Help Print this page 

Document 62016CC0291

Title and reference
Kohtujurist Mengozzi, 12.9.2017 ettepanek.
  • ECLI identifier: ECLI:EU:C:2017:666
Languages and formats available
Multilingual display
Text

Esialgne tõlge

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

PAOLO MENGOZZI

esitatud 12. septembril 2017(1)

Kohtuasi C291/16

Schweppes SA

versus

Red Paralela SL,

Red Paralela BCN SL, varem Carbóniques MontanerSL,

menetluses osalesid:

Orangina Schweppes Holding BV,

Schweppes International Ltd,

Exclusivas Ramírez SL

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Juzgado de lo Mercantil n° 8 de Barcelona (Barcelona kaubanduskohus nr 8, Hispaania))

Eelotsusetaotlus – Õigusaktide ühtlustamine – Kaubamärgid – Direktiiv 2008/95/EÜ – Artikli 7 lõige 1 – Kaubamärgist tulenevate õiguste ammendumine – Paralleelsed kaubamärgid – Kaubamärkide loovutamine Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) territooriumi ühes osas






1.        Enam kui 20 aastat pärast 22. juuni 1994. aasta kohtuotsust IHT Internationale Heiztechnik ja Danzinger (C‑9/93, EU:C:1994:261) (edaspidi „kohtuotsus IHT“) esitatakse Euroopa Kohtule taas eelotsuse küsimused kaubamärgist tulenevate õiguste ammendumise kohta mitmes Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) riigis tekkinud sama päritoluga paralleelsete õiguste vabatahtliku jagamise kontekstis. Selles kontekstis palutakse tal taas kord arutleda kaubamärgiõiguse kaitse ja kaupade vaba liikumise vahelise tasakaalu üle.

2.        Käesoleva kohtuasja esemeks olev eelotsusetaotlus käsitleb nimelt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2008. aasta direktiivi 2008/95/EÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta(2) artikli 7 lõike 1 ja ELTL artikli 36 tõlgendamist.

3.        See taotlus esitati kohtuvaidluses, mille üks pool on Hispaania äriühing Schweppes SA ja teine pool Red Paralela SL ja Red Paralela BCN SL, varem Carbóniques Montaner SL (edaspidi koos „äriühingud Red Paralela“) ning mis puudutab kaubamärgiga SCHWEPPES tähistatud toonikupudelite äriühingute Red Paralela poolt importimist Ühendkuningriigist Hispaaniasse.

 Põhikohtuasi, eelotsuse küsimused ja menetlus Euroopa Kohtus

4.        Kaubamärgi SCHWEPPES sünd ulatub aastasse 1783, kui Jacob Schweppe leiutas esimese tööstusliku veekarboniseerimisprotsessi, millest sündis tol ajal nime „Schweppes’s Soda Water“ all tuntud jook, ja asutas Genfis (Šveits) äriühingu J. Schweppe & Co. Aastatega sai kaubamärk SCHWEPPES toonikute turul tuntuks kogu maailmas.

5.        Euroopas on märk „Schweppes“ registreeritud identsete või peaaegu identsete sõna- ja kujutismärkide kujul siseriiklike kaubamärkide seeriana kõikides EMP liikmesriikides.

6.        Cadbury Schweppes oli aastaid nende eri registreeringute ainuomanik. 1999. aastal loovutas ta õigused kaubamärkidele SCHWEPPES kolmeteistkümnes EMP liikmesriigis kontsernile The Coca-Cola Company (edaspidi „Coca-Cola“), jättes nende õiguste omandi endale 18 ülejäänud riigis.(3) 2009. aastal ostis Jaapani kontsern Suntory vahepeal Orangina Schweppes Group’iks (edaspidi „kontsern Orangina Schweppes“) saanud Cadbury Schweppes’i ära.

7.        Hispaanias registreeritud kaubamärgid SCHWEPPES kuuluvad Schweppes International Ltd-le, kes on kontserni Orangina valdusühingu Orangina Schweppes Holdingu tütarettevõtja Inglismaal. Schweppesile, kes on äriühingu Orangina Schweppes Holdingu tütarettevõtja Hispaanias, kuulub nende kaubamärkide Hispaanias kasutamise ainulitsents.

8.        Schweppes esitas 29. mail 2014 äriühingute Red Paralela vastu kaubamärgist tulenevate õiguste rikkumise hagi seoses kaubamärgiga SCHWEPPES tähistatud toonikupudelite Ühendkuningriigist Hispaaniasse importimise ja turustamisega. Schweppes on seisukohal, et see tegevus on õigusvastane, kuna nimetatud toonikupudelid ei ole toodetud ja turule viidud mitte tema poolt või tema nõusolekul, vaid seda teeb Coca-Cola, kellel ei ole tema sõnul kontserniga Orangina Schweppes mingit seost. Ta väidab sellega seoses, et kõnealuste tähiste ja kaupade identsust arvestades ei saa tarbija kindlaks teha, milliselt ettevõtjalt need pudelid pärinevad.

9.        Äriühingud Red Paralela tuginesid enda kaitseks selle õiguste rikkumise hagi vastu asjaolule, et kaubamärgiõigus on Euroopa Liidu nendest liikmesriikidest, kus Coca-Cola on selle kaubamärgi omanik, pärinevate kaubamärgiga SCHWEPPES tähistatud kaupade puhul vaikivast nõusolekust tulenevalt ammendunud. Äriühingud Red Paralela kinnitavad peale selle, et Coca-Cola ja Schweppes Internationali vahel on tähise „Schweppes“ kui ülemaailmselt tuntud kaubamärgi(4) ühise kasutamisega seoses vaieldamatult õigus- ja majandussuhted.

10.      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu tuvastatud asjaolude põhjal on käesoleva kohtuasja jaoks asjassepuutuvad tehiolud järgmised:

–        Schweppes International on vaatamata sellele, et ta on paralleelsete kaubamärkide omanik vaid osas EMP liikmesriikides, edendanud kaubamärgi SCHWEPPES üldkuvandit;

–        Coca-Cola, kes on teistes EMP liikmesriikides registreeritud paralleelsete kaubamärkide omanik, on aidanud kaasa sellise kaubamärgi üldkuvandi säilimisele;

–        see üldkuvand tekitab Hispaania asjaomases avalikkuses segadust selles, milliselt ettevõtjalt kaubamärgiga SCHWEPPES tähistatud kaubad pärinevad;

–        Schweppes International on vastutav kaubamärgi SCHWEPPES spetsiaalse Euroopa veebisaidi (www.schweppes.eu) eest, mis sisaldab mitte ainult üldteavet selle kaubamärgi kaupade kohta, vaid ka linke teistele kohalikele saitidele ja konkreetselt Ühendkuningriigi veebisaidile, mida haldab Coca-Cola;

–        Schweppes International, kellel ei ole kaubamärgile SCHWEPPES Ühendkuningriigis (kus kaubamärgi omanik on Coca-Cola) mingeid õigusi, väidab oma veebisaidil, et kaubamärk on Briti päritolu;

–        Schweppes International ja Schweppes kasutavad oma reklaamis Ühendkuningriigi kaupade kuvandit;

–        Schweppes International teeb Ühendkuningriigis klientidele kaubamärgiga SCHWEPPES tähistatud kaupadega seoses reklaami ja teavitustööd sotsiaalvõrkudes;

