1

Britannia Alloys & Chemicals Ltd (edaspidi „Britannia”) palub apellatsioonkaebuses esiteks tühistada Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 29. novembri 2005. aasta otsus kohtuasjas T-33/02: Britannia Alloys & Chemicals vs. komisjon (EKL 2005, lk II-4973; edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), millega Esimese Astme Kohus jättis rahuldamata tema hagi tühistada komisjoni 11. detsembri 2001. aasta otsus 2003/437/EÜ EÜ artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 alusel algatatud menetluse kohta (juhtum COMP/E-1/37.027 – tsinkfosfaat) (ELT 2003, L 153, lk 1; edaspidi „vaidlusalune otsus”), ja teiseks tühistada selle otsuse artikkel 3 teda puudutavas osas.

2

Nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määruse nr 17, esimene määrus asutamislepingu artiklite [81] ja [82] rakendamise kohta (EÜT 1962, 13, lk 204; ELT eriväljaanne 08/01, lk 3) artiklis 15 on sätestatud:

„1.   Komisjon võib otsusega määrata ettevõtjatele või ettevõtjate ühendustele trahvi 100–5000 arvestusühikut, kui need tahtlikult või hooletusest:

[…]

[…]

2.   Komisjon võib otsusega määrata ettevõtjatele või ettevõtjate ühendustele trahvi 1000–1000000 arvestusühikut või sellest suurema summa ulatuses, mis ei ületa 10% iga rikkumises osalenud ettevõtte eelneva aasta käibest, kui need tahtlikult või hooletusest:

[…]

Trahvisummat määrates võetakse arvesse nii rikkumise raskusastet kui ka kestust.

[…]”.

3

Komisjoni teatises pealkirjaga „Suunised määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta” (EÜT 1998, C 9, lk 3; ELT eriväljaanne 08/01, lk 171; edaspidi „suunised”) preambulis on sätestatud:

„[S]uunistes kirjeldatud põhimõtted peaksid tagama komisjoni otsuste läbipaistvuse ja erapooletuse nii ettevõtjate kui ka Euroopa Ühenduste Kohtu silmis, samas säilitades kaalutlusõiguse, mis asjakohaste õigusaktide alusel on komisjonile antud trahvide määramiseks 10% piires kogukäibest. Seda kaalutlusõigust tuleb siiski kasutada ühtse ja mittediskrimineeriva poliitika kohaselt, mis on kooskõlas konkurentsieeskirjade rikkumise eest karistamise eesmärkidega.

Trahvisumma kindlaksmääramise uus meetod põhineb järgmistel eeskirjadel, kusjuures lähtutakse põhisummast, mida suurendatakse raskendavate või vähendatakse kergendavate asjaolude arvessevõtmiseks.”

4

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1–10 on Esimese Astme Kohus võtnud talle esitatud hagi aluseks olevad asjaolud kokku järgmiselt:

5

Britannia esitas 21. veebruaril 2002 Esimese Astme Kohtu kantseleile hagi vaidlusaluse otsuse osaliseks tühistamiseks ja teise võimalusena selle otsusega määratud trahvisumma vähendamiseks.

6

Vaidlustatud kohtuotsusega jättis Esimese Astme Kohus hagi rahuldamata.

7

Britannia palub apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul:

8

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

9

Britannia esitab oma nõuete toetuseks sisuliselt kolm väidet, mis puudutavad vastavalt määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 rikkumist, võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist ning õiguskindluse põhimõtte rikkumist.

10

Britannia märgib oma esimeses väites, et Esimese Astme Kohus on rikkunud õigusnormi, kuna ta leidis, et trahvisumma kindlaksmääramisel oli komisjon õigesti kohaldanud 10% käibe ülempiiri sellele käibele, mis nimetatud äriühingul tekkis 30. juunil 1996 lõppenud majandusaastal, mitte aga vaidlusaluse otsuse vastuvõtmisele eelnenud majandusaasta käibele.

11

Britannia väidab, et kuna tal ei olnud vaidlusaluse otsuse vastuvõtmisele eelnenud majandusaastal mingit käivet, siis sai komisjon talle määrata trahvi üksnes 1000 ja 1000000 euro vahemikus. Seega rikkus Esimese Astme Kohus õigusnormi, kui ta leidis, et komisjonil ei olnud kohustust viidata 30. juunil 2001 lõppenud majandusaasta käibele.

