28.2.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 60/34

(1)

Komisjon algatas 2003. aasta märtsis elamukinnisvaraga seotud krediidilepingute siseturul esinevate tõkete kindlakstegemise ja nende mõju hindamise protsessi. 18. detsembril 2007 võttis komisjon vastu valge raamatu ELi hüpoteeklaenuturgude integreerimise kohta. Valges raamatus märkis komisjon, et ta kavatseb muu hulgas hinnata lepingueelse teabe, krediidiandmebaaside, krediidivõimelisuse, krediidi kulukuse aastamäära ja nõustamisega seotud poliitikavalikute mõju krediidilepingutele. Komisjon moodustas krediidiandmete eksperdirühma, kes aitab komisjonil töötada välja meetmeid, et parandada krediidiandmetele juurdepääsu, nende võrreldavust ja terviklikkust. Samuti käivitati uuringud selliste krediidivahendajate ja mittekrediidiasutuste rolli ja tegevuse kohta, kes pakuvad elamukinnisvaraga seotud krediidilepinguid.

(2)

Vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingule (edaspidi „ELi toimimise leping”) hõlmab siseturg sisepiirideta ala, mille ulatuses on tagatud kaupade ja teenuste vaba liikumine ning asutamisvabadus. Läbipaistvama ja tõhusama krediidituru arendamine selle ala piires on esmatähtis, et soodustada piiriülest tegevust ja luua elamukinnisvaraga seotud krediidilepingute siseturg. Elamukinnisvaraga seotud krediidilepingute sõlmimise korda ning elamukinnisvaraga seotud krediidilepinguid pakkuvate krediidivahendajate ja mittekrediidiasutuste reguleerimise ja järelevalve eeskirjad on eri liikmesriikide õigusaktides väga erinevad. Sellised erinevused põhjustavad tõkkeid, mis piiravad piiriülest tegevust nõudluse ja pakkumise poolel, vähendades seega konkurentsi ja valikut turul, suurendades krediidiandjate kulusid ja isegi takistades neil tegutsemast.

(3)

Finantskriis on näidanud, et turuosaliste vastutustundetu käitumine võib raputada finantssüsteemi aluseid, põhjustades usaldamatust kõigis pooltes, ning eeskätt tarbijates, ning see võib viia ränkade sotsiaalsete ja majanduslike tagajärgedeni. Paljud tarbijad on kaotanud usalduse finantssektori vastu ning laenuvõtjatel on olnud järjest raskem täita oma kohustusi, mistõttu on kasvanud makseviivitusjuhtude ja vara sundmüükide arv. Selle tulemusena on G20 tellinud finantsstabiilsuse nõukogult töö elamukinnisvaraga seotud usaldusväärsete laenuandmisstandardite koostamiseks. Ehkki mõned finantskriisi suurimatest probleemidest esinesid väljaspool liitu, on liidu tarbijate võlatase märkimisväärselt kõrge ning suure osa sellest moodustab elamukinnisvaraga seotud krediit. Seetõttu on asjakohane tagada, et liidu õigusraamistik selles valdkonnas oleks kindel, kooskõlas rahvusvaheliste põhimõtetega ja kasutaks ära kõik võimalused, nagu laenusumma ja kinnisvara väärtuse, laenusumma ja sissetuleku, võla ja sissetuleku või muu sarnase suhtarvud ja miinimumtasemed, millest allapoole jäädes ei peetaks krediidi andmist vastuvõetavaks, või muud kompenseerivad meetmed sellistes olukordades, kus risk tarbijatele on suurem või kus on vaja vältida kodumajapidamiste ülemäärast võlgnevust. Finantskriisi tulemusel ilmnenud probleemide lahendamiseks ning finantsstabiilsust toetava tõhusa ja konkurentsile avatud siseturu tagamiseks on komisjon pannud oma 4. märtsi 2009. aasta teatises „Euroopa majanduse elavdamine” ette elamukinnisvaraga seotud krediidilepinguid käsitlevad meetmed, sealhulgas krediidivahenduse usaldusväärse õigusraamistiku, et tagada edaspidiseks vastutustundlik ja usaldusväärne turg ning taastada tarbijate usaldus. Komisjon kinnitas taas oma pühendumust tõhusa ja konkurentsivõimelise siseturu toetamisele 13. aprilli 2011. aasta teatises „Ühtse turu akt – kaksteist vahendit majanduskasvu edendamiseks ja usalduse suurendamiseks”.

(4)

Kindlaks on tehtud mitmed liidu hüpoteeklaenuturgude probleemid, mis on seotud vastutustundetu laenuandmise ja -võtmisega ning turuosaliste, sealhulgas krediidivahendajate ja mittekrediidiasutuste võimalusega käituda vastutustundetult. Mõned probleemid on seotud välisvaluutas nomineeritud krediidiga, mida tarbijad on võtnud soodsama laenuintressi kaalutlusel, kuid ilma piisava teabeta kaasneva vahetuskursiriski kohta või seda riski mõistmata. Kõnealused probleemid on tingitud turuhäiretest ja regulatiivsetest puudustest, samuti muudest teguritest nagu üldine majandusolukord ja puudulikud finantsteadmised. Muud probleemid on seotud asjaoluga, et elamukinnisvara tarvis krediiti pakkuvate krediidivahendajate ja mittekrediidiasutuste suhtes kohaldatav kord on ebatõhus ja ebaühtlane või puudub üldse. Tuvastatud probleemidel võib olla märkimisväärne makromajanduslik ülekanduv mõju, need võivad tekitada tarbijale kahju, põhjustada piiriülese tegevuse puhul majanduslikke ja õiguslikke tõkkeid ning luua turuosalistele ebavõrdseid tingimusi.

(5)

Selleks et aidata kaasa kõrgetasemelise tarbijakaitsega ja hästitoimiva siseturu tekkele kinnisvaraga seotud krediidilepingute valdkonnas ning tagada, et tarbijad, kes soovivad sõlmida selliseid lepinguid, saavad olla kindlad, et asjaomane ettevõtja tegutseb professionaalselt ja vastutustundlikult, tuleb mitmes valdkonnas kehtestada asjakohaselt ühtlustatud liidu õigusraamistik, võttes arvesse krediidilepingute erinevusi, mis tulenevad eelkõige riikide ja piirkondade kinnisvaraturgude erinevustest.

(6)

Käesoleva direktiiviga tuleks seetõttu kujundada ühtsete, paindlike ja õiglaste kinnisvaraga seotud krediidilepingute kaudu läbipaistvam, tõhusam ja konkurentsivõimelisem siseturg ning ühtlasi edendada jätkusuutlikku laenuandmist ja -võtmist ning finantsalast kaasamist, millega tagatakse kõrgel tasemel tarbijakaitse.

(7)

Selleks et luua tõeline siseturg, kus on tagatud kõrgel tasemel ja võrdväärne tarbijakaitse, kehtestatakse käesolevas direktiivis sätted, mille puhul tuleb kohaldada maksimaalset ühtlustamist, nimelt sellise lepingueelse teabe puhul, mis antakse standardvormis Euroopa standardinfo teabelehel, ning krediidi kulukuse aastamäära arvutamise puhul. Võttes arvesse kinnisvarakrediidilepingute eripära ning turusuundumuste ja -tingimuste erinevusi liikmesriikides eelkõige seoses turustruktuuri ja -osaliste, kättesaadavate toodete kategooriate ning krediidi andmise protsessi toimingutega, tuleks liikmesriikidel siiski lubada säilitada või kehtestada käesolevas direktiivis sätestatust rangemaid sätteid nendes valdkondades, mille kohta ei ole selgelt öeldud, et nendele laieneb maksimaalne ühtlustamine. Selline sihipärane lähenemine on vajalik selleks, et vältida negatiivset mõju tarbijakaitse tasemele seoses käesoleva direktiivi kohaldamisalasse jäävate krediidilepingutega. Liikmesriikidel peaks näiteks olema lubatud säilitada või vastu võtta rangemaid sätteid seoses töötajate teadmistele ja pädevusele esitatavate nõuete ning Euroopa standardinfo teabelehe täitmise juhistega.

(8)

Käesolev direktiiv peaks parandama siseturu loomise ja toimimise tingimusi, ühtlustades liikmesriikide õigusakte ja kehtestades teatavate teenuste suhtes kvaliteedistandardid, eelkõige seoses krediidi turustamise ja pakkumisega krediidiandjate ja -vahendajate kaudu, ning edendades häid tavasid. Krediidi andmise teenusele kohaldatavate kvaliteedistandardite kehtestamiseks tuleks ette näha ka teatavad tegevuslubade andmist, järelevalvet ja usaldatavusnõudeid käsitlevad sätted.

(9)

Valdkondades, mida käesolev direktiiv ei hõlma, on liikmesriikidel õigus säilitada või kehtestada siseriiklikke õigusakte. Eelkõige on liikmesriikidel õigus säilitada või kehtestada siseriiklikke õigusnorme sellistes valdkondades nagu lepinguõigus seoses krediidilepingute kehtivusega, asjaõigus, maa kinnistamine, lepingus esitatav teave ning sellised lepingujärgsed küsimused, mida ei ole käesolevas direktiivis reguleeritud. Liikmesriigid võivad näha ette, et kinnisvara hindaja või kinnisvara hindamise ettevõtte ja notari võib valida poolte vastastikusel kokkuleppel. Elamukinnisvara ostu- või müügiprotsessides esinevate erinevuste tõttu liikmesriikides võivad krediidiandjad või -vahendajad küsida tarbijatelt ettemakseid, tingimusel et sellised maksed võivad aidata kindlustada krediidilepingu sõlmimist või kinnisvara müüki või ostu, ning selliseid tavasid võidakse vääralt kasutada eelkõige siis, kui tarbijad ei tunne asjaomases liikmesriigis kehtivaid nõudeid ja levinud tavasid. Seetõttu on asjakohane lubada liikmesriikidel kehtestada piiranguid sellistele maksetele.

(10)

Käesolevat direktiivi tuleks kohaldada sõltumata sellest, kas krediidiandja või -vahendaja on juriidiline või füüsiline isik. Ent käesolev direktiiv ei tohiks mõjutada liikmesriikide õigust piirata kooskõlas liidu õigusega käesoleva direktiivi alusel krediidiandja või -vahendajana tegutsemist üksnes juriidiliste isikute või teatavat tüüpi juriidiliste isikutega.

(11)

Kuna tarbijad ja ettevõtjad ei ole samas seisus, ei vaja nad samal tasemel kaitset. Kuigi on oluline tagada tarbijate õigused sätetega, millest ei saa lepinguga kõrvale kalduda, on mõistlik lubada ettevõtjatel ja organisatsioonidel sõlmida muid lepinguid.

(12)

Tarbija mõiste peaks hõlmama füüsilisi isikuid, kes tegutsevad väljaspool oma kaubandus-, äri- või kutsetegevust. Ent kahesuguse eesmärgiga lepingute puhul, mis sõlmitakse eesmärkidel, mis osaliselt seonduvad ja osaliselt ei seondu isiku kaubandus-, äri- või kutsetegevusega, ja milles kaubandus-, äri- või kutsetegevuse eesmärgid on sedavõrd piiratud, et ei ole üldiselt lepinguga seoses ülekaalus, tuleks vastavat isikut samuti käsitada tarbijana.

(13)

Kuigi käesoleva direktiiviga reguleeritakse krediidilepinguid, mis on ainuüksi või peamiselt seotud elamukinnisvaraga, ei takista see liikmesriikidel kasutamast kooskõlas käesoleva direktiiviga võetud meetmeid selleks, et kaitsta tarbijaid muud liiki kinnisvaraga seotud krediidilepingute sõlmimisel, või selliseid krediidilepinguid muul moel reguleerimast.

(14)

Käesolevas direktiivis sätestatud mõistetega määratakse kindlaks ühtlustamise ulatus. Liikmesriikide kohustus võtta käesolev direktiiv üle peaks seega piirduma direktiivi kohaldamisalaga, nagu see on piiritletud nende mõistetega. Näiteks liikmesriikide kohustus võtta käesolev direktiiv üle piirdub krediidilepingutega, mis sõlmitakse tarbijatega, st füüsiliste isikutega, kes käesoleva direktiiviga hõlmatud tehingutes tegutsevad eesmärkidel, mis ei seondu nende kaubandus-, äri- või kutsetegevusega. Samamoodi on liikmesriigid kohustatud võtma käesoleva direktiivi üle selliste isikute tegevuse reguleerimisel, kes tegutsevad direktiivis määratletud krediidivahendajana. Käesolev direktiiv ei tohiks aga piirata liikmesriikide poolt käesoleva direktiivi sätete kohaldamist kooskõlas liidu õigusaktidega valdkondades, mis ei kuulu käesoleva direktiivi kohaldamisalasse. Lisaks ei piira käesolevas direktiivis sätestatud mõisted liikmesriikide õigust kehtestada siseriiklikus õiguses konkreetsetel eesmärkidel allmõisted, tingimusel et need on kooskõlas käesolevas direktiivis sätestatud mõistetega. Näiteks tuleks liikmesriikidel lubada määrata siseriiklikus õiguses kindlaks krediidivahendajate allkategooriad, mida käesolevas direktiivis ei ole määratletud, kui sellised allkategooriad on riigi tasandil vajalikud näiteks selleks, et eristada teadmisi ja pädevust puudutavaid nõudeid, mida erinevad krediidivahendajad peavad täitma.

(15)

Käesoleva direktiivi eesmärk on tagada kinnisvarakrediidilepinguid sõlmivatele tarbijatele kõrgetasemeline kaitse. Seepärast tuleks käesolevat direktiivi kohaldada kõigi kinnisvara tagatisel antud laenude suhtes laenu otstarbest olenemata, refinantseerimis- või muude krediidilepingute suhtes, mille abil omanik või kaasomanik saaks säilitada kinnisvara või maa omandiõiguse, laenude suhtes, mida kasutatakse mõnes liikmesriigis kinnisvara ostmiseks, sealhulgas krediit, mis ei nõua põhiosa tagasimakset, või krediit, mille eesmärk on pakkuda ajutist rahastamist ühe kinnisvaraobjekti müügi ja teise ostu vahel, välja arvatud juhul, kui liikmesriigis kehtib asjakohane alternatiivne õigusraamistik, ning tagatud krediidi suhtes, mida kasutatakse elamukinnisvara renoveerimiseks.