–        Schweppes Internationali turustatavate kaubamärgiga SCHWEPPES tähistatud kaupade esitlusviis on väga sarnane – või mõnes liikmesriigis nagu Taani Kuningriik ja Madalmaade Kuningriik koguni identne – sama kaubamärgiga tähistatud Ühendkuningriigi päritolu kaupade omaga;

–        Schweppes International, kelle registrijärgne asukoht on Ühendkuningriigis, ja Coca-Cola kooseksisteerivad rahumeelselt Ühendkuningriigi territooriumil;

–        pärast osa paralleelsetest kaubamärkidest Coca-Colale loovutamist 1999. aastal taotlesid mõlemad kaubamärkide SCHWEPPES omanikud EMPs paralleelselt oma vastavatel territooriumidel uute, identsete või sarnaste kaubamärkide SCHWEPPES registreerimist samade kaupade jaoks (nagu eelkõige kaubamärk SCHWEPPES ZERO);

–        kuigi Schweppes International on paralleelsete kaubamärkide omanik Madalmaades, tegeleb kaubamärgi kasutamisega ärilisel eesmärgil (nimelt toote valmistamine, villimine ja turustamine) selles riigis Coca-Cola kui litsentsisaaja;

–        Schweppes International ei seisa vastu sellele, et kaupu, mille päritoluks on märgitud Ühendkuningriik, turustatakse veebis mitmes EMP liikmesriigis, kus kaubamärgi SCHWEPPES õiguste omanik on tema, nagu Saksamaal ja Prantsusmaal. Selle kaubamärgiga tähistatud kaupu müüakse pealegi kogu EMP territooriumil veebisaitide vahendusel, päritolu järgi vahet tegemata;

–        Coca-Cola ei esitanud oma kaubamärgiõiguste põhjal vastulauset Schweppes Internationali taotlusele registreerida liidu disainilahendus, mis sisaldab sõnalist osa „Schweppes“.

11.      Nendel asjaoludel otsustas Juzgado de lo Mercantil n° 8 de Barcelona (Barcelona kaubanduskohus nr 8, Hispaania)) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas ELTL artikli 36, direktiivi 2008/95 artikli 7 lõikega 1 ja direktiivi 2015/2436 artikli 15 lõikega 1 on kooskõlas, et ühes või mitmes liikmesriigis takistab kaubamärgi omanik kolmandale isikule kuuluva identse või peaaegu identse kaubamärgiga ja teisest liikmesriigist pärit kaupade paralleelimporti või turustamist, kui nimetatud omanik on edendanud kaubamärgi üldist ja selle liikmesriigiga seonduvat kuvandit, millest pärinevad kaubad, mille importimist ta tahab keelata?

2.      Kas ELTL artikliga 36, direktiivi 2008/95 artikli 7 lõikega 1 ja direktiivi 2015/2436 artikli 15 lõikega 1 on kooskõlas kaupade müük liidus üldtuntud kaubamärgiga, kui registreeritud omanikud on säilitanud kogu EMP-s kaubamärgi üldkuvandi, mis tekitab keskmisel tarbijal segadust selles, milliselt ettevõtjalt kaup pärineb?

3.      Kas ELTL artikliga 36, direktiivi 2008/95 artikli 7 lõikega 1 ja direktiivi 2015/2436 artikli 15 lõikega 1 on kooskõlas, et eri liikmesriigis registreeritud identsete või sarnaste siseriiklike kaubamärkide omanik seisab vastu tema kaubamärgiga identse või sarnase kaubamärgiga tähistatud kaupade importimisele liikmesriiki, kus tema on kaubamärgi omanik, sellisest liikmesriigist, kus ta ei ole omanik, kui vähemalt ühes teises liikmesriigis, kus ta on kaubamärgi omanik, on ta andnud sõnaselge või vaikiva nõusoleku nende samade kaupade importimiseks?

4.      Kas ELTL artikliga 36, direktiivi 2008/95 artikli 7 lõikega 1 ja direktiivi 2015/2436 artikli 15 lõikega 1 on kooskõlas, et ühe liikmesriigis registreeritud kaubamärgi X omanik A seisab vastu selle kaubamärgiga tähistatud kaupade importimisele, kui need kaubad pärinevad teisest liikmesriigist, kus on kaubamärgiga X identse kaubamärgi Y registreerinud teine omanik B, kes seda turustab, ja:

–        nendel kahel omanikul A ja B on tihedad äri- ja majandus-, ehkki mitte otseselt sõltuvussuhted kaubamärgi X ühiseks kasutamiseks ärilisel eesmärgil;

–        need kaks omanikku A ja B järgivad kooskõlastatud kaubamärgistrateegiat, edendades teadlikult asjaomase avalikkuse jaoks kaubamärgi ühtset ja üldist kuvandit; või

–        ehkki nendel kahel omanikul A ja B ei ole otseselt sõltuvussuhteid, on neil tihedad äri- ja majandussuhted kaubamärgi X ühiseks kasutamiseks ärilisel eesmärgil ja lisaks järgivad nad kooskõlastatud kaubamärgistrateegiat, edendades teadlikult asjaomase avalikkuse jaoks ühtset ja üldist väliskuju või kuvandit?“

12.      Euroopa Kohtule esitasid kirjalikud seisukohad Schweppes, äriühingud Red Paralela, Schweppes International, Orangina Schweppes Holding, Kreeka ja Madalmaade valitsus ning komisjon.

13.      Schweppes, äriühingud Red Paralela, Schweppes International, Orangina Schweppes Holding ja komisjoni suulised seisukohad kuulati ära 31. mai 2017. aasta kohtuistungil.

 Analüüs

 Eelotsuse küsimuste vastuvõetavus

14.      Schweppes, Schweppes International ja Orangina Schweppes Holding paluvad esimese võimalusena Euroopa Kohtul tunnistada eelotsusetaotlus vastuvõetamatuks.

15.      Nad väidavad esiteks, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud faktilise konteksti kirjelduses on mitte ainult ilmsed vead,(5) vaid see on ka mittetäielik, sest Schweppes ja Schweppes Internationali seisukoht on teadlikult ja meelevaldselt välja jäetud, rikkudes nende kaitseõigusi.(6)

16.      Tuletan siinkohal meelde, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on ELTL artiklis 267 sätestatud menetluses, mis põhineb liikmesriikide kohtute ja Euroopa Kohtu ülesannete selgel eristamisel, üksnes liikmesriigi kohtul pädevus põhikohtuasjas fakte tuvastada ja hinnata.(7) Selles kontekstis on Euroopa Kohtu pädevuses ainult anda oma seisukoht liidu õiguse tõlgendamise ja kehtivuse kohta eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud faktilises ja õiguslikus olukorras, et anda viimasele vajalik teave selle kohtuasja lahendamiseks, millega tema poole pöörduti.(8) Järelikult tuleb Juzgado de lo Mercantil n° 8 de Barcelona (Barcelona kaubanduskohus nr 8) esitatud küsimustele vastata tema eelotsusetaotluses esitatud faktiliste asjaolude põhjal.

17.      Teiseks väidavad Schweppes, Schweppes International ja Orangina Schweppes Holding, et eelotsuse küsimused on abstraktsed ja põhinevad üldistel ja hüpoteetilistel väidetel. Euroopa Kohtul on nende sõnul nii võimatu hinnata nende vajalikkust ja asjakohasust.

