Nõukogu direktiiv,

3. detsember 1987,

sõidukite diiselmootoritest eralduvate gaasiliste heitmete vastu võetavaid meetmeid käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta

(88/77/EMÜ)

EUROOPA ÜHENDUSTE NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Majandusühenduse asutamislepingut, eriti selle artiklit 100a,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut, [1]

koostöös Euroopa Parlamendiga, [2]

võttes arvesse majandus- ja sotsiaalkomitee arvamust [3]

ning arvestades, et:

on tähtis vastu võtta meetmed siseturu järkjärguliseks väljakujundamiseks ajavahemikul kuni 31. detsembrini 1992; siseturg hõlmab sisepiirideta ala, kus on tagatud kaupade, isikute, teenuste ja kapitali vaba liikumine;

Euroopa ühenduste keskkonnakaitset käsitlevas esimeses tegevusprogrammis, mille nõukogu 22. novembril 1973 heaks kiitis, kutsuti ühendust üles arvesse võtma viimaseid teaduses tehtud edusamme võitluseks mootorsõidukite gaasilistest heitmetest tekkiva õhusaaste vastu ning vastavalt muutma eelnevalt vastuvõetud direktiive; kolmandas tegevusprogrammis nähakse ette lisameetmed, mis tuleb võtta mootorsõidukite gaasiliste heitmete praeguste määrade tunduvaks vähendamiseks;

tehnilised nõuded, millele mootorsõidukid peavad siseriiklike õigusaktide kohaselt vastama, käsitlevad muu hulgas sõidukite kasutuselolevatest diiselmootoritest eralduvaid gaasilisi heitmeid;

kõnealused nõuded on liikmesriigiti erinevad; need erinevused võivad piirata kõnealuste toodete vaba liikumist; seetõttu on vaja, et kõik liikmesriigid võtaksid lisaks olemasolevatele eeskirjadele või nende asemel vastu ühesugused nõuded, et eelkõige oleks võimalik iga sõidukitüübi suhtes rakendada nõukogu 6. veebruari 1970. aasta direktiivis 70/156/EMÜ (mootorsõidukite ja nende haagiste tüübikinnitust käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta) [4], viimati muudetud direktiiviga 87/403/EMÜ, [5] ettenähtud EMÜ tüübikinnitusmenetlust;

on soovitatav arvesse võtta tehnilisi nõudeid, mis on vastu võetud ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni eeskirjas nr 49 (diiselmootorite gaasiliste heitmetega seotud tüübikinnituse ühtsed tingimused), mis on lisatud 20. märtsi 1958. aasta kokkuleppele mootorsõidukite seadmete ja osade tüübikinnituse ja selle vastastikuse tunnustamise ühtsete tingimuste vastuvõtmise kohta;

komisjon on kohustunud esitama nõukogule hiljemalt 1988. aasta lõpuks ettepanekud seoses käesolevas direktiivis käsitletava kolme saasteaine piirnormide edasise vähendamisega ning tahkete osakeste heitmete piirväärtuste kindlaksmääramisega,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

Artikkel 1

Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

- sõiduk – teedel kasutamiseks mõeldud, kerega või kereta, vähemalt neljarattaline diiselmootori abil käivitatav sõiduk, mille valmistajakiirus ületab 25 km/h, välja arvatud M1 kategooria sõidukid täismassiga üle 3,5 tonni, nagu on määratletud direktiivi 70/156/EMÜ I lisa punktis 0.4, ning rööbastel liikuvad sõidukid, põllutöötraktorid ja -masinad ning muud töösõidukid,

- diiselmootori tüüp – diiselmootor, millele saab anda eraldi seadmestiku EMÜ tüübikinnituse direktiivi 70/156/EMÜ artikli 9a tähenduses.

Artikkel 2

1. Alates 1. juulist 1988 ei tohi ükski liikmesriik mootori gaasiliste heitmetega seotud põhjustel:

- keelduda EMÜ tüübikinnituse andmisest või direktiivi 70/156/EMÜ artikli 10 lõike 1 viimases taandes ettenähtud teatise väljastamisest või siseriikliku tüübikinnituse andmisest diiselmootori abil käivitatavale sõidukitüübile ega

- keelata selliste uute sõidukite registreerimist, müümist, kasutuselevõtmist või kasutamist ega

- keelduda EMÜ tüübikinnituse või siseriikliku tüübikinnituse andmisest diiselmootori tüübile ega

- keelata uute diiselmootorite müümist või kasutamist,

kui käesoleva direktiivi lisades esitatud nõuded on täidetud.

2. Liikmesriigid võivad alates 1. juulist 1988 mootori gaasiliste heitmetega seotud põhjustel:

- keelduda siseriikliku tüübikinnituse andmisest diiselmootori abil käivitatavale sõidukitüübile või

- keelduda siseriikliku tüübikinnituse andmisest diiselmootori tüübile,

kui käesoleva direktiivi lisades esitatud nõuded ei ole täidetud.

3. Lõiget 2 ei kohaldata kuni 30. septembrini 1990 diiselmootori abil käivitatavate sõidukitüüpide suhtes ning diiselmootori tüüpide suhtes, kui diiselmootori kirjeldus on esitatud tüübikinnitustõendi lisas, mis on välja antud enne kõnealust kuupäeva direktiivi 72/306/EMÜ kohaselt.

4. Liikmesriigid võivad alates 1. oktoobrist 1990 mootori gaasiliste heitmetega seotud põhjustel:

- keelata diiselmootori abil käivitatavate uute sõidukite registreerimise, müümise, kasutuselevõtmise ja kasutamise või

- keelata uute diiselmootorite müümise või kasutamise,

kui käesoleva direktiivi lisades esitatud nõuded ei ole täidetud.

Artikkel 3

1. Diiselmootori tüübi kinnitanud liikmesriik võtab vajalikud meetmed tagamaks, et talle antakse teada igast I lisa punktis 2.3 nimetatud osade või karakteristikute muutmisest. Kõnealuse liikmesriigi pädevad asutused otsustavad muudatustega mootori uue katsetamise ja uue aruande koostamise üle. Kui katsete tulemusena selgub, et käesoleva direktiivi nõuded ei ole täidetud, siis muudatust ei kinnitata.

2. Sõidukitüübi diiselmootoriga seotud tüübikinnituse andnud liikmesriik võtab vajalikud meetmed tagamaks, et talle antakse teada igast sellisele sõidukitüübile paigaldatud mootori muutmisest. Kõnealuse liikmesriigi pädevad asutused otsustavad, kas pärast sellist muutmist tuleb võtta direktiivi 70/156/EMÜ, eelkõige selle artikli 4 või artikli 6 kohaldamisel ettenähtud meetmed.

Artikkel 4

Muudatused, mis on vajalikud lisades esitatud nõuete kohandamiseks tehnika arenguga, võetakse vastu direktiivi 70/156/EMÜ artiklis 13 ettenähtud korras.

Artikkel 5

1. Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigusnormid 1. juuliks 1988. Liikmesriigid teatavad sellest viivitamata komisjonile.

2. Pärast käesoleva direktiivi teatavakstegemist tagavad liikmesriigid komisjoni piisavalt varase informeerimise kõigist käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas liikmesriigi poolt vastu võetud või vastu võtta kavatsetavate õigusaktide eelnõudest, et komisjon jõuaks esitada oma seisukohad.

