Nõukogu määrus (EÜ) nr 2826/2000,

19. detsember 2000,

põllumajandustoodete ja -saaduste teavitamis- ja müügiedendusmeetmete kohta siseturul

EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eriti selle artiklit 37,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut, [1]

võttes arvesse Euroopa Parlamendi arvamust, [2]

võttes arvesse majandus- ja sotsiaalkomitee arvamust, [3]

võttes arvesse regioonide komitee arvamust

ning arvestades järgmist:

(1) Kehtivate valdkondlike sätete alusel võib ühendus mitmete põllumajandustoodete ja -saaduste puhul siseturul läbi viia müügiedendusmeetmeid.

(2) Turu väljavaateid ja saadud kogemusi silmas pidades ning tarbijatele täieliku teabe andmiseks tuleks samuti nagu kolmandate riikide puhul järgida ka siseturul põhjalikku ja järjepidevat teavitamis- ja müügiedenduspoliitikat põllumajandussaaduste ja -toodete ning nende tootmismeetodite ning toiduainete osas, soosimata siiski toodete tarbimist nende päritolu tõttu.

(3) Selline poliitika täiendab ja tugevdab oluliselt liikmesriikide poolt käivitatud kavasid, tõstes toote mainet ühenduse tarbijate silmis, eelkõige toiduainete kvaliteedi, toiteväärtuse ja ohutuse ning tootmismeetodi osas.

(4) Tuleks kehtestada toodete valimise, asjaomaste sektorite ja ühenduse kampaania teemade valimise põhimõtted.

(5) Programmide järjepidevuse ja tõhususe tagamiseks tuleks programmide olulised osad üldjoontes juhtnööride abil iga toote või sektori puhul määratleda.

(6) Läbiviidavate ülesannete tehnilist laadi silmas pidades peaks komisjon pöörduma teabevahetusekspertidest või tehnilistest assistentidest koosneva komitee poole.

(7) Rahastamise kord peab olema kindlaks määratud üldjoontes selliselt, et ettepaneku teinud organisatsioonid ja liikmesriigid võtavad omad kohustused ja ühendus katab ainult osa meetmete maksumusest; erandjuhtudel võib olla sobivam mitte nõuda asjaomaselt liikmesriigilt rahalist toetust; kui saadakse teavet teatavate ühenduse kavade kohta, mis käsitlevad toote päritolu, mahepõllumajanduslikku tootmist, vastavat logo ja märgistamist, samuti nimetatud õigusaktides sätestatud graafilisi sümboleid, eelkõige kõige äärepoolsemates piirkondades, võib ühenduse ja liikmesriikide ühine rahastamine olla õigustatud vajadusest teavitada inimesi nendest suhteliselt uutest kavadest.

(8) Maksimaalse tasuvuse tagamiseks tuleks meetmete rakendamine asjakohase menetluse kaudu usaldada asutustele, millel on vajalik struktuur ja teadmised.

(9) Programmide nõuetekohase rakendamise ja nende mõju kontrollimiseks peaksid liikmesriigid programmide elluviimist hoolikalt jälgima ning sõltumatud asutused nende meetmete mõju hindama.

(10) Käesoleva määruse rakendamiseks vajalikud meetmed tuleks vastu võtta vastavalt nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusele 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused. [4]

(11) Meetmete rahastamisega seotud kulusid ja Euroopa tehnilist abi tuleks nõukogu 17. mai 1999. aasta määruse (EÜ) nr 1258/1999 (ühise põllumajanduspoliitika rahastamise kohta) [5] artikli 1 lõike 2 punkti e alusel käsitada sekkumiskuludena.

(12) Konkreetsete sektorite õigusaktides sisalduvad müügiedendusmeetmed erinevad oma rakenduseeskirjade osas ja neid on sageli muudetud; seetõttu on neid raske kohaldada; neid tuleks standardida, lihtsustada ja ühtsesse teksti koondada; järelikult tuleks valdkondlikud sätted ja müügiendendusmeetmeid käsitlevad eeskirjad kehtetuks tunnistada.

(13) Tuleks sätestada meetmed üleminekuks käesolevas määruses ette nähtud valdkondlikelt sätetelt ja eeskirjadelt uuele korrale,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

1. Ühendus võib osaliselt või täielikult rahastada oma territooriumil põllumajandustoodete ja -saaduste ning nende tootmismeetodite ja toiduainete osas läbiviidavaid teavitamis- ja müügiedendusmeetmeid.

