23.7.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 192/1

NÕUKOGU DIREKTIIV 2009/156/EÜ,

30. november 2009,

hobuslaste liikumist ja kolmandatest riikidest importimist reguleerivate loomatervishoiunõuete kohta

(kodifitseeritud versioon)

(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eriti selle artiklit 37,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi arvamust (1)

ning arvestades järgmist:

(1)

Nõukogu 26. juuni 1990. aasta direktiivi 90/426/EMÜ hobuslaste liikumist ja kolmandatest riikidest importimist reguleerivate loomatervishoiunõuete kohta (2) on korduvalt (3) oluliselt muudetud. Selguse ja otstarbekuse huvides tuleks kõnealune direktiiv kodifitseerida.

(2)

Hobuslased kuuluvad elusloomadena asutamislepingu I lisas esitatud toodete loetelusse.

(3)

Hobuslaste toodangu ratsionaalse arendamise tagamiseks ning sel viisil kõnealuse sektori tootlikkuse suurendamiseks tuleks ühenduse tasandil sätestada eeskirjad, mis reguleerivad hobuslaste liikumist liikmesriikide vahel.

(4)

Hobuslaste ja eriti hobuste aretamine ja kasvatamine kuulub põllumajandussektorisse. See on tuluallikas põllumajandusega tegeleva rahvastikuosa ühele osale.

(5)

Loomatervishoiunõuete erinevused liikmesriikides tuleks kaotada, et soodustada hobuslaste ühendusesisest kaubandust.

(6)

Ühendusesisese kaubanduse harmoonilise arengu soodustamiseks tuleks tagada ühenduse süsteem kolmandatest riikidest importimise reguleerimiseks.

(7)

Samuti tuleks reguleerida nõudeid, mis käsitlevad identifitseerimisdokumendiga registreeritud hobuslaste liikumist riigi territooriumil.

(8)

Kaubanduse jaoks peaks hobuslased nakkushaiguste leviku vältimiseks vastama teatavatele loomatervishoiunõuetele. Eelkõige oleks asjakohane ette näha võimalus sätestada piiravad meetmed piirkondade kaupa.

(9)

Samadel põhjustel tuleks sätestada transporditingimused võttes arvesse nõukogu 22. detsembri 2004. aasta määrusega (EÜ) nr 1/2005 (mis käsitleb loomade kaitset vedamise ja sellega seonduvate toimingute ajal) (4) sätestatud loomade heaolu tingimusi.

(10)

Kõnealuste nõuete täitmise tagamiseks tuleks sätestada, et riiklik veterinaararst annab välja veterinaarsertifikaadi, mis on hobuslastega kaasas kuni sihtkohani.

(11)

Sihtliikmesriigi läbiviidava kontrolli korraldamine ja järelevalve ning rakendatavad kaitsemeetmed on sätestatud nõukogu 26. juuni 1990. aasta direktiivis 90/425/EMÜ, milles käsitletakse ühendusesiseses kaubanduses teatavate elusloomade ja toodete suhtes seoses siseturu väljakujunemisega kohaldatavaid veterinaar- ja zootehnilisi kontrolle (5).

(12)

Tuleks sätestada komisjonipoolse kontrolli võimalus. Selliseid kontrolle tuleks teha koostöös pädevate siseriiklike asutustega.

(13)

Kolmandatest riikidest importimisel kohaldatavate ühenduse sätete määratlemiseks tuleb koostada nimekiri kolmandatest riikidest või nende osadest, kust võib hobuslasi importida.

(14)

Nende riikide valik peaks põhinema üldistel kriteeriumidel, nagu näiteks eluskarja tervislik seisund, veterinaarteenistuse korraldus ja volitused ning kehtivad veterinaareeskirjad.

(15)

Ka ei tohiks importida hobuslasi riikidest, kus esineb nakkuslikke loomahaigusi, mis on ohtlikud ühenduse eluskarjale, või mis on olnud sellistest nakkushaigustest vabad liiga lühikest aega. Need kaalutlused kehtivad ka importimisel kolmandatest riikidest, kus loomi vaktsineeritakse selliste haiguste vastu.

(16)

Kolmandatest riikidest importimisel kohaldatavaid üldtingimusi tuleks täiendada asjaomaste riikide loomade tervisliku seisundi olukorra alusel koostatud eritingimustega. Eritingimuste aluseks olevate kriteeriumide tehnilise laadi ja mitmekesisuse tõttu peab nende määratlemiseks olema võimalus kasutada paindlikku ja kiiret ühenduse menetlust, mille puhul komisjon ja liikmesriigid teevad tihedat koostööd.

(17)

Standardvormis sertifikaadi esitamine hobuslaste impordi puhul on mõjus viis kontrollida ühenduse eeskirjade kohaldamist. Need eeskirjad võivad sisaldada erisätteid, mis võivad varieeruda sõltuvalt asjaomasest kolmandast riigist, ning seda tuleks võtta arvesse sertifikaatide standardvormide koostamisel.

(18)

Komisjoni ning komisjoni nimetatud liikmesriikide veterinaaria eksperdid peaksid vastutama selle eest, et kontrollitakse käesoleva direktiivi nõuete järgimist, eelkõige kolmandates riikides.

(19)

Impordikontroll peaks hõlmama ka hobuslaste päritolu ja tervislikku seisundit.

(20)

Käesoleva direktiivi rakendamiseks vajalikud meetmed tuleks vastu võtta vastavalt nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusele 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused (6).

(21)

Käesolev direktiiv ei mõjuta liikmesriikide kohustusi, mis on seotud V lisa B osas esitatud direktiivide ülevõtmise tähtaegadega,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

I   PEATÜKK

ÜLDSÄTTED

Artikkel 1

Käesolevas direktiivis sätestatakse loomatervishoiunõuded elushobuslaste liikumiseks liikmesriikide vahel ja nende importimiseks kolmandatest riikidest.

Artikkel 2

Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

a)   „ettevõte”– põllumajandusettevõte või treeningkeskus, tall või mis tahes ruum või rajatis, kus tavapäraselt peetakse või aretatakse hobuslasi sõltumata nende kasutusalast;

b)   „hobuslane”– looduslik või kodustatud kabjaline (sh sebra) või eesel või kõnealuste liikide ristamisel saadud järeltulija;

c)   „registreeritud hobuslane”– nõukogu 26. juuni 1990. aasta direktiivis 90/427/EMÜ (zootehniliste ja genealoogiliste tingimuste kohta ühendusesisesel kauplemisel hobuslastega) (7) määratletud tähenduses registreeritud hobuslane, kes tehakse kindlaks identifitseerimisdokumendi alusel, mille on välja andnud:

i)

hobusekasvandus või looma päritoluriigi muu pädev asutus, kes peab tõuraamatut või asjaomase loomatõu registrit;

ii)

või mis tahes rahvusvaheline liit või organisatsioon, kes tegeleb võistlus- või võidusõiduhobustega;

d)   „tapmiseks ettenähtud hobuslane”– hobuslane, kes transporditakse otse või pärast heakskiidetud, artiklis 7 nimetatud kogumiskeskuse läbimist tapamajja ning tapetakse;

e)   „aretamiseks ja tootmiseks ettenähtud hobuslane”– punktides c ja d nimetamata hobuslane;

f)   „hobuste aafrika katkust vaba liikmesriik või kolmas riik”– liikmesriik või kolmas riik, mille asjaomasel territooriumil ei ole kahe viimase aasta jooksul esinenud hobuste aafrika katku kliinilisi, seroloogilisi (vaktsineerimata hobuslaste puhul) ega epidemioloogilisi tunnuseid ning kus loomi ei ole kõnealuse haiguse vastu vaktsineeritud eelneva 12 kuu jooksul;

g)   „teatamiskohustuslik loomataud”– I lisas loetletud taud;

h)   „riiklik veterinaararst”– liikmesriigi või kolmanda riigi pädeva keskasutuse poolt ametisse nimetatud veterinaararst;

i)   „ajutine import”– kolmandast riigist pärit registreeritud hobuslase staatus, kes on ühenduse territooriumile imporditud vähem kui 90 päevaks, aeg määratakse kindlaks artikli 21 lõikes 2 osutatud korras sõltuvalt tervise olukorrast päritoluriigis.

II   PEATÜKK

HOBUSLASTE LIIKUMISE EESKIRJADLIIKMESRIIKIDE VAHEL

Artikkel 3

Liikmesriigid lubavad registreeritud hobuslastel oma territooriumil liikuda või neid teise liikmesriiki saata üksnes juhul, kui need vastavad artiklites 4 ja 5 sätestatud nõuetele.

