Kohtuasi C‑434/15

Asociación Profesional Elite Taxi

versus

Uber Systems Spain SL

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Juzgado Mercantil no 3 de Barcelona)

Eelotsusetaotlus – ELTL artikkel 56 – ELTL artikli 58 lõige 1 – Transpordi valdkonna teenused – Direktiiv 2006/123/EÜ – Teenused siseturul – Direktiiv 2000/31/EÜ – Direktiiv 98/34/EÜ – Infoühiskonna teenused – Vahendusteenus, mis võimaldab nutitelefoni rakenduse abil tasu eest kokku viia oma autot kasutavad mittekutselised juhid ja isikud, kes soovivad linnas ühest kohast teise sõita – Loa omamise nõue

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (suurkoda) 20. detsembri 2017. aasta otsus

  1. Eelotsuse küsimused–Euroopa Kohtu pädevus–Piirid–Siseriikliku kohtu pädevus–Vaidluse asjaolude tuvastamine ja hindamine–Euroopa Kohtu pädevus kvalifitseerida siseriikliku kohtu tuvastatud faktilised asjaolud liidu õiguse seisukohast

    (ELTL artikkel 267)

  2. Õigusaktide ühtlustamine–Elektrooniline kaubandus–Direktiiv 2000/31–Kohaldamisala–Infoühiskonna teenus–Mõiste–Vahendusteenus, nagu UberPop, mis võimaldab nutitelefoni rakenduse abil tasu eest kokku viia oma autot kasutavad mittekutselised juhid ja isikud, kes soovivad linnas ühest kohast teise sõita–Väljaarvamine

    (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 98/34, muudetud direktiiviga 98/48, artikli 1 punkt 2, direktiiv 200/31, artikli 2 punkt a ja direktiiv 2006/123, artikli 2 lõike 2 punkt d)

  3. Teenuste osutamise vabadus–Teenused siseturul–Direktiiv 2006/123–Kohaldamisala–Transpordi valdkonna teenused–Mõiste–Vahendusteenus, nagu UberPop, mis võimaldab nutitelefoni rakenduse abil tasu eest kokku viia oma autot kasutavad mittekutselised juhid ja isikud, kes soovivad linnas ühest kohast teise sõita–Väljaarvamine

    (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 98/34, muudetud direktiiviga 98/48, artikli 1 punkt 2, direktiiv 200/31, artikli 2 punkt a ja direktiiv 2006/123, artikli 2 lõike 2 punkt d)

  4. Teenuste osutamise vabadus–Aluslepingu sätted–Kohaldamisala–Transporditeenused ELTL artikli 58 lõike 1 tähenduses–Mõiste–Vahendusteenus, nagu UberPop, mis võimaldab nutitelefoni rakenduse abil tasu eest kokku viia oma autot kasutavad mittekutselised juhid ja isikud, kes soovivad linnas ühest kohast teise sõita–Hõlmamine–Tagajärg–Selle teenuse väljaarvamine ELTL artikli 56 ning direktiivi 2006/123 ja direktiivi 2000/31 kohaldamisalast

    (ELTL artikkel 56 ja ELTL artikli 58 lõige 1; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 98/34, muudetud direktiiviga 98/48, artikli 1 punkt 2, direktiiv 200/31, artikli 2 punkt a ja direktiiv 2006/123, artikli 2 lõike 2 punkt d)

  1.  Seoses sellega olgu meenutatud, et käesoleva otsuse punktist 17 nähtuvalt on eelotsusetaotluse esitanud kohus selgelt väljendanud, et tema küsimused ei puuduta põhikohtuasja faktiliste asjaolude tuvastamist või hindamist, vaid kõigest teenuse õiguslikku kvalifitseerimist. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kvalifitseerimine liidu õiguse seisukohast eeldab aga liidu õiguse tõlgendamist, mida Euroopa Kohus on ELTL artiklis 267 ette nähtud menetluses pädev tegema (vt selle kohta kohtuotsus, 3.12.2015, Banif Plus Bank, C‑312/14, EU:C:2015:794, punktid 51 ja 52). Seega on Euroopa Kohus pädev esitatud küsimustele vastama.

    (vt punktid 20 ja 21)

  2.  Vahendusteenus, mis võimaldab edastada nutitelefoni rakenduse abil transporditeenuse broneerimise andmeid reisija ja oma autot kasutades transporditeenust osutava mittekutselise juhi vahel, vastab põhimõtteliselt kriteeriumidele, mille põhjal saaks selle kvalifitseerida „infoühiskonna teenuseks“ direktiivi 98/34 artikli 1 punkti 2 – millele viitab direktiivi 2000/31 artikli 2 punkt a – tähenduses. Selline vahendusteenus vastab direktiivi 98/34 kõnealuses sättes toodud määratlusele „kõik vahemaa tagant elektroonilisel teel ja teenusesaaja isikliku taotluse alusel ning tavaliselt tasu eest osutatavad teenused”.