(16)

Käesolevat direktiivi ei tuleks kohaldada teatavate krediidilepingute suhtes, mille puhul krediidiandja teeb ühekordse makse, regulaarseid makseid või muul kujul krediidiväljamakseid, saades vastu teatava summa kinnisvara müügist saadavast tulust ja mille peamine eesmärk on hõlbustada tarbimist, näiteks kinnisvara tagatisel pakutavad tooted või muud samalaadsed eritooted. Sellistel krediidilepingutel on eriomadused, mis jäävad väljapoole käesoleva direktiivi kohaldamisala. Näiteks ei ole vaja hinnata tarbija krediidivõimelisust, kuna makseid teeb krediidiandja tarbijale, mitte vastupidi. Selliste tehingute puhul tuleks muu hulgas esitada hoopis teistsugust lepingueelset teavet. Muud tooted nagu koduvõõrandamislepingud, millel on hüpoteekelatise ja eluaegse hüpoteegiga sarnased omadused, ei hõlma krediidi andmist ja jäävad seega väljapoole käesoleva direktiivi kohaldamisala.

(17)

Käesolev direktiiv ei peaks hõlmama muid sõnaselgelt nišitoodetena eristatud krediidilepinguid, mis erinevad oma olemuse ja kaasnevate riskide poolest tavapärastest hüpoteeklaenudest ning mida tuleks seetõttu käsitleda teistmoodi, nimelt krediidilepingud, mis sõlmitakse kohtus või muus ametiasutuses saavutatud kokkuleppe tulemusena; teatud liiki krediidilepingud, mille puhul tööandja annab teatavatel tingimustel krediiti oma töötajatele, nagu on juba sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2008. aasta direktiivis 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid (4). On asjakohane lubada liikmesriikidel jätta teatavatel tingimustel direktiivi kohaldamisalast välja teatavad krediidilepingud, näiteks sellised, mis sõlmitakse soodustingimustel piiratud hulga laenusaajatega või mida sõlmivad hoiu-laenuühistud, tingimusel et on kehtestatud asjakohane alternatiivne õigusraamistik, tagamaks et finantsstabiilsuse ja siseturuga seotud poliitikaeesmärke on võimalik täita finantsalast kaasamist ja krediidile juurdepääsu kahjustamata. Nende krediidilepingute riskid ja omadused, mille puhul kinnisvara ei kasutata maja, korteri või muu eluasemena tarbija või tema pereliikme poolt, vaid seda kasutatakse maja, korteri või muu eluasemena üürilepingu alusel, on teistsugused kui tavapärastel krediidilepingutel ning seetõttu võib osutuda vajalikuks rohkem kohandatud raamistik. Liikmesriikidel peaks seetõttu olema võimalik jätta sellised krediidilepingud direktiivi kohaldamisalast välja juhul, kui nende jaoks on kehtestatud asjakohane siseriiklik raamistik.

(18)

Tagatiseta sõlmitud krediidilepingud, mille eesmärk on elamukinnisvara renoveerimine ning mille kogusumma on suurem kui 75 000 eurot, peaksid jääma direktiivi 2008/48/EÜ reguleerimisalasse, selleks et kindlustada asjaomastele tarbijatele võrdväärne kaitstuse tase ning hoida ära viidatud direktiivi ja käesoleva direktiivi vaheline õiguslik lünk. Seepärast tuleks direktiivi 2008/48/EÜ vastavalt muuta.

(19)

Õiguskindluse tagamiseks peaks liidu õigusraamistik elamukinnisvaraga seotud krediidilepingute valdkonnas olema kooskõlas liidu muude õigusaktidega ning täiendama neid, eelkõige tarbijakaitse ja usaldatavusnõuete täitmise järelevalve valdkonna õigusaktidega. Teatavad olulised mõisted, nagu „tarbija” ja „püsiv andmekandja”, samuti standardteabes krediidi finantsandmete kirjeldamiseks kasutatavad põhimõisted, nagu „krediidi kogukulu tarbijale” ja „laenuintress”, peaksid olema kooskõlas direktiivis 2008/48/EÜ sätestatud mõistetega, nii et sama terminoloogiat kasutataks samade asjade kohta, olenemata sellest, kas tegemist on tarbijakrediidiga või elamukinnisvaraga seotud krediidiga. Seepärast peaksid liikmesriigid käesoleva direktiivi ülevõtmisel tagama kõnealuste oluliste mõistete ühtse kohaldamise ja tõlgendamise.

(20)

Selleks et tagada tarbijatele krediidi valdkonnas sidus raamistik ning vähendada krediidiandjate ja -vahendajate halduskoormust, peaks käesoleva direktiivi struktuur järgima võimalusel direktiivi 2008/48/EÜ struktuuri, nimelt põhimõtteid, et elamukinnisvaraga seotud krediidilepingu puhul esitatakse reklaamteave tarbijale tüüpilise näite kujul, et üksikasjalik lepingueelne teave esitatakse tarbijale standardinfo teabelehel, et tarbijale antakse enne krediidilepingu sõlmimist piisavalt selgitusi, et krediidi kulukuse aastamäära, v.a notaritasude arvutamiseks tuleb kehtestada ühine alus, ning et krediidiandjad hindavad enne krediidi andmist tarbija krediidivõimelisust. Krediidiandjatele tuleks tagada kedagi diskrimineerimata juurdepääs asjaomastele krediidiandmebaasidele, et kindlustada võrdsed tingimused nendega, mis on sätestatud direktiivis 2008/48/EÜ. Sarnaselt direktiiviga 2008/48/EÜ tuleks käesolevas direktiivis sätestada asjakohane tegevuslubade andmise kord ja järelevalve, mida kohaldatakse kõigi kinnisvaraga seotud krediidilepinguid pakkuvate krediidiandjate suhtes, ning sätestada nõuded vaidluste kohtuvälise lahendamise mehhanismi kehtestamise ja sellele juurdepääsu kohta.

(21)

Käesolev direktiiv peaks täiendama Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. septembri 2002. aasta direktiivi 2002/65/EÜ, milles käsitletakse tarbijale suunatud finantsteenuste kaugturustust, (5) mis nõuab kaugmüügi puhul tarbija teavitamist taganemisõigusest või selle puudumisest, ning näeb ette taganemisõiguse. Kuigi direktiiviga 2002/65/EÜ on ette nähtud, et teenuse osutaja võib lepingueelse teabe esitada pärast lepingu sõlmimist, ei oleks see kohane elamukinnisvaraga seotud krediidilepingute puhul, kuna nendega kaasnevad tarbijale märkimisväärsed rahalised kohustused. Käesolev direktiiv ei tohiks mõjutada liikmesriigi üldist lepinguõigust, nagu lepingu kehtivust, sõlmimist ja tagajärgi käsitlevaid õigusnorme, kui üldise lepinguõiguse aspektid ei ole käesoleva direktiiviga reguleeritud.

(22)

Samal ajal tuleb arvesse võtta elamukinnisvaraga seotud krediidilepingute eripära, millega on põhjendatud erineva lähenemisviisi kasutamine. Võttes arvesse elamukinnisvaraga seotud krediidilepingute olemust ja võimalikke tagajärgi tarbijale, peaks reklaammaterjal ja isikupärastatud lepingueelne teave sisaldama teatavaid asjakohaseid riskihoiatusi, näiteks mõju kohta, mida vahetuskursi kõikumine võib avaldada tarbija poolt tagasimakstavatele summadele, ning, kui liikmesriik peab seda asjakohaseks, seoses tagatise realiseerimise sisu ja mõjuga. Järgides sektoris eluasemelaenude puhul vabatahtlikkuse alusel juba toimivat praktikat esitada tarbijale isikupärastatud lepingueelset teavet, tuleks lisaks teha igal ajal kättesaadavaks ka üldine lepingueelne teave. Erinev lähenemisviis on põhjendatud, et võtta arvesse finantskriisi õppetunde ja tagada krediidi andmine usaldusväärsel viisil. Sellega seoses tuleks võrreldes tarbijakrediidiga tugevdada krediidivõimelisuse hindamise sätteid, krediidivahendajad peaksid andma täpsemat teavet oma staatuse ja seose kohta krediidiandjaga, et avalikustada võimalik huvide konflikt, ning kõigi kinnisvaraga seotud krediidilepinguid pakkuvate turuosaliste suhtes tuleks kohaldada nõuetekohast tegevuslubade andmise ja järelevalve korda.

(23)

On vaja reguleerida mõnda lisavaldkonda, et kajastada elamukinnisvaraga seotud krediidi eripära. Tehingu olulisust arvestades on vaja tagada, et tarbijatel on piisavalt ja vähemalt seitse päeva aega kaaluda tehingu tagajärgi. Liikmesriikidel peaks olema võimalik valida, kas see piisav aeg nähakse ette järelemõtlemisajana enne krediidilepingu sõlmimist, taganemisõiguse teostamise tähtajana pärast krediidilepingu sõlmimist või nende kahe kombinatsioonina. On asjakohane võimaldada liikmesriikidel teha see järelemõtlemisaeg tarbijale siduvaks ajavahemikuks, mis ei ole pikem kui kümme päeva, kuid samas võimaldada seda soovivatel tarbijatel minna järelemõtlemisaja jooksul lepingu sõlmimisega edasi ning kinnisvaratehingute vallas õiguskindluse huvides võimaldada liikmesriikidel sätestada, et järelemõtlemisaeg või taganemisõiguse teostamise tähtaeg peaks lõppema siis, kui tarbija sooritab mis tahes toimingu, mille tulemuseks on liikmesriigi õiguse kohaselt omandiõiguse tekkimine või üleandmine, mis on seotud krediidilepingu kohaselt saadud rahaliste vahenditega või mis tuleneb nende kasutamisest või millega kantakse rahalised vahendid üle kolmandale isikule.

(24)

Elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute eripära tõttu on üldiseks tavaks, et krediidiandjad pakuvad tarbijatele tooteid või teenuseid, mida saab osta koos krediidilepinguga. Arvestades selliste lepingute olulisust tarbijate jaoks, on seetõttu asjakohane kehtestada konkreetsed eeskirjad seosmüügi kohta. Krediidilepingu kombineerimine ühe või enama finantsteenuse või -tootega üheks paketiks võimaldab krediidiandjatel mitmekesistada oma pakkumist ja omavahel konkureerida, eeldusel et paketi osasid on võimalik ka eraldi osta. Kuigi krediidilepingu kombineerimine ühe või enama finantsteenuse või -tootega üheks paketiks võib tarbijatele kasulik olla, võib see samuti kahjustada nende liikuvust ja võimet teha teadlikke valikuid, välja arvatud juhul, kui paketi osasid saab osta eraldi. Oluline on vältida tavasid, nagu teatavate toodete seosmüük, mis võivad viia selliste krediidilepingute sõlmimiseni, mis ei ole tarbijate parimates huvides, piiramata siiski komplektina müüki, millest võib tarbijaile kasu olla. Liikmesriigid peaksid siiski jätkama finantsteenuste jaeturgude hoolikat jälgimist, tagamaks et komplektina müük ei moonuta tarbijaile kättesaadavat tootevalikut ja turukonkurentsi.

(25)

Üldreeglina ei tohiks seosmüüki lubada, välja arvatud juhul, kui koos krediidilepinguga pakutavat finantsteenust või -toodet ei ole võimalik pakkuda eraldi põhjusel, et see on krediidi lahutamatu osa, näiteks tagatud arvelduskrediidi puhul. Muudel juhtudel võib siiski olla põhjendatud, et krediidiandjad pakuvad või müüvad krediidilepingut ühes paketis maksekonto, hoiukonto, investeerimis- või pensionitootega, kui näiteks kontol hoitavat kapitali kasutatakse krediidi tagasimaksmiseks või kui see on eeltingimuseks krediidi saamiseks vajalike rahaliste vahendite koondamisele või kui investeerimistoode või erapensionisüsteemi toode on näiteks krediidi lisatagatiseks. Kuigi krediidiandjad võivad põhjendatult nõuda tarbijalt asjakohase kindlustuspoliisi olemasolu, et tagada krediidi tagasimaksmine või kindlustada tagatise väärtus, peaks tarbijal olema võimalik valida ise kindlustusandja, tingimusel et tema kindlustuspoliis pakub samaväärset tagatist kui krediidiandja poolt pakutav kindlustuspoliis. Samuti võivad liikmesriigid standardida täielikult või osaliselt kindlustuslepingute kindlustuskatte sätteid, et tarbijad saaksid soovi korral pakkumisi võrrelda.

(26)

On oluline tagada, et elamukinnisvara hinnatakse nõuetekohaselt enne krediidilepingu sõlmimist ning eelkõige juhul, kui hindamine mõjutab makseviivituse või rahaliste kohustuste täitmata jätmise korral tarbija laenujääki. Seetõttu peaksid liikmesriigid tagama usaldusväärsete hindamisstandardite olemasolu. Selleks et hindamisstandardid oleksid usaldusväärsed, tuleks nende koostamisel võtta arvesse rahvusvaheliselt tunnustatud hindamisstandardeid, eelkõige neid, mille on välja töötanud rahvusvaheline hindamisstandardite komitee (International Valuation Standards Committee), Euroopa hindajate ühingute grupp (European Group of Valuers’ Associations) või organisatsioon Royal Institution of Chartered Surveyors. Need rahvusvaheliselt tunnustatud hindamisstandardid sisaldavad rangeid põhimõtteid, millega nõutakse krediidiandjatelt muu hulgas seda, et nad kehtestaksid selliste piisavate asutusesiseste riskijuhtimise ja tagatiste haldamise protsessid, mis hõlmavad usaldusväärseid hindamisprotsesse, ning et nad järgiksid neid protsesse, võtaksid vastu hindamisstandardid ja -meetodid, mille alusel on võimalik hinnata kinnisvara realistlikult ja põhjendatult, et kindlustada kõigi hindamisaruannete koostamine hoolsuskohustust järgides sobivate kutseoskustega isikute poolt ning et hindajad vastaksid teatavatele kvalifikatsiooninõuetele, ning et nad säilitaksid tagatise hindamise dokumentatsiooni, mis oleks põhjalik ja usutav. Sellega seoses on samuti soovitav tagada elamukinnisvara turgude asjakohane seire ning sellistes sätetes ette nähtud mehhanismide kooskõla Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiiviga 2013/36/EL, mis käsitleb krediidiasutuste tegevuse alustamise tingimusi ning krediidiasutuste ja investeerimisühingute usaldatavusnõuete täitmise järelevalvelt (6). Käesoleva direktiivi kinnisvara hindamise standardeid käsitlevate sätete täitmise võib saavutada nii õigusaktidega kui iseregulatsiooni teel.

