Nõukogu direktiiv,

20. detsember 1985,

tarbija kaitsmise kohta väljaspool äriruume sõlmitud lepingute korral

(85/577/EMÜ)

EUROOPA ÜHENDUSTE NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Majandusühenduse asutamislepingut, eriti selle artiklit 100,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut, [1]

võttes arvesse Euroopa Parlamendi arvamust, [2]

võttes arvesse majandus- ja sotsiaalkomitee arvamust [3]

ning arvestades, et:

ettevõtja ja tarbija vahelise lepingu sõlmimine või ühepoolne kohustuse võtmine väljaspool ettevõtja äriruume on liikmesriikides tavaline kaubandustava ning kõnealuste lepingute ja kokkulepete suhtes kohaldatakse liikmesriigiti erinevaid õigusakte;

erisused kõnealustes õigusaktides võivad otseselt mõjutada ühisturu toimimist; seetõttu on tarvis kõnealuse valdkonna õigusaktid ühtlustada;

Euroopa Majandusühenduse tarbijate kaitse ja teavitamise poliitika esialgses programmis [4] nähakse lõigetega 24 ja 25 muu hulgas ette asjakohaste meetmete võtmine tarbijate kaitsmiseks ebaausate kaubandustavade eest koduukselepingu korral; Euroopa Majandusühenduse tarbijate kaitse ja teavitamise poliitika teine programm [5] kinnitas, et esialgses programmis kindlaksmääratud meetmeid ja prioriteete täidetakse;

väljaspool ettevõtja äriruume sõlmitud lepingute tunnusjooneks on asjaolu, et läbirääkimised lepingu sõlmimiseks algatab üldjuhul ettevõtja ning tarbija ei ole nendeks valmistunud ega tea neid oodata; tarbijal puudub sageli võimalus pakkumise kvaliteeti ja hinda muude pakkumistega võrrelda; ootamatust ei esine mitte ainult koduukselepingute, vaid ka väljaspool ettevõtja äriruume sõlmitud muude lepinguliikide puhul;

tarbijale tuleks anda õigus vähemalt seitsme päeva jooksul leping tühistada, et võimaldada tal hinnata lepingust tulenevaid kohustusi;

tuleks võtta asjakohased meetmed tagamaks, et tarbijale teatatakse kirjalikult kõnealusest järelemõtlemisajast;

liikmesriikide vabadust säilitada või kehtestada täielik või osaline keeld lepingute sõlmimisele väljaspool äriruume ei tohi mõjutada, kui liikmesriigid peavad seda vastavaks tarbijate huvidele,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

Artikkel 1

1. Käesolevat direktiivi kohaldatakse lepingute suhtes, mille alusel ettevõtja tarnib tarbijale kaupa või osutab teenuseid ning mis on sõlmitud:

- ettevõtja korraldatud ringsõidu ajal väljaspool ettevõtja äriruume või

- ettevõtja külastuse ajal

i) selle tarbija või mõne teise tarbija koju,

ii) tarbija töökohta,

kusjuures külastus ei toimu tarbija selgesti väljendatud kutsel.

2. Käesolevat direktiivi kohaldatakse ka lepingute suhtes, mille alusel pakutakse peale nende kaupade või teenuste, millega seoses tarbija taotles ettevõtja külastust, ka muud kaupa või teenuseid tingimusel, et külastuse taotlemise ajal ei olnud või ei saanud olla tarbijale teada, et kõnealune muu kauba müük või teenuste osutamine moodustab osa ettevõtja äritegevusest või kutsetööst.

3. Käesolevat direktiivi kohaldatakse ka lepingute suhtes, mille puhul tarbija tegi lõikes 1või 2 kirjeldatud tingimustega samalaadsetel tingimustel pakkumise, kuigi tarbija suhtes ei olnud see pakkumine siduv enne, kui ettevõtja selle aktsepteeris.

4. Käesolevat direktiivi kohaldatakse ka pakkumiste suhtes, mis tarbija on teinud lepingu alusel lõikes 1 või 2 kirjeldatud tingimustega samalaadsetel tingimustel, kusjuures pakkumine on tarbija suhtes siduv.

Artikkel 2

Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

tarbija — füüsiline isik, kes käesolevas direktiivis käsitletud tehingutes toimib eesmärkidel, mida ei saa lugeda seotuks tema majandus- või kutsetegevusega;

ettevõtja — füüsiline või juriidiline isik, kes kõnealuses tehingus toimib oma majandus- või kutsetegevuse raames, või ettevõtja nimel või tema eest toimiv isik.

Artikkel 3

1. Liikmesriigid võivad otsustada, et käesolevat direktiivi kohaldatakse ainult lepingute suhtes, mille puhul tarbija poolt tasutav maks ületab teatava kindlaksmääratud summa. Kõnealune summa ei tohi olla üle 60 eküü.

