15.12.2014

Euroopa Liidu Teataja

C 448/26

15. septembril 2014 esitatud hagi – Ungari versus komisjon

(Kohtuasi T-662/14)

(2014/C 448/35)

Kohtumenetluse keel: ungari

Pooled

Hageja: Ungari (esindajad: M.Z. Fehér ja G. Koós)

Kostja: Euroopa Komisjon

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—

tühistada komisjoni 11. märtsi 2014. aasta delegeeritud määruse (EL) nr 639/2014, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 1307/2013 ning muudetakse kõnealuse määruse X lisa, artikli 45 lõike [8] osa („valides määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 4 lõike 2 punkti c kohaselt koostatud loetelust välja liigid, mis on ökoloogiliselt kõige sobivamad, ja välistades seega liigid, mis on selgelt võõramaised”);

—	mõista kohtukulud välja komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Hageja väidab oma hagi toetuseks, et vaidlustatud määruse artikli 45 lõige 8 väljub selle suhtes volitusnormiks olevas määruses nr 1307/2013/EU (1) kehtestatud piiridest ning kitsendava tingimuse kehtestamisega muudab liikmesriikidele antud volituse tegelikult sisutühjaks, andes alusnormiga liikmesriikidele antud volitusele uue tõlgenduse.

Hageja on lisaks seisukohal, et vaidlustatud määruse preambul ei sisalda ootuspärase ulatusega ja üksikasjalikku põhjendust. Tema arvates muudab sellise ulatusega volitusnormile tuginev muudatus tegelikult võimatuks selle ühetaolise järgimise ja sellest arusaamise, millisele volitussättele ja millises ulatuses komisjon täpselt tugines, mistõttu on seda peaaegu võimatu kontrollida, mis on omakorda möödapääsmatult vajalik õiguskindlust silmas pidades.

Hageja väidab lisaks, et komisjoni poolt vastu võetud õigusnormid tekitavad tegelikult diskrimineeriva olukorra nende puuliikide ja nende kasvatajate vahel, kes kavatsevad rajada energiatootmiseks mõeldud kiirekasvuliste puude istanduse. Kahesugused istandused ja nende omanikud on ühesuguses olukorras, mistõttu ei ole põhjendatud teha nende vahel vahet vastavalt sellele, milliseid puuliike nad soovivad oma istanduste jaoks valida.

Hageja väidab lisaks, et komisjon oli volitusmääruse arutamise käigus lõpuni vastu sellele, et liikmesriikidel oleks võimalus tunnistada ka energiatootmiseks mõeldud kiirekasvuliste puude istanduse alune maa-ala ökoloogilise kasutuseesmärgiga maa-alaks. Hageja arvates soovis komisjon kõikide märkide kohaselt vaidlustaud õigusnormide abil selle võimaluse tegelikkuses välistada, ületades nii oma pädevust.

Lõpetuseks leiab hageja muu hulgas, et vaidlustatud määrus rikub õiguskindluse põhimõtet seeläbi, et ühest küljest ei ole vaidlustatud määruse artikli 45 lõige 8 mitmest aspektist üheselt mõistetav ning teisest küljest ei taga kuni määruse jõustumiseni sellise ulatusega muudatuse ettevalmistamiseks piisavat ettevalmistavat aega. Hageja seisukohal on rikutud ka õiguspärase ootuse põhimõtet, kuna komisjon ei võtnud jõustumissätete sõnastamisel arvesse, et põllumajanduse valdkonnas peab ettevalmistav periood antud juhul olema pikem. Peale selle rikub vaidlustaud meede hageja arvates ka Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 17 sätestatud õigust omandile.

(1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrus (EL) nr 1307/2013, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames toetuskavade alusel põllumajandustootjatele makstavate otsetoetuste eeskirjad ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 637/2008 ja (EÜ) nr 73/2009 (ELT L 347, lk 608).