Tähtajaline töö

 

KOKKUVÕTE:

Nõukogu direktiiv 1999/70/EÜ, milles käsitletakse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta (ametiühingud)

MIS ON DIREKTIIVI EESMÄRK?

• Sellega kehtestatakse miinimumnõuded tähtajalise töö kohta, et tagada töötajate võrdne kohtlemine ja ennetada järjestikuste töölepingute kasutamise või seda tüüpi tööalaste suhete kuritarvitamist.
• Sellega kutsutakse Euroopa Liidu (EL) riike üles karistama nimetatud nõuete rikkumist.
• Sellega sätestatakse eritingimused, millega piiratakse halduskoormust, mis võivad VKEdel tekkida nende nõuete kohaldamisel.

PÕHIPUNKTID

See hõlmab ainult tähtajaliste töötajate töötingimusi; seadusjärgsed sotsiaalkindlustussüsteemid on ELi liikmesriikide eesõigus.

See käsitleb tähtajalisi töötajaid (sh hooajalised töötajad), välja arvatud töötajad, keda ajutise tööhõive asutus on andnud kasutava ettevõtte käsutusse. Osapooled kavatsevad võtta siiski vastu sarnase kokkuleppe, millega oleks hõlmatud ajutine töö.

Lisaks võivad ELi liikmesriigid sätestada, et seda kokkulepet ei kohaldata järgmisele:

• esialgse kutseõppega seotud suhted ja tööpraktika;
• esialgse kutseõppega seotud tööpraktika ja töö käigus toimuv väljaõpe; b) töölepingud ja töösuhted, mis on sõlmitud erilise riikliku või riigi toetatava kutseõppe-, integreerumis- ja ümberõppeprogrammi raames.

Mittediskrimineerimise põhimõte

Kokkulepe keelab tööandjatel kohelda tähtajalisi töötajaid vähem soosival viisil kui alatisi töötajaid üksnes seetõttu, et neil on tähtajaline leping, välja arvatud juhul kui erinevat kohtlemist võib õigustada objektiivsete põhjustega.

Kokkuleppe eesmärk on parandada tähtajalise töö kvaliteeti, tagades mittediskrimineerimise põhimõtte kohaldamise, ja luua raamistik, et vältida järjestikuste tähtajaliste töölepingute või töösuhete kasutamise kuritarvitamist.

Tähtajalise töö kuritarvitamise ennetamine

Järjestikuste tähtajaliste töölepingute või töösuhete kasutamise kuritarvitamise ennetamiseks peavad ELi liikmesriigid, olles eelnevalt konsulteerinud tööturu osapooltega, võtma ühe või mitu järgmistest meetmetest (arvestades teatavate sektorite ja töötajate kategooriate vajadustega):

• objektiivsed alused, mis õigustaksid selliste töölepingute või töösuhete uuendamist;
• järjestikuste tähtajaliste töölepingute või töösuhete maksimaalne kogukestus;
• töölepingute pikendamise arv.

Väljaõppevõimalused

Tööandjad peaksid soodustama nii palju kui võimalik tähtajaliste töötajate võimalusi osaleda koolitusel, mis suurendaks nende oskusi, karjäärivõimalusi ja kutsealast liikuvust.

Töötajate esindajad

Tähtajalisi töötajaid tuleb võtta arvesse, arvutades künnist, alates millest võib astuda töötajate esindusorganitesse.

Tööandjapoolsete rikkumiste korral kohaldatavad karistused

ELi liikmesriigid peavad kindlaks määrama karistused, mida kohaldatakse riiklike rakendusmeetmete sätete rikkumisel.

Tähtajaline töö ja VKEd

Direktiivi kohaldamist väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjatele (VKEd) tuleb hoolikalt jälgida, et vältida haldus-, finants- ja õiguslike piirangute kehtestamisest viisil, mis takistaks nende arengut. Euroopa komisjoni sõnul viitavad mitmed kokkuleppe klauslid riiklikele seadustele, kollektiivlepingutele või tavadele ja/või tööturu partneritele seoses klauslite kohaldamise korraga, mis võimaldab võtta arvesse VKEde erivajadusi.

Rakendus

ELi liikmesriigid pidid kõnealuse direktiivi järgimiseks vajalikud seadused, eeskirjad ja haldusnormid jõustama hiljemalt 10. juuliks 2001 või pidid tagama, et tööturu partnerid oleksid võtnud vajalikud meetmed hiljemalt selleks kuupäevaks. ELi liikmesriigid võisid saada maksimaalselt ühe aasta lisaaega, kui oli vaja võtta arvesse erilisi raskusi või kollektiivlepinguga rakendamist. Komisjoni pidi siiski asjaoludest teavitama.

Käesoleva direktiivi rakendamine ei õigusta töötaja üldise kaitse taseme mis tahes vähendamist, mis on töötajatele direktiivi valdkonnas tagatud. ELi riigid võivad siiski kehtestada soodsamaid tingimusi kui need, mis on direktiiviga sätestatud.

Raportid

Kahes komisjoni rakendamisaruandes esitatakse direktiivi riiklikud rakendusmeetmed (vt allpool jaotis Seotud dokumendid).

Neid aruandeid täiendavad kaks uuringut (direktiivi 1999/70/EÜ, milles käsitletakse Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE), Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) ning Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC) (Tšehhi Vabariik, Eesti, Küpros, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Sloveenia ja Slovakkia) (märts 2007), rakendamise aruanne ja aruanded (kokkuvõtted) direktiivi 1999/70/EÜ rakendamise kohta Bulgaarias ja Rumeenias (2009).

MIS AJAST DIREKTIIVI KOHALDATAKSE?

Seda kohaldatakse alates 10. juulist 1999. ELi riigid pidid oma siseriiklikesse õigusaktidesse üle võtma 10. juuliks 2001.

TAUST

Tähtajalised töölepingud leidsid käsitlemist komisjoni ettepanekus nõukogu direktiivi kohta. Euroopa Parlament esitas oma arvamuse ettepaneku kohta 24. oktoobril 1990 ( Euroopa Ühenduste Teataja C 295, 26.11.1990).

Kuna nõukogus kokkulepet ei saavutatud, otsustas komisjon konsulteerida tööturu partneritega sotsiaalpoliitika kokkulepe artikli 3 kohaselt. Esimesel konsultatsioonil rõhutasid tööturu partnerid vajadust võidelda uute paindlike töövormide poolt mõjutatud töötajate diskrimineerimise vastu.

Konsultatsiooni teise vooru lõpus otsustasid tööturu partnerid alustada selles valdkonnas läbirääkimisi.

Samal ajal, 19. juunil 1996, võtsid Euroopa Tööandjate Föderatsioon (UNICE) (nüüdseks BusinessEurope), Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskus CEEP ja Euroopa Ametiühingute Konföderatsioon ETUC vastu osaajatööd käsitleva raamkokkuleppe, mis rakendati 15. detsembri 1997. aasta direktiiviga 97/81/EÜ. Selle kokkuleppe preambulas teatasid osapooled oma kavatsusest võtta arvesse vajadust sõlmida samasuguseid kokkuleppeid muude paindlike töövormide jaoks. 18, märtsil 1999 sõlmisid nad raamkokkuleppe tähtajalise töö kohta, mida rakendatakse käesoleva direktiiviga.

Komisjon leidis, et oli vaja luua tasakaalustatud ja paindlik raamistik, mis vastaks üha arvukamatele tähtajalistele lepingutele, takistades samal ajal nende kuritarvitamist.

6. mail 1999 võttis Euroopa Parlament vastu resolutsiooni komisjoni ettepaneku kohta, milles ta kutsus nõukogu üles kiitma heaks raamkokkuleppe tähtajalise töö kohta [ei ole avaldatud Euroopa Liidu Teatajas]. Euroopa Parlament väljendas siiski kahetsust, et kokkuleppes käsitleti üksnes järjestikuseid töösuhteid, ja et eeskirjad, millega ennetatakse järjestikuste tähtajaliste töölepingute kasutamise kuritarvitamist, ei sisalda mis tahes kvalitatiivset või kvantitatiivset kohustust, ning et ette ei ole nähtud ühtegi sätet, mis käsitleksid prioriteetset juurdepääsu loodud töökohtadele, või sätet selle kohta, et nendel töötajatel oleks juurdepääs asjakohasele kutsealasele koolitusele.

PÕHIDOKUMENT

Nõukogu direktiiv 99/70/EÜ, 28. juuni 1999, milles käsitletakse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta (EÜT L 175, 10.7.1999, lk 43–48)

SEOTUD DOKUMENDID

Nõukogu direktiiv 97/81/EÜ, 15. detsember 1997, Euroopa Tööandjate Föderatsiooni, Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse ja Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni poolt sõlmitud osalist tööaega käsitleva raamkokkuleppe kohta (EÜT L 14, 20.01.1998, lk 9–14)

Direktiivi 97/81/EÜ kronoloogilised muudatused on alusdokumenti lisatud. Käesoleval konsolideeritud versioonil on üksnes dokumenteeriv väärtus.

Komisjoni talituste töödokument – direktiivi 1999/70/EÜ (EU-15) riiklikud rakendusmeetmed (SEC(2006) 1074 lõplik, 11.8.2006)

Komisjoni talituste töödokument – direktiivi 1999/70/EÜ (EU-10) riiklikud rakendusmeetmed (SEC(2008) 2485 lõplik, 17.9.2008)

Viimati muudetud: 04.12.2016