(27)

Arvestades et tagatise sundtäitmisel on märkimisväärsed tagajärjed krediidiandjatele, tarbijatele ja potentsiaalselt ka finantsstabiilsusele, on asjakohane innustada krediidiandjaid tegelema esilekerkiva krediidiriskiga ennetavalt selle varajases etapis ning hoolitsema selle eest, et oleks võetud vajalikke meetmeid, mille eesmärk on tagada krediidiandjate mõistlik kannatlikkus ja see, et nad teeksid mõistlikke jõupingutusi olukorra lahendamiseks enne sundtäitmise menetluse algatamist. Võimalusel tuleks leida lahendused, milles võetakse arvesse tegelikku olukorda ja tarbija mõistlikke vajadusi elamiskulude katmiseks. Kui pärast sundtäitmise menetlust jääb alles võla jääk, peaksid liikmesriigid tagama, et kaitstud on elementaarsed elutingimused, ja kehtestama meetmed, mis hõlbustavad laenu tagasimaksmist, kuid ei lase samas tekkida pikaajalisel ülemäärasel võlgnevusel. Liikmesriigid peaksid vähemalt juhul, kui kinnisvara eest saadav hind mõjutab tarbija võlgnetavat summat, julgustama krediidiandjaid astuma vajalikke samme selleks, et saada sundenampakkumisel müüdava kinnisasja eest turutingimusi arvesse võttes parim võimalik hind. Liikmesriigid ei peaks takistama krediidilepingu pooltel sõnaselgelt kokku leppida, et tagatise üleandmisest krediidiandjale piisab krediidi tagasimakseks.

(28)

Krediidivahendajad tegelevad peale krediidivahenduse sageli ka muuga, eelkõige kindlustuse vahendamisega või investeerimisteenuste osutamisega. Seepärast peaks käesolev direktiiv olema suurel määral kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. detsembri 2002. aasta direktiiviga 2002/92/EÜ kindlustusvahenduse kohta (7) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta direktiiviga 2004/39/EÜ finantsinstrumentide turgude kohta (8). Selleks et lihtsustada krediidivahendaja asutamise ja piiriüleselt tegutsemise protsessi, ei peaks eelkõige olema vaja eraldi luba krediidivahendajana tegutsemiseks direktiivi 2013/36/EL kohaselt tegevusloa saanud krediidiasutustel ja muudel finantseerimisasutustel, kelle suhtes kohaldatakse liikmesriigi õiguse alusel samaväärset tegevusloa andmise korda. Krediidiandjate ja -vahendajate täielikku ja tingimusteta vastutust seotud krediidivahendajate või määratud esindajate tegevuse eest tuleks kohaldada üksnes käesoleva direktiivi kohaldamisalasse jäävate tegevuste suhtes, välja arvatud juhul, kui liikmesriigid otsustavad kohaldada seda vastutust ka muudel juhtudel.

(29)

Selleks et parandada tarbijate võimet teha ise vastutustundliku laenamise ja võla haldamise osas teadlikke otsuseid, peaksid liikmesriigid toetama selliste meetmete võtmist, mille eesmärk on tarbijate harimine vastutustundliku laenamise ja võla haldamise küsimustes ning eelkõige seoses hüpoteekkrediidilepingutega. Eriti tähtis on anda juhiseid tarbijatele, kes võtavad hüpoteeklaenu esimest korda. Komisjon peaks sellega seoses tegema kindlaks parimate tavade näited, et aidata kaasa tarbijate finantsteadmiste parandamiseks kavandatud meetmete edasiarendamisele.

(30)

Kuna välisvaluutas laenamisega kaasnevad märkimisväärsed riskid, on vaja ette näha meetmed tagamaks, et tarbijad oleksid teadlikud võetavast riskist ning et tarbijal oleks võimalik piirata oma vahetuskursiriski krediidi kestuse ajal. Seda riski võib piirata kas andes tarbijale õiguse muuta valuutat, milles krediit on võetud, või muude võtete abil, nagu ülempiiride kehtestamine või juhul, kui nendest piisab vahetuskursiriski piiramiseks, hoiatused.

(31)

Kohaldatav õigusraamistik peaks andma tarbijatele kindlustunde, et krediidiandjad ja -vahendajad ning määratud esindajad arvestavad tarbijate huvidega, tuginedes krediidiandjale ja -vahendajale ning määratud esindajale sellel hetkel kättesaadavale teabele ning mõistlikele eeldustele tarbija olukorraga seotud riskide kohta pakutava krediidilepingu kogu kestuse ajal. See võib muu hulgas tähendada seda, et krediidiandjad ei tohiks turustada krediiti selliselt, et turustamine kahjustab oluliselt või tõenäoliselt tarbija võimet kaaluda hoolikalt krediidi võtmist, või et krediidiandja ei tohiks kasutada krediidi andmist peamise turustamismeetodina kaupade, teenuste või kinnisvara turustamisel tarbijatele. Sellise kindlustunde loomiseks tarbijale on oluline tagada sektoris õigluse, aususe ja professionaalsuse kõrge tase ja huvide konfliktide, sealhulgas tasustamisest tulenevate huvide konfliktide asjakohane lahendamine, ning nõuda, et tarbijale antakse nõu tema huve silmas pidades.

(32)

Oleks asjakohane tagada, et krediidiandjate ja -vahendajate ning määratud esindajate töötajatel oleksid piisavad teadmised ja piisav pädevus, et saavutada professionaalsuse kõrge tase. Käesoleva direktiiviga tuleks seetõttu nõuda ettevõtja tasandil asjakohaste teadmiste ja pädevuse olemasolu tõendamist, lähtudes käesolevas direktiivis sätestatud teadmiste ja pädevuse miinimumnõuetest. Liikmesriikidele peaks jääma õigus kehtestada või säilitada sellised nõuded konkreetsetele füüsilistele isikutele. Liikmesriikidel peaks olema võimalik lubada, et krediidiandjad ja -vahendajad ning määratud esindajad kehtestavad erinevad teadmiste ja pädevuse miinimumnõuded vastavalt sellele, milliste teenuste või protsessidega seotud ollakse. Töötajad selles kontekstis hõlmavad krediidiandja ja -vahendaja või määratud esindaja töötajaid ning nende heaks või juures töötavaid allhankijaid. Käesoleva direktiivi kohaldamisel peaksid käesoleva direktiiviga reguleeritud tegevusaladel tegutsevad töötajad hõlmama nii front- kui ka back-office’i töötajaid, sealhulgas juhtkonda, kellel on krediidilepingu sõlmimise protsessis tähtis roll. Krediidilepingu sõlmimise protsessiga mitteseotud toetavaid funktsioone täitvaid isikuid (näiteks personaliosakonna või IT-töötajad) ei peaks käesoleva direktiivi tähenduses käsitama töötajatena.

(33)

Kui krediidiandja või -vahendaja osutab teenuste osutamise vabaduse alusel oma teenuseid mõne muu liikmesriigi territooriumil, peaks päritoluliikmesriik vastutama töötajatele kohaldatavate teadmiste ja pädevuse miinimumnõuete kehtestamise eest. Ent seda vajalikuks pidavatel vastuvõtvatel liikmesriikidel peaks olema võimalik kehtestada teatavates konkreetsetes valdkondades oma pädevusnõuded krediidiandjatele ja -vahendajatele, kes osutavad teenuseid selle liikmesriigi territooriumil teenuste osutamise vabaduse alusel.

(34)

Arvestades, kuivõrd tähtis on tagada, et teadmiste ja pädevuse nõudeid kohaldatakse ja järgitakse praktikas, peaksid liikmesriigid nõudma, et pädevad asutused teostaksid krediidiandjate ja -vahendajate ning määratud esindajate üle järelevalvet, ning andma neile volitused hankida sellist teavet, mida nad vajavad, et hinnata usaldusväärselt nõuetele vastavust.

(35)

Viis, kuidas krediidiandjad ja -vahendajad ning määratud esindajad tasustavad oma töötajaid, peaks olema üks peamine tegur, mis tagab tarbijate usalduse finantssektori vastu. Käesolevas direktiivis sätestatakse töötajate tasustamise eeskirjad eesmärgiga piirata eksitavate pakkumiste tegemist ja tagada, et töötajate tasustamise viis ei takista täitmast kohustust arvestada tarbija huvidega. Eelkõige ei tohiks krediidiandjad ja -vahendajad ning määratud esindajad kavandada oma tasustamispoliitikat viisil, mis annaks nende töötajatele stiimuli sõlmida teatud arvul või teatud liiki krediidilepinguid või pakkuda tarbijatele teatavaid kõrvalteenuseid, arvestamata konkreetselt tarbijate huvide või vajadustega. Liikmesriigid võivad sellega seoses pidada vajalikuks otsustada, et teatud tegevus, näiteks tasu võtmine seotud vahendajate poolt, on vastuolus tarbija huvidega. Liikmesriikidel peaks samuti olema võimalik sätestada, et töötajate tasud ei sõltu tarbijaga sõlmitud krediidilepingu intressist või liigist.

(36)

Käesoleva direktiiviga nähakse ette ühtlustatud eeskirjad valdkondade kohta, milles krediidiandjate ja -vahendajate ning määratud esindajate töötajatel peaksid olema teadmised ja pädevus krediidilepingute kavandamise, pakkumise, sõlmimise ja vahendamise alal. Käesolevas direktiivis ei sätestata erikorda, mis on otseselt seotud ühes liikmesriigis üksikisiku poolt omandatud kutsekvalifikatsiooni tunnustamisega, et täita teadmiste ja pädevuse nõudeid teises liikmesriigis. Seetõttu tuleks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. septembri 2005. aasta direktiivi 2005/36/EÜ (kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta) (9) jätkuvalt kohaldada seoses tunnustamise tingimuste ja korvamismeetmetega, mida vastuvõttev liikmesriik võib nõuda üksikisikult, kelle kvalifikatsioon ei ole välja antud tema jurisdiktsioonis.

(37)

Selleks et teha teatav toode tarbijatele atraktiivseks, kasutavad krediidiandjad ja -vahendajad sageli reklaami, milles tuuakse sageli esile eritingimused. Seepärast tuleks tarbijaid kaitsta ebaausa või eksitava reklaami eest ning neil peaks olema võimalik reklaame võrrelda. Selleks et tarbijatel oleks võimalik pakkumisi võrrelda, tuleb ette näha krediidilepingute reklaami erisätted ning määrata kindlaks tarbijatele mõeldud reklaami- ja turustusmaterjalides esitatavate andmete loetelu, juhul kui reklaam sisaldab teavet intressimäära kohta või arvnäitajaid, mis kajastavad krediidi kulukust. Liikmesriikidele peaks jääma õigus kehtestada või säilitada siseriiklike õigusaktidega teabe avalikustamist käsitlevad nõuded seoses reklaamiga, mis ei sisalda teavet intressimäära kohta või mis tahes arvandmeid seoses krediidi kulukusega. Kõikide selliste nõuete puhul tuleb võtta arvesse elamukinnisvaraga seotud krediidilepingute eripära. Igal juhul tuleks kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiiviga 2005/29/EÜ (mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul) (10) tagada, et krediidilepingute reklaamimine ei looks tootest eksitavat pilti.

(38)

Reklaamis keskendutakse tavaliselt ühele või mitmele konkreetsele tootele, samas kui tarbijatel peaks olema võimalus teha otsus kõigi pakutavate krediiditoodete põhjal. Sellega seoses on üldteabel oluline osa tarbija teavitamisel olemasolevatest toodetest ja teenustest ning nende põhitunnustest. Seepärast peaks tarbijatel olema igal ajal juurdepääs pakutavaid krediiditooteid käsitlevale üldteabele. Juhul kui see nõue ei ole kohaldatav mitteseotud krediidivahendajate suhtes, ei tohiks see piirata nende kohustust esitada tarbijatele isikupärastatud lepingueelset teavet.

(39)

Selleks et tagada võrdsed tingimused ja et tarbija saaks teha otsuse pakutavate krediiditoodete üksikasjade, mitte turustuskanali põhjal, mille kaudu tal on juurdepääs krediiditoodetele, peaksid tarbijad saama teavet krediidi kohta olenemata sellest, kas nad suhtlevad otse krediidiandja või -vahendajaga.

(40)

Tarbijad peaksid saama aegsasti enne krediidilepingu sõlmimist isikupärastatud teavet, et võrrelda ja analüüsida krediiditoodete tingimusi. Kooskõlas komisjoni 1. märtsi 2001. aasta soovitusega 2001/193/EÜ (eluasemelaenu pakkuvate laenuandjate poolt tarbijaile antava lepingueelse teabe kohta) (11) võttis komisjon endale kohustuse kontrollida, kas järgitakse vabatahtlikku tegevusjuhendit, mis sisaldab Euroopa standardinfo teabelehte, milles antakse tarbijale isikupärastatud teavet pakutava krediidilepingu kohta. Komisjoni kogutud tõendid osutasid vajadusele vaadata läbi Euroopa standardinfo teabelehe sisu ja vorm, et see oleks selge ja arusaadav ning sisaldaks kogu tarbijatele vajalikku teavet. Euroopa standardinfo teabelehe sisu ja vormi kohandamisel tuleks võtta arvesse kõigis liikmesriikides läbi viidud tarbijauuringu tulemusi. Läbi tuleks vaadata teabelehe ülesehitus (eelkõige andmete järjestus), sõnastus tuleks muuta kasutajasõbralikumaks, ühendada tuleks sellised jaod nagu „nominaalne intressimäär” ja „krediidi kulukuse aastamäär” ning lisada uued jaod, näiteks „paindlikud omadused”. Euroopa standardinfo teabelehel tuleks tarbijale esitada näitlik tagasimaksegraafik, kui krediit on edasilükatud intressimaksetega krediit, mille puhul laenu põhiosa tagasimaksmine on esialgseks perioodiks edasi lükatud või laenuintress on fikseeritud krediidilepingu kestuseks. Liikmesriikidel peaks olema võimalik ette näha, et sellise näitliku tagasimaksegraafiku lisamine teabelehele ei ole kohustuslik muude krediidilepingute puhul.

(41)

Tarbijauuringud on kinnitanud, et on oluline esitada tarbijatele teavet lihtsas ja arusaadavas keeles. Sel põhjusel ei pruugi Euroopa standardinfo teabelehes kasutatavad mõisted olla samad kui käesolevas direktiivis määratletud õigusmõisted, kuid nad kannavad sama tähendust.

(42)

Euroopa standardinfo teabelehel krediidilepinguid käsitlevale teabele esitatavad nõuded ei tohiks piirata liidu või liikmesriikide teabealaseid nõudeid, mida kohaldatakse muude toodete või teenuste suhtes, mida võidakse krediidilepinguga pakkuda ning mis on kinnisvaraga seotud krediidilepingu saamise tingimuseks või mida pakutakse selleks, et saada kõnealune leping madalama krediidimääraga, näiteks tulekahju- või elukindlustus või investeerimistooted. Liikmesriikidele peaks jääma õigus säilitada või kehtestada ühtlustatud õigusnormide puudumise korral siseriiklikke õigusakte, nagu lepingueelsete läbirääkimiste ajal liigkasu võtmisena käsitatavatest intressimääradest teavitamise nõuded või sellise teabe pakkumine, mis võib olla kasulik finantsalase harimise seisukohast või vaidluste kohtuvälise lahendamise jaoks. Lisateave tuleks aga anda eraldi dokumendis, mille võib lisada Euroopa standardinfo teabelehele. Liikmesriikidel peaks olema võimalik kasutada Euroopa standardinfo teabelehel oma riigi keeles teistsugust sõnastust, muutmata teabelehe sisu ega teabe esitamise järjekorda, kui see on vajalik tarbijate jaoks kergemini mõistetava keelekasutuse pärast.

