LISA

TÖÖHÕIVESUUNISED (2005–2008)

(Koondsuunised nr 17–24)

—	Suunis nr 17: Rakendada tööhõivepoliitikat, mis on suunatud täieliku tööhõive saavutamisele, töö kvaliteedi ja tootlikkuse paranemisele ning sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse tugevdamisele

—	Suunis nr 18: Edendada elutsüklipõhist lähenemist töötamisele

—	Suunis nr 19: Tagada tööotsijatele, sealhulgas ebasoodsas olukorras olevatele inimestele ja mitteaktiivsetele inimestele pääs tööturule, muuta töö neile atraktiivseks ning tasuvaks

—	Suunis nr 20: Parandada tööturgude vajaduste rahuldamist

—	Suunis nr 21: Tööturu osapoolte rolli vajalikul määral arvesse võttes edendada paindlikkust koos töösuhete püsivusega ning vähendada tööturu killustatust

—	Suunis nr 22: Tagada tööhõivet soodustav tööjõukulutuste kasv ja palkade kujunemise mehhanismid

—	Suunis nr 23: Laiendada ja parandada investeerimist inimkapitali

—	Suunis nr 24: Kohandada haridus- ja koolitussüsteeme vastavalt uutele pädevusnõuetele

Liikmesriikide tööhõivepoliitika suunised

Liikmesriigid viivad koostöös tööturu osapooltega ellu oma poliitikaid allpool nimetatud eesmärkide saavutamiseks ja tegevusprioriteetide rakendamiseks. Lähtudes Lissaboni strateegiast, edendatakse liikmesriikide poliitikate abil tasakaalustatult alljärgnevat:

—   Täielik tööhõive: Täieliku tööhõive saavutamine ning töötuse ja mitteaktiivsuse vähendamine tööjõunõudluse ja -pakkumise suurendamise teel on majanduskasvu säilitamiseks ja sotsiaalse ühtekuuluvuse tugevdamiseks elulise tähtsusega.

—   Töö kvaliteedi ja tööviljakuse parandamine: Tööhõive suurendamiseks tehakse jõupingutusi paralleelselt töökohtade atraktiivsuse suurendamisega, töö kvaliteedi tõstmisega ja tootlikkuse kasvuga ning töötavate vaeste osakaalu vähendamisega. Töö kvaliteedi, tootlikkuse ja tööhõive vahelisi koostoimeid tuleks täiel määral ära kasutada.

—   Majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse tugevdamine: Vaja on sihikindlat tegevust, et parandada sotsiaalset kaasatust, vältida tööturult tõrjutust ja toetada vähemsoodsas olukorras olevate inimeste tööhõivesse integreerimist, samuti selleks, et kõrvaldada piirkondlikud erinevused tööhõives, töötuses ja töö tootlikkuses, eriti mahajäänud piirkondades.

Võrdsed võimalused ning võitlus diskrimineerimise vastu on edu saavutamiseks olulise tähtsusega. Kõigi võetavate meetmete puhul tuleb tagada soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamine ning edendamine. Osana uudsest põlvkondi ühendavast lähenemisviisist tuleb erilist tähelepanu pöörata noorte inimeste olukorrale, rakendades “Euroopa noorte pakti”, ning kogu tööea jooksul tööturule pääsemise edendamisele. Erilist tähelepanu tuleb samuti pöörata tööhõive erinevuste olulisele vähendamisele ebasoodsas olukorras olevate inimeste, sealhulgas puuetega inimeste puhul ning samuti kolmandate riikide kodanike ja Euroopa Liidu kodanike vahel kooskõlas riiklike eesmärkidega.

Oma tegevuses peaksid liikmesriigid tagama tööhõivepoliitika õige juhtimise. Nad peaksid sisse seadma laialdased partnerlussuhted muudatuste läbiviimiseks, kaasates parlamentaarseid organeid ja huvirühmi, sealhulgas ka piirkondlikul ja kohalikul tasandil. Keskset osa peaksid mängima Euroopa ja riikide tööturgude osapooled. Käesoleva lisa lõpus on loetletud hulk ELi tasandil Euroopa tööhõivestrateegia raames 2003. aasta suuniste kontekstis kindlaks määratud eesmärke ja kriteeriume ning nende täitmist kajastavate näitajate ja tulemustabelite esitamist tuleks jätkata. Liikmesriike kutsutakse samuti üles määratlema oma kohustusi ja eesmärke, mille puhul nad peavad arvestama eelnimetatuga ning samuti ELi tasandil kokku lepitud 2004. aasta soovitustega.

