(1)

Inimkaubandus on raske kuritegu, mis pannakse sageli toime organiseeritud kuritegevuse raames, ja põhiõiguste ränk rikkumine ning see on sõnaselgelt keelatud Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga. Inimkaubanduse tõkestamine ja sellevastane võitlus on liidu ja liikmesriikide prioriteet.

(2)

Käesolev direktiiv on osa inimkaubandusevastastest meetmetest, mille hulka kuuluvad kolmandaid riike hõlmavad meetmed, nagu on kindlaks määratud nõukogus 30. novembril 2009. aastal heaks kiidetud „Meetmedokumendis liidu välismõõtme tugevdamise kohta inimkaubandusevastaste meetmete alal; ELi ülemaailmsete inimkaubandusevastaste meetmete suunas”. Selles kontekstis tuleks kolmandates ohvrite lähte- ja üleviimisriikides tegutseda eesmärgiga tõsta teadlikkust, vähendada haavatavust, toetada ja abistada ohvreid, võidelda inimkaubanduse algpõhjuste vastu ja toetada neid kolmandaid riike asjakohaste inimkaubandusevastaste õigusaktide väljatöötamisel.

(3)

Käesolevas direktiivis tunnistatakse inimkaubanduse soospetsiifilisust ning asjaolu, et meeste ja naistega kaubitsetakse sageli eri eesmärkidel. Seepärast peaks abi ja toetusmeetmed olema samuti soospetsiifilised, kui see on asjakohane. Nn tõuke- ja tõmbetegurid võivad olla erinevad, sõltuvalt sektorist, nagu inimkaubandus seksitööstusesse või tööjõu ekspluateerimiseks näiteks ehitustöödel, põllumajandussektoris või majapidamistöödes.

(4)

Liit on võtnud endale ülesande tõkestada inimkaubandust ja selle vastu võidelda ning kaitsta inimkaubanduse ohvrite õigusi. Sel eesmärgil võeti vastu nõukogu 19. juuli 2002. aasta raamotsus 2002/629/JSK inimkaubanduse vastu võitlemise kohta ( 3 ) ning ELi kava inimkaubanduse tõkestamise ja sellevastase võitluse heade tavade, standardite ning korra kohta ( 4 ). Lisaks seab Euroopa Ülemkogus vastu võetud Stockholmi programm „Avatud ja turvaline Euroopa kodanike teenistuses ja nende kaitsel” ( 5 ) inimkaubandusevastase võitluse selgelt prioriteediks. Tuleks ette näha ka teisi meetmeid, nagu toetus inimkaubanduse ohvrite tuvastamise ühiste näitajate väljaarendamiseks liidus, mis väljendub parimate tavade vahetamises vastavate osalejate, eelkõige avalik-õiguslike ja eraõiguslike sotsiaalteenistuste vahel.

(5)

Liikmesriikide õiguskaitseasutused peaksid jätkama koostööd inimkaubandusevastase võitluse tugevdamiseks. Selles osas on esmatähtis tihe piiriülene koostöö, kaasa arvatud teabe ja parima tava jagamine, samuti avatud dialoog liikmesriikide politsei, kohtu- ja finantsasutuste vahel. Koostööd inimkaubandusega seotud süütegude uurimise ja kohtumenetluste vallas tuleks lihtsustada Europoli ja Eurojusti koostööga, moodustades ühised uurimisrühmad, samuti nõukogu 30. novembri 2009. aasta raamotsuse 2009/948/JSK (kohtualluvuskonflikti vältimise ja lahendamise kohta kriminaalmenetluses) ( 6 ) rakendamisega.

(6)

Liikmesriigid peaksid julgustama ja tegema tihedat koostööd kodanikuühiskonna organisatsioonidega, sealhulgas selle valdkonna tunnustatud ja aktiivsete valitsuseväliste organisatsioonidega, mis töötavad inimkaubanduse ohvritega, eeskätt poliitiliste algatuste koostamisel, teavitus- ja teadlikkuse suurendamise kampaaniates ning teadus- ja haridusprogrammides, koolituste korraldamisel ning inimkaubandusevastaste meetmete mõju järelevalvel ja hindamisel.