(43)

Tagamaks, et Euroopa standardinfo teabelehel antakse tarbijale kogu asjakohane teave, mida ta vajab teadliku valiku tegemiseks, peaks krediidiandja Euroopa standardinfo teabelehe täitmisel järgima käesolevas direktiivis sätestatud juhiseid. Liikmesriikidel peaks olema võimalik Euroopa standardinfo teabelehe täitmise juhiseid täiendada või täpsustada käesolevas direktiivis sätestatud juhiste alusel. Näiteks peaks liikmesriikidel olema võimalik täpsustada seda, mis teavet tuleb anda laenuintressi tüübi kirjeldamiseks, selleks et võtta arvesse riigisiseste toodete ja turu eripära. Ent sellised täpsustused ei tohiks olla vastuolus käesoleva direktiivi juhistega ega muuta mingil moel Euroopa standardinfo teabelehe näidise teksti, mille krediidiandja peab esitama sellisena, nagu see on. Liikmesriikidel peaks olema võimalik lisada krediidilepinguid käsitlevaid muid hoiatusi, mis on kohandatud nende riigisisese turu ja tavadega, kui neid hoiatusi ei ole juba sõnaselgelt lisatud Euroopa standardinfo teabelehele. Liikmesriikidel peaks olema võimalik ette näha, et teabelehel esitatud teave on krediidiandjale siduv, kui krediidiandja otsustab krediiti anda.

(44)

Tarbija peaks saama Euroopa standardinfo teabelehe vahendusel teavet asjatu viivituseta pärast seda, kui ta on esitanud vajalikud andmed oma vajaduste, rahalise olukorra ja eelistuste kohta, ning piisavalt vara enne seda, kui krediidileping või pakkumine tarbija suhtes siduvaks muutub, selleks et võimaldada tal võrrelda ja kaaluda krediiditoodete tingimusi ning küsida vajaduse korral kolmandalt isikult nõu. Kui tarbijale tehakse siduv pakkumine, tuleks sellele lisada Euroopa standardinfo teabeleht, välja arvatud juhul, kui see on juba tarbijale esitatud ja pakkumise tingimused on kooskõlas varem antud teabega. Sellegipoolest peaks liikmesriikidel olema võimalik sätestada, et Euroopa standardinfo teabelehe esitamine on kohustuslik enne siduva pakkumise tegemist ja seejärel koos siduva pakkumise tegemisega, juhul kui sama teavet sisaldavat Euroopa standardinfo teabelehte ei ole varem tarbijale esitatud. Kuigi Euroopa standardinfo teabelehel esitatav teave peaks olema isikupärastatud ning kajastama tarbija eelistusi, ei peaks sellise isikupärastatud teabe pakkumine tähendama nõu andmise kohustust. Krediidileping tuleks sõlmida üksnes siis, kui tarbijal on olnud piisavalt aega pakkumiste võrdlemiseks, nende mõju hindamiseks, vajaduse korral kolmandalt isikult nõu küsimiseks ja pakkumise vastuvõtmise või tagasilükkamise kohta teadliku otsuse tegemiseks.

(45)

Kui tarbijal on kinnisvara või maa ostmiseks tagatisega krediidileping ja tagatise kehtivus on pikem kui krediidilepingu kestus ja kui tarbija võib otsustada tagasimakstud põhiosa uuesti kasutusele võtta, eeldusel et allkirjastatakse uus krediidileping, tuleks tarbijale enne uue krediidilepingu allkirjastamist esitada uus Euroopa standardinfo teabeleht koos teabega krediidi kulukuse uue aastamäära kohta ja tuginedes uue krediidilepingu konkreetsetele tingimustele.

(46)

Vähemalt siis, kui puudub taganemisõigus, peaks krediidiandja, või kui see on asjakohane, krediidivahendaja või määratud esindaja andma tarbijale krediidilepingu projekti koopia krediidiandja suhtes siduva pakkumise esitamisel. Muudel juhtudel tuleks tarbijale vähemalt pakkuda krediidilepingu projekti koopiat siduva pakkumise tegemisel.

(47)

Selleks et tagada võimalikult täielik läbipaistvus ja vältida kuritarvitusi, mis tulenevad võimalikust huvide konfliktist, kui tarbija kasutab krediidivahendaja teenuseid, tuleks krediidivahendajate suhtes kohaldada nõudeid, mille kohaselt peab krediidivahendaja enne teenuse osutamist avalikustama teatava teabe. Selline teave peaks hõlmama krediidivahendaja identifitseerimiseks vajalikke andmeid ning tema seost krediidiandjaga, näiteks seda, kas ta pakub suure hulga eri krediidiandjate tooteid või ainult piiratud arvu krediidiandjate tooteid. Enne krediidivahendustegevuse tegemist tuleks tarbijat teavitada vahendustasust või muudest stiimulitest, mida krediidiandja või kolmandad isikud maksavad krediidivahendajale seoses krediidilepinguga, ning tarbijaid tuleks selles etapis teavitada selliste maksete suurusest, kui see on teada, või asjaolust, et see summa tehakse teatavaks hiljem lepingueelsete läbirääkimiste ajal Euroopa standardinfo teabelehel, ning nende õigusest saada selles etapis teavet selliste maksete suurusjärgust. Tarbijaid tuleks samuti teavitada tasudest, mida nad peaksid krediidivahendajale tema teenuste eest maksma. Ilma et see piiraks konkurentsiõiguse kohaldamist, peaks liikmesriikidel olema õigus kehtestada või säilitada sätteid, mis keelavad tarbijate poolt tasude maksmise mingit liiki või igat liiki krediidivahendajatele.

(48)

Tarbija võib siiski vajada täiendavat abi selleks, et otsustada, milline krediidileping on pakutavatest toodetest tema vajadusi ja rahalist olukorda arvestades sobivaim. Krediidiandjad, ning kui see on kohaldatav, krediidivahendajad peaksid andma sellist abi seoses krediiditoodetega, mida nad tarbijale pakuvad, selgitades tarbijale isikupärastatud viisil asjakohast teavet, sealhulgas eelkõige pakutavate toodete põhinäitajaid, nii et tarbija mõistaks nende võimalikke tagajärgi tema majanduslikule olukorrale. Krediidiandjad ja vajaduse korral krediidivahendajad peaksid selliste selgituste andmise viisi kohandama asjaoludele, milles krediiti pakutakse, ning tarbija nõustamisvajadusele, võttes arvesse tarbija krediidialaseid teadmisi ja kogemusi ning konkreetsete krediiditoodete laadi. Sellised selgitused ei tohiks endast kujutada individuaalset soovitust.

(49)

Siseturu loomise ja toimimise edendamiseks ning kõrgetasemelise tarbijakaitse tagamiseks kogu liidus tuleb ühtselt tagada krediidi kulukuse aastamääradega seotud teabe võrreldavus kogu liidus.

(50)

Krediidi kogukulu tarbijale peaks hõlmama kõiki kulusid, mida tarbija kannab seoses krediidilepinguga ja mis on krediidiandjale teada. Selle hulka peaksid seepärast kuuluma intress, komisjonitasud, maksud, krediidivahendajate tasud, hüpoteeklaenu korral kinnisvara hindamise kulud, ja mis tahes muud tasud peale notaritasude, mida tuleb maksta krediidi saamiseks (näiteks elukindlustus) või krediidi saamiseks pakutavatel tingimustel (näiteks tulekahjukindlustus). Käesoleva direktiivi sätted, mis käsitlevad kõrvaltooteid ja -teenuseid (näiteks pangakonto avamise ja omamise kulusid käsitlevad sätted), ei tohiks piirata direktiivi 2005/29/EÜ ja nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ (ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes) (12) sätete kohaldamist. Krediidi kogukulu tarbijale ei peaks hõlmama kulusid, mida tarbija kannab seoses kinnisvara või maa ostmisega, näiteks seotud maksud ja notarikulud või maa kinnistamise kulud. Krediidiandja tegelikke teadmisi kulude kohta tuleks hinnata objektiivselt, võttes arvesse ametialase hoolsuse nõudeid. Siinkohal tuleks eeldada, et krediidiandjale on selliste kõrvalteenuste kulud, mida ta pakub tarbijale ise või kolmanda isiku nimel, teada, välja arvatud juhul, kui nende maksumus sõltub tarbija eriomadustest või olukorrast.

(51)

Kui kasutatakse hinnangulist teavet, tuleb tarbijat sellest teavitada, samuti sellest, et teavet peetakse asjaomase lepingu liigi või tava puhul tüüpiliseks. Krediidi kulukuse aastamäära arvutamisel kasutatavate lisaeelduste eesmärk on tagada, et krediidi kulukuse aastamäära arvutatakse ühetaoliselt ja et tulemused oleksid võrreldavad. Teatavat liiki krediidilepingute puhul on vaja kasutada lisaeeldusi, näiteks kui krediidi summa, kestus või kulu ei ole kindel või need varieeruvad sõltuvalt lepingu rakendamise viisist. Kui lepingu tingimustest ei piisa krediidi kulukuse aastamäära arvutamiseks, peaks krediidiandja kasutama I lisas sätestatud lisaeeldusi. Ent arvestades, et krediidi kulukuse aastamäära arvutamine sõltub iga üksiku krediidilepingu tingimustest, tuleks kasutada ainult neid eeldusi, mis on vajalikud ja asjakohased kõnealuse krediidi puhul.

(52)

Selleks et täiendavalt tagada, et eri krediidiandjate pakkumiste krediidi kulukuse aastamäärad oleksid maksimaalselt võrreldavad, ei tuleks arvutustes kasutatavaid ajavahemikke väljendada päevades, kui neid saab väljendada täisaastates, -kuudes või nädalates. Siinkohal on vaikimisi mõistetav, et kui krediidi kulukuse aastamäära arvutamisel kasutatakse teatavaid ajavahemikke, siis tuleks neid ajavahemikke kasutada selleks, et määrata kindlaks valemis kasutatavad intressisummad ja seonduvad kulud. Krediidiandjad kasutavad sel otstarbel I lisas kirjeldatud ajavahemike arvestamise meetodit, et saada tasude maksmise jaoks vajalikud arvnäitajad. Seda kohaldatakse siiski üksnes krediidi kulukuse aastamäära arvutamise eesmärgil ning see ei mõjuta tegelikke tasusid, mida krediidiandja krediidilepingu alusel küsib. Juhul kui need summad on erinevad, võib osutuda vajalikuks neid tarbijale selgitada, et vältida tarbija eksitamist. See tähendab, et juhul, kui puuduvad muud seonduvad kulud peale intressi, ja eeldusel, et kasutatakse identset arvutusmeetodit, on krediidi kulukuse aastamäär võrdne krediidi efektiivse intressimääraga.

(53)

Kuna krediidi kulukuse aastamäära saab reklaamis esitada vaid näitena, siis peaks tegemist olema tüüpilise näitega. Seepärast tuleks näites kasutada asjaomase krediidilepingu tüübile iseloomulikku keskmist krediidi kestust ja kogusummat. Tüüpilise näite kindlaksmääramisel tuleks arvesse võtta teatud tüüpi krediidilepingute ülekaalukust konkreetsel turul. Võib olla soovitatav, et iga krediidiandja lähtuks tüüpilise näite kindlaksmääramisel krediidi summast, mis on tüüpiline selle krediidiandja tootevalikule ja eeldatavale kliendibaasile, kuna need võivad krediidiandjate lõikes märkimisväärselt erineda. Euroopa standardinfo teabelehel krediidi kulukuse aastamäära avaldamisel tuleks võimalusel võtta arvesse tarbija eelistusi ja tema esitatud teavet ning krediidiandja või -vahendaja peaks sõnaselgelt märkima, kas esitatud teave on näitlik või selles on arvestatud tarbija eelistuste ja tema esitatud teabega. Tüüpilised näited ei tohiks aga ühelgi juhul olla vastuolus direktiivis 2005/29/EÜ sätestatud nõuetega. Samuti on tähtis, et Euroopa standardinfo teabelehel selgitatakse vajaduse korral tarbijale, et krediidi kulukuse aastamäär põhineb eeldustel ja et see võib muutuda, nii et tarbijad saaksid seda toodete võrdlemisel arvesse võtta. Samuti on tähtis, et krediidi kulukuse aastamääras võetaks arvesse krediidilepingu kohase krediidi igasugune kasutusele võtmine, olenemata sellest, kas krediit makstakse välja otse tarbijale või tarbija nimel kolmandale isikule.

(54)

Selleks et tagada krediidi kulukuse aastamäära arvutamise järjepidevus eri tüüpi krediidi puhul, peaksid sarnaste krediidilepingute arvutustes kasutatavad eeldused olema üldiselt omavahel kooskõlas. Sellega seoses tuleks inkorporeerida need eeldused, mis on sätestatud komisjoni 14. novembri 2011. aasta direktiivis 2011/90/EL, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/48/EÜ I lisa II osa, milles sätestatakse lisaeeldused krediidi kulukuse aastamäära arvutamiseks, (13) ning millega muudetakse krediidi kulukuse aastamäära arvutamise eeldusi. Kuigi kõik eeldused ei pruugi olla kohaldatavad praegu olemasolevate krediidilepingute suhtes, on kõnealuses sektoris tegemist aktiivse uuendustegevusega, ja seetõttu on eelduste sätestamine vajalik. Lisaks tuleks krediidi kulukuse aastamäära arvutamise eesmärgil kõige levinuma krediidi kasutusele võtmise viisi kindlaksmääramisel tugineda mõistlikele ootustele krediidi kasutusele võtmise viisi suhtes, mida tarbijad selle konkreetse krediidiandja pakutava toote liigi puhul kõige sagedamini kasutavad. Olemasolevate toodete puhul peaks ootus põhinema eelneval 12 kuul.