2. Lõikes 1 osutatud meetmed ei tohi olla seotud kaubamärkidega ega õhutada toodete tarbimist nende päritolu pärast. Käesolev säte ei välista võimalust märkida artiklis 2 osutatud meetmetega hõlmatud toote päritolu ühenduse õigusaktide alusel antud märgistuste puhul.

Artikkel 2

Lõikes 1 nimetatud meetmed hõlmavad:

a) suhtekorraldust, müügiedendust ja reklaami, mis eelkõige pööravad tähelepanu ühenduse toodete olulistele omadustele ja eelistele, eelkõige toidu kvaliteedile ja ohutusele, erilistele tootmismeetoditele, toiteväärtusele ja tervislikkusele, märgistusele, kõrgetele loomade heaolu standarditele ja keskkonnasäästlikkusele;

b) siseriikliku või üldeuroopalise tähtsusega sündmustel, messidel ja näitustel osalemist, eelkõige nendel, kus on väljapanekud ühenduse toodete maine tõstmiseks;

c) teabemeetmeid, eelkõige ühenduse süsteemide kohta, mis hõlmavad kaitstud päritolunimetust (PDO), kaitstud geograafilist tähist (PGI), garanteeritud traditsioonilisi eritunnuseid (TSG), mahepõllumajanduslikku tootmist, märgistamist, samuti õigusaktides sätestatud graafilisi sümboleid, eriti kõige äärepoolsemate piirkondade puhul;

d) teavitamismeetmeid ühenduse nende süsteemide kohta, mis hõlmavad määratletud piirkondades valmistatud kvaliteetveine (mpv-kvaliteetveinid), geograafilise tähisega veine ja geograafilise tähise või reserveeritud traditsioonilise tähisega piiritusjooke;

e) uuringuid müügiedendus- ja teavitamismeetmete tulemuste hindamiseks.

Artikkel 3

Artiklis 1 osutatud meetmetega hõlmatavad valdkonnad ja tooted määratakse järgmiste kriteeriumite alusel:

a) vajadus pöörata temaatiliste või konkreetsetele tarbijatele suunatud kampaaniatega tähelepanu kõnealuste toodete kvaliteedile, tüüpilistele omadustele, erilistele tootmismeetoditele, toiteväärtusele ja tervislikkusele, ohutusele või keskkonnasõbralikkusele;

b) tarbijale suunatud teabe märgistamissüsteemi, toodete jälgitavuse ja kontrollsüsteemi rakendamine;

c) vajadus lahendada üksiksektorite spetsiifilisi või lühiajalisi probleeme;

d) vajadus anda teavet ühenduse kavadest, mis käsitlevad kaitstud päritolunimetust/geograafilist tähist, garanteeritud traditsioonilisi eritunnuseid ja mahepõllumajanduslikku tootmist;

e) vajadus anda teavet ühenduse süsteemi kohta, mis hõlmab mpv-kvaliteetveine, geograafilise tähistusega veine ja geograafilise tähise või reserveeritud traditsioonilise tähisega piiritusjooke.

Artikkel 4

1. Komisjon koostab iga kahe aasta tagant artiklis 13 sätestatud korras artiklis 3 osutatud teemade ja toodete loetelu. Vajaduse korral võib seda sama korra alusel vahepeal muuta.

2. Enne lõikes 1 osutatud loetelu koostamist võib komisjon konsulteerida põllumajandustoodete kvaliteedi ja ohutuse nõuandekomitee põllumajandustoodete müügiedendamise alalise töörühmaga.

Artikkel 5

1. Iga valitud valdkonna või toote puhul võtab komisjon artikli 13 lõikes 2 sätestatud korras vastu strateegia, millega määratletakse suunised, millega teavitamis- ja müügiedendusprogrammide ettepanekud peavad olema kooskõlas.

2. Lõikes 1 osutatud loetelu koostamisel võib komisjon konsulteerida põllumajandustoodete kvaliteedi ja ohutuse nõuandekomitee põllumajandustoodete müügiedendamise alalise töörühmaga.

3. Kõnealused suunised käsitlevad eelkõige:

a) eesmärke ja sihte,

b) valitud meetmete teemat või teemasid,

c) võetavate meetmete liiki,

d) programmide kestust,

e) programmide taastamiseks saadaoleva ühenduse panuse soovituslikku jagunemist turgude ja meetmete kaupa.