Sihtliikmesriikide pädevad asutused võivad siiski teha üldisi või piiratud erandeid selliste hobuslaste liikumise puhul:

—

kellega ratsutatakse või jalutatakse sportimise või vaba aja veetmise eesmärgil piki ühenduse sisepiiride lähedal asuvaid teid;

—

kes osalevad kultuuri- vm üritustel või tegevustes, mida korraldavad ühenduse sisepiiride lähedal asuvad volitatud kohalikud asutused;

—

kes on ette nähtud üksnes ajutiseks karjatamiseks või tööks ühenduse sisepiiride lähedal.

Seda võimalust kasutavad liikmesriigid teavitavad komisjoni tehtud erandite sisust.

Artikkel 4

1.   Hobuslastel ei tohi kontrolli käigus ilmneda kliinilisi haigustunnuseid. Kontroll peab toimuma 48 tunni jooksul enne lastimist või laadimist. Ilma et see piiraks artikli 6 sätete kohaldamist, nõutakse registreeritud hobuslaste puhul sellist kontrolli üksnes ühendusesisese kaubanduse jaoks.

2.   Ilma et see piiraks lõike 5 sätete kohaldamist seoses teatamiskohustuslike loomataudidega peab riiklik veterinaararst kontrolli ajal veenduma, et puudub igasugune alus (eelkõige omaniku või aretaja deklaratsiooni põhjal) järeldamaks, et hobuslased on kontrollile eelneva 15 päeva jooksul puutunud kokku mõnda nakkushaigust põdevate hobuslastega.

3.   Hobuslased ei tohi olla ettenähtud tapmiseks riikliku nakkushaiguste likvideerimise programmi raames.

4.   Hobuslased tuleb identifitseerida järgmiselt:

a)

registreeritud hobuslaste puhul kasutatakse direktiivis 90/427/EMÜ sätestatud identifitseerimisdokumenti, milles tuleb eelkõige kinnitada, et käesoleva artikli lõigete 5 ja 6 ja käesoleva direktiivi artikli 5 tingimused on täidetud.

Riiklik veterinaararst peab identifitseerimisdokumendi kehtivuse peatama käesoleva artikli lõikes 5 või käesoleva direktiivi artiklis 5 sätestatud keeldude ajaks. Identifitseerimisdokument tuleb pärast registreeritud hobuse tapmist tagastada selle väljaandnud asutusele. Käesoleva punkti rakendamise kord võetakse vastu artikli 21 lõikes 2 osutatud korras;

b)

aretamiseks ja tootmiseks ettenähtud hobuslased identifitseeritakse artikli 21 lõikes 2 osutatud korras.

5.   Lisaks artiklis 5 sätestatud nõuetele ei tohi hobuslased olla pärit ettevõttest, mille suhtes on kohaldatud ühte järgmistest keeldudest:

a)

juhul kui kõik ettevõttes viibivad haigusele vastuvõtlikkusse liiki kuuluvad loomad ei ole tapetud, peab päritoluettevõtet hõlmav keeld kestma:

i)

kargtaudi nakatumise kahtlustusega hobuslaste puhul vähemalt kuus kuud alates viimasest tegelikust või võimalikust kokkupuutest haige loomaga. Täkkude puhul kehtib keeld kuni looma kastreerimiseni;

ii)

malleuse või hobuste entsefalomüeliidi puhul vähemalt kuus kuud alates kõnealusesse haigusse nakatunud hobuslaste tapmise kuupäevast;

iii)

nakkava kehvveresuse puhul kuni päevani, mil pärast nakatunud loomade tapmist allesjäänud loomade puhul saadakse kahe kolmekuulise intervalliga sooritatud Cogginsi testiga negatiivsed tulemused;

iv)

vesikulaarse stomatiidi puhul vähemalt kuus kuud alates viimasest registreeritud juhtumist;

v)

marutaudi puhul vähemalt üks kuu alates viimasest registreeritud juhtumist;

vi)

siberi katku puhul vähemalt 15 päeva alates viimasest registreeritud juhtumist;

b)

kui kõik ettevõttes asuvad haigusele vastuvõtlikkusse liiki kuuluvad loomad on tapetud ja ruumid on desinfitseeritud, kestab keeld 30 päeva alates loomade hävitamise ja ruumide desinfitseerimise kuupäevast, v.a siberi katku puhul, mil keeld kestab 15 päeva.

Pädevad asutused võivad hipodroomide ja võidusõiduradade puhul teha erandeid kõnealustest keeldudest ning nad teavitavad tehtud erandite laadist komisjoni.

6.   Kui liikmesriik koostab või on koostanud vabatahtliku või kohustusliku tõrjeprogrammi mõne haiguse jaoks, millele hobuslased on vastuvõtlikud, võib ta esitada selle programmi komisjonile, kuue kuu jooksul alates 4. juulist 1990 Belgiale, Taanile, Saksamaale, Iirimaale, Kreekale, Hispaaniale, Prantsusmaale, Itaaliale, Luxembourgile, Madalmaadele, Portugalile ja Ühendkuningriigile, alates 1. jaanuarist 1995 Austriale, Soomele ja Rootsile, alates 1. maist 2004 Tšehhi Vabariigile, Eestile, Küprosele, Lätile, Leedule, Ungarile, Maltale, Poolale, Sloveeniale ja Slovakkiale ning alates 1. jaanuarist 2007 Bulgaariale ja Rumeeniale, märkides eelkõige järgmised andmed:

a)

asjaomase haiguse levik liikmesriigi territooriumil;

b)

programmi algatamise põhjus, arvestades haiguse tõsidust ning kulude ja tulude vahekorda;

c)

geograafiline piirkond, kus programmi hakatakse rakendama;

d)

majandite puhul kohaldatavad staatusekategooriad, standardid, mis iga liigi puhul tuleb saavutada, ning kasutatavad testimismenetlused;

e)

programmi järelevalve kord;

f)

meetmed, mis tuleb võtta, kui ettevõte kaotab mingil põhjusel oma staatuse;

g)

meetmed, mis tuleb võtta, kui programmi sätete kohaselt tehtud testide tulemused on positiivsed;

h)

mittediskrimineeriv suhe asjaomase liikmesriigi territooriumil toimuva kaubanduse ja ühendusesisese kaubanduse vahel.

Komisjon vaatab liikmesriikide esitatud programmid läbi. Kui see on asjakohane, kiidab komisjon programmid heaks artikli 21 lõikes 2 osutatud korras. Samas korras võib määratleda üldisi või konkreetseid lisatagatisi, mida võib ühendusesiseses kaubanduses nõuda. Need tagatised ei tohi ületada neid, mida liikmesriik nõuab oma territooriumil.

Liikmesriikide esitatud programme võib muuta või täiendada artikli 21 lõikes 3 osutatud korras. Muudatusi või täiendusi juba heakskiidetud programmides või teise lõigu kohaselt määratletud tagatistes võib heaks kiita samas korras.

Artikkel 5

1.   Liikmesriik, mis ei ole vaba hobuste aafrika katkust, võib lähetada hobuslasi oma territooriumi sellest osast, mida käsitatakse nakatununa käesoleva artikli lõikes 2 määratletud tähenduses, üksnes lõikes 5 sätestatud tingimustel.

2.   Liikmesriigi territooriumi osa käsitatakse hobuste aafrika katku nakatununa, kui:

a)

kliinilised, seroloogilised (vaktsineerimata loomade puhul) ja/või epidemioloogilised tunnused näitavad, et kahe viimase aasta jooksul on esinenud hobuste aafrika katku, või

b)

viimase 12 kuu jooksul on loomi vaktsineeritud hobuste aafrika katku vastu.

Territooriumi osa, mida käsitatakse hobuste aafrika katku nakatununa, peab hõlmama vähemalt:

a)

nakkuskolde ümber asuvat ohustatud tsooni raadiusega vähemalt 100 km;

b)

ohustatud tsooni ümber paiknevat vähemalt 50 km järelevalvetsooni, kus viimase 12 kuu jooksul ei ole vaktsineeritud ühtegi looma.

3.   Lõikes 2 osutatud territooriume ja tsoone käsitlevad hobuste aafrika katku kontrollieeskirjad ja tõrjemeetmed ning vastavad erandid on määratud kindlaks nõukogu 29. aprilli 1992. aasta direktiivis 92/35/EMÜ (milles sätestatakse hobuste aafrika katku kontrollieeskirjad ja tõrjemeetmed) (8).