Artikkel 6

Nõukogu arutab komisjoni ettepaneku alusel hiljemalt 1988. aasta lõpus kolme käesolevas direktiivis käsitletava saasteaine piirväärtuste edasist vähendamist ning tahkete osakeste heitkoguste piirväärtuste kindlaksmääramist.

Artikkel 7

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.

Brüssel, 3. detsember 1987

Nõukogu nimel

eesistuja

Chr. Christensen

[1] EÜT C 193, 31.7.1986, lk 3.

[2] Parlamendi 18. novembri 1987. aasta seisukoht (EÜT C 345, 21.12.1987, lk 61).

[3] EÜT C 333, 29.12.1986, lk 17.

[4] EÜT L 42, 23.2.1970, lk 1.

[5] EÜT L 220, 8.8.1987, lk 44.

--------------------------------------------------

I LISA

RAKENDUSALA, MÕISTED JA LÜHENDID, EMÜ TÜÜBIKINNITUSE TAOTLEMINE, SPETSIFIKATSIOONID JA KATSED NING TOODANGU VASTAVUS

1. REGULEERIMISALA

Käesolevat direktiivi kohaldatakse kõigi diiselmootoriga sõidukite gaasiliste heitmete ja artiklis 1 määratletud diiselmootorite suhtes, välja arvatud need N1, N2 ja M2 kategooria sõidukid, mis on tüübikinnituse saanud direktiivi 70/220/EMÜ [1] alusel, viimati muudetud direktiiviga 88/76/EMÜ [2].

2. MÕISTED JA LÜHENDID

Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

2.1. mootori kinnitamine – mootoritüübi kinnitamine gaasiliste heitmete määra suhtes;

2.2. diiselmootor – survesüüte põhimõttel töötav mootor;

2.3. mootoritüüp – mootorite rühm, mis ei erine selliste oluliste omaduste poolest, nagu on määratletud käesoleva direktiivi II lisas;

2.4. gaasilised heitmed – süsinikmonooksiid, süsivesinikud (eeldatav suhe C1H1,85) ja lämmastikoksiidid, viimati nimetatut väljendatakse lämmastikdioksiidi (NO2) ekvivalendina;

2.5. kasulik võimsus – väntvõlli lõpus või katsestendil saadud vastav võimsus EMÜ kilovattides, mõõdetuna EMÜ võimsuse mõõtmise meetodil, nagu on ette nähtud direktiivis 80/1269/EMÜ [3];

2.6. maksimaalvõimsuse pöörlemiskiirus – pöörlemissageduse regulaatori maksimaalne pöörlemiskiirus täiskoormusel, nagu tootja on müügi- ja hooldusjuhendites kindlaks määranud;

2.7. osakoormus – suurima võimaliku momendikiiruse murdarv mootori teataval pöörlemiskiirusel;

2.8. vahepealne pöörlemiskiirus – suurimale pöördemomendile vastav pöörlemiskiirus, kui see on vahemikus 60–75 % maksimaalvõimsuse pöörlemiskiirusest; muudel juhtudel on see pöörlemiskiirus, mis vastab 60 % maksimaalvõimsuse pöörlemiskiirusest.

2.9. Lühendid ja mõõtühikud

P | kW | korrigeerimata nimivõimsus |

CO | g/kWh | süsinikmonooksiidi heide |

HC | g/kWh | süsivesinike heide |

NOx | g/kWh | lämmastikoksiidide heide |

conc | ppm | mahtkontsentratsioon (ppm) |

mass | g/h | saasteainete massivool |

WF | | kaalutegur |

GEXH | kg/h | niiske heitgaasi voolu masskiirus |

V’EXH | m3/h | kuiva heitgaasi voolu mahtkiirus |

V“EXH | m3/h | niiske heitgaasi voolu mahtkiirus |

GAIR | kg/h | siseneva õhuvoolu masskiirus |

VAIR | m3/h | siseneva õhuvoolu mahtkiirus (niiske õhu temperatuur 0 °C ja rõhk 101,3 kPa) |

GFUEL | kg/h | kütusevoolu masskiirus |

HFID | | kuumleek-ionisatsioondetektor |

NDUVR | | mittehajuv ultraviolett-resonantsneeldur |

NDIR | | mittehajuv infrapunane absorptsioonanalüsaator |

CLA | | kemoluminestsentsanalüsaator |

HCLA | | kuumkemoluminestsentsanalüsaator |

3. EMÜ TÜÜBIKINNITUSE TAOTLEMINE

3.1. Mootoritüübi kui eraldi seadmestiku EMÜ tüübikinnituse taotlemine

3.1.1. Mootoritüübi gaasiliste heitmete määraga seotud tüübikinnitustaotluse peab esitama tootja või tootja nõuetekohaselt volitatud esindaja.

3.1.2. Sellega peavad kaasnema allpool mainitud dokumendid kolmes eksemplaris ning järgmised üksikasjalikud andmed:

3.1.2.1. mootoritüübi kirjeldus, mis sisaldab käesoleva direktiivi II lisas nimetatud üksikasjalikke andmeid ning vastab direktiivi 70/156/EMÜ artiklis 9a ettenähtud nõuetele.

3.1.3. Punktis 6 määratletud tüübikinnituskatsete tegemise eest vastutavale tehnilisele teenistusele esitatakse II lisas kirjeldatud mootoritüübi karakteristikutele vastav mootor.

3.2. Sõidukitüübi mootoriga seotud EMÜ tüübikinnitustaotlus

3.2.1. Sõidukitüübi mootori gaasiliste heitmetega seotud tüübikinnitustaotluse peab esitama sõiduki tootja või tootja nõuetekohaselt volitatud esindaja.

3.2.2. Sellega peavad kaasnema allpool mainitud dokumendid kolmes eksemplaris ning järgmised üksikasjalikud andmed:

3.2.2.1. sõidukitüübi ja mootoriga seotud sõidukiosade kirjeldus, mis sisaldab II lisas nimetatud üksikasjalikke andmeid, ning direktiivi 70/156/EMÜ artikli 3 kohaldamisel ettenähtud dokumentatsioon või

3.2.2.2. sõidukitüübi ja mootoriga seotud sõidukiosade kirjeldus, mis sisaldab II lisas nimetatud üksikasjalikke andmeid, ning vajaduse korral EMÜ tüübikinnitustõendi koopia (VIII lisa), mis on antud sõidukitüübile paigaldatud mootorile kui eraldi seadmestikule ning direktiivi 70/156/EMÜ artikli 3 kohaldamisel ettenähtud dokumentatsioon.

4. EMÜ TÜÜBIKINNITUS

4.1. Punktides 3.1 ja 3.2 nimetatud tüübikinnitusega seoses antakse VIII lisas esitatud näidisele vastav tõend.

5. MOOTORI MÄRGISTUS

5.1. Eraldi seadmestikuna kinnitatud mootoril peab olema:

5.1.1. mootori tootja kaubamärk või kaubanimi;

5.1.2. tootja kaubanduslik kirjeldus;

5.1.3. EMÜ tüübikinnituse number, millele eelneb (eelnevad) EMÜ tüübikinnituse andnud riigi eraldustäht (eraldustähed) [5].

