Kohtuasi C‑149/15

Sabrina Wathelet

versus

Garage Bietheres & Fils SPRL

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Cour d’appel de Liège)

Eelotsusetaotlus – Direktiiv 1999/44/EÜ – Tarbekaupade müük ja nendega seotud garantiid – Kohaldamisala – Mõiste „müüja“ – Vahendaja – Erakorralised asjaolud

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (viies koda), 9. november 2016

1. Euroopa Liidu õigus–Tõlgendamine–Põhimõtted–Autonoomne ja ühetaoline tõlgendamine

2. Tarbijakaitse–Tarbekaupade müük ja nendega seotud garantiid–Direktiiv 1999/44–Kohaldamisala–Müüja–Mõiste–Kaupleja, kes tegutseb eraisiku arvel vahendajana, kes ei ole sellest asjaolust nõuetekohaselt teavitanud ostjast tarbijat–Hõlmamine

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 1999/44, artikli 1 lõike 2 punkt c)

1.  Vt otsuse tekst.

   (vt punkt 28)

2.  Mõistet „müüja“ direktiivi 1999/44 tarbekaupade müügi ja nendega seotud garantiide teatavate aspektide kohta artikli 1 lõike 2 punkti c tähenduses tuleb tõlgendada nii, et see hõlmab ka kauplejat, kes tegutseb eraisiku arvel vahendajana, kes ei ole teavitanud ostjast tarbijat nõuetekohaselt asjaolust, et müüdava kauba omanik on eraisik; seda peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus, võttes arvesse kõiki käesoleva asja asjaolusid. Eeltoodud tõlgendus ei olene sellest, kas vahendaja sai enda tegevuse eest tasu või mitte.

   Nimelt on direktiivi 1999/44 artikli 1 lõike 2 punktis c piiritletud nende isikute ring, kelle vastu võib tarbija maksma panna talle direktiivist tulenevaid õigusi. Järelikult peab tarbija selleks, et kasutada talle selle direktiiviga antud kaitset, teadma, kes on müüja ning eelkõige, kas tegemist on eraisiku või kauplejaga.

   Seega tuleb niisugustel asjaoludel, kus tarbijal võib kergesti tekkida eksimus müügitehingu tingimuste osas, tagada talle tugevam kaitse. Järelikult peab esinema võimalus panna direktiivis 1999/44 ette nähtud müüja vastutus vahendajale, kes tekitab tarbijaga suheldes võimaluse segaduseks tarbija arusaamades, lastes viimasel uskuda, et ettevõtja on müüdava kauba omanik.

   Siseriiklik kohus peab kontrollima, kas kauplejat saab pidada „müüjaks“ direktiivi 1999/44 artikli 1 lõike 2 punkti c tähenduses, kui tarbijat ei ole nõuetekohaselt teavitatud sellest, et kaupleja näol ei olnud tegemist asjaomase kauba omanikuga. Selleks, et teha kindlaks, kas tarbija oleks võinud aru saada, et vahendaja tegutseb eraisiku arvel, võivad eelkõige tähtsust omada vahendaja osaluse ulatus ja tema tehtud pingutuste suurus asja müümisel, see, kuidas kaupa tarbijale esitleti ja tarbija enda käitumine.

   (vt punktid 37, 41, 44, 45 ja resolutsioon)