4.   Kõik ohustatud tsoonis asuvad vaktsineeritud hobuslased tuleb registreerida ja märkida vastavalt direktiivi 92/35/EMÜ artikli 6 lõike 1 punktile d.

Identifitseerimisdokumendis ja/või veterinaarsertifikaadis peab olema selge viide sellisele vaktsineerimisele.

5.   Liikmesriik võib lõike 2 teises lõikes osutatud territooriumilt lähetada üksnes hobuslasi, kes vastavad järgmistele nõuetele:

a)

hobuslasi võib lähetada aasta jooksul üksnes teatavatel artikli 21 lõikes 3 osutatud korras kindlaksmääratavatel ajavahemikel, võttes arvesse vektorputukate aktiivsust;

b)

hobuslastel ei tohi olla artikli 4 lõikes 1 osutatud kontrolli päeval hobuste aafrika katku kliinilisi tunnuseid;

c)

nendega peab kahel korral olema tehtud hobuste aafrika katku suhtes IV lisas kirjeldatud test, nii et kahe testi vahele jääks 21–30 päeva, kusjuures teine test peab olema tehtud lähetamisele eelneva kümne päeva jooksul:

i)

mis on andnud negatiivse reaktsiooni, kui hobuslasi ei ole vaktsineeritud aafrika katku vastu, või

ii)

ilma et registreeritaks antikehade arvu suurenemist ja ilma, et vaktsineerimine oleks toimunud viimase kahe kuu jooksul, kui hobuslased on vaktsineeritud aafrika katku vastu.

Vastavalt artikli 21 lõikes 2 osutatud korrale ja pärast arvamuse saamist Euroopa Toiduohutusametilt võib tunnustada teisi järelevalvemeetodeid;

d)

hobuslasi on hoitud karantiinilaudas vähemalt 40 päeva enne lähetamist;

e)

hobuslasi on kaitstud vektorputukate eest karantiini ajal ning karantiinilaudast lähetuskohta transportimise ajal.

Artikkel 6

Liikmesriigid, kes rakendavad alternatiivset kontrollsüsteemi, mis annab artikli 4 lõikes 5 sätestatud tagatistega võrdväärsed tagatised hobuslaste liikumise osas asjaomaste liikmesriikide territooriumil, võivad teha üksteisele vastastikku erandeid artikli 4 lõike 1 teise lause ja artikli 8 lõike 1 punkti b sätetest.

Liikmesriigid teatavad sellest komisjonile.

Artikkel 7

1.   Hobuslased tuleb niipea kui võimalik transportida päritoluettevõttest sihtkohta otse või heakskiidetud, nõukogu 26. juuni 1964. aasta direktiivi 64/432/EMÜ (ühendusesisest veiste ja sigadega kauplemist mõjutavate loomatervishoiu probleemide kohta) (9) artikli 2 lõike 2 punktis o määratletud kogumiskeskuse kaudu sõidukites või konteinerites, mida lähteliikmesriigi kindlaksmääratud ajavahemike järel on korrapäraselt puhastatud ja desinfitseeritud desinfektsioonivahendiga. Sõidukid peavad olema konstrueeritud nii, et hobuslaste väljaheited, allapanu ega sööt ei pääseks veo ajal sõidukist välja. Ilma et see piiraks määrust (EÜ) nr 1/2005 tuleb vedu korraldada viisil, mis võimaldab hobuslaste tervise ja heaolu tõhusat kaitset.

2.   Sihtliikmesriik võib üldisel või piiratud alusel teha erandeid mõnedest artikli 4 lõike 5 nõuetest loomade puhul, kes kannavad erilist märki, mis näitab, et loom on ette nähtud tapmiseks, tingimusel et kõnealune erand on märgitud veterinaarsertifikaadis vastavalt III lisale.

Sellise erandi tegemise korral tuleb tapmiseks ettenähtud hobuslased transportida otse selleks määratud tapamajja ning tappa viie päeva jooksul pärast tapamajja saabumist.

3.   Riiklik veterinaararst peab registreerima tapetud looma identifitseerimisnumbri või identifitseerimisdokumendi numbri ning esitama lähtekoha pädevale asutusele viimase taotlusel tõendi selle kohta, et loom on tapetud.

Artikkel 8

1.   Liikmesriigid tagavad, et:

a)

registreeritud hobuslastega, kes lahkuvad asjaomase riigi ettevõtetest, on kaasas artikli 4 lõike 4 punktis a sätestatud identifitseerimisdokument ja, juhul kui hobuslased on ette nähtud ühendusesiseseks kaubanduseks, II lisas sätestatud terviseohutuse kinnitus;

b)

aretamiseks, tootmiseks ja tapmiseks ettenähtud hobuslastega on veo ajal kaasas III lisa nõuetele vastav veterinaarsertifikaat.

2.   Ilma et see piiraks artikli 6 sätete kohaldamist, tuleb terviseohutuse kinnitus või registreeritud hobuslaste puhul sertifikaat koostada lähetamisele eelneva 48 tunni jooksul või hiljemalt sellele eelneval viimasel tööpäeval vähemalt ühes lähte- ja sihtliikmesriigi ametlikus keeles. Terviseohutuse kinnituse või sertifikaadi kehtivusaeg on 10 päeva. Terviseohutuse kinnitus või sertifikaat peab olema ühel lehel.

3.   Registreerimata hobuslaste liikumise puhul liikmesriikide vahel võib lõike 1 punktis b osutatud üksiku veterinaarsertifikaadi asemel esitada ühe veterinaarsertifikaadi partii kohta.

Artikkel 9

Direktiivis 90/425/EMÜ sätestatud eeskirju kohaldatakse eelkõige päritolukohas tehtavate kontrollimiste, sihtliikmesriigis läbiviidavate kontrollide korraldamise ja järelevalve ning rakendatavate kaitsemeetmete suhtes.

Artikkel 10

Komisjoni veterinaariaeksperdid võivad ulatuses, mis on vajalik käesoleva direktiivi ühtse kohaldamise tagamiseks, ja koostöös liikmesriigi pädevate asutustega teha kohapealseid kontrolle. Komisjon teavitab nende kontrollide tulemustest kõiki liikmesriike.

Liikmesriigid, kelle territooriumil kontrolli tehakse, annavad ekspertidele nende töös kogu vajaliku abi.

Käesoleva artikli kohaldamise üldine kord võetakse vastu artikli 21 lõikes 2 osutatud korras.

III   PEATÜKK

KOLMANDATEST RIIKIDEST IMPORTIMISEL KOHALDATAVAD EESKIRJAD

Artikkel 11

Ühendusse imporditud hobuslased peavad vastama artiklites 12–16 sätestatud tingimustele.

Artikkel 12

1.   Hobuslaste import ühendusse on lubatud ainult kolmandatest riikidest, mis on kantud kooskõlas artikli 21 lõikes 2 osutatud menetlusega koostatud või muudetud loetelusse.

Võttes arvesse tervishoiualast olukorda ja kolmanda riigi poolt hobuslaste osas antud tagatisi, võidakse kooskõlas artikli 21 lõikes 2 osutatud menetlusega otsustada, et käesoleva lõigu esimeses lõikes sätestatud luba kehtib kas kogu kolmanda riigi territooriumi või ainult selle osa suhtes.

Sel eesmärgil ning asjakohastele rahvusvahelistele standarditele tuginedes võetakse arvesse, kuidas volitatud kolmas riik neid standardeid, eriti oma territooriumi piirkondadeks jaotamise põhimõtet, kohaldab ja rakendab ning kuidas ta rakendab sanitaarnõudeid impordile muudest kolmandatest riikidest ja ühendusest.