5.2. Märgistus peab olema selgesti loetav ja kustumatu.

6. SPETSIFIKATSIOONID JA KATSED

6.1. Üldosa

Osad, mis võivad mõjutada gaasilisi heitmeid, peavad olema projekteeritud, valmistatud ja paigaldatud nii, et tavakasutuses mootor saaks võimalikust vibratsioonist hoolimata vastata käesoleva direktiivi sätetele.

6.2. Gaasilisi heitmeid käsitlevad spetsifikatsioonid

Katsetamiseks esitatud mootorist eralduvaid gaasilisi heitmeid mõõdetakse III lisas kirjeldatud viisil. Vastuvõetavaks võib tunnistada ka muud viisid, kui tehakse kindlaks, et need annavad samaväärseid tulemusi.

6.2.1. Katsetamisel saadud süsinikmonooksiidi mass, süsivesinike mass ja lämmastikoksiidide mass ei tohi ületada järgmises tabelis esitatud koguseid:

Süsinikmonooksiidi (CO) mass grammides kWh kohta | Süsivesinike (HC) mass grammides kWh kohta | Lämmastikoksiidide (NOx) mass grammides kWh kohta |

11,2 | 2,4 | 14,4 |

7. PAIGALDAMINE SÕIDUKILE

7.1. Mootori sõidukile paigaldamisel tuleb täita järgmisi mootori tüübikinnitusega seotud tingimusi:

7.1.1. sisselaske hõrendus ei tohi ületada kinnitatud mootoritüübi jaoks VIII lisas ettenähtut;

7.1.2. väljalaske vasturõhk ei tohi ületada kinnitatud mootoritüübi jaoks VIII lisas ettenähtut;

7.1.3. mootori lisaseadmete maksimaalne kasutatud võimsus ei tohi ületada mootoritüübi jaoks VIII lisas ettenähtud suurimat lubatud võimsust.

8. TOODANGU VASTAVUS

8.1. Iga käesoleva direktiivi alusel saadud tüübikinnituse numbriga mootor peab vastama kinnitatud mootoritüübile.

8.2. Vastavuse kontrollimiseks, nagu on ette nähtud punktis 8.1, võetakse seeriast EMÜ tüübikinnituse numbriga mootor.

8.3. Üldreeglina kontrollitakse mootori vastavust kinnitatud tüübile tüübikinnitustõendis ning selle lisades esitatud kirjelduse põhjal, ning vajaduse korral katsetatakse mootorit punktis 6.2 nimetatud katses.

8.3.1. Mootori vastavustõendamisel katses kasutatakse järgmist menetlust.

8.3.1.1. Mootor võetakse seeriast ning tehakse III lisas kirjeldatud katse. Katsetamisel saadud süsinikmonooksiidi mass, süsivesinike mass ja lämmastikoksiidide mass ei tohi ületada allpool olevas tabelis esitatud koguseid:

Süsinikmonooksiidi (CO) mass grammides kWh kohta | Süsivesinike (HC) mass grammides kWh kohta | Lämmastikoksiidide (NOx) mass grammides kWh kohta |

12,3 | 2,6 | 15,8 |

8.3.1.2. Kui seeriast võetud mootor ei vasta punkti 8.3.1.1 nõuetele, siis võib tootja taotleda mõõtmisi seeriast võetud mootoritest koosneval näidisel, mille koosseisus on ka algselt võetud mootor. Tootja määrab kokkuleppel tehnilise teenistusega kindlaks näidise suuruse (n). Katsetatakse näidise mootoreid, välja arvatud algselt valitud mootorit. Näidise katsetamisel saadud tulemuste põhjal arvutatakse seejärel välja iga gaasilise heitme aritmeetiline keskmine (

x

). Seeria toodang tunnistatakse vastavaks, kui on täidetud järgmised tingimused:

x

+ k·S ≤ L

[6]

kus:

L on iga asjaomase gaasilise heitme punktis 8.3.1.1 sätestatud piirväärtus ning

k on statistiline tegur, mis sõltub valimi suurusest n ning on antud järgmises tabelis:

n | 2 | 3 | 4 | 5 | 6 | 7 | 8 | 9 | 10 |

k | 0,973 | 0,613 | 0,489 | 0,421 | 0,376 | 0,342 | 0,317 | 0,296 | 0,279 |

n | 11 | 12 | 13 | 14 | 15 | 16 | 17 | 18 | 19 |

k | 0,265 | 0,253 | 0,242 | 0,233 | 0,224 | 0,216 | 0,210 | 0,203 | 0,198 |

Kui n ≥ 20, | k = 0,8602n- |

8.3.2. Toodangu vastavustõendamise eest vastutav tehniline teenistus katsetab mootoreid, mis on tootja spetsifikatsioonide kohaselt osaliselt või täielikult sisse sõidetud.

[1] EÜT L 76, 6.4.1970, lk 1.

[2] EÜT L 36, 9.2.1988, lk 1.

[3] EÜT L 375, 31.12.1980, lk 46.

[5] B = Belgia, D = Saksa Liitvabariik, DK = Taani, E = Hispaania, F = Prantsusmaa, GR = Kreeka, I = Itaalia, IRL = Iirimaa, L = Luksemburg, NL = Madalmaad, P = Portugal, UK = Ühendkuningriik.

[6] S2 = ∑x − x-2n − 1, kus x on valimi n katsetamisel saadud üksikmõõtmise tulemus.

--------------------------------------------------

II LISA

+++++ TIFF +++++

--------------------------------------------------

1. liide

+++++ TIFF +++++

+++++ TIFF +++++

+++++ TIFF +++++

+++++ TIFF +++++

--------------------------------------------------

2. liide

+++++ TIFF +++++

--------------------------------------------------

III LISA

KATSETUSMETOODIKA

1. SISSEJUHATUS

1.1. Käesolevas lisas kirjeldatakse katsetatavate mootorite gaasiliste heitmete määramise meetodit.

1.2. Katse tehakse katsestendile paigaldatud ning dünamomeetriga ühendatud sõidukil.

2. MÕÕTMISPÕHIMÕTE

Mootori väljalasketoru gaasilised heitmed sisaldavad süsivesinikke, süsinikmonooksiidi ja lämmastikoksiide. Soojendatud mootori ettenähtud töötsüklite seerias mõõdetakse püsivalt eespool nimetatud gaaside koguseid heitmetes. Ettenähtud töötsüklite seeria koosneb reast pöörlemiskiiruse ja võimsuse moodustest, mis katavad diiselmootorite tüüpilise tööpiirkonna. Igas mooduses määratakse iga saasteaine kontsentratsioon, heitgaasivool ja efektiivvõimsus ning mõõdetud väärtused kaalutakse ja arvutatakse nende põhjal iga saasteaine kogus grammides kilovatt-tunni kohta, nagu on kirjeldatud käesolevas lisas.

