Väljaandmisleping Ameerika Ühendriikidega

 

KOKKUVÕTE:

Euroopa Liidu ja USA vaheline väljaandmisleping

otsus 2009/820/ÜVJP, mis käsitleb ELi ja USA vahelise väljaandmislepingu ning vastastikuse õigusabi osutamise lepingu sõlmimist

otsus 2003/516/EÜ, mis käsitleb lepingute allakirjutamist ELi ja USA vahel väljaandmise ja vastastikuse õigusabi kohta kriminaalasjades

MIS ON LEPINGU JA OTSUSE EESMÄRK?

Lepinguga sätestatakse tingimused, et tugevdada koostööd seoses ELi ja USA vaheliste kurjategijate väljaandmist reguleerivate suhetega kurjategijate väljaandmiseks.

Otsusega kinnitatakse USAga väljaandmislepingu sõlmimist ELi nimel.

PÕHIPUNKTID

Kokkulepe täiendab ELi riikide ja USA vahelisi kahepoolseid väljaandmislepinguid ning tugevdab koostööd seoses kurjategijate väljaandmist reguleerivate suhetega.

Kuriteod, mille puhul kohaldatakse väljaandmist

Kuriteo puhul kohaldatakse väljaandmist juhul, kui

• kuritegu on taotluse esitanud ja taotluse saanud riigi õiguse alusel karistatav vabadusekaotusega, mille maksimaalne pikkus on vähemalt üks aasta, või karmima karistusega;
• tegemist on eespool nimetatud kuriteo toimepaneku katsega või osalemisega sellisele kuriteole kaasaaitamises.

Kui seoses kuriteoga, mille puhul kohaldatakse väljaandmist, annab taotluse saanud riik väljaandmiseks loa, peab ta andma sellise loa ka seoses kõikide teiste taotluses olevate kuritegudega, kui need on karistatavad maksimaalselt üheaastase vabadusekaotusega, tingimusel et kõik muud väljaandmise tingimused on täidetud.

Väljaandmistaotlused

• Taotluse esitanud riik edastab oma väljaandmistaotlused ja tõendavad dokumendid diplomaatilisi kanaleid kasutades. Dokumente, mis kannavad taotluse esitanud riigi justiitsministeeriumi või välisküsimuste eest vastutava ministeeriumi templit või pitserit, võib kasutada ilma täiendava tõestamiseta.
• Taotluse esitanud riik võib eelvangistuse taotlusi esitada diplomaatiliste kanalite asemel justiitsministeeriumi kaudu. Selliseid taotlusi võib edastada ka Rahvusvahelise Kriminaalpolitsei Organisatsiooni (Interpol) vahendusel. Kui väljanõutav isik on eelvangistuses taotluse saanud riigis, võib taotluse esitanud riik edastada väljaandmistaotluse otse taotluse saanud riigi saatkonnale, mis asub taotluse esitanud riigis.
• Taotluse saanud riik võib nõuda, et taotluse esitanud riik esitaks lisateavet, kui ta leiab, et väljaandmistaotlusega esitatud dokumentidest ei piisa väljaandmise täitmiseks. Sellist lisateavet võib nõuda ja esitada otse asjaomaste riikide justiitsministeeriumide vahel.

Väljaandmise kord

• Taotluse saanud riik võib isiku, kelle suhtes on algatatud menetlus või kes kannab karistust taotluse saanud riigis, kohtu alla andmiseks ajutiselt üle anda taotluse esitanud riigile.
• Kui mitmed riigid on esitanud taotluse ühe ja sama isiku väljaandmiseks kas siis seoses sama kuriteoga või muude kuritegudega, otsustab taotluse saanud riigi täitevasutus, millisele riigile kõnealune isik üle antakse. Samamoodi, kui USA esitab sellise isiku väljaandmise taotluse, kelle suhtes on saadud ka Euroopa vahistamismäärusele vastav üleandmistaotlus kas siis seoses sama kuriteoga või muude kuritegudega, otsustab taotluse saanud liikmesriigi pädev asutus, millisele riigile kõnealune isik üle antakse.
• Kui USA väljaandmise taotlus on esitatud ELi riigile, kus kehtivad eeskirjad oma kodanike kaitseks väljaandmise eest, ja see taotlus puudutab teise ELi riigi kodanikku, peab vahistamismäärust täitev õigusasutus teavitama ELi riiki, mille kodakondsus kõnealusel isikul on, ning vajaduse korral andma isiku sellele riigil üle vastavalt Euroopa vahistamismäärusele ning kooskõlas Euroopa Kohtu otsusele kohtuasjas C-182/15 Petruhhin.
• ELTLi artiklit 18 ja ELTLi artiklit 21 tuleb tõlgendada nii, et kui ELi riik, kuhu on liikunud mõne teise ELi riigi kodanik, saab väljaandmistaotluse kolmandalt riigilt, kellega esimene ELi riik on sõlminud väljaandmise lepingu, peab ta teavitama riiki, mille kodakondsus kõnealusel isikul on, ning olenevalt olukorrast viimati nimetatud liikmesriigi taotlusel andma selle kodaniku talle üle vastavalt nõukogu raamotsusele 2002/584, tingimusel et sellel ELi riigil on tema siseriikliku õiguse alusel pädevus selle isiku suhtes menetlust läbi viia seoses väljaspool tema territooriumi toime pandud tegudega.
• Juhul, kui kolmas riik esitab ELi riigile taotluse anda välja teise ELi riigi kodanik, peab esimene ELi riik kontrollima, et väljaandmine ei kahjusta Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 19 nimetatud õigusi. Seetõttu selgitas Euroopa Kohus oma otsuses kohtuasjas C-191/16 Pisciotti: „Sellisel juhul, kus liidu kodanik, kelle väljaandmist Ameerika Ühendriikidele on Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide vahelise väljaandmislepingu alusel taotletud, vahistati selle taotluse võimaliku täitmise eesmärgil muus liikmesriigis kui see, mille kodanik ta on, tuleb ELTL artikleid 18 ja 21 tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus, kui taotluse saanud liikmesriik teeb põhiseadusliku õigusnormi alusel vahet oma kodanikel ja teiste liikmesriikide kodanikel ning annab loa viimati nimetatud kodanike väljaandmiseks, samas kui ta ei luba oma kodanike väljaandmist, tingimusel et eelnevalt on selle liikmesriigi pädevatel asutustel, mille kodakondsus kõnealusel kodanikul on, võimaldatud nõuda isiku üleandmist Euroopa vahistamismääruse alusel ning viimati nimetatud liikmesriik ei ole võtnud mingeid sellekohaseid meetmeid.“
• Lisaks sedastas Euroopa Kohus oma otsusega kohtuasjas C-247/17 Raugevicius järgmist: „ELTL artikleid 18 ja 21 tuleb tõlgendada nii, et kolmanda riigi esitatud taotluse korral anda Euroopa Liidu kodanik, kes on kasutanud oma õigust vabalt liikuda, välja mitte tema suhtes menetluse alustamiseks, vaid vabadusekaotusliku karistuse täideviimiseks, on väljaandmistaotluse saanud liikmesriik, kelle riigisiseses õiguses on ette nähtud keeld oma kodanikke karistuse täideviimiseks väljapoole liitu välja anda ja võimalus kanda välismaal mõistetud karistust tema territooriumil, kohustatud juhul, kui liidu kodanik elab alaliselt tema territooriumil, sellele kodanikule tagama kohtlemise, mis on identne sellega, mille ta väljasaatmise valdkonnas tagab omaenda kodanikele.“
• Kui väljanõutav isik nõustub oma üleandmisega, võib taotluse saanud riik kasutada väljaandmise lihtsustatud korda ja anda kõnealune isik üle nii kiiresti kui võimalik ilma täiendavate menetlusteta.
• ELi riigid ja USA võivad anda loa sellise isiku veoks läbi oma territooriumi, kelle kolmas riik on ELi riigile või USA-le üle andnud või kelle liikmesriik või USA on kolmandale riigile üle andnud. Läbiveo taotlus esitatakse diplomaatiliste kanalite kaudu, otse USA justiitsministeeriumi ja asjaomase ELi riigi justiitsministeeriumi vahel või Interpoli kaudu. Luba ei nõuta, kui kasutakse lennutransporti ja lennugraafikus ei ole transiidiriigi territooriumil maandumist ette nähtud. Kui toimub lennugraafiku väline maandumine, võib riik, kus maandumine toimub, nõuda transiiditaotlust.
• Taotluse saanud riik võib anda väljaandmisloa surmaga karistatava kuriteo puhul, kui taotluse esitanud riigi õiguse alusel on kuritegu karistatav surmaga, kuid ei ole surmaga karistatav taotluse saanud riigi õiguse alusel, ning tingimusel, et
  • surmanuhtlust ei määrata;
  • surmanuhtluse määramise korral ei viida seda täide.
• Otsusega 2009/933/ÜVJP laiendatakse ELi ja USA vahelise väljaandmislepingu territoriaalset kohaldamisala Hollandi Antillide ja Aruba hõlmamiseks.

JÕUSTUMISE KUUPÄEV

Leping jõustus 1. veebruaril 2010.

TAUST

Lisateave:

• vastastikune õigusabi ja väljaandmine (Euroopa Komisjon).

PÕHIDOKUMENDID

Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide vaheline väljaandmisleping (ELT L 181, 19.7.2003, lk 27–33)

Nõukogu 23. oktoobri 2009. aasta otsus 2009/820/ÜVJP, mis käsitleb Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide vahelise väljaandmislepingu ning Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide vahelise vastastikuse õigusabi osutamise lepingu sõlmimist Euroopa Liidu nimel (ELT L 291, 7.11.2009, lk 40–41)

Nõukogu 6. juuni 2003. aasta otsus 2003/516/EÜ, mis käsitleb lepingute allakirjutamist Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide vahel väljaandmise ja vastastikuse õigusabi kohta kriminaalasjades (ELT L 181, 19.7.2003, lk 25–26)

SEONDUVAD DOKUMENDID

Nõukogu 30. novembri 2009. aasta otsus 2009/933/ÜVJP Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide vahelise väljaandmist käsitleva lepingu territoriaalse kohaldamisala Euroopa Liidu poolse laiendamise kohta (ELT L 325, 11.12.2009, lk 4–5)

Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide vahelise väljaandmislepingu ja vastastikuse õigusabi osutamise lepingu jõustumistähtaega käsitlev teave (ELT L 323, 10.12.2009, lk 11)

Nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsus 2002/584/JSK Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta (EÜT L 190, 18.7.2002, lk 1–20)

Otsuse 2002/584/JSK hilisemad muudatused on alusdokumenti lisatud. Käesoleval konsolideeritud versioonil on üksnes dokumenteeriv väärtus.

Viimati muudetud: 05.12.2019