3.2.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 33/10

(1)

Alates Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. oktoobri 1994. aasta direktiivi 94/47/EÜ (ostjate kaitse kohta, mis puudutab kinnisvara osaajalise kasutamise õiguse ostulepingute teatavaid aspekte) (3) vastuvõtmisest on nimetatud majandusvaldkond edasi arenenud ning turule on tulnud kinnisvara osaajalise kasutamisega sarnased uued puhkusetooted. Need uued puhkusetooted ja osaajalise kasutamise õigusega seotud teatavad tehingud, nagu edasimüügilepingud ja vahetuslepingud, ei ole direktiiviga 94/47/EÜ hõlmatud. Lisaks sellele näitab direktiivi 94/47/EÜ rakendamise kogemus, et mõned direktiivis käsitletud teemad vajavad ajakohastamist või selgitamist, et vältida käesoleva direktiivi järgimisest kõrvale hoidmiseks mõeldud toodete väljatöötamist.

(2)

Olemasolevad lüngad eeskirjades moonutavad tuntavalt konkurentsi ja põhjustavad tõsiseid probleeme tarbijatele, takistades seega siseturu tõrgeteta toimimist. Seepärast tuleks direktiiv 94/47/EÜ asendada uue ajakohastatud direktiiviga. Kuna turismil on liikmesriikide majanduses järjest olulisem osa, tuleks osaajalise kasutamise õiguse ja pikaajaliste puhkusetoodete sektori suuremat kasvu ja tootlikkust ergutada teatavate ühiseeskirjade vastuvõtmisega.

(3)

Suurema õiguskindluse loomiseks ning selleks, et tarbijad ja ettevõtjad saaksid siseturu võimalusi täielikult ära kasutada, tuleks liikmesriikide asjakohaseid õigusakte veelgi ühtlustada. Seetõttu tuleks osaajalise kasutamise õiguste ja pikaajaliste puhkusetoodete ning osaajalise kasutamise õiguse lepingutest tulenevate soodustuste vahetamise turustamise, müügi ja edasimüügi teatavad aspektid täielikult ühtlustada. Liikmesriikidel ei tohiks lubada säilitada või kehtestada käesolevas direktiivis sätestatud normidest erinevaid siseriiklikke norme. Ühtlustatud normide puudumise korral peaks liikmesriikidel olema õigus säilitada või kehtestada ühenduse õigusega kooskõlas olevaid siseriiklikke norme. Seega peaks liikmesriikidel olema võimalik näiteks säilitada või kehtestada sätteid, mis käsitlevad taganemisõiguse kasutamise õiguslikke tagajärgi käesoleva direktiivi kohaldamisalast väljapoole jäävate õigussuhete puhul või sätteid, mille kohaselt ei saa tarbija ja osaajalise kasutamise õiguse või pikaajalise puhkusetoote müügiga tegeleva ettevõtja vahel olla mingit siduvat lepingulist kohustust ega toimuda mingeid makseid seni, kuni tarbija ei ole alla kirjutanud krediidilepingule kõnealuste teenuste ostu rahastamiseks.

(4)

Käesolev direktiiv ei tohiks piirata liikmesriikidel käesoleva direktiivi ühenduse õiguse kohast kohaldamist valdkondades, mis ei kuulu käesoleva direktiivi reguleerimisalasse. Seega saaks liikmesriik säilitada või kehtestada siseriiklikud õigusaktid, mis on vastavuses käesoleva direktiivi sätetega või selle teatavate sätetega, mis käsitlevad käesoleva direktiivi reguleerimisalast väljapoole jäävaid tehinguid.

(5)

Käesoleva direktiiviga hõlmatud erinevad lepingud tuleks selgelt määratleda sellisel viisil, mis välistab direktiivi sätete järgimisest kõrvale hoidmise.