18.      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ELTL artiklis 267 sätestatud menetlus Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute koostöö vahend, mille kaudu Euroopa Kohus annab liikmesriikide kohtutele liidu õiguse tõlgendusi, mida liikmesriikide kohtud vajavad nende menetluses olevate vaidluste lahendamiseks.(9) Selle koostöö raames on asja menetleval liikmesriigi kohtul kõige parem võimalus hinnata kohtuasja eripära arvesse võttes eelotsuse vajalikkust asjas otsuse langetamiseks ning Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust.(10) Siiski on Euroopa Kohtul kohustus oma pädevuse hindamiseks vajaduse korral kontrollida asjaolusid, mille alusel liikmesriigi kohus eelotsusetaotluse esitas, ja eelkõige teha kindlaks, kas taotletud liidu õiguse tõlgendamisel on seos põhikohtuasja asjaolude ja esemega, nii et Euroopa Kohus ei peaks koostama nõuandvaid arvamusi üldistes või hüpoteetilistes küsimustes.(11)

19.      Käesoleval juhul ei nähtu eelotsusetaotlusest ega Schweppes esitatud dokumentidest, et esitatud eelotsuse küsimustel ei ole ilmselt seost kohtuvaidluse asjaolude ja/või esemega. Niisugust seost ei saaks muide eitada ainuüksi põhjusel, et üks kohtuvaidluse pooltest vaidlustab eelotsusetaotluse esitanud kohtu tehtud faktiliste järelduste põhjendatuse.

20.      Lõpuks väidavad Schweppes, Schweppes International ja Orangina Schweppes Holding, et kuna Euroopa Kohtu praktika kaubamärgist tuleneva õiguse ammendumise kohta on selge ja väljakujunenud, on õigusnorm, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus palub tõlgendada, üheselt mõistetav (acte clair). Seega ei olnud vaja Euroopa Kohtu poole pöörduda ja eelotsusetaotlus tuleks tunnistada vastuvõetamatuks.

21.      Siinkohal märgin, et Euroopa Kohtul on juba olnud võimalus täpsustada, et see, kui vastuse eelotsuse küsimusele saab selgelt järeldada kohtupraktikast või ei teki põhjendatud kahtlusi 6. oktoobri 1982. aasta kohtuotsuse Cilfit jt (283/81, EU:C:1982:335) tähenduses – kui oletada, et see on käesolevas kohtuasjas tõepoolest nii –, ei keela mingil moel liikmesriigi kohtul Euroopa Kohtule eelotsuse küsimust esitada(12) ning Euroopa Kohus ei mineta selle tulemusel oma pädevust sellisele küsimusele vastata.(13) Pealegi on vastavalt 6. oktoobri 1982. aasta kohtuotsusest Cilfit jt (283/81, EU:C:1982:335) tulenevale kohtupraktikale üksnes liikmesriigi kohtu ülesanne hinnata, kas liidu õiguse õige kohaldamine on niivõrd ilmselge, et ei jää mingit võimalust põhjendatud kahtluseks, ning järelikult ka otsustada mitte esitada Euroopa Kohtule liidu õiguse tõlgendamise küsimust, mis tema menetluses olevas asjas on tõstatatud,(14) ja lahendada see omal vastutusel.(15)

22.      Esitatud põhjendusi arvestades tuleb tunnistada eelotsusetaotlus vastuvõetavaks.

 Sisulised küsimused

23.      Oma nelja eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas ELTL artikliga 36 ja direktiivi 2008/95 artikli 7 lõikega 1(16) on niisugustel asjaoludel, nagu on kirjeldatud eelotsusetaotluses, kooskõlas see, et siseriikliku kaubamärgi omanikult litsentsi saaja tugineb ainuõigusele, mis on viimasel selle liikmesriigi õiguse alusel, kus on nimetatud kaubamärk registreeritud, et seista vastu identse kaubamärgiga tähistatud kaupade sellesse liikmesriiki importimisele ja/või turustamisele teisest liikmesriigist, kus see kaubamärk, mille omanik oli enne kontsern, kuhu kuuluvad nii impordiriigis registreeritud kaubamärgi omanik kui ka tema litsentsisaaja, kuulub kolmandale isikule, kes on omandanud selle õigused loovutamise teel.

24.      Analüüsin neid küsimusi koos. Selleks tuletaksin kõigepealt meelde kohtupraktikas kaubamärgist tulenevate õiguste ammendumise küsimuses välja töötatud põhimõtteid, sealhulgas mitmes EMP liikmesriigis paralleelsete, samalt omanikult pärinevate õiguste jagamise kohta. Seejärel analüüsin, kuidas võiksid need põhimõtted olla kohaldatavad niisugustel asjaoludel nagu põhikohtuasjas. Lõpuks pakun selle analüüsi põhjal välja vastuse eelotsusetaotluse esitanud kohtu eelotsuse küsimustele.

 Kaubamärgist tulenevate õiguste ammendumine

25.      Liikmesriikide õiguses tunnustatakse põhimõtteliselt kaubamärgiomaniku õigust seista vastu selle kaubamärgiga tähistatud kaupade importimisele ja turustamisele kolmandate isikute poolt.(17) Kui need kaubad pärinevad teisest liikmesriigist, põhjustab selle õiguse kasutamine kaupade vaba liikumise piirangu. Kuna niisugune piirang on tööstus- ja kaubandusomandi kaitse kaalutlustel põhjendatud, kuulub see ELTL artikli 36 esimese lause kohaldamisalasse ja on seega lubatud, tingimusel et see ei kujuta endast „suvalise diskrimineerimise vahendit“ või „liikmesriikidevahelise kaubanduse varjatud piiramist“ vastavalt selle artikli teisele lausele.

26.      Kaubamärgist tulenevate õiguste ammendumise põhimõte, mis kehtestati liidu õiguses kohtupraktika kaudu ja kodifitseeriti esimese direktiivi 89/104 artikli 7 lõikes 1,(18) seejärel direktiivi 2008/95 artikli 7 lõikes 1 ja lõpuks direktiivi 2015/2436 artikli 15 lõikes 1(19), piiritleb liikmesriikide poolt tunnustatud ainuõiguste ulatust eesmärgiga vältida nende õiguste kasutamist selleks, et liikmesriigid ei eraldaks siseturgu liikmesriikide turgude kaupa vaheseintega eraldatud ruumideks.

27.      Kaubamärgi territoriaalsuse ja kaupade vaba liikumise vahelise tasakaalu nimel tingib see põhimõte, et kui seaduslikult kaubamärgiga tähistatud toode viiakse omaniku nõusolekul või tema enda poolt liidus (ja laiemalt EMPs) turule, ei või viimane oma ainuõigust kasutades seista selle toote hiljem liikumisele vastu.

