22.11.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 304/64

(1)

Nõukogu 20. detsembri 1985. aasta direktiiviga 85/577/EMÜ (tarbija kaitsmise kohta väljaspool äriruume sõlmitud lepingute korral) (4) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 1997. aasta direktiiviga 97/7/EÜ (tarbijate kaitse kohta sidevahendi abil sõlmitud lepingute korral) (5) nähakse tarbijale ette mitmeid lepingulisi õigusi.

(2)

Et lihtsustada ja ajakohastada kohaldatavaid eeskirju, kõrvaldada vastuolud ning täita neis eeskirjades esinevad soovimatud lüngad, vaadati kõnealused direktiivid omandatud kogemustest lähtudes läbi. Läbivaatamine näitas, et on asjakohane asendada need kaks direktiivi üheainsa direktiiviga. Seega tuleks käesoleva direktiiviga kehtestada tüüpeeskirjad kauglepingute ja väljaspool äriruume sõlmitavate lepingute ühiste aspektide suhtes, loobudes varasemate direktiivide minimaalse ühtlustamise põhimõttest, lubades samas liikmesriikidel teatud aspektide suhtes säilitada või vastu võtta siseriiklikke eeskirju.

(3)

Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikli 169 lõige 1 ning artikli 169 lõike 2 punkt a näevad ette, et liit aitab kaasa kõrgetasemelise tarbijakaitse saavutamisele meetmetega, mis on vastu võetud nimetatud lepingu artikli 114 põhjal.

(4)

Vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 26 lõikele 2 hõlmab siseturg sisepiirideta ala, mille ulatuses tagatakse kaupade ja teenuste vaba liikumine ning asutamisvabadus. Tarbijate kauglepingute ja väljaspool äriruume sõlmitud lepingute teatavate aspektide ühtlustamine on vajalik toimiva ning tarbijatele suunatud siseturu arendamiseks, kus valitseb tasakaal kõrgetasemelise tarbijakaitse ja ettevõtjate konkurentsivõime vahel, järgides seejuures subsidiaarsuse põhimõtet.

(5)

Kaugmüügi piiriülest potentsiaali ei ole täies ulatuses ära kasutatud, kuigi see võiks olla üks siseturu esmastest käegakatsutavatest tulemustest. Võrreldes riigisisese kaugmüügi olulise kasvuga viimastel aastatel on piiriülese kaugmüügi kasv olnud piiratud. See erinevus on märgatav just Interneti teel toimuva müügi puhul, kus kasvuruum on eriti suur. Väljaspool äriruume (otsemüük) sõlmitavate lepingute piiriülese potentsiaali ärakasutamist takistavad mitmed tegurid, sealhulgas tootmisharudele kehtestatud siseriiklike tarbijakaitse-eeskirjade erinevus. Võrreldes riigisisese otsemüügi kasvuga viimastel aastatel, on just teenuste sektoris, nt kommunaalteenused, selliste tarbijate arv, kes seda piiriülese ostu-müügi kanalit kasutavad, püsinud samal tasemel. Vastukajana paljudes liikmesriikides kasvanud ärivõimalustele peaksid väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad (sealhulgas üksikkauplejad) või otsemüügiga tegelevate ettevõtete agendid olema enam huvitatud ärivõimaluste leidmisest teistes liikmesriikides, seda eelkõige piirialadel. Seetõttu aitab tarbijatele esitatava teabe ning kauglepingutest ja väljaspool äriruume sõlmitavatest lepingutest taganemise täielik ühtlustamine kaasa kõrgetasemelisele tarbijakaitsele ning ettevõtja ja tarbija vahelise siseturu paremale toimimisele.

(6)

Teatavad erinevused põhjustavad siseturu toimimisele olulisi takistusi, mis mõjutavad nii kauplejaid kui ka tarbijaid. Kõnealused erinevused suurendavad eeskirjade täitmiseks tehtavaid kulutusi kauplejate jaoks, kes tahavad müüa oma kaupu või osutada teenuseid välismaal. Samuti kahjustab ebaproportsionaalne killustatus tarbijate usaldust siseturu suhtes.

(7)

Mõne peamise regulatiivse aspekti täielik ühtlustamine peaks tunduvalt suurendama nii tarbijate kui kauplejate õiguskindlust. Nii tarbijad kui ka kauplejad peaksid saama lähtuda ühtsest, selgelt määratletud õiguslikel printsiipidel rajanevast regulatiivraamistikust, mis reguleerib ettevõtjate ja tarbijate vahel sõlmitavate lepingute teatavaid aspekte kogu liidus. Sellise ühtlustamise tulemusena peaks kõrvaldatama eeskirjade killustatusest põhjustatud takistused ja saavutatama täielik siseturg selles valdkonnas. Kõnealuseid takistusi saab kõrvaldada üksnes ühtsete liidu tasandi eeskirjade kehtestamisega. Lisaks sellele peaks nende eeskirjadega tagatama tarbijate jaoks ühtlaselt kõrge tarbijakaitse tase kogu liidus.

(8)

Ühtlustatavad regulatiivsed aspektid peaksid puudutama ainult tarbijate ja kauplejate vahel sõlmitavaid lepinguid. Seetõttu ei tohiks käesolev direktiiv mõjutada siseriiklikku õigust töölepingute, pärimisõigust ja perekonnaõigust käsitlevate lepingute ning selliste lepingute valdkonnas, mis on seotud äriühingute või seltsingute asutamise ja töö korraldamisega.

(9)

Käesolev direktiiv kehtestab eeskirjad teabe kohta, mida tuleb esitada seoses kauglepingute, väljaspool äriruume sõlmitud lepingute ning muude kui kauglepingute ja väljaspool äriruume sõlmitud lepingutega. Käesolev direktiiv reguleerib ka taganemisõigust kauglepingutest ja väljaspool äriruume sõlmitud lepingutest ning ühtlustab teatud sätted ettevõtjate ja tarbijate vahel sõlmitavate lepingute täitmise ja mõnede muude aspektide kohta.

(10)

Käesolev direktiiv ei tohiks piirata Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta määruse (EÜ) nr 593/2008 (lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (Rooma I)) (6) kohaldamist.

(11)

Käesolev direktiiv ei tohiks piirata nende liidu sätete kohaldamist, mis puudutavad konkreetseid sektoreid, nagu näiteks inimtervishoius kasutatavad ravimid, meditsiiniseadmed, eraelu puutumatus ja elektrooniline side, patsiendiõigused piiriüleses tervishoius, toiduainete märgistamine ning elektrienergia ja maagaasi siseturg.

(12)

Käesolevas direktiivis kehtestatud teavitamisnõuded peaksid täiendama neid teavitamisnõudeid, mis on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiivis 2006/123/EÜ (teenuste kohta siseturul) (7) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2000. aasta direktiivis 2000/31/EÜ (infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul (direktiiv elektroonilise kaubanduse kohta)) (8). Liikmesriikidele peaks jääma võimalus kehtestada nende territooriumil asutatud teenusepakkujatele täiendavaid teavitamisnõudeid.

(13)

Liikmesriikidele peaks kooskõlas liidu õigusega jääma pädevus kohaldada käesoleva direktiivi sätteid direktiivi kohaldamisalasse mittekuuluvates valdkondades. Seega võivad liikmesriigid säilitada või kehtestada siseriiklikud õigusaktid, mis on vastavuses käesoleva direktiivi sätetega või selle teatavate sätetega, mis käsitlevad käesoleva direktiivi kohaldamisalast välja jäävaid lepinguid. Näiteks võivad liikmesriigid teha otsuse laiendada käesoleva direktiivi eeskirjade kohaldamist juriidilistele või füüsilistele isikutele, kes ei ole käesoleva direktiivi tähenduses tarbijad, nagu valitsusvälised organisatsioonid, tegevust alustavad ettevõtjad või väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad. Samamoodi võivad liikmesriigid kohaldada käesoleva direktiivi sätteid lepingutele, mis ei ole kauglepingud käesoleva direktiivi mõistes, näiteks seepärast, et need ei ole sõlmitud organiseeritud kaugmüügi- või teenuste osutamise skeemi alusel. Lisaks võivad liikmesriigid säilitada või kehtestada siseriiklikud sätted käesolevas direktiivis konkreetselt mitte käsitletud küsimuste kohta, näiteks müügilepinguid käsitlevad täiendavad eeskirjad, sealhulgas seoses kauba kättetoimetamisega, või teabe esitamise nõuded lepingu kehtivuse ajal.