12

Britannia rõhutab, et määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 esimeses lõigus kasutatud omadussõna „eelnev” peab silmas täielikku 12 kuu pikkust majandusaastat, mis on trahvi määrava otsuse vastuvõtmise kuupäevast lähtuvalt kõige hiljutisem.

13

Ta märgib, et määruse nr 17 selles sättes esitatud käibe ülempiiri eesmärk nõuab, et seda kohaldataks majandusaastale, mis on komisjoni otsuse tegemise kuupäeval asjaomasele ettevõtjale majanduslikult oluline. Esimese Astme Kohus leidis aga, et kui ettevõtjal ei olnud sellise otsuse vastuvõtmisele eelneva aasta jooksul majandustegevust, siis ei anna nimetatud ajavahemiku käive mingeid juhiseid ettevõtja suuruse kohta ning seda ei saa järelikult kasutada trahvisumma kindlaksmääramise aluseks.

14

Britannia märgib, et vaidlustatud otsuse vastuvõtmisele eelnenud aasta auditeeritud majandusaasta aruandes esinevad andmed kajastavad tema rahalist olukorda trahvi määramise kuupäeval – käive oli null. Seega ei saanud komisjon võtta aluseks aastat, mille jooksul sellel ettevõtjal oli aktiivsem majandustegevus.

15

Komisjon väidab, et vastavalt määruse nr 17 artikli 15 lõikele 2 lähtub Esimese Astme Kohus oma argumentatsioonis eeldusest, et käibe ülempiiri kohaldatakse üksnes siis, kui ettevõtjal oli käive haldusmenetluse lõpetanud otsusele eelnenud majandusaasta jooksul.

16

Komisjoni sõnul leidis Esimese Astme Kohus õigustatult, et nimetatud ülempiiri ei saanud kohaldada, kuna viimasel majandusaastal puudus käive ja kuivõrd 10% ülempiir peaks näitama asjaomase ettevõtja rahalist võimsust, siis kohaldatakse seda olukorras, kus esineb käive, millega seda siduda.

17

Komisjon täpsustab, et 10% käibe ülempiiri kohaldamise eeltingimus on käibe olemasolu. Sellise käibe puudumise korral lõpliku otsuse vastuvõtmisele eelneva majandusaasta jooksul tuleb määratava trahvisumma hindamiseks leida teisi näitajaid.

18

Komisjon lisab, et Esimese Astme Kohtu hinnang küsimusele, kas null-käive on kehtiv näitaja Britannia majanduslikust olukorrast, käsitleb faktilist asjaolu, mida apellatsioonkaebuse raames ei saa kontrollida.

19

Esimeses väites märgib hageja, et Esimese Astme Kohus on rikkunud õigusnormi määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 esimeses lõigus esineva „eelneva aasta” tõlgendamisel.

20

Seega puudutab poolte vaidlus Euroopa Kohtus küsimust, kuidas komisjon peab kindlaks määrama „eelneva aasta” sellistes olukordades, kus rikkumise toimepanemise hetke ning trahvi määrava komisjoni otsuse vahel on asjaomase ettevõtja majanduslikus olukorras toimunud olulised muudatused.

21

Nimetatud mõistega seoses tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktikast tulenevalt peab ühenduse õiguse sätte tõlgendamisel arvestama mitte üksnes sätte sõnastust, vaid ka selle konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osaks see säte on (vt 7. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas C-17/03: VEMW jt, EKL 2005, lk I-4983, punkt 41, ja 1. märtsi 2007. aasta otsus kohtuasjas C-391/05: Jan De Nul, EKL 2007, lk I-1793, punkt 20).

22

Sellega seoses tuleb meenutada, et määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 eesmärk on anda komisjonile pädevus määrata trahve, et ta saaks täita ühenduse õigusega talle kehtestatud järelevalveülesannet (vt 7. juuni 1983. aasta otsus liidetud kohtuasjades 100/80–103/80: Musique Diffusion française jt vs. komisjon, EKL 1983, lk 1825, punkt 105). See ülesanne hõlmab eeskätt nii karistamist ebaseadusliku tegevuse eest kui ka sellise tegevuse kordumise ennetamist (vt 15. juuli 1970. aasta otsus kohtuasjas 41/69: ACF Chemiefarma vs. komisjon, EKL 1970, lk 661, punkt 173).

23

Tuleb lisada, et määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 teise lõigu kohaselt peab komisjon arvesse võtma nii rikkumise raskusastet kui ka kestust.