28.      Selle esimene sõnastus ulatub tagasi 31. oktoobri 1974. aasta kohtuotsuse Centrafarm ja de Peijper (16/74, EU:C:1974:115)(20) aega. Selles kohtuotsuses tuletas Euroopa Kohus kõigepealt meelde, et, kuigi asutamisleping tööstus- ja kaubandusomandiõigusi käsitlevate liikmesriigi õigusaktidega tunnustatud õiguste olemasolu ei mõjuta, võivad asutamislepingus sätestatud keelud nende õiguste kasutamist siiski mõjutada.(21) Euroopa Kohus täpsustas seejärel, et „kuna [ELTL] artikliga 36 kehtestatakse erand ühest [sise]turu üldpõhimõtetest, on […] erandid kaupade vabast liikumisest sellega lubatud vaid niivõrd, kuivõrd need erandid on põhjendatud selle omandiõiguse spetsiifiliseks eesmärgiks olevate õiguste kaitsega“.(22) Ta märkis veel, et kaubamärkide valdkonnas on kaubandusomandi spetsiifiline eesmärk eelkõige „tagada omanikule kaubamärgi kasutamise ainuõigus kauba esmakordsel turuleviimisel ning seeläbi kaitsta teda konkurentide eest, kes tahaksid ära kasutada tema kaubamärgi staatust ja mainet, müües selle kaubamärgiga ebaseaduslikult tähistatud kaupu“.(23) Euroopa Kohus järeldas niisugust eesmärki arvestades, et takistust, mis tuleneb kaubamärgiomanikule tööstus- ja kaubandusomandiõigust käsitlevate liikmesriigi õigusaktidega tunnustatud õigusest seista kaubamärgiga tähistatud toote importimisele vastu, „ei saa õigustada, kui kaup on seaduslikult turule viidud liikmesriigis, kust seda importis kas kaubamärgi omanik ise või tema nõusolekul kolmandad isikud, nii et kõne alla ei saa tulla kaubamärgi kuritarvitamine või kaubamärgiõiguse rikkumine“.(24) Vastasel juhul oleks Euroopa Kohtu sõnul kaubamärgiomanikul „võimalik eraldada riikide turud ja piirata sellega liikmesriikide vahelist kaubandust, ilma et selline piirang oleks kaubamärgist tuleneva ainuõiguse olemuse tagamiseks vajalik“.(25) Teisisõnu seataks kaubandusele sellisel juhul „põhjendamatuid tõkkeid“.(26)

29.      Õiguste ammendumise põhimõtte rakendamiseks peab olema täidetud kaks tingimust: ühelt poolt, et kaubamärgiga tähistatud kaubad on EMPs turule viidud, ja teiselt poolt on kaubamärgiomanik andnud selleks turuleviimiseks nõusoleku, kui ta ei ole teinud seda otseselt ise. Kuna see põhimõte piirab kaubamärgiomaniku ainuõigust, võib täheldada Euroopa Kohtu kalduvust tõlgendada mõisteid, millest selle põhimõtte rakendamine sõltub, piiravalt.

30.      Nii otsustas Euroopa Kohus eespool nimetatud kahest tingimusest esimese kohta esimese direktiivi 89/104 artikli 7 lõike 1 tõlgendamisel, et „turuleviimine“ selle õigusnormi tähenduses toimub ainult siis, kui kaubamärgiga kaupu müüakse tegelikult, sest ainult niisugune müügitoiming võimaldab omanikul „oma kaubamärgi majanduslikku väärtust realiseerida“ ja kolmandatel isikutel omandada „õigust käsutada kaubamärgiga tähistatud kaupu“.(27)

31.      Teise tingimuse kohta, mis seondub kaubamärgiga tähistatud kaupade turuleviimise omistatavusega kaubamärgiomanikule, on Euroopa Kohus täpsustanud, samuti esimese direktiivi 89/104 artikli 7 lõiget 1 tõlgendades, et niisuguse turuleviimisega nõusolek „kujutab endast määravat asjaolu“ kaubamärgiga antud ainuõiguse ammendumiseks(28) ja see peab olema seega väljendatud „viisil, millest nähtub kindlalt omaniku tahe sellest õigusest loobuda“.(29)

32.      Niisugune tahe ilmneb tavaliselt sellest, kui nõusolekut väljendatakse sõnaselgelt.(30) Nagu aga Euroopa Kohus tunnistas 15. oktoobri 2009. aasta kohtuotsuses Makro Zelfbedieningsgroothandel jt (C‑324/08, EU:C:2009:633, punkt 23), on ta kaupade vaba liikumise tagamise nõuete kaalutlustel leidnud, et „seda reeglit võib täpsustada“.

33.      Nii on Euroopa Kohus ühelt poolt otsustanud, et kaubamärgist tulenev ainuõigus võib ammenduda eelkõige siis, kui kaupu turustab kaubamärgiomanikuga majanduslikult seotud ettevõtja, nagu eelkõige litsentsisaaja.(31) Tulen selle võimaluse juurde käesolevas ettepanekus hiljem tagasi.

34.      Teiselt poolt nähtub Euroopa Kohtu praktikast samuti, et isegi eeldusel, et asjaomase kauba viis EMPs esimest korda turule isik, kellel puudub igasugune majanduslik seos kaubamärgiomanikuga ning viimase sõnaselge nõusolek, võib tahe loobuda direktiivi 89/104 artiklis 5 ette nähtud ainuõigusest tuleneda selle kaubamärgiomaniku vaikivast nõusolekust, kuna niisugust nõusolekut võib järeldada 20. novembri 2001. asta kohtuotsuse Zino Davidoff ja Levi Strauss (C‑414/99‑C‑416/99, EU:C:2001:617)(32) punktis 46 sätestatud kriteeriumide alusel.

35.      Selles kohtuotsuses, mis puudutas kaubamärgiga kaupade esimest korda turuleviimist väljaspool EMPd, aga mille üldkohaldatavust tunnistati 15. oktoobri 2009. aasta kohtuotsuses Makro Zelfbedieningsgroothandel jt (C‑324/08, EU:C:2009:633, punktid 26 jj), täpsustas Euroopa Kohus, et nõusolek turuleviimisega EMPs võib kaudselt ilmneda ka teguritest ja asjaoludest, mis eelnevad väljaspool EMPd või selle piirkonna sees turuleviimisele, on sellega samaaegsed või järgnevad sellele ning millest liikmesriigi kohtu hinnangul nähtub kindlalt omaniku loobumine oma õigusest.(33)

36.      Sama kohtuotsuse punktides 53‑58 lisas Euroopa Kohus, et niisugune vaikiv nõusolek peab põhinema sellistel asjaoludel, millest nähtub kahtlusteta, et mainitud kaubamärgiomanik on loobunud võimalusest tugineda oma ainuõigusele, ja ennekõike ei saa nõusoleku andmist järeldada kõnealuse kaubamärgiomaniku vaikimisest.(34) Ta täpsustas sellega seoses, et vaikiv nõusolek ei saa tuleneda sellest, et kaubamärgi omanik ei teavita kõiki väljaspool EMPd turule viidud kauba järgmisi omandajaid oma vastuseisust turustamisele EMPs; sellest, et kaubal puudub märge selle kohta, et selle turuleviimine EMPs on keelatud, või veel asjaolust, et kaubamärgi omanik andis kaubamärgiga tähistatud kauba omandi üle lepingulisi reservatsioone esitamata, ning et vastavalt lepingu suhtes kohaldatavale õigusele hõlmab üleantud omandiõigus selliste reservatsioonide puudumisel piiramatut edasimüügiõigust või vähemalt õigust turustada kaupa hiljem EMPs.(35)