(14)

Käesolev direktiiv ei tohiks piirata siseriiklikku õigust lepinguõiguse valdkonnas, kui lepinguõiguse aspekte ei reguleerita käesoleva direktiiviga. Seetõttu ei tohiks käesolev direktiiv piirata siseriiklikku õigust, millega reguleeritakse näiteks lepingu sõlmimist või kehtivust (nt nõusoleku puudumise korral). Samamoodi ei tohiks käesolev direktiiv piirata siseriiklikku õigust seoses üldiste lepinguliste õiguskaitsevahendite, üldise majanduskorra eeskirjade (nt ülemäära või liialdatult kõrged hinnad) ning ebaeetiliste õiguslike tehingute eeskirjadega.

(15)

Käesolev direktiiv ei tohiks ühtlustada tarbijalepingutele kohaldatavaid keelenõudeid. Seetõttu võivad liikmesriigid säilitada või kehtestada oma siseriiklikus õiguses lepingulisele teabele ja lepingutingimustele esitatavad keelenõuded.

(16)

Käesolev direktiiv ei tohiks piirata seadusjärgset esindust käsitlevat siseriiklikku õigust, näiteks eeskirjad, mida kohaldatakse kaupleja nimel või ülesandel tegutseva isiku suhtes (nt agent või usaldusisik). Liikmesriikidele peaks jääma selles valdkonnas pädevus. Käesolevat direktiivi tuleks kohaldada kõikide kauplejate suhtes, nii avaliku kui ka erasektori kauplejate suhtes.

(17)

Tarbija määratlus peaks hõlmama füüsilisi isikuid, kes tegutsevad väljaspool oma kaubandus-, majandus-, ametialast või kutsetegevust. Kui aga leping on sõlmitud eesmärkidel, mis on osaliselt seotud isiku kaubandustegevusega ja osaliselt mitte (kahesuguse eesmärgiga lepingud) ning kaubanduslik eesmärk on piiratud ega ole lepingu kontekstis domineeriv, tuleks ka antud isikut lugeda tarbijaks.

(18)

Käesolev direktiiv ei mõjuta liikmesriikide vabadust määrata kooskõlas liidu õigusega kindlaks, milliseid teenuseid nad loevad üldist majandushuvi pakkuvateks teenusteks, kuidas selliste teenuste osutamist tuleks korraldada ja rahastada kooskõlas riigiabi eeskirjadega ning milliseid konkreetseid kohustusi tuleks nende suhtes kohaldada.

(19)

Digitaalne infosisu tähendab andmeid, mis on toodetud ja tarnitud digitaalsel kujul, nagu arvutiprogrammid, rakendused, mängud, muusika, videod või tekstid, sõltumata sellest, kas neile pääseb ligi allalaadimise kaudu või voogedastuse abil, füüsilisel andmekandjal või muul moel. Digitaalse infosisu tarnimise lepingud peaksid kuuluma käesoleva direktiivi kohaldamisalasse. Kui digitaalset infosisu tarnitakse füüsilisel andmekandjal, nagu CD või DVD, tuleks seda lugeda kaubaks käesoleva direktiivi tähenduses. Sarnaselt vee, gaasi või elektri tarnimise lepingutega, kui neid ei panda müüki piiratud mahus või kindlaksmääratud koguses, või kaugkütte lepingutega, ei tuleks lepinguid digitaalse infosisu kohta, mida ei tarnita füüsilisel andmekandjal, pidada käesoleva direktiivi mõistes ei müügi- ega teenuslepinguteks. Niisuguste lepingute puhul peaks tarbijal olema taganemisõigus, juhul kui tarbija ei ole andnud nõusolekut lepingu täitmise alustamiseks taganemistähtaja jooksul ja kinnitanud asjaolu, et ta kaotab seetõttu õiguse lepingust taganeda. Lisaks üldistele teavitamisnõuetele peaks kaupleja teavitama tarbijat digitaalse infosisu funktsioonidest ja asjaomasest koostalitlusvõimest. Funktsionaalsuse mõiste peaks viitama võimalustele digitaalse infosisu kasutamiseks, näiteks tarbija käitumise jälgimine; samuti peaks see viitama tehniliste piirangute olemasolule või puudumisele, nagu kaitse digitaalõiguste haldamise kaudu või piirkondade kodeerimine. Asjaomase koostalitlusvõime mõiste tähendab teabe kirjeldamist seoses standardse riist- ja tarkvarakeskkonnaga, millega digitaalne infosisu on ühilduv, näiteks operatsioonisüsteem, vajalik versioon ja teatud riistvara omadused. Komisjon peaks analüüsima täiendavate ühtlustatud sätete vajadust digitaalse infosisu osas ning esitama vajaduse korral seadusandliku akti ettepaneku selle küsimuse käsitlemiseks.

(20)

Kauglepingu mõiste peaks hõlmama kõiki juhtumeid, kus leping sõlmitakse kaupleja ja tarbija vahel organiseeritud kaugmüügi- või teenuste osutamise skeemi alusel üksnes ühe või mitme kaugsidevahendi vahendusel (nt tellimuskiri, Internet, telefon või faks) kuni ja kaasa arvatud ajani, mil leping on sõlmitud. Kõnealune mõiste peaks hõlmama ka olukordi, kus tarbija külastab äriruume üksnes teabe saamiseks kauba või teenuse kohta ning järgnevalt räägib läbi ja sõlmib lepingu vahemaa tagant. Seevastu ei tuleks kauglepinguks lugeda lepingut, milles lepitakse kokku kaupleja äriruumides ning mis sõlmitakse lõplikult kaugsidevahendit kasutades. Samuti ei tuleks kauglepinguks lugeda lepingut, mis algatatakse kaugsidevahendit kasutades, kuid sõlmitakse lõplikult kaupleja äriruumides. Kauglepingu põhimõte ei tohiks samamoodi hõlmata tarbija poolt kaugsidevahendit kasutades kutseala esindajale esitatud taotlust teenuse saamiseks, nt kui tarbija helistab juuksuriaja kinnipanemiseks. Organiseeritud kaugmüügi- või teenuste osutamise skeemi mõiste peaks hõlmama skeeme, mida ei paku mitte kaupleja, vaid kolmas isik, kuid mida kaupleja kasutab, näiteks Interneti-põhine platvorm. See ei tohiks aga hõlmata juhtumeid, kus veebilehel pakutakse üksnes teavet kaupleja, tema kaupade ja/või teenuste kohta ning tema kontaktandmeid.

(21)

Väljaspool äriruume sõlmitud leping tuleks määratleda lepinguna, mis sõlmitakse kaupleja ja tarbija samaaegsel füüsilisel kohalolekul paigas, mis ei ole kaupleja äriruumid, näiteks tarbija kodus või töökohal. Väljaspool äriruume võib tarbija olla potentsiaalse psühholoogilise surve all või puutuda kokku üllatusmomendiga, olenemata sellest, kas tarbija on soovinud kaupleja kohaletulekut või mitte. Väljaspool äriruume sõlmitud lepingu mõiste peaks hõlmama ka olukordi, kus tarbija poole pöördutakse isiklikult ja eraldi väljaspool äriruume, kuid leping sõlmitakse kohe pärast seda kaupleja äriruumides või kaugsidevahendi abil. Väljaspool äriruume sõlmitud lepingu mõiste ei tohiks hõlmata olukordi, kus kaupleja tuleb alguses tarbija koju ainult eesmärgiga viia läbi mõõtmine või teha pakkumine, ilma et tarbija oleks endale kohustusi võtnud, ning kui leping sõlmitakse kaupleja pakkumise alusel alles hiljem kaupleja äriruumides või kaugsidevahendi abil. Neil juhtudel ei loeta lepingut sõlmituks vahetult pärast kaupleja tarbija poole pöördumist, kui tarbijal on olnud aega enne lepingu sõlmimist pakkumise üle mõelda. Oste, mis on tehtud kaupleja poolt organiseeritud väljasõidu ajal, mille käigus reklaamiti omandatud kaupu ja pakuti neid müügiks, tuleks käsitada väljaspool äriruume sõlmitud lepingutena.