(55)

On oluline, et enne krediidilepingu sõlmimist hinnataks ja kontrollitaks tarbija suutlikkust ja kalduvust laenu tagasi maksta. Kõnealuses krediidivõimelisuse hindamises tuleks võtta arvesse kõiki vajalikke ja asjakohaseid tegureid, mis võivad mõjutada tarbija suutlikkust krediit tagasi maksta lepingu kehtivuse ajal. Tarbija krediidi teenindamise ja täielikult tagasimaksmise suutlikkuse hindamisel tuleks eelkõige arvesse võtta tulevasi makseid või maksete suurenemist, mis on tingitud negatiivsest amortisatsioonist või laenu põhiosa või intresside edasilükatud tasumisest, ning kaaluda neid muude regulaarsete kulude, võlgade ja muude rahaliste kohustuste, samuti sissetuleku, säästude ja vara kontekstis. Mõistlikul määral tuleks arvesse võtta ka tulevasi sündmusi pakutava krediidilepingu tähtaja piires, näiteks sissetuleku langust, kui krediiditähtaeg ulatub pensioniikka, või vajaduse korral laenuintressi tõusu või valuutakursi negatiivset muutust. Kuigi kinnisvara väärtus on oluline tegur tarbijale tagatisega krediidilepingu alusel antava krediidisumma kindlaksmääramisel, siis krediidivõimelisuse hindamisel tuleks keskenduda tarbija võimele täita krediidilepingust tulenevaid kohustusi. Järelikult ei tohiks võimalus, et kinnisvara väärtus võib olla suurem kui krediidisumma või et kinnisvara väärtus võib tulevikus tõusta, olla üldjuhul piisav kõnealuse krediidi andmiseks. Kui krediidi eesmärk on olemasolevat kinnisvara renoveerida või selle juures ehitustöid teha, siis krediidiandjal peaks siiski olema õigus selle võimalusega arvestada. Liikmesriikidel peaks olema võimalik anda täiendavaid suuniseid nende või täiendavate kriteeriumide ja meetodite kohta, mida saab kasutada tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks, näiteks kehtestada laenusumma ja kinnisvara väärtuse suhte või laenusumma ja sissetuleku suhte piirmäärad, ning neid tuleks julgustada rakendama finantsstabiilsuse nõukogu põhimõtteid eluaseme hüpoteeklaenude andmise usaldusväärsete tavade kohta.

(56)

Vaja võib minna erisätteid, et käsitleda mitmesuguseid näitajaid, mida võib teatud liiki krediidilepingute puhul krediidivõimelisuse hindamisel arvesse võtta. Näiteks kinnisvaraga seotud krediidilepingute puhul, milles väljendatakse sõnaselgelt, et kinnisvara ei kasutata maja, korteri või muu eluasemena tarbija või tema pereliikme poolt (ost väljaüürimise eesmärgil), peaks liikmesriikidel olema võimalik sätestada erinorm, et tulevast üüritulu võetakse arvesse tarbija suutlikkuse hindamisel krediit tagasi maksta. Nendes liikmesriikides, kus siseriiklikus õiguses sellist erinormi ei ole, võivad krediidiandjad otsustada viia läbi tulevase üüritulu hoolika hindamise. Krediidivõimelisuse hindamine ei tohiks tähendada seda, et tarbija vastutus krediidilepingust tulenevate kohustuste mittetäitmise eest kantakse üle krediidiandjale.

(57)

Krediidiandja otsus, kas krediiti anda või mitte, peaks olema kooskõlas krediidivõimelisuse hindamise tulemusega. Näiteks ei peaks krediidiandja eirama krediidivõimelisuse hindamise tulemust seetõttu, et tal on võimalik kanda osa krediidiriski üle kolmandale poolele, ning pakkuma krediidilepingut tarbijale, kes tõenäoliselt ei suuda krediidisummat tagasi maksta. Liikmesriikidel peaks olema võimalik see põhimõte üle võtta, nõudes pädevatelt asutustelt asjakohaste meetmete võtmist järelevalvemenetluse raames ja selle jälgimist, kas krediidiandjate krediidivõimelisuse hindamise protseduurid vastavad nõuetele. Krediidivõimelisusele antud positiivne hinnang ei peaks krediidiandja jaoks siiski tähendama kohustust krediiti anda.

(58)

Kooskõlas finantsstabiilsuse nõukogu soovitustega peaks krediidivõimelisuse hindamine tuginema tarbija rahalist ja majanduslikku olukorda, sealhulgas sissetulekut ja kulusid käsitlevale teabele. Seda teavet on võimalik saada erinevatest allikatest, sealhulgas tarbijalt, ning krediidiandja peaks seda enne krediidi andmist asjakohaselt kontrollima. Tarbijad peaksid sellega seoses andma teavet, et hõlbustada krediidivõimelisuse hindamist, kuna vastasel korral ei pruugita neile soovitud krediiti anda, välja arvatud juhul, kui seda teavet on võimalik saada mujalt. Ilma et see piiraks lepinguõiguse kohaldamist, peaksid liikmesriigid tagama, et krediidiandjad ei saaks lõpetada krediidilepingut, kui nad mõistavad pärast krediidilepingu allkirjastamist, et krediidivõimelisuse hindamist ei teostatud õigesti, kuna hindamise ajal ei olnud neil täielikku teavet. See ei tohiks siiski piirata liikmesriikide võimalust lubada krediidiandjatel lõpetada krediidileping juhul, kui leidub tõendeid selle kohta, et tarbija andis krediidivõimelisuse hindamise ajal teadlikult ebatäpset või võltsitud teavet või jättis tahtlikult esitamata teabe, mis oleks viinud negatiivse hinnanguni, või kui leidub teisi liidu õigusega kooskõlas olevaid mõjuvaid põhjuseid. Kuigi tarbijate suhtes karistuste kohaldamine selle eest, et nad ei suuda anda teatavat teavet või hinnangut või kui nad otsustavad krediiditaotlusprotsessi pooleli jätta, ei oleks asjakohane, siis peaks liikmesriikidel olema võimalik kehtestada karistused nendeks juhtudeks, kui tarbijad esitavad teadlikult mittetäielikku või ebaõiget teavet, et saada krediidivõimelisuse kohta positiivne hinnang, eelkõige juhul, kui täieliku ja õige teabe esitamise korral oleks antud krediidivõimelisuse kohta negatiivne hinnang, ja tarbija ei suuda seejärel täita lepingu tingimusi.

(59)

Krediidivõimelisuse hindamisel on kasulik kasutada krediidiandmebaasi. Mõnes liikmesriigis on kehtestatud krediidiandjale kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust asjakohaseid andmebaase kasutades. Krediidiandjatel peaks samuti olema võimalus kasutada krediidiandmebaasi krediidi kehtivuse ajal, kuid üksnes selleks, et hinnata tarbija maksevõime äralangemise tõenäosust. Krediidiandmebaaside kasutamisele tuleks kohaldada asjakohaseid kaitsemeetmeid tagamaks, et seda tehakse tarbija huvides krediidiriski varajaseks kindlakstegemiseks ja kõrvaldamiseks, mitte äriläbirääkimiste tarvis päringute tegemiseks. Vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiivile 95/46/EÜ (üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta) (14) peaksid krediidiandjad teavitama tarbijat krediidiandmebaasis päringu tegemisest enne päringu tegemist ning tarbijatel peaks olema õigus pääseda ligi neid puudutavatele andmetele krediidiandmebaasis, et vajaduse korral parandada, kustutada või blokeerida neid käsitlevaid isikuandmeid, mida kõnealuses andmebaasis töödeldakse, kui kõnealused andmed on ebatäpsed või neid on ebaseaduslikult töödeldud.

(60)

Selleks et vältida konkurentsimoonutusi krediidiandjate vahel, tuleks ilma kedagi diskrimineerimata tagada kõigile krediidiandjatele, sealhulgas krediidiasutustele ja elamukinnisvaraga seotud krediidilepinguid pakkuvatele mittekrediidiasutustele juurdepääs kõigile tarbijatega seotud avalik-õiguslikele ja eraõiguslikele krediidiandmebaasidele. Seepärast ei tuleks kohaldada nõuet, et krediidiandja peab olema krediidiasutus. Jätkuvalt tuleks kohaldada juurdepääsutingimusi, näiteks andmebaasile juurdepääsu tasu, või nõudeid, mille kohaselt peab esitama andmebaasile andmeid vastastikkuse põhimõtte alusel. Liikmesriikidel peaks olema õigus oma jurisdiktsioonis määrata, kas krediidivahendajatele antakse juurdepääs sellistele andmebaasidele.

(61)

Kui krediiditaotluse tagasilükkamise otsus põhineb andmebaasidest saadud andmetel või andmebaasis andmete puudumisel, peaks krediidiandja tarbijat sellest teavitama, samuti teatama kasutatud andmebaasi nime ja muud direktiiviga 95/46/EÜ nõutud elemendid, et tarbija saaks kasutada andmebaasile juurdepääsu õigust ning, kui see on põhjendatud, parandada, kustutada või blokeerida teda käsitlevaid isikuandmeid, mida kõnealuses andmebaasis töödeldakse. Kui krediiditaotlus lükatakse tagasi negatiivse krediidivõimelisuse hinnangu alusel, peaks krediidiandja tarbijat taotluse tagasilükkamisest viivitamata teavitama. Liikmesriikidel peaks olema õigus otsustada, kas nad kohustavad krediidiandjaid esitama tagasilükkamise põhjuste kohta lisaselgitusi. Siiski ei peaks krediidiandja olema kohustatud sellist teavet andma, kui see on keelatud liidu muu õigusega, nagu rahapesu või terrorismi rahastamist käsitlevad sätted. Sellist teavet ei tohiks esitada, kui see oleks vastuolus avaliku korra või julgeoleku eesmärkidega, näiteks kriminaalkuritegude ennetamise, uurimise, avastamise või nende eest vastutusele võtmisega.

(62)

Käesolevas direktiivis käsitletakse isikuandmete kasutamist tarbija krediidivõimelisuse hindamise kontekstis. Selleks et tagada isikuandmete kaitse, tuleks sellise hindamise raames teostatava andmetöötluse suhtes kohaldada direktiivi 95/46/EÜ.

(63)

Nõustamine isikupärastatud soovituse vormis on eraldiseisev tegevus, mis võib olla, kuid ei pea olema ühendatud krediidi andmise või vahendamise muude aspektidega. Seetõttu tuleks tarbijat selleks, et ta mõistaks talle osutatavate teenuste laadi, teavitada, kas talle osutatakse või talle saab osutada nõustamisteenuseid või mitte ja milles need teenused seisnevad. Pidades silmas tähtsust, mida tarbijad omistavad mõistete „nõu” ja „nõustajad” kasutamisele, on asjakohane, et liikmesriikidel oleks võimalik keelata nende mõistete või sarnaste mõistete kasutamine, kui tarbijatele osutatakse nõustamisteenuseid. Samuti on asjakohane tagada, et liikmesriigid kehtestavad kaitsemeetmed juhtudeks, kui nõustamist kirjeldatakse iseseisva teenusena, tagamaks, et asjaomaste toodete valik ja tasustamiskord vastab tarbija ootustele sellise nõustamise suhtes.

(64)

Nõustamisteenuste pakkujad peaksid järgima teatavaid standardeid, tagamaks, et tarbijale pakutakse tooteid, mis vastavad tema vajadustele ja olukorrale. Nõustamisteenused peaksid põhinema pakutavate toodete ausal ja piisavalt ulatuslikul analüüsil, kui nõustamisteenuseid osutavad krediidiandjad ja seotud krediidivahendajad, või turul olemasolevate toodete ausal ja piisavalt ulatuslikul analüüsil, kui nõustamisteenuseid osutavad mitteseotud krediidivahendajad. Nõustamisteenuste osutajatel peaks olema võimalik spetsialiseeruda teatavatele nišitoodetele, näiteks üleminekurahastamisele, tingimusel et nad käsitlevad nõustamisel eri tooteid selles konkreetses nišis ja et tarbijale tehakse selgeks, et nad spetsialiseeruvad nendele nišitoodetele. Krediidiandjad ja -vahendajad peaksid igal juhul teatama tarbijale, kas nad nõustavad üksnes oma tootevalikust lähtudes või turul olemasoleva laiaulatusliku valiku põhjal, et tarbija mõistaks, mille alusel talle soovitus tehakse.

(65)

Nõustamisteenuste osutamine peaks põhinema tarbija finantsolukorra, eelistuste ja eesmärkide mõistmisel ning vajalikul ajakohasel teabel ja põhjendatud eeldustel tarbija olukorda ohustavate riskide kohta krediidilepingu kehtivuse ajal. Liikmesriikidel peaks olema võimalik täpsustada, kuidas tuleks nõustamisteenuste osutamisel hinnata teatava toote sobivust.

(66)

Tarbija suutlikkusel tagastada krediit enne krediidilepingu kehtivuse lõppu võib olla oluline osa konkurentsi edendamisel siseturul ning liidu kodanike vaba liikumise tagamisel, samuti krediidilepingu kehtivuse ajal paindlikkuse ülesnäitamisel, mis on vajalik finantsstabiilsuse toetamiseks vastavalt finantsstabiilsuse nõukogu soovitustele. Samas erinevad oluliselt riikides kehtivad põhimõtted ja tingimused, mille puhul tarbijal on õigus krediit tagasi maksta, ning ennetähtaegse tagasimaksmise tingimused. Kuigi tunnistades, et turul on väga erinevaid hüpoteeklaenude andmise viise ja hüpoteeklaenutooteid, tuleks liidu tasandil siiski kehtestada teatavad krediidi ennetähtaegse tagasimaksmise nõuded, et tagada tarbijale võimalus täita oma kohustused enne krediidilepingus kokku lepitud tähtpäeva ning kindlustundega võrrelda pakkumisi, et leida toodet, mis kõige paremini vastab tema vajadustele. Seepärast peaksid liikmesriigid õigusaktide või muude vahenditega, näiteks lepingutingimustega tagama, et tarbijal on õigus laen enne tähtaega tagasi maksta. Samas peaks liikmesriikidel olema õigus määrata kindlaks sellise õiguse kasutamise tingimused. Kõnealused tingimused võivad hõlmata õiguse kasutamise ajalist piirangut, erinevat käsitlemist olenevalt laenuintressi liigist ja piiranguid seoses asjaoludega, mille korral saab õigust kasutada. Kui krediidi ennetähtaegne tagasi maksmine toimub ajal, mil laenuintress on fikseeritud, võib kõnealuse õiguse kasutamise võimaluse siduda asjaoluga, et tarbijal on selleks liikmesriigi poolt kindlaks määratud õiguspärane huvi. Selline õiguspärane huvi võib näiteks seisneda abielulahutuses või töötuks jäämises. Lisaks võivad liikmesriikide poolt kehtestatavad tingimused ette näha, et krediidiandjal peaks olema õigus saada õiglast ja objektiivselt põhjendatud hüvitist võimalike kulude eest, mis on otseselt seotud krediidi ennetähtaegse tagasimaksmisega. Kui liikmesriigid sätestavad, et krediidiandjal on õigus saada hüvitist, siis peaks see kooskõlas hüvitisi käsitlevate siseriiklike õigusnormidega olema õiglane ja objektiivselt põhjendatud hüvitis võimalike kulude eest, mis on otseselt seotud krediidi ennetähtaegse tagasimaksmisega. Hüvitis ei tohiks ületada krediidiandja kantud rahalist kahju.