3. SEADMED

3.1. Dünamomeeter ja mootoriseadmed

Mootori heitmete määramise katsetes mootori dünamomeetril kasutatakse järgmisi seadmeid:

3.1.1. nõuetekohaste karakteristikutega mootori dünamomeeter punktis 4.1 kirjeldatud katse tegemiseks;

3.1.2. mõõteriistad pöörlemiskiiruse, pöördemomendi, kütusekulu, õhukulu, jahuti ja määrdeõli temperatuuri, heitgaasi rõhu ja sisselasketorustiku hõrenduse, heitgaasi temperatuuri, sisselaskeõhu temperatuuri, atmosfäärirõhu, niiskuse ja kütuse temperatuuri mõõtmiseks. Kõnealuste mõõteseadmete täpsus peab vastama EMÜ meetodile, mida kasutatakse maanteesõidukite sisepõlemismootorite võimsuse mõõtmisel;

3.1.3. mootori piisava mahuga jahutussüsteem, et hoida mootor normaalsetel töötemperatuuridel kogu ettenähtud katsetamisaja jooksul;

3.1.4. isoleerimata ning jahutuseta heitgaasisüsteem, mis ulatub vähemalt 0,5 meetrit üle proovivõtturi asukoha ning mille vastusurve on ± 650 Pa (± 5 mm Hg) maksimaalse nimivõimsuse ülemmäärast, nagu on kindlaks määratud mootori tootja poolt koostatud müügi- ja hooldusjuhendis;

3.1.5. mootori õhu sisselaskesüsteem sisselasketakistusega ± 300 Pa (30 mm H2O) mootori sellisest töömoodusest, mille tulemusena tekib maksimaalne õhuvool, nagu on tootja poolt õhupuhastile mootori katsetamise korral ette nähtud.

3.2. Analüüsi- ja proovivõtuseadmed

Süsteemi koosseisus on üks HFID analüsaator põlemata süsivesinike (HC) mõõtmiseks, NDIR analüsaator süsinikmonooksiidi (CO) mõõtmiseks ning CLA, HCLA või võrdväärne analüsaator lämmastikoksiidide (NOx) mõõtmiseks. Diiselmootori heitgaasides sisalduvate raskete süsivesinike tõttu tuleb HFID süsteemi kuumutada ning hoida temperatuuril 453–473 K (180–200 °C).

Analüsaatorite täpsus peab olema vähemalt ± 2,5 % skaala maksimaalsest näidust. Analüsaatorite mõõteskaala valitakse vastavalt mõõdetavatele väärtustele.

3.3. Gaasid

3.3.1. Süsteemis ei tohi olla gaasilekkeid. Süsteem peab olema projekteeritud ja ehitatud materjalidest, mis ei mõjuta saasteaine kontsentratsiooni heitgaasis. Kasutada võib järgmisi gaase:

Analüsaator | Võrdlusgaas | Nullgaas |

CO | CO sisaldus N2 | Lämmastik või kuiv puhastatud õhk |

HC | C3H8 sisaldus õhus | Kuiv puhastatud õhk |

NOx | NO sisaldus N2 | lämmastik või kuiv puhastatud õhk |

3.4. Abigaasid

3.4.1. Vajaduse korral peavad katsetamiseks kättesaadavad olema järgmised gaasid:

3.4.2. puhastatud lämmastik (puhtus ≤ 1 ppm C, ≤ 1 ppm CO, ≤ 400 ppm CO2, ≤ 0,1 ppm NO);

3.4.3. puhastatud hapnik (puhtus ≥ 99,5 mahuprotsenti O2);

3.4.4. vesiniku segu (40 ± 2 % vesinikku, tasakaalustav lämmastik või heelium) (puhtus ≤ 1 ppm C, ≤ 400 ppm CO2);

3.4.5. puhastatud sünteetiline õhk (puhtus ≤ 1 ppm C, ≤ 1 ppm CO, ≤ 400 ppm CO2, ≤ 0,1 ppm NO), hapnikusisaldus 18–21 mahuprotsenti;

3.5. Kalibreerimisgaasid

3.5.1. Kalibreerimisgaasi tegelik kontsentratsioon peab olema ± 2 % ettenähtud näitajast.

3.5.2. Kalibreerimisgaaside saamiseks võib kasutada ka gaasijaoturit, milles lahjendamine toimub puhastatud N2 või puhastatud sünteetilise õhuga. Segamisseade peab võimaldama lahjendatud kalibreerimisgaaside määramist täpsusega ± 2 %.

V lisas kirjeldatakse käesoleval ajal kasutatavaid analüüsisüsteeme. Kasutada võib muid, võrdväärseid tulemusi andvaid süsteeme või analüsaatoreid.

4. KATSETUSMETOODIKA

4.1. Katsetsükkel

Järgmine 13astmeline tsükkel tehakse katsemootoriga dünamomeetril:

Astme nr | Mootori pöörlemiskiirus | Osakoormus |

1 | tühikäigu | — |

2 | vahepealne | 10 |

3 | vahepealne | 25 |

4 | vahepealne | 50 |

5 | vahepealne | 75 |

6 | vahepealne | 100 |

7 | tühikäigu | — |

8 | nimi- | 100 |

9 | nimi- | 75 |

10 | nimi- | 50 |

11 | nimi- | 25 |

12 | nimi- | 10 |

13 | tühikäigu | — |

4.2. Heitgaasivoolu mõõtmine

Heitkoguse arvutamiseks on tarvis teada heitgaasivoolu (vaata punkt 4.8.1.1). Heitgaasivoolu määramiseks võib kasutada ükskõik kumba järgmistest meetoditest:

a) heitgaasivoolu otsene mõõtmine mõõteotsaku või võrdväärse mõõteseadmega;

b) õhuvoolu ja kütusevoolu mõõtmine nõuetekohaste mõõteseadmetega ja heitgaasivoolu arvutamine järgmise võrrandi abil:

GEXH = GAIR + GFUEL

või

V’EXH = VAIR – 0,75 GFUEL (kuiva heitgaasi maht)

või

V”EXH = VAIR + 0,77 GFUEL (märja heitgaasi maht)

Heitgaasi määramise täpsus peab olema vähemalt ± 2,5 %. Süsinikmonooksiidi ja lämmastikoksiidi kontsentratsiooni mõõdetakse kuivas heitgaasis. Seetõttu kasutatakse CO ja NOX heitkoguste arvutamiseks kuiva heitgaasi mahtu V’EXH. Kuid kuumutatava proovivõtutoruga analüüsiseadme puhul kasutatakse NOx heitkoguste arvutamiseks niiske heitgaasi mahtu V“EXH. Kui arvutamisel kasutatakse heitgaasivoolu masskiirust (GEXH), siis saadakse CO ja NOX kontsentratsioonid niiskes heitgaasis. HC heitkoguse arvutamisel kasutatakse GEXH ja V“EXH vastavalt kasutatavale mõõtmismeetodile.

4.3. Analüsaatorite ja proovivõtusüsteemi töö

Analüsaatoritega töötamisel tuleb järgida seadme tootja poolt antud käivitamis- ja tööjuhendeid. Järgmisi miinimumnõudeid tuleb täita.

4.3.1. Kalibreerimismenetlus

Kalibreerimine tehakse ühe kuu jooksul enne heitkoguste määramise katset. Mõõteseadmed kalibreeritakse ja kalibreerimiskõverad kontrollitakse võrdlusgaasiga. Kasutatakse samasuguseid gaasivoolu määrasid nagu heitgaasi proovivõtul.

4.3.1.1. Analüsaatorite soojendamiseks kulub vähemalt kaks tundi.

4.3.1.2. Süsteemi katsetatakse lekete suhtes. Proovivõttur võetakse heitgaasisüsteemi küljest lahti ning ots suletakse. Analüsaatori pump lülitatakse sisse. Pärast esialgset stabiliseerumisaega peavad kõik voolu kulumõõturid ja manomeetrid olema nullis. Vastupidisel juhul kontrollitakse proovivõtutoru (-torusid) ning viga parandatakse.

