Nõukogu direktiiv 2001/51/EÜ,

28. juuni 2001,

millega täiendatakse 14. juuni 1985. aasta Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artikli 26 sätteid

EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eriti selle artikli 61 punkti a ja artikli 63 lõike 3 punkti b,

võttes arvesse Prantsuse Vabariigi algatust, [1]

võttes arvesse Euroopa Parlamendi arvamust [2]

ning arvestades järgmist:

(1) Tõhusaks ebaseadusliku sisserändega võitlemiseks on oluline, et liikmesriigid kehtestaksid sätted välisriikide kodanikke liikmesriikide territooriumile vedavate veoettevõtjate kohustuste kohta. Lisaks on nimetatud eesmärgi tõhusamaks saavutamiseks vaja võimalikult suures ulatuses ühtlustada liikmesriikides praegu sätestatud rahalisi karistusi veoettevõtjatele, kes oma kontrollikohutusi ei täida, võttes seejuures arvesse liikmesriikide erinevusi õigussüsteemide ja -tavade osas.

(2) See meede on üks üldsätetest, mille ülesanne on vähendada migratsiooni ning võidelda ebaseadusliku sisserände vastu.

(3) Käesoleva direktiivi kohaldamine ei piira kohustusi, mis tulenevad 28. juuli 1951. aasta Genfi pagulasseisundi konventsioonist, mida on muudetud 31. jaanuari 1967. aasta New Yorgi protokolliga.

(4) Käesolev direktiiv ei tohiks mõjutada liikmesriikide vabadust säilitada või kehtestada käesolevas direktiivis nimetatud või nimetamata veoettevõtjate suhtes täiendavaid meetmeid või karistusi.

(5) Liikmesriigid peaksid tagama, et veoettevõtjate vastu algatatud menetlustes, mille tulemuseks võib olla karistuste kohaldamine, on võimalik tõhusalt teostada õigust kaitsele ning õigust nimetatud otsuseid edasi kaevata.

(6) Käesolev direktiiv on vastavalt Schengeni acquis' Euroopa Liitu integreerimist käsitlevale protokollile osa Schengeni acquis' täiendamisest, nagu see on määratletud nõukogu 20. mai 1999. aasta otsuse 1999/435/EÜ (Schengeni acquis' määratlemisest, et vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu ja Euroopa Liidu lepingu asjakohastele sätetele kindlaks määrata kõigi acquis' d moodustavate eeskirjade ja otsuste õiguslik alus) [3] A lisas.

(7) Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Ühenduse asutamislepingule lisatud Ühendkuningriigi ja Iirimaa seisukohta käsitleva protokolli artikli 3 kohaselt teatas Ühendkuningriik 25. oktoobri 2000. aasta kirjaga oma soovist osaleda käesoleva määruse vastuvõtmises ja kohaldamises.

(8) Vastavalt eespool nimetatud protokolli artiklile 1 ei osale Iirimaa käesoleva direktiivi vastuvõtmisel. Sellest tulenevalt ning ilma et see piiraks eespool nimetatud protokolli artikli 4 kohaldamist, ei kohaldata käesoleva direktiivi sätteid Iirimaa suhtes.

(9) Taani on Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Ühenduse asutamislepingule lisatud Taani seisukohta käsitleva protokolli artiklite 1 ja 2 kohaselt teatanud, et ei osale käesoleva direktiivi vastuvõtmisel, ning seetõttu seda tema suhtes ei kohaldata. Võttes arvesse, et käesoleva õigusakti eesmärk on täiendada Schengeni acquis'd vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu IV jaotisele, otsustab Taani vastavalt protokolli artiklile 5 kuue kuu jooksul pärast seda, kui nõukogu on käesoleva direktiivi vastu võtnud, kas ta võtab selle sätted üle siseriiklikku õigusesse.

(10) Islandi Vabariigi ja Norra Kuningriigi suhtes on käesolev otsus osa Schengeni acquis' täiendamisest vastavalt 18. mail 1999 Euroopa Liidu Nõukogu ja kõnealuse kahe riigi vahel sõlmitud lepingule, mis käsitleb viimaste ühinemist Schengeni acquis' rakendamise ja selle edasise arenguga, [4]

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

Artikkel 1

Käesoleva direktiivi eesmärk on täiendada 14. juuni 1985. aasta Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni (alla kirjutatud Schengenis 19. juunil 1990) [5] (edaspidi "Schengeni konventsioon") artikli 26 sätteid ning määratleda nende rakendamise teatavad tingimused.