(6)

Käesoleva direktiivi tähenduses tuleks osaajalise kasutamise õiguse lepinguid mõista selliselt, et see ei hõlma majutuse, sealhulgas hotellitubade mitmekordset broneerimist, kui mitmekordne broneerimine ei too kaasa üksikbroneeringutega võrreldes ulatuslikumaid õigusi ja kohustusi. Samuti ei tuleks osaajalise kasutamise õiguse lepinguid mõista tavalisi üürilepinguid hõlmavana, sest viimased puudutavad ühtainsat pidevat kasutusperioodi, mitte mitmekordseid ajavahemikke.

(7)

Käesoleva direktiivi tähenduses tuleks pikaajalise puhkusetoote lepingut mõista selliselt, et see ei hõlma tavalist püsikliendisüsteemi, mille alusel antakse allahindlusi järgmiste ööbimiste puhul hotelliketi hotellides, sest püsikliendisüsteemi liikmeks ei saada tasu eest ega ole tarbija makstud tasu peamiseks eesmärgiks majutuselt allahindluse või muude soodustuste saamine.

(8)

Käesolev direktiiv ei tohiks mõjutada nõukogu 13. juuni 1990. aasta direktiivi 90/314/EMÜ (reisipakettide, puhkusepakettide ja ekskursioonipakettide kohta) (4) sätteid.

(9)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiiv 2005/29/EÜ (mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul (ebaausate kaubandustavade direktiiv)) (5) keelab eksitavad, agressiivsed ja muud ebaausad ettevõtja ja tarbija vahelised kaubandustavad. Võttes arvesse osaajalise kasutamise õiguste, pikaajaliste puhkusetoodete, vahetuse ja edasimüügi olemust ja nimetatud toodetega seotud kaubandustavasid, on otstarbekas võtta vastu üksikasjalikumad ja konkreetsemad sätted teabele esitatavate nõuete ja müügiürituste kohta. Tarbijale tuleks selgitada müügiüritustel osalemise kutsete kaubanduslikku eesmärki. Lepingueelset teavet ja lepingut käsitlevaid sätteid tuleks täpsustada ja ajakohastada. Et anda tarbijale võimalus tutvuda asjakohase teabega enne lepingu sõlmimist, tuleks selline teave edastada tarbijale viisil, mis on tarbijale kõnealusel ajahetkel hõlpsasti kättesaadav.

(10)

Tarbijal peaks olema õigus valida, millises talle arusaadavas keeles esitatakse lepingueelne teave ja koostatakse leping, ning ettevõtja ei tohiks selle õiguse andmisest keelduda. Lepingu täitmise ja selle jõustamise hõlbustamiseks peaks liikmesriikidel lisaks olema lubatud kehtestada nõue tarbijale lepingu täiendavate keeleversioonide esitamise kohta.

(11)

Et võimaldada tarbijal täielikult aru saada oma lepingulistest õigustest ja kohustustest, tuleks talle jätta teatud tähtaeg, mille jooksul ta võib lepingust taganeda, ilma et ta peaks oma otsust põhjendama või kulusid kandma. Praegu on see tähtaeg erinevates liikmesriikides erinev ning kogemus näitab, et direktiivis 94/47/EÜ ettenähtud ajavahemik on liiga lühike. Seepärast tuleks nimetatud tähtaega pikendada, et saavutada tarbijakaitse kõrge tase ja muuta olukord tarbijate ja ettevõtjate jaoks selgemaks. Taganemisõiguse kasutamise tähtaeg, viis ja õiguslikud tagajärjed tuleks ühtlustada.

(12)

Tarbijad peaksid saama kasutada tõhusaid meetmeid, juhul kui ettevõtja ei järgi lepingueelse teabe ja lepinguga seotud nõudeid, eelkõige neid, mis kehtestavad kohustuse lisada lepingusse kogu nõutav teave ning anda tarbijale lepingu sõlmimise hetkel lepingu koopia. Lisaks siseriikliku õigusega tagatud õiguskaitsevahenditele peaks tarbija saama kasutada ka pikendatud taganemistähtaega, juhul kui ettevõtja ei ole teavet esitanud. Taganemisõiguse kasutamine peaks nimetatud pikendatud tähtaja jooksul olema tasuta hoolimata sellest, milliseid teenuseid tarbija võis kasutada. Taganemistähtaja möödumine ei takista tarbijal siseriikliku õiguse kohaste õiguskaitsevahendite kasutamist teabe esitamise nõuete rikkumise korral.