4.3.1.3. Vajaduse korral reguleeritakse NDIR analüsaatorit ning HFID analüsaatori leegi põlemist optimeeritakse.

4.3.1.4. CO ja NOx analüsaatorid nullistatakse puhastatud kuiva õhku (või lämmastikku) kasutades; kuiv õhk puhastatakse HC analüsaatori jaoks. Analüsaatorid lähtestatakse asjakohaste kalibreerimisgaaside abil.

4.3.1.5. Nullasendit kontrollitakse veel kord ning korratakse vajaduse korral punktis 4.3.1.4 kirjeldatud menetlust.

4.3.2. Kalibreerimiskõvera kindlaksmääramine

4.3.2.1. Analüsaatori kalibreerimiskõver määratakse vähemalt viie võimalikult ühtlaselt paigutatud kalibreerimispunkti abil. Suurima kontsentratsiooniga kalibreerimisgaasi nimikontsentratsioon peab olema vähemalt 80 % skaala kogu mõõtepiirkonnast.

4.3.2.2. Kalibreerimiskõvera arvutamisel kasutatakse vähimruutude meetodit.

Kui saadud polünoomi aste on suurem kui 3, siis peab kalibreerimispunktide arv võrduma vähemalt kõnealuse polünoomi astmega pluss 2.

4.3.2.3. Kalibreerimiskõver ei tohi ühegi kalibreerimisgaasi nimiväärtusest erineda rohkem kui 2 %.

4.3.2.4. Kalibreerimiskõvera teekond

Kalibreerimiskõvera teekonna ning kalibreerimispunktide järgi on võimalik kontrollida, kas kalibreerimine on tehtud õigesti. Esitada tuleb analüsaatori eri tunnusjooned, eelkõige:

- skaalajaotus,

- tundlikkus,

- nullpunkt,

- kalibreerimise kuupäev.

4.3.2.5. Kasutada võib alternatiivset tehnoloogiat (näiteks arvuti, mõõtepiirkonna elektrooniline kontroll jne), kui tehnilisele teenistusele suudetakse tõestada, et teised meetodid on sama täpsed.

4.3.3. NOx konverteri kasuteguri katse

4.3.3.1. NOx muundamisel NO kasutatava konverteri kasutegur määratakse järgmiselt:

4.3.3.2. Käesoleva lisa lõpus esitatud katset ning allpool toodud menetlust kasutades saab konverterite kasutegurit määrata osonaatori abil.

4.3.3.3. CLA kalibreeritakse kõige sagedamini kasutatavas mõõteulatuses null- ja võrdlusgaasi kasutades tootja spetsifikatsioonide kohaselt (NO sisaldus peab olema 80 % skaala kogu mõõtepiirkonnast ning NO2 kontsentratsioon gaaside segus peab olema vähemalt 5 % väiksem kui NO kontsentratsioon). NOx analüsaator peab olema NO mooduses nii, et võrdlusgaas ei läbi konverterit. Registreeritakse kontsentratsiooninäit.

4.3.3.4. T-liitmiku kaudu lisatakse gaasivoolule pidevalt hapnikku, kuni saadud näit on ligikaudu 10 % väiksem punktis 4.3.3.3 esitatud kalibreerimiskontsentratsioonist. Registreeritakse kontsentratsiooninäit (c). Osonaator on kogu toimingu ajal desaktiveeritud.

4.3.3.5. Nüüd aktiveeritakse osonaator, et tekitada piisavalt osooni, millega alandatakse NO kontsentratsioon 20 protsendini (minimaalselt 10 %) punktis 4.3.3.3 antud kalibreerimiskontsentratsioonist. Registreeritakse kontsentratsiooninäit (d).

4.3.3.6. Seejärel lülitatakse NO analüsaator NOX moodusele, mis tähendab, et gaasisegu (koostisega NO, NO2, O2 ja N2) pääseb nüüd läbi konverteri. Registreeritakse kontsentratsiooninäit (a).

4.3.3.7. Nüüd desaktiveeritakse osonaator. Punktis 4.3.3.4 kirjeldatud gaaside segu voolab konverterist läbi detektorisse. Registreeritakse kontsentratsiooninäit (b).

4.3.3.8. Osonaatori desaktiveerimisega katkeb ka hapniku juurdevool. NO näit analüsaatoril ei tohi siis moodustada üle 5 % punktis 4.3.3.3 esitatud väärtusest.

4.3.3.9. NOX konverteri kasuteguri arvutatakse järgmiselt:

kasutegur

=

× 100

4.3.3.10. Konverteri kasutegurit tuleb katsetada enne NOx analüsaatori iga kalibreerimist.

4.3.3.11. Konverteri kasutegur peab olema vähemalt 90 %.

NB:

Juhul kui analüsaatori mõõtepiirkond asub väljaspool NOx generaatori suurimat mõõtepiirkonda, et tekitada vähenemise 80 protsendilt 20 protsendile, siis kasutatakse NOx generaatori suurimat mõõtepiirkonda.

4.3.4. Kontrollimised enne katset

Infrapuna-NDIR analüsaatoreid tuleb eelsoojendada vähemalt kaks tundi, kuid üldiselt võiksid need olla püsivalt sisse lülitatud. Katkesti mootorid võib välja lülitada, kui seadet ei kasutata.

4.3.4.1. HC analüsaator tuleb kuiva õhu või lämmastikuga nullistada ning saada võimendi mõõdikul ja meerikul püsiv nullväärtus.

4.3.4.2. Võrdlusgaas juhitakse sisse ning voolu tugevus seatakse vastavusse kalibreerimiskõveraga. Kalibreerimisel, võrdlus- ja heitgaasi proovivõtul kasutatakse sama voolumäära, et ei oleks vaja korrigeerida proovivõtukambri rõhku. Kasutatakse võrdlusgaasi, mille koostisosa kontsentratsioon moodustab 75–95 % skaala kogu mõõtepiirkonnast. Kontsentratsiooni hälve võib olla ± 2,5 %.

4.3.4.3. Kontrollitakse nullväärtust ning vajaduse korral korratakse punktides 4.3.2.1 ja 4.3.2.2 kirjeldatud menetlusi.

4.3.4.4. Kontrollitakse voolukiiruse väärtusi.

4.4. Kütus

Kütusena kasutatakse IV lisas nimetatud etalonkütust.