Hea juhtimine nõuab ka suuremat tõhusust haldus- ja finantsressursside eraldamisel. Kokkuleppel komisjoniga peaksid liikmesriigid tööhõivestrateegia rakendamisel kasutama struktuurifondide, eriti Euroopa Sotsiaalfondi ressursse ja andma aru võetud meetmetest. Erilist tähelepanu tuleks pöörata institutsioonilise ja haldussuutlikkuse suurendamisele liikmesriikides.

Suunis nr 17: Rakendada tööhõivepoliitikat, mis on suunatud täieliku tööhõive saavutamisele, töö kvaliteedi ja tootlikkuse paranemisele ning sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse tugevdamisele.

Poliitika peaks aitama saavutada aastaks 2010 Euroopa Liidu (ELi) üldist keskmise tööhõive määra 70 %, kusjuures naiste tööhõive oleks vähemalt 60 % ja vanemaealiste (55- kuni 64-aastaste) töötajate oma 50 %, ning vähendada töötust ja mitteaktiivsust. Liikmesriigid peaksid kaaluma tööhõivemäärade riiklike eesmärkide seadmist.

Nimetatud eesmärkide saavutamisel peaks tegevus keskenduma järgmistele prioriteetidele:

—	soodustada suurema hulga inimeste tööturule tulekut ja pikaajalist töötamist, suurendada tööjõu pakkumist ning ajakohastada sotsiaalkaitsesüsteeme,

—	suurendada töötajate ja ettevõtjate kohanemisvõimet,

—	suurendada investeeringuid inimkapitali hariduse ja kutseoskuste arendamise teel.

1.   SOODUSTADA SUUREMA HULGA INIMESTE TÖÖTURULE TULEKUT JA PIKAAJALIST TÖÖTAMIST, SUURENDADA TÖÖJÕU PAKKUMIST NING AJAKOHASTADA SOTSIAALKAITSESÜSTEEME

Tööhõivemäärade tõstmine on kõige tõhusam vahend majanduskasvu genereerimiseks ja kõrge sotsiaalse kaasatusega majanduse edendamiseks, kindlustades samal ajal sotsiaalkaitsevõrgu neile, kes pole võimelised töötama. Üha enam on tööealise elanikkonna oodatava vähenemise tõttu vajalik edendada suuremat tööjõu pakkumist, uudset elutsüklipõhist lähenemist töötamisele ning ajakohastada sotsiaalkaitsesüsteeme, et tagada nende piisav ulatus, rahaline jätkusuutlikkus ja vastavus ühiskonna muutuvatele vajadustele. Osana uudsest põlvkondi ühendavast lähenemisviisist tuleks erilist tähelepanu pöörata meeste ja naiste püsivate tööhõiveerinevuste ning noorte ja vanemaealiste madala tööhõivega seonduvate probleemidega tegelemisele. Tegutseda tuleb ka selle nimel, et lahendada noorte töötuse probleem; keskmiselt on noorte töötus umbes kaks korda suurem üldisest töötuse määrast. Tuleb luua õiged tingimused tööhõive suurendamise soodustamiseks mitmel moel, olgu siis tegemist esmakordse tööleasumisega, tööle tagasipöördumisega pärast vaheaega või sooviga pikendada tööiga. Otsustava tähtsusega on töökoha kvaliteet, sealhulgas palk ja hüvitised, töötingimused, töösuhte püsivus, elukestva õppe ja edutamisvõimalused, samuti sotsiaalkaitsesüsteemidest lähtuv toetus ja soodustused.

