20.3.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 74/28

(1)

4. märtsil 2008 vaatas nõukogu läbi Malta esimese stabiilsusprogrammi aastateks 2007–2010.

(2)

Alates 2004. aastast järk-järgult taastunud SKP kasvuga Malta liitus euroalaga 1. jaanuaril 2008. Nõrgad majandustulemused 2000. aastate alguses olid osaliselt tingitud välistest teguritest, mille mõju suhtes Malta on eriti tundlik, sest tegu on väikese ja avatud majandusega riigiga, mille majandus tugineb sellistele ebakindlatele sektoritele nagu turism ja elektroonikatööstus.

Riigi majandusstruktuuri nõrkus selgitab ka SKP aeglast kasvu. Aastatel 2001–2003 vähenes tootlikkus aastas keskmiselt 1 % võrra. Lisaks tõi märkimisväärne palgatõus kaasa tööjõukulude järsu kasvu ühe tööühiku kohta ja sellest tingitult välise konkurentsivõime vähenemise. Alates 2004. aastast paranesid majandustulemused eelkõige tänu soodsatele tsüklilistele tingimustele, aga ka palgakasvu aeglustumisele ja tootlikkuse tõusule. Eelarvepoliitika valdkonnas järgnesid euroalaga liitumisele nii märkimisväärse konsolideerimise periood — võla protsent SKPst hakkas 2005. aastast alates vähenema — kui ka edusammud inflatsiooni vähendamise suunas. Selleks, et suurendada kirjeldatud uutes tingimustes oma suutlikkust kohaneda asümmeetriliste häiretega, tuleb Maltal jätta oma eelarvepoliitikale rohkem manööverdamisruumi; seda on võimalik saavutada eelarve edasise konsolideerimise ja eelkõige tervishoiu valdkonnas kiiresti suurenevate kulude reformimise abil. Niisugused kulureformid parandavad riigi rahanduse pikaajalist jätkusuutlikkust ja võimaldavad ühtlasi kulude ümbersuunamist majanduskasvu soodustavatesse kulukategooriatesse, mis omakorda aitab tõsta tootlikkust. Suurem tootlikkus koos palgakasvu jätkuva aeglustumisega tõstaks konkurentsivõimet — ka see on Malta majandusele euroala konteksti silmas pidades väljakutseks.

(3)

Programmi aluseks olevas makromajanduslikus stsenaariumis prognoositakse, et 2007. aasta SKP reaalkasv on 3,5 %, 2008. aastal kasv aeglustub ja seejärel kiireneb uuesti, tõustes programmiperioodi lõpuks 3,4 %ni. Olemasoleva teabe (2) põhjal hinnates näib see stsenaarium põhinevat usutavatel kasvueeldustel 2007. aasta kohta. Aastateks 2008–2010 on SKP kasvuprognoos optimistlik eelkõige tänu programmiperioodi viimastel aastatel ette nähtud netoekspordi tugevale toetusele. Programmis kavandatud kaupade ja teenuste välistasakaalu paranemine 3,3 protsendipunkti võrra SKPst, mis sellega aastaks 2010 kaasneb, näib optimistlik.

Programmis esitatud inflatsiooniprognoosid tunduvad realistlikud ja ühtivad komisjoni talituste 2007. aasta sügisel koostatud prognoosiga. Avaliku sektori palkade võimaliku edasise tõstmise puhul võib Malta konkurentsivõime areng osutuda siiski vähem soodsaks kui seda stabiilsusprogrammis kirjeldatakse, sest sellega võib kaasneda üldine palgatõus, mis ületab liigselt tootlikkuse suurenemist.

(4)

2007. aastaks prognoositud valitsemissektori eelarve puudujääk on komisjoni talituste 2007. aasta sügisel tehtud prognooside kohaselt 1,8 % ja stabiilsusprogrammi kohaselt 1,6 % SKPst, kuigi lähenemisprogrammi eelmises ajakohastatud versioonis oli seatud eesmärgiks 2,3 % SKPst. Vaatamata 2006. aasta soodsale üldmõjule, ühtib tulemus 2007. aasta puudujäägi osas ilma ühekordsete tehinguteta (peamiselt maa müük, mida tavapäraselt kirjeldatakse negatiivse kuluna) siiski üldjoontes 2006. aasta lähenemisprogrammi eesmärgiga. Tulude suhe SKPsse jäi ELi vahendite vähese kasutamise tõttu oodatust tunduvalt madalamaks. Seetõttu jääb 2007. aasta kulude suhe samuti 2006. aasta lähenemisprogrammis kavandatust väiksemaks. Kuna 2007. aastal näib struktuuriline kohandamine olevat väiksem kui 0,5 protsendipunkti SKPst, võrreldes lähenemisprogrammi eelmises ajakohastatud versioonis kavandatud ligikaudu 1 protsendipunktiga, ei ole eelarve täitmine kooskõlas nõukogu 27. veebruari 2007. aasta arvamuses programmi eelmise versiooni kohta (3) avaldatud üleskutsega „saavutada piisav edasiminek keskpika perioodi eesmärgi suunas, nagu on programmis ette nähtud”.

