Keskkonnainfo kättesaadavus ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemine ning neis asjus kohtu poole pöördumine (Århusi konventsioon)

 

KOKKUVÕTE:

Keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsioon (Århusi konventsioon)

Otsus 2005/370/EÜ – Århusi konventsiooni sõlmimine

MIS ON KONVENTSIOONI JA OTSUSE EESMÄRK?

Århusi konventsiooniga antakse üldsusele (üksikisikutele ja neid esindavatele ühendustele) õigus keskkonnainfo kättesaadavusele ja osaleda keskkonnaasjade otsustamises, samuti õigus saada hüvitist, kui neid õigusi ei järgita.

Otsusega kiidetakse ELi nimel heaks Århusi konventsioon (allkirjastasid Euroopa Ühendus, nüüd Euroopa Liit (EL) ning ELi riigid 1998. aastal).

PÕHIPUNKTID

30. oktoobril 2001. aastal jõustunud konventsioon põhineb eeldusel, et üldsuse suurem teadlikkus keskkonnaasjadest ja nende otsustamises osalemine parandab keskkonnakaitset. Selle eesmärk on aidata kaitsta praeguse põlvkonna ja tulevaste põlvkondade õigust elada keskkonnas, mis on sobiv nende tervise ja heaolu seisukohast. Sel eesmärgil nähakse konventsiooniga ette meetmeid kolmes valdkonnas:

• avaliku juurdepääsu tagamine riigiasutuste valduses või nende nimel mõne muu asutuse valduses olevale keskkonnateabele;
• üldsuse osaluse edendamine keskkonda mõjutavate otsuste tegemises;
• keskkonnaasjades kohtu poole pöördumise juurdepääsutingimuste laiendamine.

ELi institutsioonid on konventsiooni tähenduses hõlmatud avaliku võimu organi mõistega, nagu ka riiklikud või kohalikud omavalitsused.

Konventsioonile alla kirjutanud pooled lepivad kokku järgmiste õiguste ja kohustuste kohaldamises:

• rakendada seadusandlikke ja muid abinõusid;
• võimaldada riigiametnikel ja ametivõimudel aidata ja nõustada avalikkust teabe kättesaamisel, otsustamisel osalemisel ja kohtu poole pöördumisel;
• edendada keskkonnaharidust ja keskkonnateadlikkust üldsuse hulgas;
• tunnustada ja toetada keskkonnakaitset edendavaid organisatsioone, rühmi ja muid ühendusi.

Üldsuse juurdepääs keskkonnateabele

Konventsioonis sätestatakse konkreetsed õigused ja kohustused keskkonnateabele juurdepääsu osas, sealhulgas teabe esitamise tähtajad ja põhjused, mille korral riigiasutused võivad keelduda teatud liiki teabele juurdepääsu andmisest.

Juurdepääsust võib keelduda kolmel juhul:

• avaliku võimu organil ei ole nõutavat teavet;
• taotlus ilmselt ei ole mõistlik või on liiga üldsõnaline;
• taotletakse alles koostatavat materjali.

Taotluse võib jätta rahuldamata avaliku võimu organi menetluse konfidentsiaalsuse tõttu, riigikaitse ja avaliku julgeoleku huvides, õigusemõistmise huvides või

• äri- või tööstusinfo konfidentsiaalsuse tõttu;
• intellektuaalomandi õiguse huvides;
• isikuandmete konfidentsiaalsuse tõttu ning
• kolmanda isiku huvides, kes on teabe esitanud.

Arvestades vajadust teabe avalikustamisega rahuldada üldsuse huvi, tuleb kõiki neid keeldumispõhjuseid tõlgendada kitsendavalt.

Teabela juurdepääsu andmisest keeldumise otsus peab sisaldama keeldumise põhjuseid ja osutama, millised vaidlustamise vormid on taotlejale kättesaadavad.

Riigiasutused peavad hoitavat teavet ajakohastama ning selleks koostama avalikke nimekirju, registreid või faile. Seoses sellega julgustatakse neid asutusi järk-järgult kasutama elektroonilisi andmebaase, mis sisaldavad aruandeid keskkonnaseisundi kohta, õigusakte, riiklikke kavu ja riiklikku poliitikat ning rahvusvahelisi konventsioone.

2003. aastal võtsid ELi riigid vastu direktiivi 2003/4/EÜ keskkonnainfo kättesaadavuse kohta. Nad pidid selle oma siseriiklikusse õigusesse üle võtma 14. veebruariks 2005.

EL võttis 2006. aastal vastu määruse (EÜ) nr 1367/2006, millega nõutakse, et ELi institutsioonid ja asutused täidaksid Århusi konventsioonis sätestatud kohustusi.

Üldsuse osalemine keskkonnaasjade otsustamises

Konventsiooni teises osas käsitletakse üldsuse osalemist keskkonnaasjade otsustamises. See peab olema tagatud loa andmise menetluse kaudu teatavatele konkreetsetele tegevustele (peamiselt tööstuslikud), mis on loetletud konventsiooni I lisas. Lõppotsuse tegemisel tegevusloa andmiseks peab võtma nõuetekohaselt arvesse seisukohti, mis on saadud üldsuse osalemise tulemusel.

Üldsust tuleb otsustamisel varakult teavitada järgmisest:

• küsimus, mille kohta otsus tehakse;
• otsuse olemus;
• vastutav asutus;
• kasutatav menetlus, sealhulgas konsulteerimismenetluse praktilised üksikasjad;
• keskkonnamõju hindamise menetlus (kui see on olemas).

Menetlustähtajad peavad võimaldama üldsusel tegelikult osaleda.