4.5. Mootorikatse tingimused

4.5.1. Mõõdetakse mootori sisselaskeõhu absoluutset temperatuuri (T) kelvinites ning kuiva atmosfäärirõhku (ps), väljendatuna kilopaskalites, ning määratakse parameeter F järgmise valemi abil:

F =

×

4.5.2. Katsetulemused tunnistatakse kehtivaks, kui:

0,96 ≤ F ≤ 1,06

4.6. Katse käik

Katsetsükli iga mooduse pöörlemiskiirus peab vastama kindlaksmääratud pöörlemiskiirusele täpsusega ± 50 p/min ning kindlaksmääratud pöördemoment võib erineda suurimast pöördemomendist ± 2 % katse pöörlemiskiirusel. Kütuse temperatuur pritsepumba sisselaskeava juures peab olema vahemikus 306–316 K (33–43 °C). Pöörlemissageduse regulaatorit ja kütusesüsteemi reguleeritakse tootja müügi- ja hooldusjuhendite kohaselt. Enne iga katset sooritatakse järgmised toimingud:

4.6.1. mõõteriistad ja proovivõtturid paigaldatakse nõuetekohaselt;

4.6.2. jahutussüsteem käivitatakse,

4.6.3. mootor käivitatakse ja seda soojendatakse, kuni kõik temperatuurid ja rõhud on saavutanud tasakaalu;

4.6.4. katseetappide kindlaksmääratud pöördemomendi väärtuste arvutamiseks määratakse katseliselt kindlaks pöördemomendi kõver täiskoormusel; arvesse võetakse mootori lisaseadmete suurimat lubatud võimsust, nagu see on tootja poolt kõnealuse mootoritüübi jaoks ette nähtud. Mootori pöörlemiskiirusele vastav dünamomeetri seadistus arvutatakse järgmise valemi põhjal:

s = P

×

+ P

kus

s = dünamomeetri seadistus,

Pmin = mootori minimaalne efektiivvõimsus vastavalt II lisa I liite punkti 7.2 tabeli (e) reale,

L = osakoormus vastavalt käesoleva lisa punktile 4.1,

Paux = mootori lisaseadmete kogu lubatud kasutatav võimsus, millest on lahutatud kõigi selliste mootori poolt tegelikult käivitatavate seadmete võimsus: II lisa 1. liite punkti 7.2 alapunktid d–b;

4.6.5. heitgaasianalüsaatorid nullistatakse ja määratakse kindlaks mõõteulatus;

4.6.6. alustatakse katseseeriat (vaata punkt 4.1). Mootor pannakse igas mooduses tööle kuueks minutiks, kusjuures mootori pöörlemiskiirust ja koormust muudetakse esimese minuti jooksul. Analüsaatorite näidud registreeritakse lintmeerikule kogu kuueminutilise ajavahemiku jooksul, kusjuures sellest vähemalt viimase kolme minuti jooksul peab heitgaas voolama läbi analüsaatorite. Mootori pöörlemiskiirus ja koormus, siseneva õhuvoolu temperatuur ja hõrendus, heitgaasi temperatuur ja vasturõhk, kütusevoolu ja heitgaasivoolu õhusisaldus registreeritakse iga mooduse viimase viie minuti jooksul, kusjuures pöörlemiskiirus ja koormus peavad olema nõuetekohased iga mooduse viimasel minutil;

4.6.7. kõik arvutamisel vajalikud lisaandmed tuleb mõõta ja registreerida (vaata punkt 4.7);

4.6.8. heitgaasianalüsaatorite nullnäitu ja mõõtepiirkonna näite kontrollitakse ja lähtestatakse nõuetekohaselt vähemalt katse lõpus. Katse loetakse nõuetekohaseks, kui pärast katset vajalik tulemuste korrigeerimine ei ületa punktis 3.2 ettenähtud analüsaatorite täpsusnõudeid.

4.7. Meeriku näit

Iga mooduse viimased 60 sekundit otsitakse tulemuste seast välja ning määratakse kindlaks HC, CO ja NOx keskmised väärtused kõnealusel ajavahemikul. HC, CO ja NOx kontsentratsioon igas mooduses määratakse meeriku keskmise näidu ja vastavate kalibreerimisandmete põhjal. Kasutada võib ka teistsugust registreerimisviisi, kui see kindlustab samaväärsete tulemustega andmekogumise.

4.8. Arvutamine

4.8.1. Lõplikud katsetulemused saadakse järgmiste toimingute abil:

4.8.1.1. iga mooduse kohta määratakse heitgaasivoolu masskiirus GEXH või V’EXH ja V”EXH (vaata punkt 4.2);

4.8.1.2. GEXH kasutamisel tuleb mõõdetud süsinikmonooksiidi ja lämmastikoksiidide kontsentratsioonid VI lisa kohaselt niiske heitgaasi kontsentratsioonideks ümber arvutada. Kuid kuumutatava proovivõtutoruga analüüsiseadme puhul ei arvutata NOx heitmeid VI lisa kohaselt ümber;

4.8.1.3. NOx kontsentratsiooni korrigeeritakse VII lisa kohaselt;

4.8.1.4. iga mooduse saasteainete voolu mass arvutatakse järgmiselt:

(1) NOxmass = 0,001587 × NOxcone × GEXH

(2) COmass = 0,000966 × COcone × GEXH

(3) HC mass = 0,000478 × HCcone × GEXH

või

(1) NOxmass = 0,00205 × NOx cone × V’EXH (kuiv) kuumutamiseta süsteemides

(2) NOx mass = 0,00205 × NOx cone × V”EXH (niiske) kuumutatavates süsteemides

(3) COmass = 0,00125 × COcone × V’EXH (kuiv)

(4) HC mass = 0,000618 × HCcone × V”EXH (niiske)

4.8.2. heitkoguseid arvutatakse järgmiselt:

NO

=

∑NO

× WF

CO =

∑CO

× WF

HC =

∑HC

× WF

Arvutamisel kasutatavad kaalutegurid on esitatud järgmises tabelis:

Moodus | Kaalutegur |

1 | 0,25/3 |

2 | 0,08 |

3 | 0,08 |

4 | 0,08 |

5 | 0,08 |

6 | 0,25 |

7 | 0,25/3 |

8 | 0,10 |

9 | 0,02 |

10 | 0,02 |

11 | 0,02 |

12 | 0,02 |

13 | 0,25/3 |

+++++ TIFF +++++

NOx konverteri kasuteguri määramise seade

--------------------------------------------------

IV LISA

TÜÜBIKINNITUSKATSETEKS JA TOODANGU VASTAVUSE TÕENDAMISEKS ETTENÄHTUD ETALONKÜTUSE TEHNILISED KARAKTERISTIKUD

CEC etalonkütus RF-0003-A-84 (1), (3), (7)

Tüüp: diislikütus

| Piirmäärad ja ühikud | ASTM meetod |

Tsetaaniarv | min 49 | D 613 |

maks. 53 | |

Tihedus 15 °C (kg/l) | min 0,835 | D 1298 |

maks. 0,845 | |

Destillatsioon | | |

—50 % | min 245 °C | D 86 |

—90 % | min 320 °C | |

maks. 340 °C | |

—lõplik keemispunkt | maks. 370 °C | |

Leekpunkt | min 55 °C | D 93 |

CFPP | min — | maks. –5 °C |

EN 116 (CEN) | |

Viskoossus 40 °C | min 2,5 mm2/s | D 445 |

maks. 3,5 mm2/s | |

Väävlisisaldus | min (registreeritav) | D 1266/D 2622 |

maks. 0,3 massiprotsenti | D 2785 |

Vasekorrosioon | maks. 1 | D 130 |

Koksiarv Conradsoni järgi (10 % GRD) | maks. 0,2 massiprotsenti | D 189 |

Tuhasisaldus | maks. 0,01 massiprotsenti | D 482 |

Veesisaldus | maks. 0,05 massiprotsenti | D 95/D 1744 |

Neutralisatsiooniarv (tugev hape) | maks 0,20 mg KOH/g | |

Oksüdatsiooni stabiilsus | maks 2,5 mg/100 ml | D 2274 |

Lisaained | | |

--------------------------------------------------

V LISA

ANALÜÜSISÜSTEEMID

Kirjeldatakse kolme analüüsisüsteemi, mille kasutamine põhineb:

- HFID analüsaatoril süsivesinike mõõtmiseks,

- NDIR analüsaatoril süsinikmonooksiidi mõõtmiseks,

- CLA, HCLA analüsaatoril või samaväärsel, kuumutatava proovivõtutoruga või ilma kuumutatava proovivõtutoruta analüsaatoril, mida kasutatakse lämmastikoksiidide mõõtmiseks.

Süsteem nr 1

NOx mõõtmiseks kemoluminestsentsanalüsaatorit kasutava analüüsi- ja proovivõtusüsteemi skeem on esitatud joonisel 1.

SP | Roostevabast terasest proovivõttur proovide võtmiseks heitgaasisüsteemist. Soovitatakse staatilist, suletud otsa ja mitme avaga sondi, mis moodustab vähemalt 80 % väljalasketorust. Heitgaasi temperatuur proovivõtturi juures ei tohi olla alla 343 K (70 °C) |

HSL | Kuumutatav proovivõtutoru, mille temperatuur peab püsima vahemikus 453–473 K (180–200 °C); toru materjaliks peab olema roostevaba teras või PTFE. |

F1 | Kuumutatav eelfilter, kui seda kasutatakse; temperatuur peab vastama HSLi temperatuurile. |

T1 | Kuivatuskappi siseneva proovigaasi voo temperatuuri näidik. |

V1 | Nõuetekohane ventiil proovigaasi, võrdlusgaasi või õhuvoolu valikuks. Ventiil peab asuma kuivatuskapis või seda tuleb kuumutada proovivõtutoru temperatuurini. |

V2, V3 | Nõelventiilid kalibreerimisgaasi ja nullgaasi reguleerimiseks. |

F2 | Filter tahkete osakeste eemaldamiseks. Sobib 70 mm läbimõõduga kettakujuline klaaskiudfilter. Filtrile peab saama kergesti juurde pääseda ning seda tuleb iga päev või vajaduse korral sagedamini vahetada. |

P1 | Kuumutatav proovivõtupump. |

G1 | Manomeeter rõhu mõõtmiseks proovivõtutorus. |

V4 | Rõhuregulaator, et kontrollida rõhku proovivõtutorus ning voolu detektorisse. |

HFID | Kuumleek-ionisatsioondetektor süsivesinike mõõtmiseks. Kuivatuskapi temperatuur tuleb hoida vahemikus 453–473 K (180–200 °C) |

FL1 | Voolumõõtur möödavoolu mõõtmiseks. |

R1, R2 | Õhu ja kütuse rõhuregulaatorid. |

SL | Proovivõtutoru. Toru materjaliks peab olema roostevaba teras või PTFE. See võib olla kuumutatav või mittekuumutatav. |

B | Paak heitgaasiproovis sisalduva vee jahutamiseks ja kondenseerimiseks. Paagi temperatuur tuleb jää või jahutussüsteemi abil hoida vahemikus 273–277 K (0–4 °C). |

C | Piisava suurusega jahutusspiraal ja püüdur veeauru kondenseerimiseks ja kogumiseks. |

T2 | Paagi temperatuuri näidik. |

V5, V6 | Kippventiilid kondensaadi püüduri ja paagi veetustamiseks. |

V7 | Kolmekäiguline kraan. |

F3 | Filter tahkete osakeste eemaldamiseks enne proovi analüüsimist. Sobib klaaskiudfiltri tüüpi filter läbimõõduga 70 mm. |

P2 | Proovivõtupump. |

V8 | Rõhuregulaator proovigaasi voolu reguleerimiseks. |

V9, V10, V11, V12 | Kolmekäigulised kuulkraanid või solenoidventiilid proovigaasi, nullgaasi või kalibreerimisgaasi voogude juhtimiseks analüsaatoritesse. |

V13, V14 | Nõelventiilid analüsaatoritesse suunduvate gaasivoolude reguleerimiseks. |

CO | NDIR analüsaator süsinikmonooksiidi jaoks. |

NOx | CLA analüsaator lämmastikoksiidide jaoks. |

FL2, FL3, FL4 | Möödavoolu voolumõõturid. |

Süsteem nr 2

NOx mõõtmiseks NDIR analüsaatorit kasutava analüüsi- ja proovivõtusüsteemi skeem on esitatud joonisel 2.

SP | Roostevabast terasest proovivõttur proovide võtmiseks heitgaasisüsteemist. Soovitatakse staatilist, suletud otsa ja mitme avaga proovivõtturit, mis moodustab vähemalt 80 % väljalasketorust; heitgaasi temperatuur proovivõtturi juures ei tohi olla alla 343 K (70 °C) (direktiivi 72/306/EMÜ kohaselt). Proovivõttur peab asuma väljalasketorus 1–5 meetri kaugusel väljavoolutorustiku ava äärikust või turboülelaaduri väljalaskeavast. |

HSL | Kuumutatav proovivõtutoru, mille temperatuur tuleb hoida vahemikus 453–473 K (180–200 °C); toru materjaliks peab olema roostevaba teras või PTFE. |

F1 | Kuumutatav eelfilter, kui seda kasutatakse; eelfiltri temperatuur peab vastama HSLi temperatuurile. |

T1 | Kuivatuskappi siseneva proovigaasi voo temperatuuri näidik. |

V1 | Nõuetekohane ventiil proovigaasi, võrdlusgaasi või õhuvoolu valikuks. Ventiil peab asuma kuivatuskapis või seda tuleb kuumutada proovivõtutoru temperatuurini. |

V2, V3 | Nõelventiilid kalibreerimisgaasi ja nullgaasi reguleerimiseks. |

F2 | Filter tahkete osakeste eemaldamiseks. Sobib 70 mm läbimõõduga kettakujuline klaaskiudfilter. Filtrile peab saama kergesti juurde pääseda ning seda tuleb vahetada iga päev, kuid vajaduse korral sagedamini. |

P1 | Kuumutatav proovivõtupump. |

G1 | Manomeeter rõhu mõõtmiseks proovivõtutorus. |

V4 | Rõhuregulaator, et kontrollida rõhku proovivõtutorus ning voolu detektorisse. |

HFID | Kuumleek-ionisatsioondetektor süsivesinike mõõtmiseks. Kuivatuskapi temperatuur tuleb hoida vahemikus 453–473 K (180–200 °C). |

FL1 | Voolumõõtur ülevoolu mõõtmiseks. |

R1, R2 | Õhu ja kütuse rõhuregulaatorid. |

SL | Proovivõtutoru. Toru materjaliks peab olema roostevaba teras või PTFE. |

B | Paak heitgaasiproovis sisalduva vee jahutamiseks ja kondenseerimiseks. Paagi temperatuur tuleb jää või jahutussüsteemi abil hoida vahemikus 273–277 K (0–4 °C). |

C | Piisava suurusega jahutusspiraal ja püüdur veeauru kondenseerimiseks ja kogumiseks. |

T2 | Paagi temperatuuri näidik. |

V5, V6 | Kippventiilid kondensaadi püüduri ja paagi veetustamiseks. |

V7 | Kolmekäiguline kraan. |

F3 | Filter tahkete osakeste eemaldamiseks proovist enne analüüsimist. Sobib klaaskiudfiltri tüüpi filter läbimõõduga 70 mm. |

