1992R2081 — ET — 01.05.2004 — 005.001
Käesolev dokument on vaid dokumenteerimisvahend ja institutsioonid ei vastuta selle sisu eest
|
NÕUKOGU MÄÄRUS (EMÜ) nr 2081/92, 14. juuli 1992, põllumajandustoodete ja toiduainete geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse kohta (EÜT L 208, 24.7.1992, p.1) |
Muudetud:
|
|
|
Euroopa Liidu Teataja |
||
|
No |
page |
date |
||
|
L 83 |
3 |
25.3.1997 |
||
|
L 156 |
10 |
13.6.1997 |
||
|
L 324 |
26 |
21.12.2000 |
||
|
L 99 |
1 |
17.4.2003 |
||
|
L 122 |
1 |
16.5.2003 |
||
Muudetud:
|
C 241 |
21 |
29.8.1994 |
||
|
L 236 |
33 |
23.9.2003 |
NÕUKOGU MÄÄRUS (EMÜ) nr 2081/92,
14. juuli 1992,
põllumajandustoodete ja toiduainete geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse kohta
EUROOPA ÜHENDUSTE NÕUKOGU,
võttes arvesse Euroopa Majandusühenduse asutamislepingut, eriti selle artiklit 43,
võttes arvesse komisjoni ettepanekut, ( 1 )
võttes arvesse Euroopa Parlamendi arvamust, ( 2 )
võttes arvesse majandus- ja sotsiaalkomitee arvamust ( 3 )
ning arvestades järgmist:põllumajandustoodete ja toiduainete tootmisel, valmistamisel ja turustamisel on ühenduse majanduses oluline osa;
ühise põllumajanduspoliitika kohandamise raames tuleks soodustada põllumajandustoodangu mitmekesistamist, et saavutada turgudel parem tasakaal pakkumise ja nõudmise vahel; teatavate omadustega toodete edendamine võiks tuua märkimisväärset kasu maapiirkondade, eelkõige ebasoodsamate või kõrvaliste piirkondade majandusele, suurendades põllumajandustootjate sissetulekuid ja säilitades maaelanikkonda kõnealustes piirkondades;
lisaks on viimastel aastatel täheldatud, et tarbijad peavad toiduainete kvaliteeti olulisemaks kui kogust; see huvi teatavate toodete järele tekitab kasvava nõudluse määratletava geograafilise päritoluga põllumajandustoodete ja toiduainete järele;
turustatavate toodete suurt hulka ja nende kohta esitatava teabe rohkust silmas pidades peavad tarbijad parima valiku tegemiseks saama selget ja sisutihedat teavet toote päritolu kohta;
põllumajandustoodete ja toiduainete märgistamine toimub vastavalt nõukogu 18. detsembri 1978. aasta direktiivis 79/112/EMÜ (toiduainete märgistamist, esitlemist ja reklaami käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta) ( 4 ) sätestatud üldeeskirjadele; teatavast geograafilisest piirkonnast pärit põllumajandustoodete ja toiduainete puhul tuleks nende erilist laadi silmas pidades vastu võtta täiendavad erisätted;
lähtudes soovist kaitsta määratletava geograafilise päritoluga põllumajandustooteid ja toiduaineid, on teatavad liikmesriigid kehtestanud “registreeritud päritolunimetused”; need on osutunud edukaks tootjate hulgas, kes saavad suuremat sissetulekut tegelike pingutuste eest kvaliteedi parandamisel, ning tarbijate hulgas, kes saavad osta kõrgekvaliteedilisi tooteid, mille puhul on tagatud tootmisviis ja päritolu;
on siiski erinevusi eri riikide tavades registreeritud päritolunimetuste ja geograafiliste tähiste rakendamisel; tuleks paika panna ühenduse seisukoht; ühenduse kaitse-eeskirjad soodustavad geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste arengut, kuna tänu ühtsemale lähenemisviisile tagavad kõnealused eeskirjad ausa konkurentsi selliseid märgiseid kandvate toodete tootjate vahel ning suurendavad toote usaldusväärsust tarbija silmis;
kavandatud eeskirjades tuleks arvesse võtta olemasolevaid ühenduse õigusakte, mis käsitlevad veine ja piiritusjooke ning tagavad kõrgema kaitstuse taseme;
käesoleva määruse reguleerimisala on piiratud teatavate põllumajandustoodete ja toiduainetega, mille puhul on olemas seos toote või toiduaine omaduste ja geograafilise päritolu vahel; seda reguleerimisala võib siiski laiendada, et see hõlmaks ka muid tooteid ja toiduaineid;
kehtivate tavade kohaselt on asjakohane määratleda geograafiliste nimetuste kaks eri liiki, nimelt kaitstud geograafiline tähis ja kaitstud päritolunimetus;
sellise nimetusega põllumajandustoode või toiduaine peab vastama teatavatele tehnospetsifikaadis esitatud tingimustele;
geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse tagamiseks kõikides liikmesriikides tuleb need registreerida ühenduse tasandil; registrisse tehtud kanne peaks andma teavet ka asjaomasel alal tegutsevatele isikutele ja tarbijatele;
registreerimine peaks võimaldama igal asjaga isiklikult ja otseselt seotud isikul kasutada oma õigusi, teavitades komisjoni liikmesriigi kaudu oma vastuväitest;
tuleks kehtestada kord, mille alusel on võimalik tehnospetsifikaati pärast registreerimist muuta, võttes arvesse tehnoloogia arengut, või kustutada põllumajandustoote või toiduaine geograafiline tähis või päritolunimetus registrist, kui asjaomane toode või toiduaine ei vasta enam tehnospetsifikaadile, mille alusel geograafiline tähis või päritolunimetus anti;
tuleks sätestada võimalus kauplemiseks kolmandate riikidega, mis annavad samaväärseid tagatisi seoses nende territooriumil antud geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste väljaandmise ja kontrolliga;
tuleks sätestada kord, millega seatakse sisse tihe koostöö liikmesriikide ja komisjoni vahel sellel eesmärgil loodud regulatiivkomitee raames,
ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:
Artikkel 1
1. Käesolevas määruses sätestatakse asutamislepingu I lisas osutatud inimtoiduks ettenähtud põllumajandustoodete ning käesoleva määruse I lisas loetletud toiduainete ja käesoleva määruse II lisas osutatud põllumajandustoodete päritolunimetuste ja geograafiliste tähiste kaitset käsitlevad eeskirjad.