(13)

Nõukogu 3. juuni 1971. aasta määrus (EMÜ, Euratom) nr 1182/71 (millega määratakse kindlaks ajavahemike, kuupäevade ja tähtaegade suhtes kohaldatavad eeskirjad) (6) peaks kehtima käesolevas direktiivis esitatud tähtaegade arvutamisel.

(14)

Tarbija paremaks kaitsmiseks tuleks selgemini sõnastada ettemaksete tegemise keeld ettevõtjale või kolmandale isikule enne taganemistähtaja möödumist. Edasimüügilepingute korral ei tohiks ettemakse tegemist lubada enne, kui müük tegelikult toimub või edasimüügileping lõpetakse, kuid liikmesriikidele peaks jääma õigus reguleerida edasimüügilepingu lõpetamise korral vahendajatele lõppmakse tegemise võimalust ning sellise lõppmakse tegemise korda.

(15)

Pikaajaliste puhkusetoodete lepingute puhul võiks mitmes osas makstavas hinnas arvesse võtta edaspidiste summade kohandamise võimalust pärast esimest aastat, et tagada osamaksete reaalväärtuse säilimine näiteks inflatsiooni arvestades.

(16)

Kui tarbija taganeb lepingust ning hind on täielikult või osaliselt kaetud laenuga, mille talle on andnud ettevõtja või kolmas isik vastavalt kõnealuse kolmanda isiku ja ettevõtja vahelisele kokkuleppele, tuleb laenuleping lõpetada ilma mingite kuludeta tarbijale. Sama peaks kehtima lepingute puhul, mis käsitlevad muid sidusteenuseid, mida pakub ettevõtja või kolmas isik vastavalt kõnealuse kolmanda isiku ja ettevõtja vahelisele kokkuleppele.

(17)

Tarbija ei tohiks ilma jääda käesoleva direktiiviga ettenähtud kaitsest, kui lepingu suhtes kohaldatakse liikmesriigi õigust. Lepingu suhtes kohaldatav õigus tuleks kindlaks määrata rahvusvahelist eraõigust käsitlevate ühenduse sätete kohaselt, eelkõige Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta määruse (EÜ) nr 593/2008 (lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (Rooma I)) (7) kohaselt. Kõnealune määrus näeb ette, et kolmanda riigi õigust võib kohaldada eelkõige siis, kui ettevõtjad suunavad oma tegevuse tarbijatele, kes viibivad puhkusel oma elukohariigist erinevas riigis. Kuna sellised kaubandustavad on käesoleva direktiiviga hõlmatud valdkonnas sagedased ning kuna lepingud puudutavad märkimisväärseid summasid, tuleks teatavates konkreetsetes olukordades, eelkõige kui leping kuulub liikmesriigi kohtu pädevusse, ette näha täiendav kaitsemeede, tagamaks et tarbija ei jääks ilma käesoleva direktiiviga ettenähtud kaitsest. See käsitlus kajastab eelkõige tarbija kaitsmise vajadust, mis tuleneb käesoleva direktiivi kohaldamisalasse kuuluvate lepingute tavapärasest keerukusest, pikaajalisusest ja rahalisest väärtusest.

(18)

Käesoleva direktiivi reguleerimisalasse kuuluvaid küsimusi käsitlevates menetlustes pädevad kohtud tuleks kindlaks määrata kooskõlas nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määrusega (EÜ) nr 44/2001 (kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades). (8)

(19)

Et tagada käesoleva direktiivi alusel tarbijatele pakutud kaitse täielik toimimine, eelkõige seoses ettevõtjatele seatud teabe esitamise nõuete järgimisega nii lepingueelses etapis kui ka lepingu jõustumise järgselt, peavad liikmesriigid rakendama käesoleva direktiivi rikkumise korral tõhusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid karistusi.