(7)

Käesolevas direktiivis võetakse vastu inimkaubandusvastast võitlust käsitlev ühtne, terviklik ja inimõigusi arvestav lähenemisviis ning direktiivi rakendamisel tuleks võtta arvesse nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/81/EÜ (elamisloa väljaandmise kohta pädevate asutustega koostööd tegevatele kolmandate riikide kodanikele, kes on inimkaubanduse ohvrid või kelle ebaseaduslikule sisserändele on kaasa aidatud) ( 7 ) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuni 2009. aasta direktiivi 2009/52/EÜ (millega sätestatakse ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike tööandjatele kohaldatavate karistuste ja meetmete miinimumnõuded) ( 8 ). Inimkaubanduse senisest jõulisem tõkestamine, süüdistuste esitamine ja ohvrite õiguste kaitse on käesoleva direktiivi peamised eesmärgid. Käesolevas direktiivis võetakse kasutusele inimkaubanduse eri vormide mõistelised käsitlused ja seatakse eesmärgiks iga vormi tõkestamine kõige tõhusamate meetmete abil.

(8)

Lapsed on kaitsetumad kui täiskasvanud ja seepärast ähvardab neid suurem oht inimkaubanduse ohvriks langeda. Käesoleva direktiivi kohaldamisel tuleb esikohale seada lapse huvid, nagu see on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste hartas ja 1989. aasta ÜRO lapse õiguste konventsioonis.

(9)

2000. aastal vastu võetud riikidevahelise organiseeritud kuritegevuse vastast ÜRO konventsiooni täiendav ÜRO protokoll inimestega, eelkõige naiste ja lastega, kauplemise takistamise, sellise kauplemise vastu võitlemise ja selle eest karistamise kohta ning 2005. aasta Euroopa Nõukogu inimkaubandusevastane konventsioon on olulised sammud inimkaubandusevastase võitluse alal tehtava koostöö parandamisel. Tuleks märkida, et Euroopa Nõukogu konventsioon sisaldab hindamismehhanismi, mis koosneb inimkaubandusevastase võitluse eksperdirühmast (GRETA) ja osaliste komiteest. Tuleks toetada koordineerimist inimkaubandusevastase võitlusega tegelevate rahvusvaheliste organisatsioonide vahel, et hoida ära jõupingutuste kattumist.

(10)

Käesolev direktiiv ei piira mittetagasisaatmise põhimõtte kohaldamist kooskõlas 1951. aastal vastu võetud pagulasseisundi konventsiooniga (Genfi konventsioon) ning on kooskõlas Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 4 ja artikli 19 lõikega 2.

(11)

Selleks et seista vastu inimkaubanduse praegustele arengusuundadele, määratletakse käesoleva direktiiviga inimkaubanduse mõiste laiemalt, kui seda on tehtud raamotsuses 2002/629/JSK, ja seega lisatakse uusi ärakasutamise vorme. Käesoleva direktiivi raames tuleks sunniviisilist kerjamist käsitada sunniviisilise töö või teenusena, nagu see on määratletud Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni 1930. aasta sunniviisilise või kohustusliku töö konventsioonis nr 29. Seega kuulub kerjamine ärakasutamise vormina, sealhulgas inimkaubanduse ohvriks langenud sõltuva isiku ärakasutamine kerjamise otstarbel, inimkaubanduse määratluse alla ainult juhul, kui sellel on kõik sunniviisilise töö või teenuse tunnused. Asjaomast kohtupraktikat arvestades tuleks sellise töö või teenuse osutamiseks antud võimaliku nõusoleku kehtivust hinnata iga juhtumi puhul eraldi. Kui sellist teenust osutab laps, ei tohiks võimalikku nõusolekut ühelgi juhul kehtivaks pidada. Termini „ärakasutamine kuritegelikuks tegevuseks” all tuleks mõista isiku ärakasutamist muu hulgas tasku- ja poevarguste, uimastikaubanduse ning muu samalaadse tegevuse toimepanemiseks, mis on karistatav ja millega on seotud rahalise kasu saamine. Määratlus hõlmab ka inimkaubandust elundite eemaldamise eesmärgil, millega rikutakse rängalt inimväärikust ja füüsilist puutumatust, samuti muid tegusid, näiteks ebaseaduslikku adopteerimist või sundabielu, juhul kui nende puhul on olemas inimkaubanduse tunnused.