Käesolevat määrust ei kohaldata veinisektori toodete (välja arvatud veiniäädikas) ega piiritusjookide suhtes. Käesolev lõige ei piira veinituru ühist korraldust käsitleva määruse (EÜ) nr 1493/1999 kohaldamist.
Käesoleva määruse I ja II lisa võib muuta, kasutades artiklis 15 määratletud korda.
2. Käesolevat määrust kohaldatakse, ilma et see piiraks ühenduse teiste erisätete kohaldamist.
3. Nõukogu 28. märtsi 1983. aasta direktiivi 83/189/EMÜ, millega nähakse ette tehnilistest standarditest ja eeskirjadest teatamise kord, ( 5 ) ei kohaldata käesoleva määrusega hõlmatud päritolunimetuste ja geograafiliste tähiste suhtes.
Artikkel 2
1. Põllumajandustoodete ja toiduainete päritolunimetuste ja geograafiliste tähiste kaitse ühenduse tasandil toimub kooskõlas käesoleva määrusega.
2. Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:
a) päritolunimetus – piirkonna, konkreetse koha või erandjuhtudel riigi nimetus, millega kirjeldatakse põllumajandustoodet või toiduainet,
— mis on pärit kõnealusest piirkonnast, konkreetsest kohast või riigist ning,
— mille kvaliteediomadused tulenevad valdavalt või eranditult teatavast geograafilisest piirkonnast koos selle looduslike ja inimfaktoritega ning mille tootmine, töötlemine ja valmistamine toimub määratletud geograafilises piirkonnas;
b) geograafiline tähis – piirkonna, konkreetse koha või erandjuhtudel riigi nimetus, millega kirjeldatakse põllumajandustoodet või toiduainet,
— mis on pärit kõnealusest piirkonnast, konkreetsest kohast või riigist ning
— mille eriline kvaliteet, maine või muud omadused tulenevad asjaomasest geograafilisest piirkonnast ning mille tootmine ja/või töötlemine ja/või valmistamine toimub määratletud geograafilises piirkonnas.
3. Päritolunimetustena käsitatakse ka teatavaid traditsioonilisi geograafilisi või mittegeograafilisi nimetusi, mis tähistavad teatavast piirkonnast või konkreetsest kohast pärit põllumajandustoodet või toiduainet ja vastavad lõike 2 punkti a teises taandes osutatud tingimustele.
4. Erandina lõike 2 punktist a käsitatakse teatavaid geograafilisi tähiseid päritolunimetustena, kui asjaomaste toodete tooraine pärineb geograafilisest piirkonnast, mis on suurem kui töötlemispiirkond või erineb sellest, tingimusel et:
— tooraine tootmispiirkond on piiratud,
— tooraine tootmiseks kehtivad eritingimused ning
— nende tingimuste täitmise tagamiseks on olemas kontrollimeetmed.
5. Lõike 4 kohaldamisel võib toorainena käsitada üksnes elusloomi, liha ja piima. Tooraine kasutamist võib lubada artiklis 15 sätestatud korras.
6. Lõikes 4 sätestatud erandi tingimustele vastamiseks tuleb kõnealuseid nimetusi tunnustada või peavad need olema tunnustatud asjaomase liikmesriigi kaitsega hõlmatud päritolunimetusena või sellise korra puudumisel peab olema tõendatud nende tavapärane iseloom ning erakordne maine ja tuntus.
7. Lõikes 4 sätestatud erandi tingimustele vastamiseks tuleb registreerimistaotlused esitada kahe aasta jooksul pärast käesoleva määruse jõustumist. ►A1 Austria, Rootsi ja Soome suhtes algab eespool osutatud tähtaeg alates ühinemise kuupäevast. ◄ ►A2 Tšehhi Vabariigi, Eesti, Küprose, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Sloveenia ja Slovakkia puhul algab eespool nimetatud ajavahemik ühinemiskuupäevast. ◄
Artikkel 3
1. Nimetusi, mis on muutunud üldnimetuseks, ei või registreerida.
Käesoleva määruse kohaldamisel tähendab “nimetus, mis on muutunud üldnimetuseks” põllumajandustoote või toiduaine nimetust, mis vaatamata sellele, et see on seotud koha või piirkonnaga, kus kõnealust toodet või toiduainet algselt valmistati või turustati, on muutunud põllumajandustoote või toiduaine üldnimetuseks.
Otsustamaks, kas nimetus on või ei ole muutunud üldnimetuseks, võetakse arvesse kõiki tegureid, eelkõige:
— olukorda liikmesriigis, kust nimetus pärineb, ning tarbimispiirkondades,
— olukorda teistes liikmesriikides,
— asjakohaseid riigi või ühenduse õigusakte.
Kui registreerimistaotlus lükatakse tagasi artiklites 6 ja 7 sätestatud korras, kuna nimetus on muutunud üldnimetuseks, avaldab komisjon selle otsuse Euroopa Ühenduste Teatajas.
