–

W. López Pastuzano, esindajad: abogado E. Santos Huamán ja abogado J. L. Rodríguez Candela,

–

Hispaania valitsus, esindaja: M. J. García-Valdecasas Dorrego,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: C. Cattabriga ja S. Pardo Quintillán,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada nõukogu 25. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta (ELT 2004, L 16, lk 44; ELT eriväljaanne 19/06, lk 272) artiklit 12.

2

Taotlus esitati W. López Pastuzano ja Delegación del Gobierno en Navarra (Hispaania valitsuse delegatsioon Navarra autonoomses piirkonnas) vahelises kohtuvaidluses, mille ese on viimase 29. juuni 2015. aasta otsus, millega määrati W. López Pastuzano väljasaatmine Hispaania territooriumilt (edaspidi „29. juuni 2015. aasta otsus“).

3

Direktiivi 2003/109 põhjenduse 16 kohaselt:

„Pikaajalistel elanikel peaks olema tugevdatud kaitse väljasaatmise vastu. See kaitse põhineb Euroopa Inimõiguste Kohtu otsustes kindlaks määratud kriteeriumidel. Selleks et tagada kaitse väljasaatmise vastu, peaksid liikmesriigid ette nägema tõhusad õiguskaitsevahendid.“

4

Direktiivi 2003/109 artikli 12 lõiked 1‑3 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Liikmesriik võib teha otsuse pikaajaline elanik välja saata üksnes siis, kui isik kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule.

2.   Lõikes 1 osutatud otsus ei või põhineda majanduslikel kaalutlustel.

3.   Enne kui liikmesriik teeb otsuse pikaajaline elanik välja saata, peab ta arvestama järgmiste teguritega:

[…]“.

5

11. jaanuari 2000. aasta konstitutsioonilise seaduse 4/2000 välismaalaste õiguste ja vabaduste kohta Hispaanias ja nende sotsiaalse integratsiooni kohta (Ley Orgánica 4/2000 sobre derechos y libertades de los extranjeros en España y su integración social, Boletín Oficial del Estado nr 10, 12.1.2000; edaspidi „konstitutsiooniline seadus 4/2000“) III jaotis käsitleb „välismaalaste õiguse rikkumisi ja vastavaid karistusi“.

6

Selles III jaotises sisalduv artikkel 57 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Kui rikkujaks on välismaalane ja toime on pandud rikkumine, mis on kvalifitseeritav väga raskeks või raskeks rikkumiseks käesoleva konstitutsioonilise seaduse artikli 53 lõike 1 punktide a, b, c, d ja f tähenduses, võib proportsionaalsuse põhimõtet järgides asendada rahatrahvi isiku väljasaatmisega Hispaania territooriumilt vastava haldusmenetluse tulemusel tehtud põhjendatud otsusega, milles hinnatakse rikkumise koosseisutunnuseid.

2.   Samuti võib vastava menetluse tulemusel väljasaatmise alus olla see, kui välismaalane on Hispaanias või väljaspool Hispaaniat süüdi mõistetud tahtliku teo eest, mida Hispaanias käsitatakse süüteona, mille eest karistatakse vabadusekaotusliku karistusega, mis on pikem kui üks aasta, välja arvatud juhul, kui andmed varasemate karistuste kohta on karistusregistrist kustutatud.

3.   Mingil juhul ei tohi kohaldada koos riigist väljasaatmist ja rahatrahvi.

4.   Väljasaatmisega kaasneb igal juhul igasuguse Hispaanias seaduslikult viibimise loa kehtetus, nagu ka väljasaadetava välismaalase igasuguse Hispaanias elamise või töötamise loa taotluse menetluse lõpetamine. Väljasaatmisotsuse võib täidesaatva võimu aktides kindlaks määratavatel juhtudel siiski tagasi võtta.