(12)

Käesolevas direktiivis sätestatud karistusmäärad vastavad liikmesriikide kasvavale murele inimkaubanduse kui nähtuse arengu pärast. Seepärast võetakse käesolevas direktiivis aluseks nõukogu 24. ja 25. aprilli 2002. aasta järeldused karistuste ühtlustamisel kohaldatava lähenemisviisi kohta (karistustasemed 3 ja 4). Kui süütegu pannakse toime teatavatel asjaoludel, näiteks eriti kaitsetu ohvri suhtes, tuleks määrata tavalisest karmim karistus. Käesoleva direktiivi raames tuleks eriti kaitsetute isikute hulka arvata vähemalt kõik lapsed. Muudeks teguriteks, mida võib eriti kaitsetute isikute kindlaksmääramisel arvesse võtta, on näiteks sugu, rasedus, tervislik seisund ja puue. Eriti raske süüteo korral, kui seati näiteks ohtu ohvri elu või kui kasutati rasket vägivalda nagu piinamine, sunniviisiline uimastite/ravimite manustamine, vägistamine või muu psühholoogiline, füüsiline või seksuaalne vägivald või põhjustati ohvrile muul viisil eriti raske kahju, sealhulgas meeste vägivald naiste vastu, tuleks vastavalt määrata karmim karistus. Kui käesolevas direktiivis viidatakse üleandmisele, tuleks sellist viidet tõlgendada vastavalt nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsusele 2002/584/JSK Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta ( 9 ). Karistuse täideviimisel tuleks arvesse võtta toimepandud süüteo raskust.

(13)

Inimkaubandusevastases võitluses tuleks täies ulatuses ära kasutada olemasolevaid vahendeid kriminaaltulu konfiskeerimiseks ja arestimiseks, nagu riikidevahelise organiseeritud kuritegevuse vastane ÜRO konventsioon ja selle protokollid, rahapesu ning kriminaaltulu avastamist, arestimist ja konfiskeerimist käsitlev Euroopa Nõukogu 1990. aasta konventsioon, nõukogu 26. juuni 2001. aasta raamotsus 2001/500/JSK, milles käsitletakse rahapesu ning kuriteovahendite ja kuritegelikul teel saadud tulu kindlakstegemist, uurimist, blokeerimist, arestimist ja konfiskeerimist, ( 10 ) ning nõukogu 24. veebruari 2005. aasta raamotsust 2005/212/JSK, mis käsitleb kuritegevusega seotud tulu, kuriteovahendite ja omandi konfiskeerimist ( 11 ). Tuleks julgustada käesolevas direktiivis viidatud arestitud ja konfiskeeritud kuriteovahendite ja kriminaaltulu kasutamist ohvrite toetamiseks ja kaitseks, sealhulgas hüvitise maksmiseks ohvritele ning inimkaubandusevastaseks liidu piiriüleseks õiguskaitseks.

(14)

Inimkaubanduse ohvrid peaksid asjaomaste liikmesriikide õigussüsteemide aluspõhimõtete kohaselt olema kaitstud süüdistuse esitamise või karistuse määramise eest nii sellise kuritegeliku tegevuse puhul nagu valedokumentide kasutamine kui ka prostitutsiooni ja sisserännet käsitlevates õigusaktides nimetatud süütegude puhul, mida nad on olnud sunnitud toime panema otseselt inimkaubanduse ohvriks langemise tõttu. Sellise kaitse eesmärk on tagada ohvritele inimõigused, hoida ära nende järjekordne ohvriks langemine ja julgustada neid esinema tunnistajatena kriminaalmenetluses nende suhtes toimepandud kuriteo täideviijate vastu. Selline kaitsemeede ei tohiks välistada süüdistuse esitamist ega karistuse määramist süütegude puhul, mille on isik tahtlikult toime pannud või milles vabatahtlikult osalenud.

(15)

Selleks et tagada inimkaubandusega seotud süütegude edukas uurimine ja nende eest süüdistuse esitamine, ei tohiks nende algatamine põhimõtteliselt sõltuda ohvripoolsest süüteost teatamisest ega süüdistuse esitamisest. Kui toimepandud süüteo olemus seda nõuab, peaks süüdistuse esitamine olema lubatud piisava aja jooksul pärast ohvri täisealiseks saamist. Sellise süüdistuse esitamiseks piisava aja pikkus tuleks kindlaks määrata kooskõlas vastavate riiklike õigusaktidega. Õiguskaitsetöötajad ja prokurörid peaksid olema asjakohaselt koolitatud eelkõige selleks, et tõhustada rahvusvahelist õiguskaitset ja õigusalast koostööd. Isikutele, kelle ülesandeks on uurida kõnealuseid süütegusid ja esitada nende eest süüdistus, peaksid olema kättesaadavad ka organiseeritud kuritegevuse või muude raskete kuritegude puhul kasutatavad uurimisvahendid. Nende vahendite hulka võivad kuuluda teabe pealtkuulamine või -vaatamine, varjatud jälgimine, sealhulgas elektrooniline jälgimine, ning pangakontode kontrollimine või muu finantsuurimine.