2. Nimetust ei või registreerida päritolunimetusena või geograafilise tähisena, kui see on vastuolus taimesordi või loomatõu nimetusega ning eksitaks tõenäoliselt üldsust toote tegeliku päritolu osas.
3. Enne käesoleva määruse jõustumist koostab nõukogu komisjoni ettepanekul kvalifitseeritud häälteenamusega mittetäieliku soovitusliku loetelu käesoleva määruse reguleerimisalasse kuuluvate põllumajandustoodete ja toiduainete nimetustest, mida käsitatakse üldnimetusena lõike 1 tingimuste kohaselt ning mida ei või seega registreerida vastavalt käesolevale määrusele, ning avaldab selle Euroopa Ühenduste Teatajas.
Artikkel 4
1. Kaitstud päritolunimetuse või kaitstud geograafilise tähise kasutamiseks peab asjaomane põllumajandustoode või toiduaine vastama tehnospetsifikaadile.
2. Tehnospetsifikaat sisaldab vähemalt järgmisi elemente:
a) põllumajandustoote või toiduaine nimetus, sealhulgas päritolunimetus või geograafiline tähis;
b) põllumajandustoote või toiduaine kirjeldus, sealhulgas vajaduse korral tooraine kirjeldus, ning toote või toiduaine peamised füüsikalised, keemilised, mikrobioloogilised ja/või organoleptilised omadused;
c) geograafilise piirkonna määratlus ja vajaduse korral üksikasjad, mis osutavad artikli 2 lõikes 4 ettenähtud nõuete täitmisele;
d) tõendid selle kohta, et asjaomane põllumajandustoode või toiduaine pärineb geograafilisest piirkonnast artikli 2 lõike 2 punktis a või b (olenevalt sellest, kumba kohaldatakse) määratletud tähenduses;
e) põllumajandustoote või toidukauba valmistamismeetodi ja vajadusel autentsete ja muutumatute kohalike meetodite kirjeldust, samuti pakendamist käsitlevat teavet, kui taotluse esitav konsortsium teeb kindlaks ja põhjendab, et tooted tuleb nende kvaliteedi kaitsmiseks ning jälgitavuse või kontrolli tagamiseks pakendada piiratud geograafilisel alal;
f) üksikasjad, mis näitavad seost geograafilise piirkonna või geograafilise päritoluga artikli 2 lõike 2 punktis a või b (olenevalt sellest, kumba kohaldatakse) määratletud tähenduses;
g) üksikasjad artiklis 10 sätestatud kontrollistruktuuride kohta;
h) märgistusel kasutatav eriteave, mis on seotud kaitstud päritolunimetuse või kaitstud geograafilise tähisega (olenevalt sellest, kumba kohaldatakse), või samaväärne tavapärane riiklik märgistus;
i) ühenduse ja/või riigi õigusaktides sätestatud nõuded.
Artikkel 5
1. Registreerimist võib taotleda üksnes rühm või teatavatel artiklis 15 ettenähtud korras sätestatavatel tingimustel füüsiline või juriidiline isik.
Käesoleva artikli kohaldamisel tähendab “rühm” igasugust ühe ja sama põllumajandustoote või toiduainega tegelevate tootjate ja/või töötlejate ühendust, sõltumata selle õiguslikust vormist või koosseisust. Rühma võivad kuuluda ka teised huvitatud isikud.
2. Rühm või füüsiline või juriidiline isik võib taotleda üksnes selliste põllumajandustoodete või toiduainete registreerimist, mida ta toodab või valmistab artikli 2 lõike 2 punktis a või b määratletud tähenduses.
3. Registreerimistaotlus sisaldab artiklis 4 osutatud tehnospetsifikatsiooni.
4. Taotlus saadetakse liikmesriigile, kus asjaomane geograafiline piirkond asub.
5. Liikmesriik kontrollib, kas taotlus on õigustatud, ning kui ta leiab, et taotlus vastab käesoleva määruse nõuetele, edastab ta selle komisjonile koos artiklis 4 osutatud tehnospetsifikaadi ja muude dokumentidega, millele ta on otsust tehes tuginenud.
Kõnealune liikmesriik võib ettenähtud viisil edastatud nime kaitsta käesolevas määruses määratletud tähenduses riiklikul tasandil üksnes üleminekuajal ning vajaduse korral kehtestada kohanemisaja alates kõnealuse edastamise kuupäevast; kaitset ja kohanemisaega võib anda võimaldada üleminekuajal samadel tingimustel ka seoses tootekirjelduse muutmise taotlusega.
Kõnealune üleminekuaja riiklik kaitse lõpeb kuupäeval, mil tehakse otsus registreerimise kohta käesoleva määruse alusel. Pärast kõnealuse otsuse tegemist võib kehtestada kuni viieaastase kohanemisaja tingimusel, et asjaomased ettevõtted on kõnealuseid tooteid seaduslikult turustanud, kasutades asjaomaseid nimesid pidevalt vähemalt viis aastat enne artikli 6 lõikega 2 ettenähtud avaldamise kuupäeva.
Kui nimi ei ole registreeritud käesoleva määruse alusel, vastutab sellise riikliku kaitse tagajärgede eest üksnes asjaomane liikmesriik.
Liikmesriikide poolt teise lõigu alusel võetud meetmed toovad kaasa tagajärgi üksnes riigi tasandil; kõnealused meetmed ei mõjuta ühendusesisest kaubandust.
Kui taotlus käsitleb nimetust, mis tähistab mõnes teises liikmesriigis või artikli 12 lõikes 3 ettenähtud korras tunnustatud kolmandas riigis asuvat piiri peal olevat geograafilist piirkonda, või sellise piirkonnaga seotud traditsioonilist nimetust, konsulteerib taotluse saanud liikmesriik enne taotluse edastamist asjaomase liikmesriigi või kolmanda riigiga.