37.      Mis puutub nõusoleku esemesse, siis täpsustas Euroopa Kohus, et nõusolek puudutab ainult kaubamärgiga kaupade „hiljem turustamist“ tagajärjega, et õiguste ammendumise põhimõte on seotud ainult asjaomase toote teatud eksemplaridega, kusjuures omanik võib alati keelata kaubamärgi kasutamise eksemplaride jaoks, mida ei viidud esimest korda turule tema nõusolekul.(36)

38.      Lõpuks tuleb meelde tuletada, et Euroopa Kohus on korduvalt kinnitanud, et kaubamärke käsitlevaid liidu õigusnorme, mis sätestavad kaubamärgist tulenevate õiguste ammendumise põhimõtte, tuleb tõlgendada, pidades silmas kaupade vaba liikumist käsitlevaid asutamislepingu sätteid.(37)

 Kaubamärgist tulenevate õiguste ammendumine ühise päritoluga paralleelsete ainuõiguste jagamise korral

39.      Euroopa Kohtul on kolmel korral tulnud lahendada küsimus, kas mitmes liikmesriigis registreeritud ja algselt samal isikule kuuluva ja hiljem kas vabatahtlikult või avaliku sunnimeetmega jagatud kaubamärgi omanik võib seista vastu sama kaubamärgiga tähistatud kauba importimisele sellele territooriumile, kus tema kaubamärgiõigus on kaitstud, kui see kaup on ringlusse lastud liikmesriigis, kus see kaubamärk kuulub kolmandale isikule.

40.      Kohtuasjas, milles tehti 3. juuli 1974. aasta kohtuotsus Van Zuylen (192/73, EU:C:1974:72) – mis tehti enne 31. oktoobri 1974. aasta kohtuotsust Centrafarm ja de Peijper (16/74, EU:C:1974:115), milles – nagu eespool märgitud – sätestati kaubamärgiõiguste ammendumise põhimõte –, oli kaubamärgi HAG omanik, Saksa äriühing HAG AG, selle õigused Belgias ja Luksemburgis 1935. aastal loovutanud oma tütarettevõtjale Belgias, äriühingule Café Hag SA. Pärast Teist maailmasõda müüdi Café Hagi aktsiad, mille Belgia ametivõimud arestisid vaenlase varana, kolmandatele isikutele. 1971. aastal loovutas Café Hag oma õigused kaubamärgile HAG Belgias ja Luksemburgis äriühingule Van Zuylen Frères, kes ei tootnud kaubamärgiga kaupu ise, vaid hankis neid äriühingult Café Hag. Kuna HAG oli hakanud tarnima tema Saksa kaubamärgiga HAG tähistatud kaupu Luksemburgi jaemüüjatele, esitas Van Zuylen Frères õiguste rikkumise hagi Luxembourgi piirkondlikule kohtule, kes esitas Euroopa Kohtule kaks eelotsuse küsimust keelatud kokkuleppeid ja kaupade vaba liikumist käsitlevate asutamislepingu eeskirjade tõlgenduse kohaldamise kohta põhikohtuasja faktilistele asjaoludele.

41.      Olles tuvastanud, et pärast Café HAG sundvõõrandamist ei olnud kaubamärgi HAG jagamise tulemusel saadud kaubamärkide kahe omaniku vahel mingit õigus-, finants-, tehnilist või majandussuhet, välistas Euroopa Kohus EMÜ artikli 85 (ELTL artikkel 101) kohaldamise põhikohtuasja faktilistele asjaoludele. Kaupade vaba liikumist käsitlevate eeskirjade tõlgendamise kohta tuletas Euroopa Kohus kõigepealt meelde ühelt poolt, et kaubamärgiõigus kaitseb kaubamärgi õiguspärast omanikku õiguste rikkumise eest isikute poolt, kellel ei ole mingit õiguslikku luba, ja teiselt poolt, et selle õiguse kasutamine võib kaasa aidata turgude eraldamisele ja selliselt kahjustada kaupade vaba liikumist liikmesriikide vahel. Ta otsustas seejärel, et kaubamärgiomanik ei saa tugineda kaubamärgiõiguse ainuõiguslikkusele selleks, et keelata teises liikmesriigis sama päritoluga identse kaubamärgi all seaduslikult toodetud kaupade turustamist liikmesriigis(38) (niinimetatud „sama päritolu“ teooria).(39) Seda lahendust ette nähes täpsustas Euroopa Kohus 3. juuli 1974. aasta kohtuotsuse Van Zuylen (192/73, EU:C:1974:72) punktis 14, et „kui [ühisturul] on kaubamärgiga kauba päritolu märkimine tarvilik, saab tarbijate teavitamise tagada ka muude vahenditega kui need, mis kahjustaksid kaupade vaba liikumist“.

42.      Euroopa Kohtu seisukoht 3. juuli 1974. aasta kohtuotsuses Van Zuylen (192/73, EU:C:1974:72) – millele eelnes konkurentsieeskirjade aspektis 18. veebruari 1971. aasta kohtuotsus Sirena (40/70, EU:C:1971:18, punkt 11) ja mida kinnitati 22. juuni 1976. aasta kohtuotsuses Terrapin (Overseas) (119/75, EU:C:1976:94, punkt 6)(40) – lükati ümber 17. oktoobri 1990. aasta kohtuotsuses HAG GF (C‑10/89, EU:C:1990:359). Faktilised asjaolud olid samasugused, ainsa erinevusega, et seekord oli see HAG, kes püüdis seista vastu kaubamärgiga HAG tähistatud kaupade importimisele Belgiast Saksamaale äriühingu Van Zuylen Frères õigusjärglase poolt. Euroopa Kohus pidas siiski „vajalikuks selles kohtuotsuses esitatud tõlgendus uuesti läbi vaadata kohtupraktika seisukohast, mis on progressiivselt väljakujunenud tööstus- ja kaubandusomandi ja eelkõige kaupade vaba liikumist käsitlevate aluslepingu üldnormide vaheliste suhete valdkonnas“.(41)

43.      Olles meelde tuletanud kaubamärgist tulenevate õiguste ammendumise põhimõtet, nagu see on Euroopa Kohtu praktikas välja töötatud, rõhutas Euroopa Kohus kõigepealt, et selleks, et kaubamärk saaks täita asutamislepinguga soovitud moonutamata konkurentsi süsteemis talle määratud osa, peab see „tagama, et kõiki sellega tähistatud kaupu toodetakse nende kvaliteedi eest vastutava ühe konkreetse ettevõtja kontrolli all“. Ta täpsustas seejärel, et kaubamärgiõiguse spetsiifiline eesmärk – mille kaitseks on lubatud erandid kaupade vaba liikumise aluspõhimõttest – on eelkõige tagada omanikule õigus kasutada kaubamärki kauba esimest korda turuleviimiseks ja et selle ainuõiguse täpse ulatuse kindlaksmääramiseks tuleb arvesse võtta kaubamärgi peamist ülesannet, mis on tagada tarbijale või lõppkasutajale, et kaubamärgiga tähistatud kaup on teatavat päritolu, nii et tarbija või lõppkasutaja saab kõnealust kaupa võimaliku segiajamiseta eristada muud päritolu kaupadest.

