29.10.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 285/9

(1)

Direktiiviga 90/496/EMÜ on ette nähtud, et tuleb määratleda kiudaine mõiste.

(2)

Selliste toitumisalaste väidete nagu „kiudaineallikas” ja „kõrge kiudainesisaldusega” esitamise tingimused on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1924/2006 (toidu kohta esitatavate toitumis- ja tervisealaste väidete kohta) (2) lisas.

(3)

Selguse huvides ja kooskõla tagamiseks muude ühenduse õigusaktidega, milles käsitletakse nimetatud mõistet, on vaja esitada „kiudaine” määratlus.

(4)

Kiudaine määratluse puhul tuleks arvesse võtta Codex Alimentarius’e asjakohast tööd ning Euroopa Toiduohutusameti dieettoiduainete, toitumis- ja allergiakomisjoni 6. juuli 2007. aasta avaldust toidu kiudainete kohta.

(5)

Kiudaineid on tavapäraselt tarbitud taimse toidu kaudu ning neil on üks või mitu kasulikku füsioloogilist toimet, näiteks: nad kiirendavad toidumassi liikumist seedetraktis, suurendavad väljaheite massi, fermenteeruvad käärsoole mikrofloora toimel, vähendavad vere üldist kolesteroolitaset ja vere LDL-kolesterooli taset ning vähendavad ka söömisjärgse veresuhkru taset ja vere insuliinitaset. Uusimad teaduslikud andmed on kinnitanud, et samasugune kasulik füsioloogiline toime võib olla ka muudel polümeersetel süsivesikutel, mis ei seedu ja mida ei esine tarbitavas toidus looduslikult. Seepärast on asjakohane, et kiudaine määratlus hõlmaks polümeerseid süsivesikuid, millel on üks või mitu kasulikku füsioloogilist toimet.

(6)

Taimset päritolu polümeersed süsivesikud, mis vastavad kiudaine määratlusele, võivad olla tihedalt seotud taimes sisalduva ligniini või muude mitte-süsivesikuliste koostisosadega, näiteks fenooliühendite, vaha, saponiinide, fütaatide, kutiini või fütosteroolidega. Kui sellised ained on tihedalt seotud taimset päritolu polümeersete süsivesikutega ning on kiudaine analüüsimisel ekstraheeritud koos polümeersete süsivesikutega, võib neid käsitada kiudainetena. Kui aga kõnealused ained on eraldatud polümeersetest süsivesikutest ja lisatud toidule, ei tohiks neid kiudainetena käsitada.

(7)

Teaduse ja tehnika uusimate arengute arvessevõtmiseks on vaja muuta energiasisalduse arvutamise koefitsientide loetelu.

(8)

FAO aruandes toiduenergia tehnilise seminari kohta, kus käsitleti analüüsimeetodeid ja arvutamise koefitsiente, on väidetud, et 70 % traditsioonilises toidus sisalduvatest kiudainetest on eeldatavalt fermenteeruvad. Seepärast on asjakohane määrata kiudaine keskmiseks energiasisalduseks 8 kJ/g (2 kcal/g).

(9)

Erütritooli on võimalik kasutada väga paljude toitude puhul ja seda kasutatakse muu hulgas näiteks selliste toitainete asendajana nagu suhkur, kui soovitakse vähendada toidu energiasisaldust.

(10)

Erütritool on polüool ja vastavalt praegu kehtivatele eeskirjadele, mis on esitatud direktiivi 90/496/EMÜ artikli 5 lõikes 1, tuleks selle energiasisaldus arvutada polüoolide arvutamise koefitsiendi alusel, s.o 10 kJ/g (2,4 kcal/g). Niisuguse arvutamise koefitsiendi kasutamine ei annaks tarbijale täielikku teavet selle kohta, et toote energiasisaldus on väiksem, mis on saavutatud tänu erütritooli kasutamisele toote valmistamisel. Toidu teaduskomitee avaldas 5. märtsil 2003 erütritooli kohta arvamuse, milles märgitakse, et erütritooli energiasisaldus on väiksem kui 0,9 kJ/g (väiksem kui 0,2 kcal/g). Seepärast on vaja kehtestada erütritooli suhtes asjakohane arvutamise koefitsient.

(11)

Direktiivi 90/496/EMÜ lisas on loetletud vitamiinid ja mineraaltoitained, mida võib märkida toitumisalase teabega märgistuse osana, seal nähakse ette ka soovituslikud päevased kogused (Recommended Daily Allowance – RDA) ja sätestatakse, mida tuleb arvesse võtta märkimisväärse koguse määramisel. Soovituslike päevaste koguste loetelu eesmärk on anda väärtused toitumisalase teabega märgistuse jaoks ja märkimisväärse koguse arvutamiseks.

(12)

Direktiivi 90/492/EMÜ lisas esitatud juhis märkimisväärse koguse kohta on võetud aluseks muudes ühenduse õigusaktides, eelkõige Euroopa Parlamendi ja nõukogu 10. juuni 2002. aasta direktiivi 2002/46/EÜ (toidulisandeid käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta) (3) artikli 8 lõikes 3, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1924/2006 (toidu kohta esitatavate toitumis- ja tervisealaste väidete kohta) lisas ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1925/2006 (vitamiinide, mineraaltoitainete ja teatud muude ainete toidule lisamise kohta) (4) artikli 6 lõikes 6.

(13)

Direktiivi 90/496/EMÜ lisas loetletud soovituslikud päevased kogused põhinevad 1988. aastal Helsingis toimunud FAO/WHO ekspertide nõupidamiskoosolekul esitatud soovitustel.

(14)

Et tagada kooskõla muude ühenduse õigusaktidega, tuleks praegust vitamiinide, mineraaltoitainete ja nende soovituslike päevaste koguste loetelu ajakohastada, võttes arvesse teaduse arengut pärast 1988. aastat.

(15)

Toidu teaduskomitee 5. märtsi 2003. aasta arvamuses toitumisalase teabega märgistuse kontrollväärtuste läbivaatamise kohta on esitatud täiskasvanute kohta käivad kontrollväärtused. Nimetatud arvamuses on käsitletud direktiivi 2002/46/EÜ I lisas ja määruse (EÜ) nr 1925/2006 I lisas loetletud vitamiine ja mineraaltoitaineid.

(16)

Seepärast tuleks direktiivi 90/496/EMÜ lisa vastavalt muuta.

(17)

Käesoleva direktiiviga ettenähtud meetmed on kooskõlas toiduahela ja loomatervishoiu alalise komitee arvamusega,

1.

Artikli 1 lõike 4 punktile j lisatakse järgmine lause:

„Aine ja analüüsimeetodi määratlus esitatakse II lisas.”

2.

Artikli 5 lõikele 1 lisatakse järgmised taanded:

3.

Lisa asendatakse käesoleva direktiivi I lisaga.

4.

Käesolevale direktiivile lisatakse II lisa.