(67)

On tähtis tagada piisav läbipaistvus tarbijale selgituste andmisel finantsstabiilsuse säilitamise huvides võetud kohustuste olemuse ja krediidilepingu kehtivuse ajal eksisteeriva paindlikkuse kohta. Tarbijale tuleks samuti anda teavet laenuintressi kohta nii lepingueelsete läbirääkimiste kui ka lepingulise suhte ajal. Liikmesriigid võivad säilitada või kehtestada piiranguid või keelde laenuintressi ühepoolsele muutmisele krediidiandja poolt. Liikmesriikidel peaks olema õigus sätestada, et laenuintressi muutmisel on tarbijal õigus saada ajakohastatud tagasimaksegraafik.

(68)

Kuigi krediidivahendajatel on keskne osa elamukinnisvaraga seotud krediidilepingute turustamisel liidus, on liikmesriikide õigusaktides krediidivahendajate tegevust ja järelevalvet käsitlevad sätted küllaltki erinevad, mis takistab krediidivahendajate asutamist ja tegevust siseturul. See, et krediidivahendajatel ei ole võimalik kogu liidus vabalt tegutseda, takistab elamukinnisvaraga seotud krediidilepingute siseturu korralikku toimimist. Kuigi tunnistades, et krediidivahendusega tegelevad väga eri laadi turuosalised, tuleks liidu tasandil kehtestada siiski teatavad standardid, et tagada kutseoskuste ja teenuse kõrge tase.

(69)

Enne kui krediidivahendaja saab alustada oma tegevusalal tegutsemist, tuleks tema suhtes kohaldada pädeva asutuse poolt tegevusloa andmise korda ning tema üle tuleks teostada pidevat järelevalvet tagamaks, et ta vastab rangetele kutsealastele nõuetele vähemalt seoses pädevuse, hea maine ja kutsealase vastutuskindlustusega. Selliseid nõudeid tuleks kohaldada vähemalt ettevõtja tasandil. Samas võivad liikmesriigid täpsustada, kas selliseid tegevusloa andmise nõudeid kohaldatakse ka krediidivahendaja töötajate suhtes. Päritoluliikmesriigid võivad sätestada lisanõuded, näiteks nõude, et krediidivahendaja aktsionäridel peab olema laitmatu maine või et seotud krediidivahendaja võib olla seotud ainult ühe krediidiandjaga, juhul kui need nõuded on proportsionaalsed ja kooskõlas liidu muude õigusaktidega. Asjakohane teave tegevusluba omavate krediidivahendajate kohta tuleks kanda ka avalikku registrisse. Krediidivahendajale, kelle tegevus on seotud ainult ühe krediidiandjaga, kes võtab krediidivahendaja eest täieliku ja tingimusteta vastutuse, peaks olema võimalik saada pädevalt asutuselt tegevusluba krediidiandja kaudu, kelle nimel seotud krediidivahendaja tegutseb. Liikmesriikidel peaks olema õigus säilitada või kehtestada piiranguid seoses teatavate krediidivahendajate õigusliku vormiga selle suhtes, kas nad võivad tegutseda ainult kui juriidilised isikud või kui füüsilised isikud. Liikmesriikidel peaks olema õigus otsustada, kas kõik krediidivahendajad kantakse ühte registrisse või kas tuleb kasutada erinevaid registreid olenevalt sellest, kas tegu on seotud või sõltumatu krediidivahendajaga. Liikmesriikidel peaks samuti olema õigus säilitada või kehtestada piiranguid ühe või enama krediidiandjaga seotud krediidivahendajate õigusele küsida tarbijatelt teenustasusid.

(70)

Mõnes liikmesriigis võivad krediidivahendajad otsustada kasutada määratud esindajate teenuseid, et nad sooritaksid toiminguid nende nimel. Liikmesriikidel peaks olema võimalus kohaldada määratud esindajate suhtes käesolevas direktiivis sätestatud erikorda. Ent liikmesriikidel peaks olema ka õigus sellist korda mitte kehtestada või lubada teistel üksustel olla rollis, mis on võrreldav määratud esindajate omaga, tingimusel et nende üksuste suhtes kohaldatakse sama korda mis krediidivahendajate puhul. Käesolevas direktiivis sätestatud eeskirjad määratud esindajate kohta ei kohusta liikmesriike lubama määratud esindajatel tegutseda nende jurisdiktsioonis, välja arvatud juhul, kui selliseid määratud esindajaid peetakse käesoleva direktiivi kohaselt krediidivahendajateks.

(71)

Selleks et tagada pädevate asutuste tõhus krediidivahendajate järelevalve, tuleks juriidilisest isikust krediidivahendajale anda tegevusluba liikmesriigis, kus on tema registrijärgne asukoht. Krediidivahendajale, kes ei ole juriidiline isik, tuleks tegevusluba anda liikmesriigis, kus asub tema peakontor. Lisaks peaksid liikmesriigid nõudma, et krediidivahendaja peakontor asuks alati tema päritoluliikmesriigis ja et ta tegutseks tegelikult ka seal.

(72)

Tegevusloa andmise nõuded peaksid võimaldama krediidivahendajatel tegutseda teistes liikmesriikides asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse põhimõtete alusel, tingimusel et pädevate asutuste vahel on järgitud asjakohast teavitamise korda. Isegi juhul, kui liikmesriigid otsustavad anda tegevusloa kõigile krediidivahendaja töötajatele individuaalselt, peaks kavatsusest osutada teenuseid teatama krediidivahendaja, mitte töötaja. Kuigi käesoleva direktiiviga nähakse ette raamistik, mille alusel kõik tunnustatud krediidivahendajad, sealhulgas ainult ühe krediidiandjaga seotud krediidivahendajad, saavad tegutseda kogu liidus, ei sätestata käesolevas direktiivis aga sellist raamistikku määratud esindajate jaoks. Sellistel juhtudel peaksid teises liikmesriigis tegutseda soovivad määratud esindajad vastama käesolevas direktiivis sätestatud krediidivahendajate tunnustamise nõuetele.

(73)

Mõnes liikmesriigis võivad krediidivahendajad vahendada krediidilepinguid, mida pakuvad nii krediidi- kui ka mittekrediidiasutused. Põhimõtteliselt peaks tunnustatud krediidivahendajatel olema lubatud tegutseda kogu liidu territooriumil. Ent kui päritoluliikmesriigi pädev asutus on andnud tegevusloa, ei peaks see lubama krediidivahendajatel vahendada krediidilepinguid, mida pakuvad mittekrediidiasutused tarbijale liikmesriigis, kus sellistel mittekrediidiasutustel ei ole lubatud tegutseda.

(74)

Liikmesriikidel peaks olema võimalik sätestada, et nende isikute suhtes, kes tegelevad krediidivahendusega üksnes juhuslikult oma kutsetegevuse käigus, nagu juristid või notarid, ei tuleks kohaldada käesolevas direktiivis sätestatud tegevusloa andmise korda, tingimusel et selline kutsetegevus on reguleeritud ja asjakohased eeskirjad ei keela juhuslikkuse alusel krediidivahendustegevust. Selline erand käesolevas direktiivis sätestatud tegevusloa andmise menetlusest peaks siiski tähendama, et sellised isikud ei saa kasu käesoleva direktiiviga ette nähtud tegevusloa süsteemist. Isikuid, kes üksnes tutvustavad tarbijat krediidiandjale või -vahendajale või suunavad tarbija krediidiandja või -vahendaja juurde juhuslikult oma kutsetegevuse käigus, näiteks informeerides tarbijat teatava krediidiandja või -vahendaja olemasolust või selle teatava krediidiandja või -vahendaja tooteliigist, ilma et nad teeks edasist reklaami või tegeleks krediidilepingu tutvustamise, pakkumise, sõlmimise või seonduva ettevalmistava tööga, ei tuleks pidada käesoleva direktiivi tähenduses krediidivahendajaks. Samuti ei tuleks laenuvõtjaid, kes üksnes annavad krediidilepingu üle tarbijale nõudeõiguse ülemineku teel, ilma et nad sooritaks muid krediidivahendustoiminguid, pidada käesoleva direktiivi tähenduses krediidivahendajaks.

(75)

Selleks et tagada krediidiandjatele võrdsed tingimused ning suurendada finantsstabiilsust, peaksid liikmesriigid edasise ühtlustamise raames kehtestama selliste mittekrediidiasutuste suhtes, kes pakuvad elamukinnisvaraga seotud krediidilepinguid, asjakohase tegevusloa andmise ja järelevalve korra. Järgides proportsionaalsuse põhimõtet, ei tuleks käesolevas direktiivis sätestada tegevusloa andmise või järelevalve korra üksikasjalikke tingimusi krediidiandjate suhtes, kes pakuvad selliseid krediidilepinguid ja kes ei ole krediidiasutused Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määruse (EL) nr 575/2013 (krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta) (15) tähenduses. Selliste ettevõtjate arv ja turuosa on liidus praegu väike, samuti tegutsevad nad vähestes liikmesriikides, eriti pärast finantskriisi. Samal põhjusel ei tuleks käesoleva direktiiviga ette näha sellistele asutustele tegevusloa andmist.

(76)

Liikmesriigid peaksid kehtestama eeskirjad karistuste kohta, mida kohaldatakse käesoleva direktiivi alusel vastu võetud siseriiklike õigusnormide rikkumise korral, ja tagama nende rakendamise. Kuigi liikmesriikidel on karistuste valikul kaalutlusõigus, peaksid kehtestatud karistused olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

(77)

Tarbijatel peaks olema juurdepääs kaebuste ja kahjunõuete kohtuvälise lahendamise menetlusele, et lahendada käesoleva direktiivi kohastest õigustest ja kohustustest tulenevaid vaidlusi krediidiandjate ja tarbijate ning samuti krediidivahendajate ja tarbijate vahel. Liikmesriigid peaksid tagama, et osalemine sellistes vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluses oleks krediidiandjate ja -vahendajate jaoks kohustuslik. Selleks et tagada vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluse sujuv toimimine piiriülese tegevuse korral, peaksid liikmesriigid nõudma, et kaebuste ja kahjunõuete kohtuvälise lahendamisega tegelevad organid teeksid koostööd, ning julgustama neid koostööd tegema. Sellega seoses tuleks kaebuste ja kahjunõuete kohtuvälise lahendamisega tegelevaid liikmesriikide organeid julgustada osalema finantsvaidluste lahendamise võrgustikus FIN-NET, mis on vaidluste kohtuvälise lahendamise liikmesriikide süsteemide võrgustik, mille eesmärk on lahendada vaidlusi tarbijate ja finantsteenuste pakkujate vahel.

(78)

Selleks et tagada järjekindel ühtlustamine ja võtta arvesse suundumusi krediidilepingute turgudel või krediiditoodete kujundamisel või majandustingimustes ning et täpsustada teatavaid käesolevas direktiivis sätestatud nõudeid, peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte, et muuta Euroopa standardinfo teabelehe tüüpsõnastust või selle koostamise juhendeid ja märkusi või ajakohastada krediidi kulukuse aastamäära eeldusi. On eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil. Delegeeritud õigusaktide ettevalmistamisel ja koostamisel peaks komisjon tagama asjaomaste dokumentide sama- ja õigeaegse ning asjakohase edastamise Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

(79)

Selleks et hõlbustada krediidivahendajatel teenuste pakkumist piiriüleselt ning lihtsustada koostööd, teabevahetust ja vaidluste lahendamist pädevate asutuste vahel, peaksid krediidivahendajatele tegevusloa andmise ja nende üle järelevalve teostamise eest vastutavad pädevad asutused olema asutused, kes tegutsevad Euroopa Järelevalveasutuse (Euroopa Pangandusjärelevalve) egiidi all, nagu on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta määruses (EL) nr 1093/2010, millega asutatakse Euroopa Järelevalveasutus (Euroopa Pangandusjärelevalve), (16) või muud asutused, tingimusel et nad teevad koostööd Euroopa Pangandusjärelevalve egiidi all tegutsevate asutustega nende käesolevast direktiivist tulenevate ülesannete täitmiseks.

(80)

Liikmesriigid peaksid määrama pädevad asutused, kes on volitatud tagama käesoleva direktiivi täitmise, ja tagama, et neile antakse uurimise ja täitmise tagamise volitused ning piisavad vahendid, mis on vajalikud nende ülesannete täitmiseks. Pädevad asutused võivad seoses käesoleva direktiivi teatavate aspektide täitmisega pöörduda kohtusse, kes on pädev tegema õigusliku otsuse, sealhulgas esitades apellatsioonkaebuse, kui see on asjakohane. See võib anda liikmesriikidele võimaluse – eelkõige siis, kui käesoleva direktiivi sätted võetakse üle eraõigusesse – jätta nende sätete täitmise tagamine eespool nimetatud organite ja kohtute hooleks. Liikmesriikidel peaks olema õigus määrata erinevaid pädevaid asutusi, selleks et tagada käesolevas direktiivis sätestatud arvukate kohustuste täitmine. Näiteks mõne sätte puhul võivad liikmesriigid määrata pädeva asutuse, kes vastutab tarbijakaitseõiguse täitmise eest, ning mõne muu sätte puhul otsustada määrata usaldatavusnõuete täitmise järelevalvega tegeleva asutuse. Õigus määrata erinevaid pädevaid asutusi ei tohiks mõjutada pideva järelevalve ja pädevate asutuste vahelise koostöö kohustust, nagu on ette nähtud käesolevas direktiivis.

(81)

Käesoleva direktiivi tõhus toimimine tuleb läbi vaadata vastavalt sellele, kuidas on edenenud kõrgetasemelise tarbijakaitsega siseturu loomine elamukinnisvaraga seotud krediidilepingute valdkonnas. Läbivaatamise käigus tuleks muu hulgas hinnata käesoleva direktiivi järgimist ja mõju ning direktiivi kohaldamisala jätkuvat asjakohasust, analüüsida krediidilepingute pakkumist mittekrediidiasutuste poolt, hinnata vajadust lisameetmete järele, sealhulgas mittekrediidiasutuste tegevusluba, ning vajadust kehtestada täiendavad õigused ja kohustused krediidilepingute sõlmimise järel.