24

Neid asjaolusid silmas pidades on Euroopa Kohus täpsustanud, et määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 esimeses lõigus kehtestatud ülempiiri eesmärk on vältida seda, et trahvid oleksid ettevõtja suurusega võrreldes ebaproportsionaalsed (eespool viidatud kohtuotsus Musique Diffusion française jt vs. komisjon, punkt 119).

25

Eelnevatest kaalutlustest tuleneb, et „eelneva aasta” kindlaksmääramiseks peab komisjon igas juhtumis hindama, arvestades määrusega nr 17 kehtestatud karistuste korra konteksti ning sellega taotletavaid eesmärke, millist mõju soovitakse asjaomasele ettevõtjale avaldada, pidades silmas eeskätt selle ettevõtja tegelikku majanduslikku olukorda kajastavat käivet ajavahemikus, kui rikkumine toime pandi.

26

Võttes arvesse seda õiguslikku raamistikku, leidis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 38 ja 48, et trahvi ülempiiri arvutamine eeldab mitte üksnes seda, et komisjonile on teada otsuse vastuvõtmisele eelneva viimase majandusaasta käive, vaid ka seda, et need andmed väljendavad tervet majandusaastat normaalse majandustegevusega 12 kuu jooksul.

27

Lisaks viitas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 39 ja 49 teatud erilistele olukordadele, kirjeldamaks asjaolu, et komisjon peab määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 kohaldamiseks saama lähtuda normaalse tegevusega terve majandusaasta käibest.

28

Kui nõustuda hageja argumentidega, siis viiks see määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 esimese lõigu sellise tõlgenduseni, kus olukorras, mil komisjoni otsuse vastuvõtmisele eelnenud majandusaastal käive puudus, peaks komisjon kohaldama vaid selle lõigu esimest poolt, sest sama lõigu teises pooles mainitud ülempiiri ei saa mingi käibega siduda.

29

Selline tõlgendus rikub aga mitte üksnes komisjonile artikli 15 lõike 2 alusel pandud pädevuse ulatust, vaid jätab arvestamata ka asjaolu, et teatud olukordades ei anna komisjoni otsuse vastuvõtmisele eelnenud majandusaasta käive mingeid kasulikke andmeid asjaomase ettevõtja tegelikust majanduslikust olukorrast ega talle määratava trahvi sobivast tasemest.

30

Seega, kui sarnaselt käesoleva juhtumiga ei olnud asjaomasel ettevõtjal mingit käivet komisjoni otsuse vastuvõtmisele eelneval majandusaastal, siis võib komisjon viidata erinevale majandusaastale, et õigesti hinnata vastava ettevõtja rahalisi vahendeid ja tagada trahvile piisavalt hoiatav mõju.

31

Tuleb lisada, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 74 ning nagu Esimese Astme Kohus õigustatult leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 40, et trahvi ülempiiri kindlaksmääramine ei kujuta endast üksnes valikut määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 esimeses lõigus märgitud kahe alternatiivi – 1 miljoni euro suuruse maksimaalse trahvi või asjaomase ettevõtja käibest lähtuvalt kindlaks määratud ülempiiri – vahel.

32

Niisiis ei ole Esimese Astme Kohus rikkunud õigusnormi, kui ta leidis, et komisjon võis määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 esimese lõigu kohaldamisel viidata vaidlusaluse otsuse vastuvõtmisele eelnenud viimasele tervele majandusaastale ehk 30. juunil 1996 lõppenud majandusaastale.

33

Seega tuleb Britannia apellatsioonkaebuse toetuseks esitatud esimene väide tagasi lükata.

34

See väide koosneb kahest osast.

35

Teise väite esimeses osas märgib Britannia, et Esimese Astme Kohus rikkus hagi rahuldamata jättes võrdse kohtlemise põhimõtet, sest vaidlusaluses otsuses kohaldatakse 10% ülempiiri viimasele majandusaastale, mille käigus sellel äriühingul oli komisjoni arvates „normaalne majandustegevus”, samas kui teiste kartellikokkuleppes osalenud ettevõtjate puhul võeti aga arvesse otsuse vastuvõtmisele eelnenud majandusaastat.