(16)

Selleks et tagada tõhus süüdistuse esitamine rahvusvahelistele kuritegelikele ühendustele, kelle tegevus on koondunud liikmesriiki ja kes tegelevad inimkaubandusega kolmandates riikides, tuleks kehtestada jurisdiktsioon inimkaubanduse kui süüteo puhul juhuks, kui teo toimepanija on selle liikmesriigi kodanik või alaline elanik ja kui süütegu on toime pandud väljaspool selle liikmesriigi territooriumi. Samuti võiks kehtestada jurisdiktsiooni juhuks, kui teo toimepanija on liikmesriigi alaline elanik, ohvriks on liikmesriigi kodanik või alaline elanik või kui süütegu on toime pandud liikmesriigi territooriumil asutatud juriidilise isiku kasuks ja kui süütegu on toime pandud väljaspool selle liikmesriigi territooriumi.

(17)

Kui direktiiviga 2004/81/EÜ on nähtud ette elamisloa andmine kolmandate riikide kodanikest inimkaubanduse ohvritele ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiiviga 2004/38/EÜ (mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil) ( 12 ) reguleeritud liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil, pakkudes sealhulgas kaitset väljasaatmise eest, siis käesoleva direktiiviga kehtestatakse konkreetsed kaitsemeetmed kõikide inimkaubanduse ohvrite jaoks. Seega ei käsitleta käesolevas direktiivis inimkaubanduse ohvritele elamisloa saamise tingimusi liikmesriikide territooriumil.

(18)

On vajalik, et inimkaubanduse ohvritel oleks võimalus oma õigusi tõhusalt kasutada. Seepärast tuleks ohvritele pakkuda abi ja toetust enne kriminaalmenetlust, selle ajal ning asjakohase aja jooksul pärast seda. Liikmesriigid peaksid eraldama vahendeid, et toetada ohvrite abistamist, toetamist ja kaitset. Pakutav abi ja toetus peaksid hõlmama vähemalt minimaalsel hulgal meetmeid, mis on vajalikud, et anda ohvrile võimalus taastuda ja inimkauplejate käest pääseda. Selliste meetmete praktilisel kohaldamisel tuleks lähtuvalt riiklike menetluste kohaselt korraldatud erihindamisest arvesse võtta asjaomase isiku olukorda, kultuurilist konteksti ja vajadusi. Isikutele tuleks abi ja toetust pakkuda kohe, kui on mõistlikku alust arvata, et ta võib olla inimkaubanduse ohver, ja hoolimata sellest, kas ta soovib esineda tunnistajana. Juhtudel, kui ohver ei ela seaduslikult asjaomases liikmesriigis, tuleks tingimusteta abi ja toetust osutada vähemalt järelemõtlemisaja jooksul. Kui pärast tuvastamismenetluse lõpuleviimist või järelemõtlemisaja möödumist ei tunnistata ohvrit liikmesriigi elamisloa saamise tingimustele vastavaks või tal ei ole muude tingimuste kohaselt riigis seaduslikku elukohta või kui ohver on selle liikmesriigi territooriumilt lahkunud, ei ole asjaomane liikmesriik kohustatud jätkama abi ja toetuse pakkumist sellele isikule käesoleva direktiivi alusel. Vajaduse korral tuleks abi ja toetuse pakkumist jätkata asjakohase aja jooksul pärast kriminaalmenetluse lõppu, näiteks juhul, kui kuriteo raskete füüsiliste või psüühiliste tagajärgede tõttu on käimas ravi või kui ohvri turvalisus on kriminaalmenetluse käigus ohvri antud ütluste tõttu ohus.