(20)

Tuleb tagada, et isikutel või organisatsioonidel, kellel on siseriikliku õiguse kohaselt küsimuse vastu õigustatud huvi, oleksid õiguskaitsevahendid, et alustada menetlust käesoleva direktiivi rikkumise korral.

(21)

Liikmesriikides tuleb välja töötada sobiv ja tõhus kaitsemenetlus tarbijate ja ettevõtjate vaheliste vaidluste lahendamiseks. Selleks peaksid liikmesriigid soodustama avalik- või eraõiguslike asutuste loomist vaidluste kohtuväliseks lahendamiseks.

(22)

Liikmesriigid peaksid tagama, et tarbijaid teavitatakse tõhusalt käesoleva direktiivi ülevõtmiseks vastu võetud siseriiklikest õigusaktidest, ning julgustama ettevõtjaid ja käitumiskoodeksite omanikke teavitama tarbijaid oma käitumiskoodeksitest selles valdkonnas. Tarbijakaitse kõrge taseme saavutamise eesmärgil võiks käitumiskoodeksitest teavitada ning nende koostamisse kaasata tarbijaorganisatsioone.

(23)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärke ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning seetõttu on neid parem saavutada ühenduse tasandil, võib ühendus võtta meetmeid kooskõlas asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv kaugemale siseturutõkete kõrvaldamiseks ja ühtse kõrge tarbijakaitse taseme saavutamiseks vajalikust.

(24)

Käesolevas direktiivis austatakse põhiõigusi ja järgitakse iseäranis Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartas tunnustatud põhimõtteid.

(25)

Kooskõlas paremat õigusloomet käsitleva institutsioonidevahelise kokkuleppe (9) punktiga 34 innustatakse liikmesriike koostama nende endi jaoks ja ühenduse huvides oma vastavustabeleid, kus on võimalikult suures ulatuses välja toodud vastavus käesoleva direktiivi ja ülevõtmismeetmete vahel, ning tegema need üldsusele kättesaadavaks,

a)

näevad ette üldised võlaõiguslikud kaitsevahendid;

b)

käsitlevad kinnis- ja vallasasjade registreerimist ning kinnisasja üleandmist;

c)

käsitlevad asutamistingimusi, lubade andmise või litsentseerimise korda, ning

d)

käsitlevad käesolevas direktiivis käsitletud lepingutega seotud õiguste õigusliku iseloomu kindlaksmääramist.

a)

„osaajalise kasutamise õiguse leping” – leping, mille kestus on rohkem kui üks aasta ja millega tarbija saab tasu eest õiguse kasutada üht või mitut ööbimisega majutuskohta enam kui ühe kasutusperioodi vältel;

b)

„pikaajalise puhkusetoote leping” – leping, mille kestus on rohkem kui üks aasta ja millega tarbija saab tasu eest eelkõige õiguse saada hinnaalandust või muid soodustusi majutuskoha kasutamisel kas eraldi või koos reisi- või muude teenustega;

c)

„edasimüügileping” – leping, mille alusel ettevõtja aitab tarbijal tasu eest müüa või osta osaajalise kasutamise õigust või pikaajalist puhkusetoodet;

d)

„vahetusleping” – leping, mille alusel tarbija ühineb tasu eest vahetussüsteemiga, mis võimaldab talle juurdepääsu ööbimisega majutusele või muudele teenustele, andes vastutasuks teistele isikutele ajutise võimaluse kasutada tema osaajalise kasutamise õiguse lepingust tulenevaid soodustusi;

e)

„ettevõtja” – füüsiline või juriidiline isik, kes tegutseb eesmärkidel, mis on seotud tema kaubandus-, majandus-, oskus- või kutsetegevusega, ning ka iga isik, kes tegutseb ettevõtja nimel või huvides;

f)

„tarbija” – füüsiline isik, kes tegutseb eesmärkidel, mis ei ole seotud tema kaubandus-, majandus-, oskus- või kutsetegevusega;

g)

„lisaleping” – leping, mille alusel tarbija saab teenuseid, mis on seotud osaajalise kasutamise õiguse lepingu või pikaajalise puhkusetoote lepinguga ning mida osutavad ettevõtja või kolmas isik vastavalt kõnealuse kolmanda isiku ja ettevõtja vahelisele kokkuleppele;

h)