36

Britannia väidab, et käivet puudutava ülempiiri kohaldamine vaidlusalusele otsusele eelnevast majandusaastast erinevale aastale ei võta arvesse tema rahalist olukorda selle otsuse vastuvõtmise hetkel. Võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamise tagamiseks oleks komisjon pidanud kõigi asjaomaste ettevõtjate suhtes kohaldama määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 esimeses lõigus märgitud ülempiiri nimetatud otsuse vastuvõtmisele eelnenud majandusaastale.

37

Britannia leiab, et vastupidi Esimese Astme Kohtu hinnangule kajastab tema null-käive nimetatud majandusaastal täpselt tema majanduslikku olukorda ajavahemikus, mil nimetatud rikkumine toime pandi.

38

Komisjon märgib, et Esimese Astme Kohus leidis hageja olevat erinevas olukorras kui teised kaks kartellikokkuleppes osalenud ettevõtjat, kuivõrd määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 esimeses lõigus märgitud ülempiir oli nende ettevõtjate suhtes kohaldatav. Nendel kahel ettevõtjal oli käive vaidlusaluse otsuse vastuvõtmisele eelnenud majandusaasta jooksul ja see kujutas usaldusväärset näitajat nende majanduslikust olukorrast.

39

Komisjon rõhutab, et hageja ei väida, et ta oli samas olukorras kui need ettevõtjad, vaid väidab üksnes seda, et tema null-käive nimetatud majandusaastal kajastas tema tollast majanduslikku olukorda täpselt. Sellised argumendid seavad aga kahtluse alla Esimese Astme Kohtu poolt tuvastatud fakti.

40

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on võrdse kohtlemise põhimõtet rikutud siis, kui sarnaseid olukordi koheldakse erinevalt või kui erinevaid olukordi koheldakse ühetaoliselt, välja arvatud siis, kui selline kohtlemine on objektiivselt põhjendatud (vt 10. jaanuari 2006. aasta otsus kohtuasjas C-344/04: IATA ja ELFAA, EKL 2006, lk I-403, punkt 95).

41

Mis puudutab käesolevat kohtuasja, siis tuleb meenutada, et Britannia argumentides viidatud kahel ettevõtjal oli komisjoni poolt vaidlusaluse otsuse vastuvõtmise hetkel endiselt kaubandustegevus kartellikokkuleppe esemeks olnud turul. Seega võimaldas nende käive selle otsuse vastuvõtmisele eelnenud majandusaastal komisjonil hinnata nende ettevõtjate rahalisi vahendeid ja määrata kindlaks nende majandusliku olukorra.

42

Seevastu Britannia kohta ei olnud selline hinnang võimalik. Tegelikult ei ole vaidlust selles, et vaidlusaluse otsuse vastuvõtmise hetkel oli Britannia täiesti erinevas olukorras, võrreldes ülejäänud kahe kartellikokkuleppes osalenud ettevõtjaga.

43

Neis tingimustes leidis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 61–63 õigustatult, et komisjonil oli õigus kohelda hagejat võrreldes teiste ettevõtjatega erinevalt, kuna need teised ettevõtjad tegutsesid endiselt ning nende käive vaidlusaluse otsuse vastuvõtmisele eelnenud majandusaastal oli usaldusväärne näitaja nende majandusliku olukorra kohta.

44

Tuleb lisada, et määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 alusel määratud trahvide arvutamise raames on ettevõtjate erinev kohtlemine komisjonile selle sättega antud pädevuse kasutamises lahutamatu osa. Tegelikult peab komisjon oma kaalutlusõiguse raames määrama individuaalse karistuse, mis sõltub asjaomaste ettevõtjate käitumisest ja nendele iseloomulikest joontest, et tagada igal üksikjuhul ühenduse konkurentsialaste õigusnormide täielik tõhusus (vt selle kohta 29. juuni 2006. aasta otsus kohtuasjas C-308/04 P: SGL Carbon vs. komisjon, EKL 2006, lk I-5977, punkt 46 ja viidatud kohtupraktika).

45

Seega tuleb teise väite esimene osa tagasi lükata.

46

Teise väite teises osas märgib Britannia, et Esimese Astme Kohus rikkus hagi rahuldamata jättes võrdse kohtlemise põhimõtet, sest kuna vaidlusalune otsus määrab kindlaks, millise majandusaasta kohta 10% ülempiiri kohaldatakse, siis ei ole see kooskõlas varasema halduspraktikaga võrreldavates asjades.