    Olgu siiski märgitud, et selline teenus, nagu põhikohtuasjas on kõne all, ei ole ainult vahendusteenus, mis seisneb oma autot kasutava mittekutselise juhi ja linnas ühest kohast teise sõita sooviva isiku kokkuviimises nutitelefoni rakenduse abil. Nimelt sellises olukorras, nagu kirjeldas eelotsusetaotluse esitanud kohus, kus sõitjateveo eest vastutavad oma autot kasutavad mittekutselised juhid, loob vahendusteenuse osutaja ühtlasi linnatransporditeenuse pakkumise, mille ta teeb kättesaadavaks eeskätt infotehnoloogia vahendite abil, nagu põhikohtuasjas kõnealune rakendus, ja mille üldist toimimist ta korraldab isikute huvides, kes soovivad seda pakkumist kasutada linnas ühest kohast teise sõitmiseks. Euroopa Kohtu käsutuses olevast teabest nähtub, et Uberi vahendusteenus põhineb oma autot kasutavate mittekutseliste juhtide valikul, kelle käsutusse annab see äriühing rakenduse, ilma milleta esiteks ei osutaks need juhid transporditeenust ja teiseks ei kasutaks linnas ühest kohast teise sõita soovivad isikud nende juhtide teenuseid. Lisaks on Uberil otsustav mõju sellele, millistel tingimustel need juhid teenust osutavad. Viimati mainitud seigaga seoses ilmneb nimelt, et Uber kehtestab samanimelise rakenduse kaudu vähemalt maksimaalse sõiduhinna, et ta võtab kliendilt sõiduhinna tasu ja kannab seejärel osa sellest tasust üle mittekutselisele autojuhile ning et tal on teatav kontroll autode ja juhtide kvaliteedi ja juhtide käitumise üle, mis võib vajaduse korral tuua kaasa juhtide väljaarvamise.

    Niisiis tuleb seda vahendusteenust pidada lahutamatuks osaks üldisest teenusest, mille põhikomponent on transporditeenus, ning järelikult ei ole see kvalifitseeritav mitte „infoühiskonna teenuseks“ direktiivi 98/34 artikli 1 punkti 2 – millele viitab direktiivi 2000/31 artikli 2 punkt a – tähenduses, vaid „transpordi valdkonna teenuseks“ direktiivi 2006/123 artikli 2 lõike 2 punkti d tähenduses. Seetõttu ei ole direktiiv 2000/31 kohaldatav sellisele vahendusteenusele, nagu on kõne all põhikohtuasjas.

    (vt punktid 35, 37–40 ja 42)

  3.  Olgu siiski märgitud, et selline teenus, nagu põhikohtuasjas on kõne all, ei ole ainult vahendusteenus, mis seisneb oma autot kasutava mittekutselise juhi ja linnas ühest kohast teise sõita sooviva isiku kokkuviimises nutitelefoni rakenduse abil. Nimelt sellises olukorras, nagu kirjeldas eelotsusetaotluse esitanud kohus, kus sõitjateveo eest vastutavad oma autot kasutavad mittekutselised juhid, loob vahendusteenuse osutaja ühtlasi linnatransporditeenuse pakkumise, mille ta teeb kättesaadavaks eeskätt infotehnoloogia vahendite abil, nagu põhikohtuasjas kõnealune rakendus, ja mille üldist toimimist ta korraldab isikute huvides, kes soovivad seda pakkumist kasutada linnas ühest kohast teise sõitmiseks. Euroopa Kohtu käsutuses olevast teabest nähtub, et Uberi vahendusteenus põhineb oma autot kasutavate mittekutseliste juhtide valikul, kelle käsutusse annab see äriühing rakenduse, ilma milleta esiteks ei osutaks need juhid transporditeenust ja teiseks ei kasutaks linnas ühest kohast teise sõita soovivad isikud nende juhtide teenuseid. Lisaks on Uberil otsustav mõju sellele, millistel tingimustel need juhid teenust osutavad. Viimati mainitud seigaga seoses ilmneb nimelt, et Uber kehtestab samanimelise rakenduse kaudu vähemalt maksimaalse sõiduhinna, et ta võtab kliendilt sõiduhinna tasu ja kannab seejärel osa sellest tasust üle mittekutselisele autojuhile ning et tal on teatav kontroll autode ja juhtide kvaliteedi ja juhtide käitumise üle, mis võib vajaduse korral tuua kaasa juhtide väljaarvamise.

    Niisiis tuleb seda vahendusteenust pidada lahutamatuks osaks üldisest teenusest, mille põhikomponent on transporditeenus, ning järelikult ei ole see kvalifitseeritav mitte „infoühiskonna teenuseks“ direktiivi 98/34 artikli 1 punkti 2 – millele viitab direktiivi 2000/31 artikli 2 punkt a – tähenduses, vaid „transpordi valdkonna teenuseks“ direktiivi 2006/123 artikli 2 lõike 2 punkti d tähenduses. Kuna see teenus on kvalifitseeritav „transpordi valdkonna teenuseks“, ei kohaldata sellele ka direktiivi 2006/123, sest seda liiki teenused kuuluvad antud direktiivi artikli 2 lõike 2 punkti d kohaselt teenuste hulka, mis on sõnaselgelt selle direktiivi kohaldamisalast välja arvatud.

    (vt punktid 37–40 ja 43)

  4.  ELTL artiklit 56 koostoimes ELTL artikli 58 lõikega 1 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiivi 2006/123/EÜ teenuste kohta siseturul artikli 2 lõike 2 punkti d ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. juuni 1998. aasta direktiivi 98/34/EÜ, millega nähakse ette tehnilistest standarditest ja eeskirjadest ning infoühiskonna teenuste eeskirjadest teatamise kord (muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuli 1998. aasta direktiiviga 98/48/EÜ), artikli 1 punkti 2, millele viitab Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/31/EÜ infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul (direktiiv elektroonilise kaubanduse kohta) artikli 2 punkt a, tuleb tõlgendada nii, et niisugust vahendusteenust nagu on kõne all põhikohtuasjas ja mille eesmärk on nutitelefoni rakenduse abil tasu eest kokku viia oma autot kasutavad mittekutselised juhid ja isikud, kes soovivad linnas ühest kohast teise sõita, tuleb pidada transporditeenusega lahutamatult seotuks ning seetõttu tuleb see kvalifitseerida „transporditeenuseks“ ELTL artikli 58 lõike 1 tähenduses. Järelikult tuleb niisugune teenus ELTL artikli 56, direktiivi 2006/123 ja direktiivi 2000/31 kohaldamisalast välja arvata.

    Nimelt sellises olukorras, nagu kirjeldas eelotsusetaotluse esitanud kohus, kus sõitjateveo eest vastutavad oma autot kasutavad mittekutselised juhid, loob vahendusteenuse osutaja ühtlasi linnatransporditeenuse pakkumise, mille ta teeb kättesaadavaks eeskätt infotehnoloogia vahendite abil, nagu põhikohtuasjas kõnealune rakendus, ja mille üldist toimimist ta korraldab isikute huvides, kes soovivad seda pakkumist kasutada linnas ühest kohast teise sõitmiseks. Euroopa Kohtu käsutuses olevast teabest nähtub, et Uberi vahendusteenus põhineb oma autot kasutavate mittekutseliste juhtide valikul, kelle käsutusse annab see äriühing rakenduse, ilma milleta esiteks ei osutaks need juhid transporditeenust ja teiseks ei kasutaks linnas ühest kohast teise sõita soovivad isikud nende juhtide teenuseid. Lisaks on Uberil otsustav mõju sellele, millistel tingimustel need juhid teenust osutavad. Viimati mainitud seigaga seoses ilmneb nimelt, et Uber kehtestab samanimelise rakenduse kaudu vähemalt maksimaalse sõiduhinna, et ta võtab kliendilt sõiduhinna tasu ja kannab seejärel osa sellest tasust üle mittekutselisele autojuhile ning et tal on teatav kontroll autode ja juhtide kvaliteedi ja juhtide käitumise üle, mis võib vajaduse korral tuua kaasa juhtide väljaarvamise.

    Niisiis tuleb seda vahendusteenust pidada lahutamatuks osaks üldisest teenusest, mille põhikomponent on transporditeenus, ning järelikult ei ole see kvalifitseeritav mitte „infoühiskonna teenuseks“ direktiivi 98/34 artikli 1 punkti 2 – millele viitab direktiivi 2000/31 artikli 2 punkt a – tähenduses, vaid „transpordi valdkonna teenuseks“ direktiivi 2006/123 artikli 2 lõike 2 punkti d tähenduses.

    (vt punktid 38–40 ja 48 ning resolutsioon)