NÕUKOGU DIREKTIIV 2006/67/EÜ,

24. juuli 2006,

millega liikmesriike kohustatakse säilitama toornafta ja/või naftatoodete miinimumvarusid

(kodifitseeritud versioon)

(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eriti selle artiklit 100,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi arvamust, (1)

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust, (2)

ning arvestades järgmist:

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

Artikkel 1

1.   Liikmesriigid võtavad vastu sellised õigus- või haldusnormid, mis on asjakohased selleks, et säilitada oma naftatoodete varud Euroopa Ühenduses pidevalt tasemel, mis iga artiklis 2 loetletud naftatoote kategooria osas vastab vähemalt üheksakümne päeva keskmisele päevasele sisetarbimisele eelmisel kalendriaastal, mida on nimetatud artikli 4 lõikes 2, kui artikli 10 sätetest ei tulene teisiti.

2.   Selle osa sisetarbimisest, mis kaetakse vaadeldavas liikmesriigis endas toodetud naftaderivaatidega, võib kuni 25 % ulatuses nimetatud tarbimisest maha arvata. Mahaarvamisel saadud tulemuse riigisisese jaotamise kohta teeb otsuse asjaomane liikmesriik.

Artikkel 2

Sisetarbimise arvutamisel võetakse arvesse järgmisi tootekategooriaid:

Meresõidukite punkrivarusid sisetarbimise arvutamisel arvesse ei võeta.

Artikkel 3

1.   Vastavalt artiklile 1 säilitatavad varud peavad tarneraskuste tekkides olema täielikult liikmesriikidele kättesaadavad. Liikmesriigid peavad tagama, et neil on sellises olukorras seaduslik õigus varude kasutamist kontrollida.

Muudel juhtudel peavad liikmesriigid tagama nende varude olemasolu ja kättesaadavuse. Nad kehtestavad varude identifitseerimise, nende üle arvestuse pidamise ja kontrollimise korra.

2.   Liikmesriigid peavad tagama, et varude hoidmist reguleeriv kord on õiglane ja mittediskrimineeriv.

Artiklile 1 vastavast varude säilitamisest tulenevad kulud jagatakse läbipaistvas korras. Sellega seoses võivad liikmesriigid vastu võtta meetmeid vajaliku teabe saamiseks artiklile 1 vastavast varude säilitamisest tulenevate kulude kohta ja selle edastamiseks huvitatud pooltele.

3.   Lõigetes 1 ja 2 sätestatud nõuete täitmiseks võivad liikmesriigid otsustada, et varude hoidmise eest vastutab täielikult või osaliselt teatav varude hoidmisega tegelev organ või üksus.

Kaks või enam liikmesriiki võivad kasutada ühist varude hoidmisega tegelevat organit või üksust. Sel juhul vastutavad nad ühiselt käesolevast direktiivist tulenevate kohustuste täitmise eest.

Artikkel 4

1.   Liikmesriigid esitavad komisjonile vastavalt artikli 5 lõigetele 2 ja 3 ning artiklile 6 koostatud statistilise kokkuvõtte iga kuu lõpus olemasolevatest varudest, milles on määratletud nendele varudele vastav keskmise tarbimisega päevade arv eelneval kalendriaastal. See kokkuvõte tuleb esitada hiljemalt aruandekuule järgneva teise kuu 25. kuupäevaks.

2.   Liikmesriigi varude hoidmise kohustus põhineb eelnenud kalendriaasta sisetarbimisel. Hiljemalt iga kalendriaasta 31. märtsiks peavad liikmesriigid oma varude hoidmise kohustuse ümber arvutama ja tagama uute kohustuste täitmise niipea kui võimalik, kuid hiljemalt iga aasta 31. juuliks.

3.   Statistilises kokkuvõttes esitatakse lennukipetrooli varud eraldi artikli 2 punktis b osutatud kategoorias.

Artikkel 5

1.   Vastavalt artiklile 1 hoitavaid varusid võib säilitada nii toornafta ja vahetoodete kui ka lõpptoodete kujul.

2.   Statistilises kokkuvõttes arvestatakse iga kuu lõpus

3.   Süsivesinike segu komponendid, mis on mõeldud artiklis 2 loetletud lõpptoodete valmistamiseks, võivad asendada tooteid, milleks need on mõeldud.

Artikkel 6

1.   Artiklis 1 sätestatud miinimumvarude taseme arvutamisel esitatakse statistilises kokkuvõttes ainult need kogused, mida hoitakse vastavalt artikli 3 lõikele 1.

2.   Lõikes 1 osutatud sätete kohaselt võivad varud sisaldada järgmist:

3.   Statistilisest kokkuvõttest arvatakse välja eelkõige järgmised varud: veel ammutamata kodumaine toornafta, meresõidukite punkrivarud, otsetransiidi teel veetavad varud, välja arvatud artikli 7 lõikes 1 nimetatud varud, torujuhtmetes, paakautodes, paakvagunites ja jaemüügipunktide hoidlates paiknevad varud ning väiketarbijate varud.