47

Britannia väidab, et Esimese Astme Kohtu sõnul oli komisjonil õigus muuta oma varasemat praktikat selles valdkonnas, kuna selle ettevõtja olukord ei olnud võrreldav olukordadega juhtumites, kus asjaomastele ettevõtjatele trahve määrati.

48

Teise väite teise osa toetuseks viitab Britannia kolme liiki olukorrale.

49

Esiteks leiab ta, et tema olukord oli võrreldav nende juhtumitega, kus kartellikokkuleppega seotud ettevõtja kandis oma tegevuse üle teisele majandusüksusele, jäädes ise eksisteerima.

50

Teiseks leiab Britannia, et teda koheldi diskrimineerivalt, võrreldes teiste ettevõtjatega, kelle käive oli vähenenud.

51

Kolmandaks väidab Britannia, et teda ei koheldud samaselt ettevõtjaga, kelle suhtes tegi komisjon 9. detsembril 1998 otsuse 1999/271/EÜ EÜ asutamislepingu artikli [81] kohaldamise menetluses (IV/34.466 – Kreeka praamid) (EÜT 1999, L 109, lk 24).

52

Viimati nimetatud punktis märgib Britannia, et see ettevõtja oli turult lahkunud enne komisjoni otsuse vastuvõtmist. Kuna tema eelmise majandusaasta käive ei olnud kättesaadav, siis kasutas komisjon määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 esimese lõigu esimest poolt, et määrata 1 miljoni euro suurune trahv. Seega ei peaks Britannia olema ebasoodsamas olukorras kui viidatud ettevõtja.

53

Komisjon leiab, et küsimus, kas hageja olukord oli võrreldav varasemate otsuste adressaadiks olnud ettevõtjate omaga, puudutab fakti ja et selle küsimuse lahendas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuses ning seega ei saa Euroopa Kohus seda apellatsioonkaebuse raames kontrollida.

54

Komisjon märgib seoses tegevuse ülekandmist puudutava argumendiga, et Esimese Astme Kohus leidis, et hageja ei ole varasemates otsustes käsitletud ettevõtjatega võrreldavas olukorras, kuna vastupidi nendele ettevõtjatele ei olnud Britannial vaidlusaluse otsuse vastuvõtmisele eelnenud majandusaastal mingit käivet.

55

Mis puudutab teist argumenti, et Britanniat ei koheldud sama moodi kui teisi ettevõtjaid, kelle käive oli vähenenud, siis rõhutab komisjon, et hageja ei viidanud sellele kordagi Esimese Astme Kohtu menetluses.

56

Lõpuks, seoses kolmanda argumendiga, mis puudutab otsust 1999/271, siis meenutab komisjon, et Esimese Astme Kohus lükkas selle tagasi. Tegelikult ei saa komisjoni varasem otsuste tegemise praktika olla õiguslik raamistik trahvide määramisele konkurentsi valdkonnas, kuna selle raamistiku määratleb vaid määruse nr 17 artikli 15 lõige 2. Seega ei saa selle sätte tõlgendus varasemas juhtumis teatud ettevõtja kasuks olla õiguslik asjaolu, mis kehtestab kohustuse hilisemas juhtumis teist ettevõtjat sama moodi kohelda.

57

Tuleb meenutada, et nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 44 märgiti, siis on kartellikokkuleppes osalenud ettevõtjatele määratud trahvide arvutamisel nende ettevõtjate erinev kohtlemine lahutamatu osa komisjonile selles valdkonnas antud kaalutlusõigusest.

58

Mis puudutab Britannia kahte esimest argumenti, mille kohaselt komisjon muutis oma varasemat halduspraktikat, siis tuleb märkida, et Esimese Astme Kohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 61, et hageja ei olnud sarnases olukorras kui komisjoni varasemates otsustes käsitletud ettevõtjad, kuna tal puudus igasugune käive vaidlusaluse otsuse vastuvõtmisele eelnenud majandusaastal.

59

Neis tingimustes järeldas Esimese Astme Kohus nimetatud punktis 61 õigustatult, et komisjonil oli õigus Britanniat nendest teistest ettevõtjatest erinevalt kohelda.

60

Mis puudutab hageja argumente otsuse 1999/271 kohta, siis tuleb ka sedastada, et kuigi nimetatud otsuses käsitletud ettevõtja olukord oli sarnane Britannia omaga, siis tuleneb Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikast, millele viidati 21. septembri 2006. aasta otsuses kohtuasjas C-167/04 P: JCB Service vs. komisjon (EKL 2006, lk I-8935), et komisjoni eelnev otsustuspraktika ei kujuta endast konkurentsi valdkonnas trahvide määramise õiguslikku raamistikku ja teisi juhtumeid käsitlevad otsused on diskrimineerimise olemasolu küsimuses üksnes soovituslikud, arvestades, et ei ole eriti tõenäoline, et sellele juhtumile omased jooned, nagu asjaomased turud, tooted, ettevõtjad ning ajavahemikud, oleksid identsed.

61

Tuleb lisada, et ühenduse konkurentsieeskirjade rikkumist käsitleva ja trahviga lõppeda võiva haldusmenetlusega seotud ettevõtjatel ei saa tekkida õiguspärast ootust, et komisjon ei ületa varasemat trahvide taset või et kasutatakse sama trahvide arvutamise meetodit. Euroopa Kohus täpsustas sellega seoses nimelt, et need ettevõtjad peavad käesolevas asjas arvestama võimalusega, et komisjon võib igal hetkel otsustada tõsta trahvisummasid, võrreldes minevikus kohaldatuga (vt 28. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas C-189/02 P, C-202/02 P, C-205/02 P–C-208/02 P ja C-213/02 P: Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, EKL 2005, lk I-5425, punktid 228 ja 229).

62

Kõiki eelnevaid asjaolusid silmas pidades ei ole Esimese Astme Kohus õigusnormi rikkunud, kui ta leidis, et komisjon ei rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet, määrates kindlaks majandusaasta, millele kohaldatakse 10% ülempiiri.

63

Seega tuleb teise väite teine osa jätta tähelepanuta.

64

Järelikult tuleb Britannia poolt oma apellatsioonkaebuse toetuseks esitatud teine väide tervikuna tagasi lükata.

65

Britannia poolt oma apellatsioonkaebuse toetuseks esitatud kolmas väide koosneb samuti kahest osast.

66

Kolmanda väite esimeses osas väidab Britannia, et Esimese Astme Kohus rikkus hagi rahuldamata jättes õiguskindluse põhimõtet, kuna komisjon oli vaidlusaluses otsuses võtnud arvesse selle otsuse vastuvõtmisele eelnenud majandusaastast erineva aasta, et määrata kindlaks määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 esimeses lõigus ette nähtud käibe ülempiir.

67

Täpsemalt märgib Britannia, et Esimese Astme Kohus oli õigusnormi rikkunud, kui ta leidis, et õiguskindlust ei riku asjaolu, et komisjon kaldus kõrvale määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 esimese lõigu sõnastusest ja võttis aluseks vaidlusaluse otsuse vastuvõtmisele eelnenud majandusaastast erineva aasta.

68

Britannia sõnul ei olnud ootuspärane, et komisjon võtab aluseks sellest majandusaastast erineva aasta. Selles küsimuses sisaldub Esimese Astme Kohtu otsuses suur õiguslik ebakindlus, kuna ettevõtjatel, kelle suhtes komisjon uurimist teostab, on võimatu kindlaks määrata, milline on trahvi ülempiiri kehtestamiseks asjaomane majandusaasta.

69

Britannia lisab, et ainus viis tagada ühtset ja ootuspärast halduspraktikat on igas olukorras kohaldada määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 esimeses lõigus sätestatud ülempiiri komisjoni otsuse vastuvõtmisele eelnenud majandusaastale, isegi kui selline tõlgendus toob kaasa selles sättes märgitud ülempiiri kohaldamise null-käibele.

70

Komisjon leiab, et tema tõlgendus määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 esimesele lõigule oli ootuspärane, kuna selles sättes määratud ülempiiri kohaldati käibele, mis saadi haldusmenetlust lõpetava otsuse vastuvõtmisele eelnenud majandusaastal, ja et hagejal ei olnud nimetatud majandusaastal mingit käivet.

71

Komisjon väidab, et trahvide ootuspärasuse nõue tähendab, et ettevõtjad peavad olema võimelised hindama oma tegude tagajärgi enne nende tegude toimepanemist. Ajal, kui hageja otsustas rikkumise toime panna, ei erinenud tema käive oluliselt 10% ülempiiri arvutamiseks kasutatud käibest – 55,7 miljonit eurot 1996. aasta juuni lõpus lõppeval majandusaastal.