[…]

5.   Välja arvatud juhul, kui on toime pandud artikli 54 lõike 1 punktis a nimetatud rikkumine või kui tegemist on väljasaatmisega karistatava samalaadse rikkumise uuesti toimepanemisega ühe aasta jooksul, ei saa väljasaatmiskaristust määrata välismaalastele järgmistel juhtudel:

[…]

[…]“.

7

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud teabe kohaselt sai Colombia kodanik W. López Pastuzano pikaajalise elamisloa Hispaanias 13. oktoobril 2013. 29. aprillil 2014 mõisteti talle 12kuuline vangistus ja 3kuuline vangistus. 27. jaanuaril 2015 võeti ta vastu Centro Penitenciario Pamplona I‑sse (Pamplona I vangla, Hispaania). Seejärel algatati tema suhtes väljasaatmise haldusmenetlus.

8

Väljasaatmismenetluse tulemusel tegi Delegación del Gobierno en Navarra oma 29. juuni 2015 otsuse. Otsusega määrati ka viieaastane Hispaaniasse sisenemise keeld ja pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamine. Otsus põhineb konstitutsioonilise seaduse 4/2000 artikli 57 lõikes 2 nimetatud väljasaatmise alusel.

9

W. López Pastuzano esitas 28. septembril 2015 selle otsuse peale kaebuse Juzgado de lo Contencioso-Administrativo no 1 de Pamplonale (Pamplona esimese astme halduskohus nr 1, Hispaania).

10

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et Hispaania õiguskorras on ette nähtud kaks erinevat välisriigi kodaniku halduskorras väljasaatmise viisi: esiteks konstitutsioonilise seaduse 4/2000 artikli 57 lõikes 1 ette nähtud väljasaatmine eri väärtegude toimepanijale määratava karistusena ja teiseks väljasaatmine selle konstitutsioonilise seaduse artikli 57 lõike 2 alusel tahtliku teo eest mõistetud üle aasta pikkuse vangistuse õigusliku tagajärjena.

11

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul võeti konstitutsioonilise seaduse 4/2000 artikli 57 lõikega 5 Hispaania õigusesse üle direktiivi 2003/109 artikkel 12 ning selles nähakse ette kohustus võtta enne pikaajalise elaniku väljasaatmise otsuse tegemist arvesse selle elaniku isiklikke asjaolusid, see tähendab tema Hispaanias elamise aega ja selle liikmesriigiga loodud sidemeid, vanust, tagajärgi asjaomasele isikule ja tema pereliikmetele ning sidemeid riigiga, kuhu ta välja saadetakse.

12

Eelotsusetaotluse esitanud kohus täheldab, et konstitutsioonilise seaduse 4/2000 artikli 57 lõikes 5 kasutatud mõistet „väljasaatmiskaristus“ on Hispaania autonoomsete piirkondade kõrgemate kohtute praktikas valdavalt tõlgendatud nii, et sellega peetakse silmas vaid teatavate väärtegude eest karistamiseks tehtud väljasaatmisotsuseid ning ei peeta silmas sellise pikaajalise elaniku suhtes tehtud otsuseid, kellele on mõistetud üle aasta pikkune vangistus.

13

Kuivõrd käesoleval juhul määrati W. López Pastuzanole üle aasta pikkune vangistus, siis on 29. juuni 2015. aasta otsuses rõhutatud, et sellisel juhul ei kujuta väljasaatmine endast karistust väärteo eest, mistõttu konstitutsioonilise seaduse 4/2000 artikli 57 lõige 5 ei ole kohaldatav.

14

Eelotsusetaotluse esitanud kohus on seega seisukohal, et tema menetluses oleva kohtuasja lahendamiseks on tal vaja teada, millise ulatusega on direktiivi 2003/109 artiklis 12 ette nähtud pikaajaliste elanike kaitse väljasaatmise eest. Täpsemalt on tal vaja teada, kas mõistest „väljasaatmisotsus“ selle artikli tähenduses tuleb aru saada nii, et sellega peetakse silmas mis tahes väljasaatmise haldusotsust, olenemata selle laadist ja tegemise korrast, ning kas selle artikliga on kooskõlas selline säte nagu konstitutsioonilise seaduse 4/2000 artikli 57 lõige 5, mis piirab pikaajaliste elanike kaitset väljasaatmise eest nii, et see kehtib vaid ühte konkreetset liiki väljasaatmise haldusotsuste puhul ning ei kehti teiste puhul.

15

Neil tingimustel otsustas Juzgado de lo Contencioso-Administrativo no 1 de Pamplona (Pamplona esimese astme halduskohus nr 1) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas direktiivi 2003/109 artiklit 12 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus niisugune nagu põhikohtuasjas vaadeldav riigisisene õigusnorm ja seda tõlgendav kohtupraktika, mis ei näe ette pikaajalisest elanikust välisriigi kodaniku kaitse väljasaatmise eest tingimuste kohaldamist kõikide väljasaatmise haldusotsuste suhtes nende laadist või tegemise korrast olenemata, vaid näeb ette, et nende tingimuste kohaldamisala piirdub ainult ühe konkreetse väljasaatmisviisiga?“

16

Euroopa Kohtule esitatud kirjalikes seisukohtades väitis Hispaania valitsus, et tema kohtupraktika, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab, on vähelevinud, ning et enamus Hispaania autonoomsete piirkondade kõrgematest kohtutest on seisukohal, et konstitutsioonilise seaduse 4/2000 artikli 57 lõikes 2 ette nähtud väljasaatmismeedet ei saa mingil juhul kohaldada automaatselt pikaajalise elamisloaga välisriigi kodanike suhtes, vaid see vajab eelnevalt selle artikli lõike 5 punktis b ette nähtud kriteeriumide hindamist. Ta lisas, et Tribunal Constitucionali (Hispaania konstitutsioonikohus) kahest hiljutisest otsusest nähtub, et Hispaania põhiseaduses kehtestatud huvitatud isiku põhiõiguste kaitse nõudest tulenevalt peab enne pikaajalisest elanikust välisriigi kodaniku suhtes väljasaatmismeetme võtmist arvesse võtma tema isiklikku ja perekondlikku olukorda.

17

Neil tingimustel on Hispaania valitsus seisukohal, et tegelikult ei puuduta eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimus mitte liidu, vaid riigisisese õiguse tõlgendamist.

18

Sellega seoses tuleb siiski märkida, et eelotsuseküsimus sellisel kujul, nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus selle esitas, ei käsitle mitte Hispaania õiguse tõlgendamist – milleks Euroopa Kohtul puudub pädevus –, vaid liidu õiguse tõlgendamist, milleks Euroopa Kohus on pädev.

19

Olgu aga meelde tuletatud, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt eeldatakse, et liidu õiguse tõlgendamist puudutavad küsimused, mis liikmesriigi kohus on esitanud õiguslikus ja faktilises raamistikus, mille ta on määratlenud omal vastutusel ja mille paikapidavuse kontrollimine ei ole Euroopa Kohtu ülesanne, on asjakohased. Euroopa Kohus võib liikmesriigi kohtu esitatud taotluse jätta läbi vaatamata vaid siis, kui on ilmne, et taotletud liidu õiguse tõlgendamine ei ole mingil viisil seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada faktilised ja õiguslikud asjaolud, mis on vajalikud, et anda talle esitatud küsimustele tarvilik vastus (vt eeskätt kohtuotsused, 24.6.2008, Commune de Mesquer, C‑188/07, EU:C:2008:359, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 21.5.2015, Verder LabTec, C‑657/13, EU:C:2015:331, punkt 29).

20

Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotluse esitanud kohtu selgitustest esiteks, et pädev liikmesriigi asutus tugines 29. juuni 2015. aasta otsuse tegemiseks konstitutsioonilise seaduse 4/2000 artikli 57 lõike 5 tõlgendusele, mille kohaselt see säte ei ole kohaldatav sellise juhtumi suhtes nagu W. López Pastuzano juhtum, ning teiseks, et seda tõlgendust pooldab vähemalt osa pädevatest liikmesriigi kohtutest.

21

Neil tingimustel ei ole ilmne, et taotletud liidu õiguse tõlgendamine ei ole mingil viisil seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, või et probleem on hüpoteetiline. Seega on eelotsuse küsimus vastuvõetav.

22

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma küsimusega sisuliselt teada saada, kas direktiivi 2003/109 artikli 12 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid, mis asjaomase liikmesriigi kohtutest osa tõlgenduse kohaselt ei näe ette pikaajalisest elanikust kolmanda riigi kodaniku kaitse väljasaatmise eest tingimuste kohaldamist kõikide väljasaatmise haldusotsuste suhtes nende laadist või tegemise korrast olenemata.

23

Tuleb täheldada, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt on direktiivi 2003/109 peamine eesmärk liikmesriikides pikaajaliselt elavate kolmandate riikide kodanike integratsioon (kohtuotsused, 26.4.2012, komisjon vs. Madalmaad, C‑508/10, EU:C:2012:243, punkt 66 ja 2.9.2015, CGIL ja INCA, C‑309/14, EU:C:2015:523, punkt 21).

24

Nagu märgitud direktiivi 2003/109 põhjenduses 16, leidis liidu seadusandja sel eesmärgil, et pikaajalistel elanikel peaks olema tugevdatud kaitse väljasaatmise vastu.

25

Nii võivad liikmesriigid direktiivi 2003/109 artikli 12 lõike 1 kohaselt teha otsuse pikaajaline elanik välja saata üksnes siis, kui isik kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale või julgeolekule.

26

Lisaks sellele on selle direktiivi artikli 12 lõikes 3 ette nähtud, et enne pikaajalisest elanikust kolmanda riigi kodaniku väljasaatmise otsuse tegemist peavad liikmesriigid võtma arvesse elamise kestust nende territooriumil, asjaomase isiku vanust, tagajärgi asjaomase isiku ja tema pereliikmete jaoks, sidemeid elukohariigiga ja sidemete puudumist päritoluriigiga. Seega ei ole mingit tähtsust sellel, kas asjaomane meede võeti halduskaristusena või on kriminaalkorras süüdimõistmise tagajärg.

27

Euroopa Kohus on pealegi oma 8. detsembri 2011. aasta otsuses Ziebell (C‑371/08, EU:C:2011:809, punktid 82 ja 83) juba rõhutanud, et sellise meetme võtmine ei saa olla automaatselt ette nähtud kriminaalkorras süüdimõistmise tagajärjena, vaid see vajab juhtumipõhist hindamist, mis peab hõlmama eeskätt selle artikli lõikes 3 nimetatud tegureid.

28

Seetõttu ei saa pikaajalisest elanikust kolmanda riigi kodaniku väljasaatmise otsust teha ainuüksi seetõttu, et sellele isikule mõisteti üle aastane vangistus.

29

Esitatud kaalutlustega arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata, et direktiivi 2003/109 artiklit 12 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid, mis asjaomase liikmesriigi kohtutest osa tõlgenduse kohaselt ei näe ette pikaajalisest elanikust kolmanda riigi kodaniku kaitse väljasaatmise eest tingimuste kohaldamist kõikide väljasaatmise haldusotsuste suhtes nende laadist või tegemise korrast olenemata.

30

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kaheksas koda) otsustab:

Nõukogu 25. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta artiklit 12 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid, mis asjaomase liikmesriigi kohtutest osa tõlgenduse kohaselt ei näe ette pikaajalisest elanikust kolmanda riigi kodaniku kaitse väljasaatmise eest tingimuste kohaldamist kõikide väljasaatmise haldusotsuste suhtes nende laadist või tegemise korrast olenemata.