Kui asjaomaste riikide konsortsiumid või füüsilised või juriidilised isikud jõuavad pärast konsulteerimist üldisele lahendusele, võivad asjaomased riigid esitada komisjonile ühise registreerimisavalduse.
Erisätted võib kehtestada artiklis 15 sätestatud korras.
6. Liikmesriigid kehtestavad käesoleva artikli järgimiseks vajalikud õigusnormid.
Artikkel 6
1. Kuue kuu jooksul kontrollib komisjon ametliku uurimismenetluse käigus, kas registreerimistaotlus sisaldab kõiki artiklis 4 sätestatud andmeid.
Komisjon teatab oma järeldustest asjaomasele liikmesriigile.
Komisjon avaldab kõik registreerimistaotlused, märkides ära taotluse esitamise kuupäeva.
2. Kui lõike 1 kohaldamisel jõuab komisjon järeldusele, et nimetus vastab kaitse saamise tingimustele, avaldab ta Euroopa Ühenduste Teatajas taotleja nime ja aadressi, toote nimetuse, taotluse põhipunktid, viited toote ettevalmistamist, tootmist ja valmistamist reguleerivatele riiklikele sätetele ning vajaduse korral otsuse põhjendused.
3. Kui komisjonile ei esitata vastuväiteid vastavalt artiklile 7, kantakse nimetus komisjoni peetavasse “Kaitstud päritolunimetuste ja kaitstud geograafiliste tähiste registrisse”, mis sisaldab asjaomaste rühmade ja kontrolliasutuste nimesid.
4. Komisjon avaldab Euroopa Ühenduste Teatajas:
— registrisse kantud nimetused,
— vastavalt artiklitele 9 ja 11 registris tehtud muudatused.
5. Kui komisjon otsustab lõikes 1 sätestatud kontrolli põhjal, et nimetus ei vasta kaitse saamise tingimustele, otsustab ta artiklis 15 sätestatud korras jätta tegemata käesoleva artikli lõikes 2 sätestatud avalduse.
Enne lõigetes 2 ja 4 sätestatud avaldamist ja lõikes 3 sätestatud registreerimist võib komisjon küsida arvamust artiklis 15 sätestatud komiteelt.
6. Kui taotlus käsitleb nimetust, mis on Euroopa Liidus või artikli 12 lõikes 3 ettenähtud korras tunnustatud kolmandas liikmesriigis juba registreeritud nimetuse homonüüm, võib komisjon enne käesoleva artikli lõike 3 kohast registreerimist küsida nõu artikliga 15 ettenähtud komisjonilt.
Käesoleva määruse nõuetele vastav homonüümne nimetus registreeritakse, võttes nõuetekohaselt arvesse selle kohalikku ja tavapärast kasutust ning segiajamise tegelikku ohtu, eelkõige:
— ei registreerita homonüümset nimetust, mis võib tekitada üldsuses eksliku arvamuse, et tooted on pärit muult territooriumilt, isegi kui nimetus on sõnasõnaliselt võetuna kõnealuste põllumajandustoodete või toiduainete tegeliku päritoluterritooriumi, -piirkonna või -koha puhul täpne,
— registreeritud homonüümset nimetust lubatakse kasutada ainult tingimusel, et tegelikkuses suudetakse tagada hiljem registreeritud homonüümi ja registris juba esineva nimetuse eristamine, võttes arvesse vajadust kohelda asjaomaseid tootjaid erapooletult ning mitte eksitada tarbijaid.
Artikkel 7
1. Kuue kuu jooksul pärast artikli 6 lõikes 2 osutatud avaldamist Euroopa Ühenduste Teatajas võib iga liikmesriik esitada registreerimisele vastuväite.
2. Liikmesriikide pädevad ametiasutused tagavad, et kõikidel isikutel, kes tõendavad oma õigustatud majanduslikku huvi, lubatakse taotlusega tutvuda. Lisaks võivad liikmesriigid vastavalt liikmesriikides valitsevale olukorrale võimaldada taotlustega tutvuda ka teistel õigustatud huvi omavatel isikutel.
3. Iga füüsiline või juriidiline isik, keda registreerimine õigustatult puudutab, võib esitada vastuväite kavandatud registreerimisele, saates nõuetekohaselt põhjendatud avalduse oma elu- või asukohaliikmesriigi pädevale ametiasutusele. Pädev asutus võtab vajalikud meetmed, et võtta märkusi või vastuväiteid arvesse ettenähtud tähtaja jooksul.
4. Vastuväide võetakse vastu üksnes juhul, kui see:
— viitab artiklis 2 osutatud tingimuste eiramisele või
— või näidatud, et pakutud nime registreerimine ohustaks sellega täiesti või osaliselt identset nime või kaubamärki või tooteid, mida on turustatud vähemalt viis aastat enne artikli 6 lõikega 2 ettenähtud avaldamise kuupäeva, või
— osutab omadustele, mille kohaselt on nimetus, mille kavandatavat registreerimist taotletakse, üldnimetus.