Suunis nr 18: Edendada elutsüklipõhist lähenemist töötamisele:

—	püüdes luua tööhõivevõimalusi noortele ja vähendada noorte töötust, nagu näeb ette Euroopa noortepakt;

—	tegutsedes otsustavalt, et suurendada naiste tööturul osalemist ja vähendada meeste ja naiste vahelisi erinevusi tööhõives, töötuses ja palkades;

—	ühitades paremini töö- ja eraelu ning pakkudes kättesaadavaid ja rahaliselt jõukohaseid lastehooldusvõimalusi ning hooldusvõimalusi teistele ülalpeetavatele;

—	toetades aktiivset vananemist, mis hõlmab kohaseid töötingimusi ja paremat tervisekaitset töökohal ning piisavaid soodustusi töötamise jätkamiseks ja varajase pensionilejäämise vältimiseks;

—	kaasaegsete sotsiaalkaitsesüsteemide, sealhulgas pensioni- ja tervishoiusüsteemide kaudu, tagades nende sotsiaalse piisavuse, rahalise jätkusuutlikkuse ja muutuvate vajadustega kohanemise võime, et toetada tööturul osalemist ja pikaajalist töötamist.

Vt samuti koondsuunist “Tagada majanduse ja rahanduse jätkusuutlikkus kui suurenenud tööhõive alus” (nr 2).

Osaluse suurendamiseks ja sotsiaalse tõrjutusega võitlemiseks on väga tähtis hõlbustada tööotsijate pääsu tööturule, ennetada töötuks jäämist ja tagada, et töö kaotanud inimesed jäävad tihedalt seotuks tööturuga ning suurendavad oma eeldusi tööd saada. See nõuab tööturule pääsemise takistuste kõrvaldamist, mis seisneb tööotsimise tulemuslikkuse kindlustamises, koolitustele ja muudele aktiivsetele tööturumeetmetele juurdepääsu hõlbustamises ning töö tasuvuse tagamises, samuti töötuse, vaesuse ja mitteaktiivsusega seotud ohtude kõrvaldamises. Erilist tähelepanu tuleks pöörata ebasoodsas olukorras olevate, sealhulgas vähese kvalifikatsiooniga inimeste tööturule kaasamisele, muu hulgas sotsiaalteenuste ja sotsiaalmajanduse väljaarendamise ning kollektiivsetele vajadustele vastavate uute töövõimaluste loomise kaudu. Eriti tähtis on võitlus diskrimineerimise vastu, puuetega inimeste tööturule pääsu edendamine ning sisserändajate ja vähemuste integreerimine.

Suunis nr 19: Tagada tööotsijatele, sealhulgas ebasoodsas olukorras olevatele inimestele ja mitteaktiivsetele inimestele juurdepääs tööturule, muuta töö neile atraktiivseks ning tasuvaks:

—	kasutades aktiivseid ja ennetuslikke tööturumeetmeid, sealhulgas vajaduste varane väljaselgitamine, abi tööotsimisel, nõustamine ja koolitused osana isiklike tegevuskavade koostamisest, tööturult enim tõrjutud inimeste kaasamiseks sotsiaalteenuste pakkumine ning vaesuse kaotamisele kaasa aitamine;

—

maksu- ja hüvitissüsteemidest tulenevate motiveerivate ja motivatsiooni pärssivate tegurite pideva läbivaatamise kaudu, sealhulgas hüvitiste haldamine ja tingimuste asjakohasus ning kõrgete tegelike piirmaksumäärade märkimisväärne vähendamine iseäranis madalat palka saavate töötajate puhul, tagades samal ajal piisava sotsiaalkaitse taseme;

—	uute töövõimaluste loomisega teenindussfääris nii üksikisikutele kui ettevõtjatele eelkõige kohalikul tasandil.

Et suurem arv inimesi leiaks parema töökoha, on ühtlasi vaja tugevdada tööturu infrastruktuuri riiklikul ja ELi tasandil, sealhulgas EURES võrgu kaudu, et paremini ennetada ja lahendada võimalikke vastuolusid. Seoses sellega on töötajate liikuvus ELi piires otsustava tähtsusega ja see tuleks täielikult tagada asutamislepingute raames. Liikmesriikide tööturgudel tuleb täit tähelepanu pöörata ka tööjõu lisapakkumisele, mis tuleneb kolmandate riikide kodanike sisserändest.

Suunis nr 20: Parandada tööturgude vajaduste rahuldamist:

—	moderniseerides ja tugevdades tööturuasutusi, eelkõige tööturuteenuseid, pidades samuti silmas tööleasumis- ja koolitusvõimaluste läbipaistvuse suurendamist riiklikul ja Euroopa tasandil;

—	kõrvaldades asutamislepingute raames töötajate üleeuroopalise liikumisega seotud takistused;

—	oskustega seotud vajaduste, tööturu puuduste ja kitsaskohtade parema ennetamise kaudu;

—	majandusmigratsiooni asjakohase juhtimise kaudu.

