27.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 215/18

4. juunil 2013 esitatud hagi — Miettinen versus nõukogu

(Kohtuasi T-303/13)

2013/C 215/26

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Hageja: Samuli Miettinen (Espoo, Soome) (esindajad: advokaadid O. Brouwer, E. Raedts ja solicitor A. Villette)

Kostja: Euroopa Liidu Nõukogu

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—

tühistada nõukogu 21. märtsi 2013. aasta otsus keelduda võimaldamast täieliku juurdepääsu dokumendile 15309/12 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määruse (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT 2001 L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331), millest hagejale teatati 25. märtsil 2013 viitenumbrit 04/c/01/13 kandva kirjaga (edaspidi „vaidlustatud otsus”); ja

—

mõista Üldkohtu kodukorra artikli 87 alusel nõukogult välja hageja kohtukulud, sh võimalike menetlusse astujate kohtukulud.

Väited ja peamised argumendid

Hagi põhjenduseks esitab hageja kaks väidet.

1.

Esimese väite kohaselt on rikutud määruse (EÜ) nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 teist taanet ja artikli 4 lõike 3 esimest lõiku, kuna vaidlustatud otsus põhineb nende sätete, mis käsitlevad vastavalt kohtumenetlust ja õigusnõustamist ning otsustamisprotsessi, valel tõlgendusel ja kohaldamisel, sest:

—

esiteks ei ole nõukogu tõendanud, et dokumendi 15309/12 avaldamine kahjustab tema õigusteenistuse võimet kaitsta tulevikus nõukogu kohtumenetluses ning kahjustab seadusandlikku menetlust;

—

teiseks ei ole nõukogu tõendanud, et dokument 15309/12 on niivõrd tundlik ja/või laia ulatusega, et see õigustab seadusandlikus kontekstis õiguslike arvamuste avaldamist pooldava eelduse kõrvalejätmist;

—

kolmandaks on nõukogu teooria, mis puudutab kahju, puhtalt oletuslik. See on nii faktiliselt kui õiguslikult põhjendamatu, arvestades dokumendis 15309/12 oleva soovituse sisu, nimelt vajadust liikmesriikide ühehäälsuse järele, mis vastavalt õigusteenistuse analüüsile oli vaidlustatud otsuse tegemise ajal avalik; ja

—

neljandaks kohaldas nõukogu artikli 4 lõike 3 esimese lõigule tuginedes valesti ülekaaluka üldise huvi tingimust, võttes arvesse üksnes avaldamisest tulenevat eeldatavat ohtu otsustamisprotsessile ja jättes arvestamata avaldamise positiivse mõjuga muu hulgas otsustamisprotsessi legitiimsusele, ning jättis artikli 4 lõike 2 teisele taandele tuginedes mainitud tingimuse üldse kohaldamata.

2.

Teise väite kohaselt on rikutud ELTL artiklist 296 tulenevat põhjendamiskohustust, kuna nõukogu jättis täitmata oma kohustuse esitada vaidlustatud otsuse piisav ja asjakohane põhjendus.