44.      Kaubamärgi päritolu tähistamise ülesanne muutub kohtuotsuses HAG II põhielemendiks, millest lähtuvalt tuleb hinnata kaubamärgiga antud õiguste ulatust, nagu ka nende piire, samas kui 17. oktoobri 1990. aasta kohtuotsuses HAG GF (C‑10/89, EU:C:1990:359) oli Euroopa Kohus omistanud oma arutluskäigu ülesehituses sellele ülesandele vaid vähe tähtsust (vt käesoleva ettepaneku punkt 41). Sellest vaatenurga muutmisest lähtuvalt pidas Euroopa Kohus asjaolu, et 3. juuli 1974. aasta kohtuotsuses Van Zuylen (192/73, EU:C:1974:72) puudus igasugune viide HAGi „nõusolekule“ teises liikmesriigis identse kaubamärgi all samalaadsete kaupade turuleviimiseks, mida valmistab ja turustab „ettevõtja, kellel ei ole temaga mingit õiguslikku ega majanduslikku sõltuvussuhet“, „määravaks“ asjaoluks selleks, et hinnata tema õigust seista vastu nende kaupade Saksamaale importimisele.(42) Nimelt, kui kaubamärgiomaniku niisugust õigust ei oleks tunnustatud, ei saaks tarbijad enam kaubamärgiga kaupade päritolu kindalt kindlaks teha. Kaubamärgiomanikku võidaks „pidada mitterahuldava kvaliteediga kauba tootjaks, mille eest ta ei ole mingil määral vastutav“.(43) Euroopa Kohtu sõnul ei ole asjaolu, et mõlemad kõnealused kaubamärgid kuulusid algselt samale omanikule, asjassepuutuv, sest „alates sundvõõrandamisest ja vaatamata ühisele päritolule on kummalgi kaubamärgil olnud sõltumatu ülesanne tagada oma territooriumil, et sellega tähistatud kaubad pärinevad ühest ja samast allikast“.(44)

45.      Euroopa Kohus loobus sama päritolu teooriast lõplikult 22. juuni 1994. aasta kohtuotsuses IHT Internationale Heiztechnik ja Danzinger (C‑9/93, EU:C:1994:261).

46.      Selle kohtuotsuse aluseks olnud põhikohtuasja faktilised asjaolud erinesid nende põhikohtuasjade omast, milles tehti 3. juuli 1974. aasta kohtuotsus Van Zuylen (192/73, EU:C:1974:72) ja 17. okoobri 1990. aasta kohtuotsus HAG GF (C‑10/89, EU:C:1990:359), peamiselt selle poolest, et seal kõne all olnud kaubamärk oli jagatud tulenevalt mitte riikliku võimuorgani aktist, vaid vabatahtlikust loovutamisest, mis toimus võlausaldajate kokkuleppemenetluse raames. Loovutati ainult üks osa ühe Ameerika kontserni American Standard Prantsuse tütarettevõtja tegevusest, kusjuures kontsernile kuulusid Saksamaal ja Prantsusmaal asuvate tütarettevõtjate vahendusel Saksamaal ja Prantsusmaal kaubamärk IDEAL-STANDARD. American Standardi tütarettevõtja Saksamaal seisis vastu sellele, et Saksamaal turustatakse kaupu, mis olid tähistatud sama kaubamärgiga, mille omanik selles liikmesriigis oli tema ja mis olid imporditud Prantsusmaalt, kus neid valmistas kontserni Prantsuse tütarettevõtjalt õigused omandanud äriühing. Neid kaupu turustas õigused omandanud äriühingu Saksamaal asutatud tütarettevõtja. Erinevalt põhikohtuasjadest, milles tehti 3. juuli 1974. aasta kohtuotsus Van Zuylen (192/73, EU:C:1974:72) ja 17. okoobri 1990. aasta kohtuotsus HAG GF (C‑10/89, EU:C:1990:359), ei olnud asjaomased kaubad identsed, vaid ainult sarnased kaupadega, mida valmistas kaubamärgiomanik Saksamaal.

47.      22. juuni 1994. aasta kohtuotsuse IHT Internationale Heiztechnik ja Danzinger (C‑9/93, EU:C:1994:261) põhjenduses rõhutas Euroopa Kohus kõigepealt, et liikmesriikides kehtivad kaubamärgiõigused on mitte ainult territoriaalsed, vaid ka üksteisest sõltumatud ja see sõltumatus eeldab, et õigust kaubamärgile võib loovutada ühe liikmesriigi jaoks, ilma et selle omanik loovutaks seda samal ajal teiste riikide jaoks.(45) Seejärel tuletas ta meelde kaubamärgiõiguse eesmärki ning piiranguid, mille seab õiguste ammendumise põhimõte selle õiguse kasutamisele.

48.      Sellega seoses täpsustas Euroopa Kohus nimetatud kohtuotsuse punktis 34, et see põhimõte „toimib siis, kui kaubamärgiomanik impordiriigis ja kaubamärgiomanik ekspordiriigis on samad või kui – isegi kui nad on eri isikud – nad on majanduslikult seotud“,(46) ja nimetas mitu olukorda, kus seda põhimõtet kohaldatakse, nimelt lisaks juhtudele, kus kaubamärgiga tähistatud kaubad viib turule sama ettevõtja, juhud, kus need viib turule litsentsisaaja, sama kontserni emaettevõtja või tütarettevõtja või veel ainukontsessionäär. Euroopa Kohtu hinnangul on kõikidele neile juhtudele ühine asjaolu, et kaubamärgiga tähistatud kaubad on valmistatud sama üksuse kontrolli all, nii et nende kaupade liikumine ei sea kahtluse alla kaubamärgi ülesannet. Ta selgitas selle kohta ühtlasi, et määrav asjaolu on „võimalus kontrollida kaupade kvaliteeti, mitte selle kontrolli tegelik teostamine“.(47)

49.      Nende põhimõtete kohaldamise kohta juhul, kus kaubamärk loovutatakse ainult ühes või mitmes liikmesriigis, on Euroopa Kohus täpsustanud, et seda olukorda tuleks selgelt eristada olukorrast, kus imporditavad kaubad pärinevat litsentsisaajalt või tütarettevõtjalt, kellele on kaubamärgiõigus üle antud ekspordiriigis. Nagu Euroopa Kohus nimelt märgib, „ei anna loovutamisleping iseenesest, st kui mingeid majandussuhteid ei ole, […] loovutajale võimalusi kontrollida õiguste omandaja poolt turustatavate ja kaubamärgiga tähistatud kaupade kvaliteeti“(48) ega võimalda arvestada, et õiguste loovutaja on vaikimisi nõustunud, et neid kaupu turustatakse territooriumidel, kus tal on kaubamärgiõigused veel alles.(49)

50.      Nende kaalutluste põhjal ja jättes kõrvale vastupidised argumendid, mille esitasid komisjon ja importiv äriühing, laiendas Euroopa Kohus 17. oktoobri 1990. aasta kohtuotsuses HAG GF (C‑10/89, EU:C:1990:359) sätestatud „turgude eraldamise lahendust“(50) kaubamärgi vabatahtlikult jagamise juhule.

 Nende põhimõtete kohaldamine põhikohtuasja asjaoludele

51.      Neid esitatud põhimõtteid silmas pidades tulebki eelotsusetaotluse esitanud kohtu eelotsuse küsimusele vastata ja hinnata, kas põhikohtuasja asjaoludel võib Schweppes õiguspäraselt seista vastu sellele, et kolmas isik impordib Hispaaniasse, kus tema on kaubamärkide SCHWEPPES omanik, nende kaubamärkidega tähistatud kaupu, mida turustab Ühendkuningriigis Coca-Cola.