(19)

Nõukogu 15. märtsi 2001. aasta raamotsusega 2001/220/JSK (ohvrite seisundi kohta kriminaalmenetluses) ( 13 ) on sätestatud ohvrite õigused kriminaalmenetluses, sealhulgas õigus kaitsele ja hüvitisele. Lisaks tuleks inimkaubanduse ohvritele viivitamata pakkuda õigusnõustamist ja vastavalt ohvrite rollile asjaomases õigussüsteemis juriidilist esindamist, sealhulgas hüvitise taotlemise korral. Sellist õigusnõustamist ja esindamist võiksid pädevad asutused pakkuda ka hüvitise taotlemiseks riigilt. Õigusnõustamise eesmärk on anda ohvritele võimalus saada teavet ja nõu nende käsutuses olevate erinevate võimaluste kohta. Õigusnõustamist peaks andma isik, kes on saanud vastava õigusliku koolituse, kuid kes ei pea tingimata olema jurist. Õigusnõustamist ja esindamist vastavalt ohvri rollile asjaomases õigussüsteemis tuleks pakkuda vastavalt liikmesriikide endi menetlustele tasuta vähemalt juhul, kui ohvril ei ole piisavalt rahalisi vahendeid. Kuna selliseid vahendeid ei ole tõenäoliselt eelkõige lapsohvritel, pakutaks neile õigusnõustamist ja esindamist tegelikkuses tasuta. Lisaks peaksid ohvrid lähtuvalt riiklike menetluste kohaselt korraldatud riskihindamisest olema kaitstud kättemaksu, hirmutamise ja uuesti inimkaubanduse ohvriks langemise eest.

(20)

Inimkaubanduse ohvrid, kes on juba kannatanud inimkaubandusega üldiselt kaasneva kuritarvitamise ning alandava kohtlemise nagu seksuaalse ärakasutamise, seksuaalse kuritarvitamise, vägistamise, orjusega samalaadsete tingimuste või elundite eemaldamise all, peaksid kriminaalmenetluse ajal olema kaitstud uue ohvriks langemise ja lisatraumade eest. Vältida tuleks tarbetut küsitlemist uurimise, süüdistuse esitamise ja kohtuliku arutamise käigus, kasutades vajadusel menetluse jooksul selliste intervjuude videosalvestusi. Sel eesmärgil tuleks inimkaubanduse ohvreid kriminaaluurimise ja -menetluste ajal kohelda viisil, mis arvestab nende konkreetseid vajadusi. Konkreetsete vajaduste hindamisel tuleks arvesse võtta selliseid asjaolusid nagu ohvri vanus, kas ta on rase, tema tervislik seisund, tema võimalik puue ja muud temaga seotud asjaolud ning ohvri suhtes toimepandud kuriteo füüsilised ja psüühilised tagajärjed. Erikohtlemise ja selle viisi üle otsustatakse igal üksikjuhul eraldi vastavalt riigisisestes õigusaktides kindlaksmääratud tingimustele, kohtu kaalutlusõigusele, praktikale ja juhistele.

(21)

Abi- ja toetusmeetmeid tuleks ohvrile pakkuda teadlikult ja konsensuse alusel. Seetõttu tuleks ohvreid teavitada selliste meetmete olulistest aspektidest ning neid meetmeid ei tohiks ohvritele peale sundida. Kui ohver keeldub abist või toetusest, siis ei tohiks see liikmesriigi asjaomaste asutuste jaoks kaasa tuua kohustust pakkuda ohvrile alternatiivseid meetmeid.

(22)

Lisaks kõikidele inimkaubanduse ohvrite käsutuses olevatele meetmetele peaksid liikmesriigid tagama, et lapsohvritele pakutakse erilisi abi-, toetus- ja kaitsemeetmeid. Neid meetmeid tuleks võtta lapse huvidest lähtudes ja kooskõlas 1989. aastal vastuvõetud ÜRO lapse õiguste konventsiooniga. Kui inimkaubanduse ohvriks langenud isiku vanus ei ole teada ja on põhjust arvata, et isik on alla 18 aasta vana, tuleks seda isikut käsitada lapsena ning ta peaks saama viivitamata abi, toetust ja kaitset. Lapsohvritele suunatud abi- ja toetusmeetmed peaksid keskenduma ohvrite füüsilisele ja psüühilisele taastumisele ja asjaomase isiku olukorra püsivale lahendamisele. Ligipääs haridusele aitaks lastel taas ühiskonda integreeruda. Arvestades, et inimkaubanduse ohvriks langenud lapsed on eriti kaitsetud, tuleks tagada täiendavad kaitsemeetmed, et kaitsta neid kriminaaluurimise ja -menetluse osaks olevate vestluste ajal.

