28.5.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 159/1

(1)

Nõukogu direktiivi 93/7/EMÜ (2) on oluliselt muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiividega 96/100/EÜ (3) ja 2001/38/EÜ (4). Kuna sellesse tuleb teha täiendavaid muudatusi, tuleks kõnealune direktiiv selguse huvides uuesti sõnastada.

(2)

Siseturg on sisepiirideta ala, milles kaupade, isikute, teenuste ja kapitali vaba liikumine tagatakse kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepinguga (edaspidi „ELi toimimise leping”). Vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 36 ei välista kaupade vaba liikumist käsitlevad asjakohased sätted ekspordi, impordi või transiitkaupade suhtes kehtestatud keelde või piiranguid, mis on õigustatud kunstilise, ajaloolise või arheoloogilise väärtusega rahvuslike rikkuste kaitsmiseks.

(3)

ELi toimimise lepingu artikli 36 piires ja selle tingimuste kohaselt säilib liikmesriikidel õigus määrata oma rahvuslikud rikkused ja võtta nende kaitsmiseks vajalikke meetmeid. Liidul on siiski oluline roll liikmesriikidevahelise koostöö ergutamisel eesmärgiga kaitsta Euroopa tähtsusega kultuuripärandit, mille hulka sellised rahvuslikud rikkused kuuluvad.

(4)

Direktiiviga 93/7/EMÜ võeti kasutusele meetmed, mis võimaldavad liikmesriikidel kindlustada, et tagastatakse ELi toimimise lepingu artikli 36 kohaselt rahvuslikuks rikkuseks liigitatud kultuuriväärtused, mis kuuluvad kõnealuse direktiivi lisas osutatud kultuuriväärtuste ühistesse kategooriatesse ning on nende territooriumilt välja viidud siseriiklikke meetmeid või nõukogu määruse (EÜ) nr 116/2009 (5) sätteid rikkudes. Kõnealune direktiiv hõlmas ka nimetatud ühistest kategooriatest väljajäänud rahvuslikuks rikkuseks liigitatud kultuuriväärtusi, mis on riiklike kogude või vaimulike asutuste varade lahutamatud osad.

(5)

Direktiiviga 93/7/EMÜ seati rahvuslike rikkuste valdkonnas liikmesriikide vahel sisse halduskoostöö, mis on tihedalt seotud nende koostööga Interpoli ja teiste pädevate asutustega varastatud kunstiteoste alal ning seisneb eelkõige rahvuslike rikkuste hulka ja riiklikesse kogudesse kuuluvate kaotatud, varastatud või ebaseaduslikult väljaviidud kultuuriväärtuste registreerimises

(6)

Direktiivis 93/7/EMÜ sätestatud kord oli esimene samm sellealase liikmesriikidevahelise koostöö sisseseadmiseks siseturu raames, mille eesmärk oli edendada asjaomaste siseriiklike õigusaktide vastastikust tunnustamist.

(7)

Määrusega (EÜ) nr 116/2009 ja direktiiviga 93/7/EMÜ loodi liidu süsteem liikmesriikide kultuuriväärtuste kaitsmiseks.

(8)

Direktiivi 93/7/EMÜ eesmärk oli tagada kultuuriväärtuste tegelik tagastamine liikmesriikidele, kelle territooriumilt need väärtused on ebaseaduslikult välja viidud, olenemata nende kultuuriväärtuste suhtes kohaldatavatest omandiõigustest. Nimetatud direktiivi kohaldamisel on siiski ilmnenud süsteemi piiratus selliste kultuuriväärtuste tagastamise kindlustamisel. Kõnealuse direktiivi kohaldamise kohta koostatud aruannetes on osutatud direktiivi harvale kohaldamisele esmajoones selle kohaldamisala piiratuse, mis tulenes direktiivi lisas sätestatud tingimustest, ning tagastamisnõude esitamise lühikese tähtaja ja tagastamisnõude esitamisega seotud kulude tõttu.