5. Kui vastuväide on vastuvõetav lõikes 4 määratletud tähenduses, palub komisjon asjaomastel liikmesriikidel üritada kolme kuu jooksul jõuda omavahel kokkuleppele vastavalt siseriiklikele menetlustele. Juhul kui:
a) jõutakse kokkuleppele, edastavad asjaomased liikmesriigid komisjonile kõik asjaolud, mille põhjal kokkulepe saavutati, ning taotleja ja vastuväite esitaja arvamused. Kui artikli 5 kohaselt saadud teave ei ole muutunud, tegutseb komisjon edasi vastavalt artikli 6 lõikele 4. Kui teave on muutunud, algatab komisjon uuesti artiklis 7 sätestatud menetluse;
b) ei jõuta kokkuleppele, teeb komisjon otsuse artiklis 15 sätestatud korras, võttes arvesse mõistlikke ja õiglasi tavasid ning segiajamise tegelikku tõenäosust. Kui komisjon otsustab nimetuse registreerida, avaldab ta sellekohase teate vastavalt artikli 6 lõikele 4.
Artikkel 8
Märkeid “kaitstud päritolunimetus”, “kaitstud georgaafiline tähis” või samaväärseid tavapäraseid riiklikke märkeid võib kasutada üksnes põllumajandustoodetel ja toiduainetel, mis vastavad käesoleva määruse nõuetele.
Artikkel 9
Asjaomane liikmesriik võib taotleda tehnospetsifikaadi muutmist, eelkõige selleks, et võtta arvesse teaduse ja tehnika edusamme või määratleda uuesti geograafiline piirkond.
Artiklis 6 sätestatud korda kohaldatakse mutatis mutandis.
Komisjon võib siiski artiklis 15 sätestatud korras otsustada mitte kohaldada artiklis 6 sätestatud korda väiksemate muudatuste puhul.
Artikkel 10
1. Liikmesriigid tagavad, et vähemalt kuus kuud pärast käesoleva määruse jõustumist oleksid loodud kontrollistruktuurid, mille ülesanne on tagada kaitstud nimetusega põllumajandustoodete ja toiduainete vastavus tehnospetsifikaatides sätestatud nõuetele. ►A1 Austria, Rootsi ja Soome suhtes algab eespool osutatud tähtaeg alates ühinemise kuupäevast. ◄ ►A2 Tšehhi Vabariigi, Eesti, Küprose, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Sloveenia ja Slovakkia puhul algab eespool nimetatud ajavahemik ühinemiskuupäevast. ◄
2. Kontrollistruktuur võib koosneda ühest või mitmest määratud kontrolliasutusest ja/või liikmesriigi poolt selleks heakskiidetud eraasutusest. Liikmesriigid edastavad komisjonile heakskiidetud asutuste ja/või organite ning nende volituste loetelud. Komisjon avaldab need andmed Euroopa Ühenduste Teatajas.
3. Määratud kontrolliasutused ja/või heakskiidetud eraasutused peavad pakkuma piisavaid objektiivsuse ja erapooletuse tagatisi kõikide tootjate või töötlejate suhtes, keda nad kontrollivad, ning nende käsutuses peavad pidevalt olema erialase ettevalmistusega töötajad ja vajalikud vahendid kaitstud nimetusega põllumajandustoodete ja toiduainete kontrolliks.
Kui kontrollistruktuur kasutab teatud kontrollide tegemiseks mõne teise asutuse teenuseid, peab see asutus pakkuma samu tagatisi. Määratud kontrolliasutused ja/või heakskiidetud eraasutused vastutavad liikmesriigi ees siiski endiselt kõikide kontrollide eest.
Alates 1. jaanuarist 1998 peavad eraasutused vastama 26. juuni 1989. aasta standardis EN 45011 kehtestatud nõuetele, et saada liikmesriikidelt heakskiit käesolevas määruses sätestatud eesmärgil.
Standard EN 45011 või selle kohaldatav versioon, mille nõuetele eraõiguslikud asutused peavad heakskiidu saamiseks vastama, kehtestatakse või seda muudetakse artiklis 15 ettenähtud korras.
Artikli 12 lõike 3 kohaselt tunnustatud kolmandate riikide puhul kasutatav samaväärne standard või selle kohaldatav versioon, mille nõuetele eraõiguslikud asutused peavad heakskiidu saamiseks vastama, kehtestatakse või seda muudetakse artiklis 15 ettenähtud korras.
4. Kui liikmesriigi määratud kontrolliasutus ja/või heakskiidetud eraasutus tuvastab, et asjaomasest liikmesriigist pärit ja kaitstud päritolunimetust kandev põllumajandustoode või toiduaine ei vasta tehnospetsifikaadi nõuetele, võtab asutus vajalikud meetmed, et tagada käesoleva määruse järgimine. Asutus teatab liikmesriigile kontrollimisel võetud meetmetest. Asjaomastele isikutele tuleb teatada kõikidest tehtud otsustest.
5. Kui kontrolliasutus ei vasta enam lõigetes 2 ja 3 nimetatud kriteeriumidele, peab liikmesriik asjaomase asutuse heakskiidu tühistama. Liikmesriik teatab sellest komisjonile, kes avaldab Euroopa Ühenduste Teatajas heakskiidetud asutuste parandatud loetelu.
6. Liikmesriigid võtavad vastu vajalikud meetmed, et tagada käesoleva määruse nõudeid täitvate tootjate ligipääs kontrollisüsteemile.
7. Käesoleva määrusega sätestatud kontrollide kulud kannavad tootjad, kes kaitstud nimetust kasutavad.
Artikkel 11
1. Iga liikmesriik võib juhtida tähelepanu sellele, et kaitstud nimetust kandva põllumajandustoote või toiduaine tehnospetsifikaadis sätestatud tingimus ei ole täidetud.
2. Lõikes 1 osutatud liikmesriik esitab oma tähelepanekud asjaomasele liikmesriigile. Asjaomane liikmesriik vaatab kaebuse läbi ja teavitab tähelepaneku esitanud liikmesriiki oma järeldustest ja võetud meetmetest.
