EUR-Lex Access to European Union law

Back to EUR-Lex homepage

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

Plahvatusohtliku keskkonna ohud

 

KOKKUVÕTE:

direktiiv 1999/92/EÜ – plahvatusohtlikust keskkonnast potentsiaalselt ohustatud töötajate ohutuse ja tervisekaitse parandamise miinimumnõuded

MIS ON DIREKTIIVI EESMÄRK?

  • Direktiiviga kehtestatakse plahvatusohtlikust keskkonnast* potentsiaalselt ohustatud töötajate ohutuse ja tervisekaitse parandamise miinimumnõuded.
  • See on viieteistkümnes üksikdirektiiv direktiivi 89/391/EMÜ tähenduses, millega kehtestatakse üldeeskirjad töötajate töötervishoiu ja tööohutuse parandamist soodustavate meetmete kehtestamise kohta.

PÕHIPUNKTID

Direktiivi kohaselt peavad tööandjad:

  • võtma tehnilisi ja/või organisatsioonilisi meetmeid, et
    • hoida ära plahvatusohtliku keskkonna teke,
    • hoida ära plahvatusohtliku keskkonna süttimine,
    • vähendada plahvatuse mõjusid nii, et oleks tagatud töötajate ohutus ja nende tervise kaitse;
  • tagama, et koostatakse direktiivi 89/391/EMÜ nõuetele vastav plahvatuskaitsemeetmeid kirjeldav „plahvatuskaitsealane dokument“ ja ajakohastatakse seda;
  • teavitama töötajaid ja/või nende esindajaid kõikidest nende tööohutuse ja -tervishoiu kaitsmiseks võetavatest meetmetest;
  • rakendama vajalikke abinõusid, et tagada isikutele, kes töötavad kohtades, kus võib tekkida plahvatusohtlik keskkond, asjakohase väljaõppe;
  • tagama, et töövahendid, mida kasutatakse kohtades, kus võib tekkida pahvatusohtlik keskkond, peavad vastama käesoleva direktiivi lisas sätestatud miinimumnõuetele.

Töökohad, mida kasutati juba enne 30. juunit 2003, ja kus võis esineda pahvatusohtliku keskkonnaga paiku, pidid vastama sätestatud miinimumnõuetele hiljemalt kolme aasta möödumisel nimetatud kuupäevast.

Direktiivil on kolm lisa:

  • selliste kohtade liigitus, kus võib tekkida plahvatusohtlik keskkond;
  • plahvatusohtlikust keskkonnast ohustatud töötajate ohutuse ja tervisekaitse parandamise miinimumnõuded ning seadmete ja kaitsesüsteemide valikukriteeriumid;
  • hoiatusmärk selliste kohtade tähistamiseks, kus võib tekkida plahvatusohtlik keskkond.

2003. aastal esitas Euroopa Komisjon mittekohustuslikud suunised heade tavade kohta direktiivi rakendamisel. Neid kasutatakse paralleelselt direktiiviga, mis käsitleb potentsiaalselt plahvatusohtlikus keskkonnas kasutamiseks ettenähtud seadmeid ja kaitsesüsteeme. ELi riigid peavad tagama, et asjaomane teave tehakse tööandjatele kättesaadavaks ja juhatatakse nad nende heade tavade suuniste juurde.

Direktiiviga 2007/30/EÜ lihtsustati komisjonile esitatavate direktiivi 89/391/EMÜ ja selle üksikdirektiivide rakendamisaruannete nõudeid. Nüüd peavad ELi riigid esitama ühtse aruande kõigi nende direktiivide rakendamise kohta iga viie aasta järel.

MIS AJAST DIREKTIIVI KOHALDATAKSE?

Direktiivi kohaldatakse alates 28. jaanuarist 2000 ning see pidi ELi riikides jõustuma 30. juuniks 2003.

TAUST

Lisateave:

PÕHIMÕISTED

Plahvatusohtlik keskkond: ühelt poolt atmosfäärirõhu all oleva õhu ja teiselt poolt gaasi, auru, udu või tolmu kujul esinevate tuleohtlike ainete segu, milles pärast süttimist levib põlemine kogu ülejäänud segule.

PÕHIDOKUMENT

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 1999. aasta direktiiv 1999/92/EÜ plahvatusohtlikust keskkonnast potentsiaalselt ohustatud töötajate ohutuse ja tervisekaitse parandamise miinimumnõuete kohta (viieteistkümnes üksikdirektiiv direktiivi 89/391/EMÜ artikli 16 lõike 1 tähenduses) (EÜT L 23, 28.1.2000, lk 57–64)

Direktiivi 1999/92/EÜ hilisemad muudatused on algdokumenti lisatud. Käesoleval konsolideeritud versioonil on üksnes dokumenteeriv väärtus.

SEONDUVAD DOKUMENDID

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiiv 2014/34/EL plahvatusohtlikus keskkonnas kasutatavaid seadmeid ja kaitsesüsteeme käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (uuesti sõnastatud) (ELT L 96, 29.3.2014, lk 309–356)

Nõukogu 12. juuni 1989. aasta direktiiv 89/391/EMÜ töötajate töötervishoiu ja tööohutuse parandamist soodustavate meetmete kehtestamise kohta (EÜT L 183, 29.6.1989, lk 1–8)

Vt konsolideeritud versioon.

Viimati muudetud: 26.11.2018

Top