„püsiv andmekandja” – mis tahes vahend, mis võimaldab tarbijal või ettevõtjal säilitada isiklikult talle suunatud teavet nii, et sellele on võimalik hilisemaks kasutamiseks ligi pääseda teabe eesmärgiga vastavuses oleva aja jooksul, ja mis võimaldab säilitatud teavet muutmata kujul taasesitada;

i)

„käitumiskoodeks” – kokkulepe või eeskirjade kogum, mida liikmesriikide õigus- või haldusnormid ei reguleeri ning milles on määratletud nende ettevõtjate käitumine, kes kohustuvad seda käitumiskoodeksit ühe või mitme konkreetse kaubandustava või ettevõtlusvaldkonna osas järgima;

j)

„käitumiskoodeksi omanik” – mis tahes üksus, sealhulgas ettevõtja või ettevõtjate grupp, kes vastutab käitumiskoodeksi koostamise ja läbivaatamise eest ja/või kontrollib käitumiskoodeksi täitmist seda järgima kohustunud isikute poolt.

a)

osaajalise kasutamise õiguse lepingu puhul: I lisas toodud standardinfo teabelehe ning nimetatud teabelehe 3. osas nõutud teabe;

b)

pikaajalise puhkusetoote lepingu puhul: II lisas toodud standardinfo teabelehe ning nimetatud teabelehe 3. osas nõutud teabe;

c)

edasimüügilepingu puhul: III lisas toodud standardinfo teabelehe ning nimetatud teabelehe 3. osas nõutud teabe;

d)

vahetuslepingu puhul: IV lisas toodud standardinfo teabelehe ning nimetatud teabelehe 3. osas nõutud teabe.

a)

leping esitataks tarbijale igal juhul (ühes) kõnealuse liikmesriigi keeles, tingimusel, et see on ühenduse ametlik keel;

b)

ettevõtja esitaks üht konkreetset kinnisvara käsitleva osaajalise kasutamise õiguse lepingu puhul tarbijale lepingu kinnitatud tõlke (ühes) selle liikmesriigi keeles, milles kinnisvara asub, tingimusel, et see on ühenduse ametlik keel.

a)

iga lepinguosalise nimi, aadress ja allkiri, ning

b)

lepingu sõlmimise kuupäev ja koht.

a)

alates lepingu või siduva eellepingu sõlmimise päevast või

b)

alates päevast, mil tarbija lepingu või mis tahes siduva eellepingu kätte saab, kui nimetatud päev on hilisem punktis a osutatud kuupäevast.

a)

ühe aasta ja neljateistkümne kalendripäeva möödumisel alates käesoleva artikli lõikes 2 osutatud päevast, kui ettevõtja ei ole täitnud ja tarbijale kirjalikult, paberil või muul püsival andmekandjal esitanud artikli 5 lõikes 4 nõutud eraldi taganemisõiguse tüüpvormi;

b)

kolme kuu ja neljateistkümne kalendripäeva möödumisel alates käesoleva artikli lõikes 2 osutatud päevast, kui tarbijale ei esitatud kirjalikult, paberil või muul püsival andmekandjal artikli 4 lõikes 1 osutatud teavet, sealhulgas I kuni IV lisas nõutud kohaldatavat standardinfo teabelehte.

—

mis tahes asjaomane kinnisvara asub liikmesriigi territooriumil või

—

leping ei ole otseselt kinnisvaraga seotud, ettevõtja tegeleb liikmesriigis oma kutse- või majandustegevusega või need tegevused on mis tahes viisil suunatud liikmesriigile ja kui leping kuulub kõnealuste tegevuste hulka.

a)

avalik-õiguslikud asutused ja ametiasutused või nende esindajad;

b)

tarbijaorganisatsioonid, kellel on õigustatud huvi tarbijaid kaitsta;

c)

kutseorganisatsioonid, kellel on õigustatud huvi meetmeid võtta.