2.   Kui koostatakse või muudetakse lõikes 1 sätestatud loetelu, siis võetakse eriti arvesse:

a)

kolmanda riigi kariloomade, muude koduloomade ja metsloomade tervist, eriti arvestades haruldasi veterinaarhaigusi ning mis tahes asjassepuutuvaid kolmanda riigi tervishoiu- ja keskkonnaalaseid aspekte, mis võiksid ühenduse tervishoiule või keskkonna seisundile riskifaktoriks olla;

b)

kolmanda riigi loomatervishoidu ja loomade heaolu käsitlevaid õigusakte;

c)

pädeva veterinaarasutuse ja selle järelevalveteenistuste struktuuri, nende teenistuste volitusi, nende üle teostatavat järelevalvet ning nende käsutuses olevaid ressursse, sh personal ning laborid, mis võimaldavad neil siseriiklikke õigusakte efektiivselt kohaldada;

d)

tagatisi, mida kolmanda riigi pädev veterinaarasutus saab anda seoses asjakohaste ühenduses kohaldatavate või nendega võrdsete loomatervishoiu nõuete järgimise kohta;

e)

kas kolmas riik on Maailma Loomatervishoiu Organisatsiooni (OIE) liige ja kolmanda riigi poolt oma territooriumil esinevate hobuslaste nakkushaiguste kohta teabe andmise kiirust ja regulaarsust, eriti OIE poolt loetletud ja käesoleva direktiivi I lisas loetletud haiguste osas;

f)

kolmanda riigi poolt komisjoni ja liikmesriikide otsese teavitamise kohta antavaid tagatisi:

i)

teavitada 24 tunni jooksul I lisas loetletud hobuslaste haiguste kinnitust leidnud juhtumitest või neid haigusi käsitleva vaktsineerimispoliitika muutumisest;

ii)

asjakohase tähtaja jooksul teavitada kõikidest kavatsetavatest muudatustest hobuslasi käsitlevates siseriiklikes tervishoiu eeskirjades, eriti nende impordi osas;

iii)

regulaarselt teavitada hobuslaste tervishoiu seisukorrast oma territooriumil;

g)

kõiki kogemusi kõnealusest riigist elusate hobuslaste varasemal impordil ning teostatud kontrollide tulemusi;

h)

ühenduse poolt kolmandas riigis teostatud kontrollide või auditite tulemusi, eriti pädevate asutuste hindamiste tulemusi, või komisjoni nõudel pädevate asutuste poolt nende teostatud kontrollide kohta esitatud ettekannet;

i)

kolmandas riigis kehtivaid eeskirju loomade nakkushaiguste vältimise ja tõkestamise kohta ning nende rakendamist, sh eeskirju hobuslaste impordi kohta muudest kolmandatest riikidest.

3.   Komisjon tagab vastavalt lõikele 1 koostatud või muudetud loetelu kehtiva versiooni avaliku kättesaadavuse.

Loetelu võib olla ühendatud muude loomade ja inimeste tervise huvides koostatud loeteludega ning võib sisaldada veterinaarsertifikaatide näidiseid.

4.   Iga kolmanda riigi või kolmandate riikide grupi jaoks määratakse kooskõlas artikli 21 lõikes 2 osutatud menetlusega kindlaks konkreetsed imporditingimused, arvestades hobuslaste tervise olukorda asjaomastes riikides.

5.   Kooskõlas artikli 21 lõikes 2 osutatud menetlusega võidakse sätestada käesoleva artikli kohaldamise üksikasjalikud eeskirjad ja kolmandate riikide või nende osade lõigetes 1–4 sätestatud loetelusse kandmise kriteeriumid.

Artikkel 13

1.   Hobuslased peavad olema pärit kolmandatest riikidest, mis on:

a)

vabad hobuste aafrika katkust;

b)

kahe aasta jooksul olnud vabad hobuste venetsueela entsefalomüeliidist;

c)

kuue kuu jooksul olnud vabad kargtaudist ja malleusest.

2.   Artikli 21 lõikes 2 viidatud korras võidakse otsustada, et:

a)

lõike 1 sätteid kohaldatakse üksnes kolmanda riigi territooriumi ühe osa puhul.

Kui hobuste aafrika katku käsitlevaid nõudeid kohaldatakse piirkondlikul tasandil, tuleb järgida vähemalt artikli 5 lõigetes 2 ja 5 sätestatud meetmeid;

b)

nõutakse täiendavaid garantiisid ühenduse jaoks eksootiliste haiguste puhul.

Artikkel 14

Enne päeva, mil hobuslased laaditakse sihtliikmesriiki transportimiseks, peavad nad olema viibinud kolmanda riigi territooriumil või selle osal või meetmete piirkondliku kohaldamise puhul artikli 13 lõike 2 punkti a kohaselt määratletud territooriumi osal katkematu ajavahemiku jooksul, mis määratakse kindlaks artikli 15 kohaselt vastuvõetud otsustega.

Hobuslased peavad olema pärit veterinaarjärelevalve all olevast ettevõttest.

Artikkel 15

Hobuslaste importimist artikli 12 lõike 1 kohaselt koostatud loetelus oleva kolmanda riigi territooriumilt või selle osast, mis on määratletud artikli 13 lõike 2 punktis a, lubatakse üksnes juhul, kui hobuslased lisaks artiklis 13 sätestatud nõuetele:

a)

vastavalt artikli 21 lõikes 2 osutatud korras asjaomase liigi ja hobuslaste kategooria puhul vastuvõetud loomatervishoiunõuetele seoses hobuslaste importimisega asjaomasest riigist.

Loomatervishoiu nõuete kindlaksmääramisel vastavalt nendele nõuetele on võrdlusaluseks artiklites 4 ja 5 sätestatud standardid, ning

b)

vastavad järgmistele nõuetele, juhul kui asjaomane kolmas riik ei ole vähemalt kuus kuud olnud vaba vesikulaarsest stomatiidist või hobuste viirusarteriidist:

i)

hobuslased peavad olema pärit ettevõttest, mis on vähemalt kuus kuud olnud vaba vesikulaarsest stomatiidist, ning neile enne lähetamist tehtud seroloogilise testi tulemus peab olema negatiivne;

ii)

ilma et see piiraks artikli 19 punkti b sätete kohaldamist, peab hobuste viirusarteriidi puhul isastele hobuslastele tehtud seroloogilise testi, viirusisolatsioonitesti või mis tahes muu artikli 21 lõikes 2 osutatud korras tunnustatud ja viiruse puudumist tagava testi tulemus olema negatiivne.

Artikli 21 lõikes 2 osutatud korras ja pärast arvamuse saamist Euroopa Toiduohutusametilt võidakse määratleda isaste hobuslaste kategooriad, mille puhul kõnealust nõuet kohaldatakse.

Artikkel 16

1.   Hobuslased peavad olema identifitseeritud artikli 4 lõike 4 kohaselt ning nendega peab olema kaasas eksportiva kolmanda riigi ametliku veterinaararsti koostatud veterinaarsertifikaat. Kõnealune sertifikaat peab:

a)

olema välja antud sihtliikmesriiki lähetatava looma pealelaadimise päeval või registreeritud hobuste puhul viimasel lastimisele eelneval tööpäeval;

b)

olema koostatud vähemalt ühes sihtliikmesriigi ametlikus keeles ja vähemalt ühes selle liikmesriigi ametlikus keeles, kus toimub impordikontroll;

c)

olema loomadega kaasas originaalkujul;

d)

tõendama, et loomad vastavad käesoleva direktiivi nõuetele ning kolmandatest riikidest importimisel kohaldatavale käesoleva direktiivi alusel kehtestatud nõuetele;

e)

olema koostatud ühel lehel;

f)

olema koostatud üheainsa kaubasaaja jaoks või tapmiseks ettenähtud loomade puhul ühe saadetise jaoks, tingimusel et loomad on nõuetekohaselt märgistatud ja identifitseeritud.

Liikmesriik teavitab komisjoni, kui ta seda võimalust kasutab.

2.   Veterinaarsertifikaat peab olema koostatud vastavalt vormile, mis on kooskõlas artikli 21 lõikes 2 osutatud korras kehtestatud näidisega.

Artikkel 17

1.   Kohe pärast sihtliikmesriiki saabumist viiakse tapmiseks ettenähtud hobuslased kas otse või artiklis 7 nimetatud heakskiidetud kogumiskeskuse kaudu tapamajja ning tapetakse vastavalt loomatervishoiu nõuetele artikli 15 kohaselt vastuvõetud otsustes täpsustatud aja jooksul.

2.   Ilma et see piiraks mis tahes eritingimuste kohaldamist, mida võib vastu võtta artikli 21 lõikes 2 osutatud korras, võib sihtliikmesriigi pädev asutus loomatervishoiuga seotud põhjustel määrata tapamaja, kuhu asjaomased hobuslased tuleb viia.

Artikkel 18

Liikmesriikide ja komisjoni veterinaariaeksperdid kontrollivad kohapealsete kontrollide käigus käesoleva direktiivi ning eelkõige artikli 12 lõike 2 sätete tegelikku kohaldamist.