(23)

Erilist tähelepanu tuleks pöörata inimkaubanduse ohvriks langenud saatjata lastele, kuna nemad on eriti haavatavas olukorras ja vajavad erilist abi ja toetust. Alates hetkest, kui inimkaubanduse ohvriks langenud saatjata laps on tuvastatud, ning kuni püsiva lahenduse leidmiseni peaksid liikmesriigid kohaldama lapse vajadustele vastavaid vastuvõtumeetmeid ning kindlustama, et kohaldatakse asjakohaseid menetluslikke tagatisi. Tuleks võtta vajalikud meetmed, et alaealise huvide kaitsmiseks tagada talle vajadusel hooldaja ja/või esindaja määramine. Otsus iga inimkaubanduse ohvriks langenud saatjata lapse tuleviku kohta tuleks langetada võimalikult lühikese ajaga, et leida püsiv lahendus, mis põhineb konkreetse olukorra hindamisel, kusjuures eelkõige tuleks aluseks võtta lapse huvid. Püsivaks lahenduseks võib olla tagasipöördumine päritoluriiki või naasmisriiki ja seal taasintegreerimine, integreerimine vastuvõtvasse ühiskonda, rahvusvahelise kaitse saaja staatuse andmine või mõne muu staatuse andmine vastavalt liikmesriigi riigisisestele õigusaktidele.

(24)

Kui vastavalt käesolevale direktiivile tuleks lapsele määrata hooldaja ja/või esindaja, siis võib neid ülesandeid täita üks ja seesama isik või juriidiline isik, institutsioon või asutus.

(25)

Liikmesriigid peaksid välja töötama inimkaubandusvastase poliitika, sealhulgas meetmed kõigi ärakasutamise vormide aluseks oleva nõudluse ja inimkaubanduse ohvriks langemise riski vähendamiseks, ja/või neid tugevdama, kasutades selleks teadustegevuse, sealhulgas inimkaubanduse uusi vorme käsitlevate uurimistööde, teavitamise, teadlikkuse suurendamise ja hariduse pakutavaid vahendeid. Kõnealuste meetmete puhul peaksid liikmesriigid võtma arvesse soolisi aspekte ja lapse õigusi. Ametnikud, kes puutuvad tõenäoliselt kokku inimkaubanduse ohvrite või võimalike ohvritega, peaksid olema asjakohaselt koolitatud, et nad oskaksid tuvastada sellised ohvrid ja nendega tegeleda. Sellist koolituskohustust tuleks edendada järgmiste ametnikekategooriate puhul, kui nad võivad kokku puutuda ohvritega: politsei- ja piirivalveametnikud, migratsiooniteenistuste ametnikud, prokurörid, advokaadid, kohtunikud ja kohtute töötajad, tööinspektorid, sotsiaal-, lastekaitse- ja tervishoiutöötajad ning konsulaartöötajad, kuid kohalikest oludest lähtuvalt võiks see hõlmata ka muid avaliku võimu kandjate rühmi, kes oma töö raames puutuvad tõenäoliselt kokku inimkaubanduse ohvritega.

(26)

Direktiivis 2009/52/EÜ on sätestatud karistused ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike tööandjatele, kes vaatamata sellele, et neile ei ole esitatud süüdistust ja neid ei ole mõistetud süüdi, kasutavad teadlikult inimkaubanduse ohvri tööd või teenuseid. Lisaks sellele peaksid liikmesriigid arvestama võimalusega kehtestada sanktsioonid teadlikult inimkaubanduse ohvri pakutavaid teenuseid kasutavate isikute suhtes. Nimetatud täiendav kriminaliseerimine võiks hõlmata nii seaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide ja liidu kodanike tööandjate tegevust kui ka inimkaubanduse ohvrite pakutavate seksuaalteenuste ostjaid, sõltumata nende kodakondsusest.

(27)

