Tarbijavaidluste kohtuväline lahendamine

 

KOKKUVÕTE:

direktiiv 2013/11/EL tarbijate ja kauplejate vaheliste vaidluste kohtuvälise lahendamise kohta

MIS ON DIREKTIIVI EESMÄRK?

• Sellega tagatakse ELi tarbijatele võimalus pöörduda toote või teenuse asjus ELi kauplejaga* tekkinud lepinguõigusliku vaidluse küsimuses vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuse poole. Tegemist on tunnustatud organiga, mille ülesanne on lahendada vaidlusi vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluse abil, st kohtu poole pöördumata.
• Direktiivis sätestatakse vaidluste kohtuvälise lahendamise üksustele siduvad kvaliteedinõuded ja menetlused, millega tagatakse läbipaistvus, sõltumatus, õiglus ja tõhusus.
• Nõuete täitmise tagavad ELi riikide määratud riiklikud pädevad asutused.
• See kohustab kauplejaid teavitama tarbijaid vaidluste kohtuvälise lahendamise üksus(t)est, kui kõnealused kauplejad kohustuvad või on kohustatud kasutama kõnealuseid üksuseid ja kui neil ei õnnestu tarbijatega tekkinud vaidlusi lahendada.

PÕHIPUNKTID

• ELi riigid peavad tagama, et kõik lepinguõiguslikud vaidlused, mis tekivad ELis elavate tarbijate ja ELis registreeritud kauplejate vahel seoses kaupade müügi või teenuste osutamisega, saaks esitada vaidluste kohtuvälise lahendamise üksusele. Seda kohaldatakse nii internetipõhistele kui ka interneti vahenduseta müügile või teenuse osutamisele.
• Kõnealuse õigusakti eesmärk on tagada ELi siseturu nõuetekohane toimimine.
• Vaidluste kohtuväline lahendamine pakub tarbijatele taskukohase, lihtsa ja kiire vaidluste lahendamise võimaluse, juhul kui kaupleja keeldub toote parandamisest või raha tagastamisest, kui tarbijal on selleks õigus.
• Vaidluste kohtuvälise lahendamise üksused tegutsevad neutraalse poole, nt vahendaja, ombudsmani või vaidluskomisjoni kaudu, kes üritab lahendada vaidlust vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluse teel. Olenevalt konkreetse vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuse kasutatavast menetluse vormist võib erapooletu osapool kas:
  • pakkuda või määrata lahenduse või
  • tuua pooled kokku eesmärgiga jõuda kokkuleppeni.
• Kõik vaidluste kohtuvälise lahendamise üksused peavad vastama siduvatele kvaliteedinõuetele, mis tagavad nende tõhusa, õiglase, sõltumatu ja läbipaistva tegevuse.
• Iga ELi riik peab määrama ühe või mitu pädevat asutust, kes teostavad siseriiklikul tasandil järelevalvet vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste üle ja tagavad vastavuse kvaliteedinõuetele. Pädevad asutused koostavad vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste siseriiklikud nimekirjad. Neisse nimekirjadesse võib lisada üksnes vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuseid, mis vastavad kvaliteedinõuetele.
• Kauplejad, kes kohustuvad või on kohustatud kasutama vaidluste kohtuvälise lahendamise üksusi, peavad teavitama tarbijaid oma veebisaidil vaidluste kohtuvälise lahendamise üksustest ja müügi või teenuse osutamise üldtingimustest. Kui vaidlust ei ole võimalik lahendada vahetult tarbija ja kaupleja vahel, peavad nad lisaks teavitama tarbijat vaidluste kohtuvälise lahendamise üksustest.
• Läbipaistvuse huvides tagavad liikmesriigid, et vaidluste kohtuvälise lahendamise üksused annavad oma veebisaitidel selget ja kergesti mõistetavat teavet. Sealhulgas peavad nad märkima oma kontaktandmed, nende pädevusse kuuluvate vaidluste liigid, vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluse keskmise kestuse ja kulud ning vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluse tulemuse õigusliku tagajärje. Vaidluste kohtuvälise lahendamise üksused peavad oma veebilehel avaldama ka oma tegevuse aastaaruanded, mis sisaldavad teavet menetletud vaidluste kohta.
• Vaidluste kohtuvälise lahendamise üksused peavad tegema koostööd ELi-siseste vaidluste lahendamiseks. Samuti peavad nad vahetama omavahel ja riigiasutustega parimaid tavasid vaidluste lahendamise kohta.
• Käesolevat direktiivi kohaldatakse kõigis majandussektorites, välja arvatud tervishoiu ja kõrghariduse alal.

MIS AJAST DIREKTIIVI KOHALDATAKSE?

Direktiivi kohaldatakse alates 8. juulist 2013. ELi riigid pidid selle oma siseriiklikesse õigusaktidesse üle võtma 9. juuliks 2015.

TAUST

Lisateave:

• Vaidluste kohtuväline ja internetipõhine lahendamine (Euroopa Komisjoni veebileht)

* PÕHIMÕISTED

PÕHIDOKUMENT

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2013. aasta direktiiv 2013/11/EL tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise kohta, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2006/2004 ja direktiivi 2009/22/EÜ (tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise direktiiv) (ELT L 165, 18.6.2013, lk 63–79)

SEONDUVAD DOKUMENDID

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. oktoobri 2004. aasta määrus (EÜ) nr 2006/2004tarbijakaitseseaduse jõustamise eest vastutavate siseriiklike asutuste vahelise koostöö kohta (tarbijakaitsealase koostöö määrus) (ELT L 364, 9.12.2004, lk 1–11)

Määruse (EÜ) nr 2006/2004 järjestikused muudatused on alusdokumenti lisatud. Käesoleval konsolideeritud versioonil on üksnes dokumenteeriv väärtus.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiiv 2009/22/EÜtarbijate huve kaitsvate ettekirjutuste kohta (ELT L 110, 1.5.2009, lk 30–36)

Vt konsolideeritud versioon.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2008. aasta direktiiv 2008/52/EÜ vahendusmenetluse teatavate aspektide kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (ELT L 136, 24.5.2008, lk 3–8)

Viimati muudetud: 17.10.2016