3. Eeskirjade korduva eiramise korral ja juhul, kui asjaomased liikmesriigid ei suuda kokkulepet saavutada, tuleb komisjonile saata nõuetekohaselt põhjendatud avaldus.
4. Komisjon vaatab avalduse läbi, konsulteerides asjaomaste liikmesriikidega. Vajaduse korral võtab komisjon pärast artiklis 15 osutatud komiteega konsulteerimist tarvitusele vajalikud meetmed. Nende meetmete hulka võib kuuluda registreerimise tühistamine. ►M4 Teatis tühistamise kohta avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas. ◄
Artikkel 11a
Komisjon võib artiklis 15 ettenähtud korras nimetuse registreerimise tühistada järgmistel juhtudel:
a) esialgse registreerimistaotluse esitanud riik teeb kindlaks, et konsortsiumi või füüsilise või juriidilise isiku esitatud tühistamistaotlus on õigustatud ning edastab selle komisjonile;
b) õigustatud põhjustel, kui kaitstud nimega põllumajandustoote või toiduaine vastavust sätestatud nõuetele ei saa enam tagada.
Erisätted võib kehtestada artiklis 15 sätestatud korras.
Teatis tühistamise kohta avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas.
Artikkel 12
1. Ilma et see piiraks rahvusvaheliste lepingute kohaldamist, võib käesolevat määrust kohaldada kolmandast riigist pärit põllumajandustoote või toiduaine suhtes, tingimusel et:
— kolmas riik suudab pakkuda artiklis 4 sätestatud tagatistega identseid või samaväärseid tagatisi,
— asjaomasel kolmandal riigil on käesolevas määruses sätestatud kontrollikorra ja vastuväidete esitamise korraga samasugune kord,
— asjaomane kolmas riik on valmis pakkuma ühendusest pärit põllumajandustoodetele või toiduainetele ühenduse kaitsega samaväärset kaitset.
2. Kui kolmanda riigi kaitstud nimetus on identne ühenduse kaitstud nimetusega, lubatakse see registreerida, võttes nõuetekohaselt arvesse kohalikku ja tavapärast kasutust ja segiajamise tegelikku ohtu.
Selliseid nimetusi lubatakse kasutada üksnes juhul, kui toote päritoluriik on etiketil esitatud selgelt ja nähtavalt.
3. Komisjon kontrollib asjaomase riigi taotlusel ja artiklis 15 sätestatud korras, kas kolmas riik täidab vastavustingimuste nõudeid ning kas ta esitab lõikes 1 määratletud tähenduses tagatised oma siseriiklike õigusaktide kohaselt. Kui komisjoni otsus on positiivne, kohaldatakse artiklit 12a.
Artikkel 12a
1. Kui artikli 12 lõikes 3 ettenähtud juhul soovib kolmandas riigis asuv artikli 5 lõikes 1 või 2 osutatud konsortsium või füüsiline või juriidiline isik registreerida nimetust käesoleva määruse kohaselt, saadab ta registreerimistaotluse selle riigi asutusele, kus asjaomane geograafiline piirkond asub. Taotlustele tuleb lisada iga nimetuse kohta artiklis 4 osutatud spetsifikatsioon.
Kui taotlus käsitleb nimetust, mis tähistab liikmesriigi piiri peal asuvat geograafilist piirkonda, või sellise geograafilise piirkonnaga seotud traditsioonilist nimetust, konsulteerib taotluse saanud kolmas riik enne taotluse edastamist asjaomase liikmesriigiga.
Kui asjaomaste riikide konsortsiumid või füüsilised või juriidilised isikud jõuavad pärast konsulteerimist üldisele lahendusele, võivad asjaomased riigid esitada komisjonile ühise registreerimisavalduse.
Erisätted võib kehtestada artiklis 15 sätestatud korras.
2. Kui lõikes 1 osutatud kolmas riik leiab, et käesoleva määruse nõuded on täidetud, edastab ta komisjonile registreerimistaotluse koos:
a) selliste õigussätete ja sellise kasutuse kirjeldusega, mille alusel on päritolunimetus või geograafiline tähis riigis kaitstud või kehtestatud;
b) deklaratsiooniga selle kohta, et artikliga 10 ettenähtud üksikasjad on tema territooriumil täidetud; ja
c) muude dokumentidega, mille alusel ta on oma hinnangu teinud.
3. Taotlus ja kõik komisjonile saadetavad dokumendid koostatakse ühes ühenduse ametlikus keeles või on nendega kaasas tõlge ühte ühendusse ametlikku keelde.
Artikkel 12b
1. Komisjon teeb kuue kuu jooksul kindlaks, kas kolmanda riigi saadetud registreerimistaotlus sisaldab kõiki vajalikke üksikasju ning teatab asjaomasele riigile oma järeldused.
Kui komisjon:
a) jõuab järeldusele, et nimetus vastab kaitse saamise tingimustele, avaldab ta taotluse vastavalt artikli 6 lõikele 2. Enne avaldamist võib komisjon küsida artikliga 15 ettenähtud komitee arvamust;
b) jõuab järeldusele, et nimetus ei vasta kaitse tingimustele, otsustab ta pärast taotluse edastanud riigiga konsulteerimist artiklis 15 ettenähtud korras jätta taotlus vastavalt punktile a avaldamata.
2. Kuue kuu jooksul alates lõike 1 punktis a ettenähtud avaldamise kuupäevast võib iga õigustatud huviga füüsiline või juriidiline isik esitada vastuväiteid lõike 1 punkti a kohaselt avaldatud taotlusele järgmistel tingimustel:
a) kui vastuväite esitab Euroopa Liidu liikmesriik või WTO liige, kohaldatakse vastavalt artikli 7 lõikeid 13 ning artiklit 12d;
b) kui vastuväite esitab artikli 12 lõike 3 vastavustingimuste nõudeid täitev kolmas riik, edastatakse nõuetekohaselt põhjendatud vastuväide riigile, kus eespool nimetatud füüsiline või juriidiline isik asub või on registreeritud.