52.      Alustuseks tuleb möönda, et põhikohtuasja asjaoludel näib esmapilgul, et sellele saab lihtsalt kohaldada 22. juuni 1994. aasta kohtuotsust IHT Internationale Heiztechnik ja Danzinger (C‑9/93, EU:C:1994:261), nagu apelleerivad Schweppes, Schweppes International ja Orangina Schweppes Holding.

53.      Nimelt on siin, nagu kohtuasjas, milles tehti 22. juuni 1994. aasta kohtuotsus IHT Internationale Heiztechnik ja Danzinger (C‑9/93, EU:C:1994:261), tegu paralleelsete õiguste vabatahtliku jagamisega mitmes liikmesriigis. Peale selle on kindel, et Schweppes Internationali ja Coca-Cola vahel ei ole ühtegi niisugust suhet, mida võttis Euroopa Kohus arvesse selle kohtuotsuse punktis 34. Coca-Cola ei ole Schweppes Internationali litsentsisaaja ega ainukontsessionäär Ühendkuningriigis ja nende kahe äriühingu vahel ei ole ühtegi kontsernisuhet.

54.      Äriühingud Red Paralela ja komisjon, nagu ka Kreeka ja Madalmaade valitsus paluvad eelotsusetaotluse esitanud kohtu arutlusi kajastades Euroopa Kohtul analüüsiga siiski kaugemale minna ja tunnistada, et Schweppes’i (kui kõnealuste kaubamärkide omanikult Schweppes Internationalilt litsentsi saaja) õigus seista asjaomaste kaupade Hispaaniasse importimisele vastu oli põhikohtuasja eriasjaolusid arvestades ammendunud.

55.      Kuigi nende huvitatud isikute seisukoht langeb tulemuse seisukohast sisuliselt kokku, on argumendid, millele nad tuginevad, osaliselt lahknevad. Kui Kreeka valitsus ja komisjon teevad Euroopa Kohtule ettepaneku oma 22. juuni 1994. aasta kohtuotsusega IHT Internationale Heiztechnik ja Danzinger (C‑9/93, EU:C:1994:261) seotud kohtupraktika piirjooni täpsustada, pidades silmas põhikohtuasja asjaolusid, siis äriühingud Red Paralela ja Madalmaade valitsus leiavad sisuliselt, et kuna Schweppes ja Schweppes International seisavad niisugustel asjaoludel vastu kaubamärgiga SCHWEPPES tähistatud, mitte aga nende toodetud või turustatavate kaupade paralleelimpordile, siis kuritarvitavad nad õigusi.

56.      Enne nende eri seisukohtade analüüsimist tuleks lühidalt peatuda argumendil, mille esitasid kõigepealt komisjon oma kirjalikes seisukohtades ja mille taustal ta esitab oma argumendid, ning eelkõige äriühingud Red Paralela, eelotsusetaotluse esitanud kohtu eelotsuse küsimuste kohta. See argument – mida kasutati sama päritolu teooriast loobumise vastu kaubamärgi vabatahtliku jagunemise või jagamise korral – on, et kui loovutaja loovutab paralleelsed õigused ainult osale talle kuuluvatest siseriiklikest kaubamärkidest, kaasneb sellega tingimata nende kaubamärkide eristusfunktsiooni ohtuseadmine, mida loovutaja aktsepteerib vabatahtlikult ja mille tagajärgedega ta peaks leppima.(51)

57.      Siinkohal tuleks meelde tuletada, et Euroopa Kohus lükkas selle argumendi kindlalt tagasi 22. juuni 1994. aasta kohtuotsuses IHT Internationale Heiztechnik ja Danzinger (C‑9/93, EU:C:1994:261), kus ta välistas sõnaselgelt, et asjaolu, et loovutaja aktsepteerib kaubamärgi eristusfunktsiooni nõrgenemist algse kaubamärgiõiguse jagamise tõttu, võiks tähendada, et ta loobub oma ainuõigusest seista vastu sellele, et kaupu, mida õiguse omandaja turustab teises EMP riigis, imporditakse tema territooriumile.(52)

58.      Nagu Euroopa Kohus nimetatud kohtuotsuse punktis 48 nimelt rõhutas, hinnatakse kaubamärgi funktsiooni ühe territooriumi suhtes. Seega see, et kaubamärgi ülesanne näidata kaupade päritolu võib territoriaalselt piiratud loovutamise tagajärjel ühe kaubamärgiga tähistatud kaupade tarbijate osa, nimelt nende jaoks nõrgeneda, kes liiguvad EMPs nende kahe riigi vahel, kus neid kaupu valmistavad ja turustavad kaks eri ettevõtjat, ei tähenda, et kaob iga kaubamärgiomaniku huvi riigi tasandil säilitada ainuõigus oma territooriumil, et säiliks tema kaubamärgi eristusfunktsioon sellel territooriumil asuvate tarbijate suhtes.

59.      Peale selle nähtub käesolevas ettepanekus eespool viidatud kohtupraktikast, et kaubamärgist tulenevate õiguste ammendumine toimub alles kaubamärgiga tähistatud kaupade turuleviimise etapis.(53) Seega, kuigi on tõsi, et territoriaalselt piiratud loovutamisega loobub omanik, kellel on paralleelsed õigused kaubamärgile, vabatahtlikult olemast ainus, kes turustab selle kaubamärgiga tähistatud kaupu EMPs, ei saa sellele loobumisele omistada minigeid õiguste ammendumise tagajärgi, arvestades, et sel ajal, kui anti nõusolek loobumiseks, ei olnud veel toimunud ühtegi loovutatud kaubamärgiga tähistatud kaupade turustamise toimingut.

60.      Selle selgitamise järel juhin tähelepanu asjaolule, et vähemalt üks osa äriühingute Red Paralela argumentidest Euroopa Kohtule esitatud seisukohtades ei ole käesoleva ettepaneku punktis 56 esitatud argumendi aluseks olevale loogikale täiesti võõras.

61.      Äriühingud Red Paralela on seisukohal, et kuna Schweppes ja Schweppes International jätkasid – Coca-Cola salliva, kui mitte kaasa aitava hoiaku kaasosalusel – kaubamärgi SCHWEPPES üldise ja ühtse kuvandi edendamist isegi pärast selle kaubamärgi jagamist, siis nad väärasid selle kaubamärgi päritolu tähistamise ülesannet, mida nad kasutavad ärilisel eesmärgil Hispaanias, ja on seega kaotanud õiguse seista vastu samasuguse kaubamärgiga seaduslikult tähistatud ja Coca-Cola poolt teises EMP riigis turustatavate kaupade paralleelimpordile sellesse liikmesriiki. Äriühingud Red Paralela rõhutavad eriti asjaolu, et Schweppes ja Schweppes International on oma kontsernipoliitikas, oma äriotsustes, oma kliendisuhetes ja ka oma reklaamsõnumites aktiivselt püüdnud seostada oma kaubamärgi päritolu Ühendkuningriigiga, see tähendab liikmesriigiga, kust pärineb enamik kaupadest, mida äriühingud Red Paralela turustavad Hispaanias.