Kui käesoleva artikli tingimuste kohaselt tehtud kontrollide käigus ilmneb heakskiidetud ettevõttes tõsiseid rikkumisi, teavitab komisjon viivitamata liikmesriike ning võtab kiiresti vastu otsuse heakskiidu ajutise peatamise kohta. Lõplik otsus võetakse vastu artikli 21 lõikes 3 osutatud korras.

Liikmesriikide eksperdid, kellele usaldatakse kõnealuste kontrollide tegemine, määrab komisjon liikmesriikide ettepanekul.

Kõnealused kontrollid tehakse ühenduse nimel, kes kannab sellega seoses tekkivad kulud.

Kontrollide sagedus ja kord määratakse kindlaks artikli 21 lõikes 2 osutatud korras.

Artikkel 19

Artikli 21 lõikes 2 osutatud korras:

a)

võib otsustada, et kolmandast riigist või kolmanda riigi osast importimisel tuleb piirduda teatavate loomaliikide või hobuslaste kategooriate tüüpidega;

b)

olenemata artiklist 15, võib kindlaks määrata eritingimused registreeritud hobuslaste või erikasutuseks mõeldud hobuslaste ajutiseks sissetoomiseks ühenduse territooriumile või nende uuesti sissetoomiseks ühenduse territooriumile pärast ajutist eksporti;

c)

võib kindlaks määrata tingimused ajutise impordi muutmiseks lõplikuks impordiks;

d)

võib kindlaks määrata ühenduse tugilabori ühe või mitme I lisas loetletud hobuslaste haiguse jaoks ning võib ette näha funktsioonid, ülesanded ja menetlused koostööks liikmesriikide hobuslaste nakkushaiguste diagnoosimise eest vastutavate laboritega.

IV   PEATÜKK

LÕPPSÄTTED

Artikkel 20

Käesoleva direktiivi I kuni IV lisa muudetakse artikli 21 lõikes 3 osutatud korras.

Artikkel 21

1.   Komisjoni abistab Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2002. aasta määruse (EÜ) nr 178/2002 (millega sätestatakse toidualaste õigusnormide üldised põhimõtted ja nõuded, asutatakse Euroopa Toiduohutusamet ja kehtestatakse toidu ohutusega seotud menetlused) (10) artikli 58 kohaselt moodustatud alaline toiduahela ja loomatervishoiu komitee.

2.   Kui viidatakse käesolevale lõikele, kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikleid 5 ja 7.

Otsuse 1999/468/EÜ artikli 5 lõikes 6 sätestatud tähtajaks kehtestatakse kolm kuud.

3.   Kui viidatakse käesolevale lõikele, kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikleid 5 ja 7.

Otsuse 1999/468/EÜ artikli 5 lõikes 6 sätestatud tähtajaks kehtestatakse 15 päeva.

Artikkel 22

Direktiiv 90/426/EMÜ, mida on muudetud V lisa A osas loetletud õigusaktidega, tunnistatakse kehtetuks, ilma et see mõjutaks liikmesriikide kohustusi, mis on seotud V lisa B osas esitatud direktiivide ülevõtmise tähtaegadega.

Viiteid kehtetuks tunnistatud direktiivile käsitatakse viidetena käesolevale direktiivile kooskõlas VI lisas esitatud vastavustabeliga.

Artikkel 23

Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Artikkel 24

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.

Brüssel, 30. november 2009

Nõukogu nimel

eesistuja

S. O. LITTORIN

(1)  22. aprilli 2009. aasta arvamus (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata).

(2)  EÜT L 224, 18.8.1990, lk 42.

(3)  Vt V lisa A osa.

(4)  ELT L 3, 5.1.2005, lk 1.

(5)  EÜT L 224, 18.8.1990, lk 29.

(6)  EÜT L 184, 17.7.1999, lk 23.

(7)  EÜT L 224, 18.8.1990, lk 55.

(8)  EÜT L 157, 10.6.1992, lk 19.

(9)  EÜT L 121, 29.7.1964, lk 1977.

(10)  EÜT L 31, 1.2.2002, lk 1.

I LISA

TEATAMISKOHUSTUSLIKUD LOOMATAUDID

Järgmistest haigustest teatamine on kohustuslik:

—

kargtaud

—

malleus

—

hobuste entsefalomüeliit (kõik tüübid, sh hobuste venetsueela entsefalomüeliit)

—

nakkav kehvveresus

—

marutaud

—

siberi katk

—

hobuste aafrika katk

—

vesikulaarne stomatiit

II LISA

NÄIDIS

TERVISEOHUTUSE KINNITUS  (1)

Passi nr …

Mina, allakirjutanu, tõendan, (2) et eespool nimetatud loom vastab järgmistele nõuetele:

a)

looma on täna kontrollitud ja tal puuduvad kliinilised haigustunnused;

b)

loom ei ole ette nähtud tapmiseks riikliku nakkushaiguste likvideerimise programmi raames;

c)

—

loom ei ole pärit liikmesriigi või kolmanda riigi territooriumilt või territooriumi osalt, mille suhtes kohaldatakse piiranguid seoses hobuste aafrika katkuga, või

loom on pärit liikmesriigi territooriumilt või territooriumi osalt, mille suhtes kohaldati loomatervishoiuga seotud põhjustel keeldu, ja talle on tehtud … karantiinilaudas ajavahemikus …kuni … direktiivi 2009/156/EÜ artikli 5 lõikega 5 ettenähtud test ja saadud rahuldavad tulemused (3);

—

looma ei ole vaktsineeritud hobuste aafrika katku vastu, või

loom vaktsineeriti kõnealuse haiguse vastu … (kuupäev) (3)  (4);

d)

loom ei ole pärit põllumajandusettevõttest, mille suhtes on loomatervishoiuga seotud põhjustel kohaldatud keeldu, ja loomal ei ole olnud kokkupuudet hobuslastega, kes on pärit põllumajandusettevõttest, mille suhtes on loomatervishoiuga seotud põhjustel kohaldatud keeldu:

—

kargtaudi nakatumise kahtlustega hobuslaste puhul kuue kuu jooksul alates viimasest tegelikust või võimalikust kokkupuutest haige loomaga. Täkkude puhul kehtib keeld kuni looma kastreerimiseni,

—

malleuse või hobuste entsefalomüeliidi puhul kuue kuu jooksul alates kõnealusesse haigusse nakatunud hobuslaste tapmise kuupäevast,

—

nakkava kehvveresuse puhul kuni päevani, mil pärast nakatunud loomade tapmist allesjäänud loomade puhul saadakse kahe kolmekuulise intervalliga sooritatud Cogginsi testiga negatiivsed tulemused,

—

vestikulaarse stomatiidi puhul kuue kuu jooksul alates viimasest juhtumist,

—

marutaudi puhul ühe kuu jooksul alates viimasest juhtumist,

—

siberi katku puhul 15 päeva jooksul alates viimasest juhtumist,

—

kui kõik põllumajandusettevõttes asuvad haiguse vastuvõtlikkusse liiki kuuluvad loomad on tapetud ja tööruumid on desinfitseeritud, 30 päeva jooksul alates loomade hävitamisest ja tööruumide desinfitseeimisest, v.a siberi katku puhul, mil keeld kestab 15 päeva;

e)

loomal ei ole minu andmetel olnud käesolevale avaldusele eelneva 15 päeva jooksul kokkupuudet nakkushaigust põdevate hobuslastega;

f)

kontrolli ajal oli eespool nimetatud loomade seisund sobiv ja kavandatud veoks vastavalt määrusele (EÜ) nr 1/2005 (5).

Kuupäev

Koht

Riikliku veterinaararsti tempel ja allkiri (6)

 

 

 

(1)  Seda kinnitust ei nõuta, kui vastavalt direktiivi 2009/156/EÜ artiklile 6 on olemas kahepoolne leping.

(2)  Kehtib 10 päeva.

(3)  Mittevajalik maha tõmmata.

(4)  Vaktsineerimiskuupäev peab olema kantud passi.

(5)  Käesolev avaldus ei vabasta vedajaid nende kehtivatele ühenduse sätetele vastavatest kohustustest, eriti veetavate loomade seisundi osas.

(6)  Nimi trükitähtedega ja ametinimetus.

III LISA

NÄIDIS

VETERINAARSERTIFIKAAT

liikmesriikide vahelise kaubanduse jaoks

HOBUSLASED

Image

Image

Image

IV LISA

HOBUSTE AAFRIKA KATK

DIAGNOSTIKA

Reaktiive allpool kirjeldatud ensüümse immuunosorbenttesti (ELISA) jaoks võib saada Euroopa Ühenduse hobuste aafrika katku referentlaborist või OIE hobuste aafrika katku referentlaboritest.