(82)

Kui meetmeid võtaksid ainult liikmesriigid, tooks see tõenäoliselt kaasa lahknevad eeskirjad, mis võib õõnestada siseturu toimimist või luua sellele uusi takistusi. Kuna käesoleva direktiivi eesmärki, nimelt elamukinnisvaraga seotud krediidilepingute sellise tõhusa ja konkurentsivõimelise siseturu kujundamine, kus tarbijatele on tagatud kõrgetasemeline kaitse, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning meetme tõhususe tõttu on seda parem saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(83)

Liikmesriigid võivad otsustada võtta teatavad käesoleva direktiiviga hõlmatud aspektid, nagu tarbija krediidivõimelisuse hindamine, üle siseriiklikusse õigusesse usaldatavusnõuete täitmist käsitlevate õigusaktidega, samas kui teised aspektid, nagu vastutustundliku laenuvõtja kohustused, võetakse üle era- või karistusõigusega.

(84)

Kooskõlas liikmesriikide ja komisjoni 28. septembri 2011. aasta ühise poliitilise deklaratsiooniga selgitavate dokumentide kohta (17) kohustuvad liikmesriigid põhjendatud juhtudel lisama ülevõtmismeetmeid käsitlevale teatele ühe või mitu dokumenti, milles selgitatakse seost direktiivi osade ja ülevõtvate siseriiklike õigusaktide vastavate osade vahel. Käesoleva direktiivi puhul leiab seadusandja, et nimetatud dokumentide edastamine on põhjendatud.

(85)

Euroopa andmekaitseinspektor esitas 25. juulil 2011 arvamuse, (18) mis põhineb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 45/2001 (üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta) (19) artikli 28 lõikel 2,

a)

krediidilepingud, mis on tagatud hüpoteegiga või muu võrreldava tagatisega, mida liikmesriigis tavaliselt elamukinnisvarale seatakse, või elamukinnisvaraga seotud õigusega, ning

b)

krediidilepingud, mille eesmärk on maa või olemasoleva või kavandatava ehitise omandiõiguse omandamine või säilitamine.

a)

kinnisvara tagatisel pakutava toote krediidilepingud, mille puhul krediidiandja:

b)

krediidilepingud, mille puhul tööandja annab kõrvaltegevusena krediiti oma töötajatele ja kui sellist krediiti antakse intressivabalt või kui sellise krediidi kulukuse aastamäär on valitsevast turumäärast madalam ja kui sellist krediiti ei pakuta üldiselt avalikkusele;

c)

krediidilepingud, mille puhul krediiti antakse intressivabalt ja ilma muude seonduvate kuludeta, välja arvatud krediidi tagamisega otseselt seotud tegevusega kaasnevad kulud;

d)

arvelduskrediidi vormis krediidilepingud, mille puhul tuleb krediit tagastada ühe kuu jooksul;

e)

krediidilepingud, mis sõlmitakse kohtus või muus ametiasutuses saavutatud kokkuleppe tulemusena;

f)

krediidilepingud, mis on seotud olemasoleva võla maksetähtpäeva tasuta edasilükkamisega ja mis ei kuulu lõike 1 punkti a kohaldamisalasse.

a)

artiklite 11 ja 14 ning II lisa kohaldamine tarbijakrediidilepingute suhtes, mis on tagatud hüpoteegiga või muu võrreldava tagatisega, mis liikmesriigis tavaliselt elamukinnisvarale seatakse, või elamukinnisvaraga seotud õigusega ja mille eesmärk ei ole elamukinnisvara omandiõiguse omandamine või säilitamine, tingimusel et liikmesriigid kohaldavad selliste krediidilepingute suhtes direktiivi 2008/48/EÜ artikleid 4 ja 5 ning II ja III lisa;

b)

käesoleva direktiivi kohaldamine kinnisasja ostmiseks sõlmitud krediidilepingute suhtes, mis sisaldavad tingimust, et tarbija või tema pereliige ei tohi kinnisasjal paiknevat maja, korterit või muud eluaset kasutada ning kinnisasjal paiknevat maja, korterit või muud eluaset kasutatakse üürilepingu alusel;

c)

käesoleva direktiivi kohaldamine krediidilepingute suhtes, mis on seotud piiratud hulgale laenusaajatele seadusjärgselt ja üldistes huvides antava krediidiga ning mis on intressivabad või tavaliselt turul kehtivatest madalamate laenuintressidega või sõlmitud muudel tingimustel, mis on tarbijatele soodsamad turul kehtivatest tingimustest ja laenuintressidega, mis ei ole kõrgemad turul kehtivatest;

d)

käesoleva direktiivi kohaldamine üleminekulaenude suhtes;

e)

käesoleva direktiivi kohaldamine krediidilepingute suhtes, mille puhul krediidiandja on direktiivi 2008/48/EÜ artikli 2 lõike 5 reguleerimisalasse jääv organisatsioon.

a)

krediidiandja või -vahendaja heaks töötavad füüsilised isikud, kes osalevad otseselt käesoleva direktiiviga reguleeritud tegevustes või kes käesoleva direktiiviga reguleeritud tegevuste käigus puutuvad kokku tarbijatega;

b)

määratud esindaja heaks töötavad füüsilised isikud, kes käesoleva direktiiviga reguleeritud tegevuste käigus puutuvad kokku tarbijatega;

c)

füüsilised isikud, kes juhivad otseselt punktides a ja b osutatud füüsilisi isikuid või kontrollivad nende tegevust;

a)

kui krediidiandja või -vahendaja on füüsiline isik, siis liikmesriik, kus asub tema peakontor;

b)

kui krediidiandja või -vahendaja on juriidiline isik, siis liikmesriik, kus on tema registrijärgne asukoht, või kui tal liikmesriigi kohaldatava õiguse kohaselt ei ole registrijärgset asukohta, siis liikmesriik, kus asub tema peakontor;

a)

määruse (EL) nr 1093/2010 artikli 4 lõikes 2 määratletud pädevad asutused või

b)

muud asutused peale punktis a nimetatud pädevate asutuste, tingimusel et siseriiklike õigus- või haldusnormide kohaselt peavad kõnealused asutused tegema koostööd punktis a nimetatud pädevate asutustega alati, kui see on vajalik, et täita nende käesolevast direktiivist tulenevaid ülesandeid, kaasa arvatud Euroopa Pangandusjärelevalvega koostöö tegemise eesmärgil vastavalt käesolevas direktiivis sätestatule.

a)

vahetult omal vastutusel või õigusasutuste järelevalve all või

b)

pöördudes kohtusse, mis on pädev tegema vajaliku otsuse, sealhulgas esitades vajaduse korral apellatsioonkaebuse, kui vajaliku otsuse tegemiseks esitatud taotlust ei rahuldata, välja arvatud artiklite 9, 29, 32, 33, 34 ja 35 puhul.

a)

tasustamispoliitika on kooskõlas usaldusväärse ja tõhusa riskijuhtimisega ning edendab seda ega motiveeri võtma riske, mis ületavad krediidiandja puhul talutava riski piiri;

b)

tasustamispoliitika on kooskõlas krediidiandja äristrateegia, eesmärkide, väärtuste ja pikaajaliste huvidega ning hõlmab meetmeid huvide konflikti vältimiseks, eelkõige nähes ette, et tasustamine ei sõltu heakskiidetud taotluste hulgast või osakaalust.

i)

filiaali kaudu, vastutab vastuvõttev liikmesriik filiaali töötajate suhtes kohaldatavate teadmiste ja pädevuse miinimumnõuete kehtestamise eest;

ii)

teenuste osutamise vabaduse alusel, vastutab päritoluliikmesriik töötajate suhtes kohaldatavate teadmiste ja pädevuse miinimumnõuete kehtestamise eest kooskõlas III lisaga, kuigi vastuvõtvad liikmesriigid võivad kehtestada teadmiste ja pädevuse miinimumnõuded III lisa punkti 1 alapunktides b, c, e ja f osutatud nõuete puhul.

a)

krediidiandja või asjakohasel juhul krediidivahendaja või määratud esindaja andmed;

b)

asjakohasel juhul märge selle kohta, et krediidileping tagatakse hüpoteegi või muu võrreldava tagatisega, mida liikmesriigis tavaliselt elamukinnisvarale seatakse, või elamukinnisvaraga seotud õigusega;

c)

laenuintress, märkides, kas see on fikseeritud või muutuv intressimäär või mõlema kombinatsioon, samuti tarbija krediidi kogukulu kõikide kulude ja tasude üksikasjad;

d)

krediidi kogusumma;

e)

krediidi kulukuse aastamäär, mis tuleb reklaamis esitada vähemalt sama silmapaistvalt kui mis tahes intressimäär;

f)

asjakohasel juhul krediidilepingu kestus;

g)

asjakohasel juhul perioodiliste maksete suurus;

h)

asjakohasel juhul tarbija makstav kogusumma;

i)

asjakohasel juhul perioodiliste maksete arv;

j)

asjakohasel juhul hoiatus selle kohta, et vahetuskursi võimalikud kõikumised võivad mõjutada tarbija makstavat kogusummat.

a)

avab või säilitab arveldus- või hoiukonto, kui sellise konto ainus eesmärk on kapitali kogumine krediidi tagasimaksmiseks või teenindamiseks või vahendite koondamine krediidi saamiseks või täiendava tagatise andmine krediidiandjale makseviivituse korral;

b)

omandab või säilitab investeerimistoote või erapensionisüsteemi toote, kui see on makseviivituse korral täiendavaks tagatiseks krediidiandjale või kui selle eesmärk on samuti krediidi tagasimaksmiseks või teenindamiseks kapitali kogumine või vahendite koondamine krediidi saamiseks;

c)

sõlmib krediidi saamiseks koos kapitaliosalusega krediidilepinguga eraldiseisva krediidilepingu.

a)

teabe väljaandja identifitseerimiseks vajalikud andmed ja geograafiline aadress;

b)

millistel eesmärkidel võib krediiti kasutada;

c)

tagatise liik, sealhulgas asjakohasel juhul võimalus, et tagatis asub teises liikmesriigis;

d)

krediidilepingute võimalik kestus;

e)

pakutavad laenuintressi liigid, märkides, kas tegemist on fikseeritud või muutuva intressimäära või mõlemaga, koos fikseeritud ja muutuva intressimäära omaduste lühikirjeldusega, sealhulgas teabega, mida kumbki intressimäär tarbijale tähendab;

f)

kui laen antakse välisvaluutas või -valuutades, siis märge välisvaluuta või -valuutade kohta, sealhulgas selgitus selle kohta, mida välisvaluutas nomineeritud krediit tarbijale kaasa toob;

g)

tüüpiline näide, mis kajastab krediidi kogusummat, krediidi kogukulu tarbijale, tarbija makstavat kogusummat ja krediidi kulukuse aastamäära;

h)

märge võimalike lisakulude kohta, mis ei sisaldu krediidi kogukulus tarbijale ja mis tuleb seoses krediidilepinguga tasuda;

i)

erinevad võimalused krediidi tagasimaksmiseks krediidiandjale (sealhulgas perioodiliste tagasimaksete arv, sagedus ja suurus);

j)

kui see on kohaldatav, siis lühidalt ja selgelt teave selle kohta, et krediidilepingu tingimuste täitmine ei taga krediidilepingus sätestatud krediidi kogusumma tagasimaksmist;

k)

krediidi ennetähtaegse tagasimaksmise tingimused, millel on otsene seos krediidiga;

l)

kas kinnisasja hindamine on vajalik ja, kui see on kohaldatav, siis kes on vastutav hindamise läbiviimise tagamise eest, ja kas tarbijale tekib sellega seoses kulusid;

m)

märge nende kõrvalteenuste kohta, mida tarbija peab ostma, et saada krediiti või saada seda reklaamitavatel tingimustel, ja asjakohasel juhul selgitus selle kohta, et kõrvalteenuseid võib osta teenuseosutajalt, kes ei ole krediidiandja, ning

n)

üldine hoiatus krediidilepinguga võetud kohustuste täitmata jätmise tagajärgede kohta.

a)

asjatu viivituseta pärast seda, kui tarbija on andnud vajaliku teabe oma vajaduste, finantsolukorra ja eelistuste kohta vastavalt artiklile 20, ning

b)

aegsasti enne seda, kui krediidileping või pakkumine muutub tarbija jaoks siduvaks.

a)

Euroopa standardinfo teabelehte ei ole varem tarbijale esitatud või

b)

pakkumise tingimused erinevad varem esitatud Euroopa standardinfo teabelehel märgitust.

a)

on pakkumine krediidiandjale siduv järelemõtlemisaja jooksul ja

b)

tarbija võib pakkumise vastu võtta mis tahes ajal järelemõtlemisaja jooksul.

a)

krediidivahendaja identifitseerimiseks vajalikud andmed ja geograafiline aadress;

b)

register, millesse ta on kantud, asjakohasel juhul registreerimisnumber ja võimalused registreerimise kontrollimiseks;

c)

kas krediidivahendaja on majanduslikult seotud ühe või enama krediidiandjaga või kas krediidivahendaja tegutseb eksklusiivselt ühe või enama krediidiandja heaks. Kui krediidivahendaja on majanduslikult seotud ühe või enama krediidiandjaga või kui ta tegutseb eksklusiivselt ühe või enama krediidiandja heaks, esitab ta selle krediidiandja nime / nende krediidiandjate nimed, kelle vahendajana ta tegutseb. Krediidivahendaja võib teha teatavaks, et ta on sõltumatu, kui ta täidab kooskõlas artikli 22 lõikega 4 kehtestatud tingimusi;

d)

kas krediidivahendaja osutab nõustamisteenust;

e)

vajaduse korral tasu, mida tarbija maksab krediidivahendajale selle teenuste eest, või, kui see ei ole võimalik, tasu arvutamise meetod;

f)

krediidivahendajate kohta asutusesiseste kaebuste esitamise kord tarbijatele või muudele huvitatud isikutele, ning asjakohasel juhul võimalused vaidluste ja kahjunõuete kohtuvälise lahendamise menetluse kasutamiseks;

g)

asjakohasel juhul krediidiandja või kolmandate isikute poolt krediidivahendajale krediidilepinguga seotud teenuste eest makstavate vahendustasude või muude stiimulite olemasolu ja, kui see on teada, nende suurus. Kui nende suurus ei ole teabe esitamise ajal teada, teatab krediidivahendaja tarbijale, et tasude tegelik suurus tehakse teatavaks hiljem Euroopa standardinfo teabelehel.

a)

lepingueelne teave, mis tuleb esitada kooskõlas

b)

pakutavate toodete põhitunnused;

c)

konkreetne mõju, mida pakutavad tooted võivad tarbijale avaldada, sealhulgas makseviivituse tagajärjed, ning

d)

kui krediidilepinguga komplektis pakutakse kõrvalteenuseid, siis kas iga komplektiosa saab lõpetada eraldi ja mida see tarbijale kaasa toob.