Statistiline kokkuvõte ei hõlma ka relvajõudude varusid ja naftaettevõtete varusid relvajõudude vajadusteks.

Artikkel 7

1.   Käesoleva direktiivi rakendamiseks võib valitsustevaheliste lepingute alusel luua ühes liikmesriigis varud teises liikmesriigis registrisse kantud ettevõtjate, organite või üksuste nimel. Iga liikmesriigi valitsus otsustab, kas ta hoiab osa oma varudest väljaspool riigi territooriumi.

Liikmesriik, kelle territooriumil varusid sellise lepingu alusel hoitakse, ei tohi vastu seista nende üleviimisele teise liikmesriiki, kelle nimel neid varusid kõnesoleva lepingu alusel hoitakse. Ta peab neid varusid kontrollima kõnesolevas lepingus kehtestatud korras, kuid ei tohi neid esitada oma statistilises kokkuvõttes. Liikmesriik, kelle nimel need varud on, võib need lülitada oma statistilisse kokkuvõttesse.

Iga liikmesriik esitab koos statistilise kokkuvõttega komisjonile aruande tema territooriumil mõne teise liikmesriigi nimel hoitavate varude kohta ning tema nimel teistes liikmesriikides hoitavate varude kohta. Mõlemal juhul tuleb aruandes esitada hoidlate asukoht ja/või varusid hoidvad äriühingud ning hoitavad tootekategooriad ja kogused või toornafta.

2.   Lõike 1 esimeses lõigus nimetatud lepingute projektid tuleb saata komisjonile, kes võib teha oma märkused, teatades nendest asjaomastele valitsustele. Sõlmitud lepingutest teatatakse komisjonile, kes teavitab nendest teisi liikmesriike.

Lepingud peavad vastama järgmistele tingimustele:

3.   Kui selliste lepingute alusel loodud varud ei kuulu sellele ettevõtjale, organile või üksusele, kellele on pandud varude hoidmise kohustus, vaid neid varusid hoiab tema nimel mõni teine ettevõtja, organ või üksus, tuleb täita järgmised tingimused:

Artikkel 8

Liikmesriigid võtavad vastu kõik varude kontrollimiseks ja järelevalveks vajalikud sätted ning rakendavad asjakohaseid meetmeid. Nad seavad sisse korra, mis võimaldab varusid kontrollida vastavalt käesoleva määruse sätetele.

Artikkel 9

Liikmesriigid määravad kindlaks sanktsioonid, mida rakendatakse vastavalt käesolevale direktiivile vastu võetud riigisiseste õigusnormide rikkumise korral ning võtavad kõik nende õigusnormide rakendamiseks vajalikud meetmed. Ettenähtud sanktsioonid peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

Artikkel 10

1.   Kui ühenduse naftatarnimisel tekib raskusi, korraldab komisjon liikmesriigi taotlusel või omal algatusel liikmesriikidevahelise nõupidamise.

2.   Välja arvatud eriti kiireloomulised juhud või väiksemate kohalike vajaduste rahuldamine, hoiduvad liikmesriigid enne lõikes 1 nimetatud nõupidamist oma varude kasutamisest määrani, mille puhul varud väheneksid kohustuslikust miinimumtasemest allapoole.

3.   Liikmesriigid teatavad komisjonile kõikidest oma varude kasutamistest ja teevad niipea kui võimalik teatavaks järgmise:

Artikkel 11

Komisjon esitab nõukogule regulaarselt aruande ühenduse varude olukorra kohta, sealhulgas võimaliku ühtlustamisvajaduse kohta, et tagada varude tõhus kontroll ja järelevalve.

Artikkel 12

Direktiiv 68/414/EMÜ tunnistatakse kehtetuks, ilma et see mõjutaks liikmesriikide kohustusi seoses I lisa B-osas esitatud direktiivide riigisisesesse õigusesse ülevõtmise ja kohaldamise tähtaegadega.

Viiteid kehtetuks tunnistatud direktiivile käsitatakse viidetena käesolevale direktiivile kooskõlas II lisas esitatud vastavustabeliga.

Artikkel 13

Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Artikkel 14

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.

(1)  ELT C 226 E, 15.9.2005, lk 44.

(2)  ELT C 112, 30.4.2004, lk 39.

(3)  EÜT L 308, 23.12.1968, lk 14. Direktiivi on viimati muudetud direktiiviga 98/93/EÜ (EÜT L 358, 31.12.1998, lk 100).

(4)  Vt I lisa A-osa.

(5)  EÜT L 228, 16.8.1973, lk 1.