Artikkel 6

1. Artikli 2 punktides a, b ja d nimetatud meetmete rakendamiseks koostab asjaomast valdkonda esindav kutseorganisatsioon või kutsealade vaheline organisatsioon koostöös konkursi alusel valitud rakendusorganiga kooskõlas artiklis 5 osutatud suunistega teavitus- ja müügiedendusprogrammi, mis kestab kuni 36 kuud. Programm võib hõlmata ühte või mitut huvitatud liikmesriiki, kes täpsustavad programmide hindamise kriteeriumid. Programmi võib esitada Euroopa tasandil tegutsev organisatsioon või ühes või mitmes liikmesriigis tegutsev organisatsioon. Eelistus antakse viimastele.

2. Asjaomane liikmesriik või asjaomased liikmesriigid kontrollivad iga programmi sobilikkust, programmi ja selle teostamiseks valitava rakendusorgani vastavust käesoleva määruse sätetele, suunistele ja asjaomastele täpsustustele. Nad kontrollivad samuti, kas programmi puhul tehtavad kulutused vastavad nendest saadavale tulule. Liikmesriigid koostavad seejärel ettenähtud vahendite raames programmide ja asutuste esialgse loetelu ja kohustuvad osalema nende programmide rahastamises.

3. Liikmesriigid saadavad komisjonile valitud programmide ja asutuste esialgse loetelu ja programmide koopiad.

Kui komisjon leiab, et esitatud programm ei ole kooskõlas ühenduse eeskirjade või suunistega, teavitab ta kindlaksmääratava tähtaja jooksul asjaomast liikmesriiki või asjaomaseid liikmesriike programmi osalisest või täielikust sobimatusest. Pärast nimetatud tähtaja möödumist loetakse programm tingimustele vastavaks.

Liikmesriigid võtavad arvesse kõik komisjoni poolt tähtaja jooksul tehtud märkused. Tähtaja lõppedes koostavad liikmesriigid valitud programmide lõpliku nimekirja ja saadavad selle viivitamata komisjonile.

Komisjon teavitab nii kiiresti kui võimalik artiklis 13 osutatud korralduskomiteed valitud programmidest ning vastavatest eelarvetest.

Artikkel 7

1. Kui artiklis 6 osutatud organisatsioonid ei esita mõne artikli 2 punktis c osutatud meetme puhul teavitamisprogramme, koostab huvitatud liikmesriik komisjoni sätestatud suuniste põhjal oma spetsifikatsiooni ning valib avaliku pakkumismenetluse teel selle programmi jaoks rakendusorgani, kohustudes ise seda programmi osaliselt rahastama.

2. Liikmesriik saadab komisjonile valitud programmi koos põhjendatud seisukohaga selle sobilikkuse kohta ja programmi teostamiseks valitud rakendusorgani vastavuse kohta käesoleva määruse sätetele ja suunistele ning kulutustele vastavate tulude kohta.

3. Selleks, et komisjon saaks programmid läbi vaadata ja liikmesriigid saaksid neile anda oma lõpliku heakskiidu, kohaldatakse artikli 6 lõike 3 kolmandat ja neljandat lõiku.

Artikkel 8

1. Artiklis 5 osutatud juhiste koostamiseks võib komisjon paluda sõltumatutest teabevahetuse- või tehnikaekspertidest koosneva komitee abi.

2. Komisjon kasutab avatud või piiratud pakkumismenetlust, et valida:

a) lõikes 1 nimetatud tehniline assistent,

b) asutus, mis vastutab artiklite 6 ja 7 alusel teostatud meetmete mõju hindamise eest.

Artikkel 9

1. Ühendus rahastab:

a) täielikult artikli 2 punktis e osutatud meetmeid,

b) osaliselt muid artiklis 2 osutatud teavitamis- ja müügiedendusmeetmeid.

2. Ühenduse panus lõike 1 punktis b osutatud meetmete puhul ei tohi ületada 50 % meetmete tegelikest kuludest.

Ilma et see piiraks lõike 4 kohaldamist, rahastavad liikmesriigid 20 % lõikes 2 osutatud meetmete tegelikest kuludest, ülejäänud osa katavad ettepaneku teinud organisatsioonid. Liikmesriikide ja/või kutseorganisatsioonide või kutsealadevaheliste organisatsioonide poolt tehtavad maksed võivad pärineda muudest lõivudest.

3. Õigustatud juhtudel ja tingimusel, et asjaomane programm on selgelt ühenduse huvides, võib siiski otsustada artikli 13 lõikes 2 sätestatud korras, et ettepaneku teinud organisatsioon rahastab kogu selle osa, mida ühendus ei finantseeri.

