–

Corporis sp. z o.o., esindajad: radcowie prawni P. Nowosielski ja P. Mazgaj,

–

Poola valitsus, esindaja: M. Majczyna,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: H. Tserepa-Lacombe, M. Heller ja S. L. Kalėda,

1

Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiivi 2009/138/EÜ kindlustus- ja edasikindlustustegevuse alustamise ja jätkamise kohta (Solventsus II) (ELT 2009, L 335, lk 1) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. novembri 2007. aasta määrust (EÜ) nr 1393/2007 kohtu- ja kohtuväliste dokumentide liikmesriikides kättetoimetamise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades („dokumentide kättetoimetamine“), millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1348/2000 (ELT 2007, L 324, lk 79).

2

Taotlus on esitatud Poolas asutatud kindlustusseltsi Corporis sp. z o.o. ja Taanis asutatud kindlustusseltsi Gefion Insurance A/S vahelises kohtuvaidluses liiklusõnnetusega tekitatud kahju hüvitamise üle.

3

Direktiivi 2009/138 põhjendustes 76, 105 ja 127 on märgitud:

[…]

[…]

4

Selle direktiivi artikkel 147 on sõnastatud järgmiselt:

„Kindlustusandja, kes kavatseb esimest korda tegutseda ühes või mitmes liikmesriigis teenuste osutamise vabaduse alusel, teatab sellest kõigepealt päritoluliikmesriigi järelevalveasutustele, näidates nende riskide või kohustuste laadi, mida ta kavatseb katta.“

5

Direktiivi artiklis 148 on ette nähtud:

„1.   Ühe kuu jooksul alates artiklis 147 ettenähtud teatamisest edastavad päritoluliikmesriigi järelevalveasutused liikmesriigile või liikmesriikidele, mille territooriumil kindlustusandja kavatseb tegutseda teenuste osutamise vabaduse alusel:

[…]

Samal ajal teatavad päritoluliikmesriigi järelevalveasutused kõnealusest teatamisest asjaomasele kindlustusandjale.

2.   Liikmesriigid, mille territooriumil kahjukindlustusandja kavatseb teenuste osutamise vabaduse alusel kindlustada I lisa A osa liigi 10 riske, välja arvatud vedaja vastutus, võivad nõuda, et [kahju]kindlustusandja esitab:

[…]“.

6

Direktiivi I jaotise VIII peatüki 2. jao 2. alajaos „Mootorsõiduki valdaja vastutus“ asuv artikkel 151 „Nõudeid esitavate isikute mittediskrimineerimine“ on sõnastatud järgmiselt:

„Vastuvõttev liikmesriik nõuab, et kahjukindlustusandja tagaks, et tema territooriumil toimunud sündmustest tulenevaid nõudeid esitavaid isikuid ei panda ebasoodsamasse olukorda seetõttu, et kindlustusandja kindlustab I lisa A osa liiki 10 kuuluva riski (välja arvatud vedaja vastutus) teenuste osutamise alusel, aga mitte selles liikmesriigis asuva püsiva tegevuskoha kaudu.“

7

Direktiivi 2009/138 artiklis 152 „Esindaja“ on sätestatud:

„1.   Artiklis 151 osutatud eesmärkidel nõuab vastuvõttev liikmesriik kahjukindlustusandjalt sellise oma territooriumil elava või asuva esindaja määramist, kes kogub nõuete kohta kogu vajaliku teabe ja kellel on piisavad volitused esindada kindlustusandjat suhetes kahjukannatanutega, kes võiksid esitada nõudeid, sealhulgas nõuete väljamaksmisel, ning esindada kahjukindlustusandjat või vajaduse korral lasta teda esindada seoses nende nõuetega selle liikmesriigi kohtutes ja ametiasutustes.

Samuti võib nõuda, et esindaja esindaks kahjukindlustusandjat vastuvõtva liikmesriigi järelevalveasutuste ees seoses mootorsõiduki valdaja vastutuskindlustuse lepingute olemasolu ja kehtivuse kontrolliga.

