõtjate poolt makstav hüvitis vaidluse konsensuslikul lahendamisel mitteosalevatele õigusrikkumise ühiselt toime pannud ettevõtjatele hüvitise eest, mille nad maksid vaidluse konsensuslikul lahendamisel mitteosalevatele kahju kannatanud isikutele, ületab vaidluse konsensuslikul lahendamisel osalevate õigusrikkumise ühiselt toime pannud ettevõtjatele makstava hüvitise kogusumma, arvestades nende suhtelist vastutust õigusrikkumisega tekitatud kahju eest. Seetõttu, kui vaidluse konsensuslikul lahendamisel osalevatel õigusrikkumise ühiselt toime pannud ettevõtjatel palutakse osaleda hüvitise maksmisel, mille seejärel maksavad vaidluse konsensuslikul lahendamisel mitteosalenud õigusrikkumise ühiselt toime pannud ettevõtjad vaidluse konsensuslikul lahendamisel mitteosalevatele kahju kannatanud isikutele, peaks liikmesriigi kohus võtma arvesse konsensusliku kokkuleppemenetluse raames juba makstud hüvitist, pidades silmas, et mitte kõik õigusrikkumise ühiselt toime pannud ettevõtjad ei ole õigusrikkumise sisulise, ajalise ja geograafilise ulatusega tingimata võrdselt seotud.

(53)

Käesolevas direktiivis austatakse põhiõigusi ja järgitakse Euroopa Liidu põhiõiguste hartas tunnustatud põhimõtteid.

(54)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärke, nimelt kehtestada eeskirjad liidu konkurentsiõiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise hagide kohta, et tagada ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 täielik õigusmõju ning siseturu nõuetekohane toimimine ettevõtjate ja tarbijate jaoks, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab neid ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 kohaldamisel nõutava tõhususe ja ühtsuse tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas ELi lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv kõnealuste eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(55)

Kooskõlas liikmesriikide ja komisjoni 28. septembri 2011. aasta ühise poliitilise deklaratsiooniga selgitavate dokumentide kohta (7) kohustuvad liikmesriigid põhjendatud juhtudel lisama ülevõtmismeetmeid käsitlevale teatele ühe või mitu dokumenti, milles selgitatakse seost direktiivi osade ja ülevõtvate siseriiklike õigusaktide vastavate osade vahel. Käesoleva direktiivi puhul leiab seadusandja, et nimetatud dokumentide edastamine on põhjendatud.

(56)

On asjakohane sätestada käesoleva direktiivi kohaldamise ajastuse eeskirjad,

a)

millises ulatuses kinnitavad nõuet või vastuväidet kättesaadavad faktid ja tõendid, mis põhjendavad tõendite avaldamise taotlust;

b)

avaldamise ulatus ja kulu, eelkõige asjaomastele kolmandatele isikutele, sealhulgas sellise teabe mittespetsiifilise otsingu vältimine, mis tõenäoliselt ei ole menetluse poolte jaoks asjakohane;

c)

kas tõendid, mille avaldamist taotletakse, sisaldavad konfidentsiaalset teavet, eelkõige kolmandaid isikuid puudutavat konfidentsiaalset teavet, ja sellise konfidentsiaalse teabe kaitsmise kord.

a)

kas taotluses on märgitud konkreetselt nende dokumentide laad, eesmärk või sisu, mis on esitatud konkurentsiasutusele või mis sisalduvad selle toimikus, või on tegemist üldise taotlusega, mis puudutab konkurentsiasutusele esitatud dokumente;

b)

kas teabe avaldamist nõudev menetlusosaline teeb seda seoses liikmesriigi kohtule esitatud kahju hüvitamise hagiga ning

c)

seoses lõigetega 5 ja 10 või lõike 11 kohasel konkurentsiasutuse taotlusel vajadust kindlustada konkurentsiõiguse tõhus täitmine avalik-õiguslike meetmete kaudu.

a)

teave, mille füüsiline või juriidiline isik koostas konkreetselt konkurentsiasutuse menetluse jaoks;

b)

teave, mille konkurentsiasutus koostas ja saatis menetlusosalistele oma menetluse käigus, ning

c)

kokkuleppe sõlmimise taotlused, mis on tagasi võetud.

a)

leebusavaldused ning

b)

kokkuleppe sõlmimise taotlused.

a)

nende poolt liikmesriigi kohtu avaldamisnõude täitmata jätmine või täitmisest keeldumine;

b)

nende poolt oluliste tõendite hävitamine;

c)

nende poolt konfidentsiaalse teabe kaitset käsitleva liikmesriigi kohtu korraldusega kehtestatud kohustuste täitmata jätmine või täitmisest keeldumine või

d)

nende poolt käesolevas peatükis sätestatud tõendite kasutamisele seatud piirangute rikkumine.

a)

käitumine ja asjaolu, et see kujutab endast konkurentsiõiguse rikkumist;

b)

asjaolu, et konkurentsiõiguse rikkumine tekitas talle kahju, ning

c)

õigusrikkumise toime pannud ettevõtja isik.

a)

tema turuosa asjaomasel turul oli konkurentsiõiguse rikkumise toimepanemise ajal väiksem kui 5 % ning

b)

solidaarvastutust käsitlevate tavaeeskirjade kohaldamine kahjustaks pöördumatult tema majanduslikku elujõulisust ja põhjustaks selle, et tema aktivad kaotaksid täielikult väärtuse.

a)

VKE on juhtinud konkurentsiõiguse rikkumise toimepanemist või kallutanud teisi ettevõtjaid selles osalema või

b)

varem on leitud, et VKE on konkurentsiõigust rikkunud.

a)

oma otseste ja kaudsete ostjate või tarnijate ees ning

b)

teiste kahju kannatanud isikute ees üksnes juhul, kui kahju täielikku hüvitamist ei toimu teiste ettevõtjate poolt, kes olid sama konkurentsiõiguse rikkumisega seotud.

a)

kostja on toime pannud konkurentsiõiguse rikkumise;

b)

konkurentsiõiguse rikkumine on toonud kaasa ülemäärase ostuhinna kostja otsesele ostjale ning

c)

ta ostis kaupu või teenuseid, mille suhtes konkurentsiõiguse rikkumine toime pandi, või ostis kaupu või teenuseid, mis olid neist saadud või sisaldasid neid.

a)

kahju hüvitamise hagid, mis on seotud sama konkurentsiõiguse rikkumisega, kuid mille on esitanud tarneahela teistel tasanditel tegutsevad hagejad;

b)

punktis a osutatud kahju hüvitamise hagidest tulenevad kohtuotsused;

c)

asjakohane üldkättesaadav teave, mis on saadud konkurentsiõiguse avalik-õiguslike meetmete võtmise tulemusel.

a)

konkurentsiasutuse poolt konkurentsiõiguse rikkumise eest määratud trahvide maksmisest tulenevate finantsraskuste võimalik mõju kahju kannatanud isikute võimalusele saada kõnealuse konkurentsiõiguse rikkumisega tekitatud kahju täielikku hüvitamist;

b)

millises ulatuses ei olnud hagejatel, kes esitasid liikmesriigi konkurentsiasutuse poolt vastu võetud otsuses õigusrikkumise kohta tuvastatud konkurentsiõiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise hagi, võimalik teise liikmesriigi kohtus tõendada, et selline konkurentsiõiguse rikkumine on aset leidnud;

c)

millises ulatuses ületas otsese varalise kahju hüvitis ülemäärase ostuhinna tõttu kantud kahju, mis tulenes konkurentsiõiguse rikkumisest, või ületas tarneahela mis tahes tasandil makstud ülemäärase ostuhinna poolt tekitatud kahju.