4. Artiklis 7 osutatud meetmeid rahastavad liikmesriigid ulatuses, mida ühendus ei finantseeri.

Liikmesriikide maksed võivad pärineda muudest lõivudest.

Artikkel 10

1. Artikli 6 lõikes 1 ja artikli 7 lõikes 1 osutatud meetmete rakendamiseks valitud asutus või asutused peavad omama teadmisi asjaomaste toodete ja turgude kohta ning neil peavad olema vajalikud vahendid programmide tõhusaks rakendamiseks, võttes arvesse programmide Euroopa-mõõdet.

2. Liikmesriigid vastutavad järelevalve ja maksete eest kõikide meetmete puhul, välja arvatud artikli 9 lõike 1 punktis a osutatud meetmed.

Artikkel 11

Artiklis 1 osutatud tegevuste ühendusepoolse rahastamise suhtes kohaldatakse määruse (EÜ) nr 1258/1999 artikli 1 lõike 2 punkti e.

Artikkel 12

Käesoleva määruse kohaldamise üksikasjalikud eeskirjad võetakse vastu artikli 13 lõikes 2 sätestatud korras.

Artikkel 13

1. Komisjoni abistab määruse nr 136/66/EMÜ [6] artikli 37 kohaselt asutatud õli- ja rasvaturu korralduskomiteed ning vastavalt muude põllumajandussaaduste ja -toodete turgude ühist korraldust käsitlevate määruste vastavatele artiklitele asutatud korralduskomiteesid (edaspidi “komiteed ”).

2. Kui viidatakse käesolevale lõikele, kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikleid 4 ja 7.

Otsuse 1999/468/EÜ artikli 4 lõikes 3 nimetatud tähtajaks kehtestatakse üks kuu.

3. Komiteed võtavad vastu oma töökorra.

Artikkel 14

Komisjon saadab kord kahe aasta jooksul ja esimest korda 31. detsembrist 2003 Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande käesoleva määruse rakendamise kohta, mis käsitleb eelkõige valitud programme ja assigneeringute kasutamist ning millele on lisatud vastavad ettepanekud.

Artikkel 15

1. Järgmised sätted jäetakse välja:

a) õli- ja rasvaturu ühist korraldust käsitleva nõukogu 22. septembri 1966. aasta määruse nr 136/66/EMÜ artikkel 11, [7]

b) lina- ja kanepituru ühist korraldust käsitleva nõukogu 29. juuni 1970. aasta määruse (EMÜ) nr 1308/70 artikkel 2, [8]

c) nõukogu 16. detsembri 1991. aasta määruse (EMÜ) nr 3763/91 (Prantsuse ülemeredepartemangude kasuks erimeetmete kehtestamise kohta teatavate põllumajandussaaduste ja -toodete suhtes) artikli 20 lõige 4, [9]

d) lauaoliivide suhtes erimeetmed kehtestava nõukogu 18. mai 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 1332/92 artiklid 1 ja 2, [10]

e) nõukogu 15. juuni 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 1600/92 (Assooride ja Madeira heaks teatavate põllumajandussaaduste ja -toodete suhtes kohaldatavate erimeetmete kohta) artikli 31 lõige 4, [11]

f) nõukogu 15. juuni 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 1601/92 (Kanaari saarte heaks teatavate põllumajandussaaduste ja -toodete suhtes kohaldatavate erimeetmete kohta) artikli 26 lõige 4, [12]

g) kuivatatud viinamarjade suhtes kohaldatavaid erimeetmeid käsitleva nõukogu 21. veebruari 1994. aasta määruse (EÜ) nr 399/94 artikli 1 teise lõigu teine taane ning artikli 2 lõike 1 teine lõik, [13]

h) puu- ja köögiviljaturu ühist korraldust käsitleva nõukogu 28. oktoobri 1996. aasta määruse (EÜ) nr 2200/96 artikkel 54, [14]

i) veinituru ühist korraldust käsitleva nõukogu 17. mai 1999. aasta määruse (EÜ) nr 1493/1999 artikli 35 lõige 5. [15]

2. Määruses (EÜ) nr 399/94 jäetakse artikli 1 lõikes 1 välja sõnad "ja müügi edendamist" ja artikli 2 lõikes 2 sõnad "d ja e".