2.   Vastuvõttev liikmesriik ei tohi nõuda, et esindaja täidaks teda määranud kahjukindlustusandja nimel tööülesandeid, millele ei ole osutatud lõikes 1.

[…]“.

8

Määruse nr 1393/2007 põhjenduses 8 on öeldud:

„Käesolevat määrust ei kohaldata, kui dokumendid antakse kätte poole ametlikule esindajale liikmesriigis, kus menetlus toimub, olenemata kõnealuse poole elukohast.“

9

Selle määruse artikli 1 lõikes 1 on nähtud ette:

„Käesolevat määrust kohaldatakse tsiviil- ja kaubandusasjades, kui kohtu- või kohtuväline dokument tuleb kättetoimetamiseks edastada ühest liikmesriigist teise. […]“.

10

Poola 17. novembri 1964. aasta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Kodeks postępowania cywilnego) (Dziennik Ustaw, edaspidi „Dz. U.“, 2018, jrk nr 1360) artikli 133 lõikes 2 on sätestatud:

„Juriidilisele isikule või juriidilise isiku õigusteta üksusele mõeldud menetlusdokumendid või kohtuotsused toimetatakse organile, kes on volitatud neid kohtus esindama, või töötajale, kellel on õigus menetlusdokumente vastu võtta.“

11

Selle seaduse artikli 177 lõike 1 punktis 6 on sätestatud:

„Kohus võib menetluse omal algatusel peatada, kui hageja aadressi puudumise või vale aadressi märkimise tõttu või hageja poolt kostja aadressi või andmete, mis võimaldavad kohtul kindlaks määrata artiklis 208 osutatud numbreid, ettenähtud tähtaja jooksul esitamata jätmise tõttu […] või hageja poolt muude korralduste täitmata jätmise tõttu ei ole võimalik anda asjale edasist käiku.“

12

Selle seaduse artikli 182 lõike 1 esimene lause on sõnastatud järgmiselt:

„Kohus lõpetab menetluse, mis on peatatud poolte või pärija nõuetekohase taotluse kohaselt, või artikli 177 lõike 1 punktides 5 ja 6 osutatud põhjustel, kui menetluse uuendamise taotlust ei ole esitatud ühe aasta jooksul alates peatamise kohta tehtud määruse kuupäevast.“

13

Poola 11. septembri 2015. aasta kindlustus- ja edasikindlustustegevuse seaduse (ustawa o działalności ubezpieczeniowej i reasekuracyjnej) (Dz. U., 2018, jrk nr 999) artikli 208 lõike 1 punktis b, millega võetakse Poola õigusesse üle direktiivi 2009/138 artikkel 152, on sätestatud:

„Välisriigi kindlustusandja, mille registrijärgne asukoht on muus […] liikmesriigis kui Poola Vabariik ning mis teenuste osutamise vabaduse raames ja muul viisil kui filiaali kaudu kavatseb ellu viia Poola Vabariigi territooriumil seaduse lisa II jao liigis 10 nimetatud kindlustustegevust, v.a vedaja tsiviilvastutuskindlustus, edastab järelevalveasutusele selle riigi järelevalveasutuse kaudu, kus asub tema registrijärgne asukoht:

14

Eelotsusetaotlusest ilmneb, et Corporis on Poolas asutatud kindlustusselts, mis on Poolas kindlustatud ja liiklusõnnetuses osalenud sõiduki omanikult hüvitise saamisel soodustatud isik. Gefion Insurance on Taanis asutatud kindlustusselts, kes katab teise liiklusõnnetuses osalenud isiku riskid.