a)

krediidiandja võimaldab tarbijale krediiti ainult juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse krediidilepinguga nõutavatel tingimustel;

b)

vastavalt direktiivi 95/46/EÜ artiklile 10 teatab krediidiandja tarbijale aegsasti sellest, et kavatsetakse kasutada andmebaase;

c)

kui krediiditaotlus lükatakse tagasi, teavitab krediidiandja tarbijat viivitamata taotluse tagasilükkamisest ja vajaduse korral sellest, et otsus põhineb automatiseeritud andmetöötlusel. Kui taotluse tagasilükkamine põhineb andmebaasidest saadud teabel, teavitab krediidiandja tarbijat andmebaasis sooritatud päringu tulemusest ja kasutatud andmebaasi üksikasjadest.

a)

kas soovitus põhineb ainult nende oma tootevalikul vastavalt lõike 3 punktile b või suurel hulgal turul pakutavatel toodetel vastavalt lõike 3 punktile c, nii et tarbija teaks, mille alusel talle soovitus tehakse;

b)

kui see on kohaldatav, siis tasu, mida tarbija maksab nõustamisteenuse eest, või kui teabe esitamise ajal ei ole seda summat võimalik kindlaks määrata, siis selle arvutamise meetod.

a)

krediidiandjad, -vahendajad ja määratud esindajad koguvad tarbija isikliku ja finantsolukorra ning tema eelistuste ja eesmärkide kohta vajalikku teavet, mis võimaldab tal soovitada sobivat krediidilepingut. Sellisel hindamisel tuginetakse antud ajahetkel ajakohasele teabele ja võetakse arvesse mõistlikke eeldusi tarbija olukorda mõjutavate riskide kohta pakutava krediidilepingu kestuse ajal;

b)

krediidiandjad, seotud krediidivahendajad või viimaste määratud esindajad kaaluvad piisaval hulgal oma tootevalikus pakutavaid krediidilepinguid ja soovitavad nende hulgast tarbija vajaduste, isikliku ja finantsolukorra seisukohast tarbijale sobiva krediidilepingu või mitu sobivat krediidilepingut;

c)

mitteseotud krediidivahendajad või nende määratud esindajad kaaluvad piisaval hulgal turul pakutavaid krediidilepinguid ja soovitavad nende hulgast tarbija vajaduste, isikliku ja finantsolukorra seisukohast tarbijale sobiva krediidilepingu või mitu sobivat krediidilepingut;

d)

krediidiandjad, krediidivahendajad või määratud esindajad tegutsevad tarbija parimates huvides:

e)

nõustamisteenust osutav krediidiandja, -vahendaja või määratud esindaja annab tarbijale soovitused paberil või muul püsival andmekandjal.

a)

krediidiandjad, -vahendajad või määratud esindajad kaaluvad piisavalt suurt hulka turul kättesaadavaid krediidilepinguid ning

b)

krediidiandjad, -vahendajad või määratud esindajad ei saa nõustamise eest tasu ühelt või enamalt krediidiandjalt.

a)

isikud, kes teevad artikli 4 punktis 5 sätestatud krediidivahendamise toiminguid või osutavad nõustamisteenust juhuslikult kutsetegevuse käigus, kui neid tegevusi või teenuseid reguleerivad õigus- või haldusnormid või asjaomase kutseala eetikakoodeks, mis ei välista kõnealuste toimingute tegemist või teenuste osutamist;

b)

olemasoleva võla haldamise raames nõustamisteenust osutavad isikud, kui need on maksejõuetushaldurid ja kui seda tegevusala reguleerivad õigus- või haldusnormid, või avalik-õiguslikud või vabatahtlikud võlanõustajad, kes ei tegutse ärilistel kaalutlustel, või

c)

nõustamisteenust osutavad isikud, kes ei ole krediidiandjad, -vahendajad või määratud esindajad ja kellele pädevad asutused on andnud tegevusloa või kelle üle pädevad asutused teostavad järelevalvet kooskõlas käesolevas direktiivis krediidivahendajate suhtes sätestatud nõuetega.

a)

tarbijal on teatavatel tingimustel õigus arvestada krediidileping ümber mõnda teise valuutasse või

b)

krediidilepingu alusel tarbijale tekkiva vahetuskursiriski piiramiseks kehtib mõni muu kord.

a)

valuuta, milles tarbija saab oma peamise sissetuleku või omab varasid, millest krediit tagasi makstakse, ja mis on kindlaks määratud ajal, kui krediidilepinguga seoses viidi läbi viimane krediidivõimelisuse hindamine, või

b)

selle liikmesriigi valuuta, mille resident tarbija oli krediidilepingu sõlmimise ajal või mille resident ta on praegu.

a)

igasugune laenuintressi arvutamiseks kasutatav indeks või viitintressimäär on selge, ligipääsetav, objektiivne ning krediidilepingu poolte ja pädevate asutuste poolt kontrollitav ning

b)

laenuintresside arvutamiseks kasutatavate indeksite pakkujad või krediidiandjad säilitavad andmed indeksite kohta.

a)

Krediidivahendajal peab olema kutsealane vastutuskindlustus, mis hõlmab territooriumi, kus ta oma teenuseid osutab, või kutsealasest hooletusest tuleneva vastutuse katmiseks ettenähtud muu võrreldav tagatis. Seotud krediidivahendajate puhul võib päritoluliikmesriik siiski ette näha, et sellise kindlustuse või võrreldava tagatise võib anda krediidiandja, kelle nimel krediidivahendaja on volitatud tegutsema.

Komisjonile antakse õigus võtta vastu ja vajaduse korral muuta regulatiivseid tehnilisi standardeid, et määrata kindlaks käesoleva punkti esimeses lõigus osutatud kutsealase vastutuskindlustuse või võrreldava tagatise miinimumväärtus. Regulatiivsed tehnilised standardid võetakse vastu kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artiklitega 10–14.

Euroopa Pangandusjärelevalve töötab välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu, et määrata kindlaks käesoleva punkti esimeses lõigus osutatud kutsealase vastutuskindlustuse või võrreldava tagatise miinimumväärtus, ning esitab selle komisjonile hiljemalt 21. septembril 2014. Euroopa Pangandusjärelevalve vaatab läbi ja vajaduse korral töötab välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu, et muuta käesoleva punkti esimeses lõigus osutatud kutsealase vastutuskindlustuse või võrreldava tagatise miinimumväärtust, ning esitab selle komisjonile esimest korda hiljemalt 21. märtsil 2018 ja seejärel iga kahe aasta tagant.

b)

Krediidivahendajana tegutseval füüsilisel isikul, juriidilise isikuna asutatud krediidivahendaja juhatuse liikmel või juriidilise isikuna tegutseva krediidivahendaja juures samaväärseid ülesandeid täitval füüsilisel isikul, kui sellisel juriidilisel isikul puudub juhatus, peab olema laitmatu maine. Miinimumnõue on, et nad ei tohi olla liikmesriigis kohtulikult ega muul samaväärsel viisil karistatud varavastaste raskete kuritegude eest või muude finantstegevusega seotud kuritegude eest ja nad ei tohi olla varem kuulutatud pankrotis olevaks, välja arvatud juhul, kui nad on liikmesriigi õiguse kohaselt rehabiliteeritud.

c)

Krediidivahendajana tegutseval füüsilisel isikul, juriidilise isikuna asutatud krediidivahendaja juhatuse liikmel või juriidilise isikuna tegutseva krediidivahendaja juures samaväärseid ülesandeid täitval füüsilisel isikul, kui sellisel juriidilisel isikul puudub juhatus, peavad olema krediidilepingute alal nõutaval tasemel teadmised ja pädevus. Päritoluliikmesriik kehtestab teadmiste ja pädevuse nõutava taseme kooskõlas III lisas sätestatud põhimõtetega.

a)

juhtkonda kuuluvate vahendustegevuse eest vastutavate isikute nimed. Liikmesriigid võivad nõuda kõigi selliste füüsiliste isikute registreerimist, kes täidavad klientidega suhtlemise ülesannet ettevõttes, mis tegeleb krediidivahendamisega;

b)

liikmesriigid, kus krediidivahendaja tegutseb asutamisvabaduse või teenuste osutamise vabaduse alusel ning mille krediidivahendaja on teinud teatavaks oma päritoluliikmesriigi pädevale asutusele vastavalt artikli 32 lõikele 3;

c)

kas krediidivahendaja on seotud või mitte.

a)

iga juriidilisest isikust krediidivahendaja peakontor asub samas liikmesriigis, mis on tema registrijärgseks asukohaks, kui krediidivahendajal on liikmesriigi õigusest tulenevalt registrijärgne asukoht;

b)

sellise krediidivahendaja peakontor, kes ei ole juriidiline isik, või sellise krediidivahendaja peakontor, kes on juriidiline isik, kuid kellel liikmesriigi õigusest tulenevalt ei ole registrijärgset asukohta, asub liikmesriigis, kus ta tegelikult tegutseb oma peamisel tegevusalal.

a)

sõnaselgelt loobub tegevusloast või kui ta ei ole teinud krediidivahendustoiminguid, mis on sätestatud artikli 4 punktis 5 või osutanud nõustamisteenuseid eelneva kuue kuu jooksul, välja arvatud juhul, kui asjaomane liikmesriik on ette näinud, et sellistel juhtudel kaotab tegevusluba kehtivuse;

b)

on saanud tegevusloa vale- või eksitavate andmete esitamise tõttu või muul ebaseaduslikul viisil;

c)

ei täida enam nõudeid, mille alusel tegevusluba anti;

d)

vastab tingimustele, mille puhul liikmesriigi õigus näeb väljaspool käesoleva direktiivi kohaldamisala olevates küsimustes ette tegevusloa kehtetuks tunnistamise;

e)

on raskelt või korduvalt rikkunud käesoleva direktiivi alusel vastu võetud õigusnorme, mis reguleerivad krediidivahendajate tegevuse tingimusi.

a)

võtab pärast päritoluliikmesriigi pädeva asutuse teavitamist kõik asjakohased meetmed, mida on vaja tarbijate kaitsmiseks ja turgude nõuetekohase toimimise tagamiseks, takistades sealhulgas nõudeid rikkuval krediidivahendajal algatamast uusi tehinguid vastuvõtva liikmesriigi territooriumil. Nendest meetmetest teatatakse viivitamata komisjonile ja Euroopa Pangandusjärelevalvele;

b)

võib suunata kõnealuse küsimuse Euroopa Pangandusjärelevalvele ning paluda temalt abi vastavalt määruse (EL) nr 1093/2010 artiklile 19. Sel juhul võib Euroopa Pangandusjärelevalve tegutseda vastavalt talle kõnealuse artikliga antud õigustele.

a)

uurimine, kohapealne kontroll, järelevalvetegevus või teabe vahetamine võib avaldada negatiivset mõju selle liikmesriigi suveräänsusele, julgeolekule või avalikule poliitikale, kelle poole pöörduti;

b)

samas asjas ja samade isikute suhtes on juba algatatud kohtumenetlus selles liikmesriigis, kelle poole pöörduti;

c)

samas asjas ja samade isikute suhtes on juba tehtud lõplik kohtuotsus selles liikmesriigis, kelle poole pöörduti.

a)

tarbijad ei või loobuda õigustest, mis on neile antud käesolevat direktiivi ülevõtvate siseriiklike õigusnormide kohaselt;

b)

nende poolt käesoleva direktiivi ülevõtmisel vastu võetud meetmete täitmisest ei saa kõrvale hoiduda viisil, mille tulemusena kaotaksid tarbijad neile käesoleva direktiiviga antud kaitse, kasutades selleks lepingute sõnastust, eelkõige lisades käesoleva direktiivi kohaldamisalasse jäävad krediidilepingud krediidilepingutesse, mille olemus või eesmärk võimaldab kõnealuste meetmete kohaldamist vältida.

a)

hinnatakse Euroopa standardinfo teabelehe kasutamist ning seda, kuidas tarbijad sellest aru saavad ja kuidas nad sellega rahul on;

b)

analüüsitakse muu lepingueelse teabe avaldamist;

c)

analüüsitakse krediidivahendajate ja -andjate piiriülest tegevust;

d)

analüüsitakse elamukinnisvaraga seotud krediidilepinguid pakkuvate mittekrediidiasutuste turu arengut;

e)

hinnatakse vajadust lisameetmete järele, sealhulgas elamukinnisvaraga seotud krediidilepinguid pakkuvate mittekrediidiasutuste tegevusluba;

f)

uuritakse vajadust kehtestada krediidilepingujärgse etapiga seoses lisaõigused ja -kohustused;

g)

hinnatakse, kas käesoleva direktiivi kohaldamisala on jätkuvalt asjakohane, võttes arvesse selle mõju muudele, asendatavatele krediidivormidele;

h)

hinnatakse, kas on vaja lisameetmeid, et tagada elamukinnisvaraga tagatud krediidilepingute jälgitavus;

i)

hinnatakse nende andmete kättesaadavust, mis käsitlevad elamukinnisvara hinnasuundumusi ja andmete võrreldavuse ulatust;

j)

hinnatakse, kas on jätkuvalt asjakohane kohaldada direktiivi 2008/48/EÜ tagamata krediidi suhtes, mille eesmärk on elamukinnisvara renoveerimine ja mille krediidi kogusumma ületab kõnealuse direktiivi artikli 2 lõike 2 punktis c osutatud maksimumsummat;

k)

hinnatakse, kas artikli 38 lõike 2 kohane karistuste avalikustamise kord on piisavalt läbipaistev;

l)

hinnatakse artikli 11 lõikes 6 ja artikli 13 lõikes 2 osutatud hoiatuste proportsionaalsust ning riskihoiatuste edasise ühtlustamise võimalikkust.

1)

Artikli 13 lõike 1 teine lõik asendatakse järgmisega:

„Kui komisjon võtab vastu Euroopa Pangandusjärelevalve esitatud regulatiivse tehnilise standardi eelnõuga samasuguse regulatiivse tehnilise standardi, võivad Euroopa Parlament ja nõukogu esitada vastuväiteid ühe kuu jooksul pärast standardist teavitamise kuupäeva. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel võib seda tähtaega pikendada esialgu ühe kuu võrra, misjärel see tähtaeg on veelkord pikendatav ühe kuu võrra.”

2)

Artikli 17 lõike 2 teine lõik asendatakse järgmisega:

„Ilma et see piiraks artikliga 35 ette nähtud volitusi, esitab pädev asutus viivitamata Euroopa Pangandusjärelevalvele kogu teabe, mida Euroopa Pangandusjärelevalve peab uurimise läbiviimiseks vajalikuks, sealhulgas teabe selle kohta, kuidas artikli 1 lõikes 2 osutatud õigusakte kohaldatakse kooskõlas liidu õigusega.”