(22)

Ettevõtte äriruumideks tuleks lugeda mis tahes liiki valdusi (näiteks pood, müügikiosk või veoauto), mida kaupleja kasutab alalise või tavapärase äritegevuse kohana. Müügikioskeid ja -lette tuleks käsitada äriruumidena, kui need vastavad sellele tingimusele. Jaemüügiks kasutatavaid ruume, kus kaupleja tegutseb hooajaliselt (näiteks turismihooajal suusa- või rannakuurordis), tuleks vaadelda äriruumidena, kuna kaupleja kõnealustes ruumides tavaliselt tegutseb. Avalikkusele juurdepääsetavaid kohti, nagu tänavad, ostukeskused, rannad, spordirajatised ja ühiskondlik transport, mida kaupleja kasutab oma äritegevuseks erandjuhtudel, ning samuti kodusid ja töökohti ei tuleks käsitada äriruumidena. Käesoleva direktiivi kohaselt kaupleja nimel või tema ülesandel tegutseva isiku äriruume tuleks käsitada käesoleva direktiivi tähenduses äriruumidena.

(23)

Püsiv andmekandja peaks võimaldama tarbijal säilitada teavet nii kaua, kuni see on tema jaoks vajalik, et kaitsta oma huve, mis tulenevad suhtest kauplejaga. Niisugused andmekandjad peaks hõlmama eelkõige paberit, USB-pulki, CD-ROMe, DVDsid, mälukaarte või arvuti kõvakettaid, samuti e-kirju.

(24)

Avalik enampakkumine tähendab seda, et selle juures viibivad kauplejad ja tarbijad või neile on antud võimalus seal juures isiklikult viibida. Kaupleja pakub tarbijale kaupu või teenuseid võistupakkumise korras, mis on mõnes liikmesriigis seadusega reguleeritud, et pakkuda kaupu või teenuseid avaliku müügi teel. Edukas pakkumise tegija on kohustatud kauba või teenuse ostma. Enampakkumise läbiviimiseks tarbijatele ja kauplejatele kättesaadavate on-line-platvormide kasutamist ei tohiks käsitada käesoleva direktiivi tähenduses avaliku enampakkumisena.

(25)

Käesolev direktiiv peaks hõlmama kaugküttega seotud lepinguid, sarnaselt vee, gaasi või elektri tarnimise lepingutega. Kaugküte tähendab soojuse (muu hulgas auru või kuuma vee kujul) kütmise eesmärgil tarnimist kesksest tootmisallikast ülekande- ja jaotusvõrgu kaudu mitmele hoonele.

(26)

Kinnisasja või kinnisasjaga seotud õiguste üleandmise või selliste kinnisasja või kinnisasjaga seotud õiguste loomise või omandamisega seotud lepingute, uue hoone ehitamise lepingute, olemasolevate ehitiste suuremahulise ümberehitamise lepingute ja eluruumide üürilepingute suhtes on siseriiklikes õigusaktides juba mitmeid konkreetseid nõudeid. Kõnealused lepingud hõlmavad näiteks veel arendamata kinnisvara müüki ja üürimist-ostmist. Käesoleva direktiivi sätted ei ole kõnealuste lepingute jaoks asjakohased, mistõttu tuleks need käesoleva direktiivi kohaldamisalast välja jätta. Suuremahuline ümberehitus on võrreldav uue hoone ehitamisega, näiteks kui jäetakse alles vaid vana hoone fassaad. Eelkõige hoonete juurdeehitiste (nt garaaž või veranda) ehitamisega ning hoonete remondi ja renoveerimisega (v.a suuremahuline ümberehitamine) seotud teenuslepingud peaksid olema hõlmatud käesoleva direktiiviga, samuti lepingud, mis on seotud kinnisvaravahendajate teenustega ja eluruumide üürimisega muul eesmärgil kui seal elamiseks.

(27)

Transporditeenused hõlmavad reisijatevedu ja kaubavedu. Reisijatevedu tuleks käesoleva direktiivi kohaldamisalast välja jätta, kuna selle suhtes kehtivad muud liidu õigusaktid ning ühistranspordi ja taksode suhtes kehtivad siseriiklikud õigusaktid. Käesoleva direktiivi sätted, millega kaitstakse tarbijaid maksevahendite kasutamise liiga kõrgete tasude eest või varjatud kulude eest, peaksid siiski kehtima ka reisijateveo lepingute puhul. Kaubaveo ja autorendi kui teenuste puhul peaks tarbijatele kehtima käesolevast direktiivist tulenev kaitse, välja arvatud lepingust taganemise õigus.

(28)

Halduskoormuse vältimiseks kauplejatele võivad liikmesriigid otsustada mitte kohaldada käesolevat direktiivi, kui väikese väärtusega kaupu või teenuseid müüakse väljaspool äriruume. Rahaline piirmäär tuleks kehtestada piisavalt madalal tasemel, et välja arvata üksnes väheväärtuslikud ostud. Liikmesriikidel peaks olema lubatud selline väärtus kindlaks määrata siseriiklikes õigusaktides, tingimusel et see ei ületa 50 eurot. Kui tarbija sõlmib samaaegselt kaks või enam seonduvaid esemeid puudutavat lepingut, tuleks selle piirmäära kohaldamisel võtta arvesse nende koguhinda.

(29)

Sotsiaalteenused on oma põhiolemuselt erinevad, mis kajastub valdkondlikes õigusaktides, millest osa on liidu tasandi ja osa siseriikliku tasandi õigusaktid. Sotsiaalteenused hõlmavad ühest küljest teenuseid eriti ebasoodsas olukorras olevatele või väikese sissetulekuga inimestele ning samuti teenuseid rutiinsete igapäevaste tegevuste läbiviimisel abi vajavatele inimestele ning teisest küljest teenuseid kõikidele, kellel on erivajadus abi, toetuse, kaitse või julgustuse järele konkreetses eluetapis. Sotsiaalteenused hõlmavad muu hulgas teenuseid lastele ja noortele, abiteenuseid perekondadele, üksikvanematele ja eakatele ning teenuseid sisserändajatele. Sotsiaalteenused hõlmavad nii lühi- kui ka pikaajalisi hooldusteenuseid, mida osutatakse näiteks koduhooldusteenust pakkuvates asutustes, hooldekodudes ja koduhoolduse raames. Sotsiaalteenused hõlmavad nii riigi poolt siseriiklikul, piirkondlikul või kohalikul tasandil riigi poolt volitatud teenusepakkujate või riigi poolt tunnustatud heategevusorganisatsioonide osutatavaid teenuseid kui ka eraettevõtjate poolt osutatavaid teenuseid. Käesoleva direktiivi sätted ei ole sotsiaalteenuste puhul asjakohased ja seetõttu tuleks need selle kohaldamisalast välja jätta.

(30)

Tervishoiuteenuste reguleerimiseks on vaja erisätteid, sest need on tehniliselt keerukad, olulised üldhuviteenuste jaoks ning neid rahastatakse ulatuslikult avaliku sektori poolt. Tervishoiuteenus on Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. märtsi 2011. aasta direktiivis 2011/24/EL (patsiendiõiguste kohaldamise kohta piiriüleses tervishoius) (9) määratletud järgmiselt: „tervishoiuteenused, mida tervishoiutöötajad osutavad patsientidele, et hinnata, säilitada või taastada nende terviseseisundit, sealhulgas ravimite ja meditsiiniseadmete väljakirjutamine, väljastamine ja nendega varustamine”. Tervishoiutöötaja on nimetatud direktiivis määratletud kui arst, üldõde, hambaarst, ämmaemand või proviisor Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. septembri 2005. aasta direktiivi 2005/36/EÜ (kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta) (10) tähenduses või muu spetsialist, kes tegutseb tervishoiusektoris reguleeritud kutsealal direktiivi 2005/36/EÜ artikli 3 lõike 1 punkti a tähenduses, või isik, keda loetakse ravi osutava liikmesriigi õigusaktide kohaselt tervishoiutöötajaks. Käesoleva direktiivi sätted ei ole tervishoiuteenuste puhul asjakohased ja seetõttu tuleks need direktiivi kohaldamisalast välja jätta.