Nõukogu, toimides komisjoni ettepanekul, vaatab selle summa üle ja muudab seda vajaduse korral, esimest korda hiljemalt neli aastat pärast käesoleva direktiivi teatavakstegemist ning edaspidi iga kahe aasta tagant, võttes arvesse majanduse ja rahanduse arengut ühenduses.

2. Käesolevat direktiivi ei kohaldata järgmiste lepingute suhtes:

a) kinnisvara ehitus-, müügi- ja rendilepingud või muude kinnisvara õigustega seotud lepingud.

Lepingud kauba tarnimiseks ja selle paigutamiseks kinnisvarasse või kinnisvara remondilepingud kuuluvad käesoleva direktiivi reguleerimisalasse;

b) tarnelepingud, mille alusel kauba kohaletoojad toimetavad tarbijale korrapäraselt toiduaineid, jooke või muud kodumajapidamises igapäevaseks tarbimiseks mõeldud kaupa;

c) kauba või teenuste tarnelepingud, kui on täidetud kolm järgmist tingimust:

i) leping sõlmitakse ettevõtja kataloogi põhjal, mida tarbija saab ettevõtja esindaja juuresolekuta põhjalikult lugeda,

ii) kõnealuse või iga järgmise tehingu puhul eeldatakse kontakti püsimist ettevõtja esindaja ja tarbija vahel,

iii) nii kataloog kui ka leping teavitavad tarbijat selgesti tarbija õigusest tagastada kaup tarnijale vähemalt seitsme päeva jooksul alates vastuvõtmisest või tühistada leping kõnealuse aja jooksul, ainus kohustus on kanda kauba eest mõistlikku hoolt;

d) kindlustuslepingud;

e) väärtpaberilepingud.

3. Erandina artikli 1 lõikest 2 võivad liikmesriigid käesoleva direktiivi kohaldamata jätta kauba või teenuste tarnelepingute suhtes, mis on otseselt seotud selle kauba või nende teenustega, mille pärast tarbija taotles ettevõtja külastust.

Artikkel 4

Artikliga 1 reguleeritavate tehingute puhul peavad ettevõtjad andma tarbijale kirjalikult teada, et tarbijal on õigus leping tühistada artikliga 5 sätestatud aja jooksul, ning esitama selle isiku nime ja aadressi, kelle poole kõnealust õigust kasutades pöörduda.

Teade peab sisaldama kuupäeva ja lepingu kindlaksmääramist võimaldavaid üksikasju. Teade antakse tarbijale:

a) artikli 1 lõikega 1 sätestatud juhul lepingu sõlmimise ajal;

b) artikli 1 lõikega 2 sätestatud juhul hiljemalt lepingu sõlmimise ajal;

c) artikli 1 lõigetega 3 ja 4 sätestatud juhtudel siis, kui pakkumise teeb tarbija.

Liikmesriigid tagavad, et nende siseriiklikes õigusaktides on vajalikud tarbijakaitsemeetmed juhtudeks, kui käesolevas artiklis nimetatud teavet ei esitata.

Artikkel 5

1. Tarbija võib siseriiklike õigusaktidega sätestatud korras loobuda võetud kohustusest, saates asjakohase teate vähemalt seitsme päeva jooksul alates artiklis 4 nimetatud teate kättesaamisest. Piisab, kui teade saadetakse ära enne nimetatud aja lõppu.

2. Teatamine vabastab tarbija kõigist ülesöeldud lepinguga seotud kohustustest.

Artikkel 6

Tarbija ei või loobuda talle käesoleva direktiiviga antud õigustest.

Artikkel 7

Kui tarbija kasutab loobumisõigust, reguleeritakse kõnealuse loobumise õiguslikke tagajärgi siseriiklike õigusaktidega, eelkõige tarnitud kauba või osutatud teenustega seotud maksete hüvitamist ja vastuvõetud kauba tagastamist.

Artikkel 8

Käesolev direktiiv ei takista liikmesriike vastu võtmast või säilitamast tõhusamaid tarbijakaitsesätteid direktiiviga reguleeritavas valdkonnas.

Artikkel 9

1. Liikmesriigid võtavad käesoleva direktiivi täitmiseks vajalikud meetmed 24 kuu jooksul alates direktiivi teatavakstegemisest. [6] Liikmesriigid teatavad nendest viivitamata komisjonile.

2. Liikmesriigid tagavad, et käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastuvõetud siseriiklike põhiliste õigusnormide tekst edastatakse komisjonile.

Artikkel 10

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.

Brüssel, 20. detsember 1985

Nõukogu nimel

eesistuja

R. Krieps

[1] EÜT C 22, 29.1.1977, lk 6; EÜT C 127, 1.6.1978, lk 6.

[2] EÜT C 241, 10.10.1977, lk 26.

[3] EÜT C 180, 18.7.1977, lk 39.

[4] EÜT C 92, 25.4.1975, lk 2.

[5] EÜT C 133, 3.6.1981, lk 1.

[6] Käesolev direktiiv tehti liikmesriikidele teatavaks 23. detsembril 1985.

--------------------------------------------------