Vastuväide ja kõik komisjonile saadetavad dokumendid koostatakse ühes ühenduse ametlikus keeles või on nendega kaasas tõlge ühte ühendusse ametlikku keelde.
3. Komisjon kontrollib vastuvõetavust artikli 7 lõikes 4 sätestatud kriteeriumide kohaselt. Selliste kriteeriumide olemasolu tuleb tõendada ning hinnata seoses ühenduse territooriumiga. Kui üks või enam vastuväidet on vastuvõetavad, võtab komisjon pärast taotluse esitanud riigiga konsulteerimist artiklis 15 sätestatud korras vastu otsuse, võttes arvesse nimetuse tavapärast ja õiglast kasutust ning segiajamise tegelikku ohtu ühenduse territooriumil. Kui komisjon otsustab registreerimise heaks kiita, kantakse nimetus artikli 6 lõikega 3 ettenähtud registrisse ning avaldatakse vastavalt artikli 6 lõikele 4.
4. Kui komisjon vastuväiteid ei saa, kantakse kõnealune nimetus või kõnealused nimetused artikli 6 lõikega 3 ettenähtud registrisse ning nimetus(ed) avaldatakse vastavalt artikli 6 lõikele 4.
Artikkel 12c
Artikli 5 lõikes 1 või 2 osutatud konsortsium või füüsiline või juriidiline isik võib taotleda artikli 12a ja 12b alusel registreeritud nimetuse spetsifikatsiooni muutmist, et võtta eelkõige arvesse teaduslikku ja tehnilist arengut või geograafilise piirkonna uuesti piiritlemist.
Selleks kohaldatakse artiklis 12a ja 12c sätestatud korda.
Komisjon võib artiklis 15 sätestatud korras siiski otsustada mitte kohaldada artiklis 12a ja 12b sätestatud korda, kui muudatus on väike.
Artikkel 12d
1. Kuue kuu jooksul alates artikli 6 lõikes 2 määratletud ning liikmesriigi esitatud registreerimistaotlusega seotud teatise avaldamisest Euroopa Liidu Teatajas võib iga õigustatud huviga füüsiline või juriidiline isik, kes on pärit WTO liikmesriigist või artikli 12 lõikes 3 sätestatud korras tunnustatud kolmandast riigist, esitada vastuväite kavandatavale registreerimisele, saates nõuetekohaselt põhjendatud avalduse oma elu- või asukohariigile, kes edastab selle ühes ühenduse keeles või sellesse keelde tõlgituna komisjonile. Liikmesriigid tagavad, et iga WTO liikmesriigist või artikli 12 lõikes 3 sätestatud korras tunnustatud kolmandast riigist pärit isik, kes suudab tõendada õigustatud majanduslikku huvi, võivad konsulteerida seose taotluse esitamisega.
2. Komisjon kontrollib vastuväidete vastuvõetavust artikli 7 lõikes 4 sätestatud kriteeriumide kohaselt. Selliste kriteeriumide olemasolu tuleb tõendada ning hinnata seoses ühenduse territooriumiga.
3. Kui vastuväide on vastuvõetav, võtab komisjon pärast vastuväite esitanud riigiga konsulteerimist artiklis 15 sätestatud korras vastu otsuse, võttes arvesse tavapärast ja õiglast kasutust ning segiajamise tegelikku ohtu. Kui registreerimine otsustatakse heaks kiita, avaldatakse see vastavalt artikli 6 lõikele 4.
Artikkel 13
1. Registreeritud nimetusi kaitstakse:
a) nende otsese või kaudse kaubanduslikul eesmärgil kasutamise eest registreerimisega hõlmamata toodete puhul, juhul kui asjaomased tooted on võrreldavad selle nimetuse all registreeritud toodetega või kui nimetuse kasutamisel kasutatakse ära kaitstud nimetuse mainet;
b) väärkasutuse, jäljendamise või seoste tekitamise eest, isegi kui on viidatud toote tegelikule päritolule või kui kaitstud nimetus on tõlgitud või sellele on lisatud väljend “viis”, “tüüp”, “meetod”, “toodetud nagu”, “imitatsioon” või muu samalaadne väljend;
c) muude toote lähtekohta, päritolu, laadi või olulisi omadusi käsitlevate valede või eksitavate märgete eest, mis esitatakse asjaomase toote sise- või välispakendil, reklaammaterjalides või tootega seotud dokumentides, ning selliste pakendite kasutamise eest, mis võivad anda vale mulje toote päritolust;
d) muu tegevuse eest, mis võib üldsust eksitada toote tegeliku päritolu osas.
Kui registreeritud nimetus sisaldab põllumajandustoote või toiduaine nimetust, mida peetakse üldnimetuseks, ei ole selle üldnimetuse kasutamine asjaomase põllumajandustoote või toiduaine puhul vastuolus esimese lõigu punktidega a ja b.
▼M4 —————
3. Kaitstud nimetused ei või muutuda üldnimetusteks.
4. Nimede puhul, mille registreerimist on taotletud artikli 5 või artikli 12a kohaselt, võib ette näha kuni viieaastase üleminekuaja artikli 7 lõike 5 punkti b, artikli 12b lõike 3 või artikli 12 d lõike 3 alusel üksnes juhul, kui vastuväide on tunnistatud vastuvõetavaks sel põhjusel, et nimetuse registreerimine ohustaks täiesti või osaliselt homonüümset nimetust või tooteid, mida on seaduslikult turustatud vähemalt viis aastat enne artikli 6 lõikega 2 ettenähtud avaldamise kuupäeva.
