Help Print this page 

Summaries of EU Legislation

Title and reference
Helsingi konventsioon: reostuse vältimine rahvusvahelistes vooluveekogudes ja järvedes

Summaries of EU legislation: direct access to the main summaries page.
Languages and formats available
Multilingual display
Text

Helsingi konventsioon: reostuse vältimine rahvusvahelistes vooluveekogudes ja järvedes

 

KOKKUVÕTE:

otsus 95/308/EÜ – piiriüleste vooluveekogude ja rahvusvaheliste järvede kaitse ja kasutamise konventsiooni sõlmimine

MIS ON OTSUSE EESMÄRK?

Käesoleva otsusega ühineb EL piiriüleste vooluveekogude* ja rahvusvaheliste järvede kaitse ja kasutamise konventsiooniga. Seda nimetatakse Helsingi konventsiooniks – linna järgi, kus see 1992. aastal allkirjastati.

PÕHIPUNKTID

  • Konventsiooniga nähakse ette õiguslik raamistik kahe või enama osapoole koostööks, mille eesmärk on:
    • vältida ja kontrollida piiriülest veereostust;
    • tagada piiriüleste vete mõistlik ja õiglane kasutamine.
  • Konventsiooniosalised peavad võtma kõik asjakohased piiriüleste vetega seotud meetmed, et:
    • vältida, kontrollida ja vähendada veereostust või reostuse ohtu;
    • tagada ökoloogiliselt tõhus veemajandamine, säilitada veeressursse ja kaitsta keskkonda, sealhulgas vajaduse korral taastada ökosüsteeme;
    • tagada ressursside mõistlik ja õiglane kasutamine.
  • Konventsiooniosalised peavad:
    • rakendama ettevaatuspõhimõtet, st mitte jätta meetmeid võtmata põhjusel, et teadusuuringud ei ole veel täielikult tuvastanud põhjuslikku seost konkreetsete ainete ja reostuse vahel;
    • rakendama põhimõtet, et reostaja maksab, st reostuse vältimise, kontrolli ja vähendamise kulud kannab reostaja;
    • majandama veeressursse nii, et ei ohustata tulevaste põlvkondade vajaduste rahuldamist;
    • käivitama piiriüleste vete seireprogramme;
    • tegema omavahel koostööd, eriti teabevahetuse ja teadusuuringute alal, et arendada tõhusaid võtteid piiriülese reostuse vältimiseks, kontrollimiseks ja vähendamiseks;
    • toetama rahvusvahelisi jõupingutusi reostusega seotud vastutust käsitlevate eeskirjade, kriteeriumide ja menetluste väljatöötamiseks.
  • Meetmed:
    • tuleb võimaluse korral võtta tekkekohas;
    • ei tohi ei otseselt ega kaudselt põhjustada teise keskkonna reostumist.
  • Kahe või enama osapoole vahelised lepingud võivad muu hulgas käsitleda järgmisi küsimusi:
    • andmete kogumine ja loetelude koostamine;
    • ühiste seireprogrammide loomine;
    • reovete heitkoguste normide ja ühiste veekvaliteedi eesmärkide rakendamine;
    • hoiatus- ja häiremenetluste kasutusele võtmine;
    • keskkonnamõju hindamine.
  • Lepingupooled peavad:
    • taotluse korral üksteist abistama;
    • tagama, et piiriüleste vete seisundit ja võetud meetmeid käsitlev teave on üldsusele kättesaadav.
  • 2003. aastal muudeti konventsiooni, et sellega saaksid liituda ka kolmandad riigid. Muudatus jõustus 6. veebruaril 2013.

MIS AJAST OTSUST KOHALDATAKSE?

Otsust kohaldatakse alates 24. juulist 1995.

TAUST

Enamik keskkonnaprobleeme ei tunnista riigipiire ja võivad olla isegi globaalsed. Sellepärast tehaksegi Lissaboni lepinguga (Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 191) ELile ülesandeks edendada rahvusvahelisi meetmeid piirkondlike ja ülemaailmsete keskkonnaprobleemidega tegelemiseks.

EL on pädev pidama läbirääkimisi ja allkirjastama rahvusvahelisi keskkonnalepinguid. EL on seda teinud paljudes piirkondades, nii ÜRO egiidi all kui ka piirkondlikul või allpiirkondlikul tasandil. Samuti on ratifitseeritud kuus veealast konventsiooni.

Lisateave:

* PÕHIMÕISTE

Piiriülene vooluveekogu:

Pinna- või põhjavesi, mis märgistab või ületab kahe või mitme riigi piiri või asub kahe või mitme riigi piiril

PÕHIDOKUMENT

Nõukogu 24. juuli 1995. aasta otsus 95/308/EÜ, millega sõlmitakse ühenduse nimel piiriüleste vooluveekogude ja rahvusvaheliste järvede kaitse ja kasutamise konventsioon (EÜT L 186, 5.8.1995, lk 42–58)

Konventsioon piiriüleste vooluveekogude ja rahvusvaheliste järvede kaitsmise ja kasutamise kohta – ühenduse teade vastavalt konventsiooni artikli 25 lõikele 4 (EÜT L 186, 5.8.1995, lk 44–58)

Viimati muudetud: 12.07.2016

Top