1.   KONKURENTSIVÕIMELINE ELISA TEST ANTIKEHADE AVASTAMISEKS HOBUSTE AAFRIKA KATKU VIIRUSE (HAKV) VASTU (ETTENÄHTUD TEST)

Konkurentsi põhimõttel töötavat ELISA testi kasutatakse spetsiifiliste HAKV antikehade avastamiseks hobuslaste kõikide liikide seerumites. Laia spektriga, polüklonaalne, immuunne anti-HAKV meriseaseerum (edaspidi „merisea antiseerum”) on spetsiifiline serogrupile ja võimeline avastama kõiki tuntud HAK viiruse serotüüpe.

Testi põhimõtteks on reaktsiooni katkestamine HAKV antigeeni ja merisea antiseerumi vahel uuritava seerumi prooviga. HAKV antikehad uuritava seerumi proovis hakkavad konkureerima merisea antiseerumis olevate antikehadega, mis põhjustab värvaine vähenemise (pärast ensüümiga märgistatud antimerisea antikeha ja substraadi lisamist). Seerumit võib testida ühekordselt lahjendatud lahuses 1:5 (tilktestmeetod) või tiitrimise teel (seerumi tiitrimise meetod), et saada lahuse lõpptiitrid. 50 % ületavaid inhibitsiooniväärtusi võib pidada positiivseks.

Allpool kirjeldatud katseprotokolli kasutatakse Ühendkuningriigis asuva Pirbrighti hobuste aafrika katku piirkondlikus referentlaboris.

1.1.   Katse käik

1.1.1.   Plaatide ettevalmistamine

1.1.1.1.

ELISA plaadid kaetakse HAKV antigeenidega, mis on ekstraheeritud nakatunud rakukultuuridest ja lahjendatud karbonaadi/vesinikkarbonaadi puhverlahuses, pH 9,6. ELISA plaate inkubeeritakse üleöö 4 °C juures.

1.1.1.2.

Plaate pestakse kolm korda, uhtudes ja tühjendades auke fosfaadiga puhverdatud soolalahusega (FPK), pH 7,2–7,4, ning kuivatatakse absorbeeriva paberiga.

1.1.2.   Kontrollaugud

1.1.2.1.

Positiivne kontrollseerum tiitritakse kahekordsete lahjenduste reas veerus 1, lahjendusastmelt 1:5 kuni astmeni 1:640, blokeerivas puhverlahuses (FPK, mis sisaldab 0,05 (massi/mahu)protsenti Tween 20, 5,0 (massi/mahu)protsenti lõssipulbrit (Cadbury’s MarvelTM) ja 1 (massi/mahu)protsenti täiskasvanud veise seerumit), nii et lõplik maht moodustaks 50 μl augu kohta.

1.1.2.2.

Lisatakse 50 μl negatiivset kontrollseerumit lahjendusastmel 1:5 (10 μl seerumit + 40 μl blokeerivat puhverlahust) veeru 2 aukudesse A ja B.

1.1.2.3.

Lisatakse blokeerivat puhverlahust 100 μl augu kohta veeru 2 aukudesse C ja D (tühikatse).

1.1.2.4.

Lisatakse 50 μl blokeerivat puhverlahust veeru 2 aukudesse E, F, G ja H (meriseakontroll).

1.1.3.   Tilktestmeetod

1.1.3.1.

Blokeerivasse puhverlahusesse lisatakse iga uuritava seerumi lahust lahjendusastmel 1:5, selleks et dubleerida auke veergudes 3–12 (10 μl seerumit + 40 μl blokeerivat puhverlahust).

või

1.1.4.   Seerumi tiitrimise meetod

1.1.4.1.

Blokeerivas puhverlahuses valmistatakse iga uuritava proovi kahekordsete lahjenduste rida, (lahjendusastmelt 1:5 astmeni 1:640), iga veeru (3–12) kaheksas augus.

seejärel

1.1.5.   Lisatakse 50 μl eelnevalt blokeerivas puhverlahuses lahjendatud merisea antiseerumit kõikidesse aukudesse, välja arvatud ELISA plaadi tühikatse aukudesse (kõik augud sisaldavad nüüd 100 μl).

1.1.5.1.

Inkubeeritakse orbitaalsegistil 37 °C juures 1 tund.

1.1.5.2.

Plaate pestakse kolm korda ja kuivatatakse nagu enne.

1.1.5.3.

Igasse auku lisatakse 50 μl eelnevalt blokeerivas puhverlahuses lahjendatud, mädarõika peroksidaasiga (MRP) konjugeeritud küüliku-antimerisea seerumit.

1.1.5.4.

Inkubeeritakse orbitaalsegistil 37 °C juures 1 tund.

1.1.5.5.

Plaate pestakse kolm korda ja kuivatatakse nagu enne.

1.1.6.   Kromogeen

Valmistatakse kromogeeni OFD (OFD = ortofenüüldiamiin) lahus vastavalt tootja juhtnööridele (0,4 mg/ml steriilses destilleeritud vees) vahetult enne kasutamist. Lisatakse substraat (vesinikperoksiid = H2O2), nii et lõplik kontsentratsioon oleks 0,05-(massi/mahu)protsendiline (1:2000 30-protsendilisest H2O2 lahusest). Igasse auku lisatakse 50 μl OFD lahust ja plaadid jäetakse 10 minutiks laborilauale ümbritseva õhu temperatuuril seisma. Peatatakse reaktsioon, lisades 50 μl 1M väävelhapet (H2SO4) augu kohta.

1.1.7.   Näit

Leitakse spektrofotomeetriliselt 492 nm juures.

1.2.   Tulemuste esitamine

1.2.1.

Arvutiprogrammi abil prinditakse välja uuritava ja kontrollseerumi optilise tiheduse (OT) väärtused ja inhibitsiooni protsent (IP) lähtuvalt neljas augus registreeritud merisea kontrollseerumi keskmisest väärtusest. OT ja IP väärtusi kasutatakse testi usaldatavuse üle otsustamiseks. Merisea kontrollseerumi ülemised (ÜPV) ja alumised piirväärtused (APV) jäävad vastavalt OT väärtuste 1,4 ja 0,4 vahele. Positiivse kontrolli lõpp-punkti tiiter, mille aluseks on 50 % IP, peaks olema 1:240 (1:120 ja 1:480 vahel). Plaadid, mis ei vasta nimetatud kriteeriumidele, tunnistatakse mitterahuldavaks. Kui positiivse kontrollseerumi tiiter on suurem kui 1:480 ja uuritavad proovid on endiselt negatiivsed, võib uuritavaid negatiivseid proove aktsepteerida.

Dubleeritud negatiivse kontrollseerumi augud ja dubleeritud tühikatse augud peaksid andma IP väärtuse vahemikus vastavalt + 25 % ja – 25 % ning + 95 % ja + 105 %. Kui tulemus jääb väljapoole nimetatud väärtusi, ei tähenda see, et plaat tunnistataks kehtetuks, vaid seda, et taustavärvus veel muutub.

1.2.2.

Uuritava seerumi diagnostika lävi (künnisväärtus) on 50 % (IP 50 %). Proovid, mille IP väärtused on üle 50 %, registreeritakse positiivsetena. Proovid, mille IP väärtused on alla 50 %, registreeritakse negatiivsetena.

Proove, mille IP väärtused on dubleeritud aukude künnisväärtusest ülal- või allpool, tuleb lugeda kahtlasteks. Selliseid proove võib uuesti testida tilktestmeetodil või tiitrimise teel. Positiivseid proove võib samuti tiitrida positiivsuse astme kindlaksmääramiseks.

Tilktesti skeem

 

1

2

3

4

5

6

7

8

9

10

11

12

 

K+

 

Uuritavad seerumid

A

1:5

K–

31

32

33

34

35

36

37

38

39

40

B

1:10

K–

31

32

33

34

35

36

37

38

39

40

C

1:20

Tühikatse

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

D

1:40

Tühikatse

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

E

1:80

MS kontr

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

F

1:160

MS kontr

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

G

1:320

MS kontr

1

2

3

4

5

6

7

8

9

10

H

1:640

MS kontr

1

2

3

4

5

6

7

8

9

10

K–

=

negatiivne kontroll.

K+

=

positiivne kontroll.