Liikmesriigid peaksid oma riigisisesest korraldusest lähtudes asjakohasel viisil ning arvesse võttes vajadust minimaalse struktuuri ja kindlaksmääratud ülesannete järele looma riiklikud järelevalvesüsteemid, näiteks määrama riiklikud raportöörid või samaväärsed mehhanismid, et hinnata inimkaubandusealaseid suundumusi, koguda statistilisi andmeid, mõõta inimkaubandusevastaste meetmete tulemuslikkust ja anda korrapäraselt aru. Nimetatud riiklikud raportöörid või samaväärsed mehhanismid on juba esindatud mitteametlikus liidu võrgustikus, mis loodi 4. juuni 2009. aasta nõukogu järelduste (inimkaubandust käsitlevate riiklike raportööride või samaväärsete mehhanismide mitteametliku ELi võrgustiku loomise kohta) alusel. Inimkaubandusevastase võitluse koordinaator osaleks kõnealuse võrgustiku töös, mida kasutatakse liidule ja liikmesriikidele objektiivse, usaldusväärse, võrreldava ja ajakohase strateegilise teabe andmiseks inimkaubanduse valdkonnas ning inimkaubanduse tõkestamise ja sellevastase võitluse alaste kogemuste ja parimate tavade vahetamiseks liidu tasandil. Euroopa Parlamendil peaks olema õigus osaleda riikide raportööride või samaväärsete mehhanismide ühistegevuses.

(28)

Et hinnata inimkaubandusevastase tegevuse tulemusi, peaks liit võrreldavate statistiliste andmete saamiseks jätkama tööd metodoloogia ja andmete kogumise meetodite arendamisel.

(29)

Stockholmi programmi arvesse võttes ja liidu ühtse strateegia väljatöötamiseks inimkaubandusevastases võitluses, mille eesmärk on liidu ja liikmesriikide suurem pühendumine inimkaubanduse tõkestamisele ja sellevastasele võitlusele ning selleks jõupingutuste tegemisele, peaksid liikmesriigid hõlbustama inimkaubandusevastase võitluse koordinaatori tööd, näiteks parandades liidu institutsioonide ja asutuste ning liikmesriikide ja rahvusvaheliste osalejate tegevuse koordineerimist ja ühtsust, vältides samas töö dubleerimist, aidates kaasa olemasolevate või uute liidu inimkaubandusevastast võitlust käsitlevate poliitikasuundade ja strateegiate väljatöötamisele või andes aru liidu institutsioonidele.

(30)

Käesoleva direktiivi eesmärk on muuta ja laiendada raamotsust 2002/629/JSK. Kuna tehtavad muudatused on arvukad ja sisulised, siis tuleks raamotsus selguse huvides täielikult asendada selles osas, mis käsitleb käesoleva direktiivi vastuvõtmises osalevaid liikmesriike.

(31)

Kooskõlas paremat õigusloomet käsitleva institutsioonidevahelise kokkuleppe ( 14 ) punktiga 34 julgustatakse liikmesriike koostama nende endi jaoks ja liidu huvides vastavustabeleid, kus on võimalikult suures ulatuses välja toodud vastavus käesoleva direktiivi ja ülevõtmismeetmete vahel, ning tegema need üldsusele kättesaadavaks.

(32)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärki, nimelt võidelda inimkaubanduse vastu, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning selle ulatuse ja toime tõttu on seda parem saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(33)

Käesolevas direktiivis austatakse põhiõigusi ja järgitakse iseäranis Euroopa Liidu põhiõiguste hartas tunnustatud põhimõtteid, eelkõige inimväärikust, orjuse, sunniviisilise töö ja inimkaubanduse keelustamist, piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise keeldu, lapse õigusi, õigust vabadusele ja turvalisusele, sõna- ja teabevabadust, isikuandmete kaitset, õigust tõhusale õiguskaitsele ja õiglasele kohtulikule arutamisele ning kuritegude ja karistuste seaduslikkuse ja proportsionaalsuse põhimõtet. Eelkõige on käesoleva direktiivi eesmärk tagada nimetatud õiguste täielik austamine ja sellest tuleb lähtuda ka direktiivi rakendamisel.

(34)

Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Liidu toimimise lepingule lisatud protokolli (Ühendkuningriigi ja Iirimaa seisukoha kohta vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala suhtes) artikli 3 kohaselt on Iirimaa teatanud oma soovist osaleda käesoleva direktiivi vastuvõtmisel ja kohaldamisel.

(35)

Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Liidu toimimise lepingule lisatud protokolli (Ühendkuningriigi ja Iirimaa seisukoha kohta vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala suhtes) artiklite 1 ja 2 kohaselt ning ilma et see piiraks kõnealuse protokolli artikli 4 kohaldamist, ei osale Ühendkuningriik käesoleva direktiivi vastuvõtmisel ning see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav.

(36)

Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Liidu toimimise lepingule lisatud protokolli (Taani seisukoha kohta) artiklite 1 ja 2 kohaselt ei osale Taani käesoleva direktiivi vastuvõtmisel ning see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav,