Nõukogu kolmeteistkümnes direktiiv,

17. november 1986,

kumuleeruvate käibemaksudega seotud liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta — ühenduse territooriumil registreerimata maksukohustuslastele käibemaksu tagastamise kord

(86/560/EMÜ)

EUROOPA ÜHENDUSTE NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Majandusühenduse asutamislepingut, eriti selle artikleid 99 ja 100,

võttes arvesse nõukogu 17. mai 1977. aasta kuuendat direktiivi 77/388/EMÜ kumuleeruvate käibemaksudega seotud liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta — ühine käibemaksusüsteem: ühtne maksubaas, [1] eriti selle artikli 17 lõiget 4,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut, [2]

võttes arvesse Euroopa Parlamendi arvamust, [3]

võttes arvesse majandus- ja sotsiaalkomitee arvamust [4]

ning arvestades, et:

riigi territooriumil registreerimata maksukohustuslastele käibemaksu tagastamise korda käsitleva direktiivi 79/1072/EMÜ [5] artikkel 8 sätestab, et ühenduse territooriumil registreerimata maksukohustuslaste puhul võivad liikmesriigid tagastamisest keelduda või kehtestada eritingimusi;

on vaja tagada ühenduse ja kolmandate riikide vaheliste kaubandussuhete ühtlane areng direktiivi 79/1072/EMÜ sätete põhjal, võttes samas arvesse kolmandates riikides ettetulevaid erinevaid olukordi;

tuleks vältida teatavaid maksude tasumisest kõrvalehoidumise ja maksustamise vältimise vorme,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

Artikkel 1

Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

1) ühenduse territooriumil registreerimata maksukohustuslane — direktiivi 77/388/EMÜ artikli 4 lõikes 1 nimetatud maksukohustuslane, kes ei ole käesoleva direktiivi artikli 3 lõikes 1 nimetatud ajavahemiku jooksul kõnealusel territooriumil omanud ettevõtet või püsiasukohaga allüksust, kus äritehinguid teostatakse, või sellise ettevõtte või püsiasukohaga allüksuse puudumise korral omanud alalist elu- või asukohta, ja kes ei ole sellesama ajavahemiku jooksul tarninud kaupu või pakkunud teenuseid artiklis 2 nimetatud liikmesriigis, välja arvatud:

a) veoteenused ja nende lisateenused, mis on maksust vabastatud direktiivi 77/388/EMÜ artikli 14 lõike 1 punkti i, artikli 15 või artikli 16 lõike 1 punktide B, C ja D kohaselt;

b) teenused, mille puhul kohustub direktiivi 77/388/EMÜ artikli 21 lõike 1 punkti b kohaselt maksu maksma ainult teenuse saaja;

2) ühenduse territoorium — liikmesriikide territooriumid, mille suhtes kohaldatakse direktiivi 77/388/EMÜ.

Artikkel 2

1. Ilma et see piiraks artiklite 3 ja 4 kohaldamist, tagastab iga liikmesriik igale ühenduse territooriumil registreerimata maksukohustuslasele järgnevalt sätestatud tingimustel kogu käibemaksu, mida viimane on maksnud teistele maksukohustuslastele riigi territooriumil talle pakutud teenuste või tarnitud vallasasjade eest või kaupade importimisel riiki, kuivõrd sellised kaupu ja teenuseid kasutatakse direktiivi 77/388/EMÜ artikli 17 lõike 3 punktides a ja b nimetatud tehinguteks või käesoleva direktiivi artikli 1 punkti 1 alapunktis b nimetatud teenuste pakkumiseks.

2. Liikmesriigid võivad lõikes 1 nimetatud tagastused muuta sõltuvaks kolmandate riikide antavatest võrreldavatest soodustustest kumuleeruvate käibemaksude suhtes.

3. Liikmesriigid võivad nõuda maksuesindaja määramist.

Artikkel 3

1. Artikli 2 lõikes 1 nimetatud tagastused tehakse maksukohustuslase avalduse põhjal. Liikmesriigid määravad kindlaks avalduste esitamise korra, kaasa arvatud vastavad tähtajad, ajavahemiku, mida avaldus peaks hõlmama, avalduste vastuvõtmiseks pädeva ametiasutuse ja miinimumsummad, mille suhtes võib avalduse esitada. Nad määravad kindlaks ka tagastamise korra, kaasa arvatud vastavad tähtajad. Nad kehtestavad avalduse esitajale sellised kohustused, mida on vaja, et määrata kindlaks, kas avaldus on põhjendatud, ja et vältida pettusi, eelkõige aga kohustuse esitada tõendid selle kohta, et ta on tegelenud äritoimingutega kooskõlas direktiivi 77/388/EMÜ artikli 4 lõikega 1. Avalduse esitaja peab kirjalikult kinnitama, et kindlaksmääratud ajavahemiku jooksul ei ole ta teostanud ühtegi tehingut, mis ei vasta käesoleva direktiivi artikli 1 punktis 1 sätestatud tingimustele.

2. Tagastusi ei või teha tingimustel, mis on soodsamad kui ühenduse maksukohustuslaste suhtes kohaldatavad.

Artikkel 4

1. Käesoleva direktiivi kohaldamisel määratakse õigus saada tagastust kindlaks kooskõlas direktiivi 77/388/EMÜ artikliga 17 nii, nagu seda kohaldatakse liikmesriigis, kus tagastus toimub.

2. Liikmesriigid võivad siiski sätestada teatavate kulutuste väljajätmise käesoleva direktiivi reguleerimisalast või kehtestada tagastuste suhtes lisatingimusi.

3. Käesolevat direktiivi ei kohaldata kaubatarnete suhtes, mis on maksust vabastatud või mida võib maksust vabastada direktiivi 77/388/EMÜ artikli 15 punkti 2 kohaselt.

Artikkel 5

1. Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 1. jaanuariks 1988. Käesolevat direktiivi kohaldatakse ainult nende tagastusavalduste suhtes, mis käsitlevad pärast kõnealust kuupäeva väljastatud arvega ostetud kaupadelt või teenustelt või toimunud impordilt makstud käibemaksu.

2. Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiivi reguleerimisalas vastuvõetud peamised siseriiklikud õigusnormid ja teatavad komisjonile artikli 2 lõikega 2 antud valikuvõimaluse kasutamisest. Komisjon teatab sellest teistele liikmesriikidele.

Artikkel 6

Kolme aasta jooksul alates artiklis 5 nimetatud kuupäevast esitab komisjon pärast nõupidamist liikmesriikidega nõukogule ja Euroopa Parlamendile aruande käesoleva direktiivi kohaldamise kohta, eelkõige artikli 2 lõike 2 kohaldamise osas.

Artikkel 7

Alates käesoleva direktiivi rakendamise kuupäevast ja igal juhul alates artiklis 5 nimetatud kuupäevast kaotavad direktiivi 77/388/EMÜ artikli 17 lõike 4 viimane lause ja direktiivi 79/1072/EMÜ artikkel 8 kehtivuse kõigis liikmesriikides.

Artikkel 8

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.

Brüssel, 17. november 1986

Nõukogu nimel

eesistuja

N. Lawson

[1] EÜT L 145, 13.6.1977, lk 1.

[2] EÜT C 223, 27.8.1982, lk 5 ja EÜT C 196, 23.7.1983, lk 6.

[3] EÜT C 161, 20.6.1983, lk 111.

[4] EÜT C 176, 4.7.1983, lk 22.

[5] EÜT L 331, 27.12.1979, lk 11.

--------------------------------------------------