Keskkonnakavade ja -programmide koostamiseks on loodud sujuv menetlus.

Konventsiooniga palutakse allakirjutanuid edendama üldsuse osalemist keskkonnapoliitika, samuti keskkonnalaste standardite ja õigusaktide ettevalmistamisel, millel võib olla märkimisväärne mõju keskkonnale.

2003. aastal võtsid ELi riigid vastu direktiivi 2003/35/EÜ üldsuse kaasamise kohta teatavate keskkonnaga seotud kavade ja programmide koostamisse.

2006. aastal võeti nõukogu otsuses 2006/957/EÜ arvesse konventsiooni muudatust, et suurendada üldsuse osalemist otsustes, mis käsitlevad GMOde tahtlikku keskkonda viimist. ELi tasandil on seda nõuet juba täidetu direktiivi 2001/18/EÜ geneetiliselt muundatud organismide tahtliku keskkonda viimise kohta ning määruse (EÜ) nr 1829/2003 geneetiliselt muundatud toidu ja sööda kohta teatavates artiklites.

Mitmed teised ELi keskkonnaalased direktiivid sisaldavad eeskirju üldsuse osalemise kohta keskkonnaasjade otsustamises. Sealhulgas direktiiv 2001/42/EÜ ja veepoliitika raamdirektiiv (direktiiv 2000/60/EÜ).

Keskkonnaasjus kohtu poole pöördumine

Kõigil isikutel, kes tunnevad, et nende õigused teabele juurdepääsule on halvenenud (nt teabenõuet on eiratud, see on ebaseaduslikult rahuldamata jäetud või sellele on ebapiisavalt vastatud) peab asjakohastel tingimustel olema juurdepääs vaidlustamise menetlusele siseriiklike õigusnormide alusel.

Kohtusse pöördumise õigus on tagatud ka konventsiooni osalemiskorra rikkumise puhul. Kohtusse pöördumise õigus on ka eraõigusliku isiku või avaliku võimu organi tegevuse või tegevusetuse puhul, mis on vastuolus siseriiklike keskkonnaalaste eeskirjadega.

Direktiivid 2003/4/EÜ ja 2003/35/EÜ sisaldavad sätteid kohtusse pöördumise kohta. 2003. aasta ettepanek võtta vastu direktiiv keskkonnaasjus kohtu poole pöördumise kohta tühistati 2014. aastal Euroopa Komisjoni ELi õigusaktide toimivuskontrolli (õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programm REFIT) osana.

2017. aasta aprillis võttis komisjon vastu juhenddokumendi keskkonnaasjus kohtu poole pöördumise kohta. Selles selgitatakse, kuidas üksikisikud ja ühendused võivad riiklikus kohtus vaidlustada avaliku võimu organi ELi keskkonnaõigusega seotud otsuseid, tegevust või tegevusetust.

MIS AJAST KONVENTSIOONI JA OTSUST KOHALDATAKSE?

Konventsiooni kohaldatakse alates 30. oktoobrist 2001. Otsust kohaldatakse alates 17. veebruarist 2005.

TAUST

Lisateave:

• EL ja Århusi konventsioon: ELi liikmesriikides, ühenduse institutsioonides ja asutustes (Euroopa Komisjoni veebisait).

PÕHIDOKUMENDID

Nõukogu 17. veebruari 2005. aasta otsus 2005/370/EÜ keskkonnainfo kättesaadavuse, keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsiooni sõlmimise kohta Euroopa Ühenduse nimel (ELT L 124, 17.5.2005, lk 1–3)

Keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsioon (ELT L 124, 17.5.2005, lk 4–20)

SEONDUVAD DOKUMENDID

Komisjoni 28. aprilli 2017. aasta teatis – Komisjoni teatis õiguskaitse kättesaadavuse kohta keskkonnaõiguse valdkonnas (C(2017) 2616 final, 28.4.2017)

Nõukogu 18. detsembri 2006. aasta otsus 2006/957/EÜ keskkonnainfo kättesaadavuse, keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsiooni muudatuse sõlmimise kohta Euroopa Ühenduse nimel (ELT L 386, 29.12.2006, lk 46-49)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. septembri 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1367/2006 keskkonnainfo kättesaadavuse, keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise Århusi konventsiooni sätete kohaldamise kohta ühenduse institutsioonide ja organite suhtes (ELT L 264, 25.9.2006, lk 13–19)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. septembri 2003. aasta määrus (EÜ) nr 1829/2003 geneetiliselt muundatud toidu ja sööda kohta (ELT L 268, 18.10.2003, lk 1–23)

Määruse (EÜ) nr 1829/2003 hilisemad muudatused on algdokumenti lisatud. Käesoleval konsolideeritud versioonil on üksnes dokumenteeriv väärtus.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2003. aasta direktiiv 2003/4/EÜ keskkonnateabele avaliku juurdepääsu ja nõukogu direktiivi 90/313/EMÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 41, 14.2.2003, lk 26–32)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. juuni 2001. aasta direktiiv 2001/42/EÜ teatavate kavade ja programmide keskkonnamõju hindamise kohta (EÜT L 197, 21.7.2001, lk 30–37)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. märtsi 2001. aasta direktiiv 2001/18/EÜ geneetiliselt muundatud organismide tahtliku keskkonda viimise kohta ja nõukogu direktiivi 90/220/EMÜ kehtetuks tunnistamise kohta (EÜT L 106, 17.4.2001, lk 1–39)

Vt konsolideeritud versioon.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2000. aasta direktiiv 2000/60/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik (EÜT L 327, 22.12.2000, lk 1–73)

Vt konsolideeritud versioon.

Viimati muudetud: 05.03.2018