Artikkel 2

Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et Schengeni konventsiooni artikli 26 lõike 1 punktile a vastav veoettevõtjate kohustus kolmanda riigi kodanikud tagasi vedada kehtib ka juhul, kui transiitveol olevat kolmanda riigi kodanikku keeldutakse riiki lubamast, kui:

a) veoettevõtja, kes pidi ta sihtriiki viima, keeldub teda vedamast;

b) või sihtriigi ametiasutused on keeldunud teda riiki lubamast ning on saatnud ta tagasi transiidiliikmesriiki.

Artikkel 3

Liikmesriigid võtavad kõik vajalikud meetmed, et kohustada veoettevõtjaid, kes ei suuda korraldada kolmanda riigi kodaniku tagasipöördumist tema riiki mittelubamise puhul, leidma viivitamata edasiveo võimalus ning kandma sellega seotud kulud või, kui viivitamatu edasivedu ei ole võimalik, võtma vastutuse kõnealuse kolmanda riigi kodaniku riigis viibimise ja tagasipöördumise kulude eest.

Artikkel 4

1. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et Schengeni konventsiooni artikli 26 lõigete 2 ja 3 alusel veoettevõtjate suhtes rakendatavad karistused oleksid hoiatavad, tõhusad ja proportsionaalsed, ning et:

a) kohaldatava rahalise karistuse maksimumsumma oleks vähemalt 5000 eurot iga veetud isiku kohta või samaväärne summa riigi vääringus vastavalt 10. augustil 2001 Euroopa Ühenduste Teatajas avaldatud vahetuskursile, või

b) nimetatud karistuse miinimumsumma oleks vähemalt 3000 eurot iga veetud isiku kohta või samaväärne summa riigi vääringus vastavalt 10. augustil 2001 Euroopa Ühenduste Teatajas avaldatud vahetuskursile, või

c) iga rikkumise puhul kehtestatava karistuse maksimumsumma oleks fikseeritud, vähemalt 500000 euro suurune summa või samaväärne summa riigi vääringus vastavalt 10. augustil 2001 Euroopa Ühenduste Teatajas avaldatud vahetuskursile.

2. Lõige 1 ei piira liikmesriikide kohustusi juhul, kui kolmanda riigi kodanik taotleb rahvusvahelist kaitset.

Artikkel 5

Käesolev direktiiv ei takista liikmesriikidel vastu võtta või säilitada Schengeni konventsiooni artikli 26 lõigetest 2 ja 3 ning käesoleva direktiivi artiklist 2 tulenevaid kohustusi mittetäitvate veoettevõtjate osas muid meetmeid, mis hõlmavad teistsuguseid karistusi, näiteks transpordivahendi peatamist, kinnipidamist ja konfiskeerimist või tegevuslitsentsi ajutist peatamist või äravõtmist.

Artikkel 6

Liikmesriigid tagavad, et veoettevõtjatele, kelle vastu algatatakse karistuse määramiseks menetlus, oleks liikmesriikide õigusnormidega ette nähtud tõhus kaitse- ja edasikaebamisõigus.

Artikkel 7

1. Liikmesriigid võtavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud meetmed hiljemalt 11. veebruaril 2003. Liikmesriigid teatavad sellest viivitamata komisjonile.

2. Kui liikmesriigid need meetmed vastu võtavad, lisavad nad nendesse meetmetesse või nende meetmete ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid.

3. Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas vastuvõetud siseriiklike põhiliste õigusnormide teksti.

Artikkel 8

Käesolev direktiiv jõustub kolmkümmend päeva pärast selle avaldamist Euroopa Ühenduste Teatajas.

Artikkel 9

Käesolev direktiiv on vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepinguga adresseeritud liikmesriikidele.

Luxembourg, 28. juuni 2001

Nõukogu nimel

eesistuja

B. Rosengren

[1] EÜT C 269, 20.9.2000, lk 8.

[2] Arvamus on esitatud 13. märtsil 2001 (Euroopa Ühenduste Teatajas seni avaldamata).

[3] EÜT L 176, 10.7.1999, lk 1.

[4] EÜT L 176, 10.7.1999, lk 3.

[5] EÜT L 239, 22.9.2000, lk 1.

--------------------------------------------------