(5)

Sarnaselt lähenemisprogrammi eelmise ajakohastatud versiooniga on ka stabiilsusprogrammis eelarvepoliitika peamise eesmärgina rõhutatud eelarve edasist tasakaalustamist programmiperioodi jooksul seoses üldise sihiga saavutada 2010. aastaks keskpika perioodi eesmärgina struktuurne tasakaal (s.t tsükliliselt kohandatud tasakaal, v.a ühekordsed ja muud ajutised meetmed). Valitsemissektori eelarve tasakaalu on kavas parandada 2007. aasta 1,6 %-lt puudujäägilt 0,9 %-seks ülejäägiks 2010. aastal. Intressikoormuse prognoositud vähenemisega peaks 2010. aastaks olema esmane ülejääk 3,8 % SKPst. Struktuurne tasakaal paraneb prognooside kohaselt ajavahemikus 2007–2010 kahe protsendipunkti võrra SKPst. Nominaalne korrigeerimine kavatsetakse saavutada esmaste kulude suhte SKPsse vähendamisega üle 3,5 protsendipunkti võrra, mis korvab enam kui piisavalt tulude suhte SKPsse 1,5 protsendipunkti suuruse languse. Puudujäägi vähendamiseks võetakse vähem ühekordseid meetmeid kui lähiminevikus. Kulude piiramine on võrdlemisi laiaulatuslik, kusjuures erilist tähelepanu pööratakse töötajate hüvitistele. Programmis ei selgitata programmiperioodi viimastel aastatel täheldatavat kaudsete maksude osakaalu märgatavat langust SKPs, kuid eeldatakse, et muudest otsestest maksudest saadavate tulude suurenemine katab üksikisiku tulumaksureformi süsteemis 2008. aastal tehtavate muudatuste kulud enam kui piisavalt. Stabiilsusprogrammi eelarve-eesmärgid 2008. ja 2009. aastaks on üldiselt samalaadse makromajandusliku stsenaariumi taustal vähem ambitsioonikad kui 2006. aasta ajakohastatud versioonis (ligikaudu 0,25 protsendipunkti võrra SKPst), mis tähendab, et 2008. aastal tehakse kohandamiseks väiksemaid jõupingutusi. Valitsemissektori koguvõlga, mis vähenes 2007. aastal hinnanguliselt 63 %ni SKPst, kuid ületab veel asutamisepingus sätestatud 60 % kontrollväärtuse, kavatsetakse programmiperioodi jooksul veel ligi 10 protsendipunkti võrra vähendada.

(6)

Eelarve täitmine võib osutuda programmis kavandatust halvemaks. 2008. aasta puhul kujutab endast ohtu eeldus, et üksikisiku tulumaksusüsteemis tehtavad muudatused kaetakse muude tüüpiliselt ebakindlate tuluallikate abil, nagu kapitalikasvu maks ja kasumimaksud. Samuti on võimalik kulude kõrvalekalde tekkimine, näiteks seoses otsusega subsideerida kommunaalteenuste hindu ilma kompenseerivate meetmeteta.

Lisaks võib tervishoiusektori töötajatele võimaldatud märkimisväärne palgatõus viia samalaadsete nõudmisteni ülejäänud avalikus sektoris. Aastatel 2009–2010 võivad eelarve tulemused osutuda kavandatutest halvemateks ja selle põhjuseks on soodne makromajanduslik stsenaarium, millele programmis esitatud prognoosid tuginevad (ehkki maksuprognoosid nende aastate kohta näivad ettevaatlikud, eeldusel, et ei kavandata mingeid plaaniväliseid maksuvähendusi), ning samuti teabe puudumine tasakaalustamise aluseks olevate meetmete kohta, eriti avaliku sektori palgafondi kavandatud jätkuva piiramise osas. Silmas pidades kõnealuseid negatiivseid riske eelarve-eesmärkide saavutamisel, on võla suhte muutumine tõenäoliselt programmis prognoositust ebasoodsam, eelkõige pärast aastat 2008. Positiivne on see, et viimastel aastatel on SKP suhtena väljendatud kulud olnud järjestikustes programmides kavandatust järjekindlalt madalamad. Lisaks sellele on Malta saavutanud kavandatust paremaid tulemusi valitsemissektori eelarve puudujäägiga seotud eesmärkide osas.