15

Direktiivi 2009/138 artikli 152 alusel määras Gefion Insurance Poolas asutatud osaühingu Crawford Polska sp. z o.o. enda esindajaks suhetes isikutega, kes olid Poolas kandnud kahju. Sellel alusel rahuldas Crawford Polska, kes käsitleb nõudeid Gefion Insurance’i nimel, kõnealuse kahjujuhtumiga seoses Corporise esitatud kahju hüvitamise põhinõude.

16

Corporis nõuab Sąd Rejonowy Poznań – Stare Miastos (Poznań – Stare Miasto rajoonikohus, Poola) lisaks 157,41 Poola zloti (PLN) (umbes 30 eurot) tasumist koos intresside ja menetluskuludega.

17

Nimetatud kohus, kes lahendab asja esimeses kohtuastmes, andis korralduse kohtumenetluse algatamist käsitlev dokument määruses nr 1393/2007 sätestatud korras Gefion Insurance’ile kätte toimetada. See äriühing keeldus dokumenti vastu võtmast, kuna see oli koostatud poola keeles.

18

Sel põhjusel palus Sąd Rejonowy Poznań – Stare Miasto (Poznań – Stare Miasto rajoonikohus) oma 20. juuli 2018. aasta korraldusega Corporisel tasuda ettemakse 5000 Poola zlotti (umbes 1150 eurot) Gefion Insurance’ile adresseeritud dokumentide taani keelde tõlkimise eest, sest vastasel korral menetlus peatatakse.

19

Corporis keeldus selle ettemakse tasumisest, väites, et Gefion Insurance’it esindas Poolas asutatud äriühing Crawford Polska, kes pidi tagama Gefion Insurance’i esindatuse menetlust läbi viivas kohtus poola keeles. Seetõttu ei ole mingit alust nõuda ettemakset nimetatud kohtumenetluse algatamist käsitleva dokumendi taani keelde tõlkimiseks.

20

Sąd Rejonowy Poznań – Stare Miasto (Poznań – Stare Miasto rajoonikohus) peatas 13. septembri 2018. aasta määrusega menetluse, kuna seda ei olnud võimalik jätkata selle tõttu, et Corporis ei olnud tasunud ettemakset seoses Gefion Insurance’ile adresseeritud dokumentide tõlkimiskuludega.

21

Corporis esitas selle määruse peale Sąd Okręgowy w Poznaniule (Poznańi regionaalne kohus, Poola) apellatsioonkaebuse, väites eelkõige, et rikuti kindlustus- ja edasikindlustustegevuse seaduse artikli 208 lõiget 1, millega võeti üle direktiivi 2009/138 artikkel 152.

22

Selle kohtu sõnul esineb kahtlusi seoses küsimusega, kas Sąd Rejonowy Poznań – Stare Miasto (Poznań – Stare Miasto rajoonikohus) on määruse nr 1393/2007 sätteid nõuetekohaselt kohaldanud, andes korralduse toimetada kohtumenetluse algatamist käsitlev dokument kätte Taanis asutatud kindlustusseltsile, mitte tema nõudeid lahendavale Poolas asutatud esindajale direktiivi 2009/138 artikli 151 ja artikli 152 lõigete 1 ja 2 tähenduses.

23

Niisuguses kontekstis otsustas Sąd Okręgowy w Poznaniule (Poznańi regionaalne kohus) kohtuasjas menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas [direktiivi 2009/138] artikli 152 lõikeid 1 ja 2 koostoimes kõnealuse direktiivi artikliga 151 ja määruse nr 1393/2007 põhjendusega 8 tuleb tõlgendada nii, et kahjukindlustusandja esindamine määratud esindaja poolt hõlmab kohtumenetlust algatava dokumendi vastuvõtmist liikluskahju hüvitamist käsitlevas kohtuasjas?“

24

Oma küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2009/138 artikli 152 lõiget 1 koostoimes kõnealuse direktiivi artikliga 151 ja määruse nr 1393/2007 põhjendusega 8 tuleb tõlgendada nii, et kahjukindlustusandjale esindaja määramine vastuvõtvas liikmesriigis hõlmab ka selle esindaja volitamist võtta vastu kohtumenetlust algatavat dokumenti liikluskahju hüvitamist käsitlevas kohtuasjas.

25

Käesoleval juhul puudutavad eelotsusetaotluse esitanud kohtu kahtlused eelkõige küsimust, kas määruse nr 1393/2007 sätete kohaselt on esimese astme kohus nõuetekohaselt andnud Poolas asutatud kindlustusseltsile korralduse toimetada kohtumenetlust algatav dokument kätte Taanis asutatud kindlustusseltsile, või kas selle dokumendi oleks pidanud kätte toimetama Taanis asutatud kindlustusseltsi poolt vastavalt direktiivi 2009/138 artiklile 152 määratud ettevõtjale, kes sellest tulenevalt oli volitatud teda esindama suhetes kahjukannatajatega ning selle liikmesriigi kohtutes.

26

Esitatud küsimusele vastamiseks tuleb kõigepealt kontrollida, kas määrus nr 1393/2007 on käesolevas asjas kohaldatav.

27

Sellega seoses tuleb märkida, et selle määruse artikli 1 lõike 1 sõnastuse kohaselt kohaldatakse seda määrust tsiviil- ja kaubandusasjades, kui kohtu- või kohtuväline dokument tuleb kättetoimetamiseks edastada ühest liikmesriigist teise.

28

Siiski on nimetatud määruse põhjenduses 8 märgitud, et seda määrust ei kohaldata, kui dokument toimetatakse kätte poole ametlikule esindajale liikmesriigis, kus menetlus toimub, olenemata kõnealuse poole elu- või asukohast.

29

Selles valdkonnas Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt nähtub määruse nr 1393/2007 süstemaatilisest tõlgendamisest, et see näeb ette ainult kaks juhtu, mil kohtudokumendi kättetoimetamine liikmesriikide vahel jääb selle kohaldamisalast välja, st esiteks siis, kui dokumendi adressaadi peamine või alaline elu- või asukoht ei ole teada ning teiseks, kui adressaat on nimetanud esindaja liikmesriigis, kus kohtumenetlus toimub. Muudel juhtudel aga, kui kohtudokumendi adressaat elab teises liikmesriigis, kuulub selle dokumendi kättetoimetamine määruse nr 1393/2007 kohaldamisalasse ning seetõttu peab see selle määruse artikli 1 lõike 1 kohaselt toimuma nimetatud määruses ette nähtud viisil (19. detsembri 2012. aasta kohtuotsus Alder, C‑325/11, EU:C:2012:824, punktid 24 ja 25, ning 16. septembri 2015. aasta kohtuotsus Alpha Bank Cyprus, C‑519/13, EU:C:2015:603, punktid 68 ja 69).

30

Vaidlust ei ole aga selles, et Gefion Insurance – talle Coroprise saadetud kohtudokumendi adressaat – määras Crawford Polska üksuseks, mis on teda direktiivi 2009/138 artikli 152 alusel volitatud esindama Poolas kahju kannatanud isikute ees ning selle liikmesriigi kohtutes.

31

Siit järeldub, et käesoleva kohtuotsuse punktis 29 viidatud kohtupraktikat arvesse võttes ei ole määrus nr 1393/2007 käesoleval juhul kohaldatav.

32

Samas tuleb märkida, et nagu ka direktiivi 2009/138 põhjenduses 76 on öeldud, pakutakse liidu kodanike suurenevat liikuvust arvesse võttes üha enam rahvusvahelist liikluskindlustust.

33

Seega eelkõige võimaldab selle direktiiviga kehtestatud süsteem liikmesriigis asutatud kindlustusandjal tegutseda teises liikmesriigis filiaali kaudu või teenuste osutamise vabaduse alusel.

34

Mis puudutab seda teist võimalust, mida kasutas Gefion Insurance oma teenuste pakkumiseks Poolas, siis iseloomustab seda asjaolu, et puudub vajadus luua vastvõtvas liikmesriigis juriidiline isik, et seal niisuguse tegevusega tegeleda. Vastavalt direktiivi 2009/138 artiklile 147 on selleks eelkõige piisav, kui kindlustusandja, kes kavatseb esimest korda tegutseda vastuvõtvas liikmesriigis teenuste osutamise vabaduse alusel, teatab sellest päritoluliikmesriigi järelevalveasutustele, näidates nende riskide või kohustuste laadi, mida ta kavatseb katta, ning kui selle direktiivi artikli 148 kohaselt edastavad need asutused vastuvõtva liikmesriigi järelevalveasutustele selles sättes nõutud teabe asjaomase kindlustusandja kohta.

35

Võttes aga arvesse, kui keeruline on esitada nõuet kindlustusandja vastu, kes teenuste osutamise vabaduse alusel tegutseb piiriüleselt, eeldatakse direktiivi 2009/138 artiklis 151, et vastuvõttev liikmesriik nõuab, et asjaomane kahjukindlustusandja tagaks, et selle liikmesriigi territooriumil toimunud sündmustest tulenevaid nõudeid esitavaid isikuid ei panda ebasoodsamasse olukorda seetõttu, et kindlustusandja kindlustab riski teenuste osutamise alusel, aga mitte selles liikmesriigis asuva püsiva tegevuskoha kaudu.

36

Selleks peab vastuvõttev liikmesriik selle direktiivi artikli 152 lõike 1 esimese lõigu kohaselt nõudma asjaomaselt kahjukindlustusandjalt oma territooriumil elava või asuva esindaja määramist, kellel on piisavad volitused nii selleks, et esindada kindlustusandjat suhetes kahjukannatanutega, kes võiksid esitada nõudeid, kui ka seoses nende isikute esitatud nõuetega selle liikmesriigi kohtutes ja ametiasutustes.

37

Kuivõrd selles sättes ei ole täpsustatud kindlustusandja esindajale antud volituste täpset ulatust ja eelkõige seda, kas esindusõigus hõlmab nimetatud esindaja võimalust kättetoimetatavaid kohtudokumente vastu võtta, siis ei tule väljakujunenud kohtupraktika kohaselt arvestada mitte üksnes nimetatud sätte sõnastust, vaid ka konteksti ning selle õigusakti eesmärke, mille osaks säte on (vt selle kohta 25. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Vilkas, C‑640/15, EU:C:2017:39, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).

38

Sellega seoses olgu märgitud, et direktiivi 2009/138 põhjenduse 105 kohaselt on selle eesmärk tagada kõigi kindlustusvõtjate ja soodustatud isikute võrdne kohtlemine, olenemata nende kodakondsusest või elukohast.

39

Selles kontekstis on selle direktiivi artikli 152 lõike 1 eesmärk, koostoimes artikliga 151, võimaldada kahju tõhusat hüvitamist liiklusõnnetustes kannatanutele, kelle elukoht on liikmesriigis, kus kahjukindlustusandja oma teenuseid osutab, ja seda ka siis, kui viimasel ei ole seal püsivat tegevuskohta.

40

Nimetatud artikli 152 lõikes 1 sellele ettevõtjale ette nähtud kohustus määrata esindaja vastuvõtvas liikmesriigis tähendab nimelt seda, et niisugusel esindajal on volitused esiteks koguda nõuete kohta kogu vajalik teave ja teiseks esindada nimetatud ettevõtjat nii suhetes kahjukannatanutega, kes võiksid esitada nõudeid, kui ka seoses nende nõuetega vastuvõtva liikmesriigi kohtutes.

41

Seega on niisuguse esindaja ülesanne hõlbustada kahju kannatanute tehtavaid toiminguid ja eelkõige võimaldada neil esitada nõuded nende endi keeles ehk vastuvõtva liikmesriigi keeles. Seega oleks direktiivi 2009/138 artikli 152 lõike 1 eesmärgiga vastuolus, kui kannatanutelt võetaks – pärast esialgsete toimingute tegemist otse selle esindaja juures ning arvestades neil olevat vahetut nõudeõigust kõnealuse kindlustusandja suhtes – võimalus toimetada kohtudokumente kätte kõnealusele esindajale, et esitada nimetatud riigisisesele kohtule kahju hüvitamise hagi (vt analoogia alusel 10. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus Spedition Welter, C‑306/12, EU:C:2013:650, punkt 24).

42

Neil asjaoludel tuleb sedastada, et see, kui kõigi nende volituste hulgast, mis kahjukindlustusandja nõuete käsitlemisega tegeleval esindajal peavad olema, jäetakse välja viimase volitamine võtta vastu kohtumenetlust algatavat dokumenti liikluskahju hüvitamist käsitlevas kohtuasjas, oleks vastuolus eesmärgiga tagada liiklusõnnetustes kannatanutele kahju tõhus hüvitamine.

43

Lisaks oleks niisugune välistamine vastuolus ka direktiivi 2009/138 artikli 151 eesmärgiga hoida ära igasugune nõudeid esitavate isikute diskrimineerimine. Nimelt, kui pärast läbirääkimisi asjaomase kahjukindlustusandja esindajaga ja koos viimasega hüvitise nõudmise võimaluse kontrollimist nõutakse niisugustelt isikutelt, et nad toimetaksid kohtumenetlust algatava dokumendi sellele kahjukindlustusandjale kätte tema päritoluliikmesriigis, mitte tema esindajale vastuvõtvas liikmesriigis, rakendataks nende suhtes täiendavaid ja kulukaid formaalsusi eelkõige seoses tõlkimisvajadusega, mis võib hüvitisena nõutava summaga võrreldes tuua kaasa ebaproportsionaalseid kulusid.

44

Nagu aga ilmneb ka eelotsusetaotlusest, palus Sąd Rejonowy Poznań – Stare Miasto (Poznań – Stare Miasto rajoonikohus) Corporisel tasuda ettemakse 5000 Poola zlotti (umbes 1150 eurot), et katta Gefion Insurance’ile adresseeritud dokumentide taani keelde tõlkimise kulud, samas kui Corporis nõuab selles kohtus 157,41 Poola zloti (umbes 30 eurot) tasumist koos intresside ja menetluskuludega. Neil asjaoludel ei saa välistada, et niisuguste tõlkimiskulude summa on hüvitisena nõutava summaga võrreldes ebaproportsionaalne, mille kontrollimine on siiski eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne.

45

Eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb esitatud küsimusele vastata, et direktiivi 2009/138 artikli 152 lõiget 1 koostoimes kõnealuse direktiivi artikliga 151 ja määruse nr 1393/2007 põhjendusega 8 tuleb tõlgendada nii, et kahjukindlustusandjale esindaja määramine vastuvõtvas liikmesriigis hõlmab ka selle esindaja volitamist võtta vastu kohtumenetlust algatavat dokumenti liikluskahju hüvitamist käsitlevas kohtuasjas.

46

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kaheksas koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiivi 2009/138/EÜ kindlustus- ja edasikindlustustegevuse alustamise ja jätkamise kohta (Solventsus II) artikli 152 lõiget 1 koostoimes kõnealuse direktiivi artikliga 151 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. novembri 2007. aasta määruse (EÜ) nr 1393/2007 kohtu- ja kohtuväliste dokumentide liikmesriikides kättetoimetamise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades („dokumentide kättetoimetamine“), millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1348/2000, põhjendusega 8 tuleb tõlgendada nii, et kahjukindlustusandjale esindaja määramine vastuvõtvas liikmesriigis hõlmab ka selle esindaja volitamist võtta vastu kohtumenetlust algatavat dokumenti liikluskahju hüvitamist käsitlevas kohtuasjas.