72

Komisjon järeldab sellest, et kõnealuse rikkumise toimumise ajal võis Britannia eeldada, et kohe rikkumise avastamisel ja karistamisel oleks ta pidanud tasuma trahvi ligikaudu 5,5 miljonit eurot.

73

Tuleb märkida, et oma argumentidega on Britannia sisuliselt ümber sõnastanud käesoleva apellatsioonkaebuse esimese väite toetuseks esitatud argumendid, mis käsitlesid määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 rikkumist.

74

Kuna käesoleva kohtuotsuse punktist 32 ilmneb, et esimene väide on põhjendamata, siis ei ole põhjendatud ka hageja poolt kolmanda väite esimese osa toetuseks esitatud argumendid.

75

Seega tuleb kolmanda väite esimene osa tagasi lükata.

76

Kolmanda väite teises osas märgib Britannia, et Esimese Astme Kohus rikkus hagi rahuldamata jättes õigusnormi, sest vaidlusalune otsus rikub põhiõigusi. Karistusõiguse valdkonnas on õiguskindlus üks põhiõigustest, mis on esitatud Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 7 lõikes 1 ning 7. detsembril 2000 Nice’is välja kuulutatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta (EÜT C 364, lk 1) artikli 49 lõikes 1.

77

Komisjon väidab, et kolmanda väite teine osa on uus väide, kuna seda ei esitatud Esimese Astme Kohtus.

78

Komisjon lisab, et kuna Britannia käive rikkumise toimepanemise ajal 1994.–1997. aastani oli umbkaudu 55 miljonit eurot, siis võis ta eeldada kartellikokkuleppe avastamise korral trahvi summas 5,5 miljonit eurot. Kuna Britannia ei saanud ette teada, milline on tema käive vaidlusaluse otsuse vastuvõtmisele eelneval majandusaastal, siis ei saa ta ka väita, et ta eeldas teatava kindla suurusega trahvi.

79

Tuleb meenutada, et õiguskindluse põhimõte nõuab, et ühenduse õigusnormid oleksid selged ja täpsed, et huvitatud isikud saaksid ühenduse õiguskorda kuuluvates olukordades ja õigussuhetes nendest juhinduda (vt 15. veebruari 1996. aasta otsus kohtuasjas C-63/93: Duff jt, EKL 1996, lk I-569, punkt 20).

80

Ühenduse konkurentsieeskirjadega seoses meenutas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 70, et nende eeskirjade rakendussätted, eeskätt määrus nr 17 ja suunised, võimaldavad ettevõtjatel kindlustundega ette näha rahalisi tagajärgi, mis võivad nimetatud eeskirjade rikkumisega kaasneda.

81

Seega sedastas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 73 õigesti, et õiguskindluse põhimõte ei andnud hagejale tagatist, et oma tsingisektori äritegevuse loovutamisega väldib ta trahvi määramist toimepandud rikkumise eest. Tegelikult oli Britannia täiesti suuteline ette nägema, et talle määratakse trahv, kuna temapoolne konkurentsieeskirjade rikkumine oli ilmne, ja et see trahv määratakse kindlaks mitte üksnes rikkumise raskusastme ja kestuse põhjal, vaid ka lähtuvalt nimetatud ettevõtjale omastest asjaoludest.

82

Britannia ei viita ühelegi argumendile ega muule asjaolule, mis võiks tõendada, et Esimese Astme Kohus rikkus õigusnormi oma hinnangus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 73.

83

Arvestades ka komisjoni kaalutlusõigust nimetatud valdkonnas, ei saa kartellikokkuleppes osalenud ettevõtjal tekkida kindlustunnet trahvisumma osas, mille komisjon võib talle määruse nr 17 sätete kohaldamisel määrata.

84

Neis tingimustes ei kujuta iseenesest õiguskindluse põhimõtte rikkumist see, et Britannia ei saanud ette teada, milline majandusaasta võetakse trahvi ülempiiri määramisel aluseks.

85

Seega tuleb kolmanda väite teine osa tagasi lükata.

86

Järelikult tuleb Britannia poolt oma apellatsioonkaebuse toetuseks esitatud kolmas väide tagasi lükata.

87

Eeltoodud kaalutlustest lähtudes tuleb jätta apellatsioonkaebus täies ulatuses rahuldamata.

88

Kodukorra artikli 69 lõike 2 alusel, mida kohaldatakse kodukorra artikli 118 alusel ka apellatsioonimenetluse suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja Britannia on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud mõista välja Britannialt.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab: