Help Print this page 

Summaries of EU Legislation

Title and reference
Rahvusvahelised lepingud ja ELi pädevus välisasjades

Summaries of EU legislation: direct access to the main summaries page.
Multilingual display
Text

Rahvusvahelised lepingud ja ELi pädevus välisasjades

 

KOKKUVÕTE:

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 3

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 4

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 207

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 216

MIDA ON ÖELDUD ALUSLEPINGUTES EUROOPA LIIDU (EL) JA SELLE PÄDEVUSE KOHTA VÄLISASJADES?

Lissaboni lepingu jõustumisega omandas EL juriidilise isiku staatuse. Seega on EL rahvusvahelise õiguse subjekt ja võimeline pidama läbirääkimisi rahvusvaheliste lepingute üle ja neid enda nimel sõlmima, mis tähendab, et liidul on selles valdkonnas lepingutest tulenev pädevus (või volitused).

Rahvusvahelised lepingud on ELi siseõiguses ja ELi riikide õiguses õigusliku toimega. Rahvusvaheliste lepingute sõlmimise protseduur on kehtestatud ELi aluslepingutes.

Mõiste

Rahvusvahelised lepingud tähendavad üksmeelt ühelt poolt ELi ja teiselt poolt kolmanda riigi või sõltumatu organisatsiooni vahel. Lepingutega luuakse õigused ja kohustused nii ELi institutsioonidele kui ka ELi riikidele. Jõustumiskuupäeval või muul määratud kuupäeval muutuvad lepingud osaks ELi õigusest.

Õiguslikult on rahvusvahelised lepingud teisesed konventsioonid ja lepingud ning peavad seega olema kooskõlas ELi aluslepingutega. Samas on need olulisemad kui ühepoolsed teisesed õigusaktid ehk õigusaktid, mille on ühepoolselt heaks kiitunud ELi institutsioonid (määrused, direktiivid, otsused jms).

ELi pädevus välisasjades

ELi pädevus välisasjades on määratletud Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) artiklis 216. EL võib sõlmida rahvusvahelisi lepinguid:

  • juhtudel, mis on sätestatud aluslepingutes;
  • kui seda näeb ette õiguslikult siduv akt;
  • kui lepingu sõlmimine on vajalik mõne ELi eesmärgi saavutamiseks, isegi kui puuduvad asjaomased ELi siseõigusaktid, või
  • kui leping võib mõjutada ELi siseõiguses heaks kiidetud ühiseeskirju. See tähendab, et kui EL on kinnitanud ühiseeskirjad teatud poliitika elluviimiseks, ei tohi ELi riigid enam sõlmida kolmandate riikidega lepinguid, mis neid eeskirju mõjutaksid.

Peale selle reguleerib ELTLi artikkel 207 ELi kaubanduspoliitikat, mis on üks peamisi ELi pädevusvaldkondi ja mängib keskset rolli liidu suhetes ülejäänud maailmaga.

Ainupädevus ja jagatud pädevus

Pädevuse jaotus ELi ja ELi riikide vahel on määratletud ka rahvusvahelisel tasandil. Kui EL peab läbirääkimisi ja sõlmib rahvusvahelise lepingu, on tal kas ainupädevus või ELi riikidega jagatud pädevus.

Kui liidul on ainupädevus, on ainult ELil õigus läbirääkimisi pidada ja leping sõlmida. Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 3 on nimetatud valdkonnad, kus ELil on ainupädevus sõlmida rahvusvahelisi lepinguid, sealhulgas kaubandusleppeid.

Kui pädevus on ELi riikidega jagatud, sõlmivad lepingu nii EL kui ka ELi riigid. Seega on tegemist segalepinguga, millele ELi riigid peavad andma oma heakskiidu. Jagatud pädevusega valdkonnad on määratletud Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 4.

PÕHIDOKUMENDID

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 3 (ELT C 202, 7.6.2016, lk 51)

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 4 (ELT C 202, 7.6.2016, lk 51–52)

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 207 (ELT C 202, 7.6.2016, lk 140–141)

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 216 (ELT C 202, 7.6.2016, lk 144)

Viimati muudetud: 08.08.2016

Top