MS kontr

=

merisea kontroll.


Uuritavad seerumid

 

1

2

3

4

5

6

7

8

9

10

11

12

 

K+

 

Tilktesti skeem

A

1:5

K–

1:5

 

 

 

 

 

 

 

 

1:5

B

1:10

K–

1:10

 

 

 

 

 

 

 

 

1:10

C

1:20

Tühikatse

1:20

 

 

 

 

 

 

 

 

1:20

D

1:40

Tühikatse

1:40

 

 

 

 

 

 

 

 

1:40

E

1:80

MS kontr

1:80

 

 

 

 

 

 

 

 

1:80

F

1:160

MS kontr

1:160

 

 

 

 

 

 

 

 

1:160

G

1:320

MS kontr

1:320

 

 

 

 

 

 

 

 

1:320

H

1:640

MS kontr

1:640

 

 

 

 

 

 

 

 

1:640

K–

=

negatiivne kontroll.

K+

=

positiivne kontroll.

MS kontr

=

merisea kontroll.

2.   KAUDNE ELISA TEST ANTIKEHADE AVASTAMISEKS HOBUSTE AAFRIKA KATKU VIIRUSE (HAKV) VASTU (ETTENÄHTUD TEST)

Järgnevalt kirjeldatud test on kooskõlas testikirjeldusega OIE diagnostiliste testide ja vaktsiinide standardite käsiraamatu 2. peatüki lõike 1 punktis 11, neljas väljaanne, 2000.

Rekombinantset VP7 proteiini on kasutatud antigeenina HAK viiruse antikehade avastamiseks; meetod on väga tundlik ja spetsiifiline. Selle proteiini muudeks eelisteks on stabiilsus ja nakkusohutus.

2.1.   Testi käik

2.1.1.   Tugev faas

2.1.1.1.

ELISA plaadid kaetakse karbonaadi/vesinikkarbonaadi puhverlahuses, pH 9,6, lahjendatud rekombinantse HAKV-4 VP7-ga. Inkubeerida plaate üleöö 4 °C juures.

2.1.1.2.

Pesta plaate viis korda destilleeritud veega, mis sisaldab 0,01 (massi/mahu)protsenti Tween 20 (pesemislahus). Pesemisjääkide eemaldamiseks suruda plaate õrnalt vastu kuivatuspaberit.

2.1.1.3.

Plaadid blokeeritakse fosfaadiga puhverdatud keedusoolalahusega (FPK) + 5 (massi/mahu)protsendilise lõssipulbriga (Nestlé Dry Skim MilkTM), 200 μl augu kohta, ühe tunni jooksul 37 °C juures.

2.1.1.4.

Eemaldatakse blokeeriv lahus ja plaadid surutakse ettevaatlikult vastu absorbeerivat materjali.

2.1.2.   Uuritavad proovid

2.1.2.1.

Uuritavad seerumiproovid ning positiivsed ja negatiivsed kontrollseerumid lahjendatakse vahekorras 1:25 FPK-s + 5 (massi/mahu)protsenti lõssi + 0,05 (massi/mahu)protsenti Tween 20, 100 μl augu kohta. Inkubeeritakse 1 tund 37 °C juures.

Tiitrimiseks teha kahekordsete lahjenduste rida alates lahjendusastmest 1:25 (100 μl augu kohta), üks seerum plaadi veeru kohta, ja teha sama positiivse ja negatiivse kontrollseerumiga. Inkubeeritakse 1 tund 37 °C juures.

2.1.2.2.

Plaadid pestakse nii nagu kirjeldatud etapis 2.1.1.2.

2.1.3.   Konjugaat

2.1.3.1.

Jagatakse välja – 100 μl augu kohta – mädarõika peroksidaasiga (MRP) konjugeeritud antihobuse gammaglobuliini, mis on lahjendatud FPK lahuses + 5 % piima + 0,05 % Tween 20-ga, pH 7,2. Inkubeeritakse 1 tund 37 °C juures.

2.1.3.2.

Plaadid pestakse nii nagu kirjeldatud etapis 2.1.1.2.

2.1.4.   Kromogeen/Substraat

2.1.4.1.

Lisada kromogeeni/substraadi lahust 200 μl augu kohta (10 ml 80,6 mM DMAB (dimetüül aminobensaldehüüd) + 10 ml 1,56 mM MBTH (3-metüül-2-benso-tiasoliin hüdrasoon hüdrokloriid) + 5 μl H2O2).

Värvaine areng peatatakse umbes 5 kuni 10 minuti pärast (enne kui negatiivne kontrollproov hakkab värvuma), lisades 50 μl 3N H2SO4.

Võib kasutada ka teisi kromogeene nagu ABTS (2,2’-Asino-bis-[3-etüülbensotiasoliin-6-sulfoonhape]), TMB (tetrametüül bensidiin) või OFD (ortofenüüldiamiin).

2.1.4.2.

Plaatide näitusid loetakse 600 nm juures (või 620 nm).

2.2.   Tulemuste tõlgendamine

2.2.1.

Arvestatakse välja künnisväärtus, liites negatiivsele kontrollväärtusele 0,6 (0,6 on standardne kõrvalekalle, mis arvestatakse 30 negatiivse seerumiga grupist).

2.2.2.

Uuritavaid proove, mille absorptsiooniväärtused on allpool künnisväärtust, loetakse negatiivseteks.

2.2.3.

Uuritavaid proove, mille absorptsiooniväärtused on suuremad kui künnisväärtus + 0,15, loetakse positiivseteks.

2.2.4.

Uuritavad proovid, mille absorptsiooniväärtused on negatiivse ja positiivse vahepeal, on kahtlased ja tulemuse kinnitamiseks tuleb rakendada teist meetodit.

3.   BLOKEERIV ELISA TEST ANTIKEHADE AVASTAMISEKS HOBUSTE AAFRIKA KATKU VIIRUSE (HAKV) VASTU (ETTENÄHTUD TEST)

Blokeeriv ELISA test on ette nähtud spetsiifiliste HAKV antikehade avastamiseks kõikide haigusele vastuvõtlike loomaliikide seerumites. VP7 on HAKV peamine antigeeniline, viiruseline proteiin, mida leidub üheksas serotüübis. Kuna monoklonaalne antikeha (Mak) suunatakse ka VP7 vastu, on analüüs väga tundlik ja spetsiifiline. Pealegi on rekombinantne VP7 antigeen täiesti kahjutu ning tagab seetõttu kõrge ohutusastme.

Testi põhimõtteks on reaktsiooni katkestamine rekombinantse VP7 kui ELISA plaadiga seotud antigeeni ja konjugeeritud Mak’i vahel, mis on spetsiifiline VP7 vastu. Uuritavas seerumis sisalduvad antikehad peatavad reaktsiooni antigeeni ja Mak’i vahel, mille tulemuseks on värvaine vähenemine.

Allpool kirjeldatud testi tehakse Euroopa Ühenduse hobuste aafrika katku referentlaboris Hispaanias Algetes.

3.1.   Testi käik

3.1.1.   ELISA plaadid

3.1.1.1.

ELISA plaadid kaetakse karbonaadi/vesinikkarbonaadi puhverlahuses, lahjendatud rekombinantse HAKV-4 VP7-ga, pH 9,6. Inkubeerida üleöö 4 °C juures.

3.1.1.2.

Plaate pestakse viis korda fosfaadiga puhverdatud keedusoolalahusega (FPK), mis sisaldab 0,05 (massi/mahu)protsenti Tween 20 (FPKT).

3.1.1.3.

Plaat stabiliseeritakse, töödeldes seda stabiliseeriva lahusega (et võimaldada plaadi pikaajalist hoidmist 4 °C juures aktiivsust kaotamata) ja kuivatatakse absorbeeriva materjaliga.

3.1.2.   Uuritavad proovid ja kontroll

3.1.2.1.

:

Varjestuseks

:

uuritav seerum lahjendatakse FPKT lahuses 1:10 otse plaadil, nii et lõplik maht oleks 100 μl augu kohta. Inkubeerida 1 tund 37 °C juures.

3.1.2.2.

:

Tiitrimiseks

:

uuritavast seerumist ja positiivsetest kontrollidest valmistatakse kahekordsete lahjenduste rida (100 μl augu kohta) lahjendusastmelt 1:10 astmeni 1:1 280 kaheksas augus. Negatiivset kontrolli testitakse lahjendusastmel 1:10.