(9)

Käesoleva direktiivi reguleerimisala tuleks laiendada liikmesriigi siseriikliku õiguse või haldusmenetluse kohaselt mis tahes kunstilise, ajaloolise või arheoloogilise väärtusega rahvuslikuks rikkuseks liigitatud või rahvusliku rikkusena määratletud mis tahes kultuuriväärtustele ELi toimimise lepingu artikli 36 tähenduses. Käesolev direktiiv peaks seega hõlmama ajaloolise, paleontoloogilise, etnograafilise, numismaatilise või teadusliku väärtusega esemeid, olenemata sellest, kas need kuuluvad riiklikku või muusse kogusse või on üksikud esemed ja kas need on saadud seaduslike või ebaseaduslike väljakaevamiste tulemusena, tingimusel et need on liigitatud rahvuslikuks rikkuseks või nii määratletud. Lisaks ei peaks rahvuslikuks rikkuseks liigitatud või nii määratletud kultuuriväärtused selleks, et neid saaks direktiivi alusel tagastada, enam kuuluma kategooriatesse ega vastama piirmääradele, mis on seotud nende vanuse ja/või rahalise väärtusega.

(10)

Rahvuslike rikkuste kaitsmise riiklike süsteemide mitmekesisust tunnustatakse ELi toimimise lepingu artiklis 36. Liikmesriikide vastastikuse usalduse, koostöövaimu ja vastastikuse mõistmise edendamiseks tuleks määratleda mõiste „rahvuslik rikkus” ulatus ELi toimimise lepingu artikli 36 tähenduses. Samuti peaksid liikmesriigid hõlbustama kultuuriväärtuste tagastamist sellele liikmesriigile, kelle territooriumilt need kultuuriväärtused on ebaseaduslikult välja viidud, olenemata selle liikmesriigi liiduga ühinemise kuupäevast, ning nad peaksid tagama, et selliste esemete tagastamine ei too kaasa põhjendamatuid kulusid. Liikmesriikidel peaks olema võimalik tagastada ka muid kui rahvuslikuks rikkuseks liigitatud või nii määratletud kultuuriväärtusi, kui seejuures peetakse kinni ELi toimimise lepingu asjaomastest sätetest, ning samuti ka enne 1. jaanuari 1993 ebaseaduslikult väljaviidud kultuuriväärtusi.

(11)

Käesoleva direktiivi tõhusamaks ja ühtlasemaks kohaldamiseks tuleb tõhustada liikmesriikidevahelist halduskoostööd. Seepärast tuleks sätestada, et keskasutused teevad omavahel tõhusat koostööd ja vahetavad teavet seoses ebaseaduslikult väljaviidud kultuuriväärtustega, kasutades siseturu infosüsteemi (edaspidi „IMI”), mis on ette nähtud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1024/2012 (6). Käesoleva direktiivi rakendamise hõlbustamiseks tuleks luua spetsiaalselt kultuuriväärtustele kohandatud IMI moodul. Liikmesriikide teistel pädevatel asutustel on samuti soovitav kasutada sama süsteemi, kui see on asjakohane.

(12)

Isikuandmete kaitse tagamiseks peaks pädevate asutuste halduskoostöö ja teabevahetus vastama Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 95/46/EÜ (7) ning niivõrd, kui kasutatakse IMI-t, määruses (EL) nr 1024/2012 sätestatud eeskirjadele. Direktiivis 95/46/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 45/2001 (8) kasutatud mõisteid tuleks kasutada ka käesoleva direktiivi kohaldamisel.

(13)

Tähtaeg kontrollimaks, kas teises liikmesriigis leitud kultuuriväärtuse puhul on tegemist kultuuriväärtusega direktiivi 93/7/EMÜ tähenduses, osutus tegelikkuses liiga lühikeseks. Seetõttu tuleks seda tähtaega kuue kuu võrra pikendada. Pikem tähtaeg peaks võimaldama liikmesriikidel võtta vajalikud meetmed kultuuriväärtuse säilitamiseks ja vajaduse korral vältida mis tahes püüdeid hoiduda tagastamisest kõrvale.

(14)

Samuti tuleks pikendada tagastamisnõude esitamise tähtaega kuni kolme aastani alates kuupäevast, mil liikmesriik, kelle territooriumilt kultuuriväärtus on ebaseaduslikult välja viidud, on saanud teada kultuuriväärtuse asukoha ning selle omaniku või valdaja. Kõnealuse tähtaja pikendamine peaks hõlbustama tagastamist ja hoidma ära rahvuslike rikkuste ebaseaduslikku väljaviimist. Selguse huvides tuleks täpsustada, et kõnealune tähtaeg algab päeval, mil teave jõuab selle liikmesriigi keskasutuseni, kelle territooriumilt kultuuriväärtus ebaseaduslikult minema viidi.

(15)

Direktiivis 93/7/EMÜ sätestati, et tagastamisnõuet ei saa esitada, kui kultuuriväärtuse ebaseaduslikust väljaviimisest liikmesriigi territooriumilt on möödunud rohkem kui 30 aastat. Riiklikesse kogudesse ja liikmesriikides asuvate vaimulike asutuste inventari kuuluvate esemete puhul, mille suhtes kohaldatakse siseriiklike õigusaktidega erikaitsekorda, võib tagastamisnõude teatavatel tingimustel esitada siiski pikema tähtaja jooksul. Lähtuvalt asjaolust, et liikmesriikidel võib olla siseriiklike õigusaktidega ette nähtud erikaitsekord religioossete asutuste suhtes, mis ei ole vaimulikud asutused, peaks käesolev direktiiv laienema ka nendele muudele religioossetele asutustele.

(16)

Nõukogu on oma 13. ja 14. detsembri 2011. aasta järeldustes kultuuriväärtustevastase kuritegevuse ennetamise ja tõkestamise kohta tunnistanud vajadust võtta meetmeid, mis tõhustavad kultuuriväärtustega seotud kuritegevuse tõkestamist ja selle vastu võitlemist. Ta soovitas komisjonil toetada liikmesriike kultuuriväärtuste tõhusal kaitsmisel, eesmärgiga tõkestada kultuuriväärtuste ebaseaduslikku kaubandust ja selle vastu võidelda ning edendada asjakohasel juhul täiendavaid meetmeid. Lisaks soovitas nõukogu liikmesriikidel kaaluda Pariisis 17. novembril 1970 allkirjastatud UNESCO kultuuriväärtuste ebaseadusliku sisseveo, väljaveo ja omandiõiguse üleandmise keelamise ning ärahoidmise abinõude konventsiooni ning Roomas 24. juunil 1995 allkirjastatud varastatud või ebaseaduslikult eksporditud kultuuriväärtusi käsitleva UNIDROIT' konventsiooni ratifitseerimist.

(17)

On soovitav tagada, et kõik turuosalised täidaksid kultuuriväärtustega tehtavate tehingute puhul hoolsuskohustust. Ebaseaduslikku päritolu kultuuriväärtuse omandamise tagajärjed on tõeliselt hoiatavad vaid juhul, kui hüvitise maksmine seotakse kohustusega tõendada, et eseme omanik täitis hoolsuskohustust. Kultuuriväärtuste ebaseadusliku kaubanduse tõkestamist ja selle vastu võitlemist käsitlevate liidu eesmärkide saavutamiseks tuleks käesolevas direktiivis seega sätestada, et omanikul tuleb hüvitise saamiseks tõendada, et ta täitis eset omandades hoolsuskohustust.

(18)

Samuti oleks kasulik, kui avalik teave liikmesriikide poolt rahvusliku rikkusena liigitatud või nii määratletud kultuuriväärtuste kohta oleks kõikidele isikutele, eelkõige kõikidele turuosalistele, hõlpsasti kättesaadav. Liikmesriigid peaksid püüdma hõlbustada juurdepääsu sellele avalikule teabele.

(19)

Et hõlbustada mõiste „hoolsuskohustus” ühetaolist tõlgendamist, tuleks käesolevas direktiivis sätestada mitteammendavad kriteeriumid, mille põhjal otsustatakse, kas omanik täitis kultuuriväärtust omandades hoolsuskohustust.

(20)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärki, nimelt võimaldada liikmesriikide territooriumilt ebaseaduslikult väljaviidud rahvuslikuks rikkuseks liigitatud või nii määratletud kultuuriväärtuste tagastamist, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab seda meetmete ulatuse ja toime tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kooskõlas kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(21)

Kuna määruse (EÜ) nr 116/2009 alusel loodud komitee ülesanded on seoses direktiivi 93/7/EMÜ lisa väljajätmisega muutunud ebavajalikuks, tuleks viited kõnealusele komiteele välja jätta. Siiski, käesoleva direktiivi rakendamist käsitleva liikmesriikidevahelise kogemuste ja heade tavade vahetamise platvormi säilitamiseks peaks komisjon moodustama käesoleva direktiivi rakendamise eest vastutavate liikmesriikide keskasutuste ekspertidest koosneva eksperdirühma, kes tuleks kaasata muu hulgas IMI mooduli kultuuriväärtustele kohandamisse.

(22)

Kuna määruse (EL) nr 1024/2012 lisa sisaldab liidu õigusaktide halduskoostööalaste sätete loetelu, mille kohaldamiseks kasutatakse IMI-t, tuleb kõnealust lisa muuta, et lisada sellesse käesolev direktiiv.

(23)

Kohustus võtta käesolev direktiiv siseriiklikku õigusesse üle peaks piirduma sätetega, mida on võrreldes varasemate direktiividega oluliselt muudetud. Muutmata sätete ülevõtmise kohustus tuleneb varasematest direktiividest.

(24)

Käesolev direktiiv ei tohiks mõjutada liikmesriikide kohustusi, mis on seotud I lisa B osas osutatud direktiivide siseriiklikku õigusesse ülevõtmise tähtpäevadega,

a)

väljaviimine liikmesriigi territooriumilt, rikkudes kõnealuse liikmesriigi eeskirju rahvuslike rikkuste kaitse kohta või määruse (EÜ) nr 116/2009 sätteid, või

b)

tagastamata jätmine pärast ajutise seadusliku väljaviimise tähtaega või sellise ajutise väljaviimise muu tingimuse rikkumine;

1)

otsivad taotleva liikmesriigi taotlusel üles asjaomasest liikmesriigist ebaseaduslikult väljaviidud konkreetse kultuuriväärtuse ja teevad kindlaks selle omaniku ja/või valdaja. Taotluses tuleb esitada kogu otsimise hõlbustamiseks vajalik teave, eelkõige viited kultuuriväärtuse tegelikule või oletatavale asukohale;

2)

kui nende riigi territooriumilt leitakse kultuuriväärtus ja on põhjust oletada, et see on ebaseaduslikult välja viidud mõne teise liikmesriigi territooriumilt, teatavad nad sellest asjaomastele liikmesriikidele;

3)

võimaldavad taotluse esitanud liikmesriigi pädevatel asutustel kontrollida, kas kõnealuse eseme puhul on tegemist kultuuriväärtusega, tingimusel et kontrollimine toimub kuue kuu jooksul pärast punktis 2 osutatud teatamist. Kui seda nimetatud aja jooksul ei tehta, punkte 4 ja 5 enam ei kohaldata;

4)

võtavad koostöös asjaomase liikmesriigiga kõik vajalikud meetmed kultuuriväärtuse füüsiliseks säilitamiseks;

5)

väldivad vajalike ajutiste meetmetega kõiki püüdeid tagastamisest kõrvale hoida;

6)

tegutsevad tagastamise puhul vahendajana omaniku ja/või valdaja ning taotluse esitanud liikmesriigi vahel. Sellel eesmärgil võivad taotluse saanud liikmesriigi pädevad asutused kõigepealt, ilma et see piiraks artikli 6 kohaldamist, aidata kaasa vahekohtumenetluse rakendamisele vastavalt taotluse saanud liikmesriigi siseriiklikele õigusaktidele ja tingimusel, et taotluse esitanud liikmesriik ja omanik või valdaja annavad selleks oma ametliku nõusoleku.

a)

dokument, milles kirjeldatakse taotluses käsitletavat eset ja sedastatakse, et tegemist on kultuuriväärtusega;

b)

taotluse esitanud liikmesriigi pädevate asutuste kinnitus selle kohta, et kultuuriväärtus on nende territooriumilt välja viidud ebaseaduslikult.