2.   PARANDADA TÖÖTAJATE JA ETTEVÕTJATE KOHANEMISVÕIMET

Euroopal tuleb parandada oma suutlikkust ennetada ja vallandada majanduslikke ning sotsiaalseid muutusi ning nendega kohaneda. See nõuab tööhõivet soodustavaid tööjõukulutusi, töökorralduse tänapäevaseid vorme ja hästitoimivaid tööturgusid, mis võimaldavad suuremat paindlikkust koos töösuhete püsivusega, et rahuldada äriühingute ja töötajate vajadusi. See peaks ühtlasi aitama vältida tööturgude suurenevat killustatust ja vähendada mitteametlikku töötamist.

Tänapäeva globaliseeruvas, avanevate turgude ja pidevalt uusi tehnoloogiaid rakendavas majanduses on nii ettevõtjatel kui töötajatel vajadus ja ka reaalne võimalus kohaneda. Kuigi kõnealune struktuursete muutuste protsess on üldiselt majanduskasvu ja tööhõivet soodustav, toob see ühtlasi kaasa muutusi, mis on mõnedele töötajatele ja ettevõtjatele kahjulikud Ettevõtjad peavad konkurentsis püsimiseks muutuma paindlikumaks, et reageerida järskudele muutustele nõudluses nende kaupade ja teenuste järele, kohanema uute tehnoloogiatega ja olema võimelised pidevateks uuendusteks. Nad peavad ühtlasi reageerima suurenevale nõudlusele kvaliteetsete töökohtade järele, mis on seotud töötajate isiklike eelistustega ja nende perekonnaelu muutustega, ning nad peavad toime tulema vananeva tööjõu ja väiksema hulga uute noorte töötajatega. Töötajate jaoks muutub töötamine keerulisemaks, kuna töökorraldus muutub mitmekesisemaks ning ebaühtlasemaks ja kogu elutsükli jooksul on vaja edukalt läbi teha järjest rohkem muutusi. Kiirelt muutuva majanduse ja sellega kaasnevate ümberkorralduste tingimustes tuleb neil omaks võtta uued tööviisid, sealhulgas info- ja sidetehnoloogiate suurenev kasutus ning muutused ametiseisundis, ning olla valmis elukestvaks õppeks. Samuti on vaja geograafilist liikuvust, et laiemas ulatuses ligi pääseda töövõimalustele kogu ELis.

Suunis nr 21: Tööturu osapoolte rolli vajalikul määral arvesse võttes edendada paindlikkust koos töösuhete püsivusega ning vähendada tööturu killustatust:

—	kohandades selleks tööõigust, vaadates vajaduse korral läbi erinevad lepingutingimused ja tööajakorraldused;

—	tegeledes ebaseadusliku töö probleemiga;

—	paremini ennetades ja õigesti juhtides muutusi, sealhulgas majanduse ümberkorraldusi, eelkõige aga muutusi, mis on seotud kaubavahetuse laienemisega, et minimeerida neist tulenevaid sotsiaalkulusid ja hõlbustada kohanemist;

—	edendades ja levitades uuenduslikke ja paindlikke töökorralduse viise eesmärgiga parandada töö kvaliteeti ja tootlikkust, sealhulgas paremat tervishoidu ja ohutust;

—	hõlbustades ametiseisundi muutusi, sealhulgas koolituste, füüsiliste isikute ettevõtluse, ettevõtete asutamise ja geograafilise liikuvuse soodustamise kaudu.

Vt ka koondsuunist “Edendada makromajandus-, struktuuri- ja tööhõivepoliitika vahelist sidusust” (nr 5).

Selleks, et maksimeerida töökohtade loomist, säilitada konkurentsivõimet ja anda oma panus üldisesse majanduslikku raamistikku, peaks palgatõusude üldine tase olema kooskõlas tootlikkuse kasvuga kogu majandustsükli vältel ja peegeldama olukorda tööturul. Töökohtade loomise soodustamiseks, eriti madalapalgaliste töökohtade osas, võivad osutuda vajalikuks ka jõupingutused palgaväliste tööjõukulutuste vähendamiseks ja maksukoormuse ülevaatamiseks.

Suunis nr 22: Tagada tööhõivet soodustav tööjõukulutuste kasv ja palkade kujunemise mehhanismid:

—	julgustades tööturu osapooli kujundama oma vastutusvaldkonnas õiget raamistikku palgaläbirääkimiste jaoks, et kajastada tootlikkust ja tööturuga seonduvaid probleeme kõigil asjaomastel tasanditel ning vältida meeste ja naiste palgavahesid;

—	vaadates läbi palgaväliste tööjõukulutuste mõju tööhõivele ning vajadusel kohandada nende struktuuri ja taset, eelkõige madalapalgaliste töötajate maksukoormuse vähendamiseks.

Vt ka koondsuunist “Tagada palgatõusu osatähtsus makromajandusliku stabiilsuse ja kiirema majanduskasvu saavutamisel” (nr 4).

3.   SUURENDADA INVESTEERINGUID INIMKAPITALI HARIDUSE JA KUTSEOSKUSTE ARENDAMISE TEEL

Euroopa peab hakkama rohkem investeerima inimkapitali. Liiga paljud inimesed ei pääse tööturule või ei suuda seal püsida oskuste puudumise või oskuste sobimatuse tõttu. Selleks, et soodustada tööturule pääsemist igas vanuses ning tõsta töö tootlikkust ja kvaliteeti, on ELil vaja üksikisikute, ettevõtjate, majanduse ja ühiskonna huvides senisest enam ja tõhusamalt investeerida inimkapitali ja elukestvasse õppesse.

Teadmiste- ja teenustepõhine majandus nõuab tavapäraseks tootmiseks vajalikest oskustest erinevaid oskusi, mida tuleb tehnoloogiliste muutuste ja innovatsiooni tõttu ühtlasi pidevalt ajakohastada. Kui töötajad soovivad töötama jääda ja töös edasi areneda, peavad nad oma oskusi korrapäraselt omandama ja uuendama. Ettevõtjate tootlikkus sõltub sellise tööjõu omandamisest ja säilitamisest, mis on võimeline muutustega kohanema. Valitsused peavad tagama, et haridustase paraneks ja noortel inimestel oleks olemas vajalikud põhioskused, mis on kooskõlas “Euroopa noorte paktiga”. Tuleks kaasata kõik huvirühmad, et juurutada ja tugevdada elukestva õppe kultuuri alates varasest noorusest. Selleks, et saavutada riiklikus ja erasektoris inimressurssidesse investeerimise kasv ühe elaniku kohta ning tagada nende investeeringute kvaliteet ja tõhusus, on oluline tagada kulude ja ülesannete õiglane ja läbipaistev jaotus kõigi osalejate vahel. Liikmesriigid peaksid hariduse ja koolituse eesmärgil paremini kasutama struktuurifondide ja Euroopa Investeerimispanga vahendeid. Nende eesmärkide saavutamiseks kohustuvad liikmesriigid koostama terviklikud elukestva õppe strateegiad 2006. aastaks ning rakendama töökava “Haridus ja koolitus 2010”.

Suunis nr 23: Laiendada ja parandada investeerimist inimkapitali:

—	kaasavate haridus- ja koolituspoliitikate kaudu ning kutsealasele algharidusele, kesk- ja kõrgharidusele, sealhulgas praktilisele väljaõppele ja ettevõtluskoolitustele juurdepääsu oluliselt soodustava tegevuse kaudu;

—	vähendades oluliselt kooli pooleli jätnud õpilaste arvu;

—

Euroopa lepingutele vastavate tõhusate elukestva õppe strateegiate kaudu, mis hõlmaks kõiki inimesi koolides, ettevõtetes, riigiasutustes ja eramajapidamistes, ning mis sisaldaksid asjakohaseid motiveerivaid tegureid ja kulude jaotamise mehhanisme eesmärgiga suurendada osavõttu jätkuõppest ja töökohal toimuvatest koolitustest kogu elutsükli kestel eelkõige väheste oskustega ja vanemaealistele töötajate hulgas.

Vt ka koondsuunist “Suurendada ja parandada investeerimist teadus- ja arendustegevusse, eelkõige eraettevõtlusesse” (nr 7).

Ei piisa sellest, et seatakse julgeid eesmärke ja suurendatakse kõigi osalejate poolseid investeeringuid. Kindlustamaks, et pakkumine vastab tegelikkuses nõudlusele, peavad elukestva õppe süsteemid olema jõukohase hinnaga, kättesaadavad ja vastama muutuvatele vajadustele. Haridus- ja koolitussüsteemide kohandamine ja nende suutlikkuse suurendamine on vajalik nende süsteemide vastavusseviimiseks tööturu ning teadmistepõhise majanduse ja ühiskonna vajadustega ja nende tõhusaks toimimiseks. Info- ja sidetehnoloogiaid saab kasutada, et parandada ligipääsu õppele ja kujundada seda vastavalt tööandjate ja töötajate vajadustele. Samuti on vaja nii õppurite kui töötajate suuremat liikuvust, mis tagaks parema ligipääsu töövõimalustele kogu ELis. Tuleks kõrvaldada takistused seoses töötajate üleeuroopalise liikumisega eriti need takistused, mis on seotud kvalifikatsiooni ja pädevuse tunnustamise ja läbipaistvusega. Riiklike haridus- ja koolitussüsteemide reformimisel on tähtis kasutada kokkulepitud Euroopa vahendeid ja võrdlusaluseid, nagu on sätestatud töökavas “Haridus ja koolitus 2010”.

Suunis nr 24: Kohandada haridus- ja koolitussüsteeme vastavalt uutele pädevusnõuetele:

—	tagades hariduse ja koolituse atraktiivsuse, avatuse ja kvaliteedistandardid ning neid arendades, laiendades haridus- ja koolitusvõimaluste pakkumist, tagades paindlikud õppevormid ning avardades õpilaste ja õpetajate liikumisvõimalusi;

—	lihtsustades ja mitmekesistades kõigi jaoks juurdepääsu haridusele, koolitusele ja teadmistele tööaja korralduse, perede toetamise teenuste, kutsenõustamise ning vajadusel kulude jaotamise uute viiside kaudu;

—	kohandudes uute ametialaste vajadustega, põhipädevustega ja tulevaste kutseoskuste nõuetega, parandades selleks kvalifikatsioonide määratlust ja läbipaistvust, nende tegelikku tunnustamist ning mitteametliku ja vabahariduse tõendamist.

Euroopa tööhõivestrateegia raames seatud eesmärgid ja kriteeriumid

Euroopa tööhõivestrateegia raames lepiti 2003. aastal kokku alljärgnevad eesmärgid ja kriteeriumid:

—	Igale töötule pakutakse – noorte puhul kuue ja täiskasvanute puhul 12 kuu jooksul – uue alguse võimalust koolituse, ümberõppe, tööpraktika, töökoha või muu töölevõtmise võimaluste suurendamisega seotud meetme näol, jätkates vajaduse korral samaaegselt tööotsingute toetamist.

—	Aastaks 2010 võtab 25 % pikaajalistest töötutest osa mõnest aktiivsest meetmest koolituse, ümberõppe, tööpraktika või muu töölevõtmise võimaluste suurendamisega seotud meetme näol, eesmärgiga saavutada kolme kõige edasijõudnuma liikmesriigi keskmine tase.

—	Tööotsijatel kogu ELis on võimalik tutvuda kõikide vabade töökohtadega, mida liikmesriikide tööturutalitused vahendavad.

—	2010. aastaks tõstetakse Euroopa Liidu tasandil viie aasta võrra lõpliku tööturult lahkumise iga (võrreldes 59,9 aastaga 2001. aastal).

—	2010. aastaks pakutakse lastehooldusvõimalusi vähemalt 90 protsendile vähemalt kolmeaastastest ja kooliealistest lastest ning vähemalt 33 protsendile kuni kolmeaastastest lastest.

—	Kooli pooleli jätnute keskmine arv ELis ei ületa 10 %.

—	Vähemalt 85 % Euroopa Liidu 22-aastastest inimestest peaks olema aastaks 2010 omandanud keskhariduse.

—	Elukestvas õppes osalejaid peaks Euroopa Liidus olema keskmiselt vähemalt 12,5 % täiskasvanud tööealisest elanikkonnast (25- kuni 64-aastased).