(31)

Hasartmängud tuleks käesoleva direktiivi kohaldamisalast välja jätta. Hasartmäng on tegevus, mis hõlmab rahalise panusega õnnemänge, kaasa arvatud loteriid, kasiinod ja kihlveotehingud. Liikmesriikidel peaks olema võimalik kehtestada nimetatud tegevuste suhtes muid, sealhulgas ka rangemaid tarbijakaitsemeetmeid.

(32)

Kehtivad liidu õigusaktid, mis käsitlevad muu hulgas tarbijatele osutatavaid finantsteenuseid, reisipakette ja osaajalise kasutamise õigust, sisaldavad mitmeid tarbijakaitse-eeskirju. Seepärast ei peaks käesolevat direktiivi kohaldama kõnealuste valdkondade lepingute suhtes. Finantsteenuste puhul tuleks ergutada liikmesriike liidu tasandil reguleerimata küsimustes õigusaktide väljatöötamisel lähtuma finantsteenuste valdkonnas kehtivatest liidu õigusaktidest, et kõigile tarbijatele ja kõigi finantsteenuseid käsitlevate lepingute puhul oleks tagatud võrdsed tingimused.

(33)

Kauplejatel peaks lasuma kohustus tarbijat eelnevalt teavitada igasugustest korralduslikest aspektidest, mis tulenevad olukorrast, kus tarbija sooritab kaupleja kasuks sissemakse, sealhulgas sellisest olukorrast, kus tarbija krediit- või deebetkaardil broneeritakse teatav summa.

(34)

Kaupleja peaks andma tarbijale selget ja arusaadavat teavet, enne kui tarbija on seotud kauglepingu või väljaspool äriruume sõlmitava lepinguga, muu kui kauglepingu või väljaspool äriruume sõlmitava lepinguga või mis tahes vastava pakkumisega. Kõnealuse teabe esitamisel peaks kaupleja võtma arvesse nende tarbijate erivajadusi, kes on eriti kaitsetud oma vaimse või füüsilise puude, psühholoogilise seisundi, vanuse või kergeusklikkuse tõttu, mille ettenägemist kauplejalt võib mõistlikult eeldada. Kuid erivajaduste arvessevõtmine ei tohiks tekitada tarbijakaitse erinevat taset.

(35)

Kaupleja poolt tarbijale esitatav teave peaks olema kohustuslik ning seda ei tohiks muuta. Siiski peaks lepinguosalistel olema võimalus leppida sõnaselgelt kokku sõlmitava lepingu sisu muutmises, näiteks kauba kättetoimetamise korra osas.

(36)

Kauglepingute puhul tuleks kohandada teavitamisnõudeid nii, et arvesse võetaks teatavate kommunikatsioonivahendite tehnilisi piiranguid, näiteks teatavate mobiiltelefonide ekraanidel kuvatavate tähemärkide piiratud arv või telepoodide reklaami ajaline piiratus. Sellistel juhtudel peaks kaupleja täitma teavitamise miinimumnõudeid ja andma tarbijale viite muude teabeallikate kohta, näiteks pakkuma välja maksuvaba telefoninumbri või kaupleja veebilehe aadressi, kus asjakohane teave on vahetult ja hõlpsasti kättesaadav. Mis puudutab nõuet teavitada tarbijat sellise kauba tagastamise kuludest, mida selle olemuse tõttu tavaliselt ei saa posti teel tagastada, loetakse see nõue täidetuks, kui kaupleja määrab kauba tagastamiseks näiteks ühe kättetoimetaja (nt see, keda ta kasutab kauba kohaletoimetamiseks) ja ühe hinna. Kui kaupleja ei saa kauba tagastamise tasu mõistlikel põhjustel eelnevalt arvutada, näiteks põhjusel, et kaupleja ei tegele kauba tagastamise korraldamisega ise, peaks kaupleja teavitama, et selline tasu tuleb maksta ja see võib olla kõrge, samuti tuleks esitada hinnanguline tasu ülempiir, mis võiks põhineda kauba tarbijale kohaletoimetamise tasul.

(37)

Kuna kaugmüügi puhul puudub tarbijal võimalus kaupa enne lepingu sõlmimist näha, peaks tarbijal olema lepingust taganemise õigus. Samal põhjusel peaks tarbijal olema võimalus kaupa enne ostmist proovida ja uurida selles ulatuses, mis on vajalik kauba olemuses, omadustes ja toimimises veendumiseks. Väljaspool äriruume sõlmitud lepingute puhul peaks tarbijal olema õigus lepingust taganeda võimaliku üllatusmomendi ja/või psühholoogilise surve tõttu. Lepingust taganemine peaks lõpetama lepinguosaliste kohustuse lepingut täita.

(38)

Kaubandustegevuse veebilehel tuleks hiljemalt tellimise protsessi alguses selgelt ja loetavalt märkida võimalikud tarnimise piirangud ja vastuvõetavad maksevahendid.

(39)

On oluline tagada, et Interneti teel sõlmitud kauglepingute puhul oleks tarbijal võimalik enne tellimuse esitamist lepingu põhiosad täielikult läbi lugeda ja neist aru saada. Seega on vaja käesolevas direktiivis sätestada, milliste osade kuvamist nõutakse tellimuse kinnitamise vahetus läheduses. Samuti on oluline tagada, et tarbija saaks niisugustes olukordades määratleda, missugusel hetkel ta võtab endale kohustuse kauplejale maksta. Seepärast tuleks juhtida tarbijate tähelepanu üheselt mõistetavas sõnastuses asjaolule, et tellimuse esitamine toob kaasa kohustuse teha kauplejale makse.

(40)

Praegune taganemistähtaja pikkuse varieerumine nii liikmesriigiti kui kauglepingu või väljaspool äriruume sõlmitava lepingu vahel põhjustab õiguslikku ebakindlust ja eeskirjade järgimise kulusid. Nii kauglepingute kui ka väljaspool äriruume sõlmitavate lepingute suhtes peaks kehtima ühesugune lepingust taganemise tähtaeg. Teenuslepingute puhul peaks taganemistähtaeg lõppema 14 päeva pärast lepingu sõlmimist. Müügilepingute korral peaks taganemistähtaeg lõppema 14 päeva pärast päeva, mil tarbija või tema määratud kolmas isik, kes ei ole kauba kättetoimetaja, sai kauba füüsiliselt oma valdusse. Lisaks peaks tarbijal olema võimalik kasutada taganemisõigust enne kauba füüsiliselt oma valdusse saamist. Kui tarbija on tellinud ühes tellimuses mitu kaupa, kuid need toimetatakse kohale eraldi, peaks taganemistähtaeg lõppema 14 päeva pärast päeva, mil tarbija sai füüsiliselt oma valdusse viimase kauba. Kui kaubad tarnitakse mitmes osas, peaks taganemistähtaeg lõppema 14 päeva pärast päeva, mil tarbija saab füüsiliselt oma valdusse viimase osa tellitud kaubast.

(41)

Õiguskindluse tagamiseks on asjakohane, et käesolevas direktiivis sisalduvate ajavahemike arvutamise suhtes tuleks kohaldada nõukogu 3. juuni 1971. aasta määrust (EMÜ, Euratom) nr 1182/71 (millega määratakse kindlaks ajavahemike, kuupäevade ja tähtaegade suhtes kohaldatavad eeskirjad) (11). Seega tuleks kõiki käesolevas direktiivis sisalduvaid ajavahemikke käsitada kalendripäevades väljendatuna. Kui päevades väljendatavat ajavahemikku arvestatakse sündmuse toimumise või toimingu sooritamise hetkest, ei tohiks seda päeva, mille jooksul sündmus toimub või toiming sooritatakse, lugeda asjaomase ajavahemiku osaks.

(42)

Taganemisõigust käsitlevad sätted ei tohiks piirata lepingu lõpetamist või selle kehtetust reguleerivaid liikmesriikide õigusakte ega tarbija võimalust täita oma lepingulisi kohustusi enne lepingus kindlaks määratud tähtaega.

(43)

Kui kaupleja ei ole enne kauglepingu või väljaspool äriruume sõlmitava lepingu sõlmimist tarbijat asjakohaselt teavitanud, tuleks taganemistähtaega pikendada. Ent õiguskindluse tagamiseks seoses taganemistähtaja pikkusega tuleks kehtestada taganemistähtajale 12 kuu pikkune ajaline piirang.

(44)

Erinevused viisides, kuidas liikmesriikides taganemisõigust teostatakse, on põhjustanud piiriülese müügiga tegelevatele kauplejatele kulusid. Ühtlustatud taganemisteate näidisvormi kasutuselevõtt, mida tarbijad võivad kasutada, peaks lihtsustama lepingust taganemist ja suurendama õiguskindlust. Seetõttu peaks liikmesriigid hoiduma liidu näidisvormile mis tahes esitusviisi käsitlevate nõuete kehtestamisest (näiteks seoses tähemärgi suurusega). Siiski peaks tarbijale jääma õigus teatada lepingust taganemisest vabas vormis, kui tema taganemisest teavitav avaldus kauplejale on ühemõtteline. Seda nõuet oleks võimalik täita kirja, telefonikõne või kauba tagastamisega koos selge avaldusega, kuid kohustus tõendada, et taganemine toimus direktiivis määratletud tähtaegade jooksul, peaks lasuma tarbijal. Seetõttu on tarbija huvides kasutada kauplejale oma taganemisest teada andmiseks püsivat andmekandjat.

(45)

Kogemuste põhjal on teada, et paljud tarbijad ja kauplejad eelistavad suhtlemist kaupleja veebilehe kaudu, ning seetõttu peaks kauplejal olema võimalik anda tarbijale võimalus täita taganemisteate vorm veebipõhiselt. Sel juhul peaks kaupleja viivitamatult kinnitama taganemisteate kättesaamist näiteks e-kirjaga.

(46)

Tarbija lepingust taganemise korral peaks kaupleja tagastama kõik tarbijalt saadud maksed, sealhulgas summa, mis katab kaupleja kulutused seoses kauba tarnimisega tarbijale. Hüvitada ei tohiks vautšeriga, välja arvatud juhul, kui tarbija kasutas algseks tehinguks vautšerit või kui ta on andnud sõnaselge nõusoleku vautšeri kasutamiseks. Kui tarbija valib sõnaselgelt teatud tarneviisi (näiteks 24 tunni kiirkullerteenus), ehkki kaupleja on pakkunud tavalist ja üldiselt kasutatavat tarneviisi, mille kulud on väiksemad, peaks tarbija katma nende tarneviiside hinnavahe.

(47)

Mõned tarbijad kasutavad taganemisõigust, olles kaupa kasutanud kauem, kui see on vajalik kauba olemuses, omadustes ja toimimises veendumiseks. Sel juhul ei tohiks tarbija kaotada taganemisõigust, vaid peaks vastutama kauba väärtuse mis tahes vähenemise eest. Et veenduda kauba olemuses, omadustes ja toimimises, peaks tarbija käsitsema ja uurima kaupa üksnes nii, nagu tal lubataks seda teha poes. Näiteks peaks tarbija rõivast ainult selga proovima, kuid ei tohiks seda rõivast kanda. Seetõttu peaks tarbija kaupa taganemistähtaja jooksul käsitsema ja uurima nõuetekohase hoolsusega. Tarbija kohustused taganemise korral ei tohiks tarbijat mõjutada taganemisõiguse kasutamisest loobuma.

(48)

Tuleks nõuda, et tarbija saadab kauba tagasi mitte hiljem kui 14 päeva pärast seda, kui ta on teatanud kauplejale oma lepingust taganemise otsusest. Kui kaupleja või tarbija ei täida taganemisõiguse kasutamisega seotud kohustusi, tuleks kohaldada kooskõlas käesoleva direktiiviga siseriiklikes õigusaktides sätestatud karistusi ja lepinguõiguse sätteid.

(49)

Nii kauglepingutest kui ka väljaspool äriruume sõlmitud lepingutest taganemise õiguse suhtes peaksid kehtima teatavad erandid. Taganemisõigus võib näiteks teatud kauba või teenuse olemust arvestades olla ebakohane. Erandit kohaldataks näiteks veini puhul, mida tarnitakse pika ajavahemiku järel pärast spekulatiivset laadi lepingu sõlmimist ning kus sellise veini väärtus sõltub turu kõikumisest (vin en primeur). Taganemisõigust ei tohiks kohaldada kauba puhul, mis on valmistatud tarbija nõuete järgi või mis on selgelt kohandatud konkreetse tarbija vajadustele, näiteks tellimuse järgi tehtud kardinad, ega ka näiteks kütusega varustamise puhul, mis oma olemuselt on kaup, kuid mis pärast tarnimist on muude esemetega lahutamatult seotud. Taganemisõiguse andmine tarbijale oleks ebakohane ka teatavate teenuste puhul, kui lepingu sõlmimine tähendab teatud vahendite reserveerimist, millele oleks taganemisõiguse kasutamise korral raske uut tarbijat leida. Selliseks näiteks oleks hotellide, puhkemajade, kultuuri- või spordiüritustega seotud reserveerimine.

(50)

Ühest küljest peaks tarbija saama taganemisõigust kasutada ka juhtudel, kui ta on palunud teenuste osutamist enne taganemistähtaja lõppu. Teisest küljest peaks kaupleja olema kindel, et juhul kui tarbija kasutab oma taganemisõigust, makstakse talle piisavalt tema poolt osutatud teenuse eest. Proportsionaalse määra arvutamine peaks põhinema lepingus kokkulepitud hinnal, juhul kui tarbija ei tõesta, et koguhind ise on ebaproportsionaalne; viimasel juhul arvutatakse proportsionaalne määr osutatud teenuse turuväärtuse alusel. Turuväärtus tuleks määrata nii, et võrreldakse teiste kauplejate poolt lepingu sõlmimise ajal samaväärse teenuse eest küsitud hindasid. Seetõttu peaks tarbija taotlema teenuse osutamist enne taganemistähtaja lõppu sõnaselgelt ning väljaspool äriruume sõlmitud lepingute puhul esitama taotluse püsival andmekandjal. Samamoodi peaks kaupleja teatama tarbijale püsival andmekandjal kohustusest maksta proportsionaalne osa kuludest juba osutatud teenuste eest. Lepingute puhul, mille objektiks on nii kaubad kui ka teenused, peaksid käesolevas direktiivis sätestatud eeskirjad kaupade tagastamise kohta kehtima ainult kaupade osas, ning teenuste osas peaks kehtima kompenseerimise kord.

(51)

Peamine probleem tarbijatele ja üks peamistest vaidlusallikatest kauplejatele on kaupade kohaletoimetamine, sealhulgas kaupade kaotsiminek või kahjustumine transpordi ajal ning hilinenud või osaline kohaletoimetamine. Seetõttu on asjakohane selgitada ja ühtlustada siseriiklikke eeskirju selle kohta, millal kaup tuleks kohale toimetada. Kohaletoimetamise koha ja korra ning kauba omandiõiguse üleandmise tingimuste ja kauba omandiõiguse üleandmise ajahetke kindlaksmääramist käsitlevate eeskirjade suhtes tuleks endiselt kohaldada siseriiklikku õigust ning seega ei tohiks käesolev direktiiv neid mõjutada. Käesolevas direktiivis sätestatud kohaletoimetamise eeskirjad peaksid sisaldama võimalust, et tarbija võib lubada kolmandal isikul saada tema nimel kauba füüsiliselt enda valdusse või kontrolli kauba üle. Tarbija poolt kauba üle kontrolli saamiseks tuleks lugeda seda, kui kaup on talle või tema määratud kolmandale isikule selliselt kättesaadav, et seda omanikuna kasutada, või kui tal on võimalus kaupa edasi müüa (näiteks kui ta on kätte saanud võtmed või omaniku staatust kinnitavad dokumendid).

(52)

Müügilepingute puhul võib kauba kohaletoimetamine toimuda mitmel viisil, kas kohe või hilisemal kuupäeval. Kui lepinguosalised ei ole kokku leppinud konkreetses tarnimiskuupäevas, peaks kaupleja kauba tarnima võimalikult kiiresti, kuid mitte hiljem kui 30 päeva jooksul alates lepingu sõlmimise päevast. Hilist kohaletoimetamist käsitlevas eeskirjas tuleks võtta arvesse ka kaupu, mis toodetakse või hangitakse spetsiaalselt tarbija jaoks ning mida kaupleja ei saa ilma märkimisväärse kahjuta uuesti kasutada. Seetõttu tuleks käesolevas direktiivis ette näha eeskiri, millega antakse kauplejale teatavatel asjaoludel kohaletoimetamiseks mõistlik lisatähtaeg. Kui kaupleja ei ole tarbijaga kokkulepitud tähtaja jooksul kaupa kohale toimetanud, peaks tarbija enne, kui ta saab lepingut lõpetada, nõudma kauplejalt kauba kohaletoimetamist mõistliku lisatähtaja jooksul ning tal peaks olema õigus lõpetada leping, kui kaupleja ei toimeta kaupu kohale isegi kõnealuse lisatähtaja jooksul. Seda eeskirja ei tuleks siiski kohaldada juhtudel, kui kaupleja on üheselt mõistetava avaldusega keeldunud kauba kohaletoimetamisest. Samuti ei tuleks seda eeskirja kohaldada teatud juhtudel, kui kohaletoimetamise tähtaeg on väga oluline, näiteks pulmakleit enne pulmi. Seda eeskirja ei tuleks kohaldada ka olukorras, kus tarbija teavitab kauplejat, et kohaletoimetamine kindlal kuupäeval on väga oluline. Selleks võib tarbija kasutada kaupleja kontaktandmeid, mis on esitatud vastavalt käesolevale direktiivile. Sellistel erijuhtudel peaks tarbijal olema õigus leping viivitamata lõpetada pärast esialgselt kokkulepitud kohaletoimetamise tähtaja möödumist, kui kaupleja ei toimeta kaupa õigeaegselt kohale. Käesolev direktiiv ei tohiks piirata siseriiklikke sätteid, mis käsitlevad tarbija poolt kauplejale lepingu lõpetamise soovi teatamise viisi.

(53)

Lisaks tarbija õigusele leping lõpetada juhul, kui kaupleja ei ole täitnud oma kohustust kaupu käesoleva direktiivi kohaselt kohale toimetada, võib tarbija kooskõlas kohaldatava siseriikliku õigusega kasutada muid õiguskaitsevahendeid, nagu andes kauplejale kohaletoimetamiseks lisatähtaja, nõudes lepingu täitmist, viivitades maksmisega ning nõudes kahju hüvitamist.

(54)

Vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. novembri 2007. aasta direktiivi 2007/64/EÜ (makseteenuste kohta siseturul) (12) artikli 52 lõikele 3 peaks liikmesriikidel olema võimalik, võttes arvesse vajadust soodustada konkurentsi ja edendada tõhusate makseviiside kasutamist, siiski keelata kauplejatel tarbijatelt tasu nõuda või seda õigust piirata. Igal juhul peaks kauplejatel olema keelatud nõuda teatud maksevahendite kasutamise eest tarbijatelt tasu, mis ületab kaupleja kulutusi sellise vahendi kasutamise eest.

(55)

Kui kaupleja on kauba tarbijale saatnud, võib esemete hävimise või kahjustumise korral tekitada vaidlusi riisiko ülemineku hetk. Seetõttu peaks käesolev direktiiv sätestama, et tarbijat tuleb kaitsta kauba hävimise või kahjustumise riisiko ülemineku eest enne seda, kui ta on saanud kauba füüsiliselt oma valdusse. Tarbijat tuleks kaitsta kaupleja poolt korraldatud või teostatud transpordi ajal, isegi juhul, kui tarbija on valinud kaupleja pakutud valikute seast konkreetse kohaletoimetamise mooduse. Siiski ei tohiks kõnealust sätet kohaldada lepingute suhtes, mille kohaselt on tarbija ülesandeks hoolitseda kauba kohaletoimetamise eest, või kui tarbija palub mõnel kättetoimetajal kauba kohale toimetada. Seoses riisiko ülemineku hetkega tuleks tarbijat pidada kauba füüsiliselt oma valdusesse saanuks, kui ta on selle kätte saanud.

(56)

Isikutel ja organisatsioonidel, kellel on vastavalt siseriiklikule õigusele õigustatud huvi kaitsta tarbijate lepingulisi õigusi, peaks olema õigus algatada menetlusi kas kohtus või haldusasutuses, mis on pädev kaebuste üle otsustama või asjakohast kohtumenetlust algatama.

(57)

On vaja, et liikmesriigid kehtestaksid karistused käesoleva direktiivi rikkumise eest ja tagaksid nende jõustamise. Kõnealused karistused peaksid olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

(58)

Tarbija ei tohiks jääda ilma käesoleva direktiiviga ette nähtud kaitsest. Kui lepingu suhtes kohaldatava õiguse puhul on tegemist kolmanda riigi õigusega, siis tuleks selle üle otsustamisel, kas tarbijal on käesoleva direktiiviga antud kaitse, kohaldada määrust (EÜ) nr 593/2008.

(59)

Komisjon peaks pärast liikmesriikide ja sidusrühmadega konsulteerimist püüdma leida kõige sobivamat viisi, kuidas teavitada tarbijaid põhilistest õigustest, mis neil on ostu sooritades.

(60)

Kuna Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiiviga 2005/29/EÜ (mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul (ebaausate kaubandustavade direktiiv)) (13) on keelatud inertsmüük, mis seisneb tellimata kauba tarnimises või teenuse osutamises tarbijale, kuid lepingulisi õiguskaitsevahendeid selle kohta ei ole ette nähtud, on käesolevas direktiivis vaja näha ette sellised lepingulised õiguskaitsevahendid, mis vabastavad tarbija tasumiskohustusest nende kaupade või teenuste puhul, mida ta ei ole tellinud.

(61)

Pealesunnitud teabe probleemi reguleeritakse juba Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuli 2002. aasta direktiivis 2002/58/EÜ (milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris (eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitlev direktiiv)), (14) kus nähakse ette ka kõrge tarbijakaitse tase. Sama probleemi käsitlevad direktiivi 97/7/EÜ sätted on seepärast ebavajalikud.

(62)

Komisjonil on asjakohane vaadata käesolev direktiiv läbi, kui ilmnevad mingid tõkked siseturu toimimisel. Komisjon peaks pöörama läbivaatamisel erilist tähelepanu liikmesriikidele antud võimalustele säilitada või kehtestada siseriiklikud erisätted, sealhulgas nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ (ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes) (15) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. mai 1999. aasta direktiivi 1999/44EÜ (tarbekaupade müügi ja nendega seotud garantiide teatavate aspektide kohta) (16) teatud valdkondades. Kõnealuse läbivaatamise tulemusena võib komisjon koostada ettepaneku muuta käesolevat direktiivi; kõnealune ettepanek võib sisaldada muudatusi teistes tarbijakaitset käsitlevates õigusaktides, mis kajastavad komisjoni tarbijapoliitika strateegiaga võetud kohustust liidu õigustik ühtse kõrge tarbijakaitse taseme saavutamiseks läbi vaadata.

(63)

Direktiive 93/13/EMÜ ja 1999/44/EÜ tuleks muuta, et nõuda liikmesriikidelt komisjoni teavitamist konkreetsete siseriiklike sätete vastuvõtmisest teatud valdkondades.

(64)

Direktiivid 85/577/EMÜ ja 97/7/EÜ tuleks tunnistada kehtetuks.

(65)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärki, nimelt aidata kõrgetasemelise tarbijakaitse saavutamisega kaasa siseturu nõuetekohasele toimimisele, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning seetõttu on seda parem saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(66)

Käesolevas direktiivis austatakse põhiõigusi ja peetakse kinni iseäranis Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga tunnustatud põhimõtetest.

(67)

Kooskõlas paremat õigusloomet käsitleva institutsioonidevahelise kokkuleppe (17) punktiga 34 julgustatakse liikmesriike koostama nende endi jaoks ja liidu huvides vastavustabeleid, kus on võimalikult suures ulatuses välja toodud vastavus käesoleva direktiivi ja ülevõtmismeetmete vahel, ning tegema need üldsusele kättesaadavaks,

a)

jaemüügiks kasutatav äriruum kinnisvara kujul, kus kaupleja alaliselt tegutseb, või

b)

jaemüügiks kasutatav äriruum vallasvara kujul, kus kaupleja tavaliselt tegutseb;

a)

sõlmitakse sotsiaalteenuste osutamiseks, kaasa arvatud sotsiaalkorterid, lastehoid ning püsivalt või ajutiselt puudust kannatavate perede ja isikute toetamine, sealhulgas pikaajaline hooldus;

b)

sõlmitakse tervishoiuteenuste osutamiseks, nagu on määratletud direktiivi 2011/24/EL artikli 3 punktis a sõltumata sellest, kas neid osutavad tervishoiuasutused või mitte;

c)

sõlmitakse hasartmängudeks, sealhulgas rahalise panusega õnnemängud, kaasa arvatud loteriid, kasiinomängud ja kihlveotehingud;

d)

sõlmitakse finantsteenuste osutamiseks;

e)

sõlmitakse kinnisasja või kinnisasjaga seotud õiguse loomiseks, omandamiseks või üleandmiseks;

f)

sõlmitakse uute hoonete ehitamiseks, olemasolevate hoonete suuremahuliseks ümberehitamiseks ja eluruumide üürimiseks;

g)

kuuluvad nõukogu 13. juuni 1990. aasta direktiivi 90/314/EMÜ (reisipakettide, puhkusepakettide ja ekskursioonipakettide kohta) (18) kohaldamisalasse;

h)

kuuluvad Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. jaanuari 2009. aasta direktiivi 2008/122/EÜ (tarbijate kaitse kohta seoses osaajalise kasutamise õiguse, pikaajalise puhkusetoote, edasimüügi ja vahetuslepingute teatavate aspektidega) (19) kohaldamisalasse;

i)

liikmesriikide õiguse kohaselt sõlmitakse niisuguse avaliku võimu kandja poolt, kes on seadusega kohustatud olema sõltumatu ja erapooletu ning kes peab ulatusliku õigusalase selgitustööga tagama, et tarbija sõlmib lepingu üksnes põhjaliku kaalutluse alusel ja selle õiguslikust ulatusest teadlik olles;

j)

sõlmitakse toiduainete, jookide või muu koheseks kodus tarbimiseks ette nähtud kauba tarnimiseks ning mida kaupleja oma sagedaste ja korrapäraste ringsõitude käigus füüsiliselt tarnib tarbija koju, asukohta või töökohta;

k)

sõlmitakse reisijateveo teenuse osutamiseks, välja arvatud artikli 8 lõige 2 ja artiklid 19 ning 22;

l)

sõlmitakse müügiautomaate või automatiseeritud äriruume kasutades;

m)

sõlmitakse telekommunikatsioonioperaatoritega avalike taksofonide vahendusel nende kasutamiseks või mis on sõlmitud tarbija telefoni, Interneti või faksi teel loodud ühe ühenduse kasutamiseks.

a)

kauba või teenuse põhiomadused kommunikatsioonivahendile ning kaubale või teenusele kohases ulatuses;

b)

kaupleja identifitseerimisandmed, näiteks tema ärinimi, asukoha aadress ja telefoninumber;

c)

kauba või teenuse koguhind koos maksudega või juhul, kui kauba või teenuse olemusest tulenevalt ei ole hinda põhjendatult võimalik eelnevalt arvutada, hinna arvutamise viis, ning kui see on asjakohane, ka kõik täiendavad veo-, tarne- või postikulud või, kui neid kulusid ei ole põhjendatult võimalik eelnevalt arvutada, teave selle kohta, et võidakse nõuda selliste täiendavate kulude tasumist;

d)

kui see on asjakohane, maksmise, tarne, tellimuse täitmise kord, aeg, mille jooksul kaupleja on kohustatud kauba tarnima või teenuse osutama, ja kaupleja poolt rakendatav kaebuste lahendamise kord;

e)

lisaks kauba vastavuse seadusest tuleneva garantii meeldetuletamisele mainitakse kauba müügijärgse hoolduse ja müügigarantii olemasolu ja tingimusi (kui see on asjakohane);

f)

lepingu kestus (kui see on asjakohane) või, kui leping on tähtajatu või automaatselt pikenev, lepingu lõpetamise tingimused;

g)

kui see on asjakohane, digitaalse infosisu funktsioonid, sealhulgas sobivate tehniliste kaitsemeetmete kasutamine;

h)

kui see on asjakohane, digitaalse infosisu asjakohane koostalitlusvõime riist- ja tarkvaraga, mis on kauplejale teada või mille puhul võib põhjendatult eeldada, et ta seda teab.

a)

kauba või teenuse põhiomadused kommunikatsioonivahendile ning kaubale või teenusele kohases ulatuses;

b)

kaupleja identifitseerimisandmed, näiteks tema ärinimi;

c)

kaupleja asukoha aadress, tema telefoni- ja faksinumber ning e-posti aadress (olemasolu korral), et tarbija saaks kauplejaga kiiresti ühendust võtta ja temaga tõhusalt suhelda ning, kui see on asjakohane, selle kaupleja aadress ja nimi, kelle nimel ta tegutseb;

d)

kaupleja (ning vajaduse korral selle kaupleja, kelle nimel ta tegutseb) tegevuskoha aadress, kuhu tarbija võib kaebusi esitada, kui see erineb punkti c kohaselt esitatud aadressist;

e)

kauba või teenuse koguhind koos maksudega või juhul, kui kauba või teenuse olemusest tulenevalt ei ole hinda põhjendatult võimalik eelnevalt arvutada, hinna arvutamise viis, ning kui see on asjakohane, ka kõik täiendavad veo-, tarne- või postikulud ja mis tahes muud kulud või, kui neid kulusid ei ole põhjendatult võimalik eelnevalt arvutada, teave selle kohta, et võidakse nõuda selliste täiendavate kulude tasumist. Tähtajatu lepingu või tellimist sisaldava lepingu puhul sisaldab koguhind tellimuse kogukulu arve esitamise tähtaja kohta. Kui sellise lepingu tasu on kindla määraga, tähendab koguhind igakuiste kulude kogusummat. Kui kogukulu ei ole mõistlikkuse piires võimalik eelnevalt arvutada, esitatakse hinna arvutamise viis;

f)

kaugsidevahendi kasutamise maksumus lepingu sõlmimiseks, kui seda maksumust ei arvutata põhitariifi alusel;

g)

maksmise, tarne, tellimuse täitmise kord ja aeg, mille jooksul kaupleja on kohustatud kauba tarnima või teenuse osutama, ja kui see on asjakohane, kaupleja rakendatav kaebuste lahendamise kord;

h)

taganemisõiguse olemasolu korral selle õiguse kasutamise tingimused, tähtaeg ja kord vastavalt artikli 11 lõikes 1 sätestatule ning I lisa B osas esitatud taganemisteate näidisvorm;