P2 | Proovivõtupump. |

V8 | Rõhuregulaator proovigaasi voolu reguleerimiseks. |

V9 | Kuulkraan või solenoidventiil proovigaasi, nullgaasi või kalibreerimisgaasi voo juhtimiseks analüsaatoritesse. |

V10, V11 | Möödaviik-kuivati kolmekäigulised kraanid. |

D | Kuivati niiskuse eemaldamiseks proovigaasivoost. Kui kuivati asub NOx analüsaatori ees, siis mõjutab see minimaalselt NOx kontsentratsiooni. |

V12 | Nõelventiil analüsaatoritesse suunduvate voolude reguleerimiseks. |

G2 | Mõõtur analüsaatorite juures oleva sisendrõhu mõõtmiseks. |

CO | NDIR analüsaator süsinikmonooksiidi jaoks. |

NOx | NDIR analüsaator lämmastikoksiidide jaoks. |

FL2, FL3 | Möödavoolu voolumõõturid. |

Süsteem nr 3

NOx mõõtmiseks HCLA või samaväärseid süsteeme kasutava analüüsi- ja proovivõtusüsteemi skeem on esitatud käesoleva lisa joonisel 3.

SP | Roostevabast terasest proovivõttur proovide võtmiseks heitgaasisüsteemist. Soovitatakse staatilist, suletud otsa ja mitme avaga proovivõtturit, mis moodustab vähemalt 80 % väljalasketorust; heitgaasi temperatuur proovivõtturi juures ei tohi olla alla 343 K (70 °C) |

HSL1 | Kuumutatav proovivõtutoru, mille temperatuur tuleb hoida vahemikus 453–473 K (180–200 °C); toru materjaliks peab olema roostevaba teras või PTFE. |

F1 | Kuumutatav eelfilter, kui seda kasutatakse; temperatuur peab vastama HSL1 temperatuurile. |

T1 | Termokappi siseneva proovigaasi temperatuuri näidik. |

V1 | Nõuetekohane ventiil proovigaasi, võrdlusgaasi või õhuvoolu valimiseks. Ventiil peab asuma termokapis või seda tuleb kuumutada proovivõtutoru HSL1 temperatuurini. |

V2, V3 | Nõelventiilid kalibreerimisgaasi ja nullgaasi reguleerimiseks. |

F2 | Filter tahkete osakeste eemaldamiseks. Sobib 70 mm läbimõõduga kettakujuline klaaskiudfilter. Filtrile peab saama kergesti juurde pääseda ning seda tuleb vahetada iga päev, kuid vajaduse korral sagedamini. |

P1 | Kuumutatav proovivõtupump. |

G1 | Manomeeter rõhu mõõtmiseks proovivõtutoru HC analüsaatoris. |

R3 | Rõhuregulaator, et kontrollida rõhku proovivõtutorus ning voolu detektorisse. |

HFID | Kuumleek-ionisatsioondetektor süsivesinike mõõtmiseks. Kuivatuskapi temperatuur peab olema 453–473 K (180–200 °C) |

FL1, FL2, FL3 | Voolumõõturid möödavoolu mõõtmiseks. |

R1, R2 | Rõhuregulaatorid õhu ja kütuse reguleerimiseks. |

HSL2 | Kuumutatav proovivõtutoru, mille temperatuur peab püsima vahemikus 368–473 K (95–200 °C); toru materjaliks peab olema roostevaba teras või PTFE. |

T2 | CL analüsaatorisse siseneva proovigaasivoo temperatuuri näidik. |

T3 | NO2/NO konverteri temperatuuri näidik. |

V9, V10 | NO2–NO konverteri möödaviigu kolmekäiguline kraan. |

V11 | Nõelventiil NO2/NO konverterit ja möödaviiku läbiva voolu tasakaalustamiseks. |

SL | Proovivõtutoru. Toru materjaliks peab olema roostevaba teras või PTFE. See võib olla kuumutatav või mittekuumutatav. |

B | Paak heitgaasiproovis sisalduva vee jahutamiseks ja kondenseerimiseks. Paagi temperatuur tuleb jää- või jahutussüsteemi abil hoida vahemikus 273–277 K (0–4 °C). |

C | Piisava suurusega jahutusspiraal ja püüdur veeauru kondenseerimiseks ja kogumiseks. |

T4 | Paagi temperatuuri näidik. |

V5, V6 | Kippventiilid kondensaadi püüduri ja paagi veetustamiseks. |

R4, R5 | Rõhuregulaator proovigaasivoolu reguleerimiseks. |

V7, V8 | Kuulkraan või solenoidventiilid proovigaasi, nullgaasi või kalibreerimisgaasi voo juhtimiseks analüsaatoritesse. |

V12, V13 | Nõelventiilid voolude juhtimiseks analüsaatoritesse. |

CO | NDIR analüsaator süsinikmonooksiidi jaoks. |

NOx | HCLA analüsaator lämmastikoksiidide jaoks. |

FL4, FL5 | Möödavoolu voolumõõturid. |

V4, V14 | Kolmekäigulised kuulkraanid või solenoidventiilid. Kraanid peavad asuma termokapis või neid tuleb kuumutada proovivõtutoru HSL1 temperatuurini. |

+++++ TIFF +++++

Voolu skeem CO, NOx, HC sisaldava heitgaasi analüüsisüsteemis (NOx, analüüs CLA abil)

+++++ TIFF +++++

Voolu skeem CO, NOX, HC sisaldava heitgaasi analüüsisüsteemis (NOx, analüüs NDIR analüsaatori abil)

+++++ TIFF +++++

Voolu skeem CO, NOx, HC sisaldava heitgaasi analüüsisüsteemis (analüüs HCLA ja kuumutatud proovivõtutoru abil)

--------------------------------------------------

VI LISA

SÜSINIKMONOOKSIIDI JA LÄMMASTIKOKSIIDIDE KONTSENTRATSIOONIDE NIISKUSMUUNDAMINE

Kõnealuses menetluses mõõdetakse süsinikmonooksiidi ja lämmastikoksiidide kontsentratsioone heitgaasis tavaliselt kuivalt. Mõõdetud väärtuste muundamiseks heitgaasis sisalduvateks kontsentratsioonideks (niiske) võib kasutada järgmist valemit:

ppm

= ppm

×

G

G

kus:

GFUEL = kütusevool (kg/s) (kg/h)

GAIR = õhuvool (kg/s) (kg/h) (kuiv õhk)

--------------------------------------------------

VII LISA

LÄMMASTIKOKSIIDIDE NIISKUSKORREKTSIOONITEGUR

Lämmastikoksiidide väärtused korrutatakse järgmise niiskuskorrektsiooniteguriga:

1 + A

+ B × 1,8

kus:

A 0,044

G

G

− 0,0038

B 0,116

G

G

+ 0,0053

m = sisselaskeõhu niiskus, vee kogus grammides 1 kg kuivas õhus

T = õhu temperatuur kelvinites

G

G

AIR = kütuse/õhu suhe (kuiv õhk)

--------------------------------------------------

VIII LISA

+++++ TIFF +++++

--------------------------------------------------

Liide

+++++ TIFF +++++

--------------------------------------------------