3.1.3.   Konjugaat

Lisatakse eellahjendatud, mädarõika peroksidaasiga (MRP) konjugeeritud Mak’i (monoklonaalsed antikehad VP7 vastu) igasse auku 50 μl augu kohta ja segatakse ettevaatlikult homogeensuse tagamiseks. Inkubeeritakse 30 minutit 37 °C juures.

3.1.4.   Plaate pestakse viis korda FPKT lahusega ja kuivatatakse nagu eespool kirjeldatud.

3.1.5.   Kromogeen/Substraat

Lisada – 100 μl augu kohta – kromogeen/substraadi lahust [1 ml ABTS (2,2’-Asino-bis-[3-etüülbensotiasoliin-6-sulfoonhape]) 5 mg/ml + 9 ml substraadi puhverlahust (0,1 M fosfaat-tsitraadi puhverlahus, pH 4, mis sisaldab 0,03 % H2O2)] ja inkubeerida 10 minutit toatemperatuuril. Värvuse muutumine peatatakse, lisades – 100 μl augu kohta – 2 (massi/mahu)protsenti SDS (naatriumdodetsüülsulfaati).

3.1.6.   Näit

Näitusid loetakse 405 nm juures ELISA lugeja abil.

3.2.   Tulemuste tõlgendamine

3.2.1.   Proovide kehtivus

Test on kehtiv, kui negatiivse kontrollproovi (NK) optiline tihedus (OT) on üle 1,0 ja positiivse kontrollproovi (PK) OT on alla 0,2.

3.2.2.   Künnisväärtuse arvestamine

Positiivne künnisväärtus

=

NK -((NK - PK)× 0,3)

Negatiivne künnisväärtus

=

NK -((NK - PK)× 0,2)

kus NK on negatiivse kontrollproovi OT ja PK on positiivse kontrollproovi OT.

3.2.3.   Tulemuste tõlgendamine

Proove, mille OT on positiivsest künnisväärtusest väiksem, loetakse HAKV antikehade suhtes positiivseteks.

Proove, mille OT on negatiivsest künnisväärtusest suurem, loetakse HAKV antikehade suhtes negatiivseteks.

Proove, mille OT jääb nende kahe väärtuse vahele, tuleb lugeda kahtlasteks ja loomadelt tuleb võtta uued proovid kahe või kolme nädala pärast.

V LISA

A   OSA

Kehtetuks tunnistatud direktiiv koos muudatuste loeteluga

(artikkel 22)

Nõukogu direktiiv 90/426/EMÜ

(EÜT L 224, 18.8.1990, lk 42).

 

Nõukogu direktiiv 90/425/EMÜ

(EÜT L 224, 18.8.1990, lk 29).

ainult artikli 15 lõige 3

Nõukogu direktiiv 91/496/EMÜ

(EÜT L 268, 24.9.1991, lk 56).

ainult viited direktiivile 90/426/EMÜ artikli 26 lõikes 2

Komisjoni otsus 92/130/EMÜ

(EÜT L 47, 22.2.1992, lk 26).

 

Nõukogu direktiiv 92/36/EMÜ

(EÜT L 157, 10.6.1992, lk 28).

Ainult artikkel 1

1994. aasta ühinemisakti I lisa punkt V.E.I.A.3

(EÜT C 241, 29.8.1994, lk 132).

 

Komisjoni otsus 2001/298/EÜ

(EÜT L 102, 12.4.2001, lk 63).

ainult viited direktiivile 90/426/EEC artikli 1 lõikes 1 ja I lisa punktis 2

Komisjoni otsus 2002/160/EÜ

(EÜT L 53, 23.2.2002, lk 37).

 

Nõukogu määrus (EÜ) No 806/2003

(ELT L 122, 16.5.2003, lk 1).

ainult III lisa punkt 10

2003. aasta ühinemisakti II lisa punkt 6.B.I.16

(ELT L 236, 23.9.2003, lk 381).

 

Nõukogu direktiiv 2004/68/EÜ

(ELT L 139, 30.4.2004, lk 321).

Ainult artikkel 15

Nõukogu direktiiv 2006/104/EÜ

(ELT L 363, 20.12.2006, lk 352).

Ainult lisa punkt I.2.

Nõukogu direktiiv 2008/73/EÜ

(ELT L 219, 14.8.2008, lk 40).

Ainult artikkel 7

B   OSA

Siseriiklikku õigusesse ülevõtmise tähtajad

(artikkel 22)

Direktiiv

Ülevõtmise tähtaeg

90/426/EMÜ

1. jaanuar 1992

90/425/EMÜ

1. juuli 1992

91/496/EMÜ

1. juuli 1992

92/36/EMÜ

31. detsember 1992

2004/68/EÜ

19. november 2005

2006/104/EÜ

1. jaanuar 2007

2008/73/EÜ

1. jaanuar 2010

VI LISA

Vastavustabel

Direktiiv 90/426/EMÜ

Käesolev direktiiv

Artikkel 1

Artikkel 1

Artikli 2 punktid a ja b

Artikli 2 punktid a ja b

Artikli 2 punkt c

Artikli 2 punkti c alapunktid i ja ii

Artikli 2 punktid d kuni i

Artikli 2 punktid d kuni i

Artikkel 3

Artikkel 3

Artikli 4 lõike 1 punktid 1 kuni 3

Artikli 4 lõiked 1 kuni 3

Artikli 4 lõike 4 punktid i ja ii

Artikli 4 lõike 4 punktid a ja b

Artikli 4 lõike 5 punkti a esimene kuni kuues taane

Artikli 4 lõike 5 punkti a alapunktid i kuni vi

Artikli 4 lõike 5 punkt b

Artikli 4 lõike 5 punkt b

Artikli 4 lõike 6 esimese lõigu esimene kuni kaheksas taane

Artikli 4 lõike 6 esimese lõigu punktid a kuni h

Artikli 4 lõike 6 esimene ja kolmas lõik

Artikli 4 lõike 6 teine ja kolmas lõik

Artikli 5 lõige 1

Artikli 5 lõige 1

Artikli 5 lõike 2 punkt a

Artikli 5 lõike 2 esimese lõigu punktid a ja b

Artikli 5 lõike 2 punkt b

Artikli 5 lõike 2 teise lõigu punktid a ja b

Artikli 5 lõike 2 punkt c

Artikli 5 lõige 3

Artikli 5 lõike 2 punkt d

Artikli 5 lõige 4

Artikli 5 lõike 3 punktid a ja b

Artikli 5 lõike 5 punktid a ja b

Artikli 5 lõike 3 punkti c esimene ja teine taane

Artikli 5 lõike 5 punkti c esimese lõigu alapunktid i ja ii

Artikli 5 lõike 3 punkti c teise taande viimane lause

Artikli 5 lõike 5 punkti c teine lõik

Artikli 5 lõike 3 punktid d ja e

Artikli 5 lõike 5 punktid d ja e

Artikkel 6

Artikkel 6

Artikkel 7

Artikkel 7

Artikli 8 lõike 1 esimese lõigu esimene ja teine taane

Artikli 8 lõike 1 punktid a ja b

Artikli 8 lõike 1 teine lõik

Artikli 8 lõige 2

Artikli 8 lõige 2

Artikli 8 lõige 3

Artikkel 9

Artikkel 9

Artikkel 10

Artikkel 10

Artikli 11 lõige 1

Artikkel 11

Artikli 11 lõige 2

—

Artikkel 12

Artikkel 12

Artikkel 13

Artikkel 13

Artikkel 14

Artikkel 14

Artikkel 15

Artikkel 15

Artikli 16 lõike 1 punktid a kuni f

Artikli 16 lõike 1 punktid a kuni f

Artikli 16 lõike 1 lõpulause

—

Artikli 16 lõige 2

Artikli 16 lõige 2

Artikkel 17

Artikkel 18

Artikkel 18

Artikkel 17

Artikli 19 punktid i kuni iv

Artikli 19 punktid a kuni d

Artikkel 22

—

Artikkel 23

Artikkel 20

Artikli 24 lõiked 1 ja 2

Artikli 21 lõiked 1 ja 2

Artikli 24 lõige 3

—

Artikli 25 lõiked 1 ja 2

Artikli 21 lõiked 1 ja 3

Artikkel 26

—

Artikkel 27

—

—

Artikkel 22

—

Artikkel 23

Artikkel 28

Artikkel 24

A lisa

I lisa

B lisa

II lisa

C lisa

III lisa

D lisa

IV lisa

—

V lisa

—

VI lisa