(7)

Kõnealuse riskihinnangu alusel ei pruugi programmi eelarvealased põhimõtted olla piisavad, et tagada programmis ettenähtud keskpika perioodi eesmärgi saavutamine aastaks 2010. Alates 2008. aastast tagatakse siiski piisav kindlusvaru, et vältida tavaliste makromajanduslike kõikumiste korral maksimaalse lubatud puudujäägi, 3 % SKPst ületamist. Kavandatud eelarve konsolideerimine on kooskõlas stabiilsuse ja kasvu paktiga, milles on sätestatud, et eelarve struktuurne tasakaal peab paranema vähemalt 0,5 % SKPst aastas või veelgi enam, kui Malta majanduse seis on hea. Eespool nimetatud riske silmas pidades tuleks siiski võtta meetmeid, et programmis ette nähtud keskpika perioodi eelarve-eesmärgiga kohandutaks ettenähtud tempos, eelkõige aastatel 2009–2010. Ülalmainitud võla riskiprognoose arvestades tundub, et võlasuhe väheneb programmiperioodi jooksul kontrollväärtuse suunas piisava kiirusega ja jääb aastal 2009 sellest väiksemaks.

(8)

Malta rahanduse jätkusuutlikkuse riskitase tundub olevat keskmine. Vananemise pikaajaline mõju eelarvele on tunduvalt väiksem kui ELi keskmine, kusjuures pikaajalises perspektiivis väheneb pensionikulude osatähtsus SKPs. 2006. aasta pensionireformiga, mis seab eesmärgiks nii pensioniea tõstmise kui ka pensionide suurendamise, kaasnevad pikemas perspektiivis tõenäoliselt siiski suuremad kulud. Lisaks sellele ületab riigi praegune koguvõlg veel asutamisepingus sätestatud kontrollväärtuse. Programmis prognoositav 2007. aasta eelarveseisund, mis on eelmise programmi lähteseisundiga võrreldes paranenud, aitab elanikkonna vananemisest tingitud pikaajalist eelarvemõju tasakaalustada. Eelarveseisundi parandamine aitaks vähendada ohte riigi rahanduse jätkusuutlikkusele; selleks võiks ka tõhustada ja muuta paindlikumaks riiklikke kulusid, näiteks kiiresti suurenevaid kulutusi tervishoiule, mida mõjutab lisaks elanikkonna vananemine.

(9)

Stabiilsusprogramm näib teataval määral olevat kooskõlas riikliku reformiprogrammi 2007. aasta oktoobri rakendusaruandega. Eelkõige võetakse programmi eelarveprognoosides arvesse riiklikus reformiprogrammis osutatud meetmete mõju riigi rahandusele. Stabiilsusprogrammis kavandatud meetmed riigi rahanduse valdkonnas tunduvad olevat kooskõlas riiklikus reformiprogrammis ettenähtud meetmetega. Eelkõige on sellega kooskõlas stabiilsusprogrammis esitatud peamine poliitiline meede, s.o üksikisiku tulumaksusüsteemi edasine läbivaatamine. Tervishoiureformiga, mis riikliku reformiprogrammi kohaselt on riigi rahanduse sõlmküsimus, stabiilsusprogramm siiski ei tegele. Selles ei ole ka selgelt välja toodud viisi, kuidas suunatakse kulud majanduskasvu soodustavatesse kulukategooriatesse, eriti programmiperioodi viimastel aastatel.

(10)

Programmi eelarvestrateegia on osaliselt kooskõlas koondsuunistes sisalduvate majanduspoliitika riigipõhiste suuniste ning Lissaboni strateegia raames euroala liikmesriikide jaoks välja antud suunistega eelarvepoliitika valdkonnas. Eelkõige ei kavandata programmis tervishoiureformi märkimisväärset arendamist, kuigi nõukogu avaldab oma soovituses selleks toetust.

(11)

Võrreldes stabiilsus- ja lähenemisprogrammide tegevusjuhendis nõutud andmetega, on programmis mõningad lüngad nii kohustuslikes kui ka vabatahtlikes andmetes (4).

i)

järgima eelarve edasist programmikohast tasakaalustamist keskpika perioodi eesmärkide saavutamiseks aastaks 2010 ning tagama võla suhte SKPsse vastava vähenemise, esitades kavandatavat tasakaalustamist toetavad meetmed, eriti kulude osas;

ii)

suurendama riiklike kulutuste tõhusust ja paindlikkust, sealhulgas kiirendades ulatusliku tervishoiureformi väljatöötamist ja elluviimist.