Kõnealuse üleminekuaja võib ette näha üksnes juhul, kui ettevõtted on asjaomaseid tooteid kõnealuste nimetuste all seaduslikult turustanud pidevalt vähemalt viis aastat enne artikli 6 lõikega 2 ettenähtud avaldamise kuupäeva.
5. Ilma et see piiraks artikli 14 kohaldamist, võib komisjon artiklis 15 sätestatud korras lubada registreeritud nimetuse ning liikmesriigis või artikli 12 lõikes 3 sätestatud korras tunnustatud kolmandas riigis asuvat kohta tähistava registreerimata nimetuse üheaegset esinemist, kui see nimetus on identne registreeritud nimetusega ning kui järgmised tingimused on täidetud:
— identset registreerimata nimetust on pidevalt ja õiglaselt seaduslikult kasutatud vähemalt 25 aastat enne määruse (EMÜ) nr 2081/92 jõustumist, ja
— tõendatakse, et kõnealuse nimetuse kasutamise eesmärk ei ole kunagi olnud registreeritud nimetuse maine ärakasutamine ning et nimetuse kasutamine ei ole põhjustanud ega või põhjustada üldsuse eksitamist seoses toote tegeliku päritoluga, ja
— identsetest nimetustest tulenev probleem oli olemas enne nimetuse registreerimist.
Registreeritud nimetus ja asjaomane identne registreerimata nimetus võivad ühel ajal esineda maksimaalselt 15 aasta jooksul; pärast seda tuleb registreerimata nimetuse kasutamine lõpetada.
Registreerimata geograafilist nimetust lubatakse kasutada üksnes siis, kui päritoluriik on selgelt ja nähtavalt etiketil märgitud.
Artikkel 14
1. Kui päritolunimetus või geograafiline tähis registreeritakse käesoleva määruse alusel, lükatakse tagasi igasugune sellise kaubamärgi registreerimise taotlus, mida taotletakse sama tüüpi toote jaoks ja mille kasutamine võib põhjustada mõne artiklis 13 osutatud olukorra, kui taotlus on tehtud pärast komisjonile päritolunimetuse või geograafilise tähise registreerimise taotluse esitamise kuupäeva.
Esimese lõigu sätteid rikkudes registreeritud kaubamärgid tunnistatakse kehtetuteks.
2. Võttes arvesse ühenduse õigusakte, võib jätkuvalt kasutada kaubamärke, mille kasutamine põhjustab ühe artiklis 13 osutatud olukorra ja mis on taotletud, registreeritud või asjaomaste õigusaktidega ettenähtud juhtudel saadud ühenduse territooriumil heauskse kasutamise teel kas enne päritoluriigis kaitse alla võtmise kuupäeva või komisjonile päritolunimetuse või geograafilise tähise registreerimise avalduse esitamise kuupäeva, olenemata päritolunimetuse või geograafilise tähise registreerimisest, tingimusel et selle kehtetukstunnistamiseks või kaotamiseks ei ole ühtegi põhjust, nagu on määratletud nõukogu 21. detsembri 1988. aasta direktiiviga 89/104/EMÜ (kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta) ( 6 ) ja/või nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määrusega (EÜ) nr 40/94 (ühenduse kaubamärgi kohta). ( 7 )
3. Päritolunimetust või geograafilist tähist ei registreerita, kui tootemargi nime mainet ja tuntust ning kasutamise aega arvesse võttes võib registreerimine eksitada tarbijat toote tegeliku määratluse osas.
Artikkel 15
1. Komisjoni abistab komitee.
2. Kui viidatakse käesolevale artiklile, artikleid 5 ja 7. kohaldatakse 1999/468/EÜ ( 8 ) otsuse.
Otsuse 1999/468/EÜ artikli 5 lõikes 6 sätestatud tähtajaks kehtestatakse kolm kuud.
3. Komitee võtab vastu oma töökorra.
Artikkel 16
Käesoleva määruse üksikasjalikud rakenduseeskirjad võetakse vastu artiklis 15 sätestatud korras.
▼M4 —————
Artikkel 18
Käesolev määrus jõustub kaksteist kuud pärast selle avaldamist Euroopa Ühenduste Teatajas.
Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.
I LISA
Artikli 1 lõikes 1 osutatud toiduained:
— Õlu
— Taimeekstraktidest valmistatud joogid
— Leiva-, saia-, pagari- ja kondiitritooted
— Looduslikud kummivaigud ja vaigud
— Sinepipasta
— Makarontooted.
II LISA
Artikli 1 lõikes 1 osutatud põllumajandustooted:
— Hein
— Eeterlikud õlid
— Kork
— Košenill (loomne tooraine)
— Lilled ja dekoratiivtaimed
— Vill
— Pajuvitsad.
( 1 ) EÜT C 30, 6.2.1991, lk 9 ja EÜT C 69, 18.3.1992, lk 15.
( 2 ) EÜT C 326, 16.12.1991, lk 35.
( 3 ) EÜT C 269, 14.10.1991, lk 62.
( 4 ) EÜT L 33, 8.2.1979, lk 1. Viimati muudetud direktiiviga 91/72/EMÜ (EÜT L 42, 15.2.1991, lk 27).
( 5 ) EÜT L 109, 26.4.1983, lk 8. Direktiivi on viimati muudetud otsusega 90/230/EMÜ (EÜT L 128, 18.5.1990, lk 15).
( 6 ) EÜT L 40, 11.2.1989, lk 1.
( 7 ) EÜT L 11, 14.1.1994, lk 1.
( 8 ) EÜT L 184, 17.7.1999, lk 23.