i)

kui see on asjakohane, teave selle kohta, et lepingust taganemise korral peab tarbija katma kauba tagastamise kulud, ning kauglepingu korral, kui kaupu ei saa nende olemuse tõttu tavaliselt posti kaudu tagastada, kauba äratoomise kulud;

j)

teave selle kohta, et kui tarbija kasutab lepingust taganemise õigust pärast artikli 7 lõike 3 või artikli 8 lõike 8 kohase taotluse esitamist, on tarbija kohustatud kauplejale tasuma mõistlikud kulud vastavalt artikli 14 lõikele 3;

k)

kui taganemisõigust ei ole vastavalt artiklile 16 ette nähtud, teave selle kohta, et tarbijal ei ole õigust taganemiseks, või kui see on asjakohane, teave selle kohta, millistel asjaoludel tarbija kaotab oma taganemisõiguse;

l)

meeldetuletus kaupade vastavuse seadusest tuleneva garantii kohta;

m)

kui see on asjakohane, müügijärgse klienditeeninduse, müügijärgse hoolduse ja müügigarantii olemasolu ja tingimused;

n)

direktiivi 2005/29/EÜ artikli 2 punktis f määratletud käitumiskoodeksi olemasolu ning kuidas on sellest võimalik koopiaid saada (kui see on asjakohane);

o)

lepingu kestus (kui see on asjakohane) või, kui leping on tähtajatu või automaatselt pikenev, lepingu lõpetamise tingimused;

p)

kui see on asjakohane, tarbija lepingust tulenevate kohustuste minimaalne kestus;

q)

kui see on asjakohane, asjaolu, et kaupleja nõudel peab tarbija maksma ettemaksu või esitama finantstagatise, ning sellise ettemaksu või finantstagatise tingimused;

r)

kui see on asjakohane, digitaalse infosisu funktsioonid, sealhulgas sobivate tehniliste kaitsemeetmete kasutamine;

s)

kui see on asjakohane, digitaalse infosisu koostalitlusvõime riist- ja tarkvaraga, mis on kauplejale teada või mille puhul võib põhjendatult eeldada, et ta seda teab;

t)

kui see on asjakohane, võimalus kasutada kaupleja suhtes kohtuvälist kaebuste lahendamise ja kahjuhüvitusnõuete mehhanismi, millele kaupleja on allutatud, ning selle juurdepääsutingimused.

a)

annab kaupleja tarbijale artikli 6 lõike 1 punktides b ja c osutatud teabe ning teabe hinna või selle arvutamiseks kasutatava meetodi kohta koos koguhinna prognoosiga paberkandjal või, kui tarbija on sellega nõus, mõnel muul püsival andmekandjal. Kaupleja annab tarbijale artikli 6 lõike 1 punktides a, h ja k osutatud teabe, kuid võib jätta selle andmata paberkandjal või mõnel muul püsival andmekandjal, kui tarbija on selleks andnud oma sõnaselge nõusoleku;

b)

sisaldab käesoleva artikli lõike 2 kohaselt antav kinnitus lepingu sõlmimise kohta artikli 6 lõikes 1 sätestatud teavet.

a)

kogu artikli 6 lõikes 1 osutatud teave, kui kaupleja ei ole seda teavet tarbijale juba esitanud püsival andmekandjal enne kauglepingu sõlmimist, ja

b)

kui see on asjakohane, kinnitus artikli 16 punkti m kohase tarbija eelneva sõnaselge nõusoleku ning kinnituse kohta.

a)

teenuslepingu puhul lepingu sõlmimise päeva;

b)

müügilepingu puhul päeva, mil tarbija või kolmas isik, kes ei ole kauba kohaletoimetaja ja kelle tarbija on selleks otstarbeks määranud, on saanud kauba füüsiliselt oma valdusse, või:

c)

vee, gaasi või elektri tarnimise lepingute puhul, kui neid ei panda müüki piiratud mahus või kindlaksmääratud koguses, kaugkütte puhul või digitaalse infosisu suhtes, mida ei edastata füüsilisel andmekandjal, lepingu sõlmimise päeva.

a)

kasutada I lisa B osas esitatud taganemisteate näidisvormi või

b)

esitada mõne muu ühemõttelise avalduse, millega ta annab teada oma lepingust taganemise otsusest.

a)

seoses kauglepingu või väljaspool äriruume sõlmitava lepingu täitmisega või

b)

seoses kauglepingu või väljaspool äriruume sõlmitava lepingu sõlmimisega, juhul kui pakkumise tegi tarbija.

a)

taganemistähtaja jooksul teenuste osutamise, vee, gaasi või elektri tarnimise eest, kui neid ei panda müüki piiratud mahus või kindlaksmääratud koguses, või kaugkütmise eest, täielikult või osaliselt, kui:

b)

tarnitava digitaalse infosisu eest, mida ei edastata füüsilisel andmekandjal, täielikult või osaliselt, kui:

a)

teenuslepingutega, kui teenus on täielikult osutatud ja selle osutamine on alanud tarbija eelneval sõnaselgel nõusolekul, ning tarbija kinnitab asjaolu, et ta kaotab oma taganemisõiguse, kui kaupleja on lepingu täies mahus täitnud;

b)

sellise kauba tarnimise või teenuste osutamisega, mille hind sõltub finantsturu kõikumisest, mida kaupleja ei saa mõjutada ja mis võib ilmneda taganemistähtaja jooksul;

c)

sellise kauba tarnimisega, mis on valmistatud tarbija esitatud nõuete järgi või mis on selgelt kohandatud konkreetse tarbija vajadustele;

d)

sellise kauba tarnimisega, mis võib kiiresti rikneda või aeguda;

e)

suletud kauba tarnimisega, mis ei ole kõlblik tagasisaatmiseks tervisekaitse või hügieenilistel põhjustel ning mis on pärast kohaletoimetamist avatud;

f)

sellise kauba tarnimisega, mis ei ole oma olemuse tõttu pärast kohaletoimetamist muudest esemetest enam eraldatav;

g)

selliste alkohoolsete jookide tarnimisega, mille hind on kokku lepitud müügilepingu sõlmimise ajal ning mille tarnimine saab toimuda ainult pärast 30 päeva ning mille tegelik väärtus sõltub turu kõikumisest, mida kaupleja ei saa mõjutada;

h)

lepingutega, mille puhul tarbija on kauplejalt konkreetselt tellinud kohaletuleku selleks, et kaupleja teostaks seal kiireloomulisi parandus- või hooldustöid. Kui kaupleja sellise külastuse käigus osutab lisaks tarbija poolt konkreetselt tellitud teenustele muid teenuseid või tarnib muid kaupu kui hoolduseks või parandamiseks tingimata vajalikud varuosad, kohaldatakse nende täiendavate teenuste või kaupade suhtes taganemisõigust;

i)

suletud pakendis audio- või suletud pakendis videosalvestiste või suletud pakendis arvutitarkvara tarnimisega, kui pakend on pärast kohaletoimetamist avatud;

j)

ajalehtede, perioodiliste väljaannete või ajakirjade tarnimisega, välja arvatud selliste väljaannete tarnimiseks sõlmitud abonementlepingutega;

k)

avalikul enampakkumisel sõlmitud lepingutega;

l)

muuks kui eluaseme otstarbel majutuse pakkumisega, kaubatranspordiga, autorendi-, toitlustus- või vaba aja veetmise teenustega, kui lepingus on ette nähtud teenuse osutamise konkreetne kuupäev või ajavahemik;

m)

digitaalse infosisu tarnimisega, mida ei tarnita füüsilisel andmekandjal, kui selle osutamine on alanud tarbija eelneval sõnaselgel nõusolekul, ning tarbija kinnitab asjaolu, et ta seeläbi kaotab oma taganemisõiguse.

a)

riigiasutused või nende esindajad;

b)

tarbijaorganisatsioonid, kellel on õigustatud huvi tarbijaid kaitsta;

c)

kutseorganisatsioonid, kellel on õigustatud huvi meetmeid võtta.