3. Tunnistatakse kehtetuks nõukogu 7. mai 1990. aasta määrus (EMÜ) nr 1195/90 õunte tarbimise ja kasutamise suurendamise meetmete kohta, [16] nõukogu 7. mai 1990. aasta määrus (EMÜ) nr 1201/90 tsitrusviljade tarbimise suurendamise meetmete kohta, [17] nõukogu 30. juuni 1992. aasta määrus (EMÜ) nr 2067/92 kvaliteetse veise- ja vasikaliha tarbimise ja turustamise edendamise meetmete kohta, [18] nõukogu 30. juuni 1992. aasta määrus 2073/92 tarbimise edendamise kohta ühenduses ja piima- ja piimatooteturgude laiendamise kohta, [19] nõukogu 22. novembri 1996. aasta määrus (EÜ) nr 2275/96 elustaimede ja lillekasvatustoodete jaoks erimeetmete kehtestamise kohta [20] ja nõukogu 28. septembri 1998. aasta määrus (EÜ) nr 2702/1999 veise- ja vasikaliha märgistamisega seotud teavitamismeetmete kohta. [21]

4. Lõigetes 1 ja 2 täpsustatud sätteid, tingimusi ja määrusi kohaldatakse jätkuvalt müügiedendus- ja teavitamisprogrammide suhtes, mille kohta on võetud otsus enne käesoleva määruse kohaldamist reguleeriva määruse jõustumist.

Artikkel 16

Komisjon võtab artikli 13 lõikes 2 sätestatud korras vajalikud meetmed, et hõlbustada üleminekut artiklis 15 osutatud sätetelt käesoleva määruse sätetele.

Artikkel 17

Käesolev määrus jõustub seitsmendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Ühenduste Teatajas.

Määrus kehtib alates 1. jaanuarist 2001.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Brüssel, 19. detsember 2000

Nõukogu nimel

eesistuja

J. Glavany

[1] EÜT C 365 E, 19.12.2000, lk 270.

[2] Arvamus on esitatud 15. detsembril 2000 (Euroopa Ühenduste Teatajas seni avaldamata).

[3] Arvamus on esitatud 15. detsembril 2000 (Euroopa Ühenduste Teatajas seni avaldamata).

[4] EÜT L 184, 17.7.1999, lk 23.

[5] EÜT L 160, 26.6.1999, lk 103.

[6] EÜT L 172, 30.9.1966, lk 3025. Määrust on muudetud määrusega (EÜ) nr 2702/1999 (EÜT L 327, 21.12.1999, lk 7).

[7] EÜT L 172, 30.9.1966, lk 3025. Määrust on muudetud määrusega (EÜ) nr 2702/1999 (EÜT L 327, 21.12.1999, lk 7).

[8] EÜT L 146, 4.7.1970, lk 1. Määrust on viimati muudetud määrusega (EÜ) nr 2702/1999.

[9] EÜT L 356, 24.12.1991, lk 1. Määrust on viimati muudetud määrusega (EÜ) nr 2598/95 (EÜT L 267, 9.11.1995, lk 1).

[10] EÜT L 145, 27.5.1992, lk 1. Määrust on viimati muudetud määrusega (EÜ) nr 1267/95 (EÜT L 123, 3.6.1995, lk 4).

[11] EÜT L 173, 27.6.1992, lk 1. Määrust on viimati muudetud määrusega (EÜ) nr 2348/96 (EÜT L 320, 11.12.1996, lk 1).

[12] EÜT L 173, 27.6.1992, lk 13. Määrust on viimati muudetud määrusega (EÜ) nr 2348/96.

[13] EÜT L 54, 25.2.1994, lk 3.

[14] EÜT L 297, 21.11.1996, lk 1. Määrust on viimati muudetud määrusega (EÜ) nr 1257/1999 (EÜT L 160, 26.6.1999, lk 80).

[15] EÜT L 179, 14.7.1999, lk 1. Määrust on viimati muudetud määrusega (EÜ) nr 1622/2000 (EÜT L 194, 31.7.2000, lk 1).

[16] EÜT L 119, 11.5.1990, lk 53.

[17] EÜT L 119, 11.5.1990, lk 65.

[18] EÜT L 215, 30.7.1992, lk 57.

[19] EÜT L 215, 30.7.1992, lk 67.

[20] EÜT L 308, 29.11.1996, lk 7. Määrust on viimati muudetud määrusega (EÜ) nr 2702/1999.

[21] EÜT L 265, 30.9.1998, lk 2.

--------------------------------------------------