62.      Kuigi äriühingute Red Paralela argumentatsioon on haarav, ei veena see mind.

63.      Ühelt poolt, nagu eespool märgitud, on kaubamärgi päritolu tähistamise ülesande nõrgenemine – vähemalt osa asjaomaste tarbijate jaoks – paralleelsete õiguste samale kaubamärgile territoriaalselt piiratud loovutamise vältimatu tagajärg. See nõrgenemine võib olla eriti tuntav siis, kui – nagu see on põhikohtuasjas – jagunemise või jagamise esemeks olev kaubamärk on palju aastaid kuulunud samale omanikule ja omandanud olulise maine ühtse kaubamärgina. Nagu mul aga oli juba võimalus rõhutada, ei saa sellisest loovutamise ootuspärasest, aga möödapääsmatust tagajärjest järeldada, et see takistaks loovutajal kasutada õigusi paralleelsetele kaubamärkidele, mida ta ei ole loovutanud.(54) Pealegi ei saaks loovutajat ka kohustada tegutsema nii, et selle tagajärje vastu aktiivselt võidelda.

64.      Teiselt poolt võivad kaubamärgi maine, nagu ka selle kuvand ja väljendusjõud, mis on samamoodi selle väärtuse elemendid, teatud määral sõltuda selle kaubamärgi kujunemisloost ja seega selle päritolust. Niisugustel juhtudel püsib mitmes liikmesriigis registreeritud kaubamärgi omanikul, kes loovutab ainult osa oma paralleelsetest õigustest nendele kaubamärkidele, huvi tugineda ühtse kaubamärgi kujunemisloole ja päritolule, kui see võimaldab tal säilitada selle tähise või nende tähiste väärtust, mille omandiõigus on talle alles jäänud. Seega ei saaks talle ette heita, et ta pärast loovutamist meenutab oma kaupade esitluses, oma reklaamsõnumites või oma suhetes tarbijatega jätkuvalt nende kaubamärkide geograafilist päritolu, mille omanikuks ta on jäänud, isegi kui – nagu see on põhikohtuasjas kõne all oleva kaubamärgi puhul – see päritolu seondub riigiga, kus õigused kaubamärgile kuuluvad nüüd õiguste omandajale. Samamoodi ja samadel põhjustel ei saaks talle ette heita, et ta viitab ühtse kaubamärgi kujunemisloo asjaoludele, kui ta registreerib uusi kaubamärke, nagu see on põhikohtuasjas selles osas, mis puudutab kaubamärgi SCHWEPPES toonikute leiutaja allkirja.

65.      Eespool kirjeldatud käitumine – isegi kui oletada, et see võib nõrgendada Hispaanias Schweppes poolt ärilisel eesmärgil kasutatava kaubamärgi eristusülesannet Hispaania tarbija suhtes – järgib nende äriühingute kaubamärgikapitali säilitamise strateegiat ega näita kavatsust tekitada nimetatud tarbijas segadust selles, milliselt ettevõtjalt põhikohtuasjas kõne all olevad kaubad pärinevad (mida ei tohi muide segi ajada geograafilise päritoluga). Sellest tulenevalt ei saa asjaolu, et need äriühingud on algatanud õiguste rikkumise hagi, et seista vastu sellele, et territooriumile, kus nende kaubamärk on kaitstud, imporditakse identse kaubamärgiga tähistatud kaupu, kujutada endast – vastupidi sellele, mida väidavad äriühingud Red Paralela – nimetatud kaubamärgiga antud õiguste kuritarvitamist.(55)

66.      Tuleb veel märkida, et – kui oletada, et võiks arvestada, et kaubad, mida turustavad vastavalt Schweppes Hispaanias ja Coca-Cola Ühendkuningriigis, pärinevad tegelikult sõltumatutest allikatest – küsimus, mida ma käsitlen hiljem – suurendaks paralleelimpordi liberaliseerimine, millele apelleerivad äriühingud Red Paralela, ainult Hispaania tarbija jaoks ohtu eksida küsimuses, milliselt ettevõtjalt need kaubad pärinevad. Ma ei arva aga, et direktiivi 2008/95 artikli 7 lõige 1 tagab niisuguse mõju.

67.      Jääb veel analüüsida äriühingute Red Paralela argumenti, et Schweppes International kasutab oma kaubamärgiõigusi nii, et see tekitab suvalist diskrimineerimist eri liikmesriikide vahel, sest see võimaldab kaupu, mida Coca-Cola turustab Ühendkuningriigis, paralleelselt importida teatud territooriumidele, kus tema on kaubamärgi SCHWEPPES omanik, aga mitte teistele, näiteks Hispaaniasse.

68.      Selles suhtes piisab sellest, kui märkida, et ainuüksi asjaolust, et kaubamärgiomanik sallib, et riiki, kus tema kaubamärk on kaitstud, imporditakse identse kaubamärgiga tähistatud kaupu teisest liikmesriigist, kus need on turule viinud kolmas isik ilma tema nõusolekuta, ei saa järeldada, et omanik on vaikimisi loobunud õigusest seista vastu sama päritolu kaupade importimisele teise liikmesriiki, kus tal on paralleelsed õigused. Ühelt poolt nimelt – nagu ma juba käesoleva ettepaneku punktis 36 märkisin – ei piisa kaubamärgiomaniku vaikimisest või passiivsest hoiakust põhimõtteliselt selleks, et eeldada tema nõusolekut identse kaubamärgiga või segiajamist põhjustavate kaupade turuleviimiseks. See on nii eriti siis, kui niisugune hoiak tuuakse õigustuseks – nagu seda teevad äriühingud Red Paralela – selleks, et toetada teatud territooriumilt pärineva paralleelimpordi üleüldist liberaliseerimist. Teiselt poolt – nagu ma samuti eespool käesoleva ettepaneku punktis 37 märkisin – on kaubamärgist tulenevad õigused omaniku vaikimisi või sõnaselge nõusoleku tõttu ammendunud ainult kaupade suhtes, mille jaoks see nõusolek anti. Lõpuks märgin täiendavalt, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud teabe põhjal näib, et Schweppesi loobumine oma õiguste kasutamisest seista vastu paralleelimpordile Ühendkuningriigist teatud territooriumidele, kus need kaubamärgid on registreeritud, ei ole süstemaatiline ja piirdub ainult interneti teel toimiva turustuskanaliga.

69.      Pärast äriühingute Red Paralela argumentide arutamist tuleks nüüd käsitleda komisjoni põhiseisukohta.

70.      Viimane on seisukohal, et kaubamärgist tulenevad õigused ammenduvad mitte üksnes 22. juuni 1994. aasta kohtuotsuse IHT Internationale Heiztechnik ja Danzinger (C‑9/93, EU:C:1994:261) punktis 34 loetletud juhtudel, vaid ka siis, kui identsete paralleelkaubamärkidega tähistatud kaupade valmistamine ja turustamine toimub nende kaubamärkide omanike ühtse kaubanduspoliitika ja strateegia alusel.

71.      See seisukoht väärib minu arvates Euroopa Kohtu tähelepanu.

72.      Vastupidi sellele, mida väidavad Schweppes, Schweppes International ja Orangina Schweppes Holding, on see seisukoht täielikult kooskõlas kohtupraktikaga, mis on seotud 22. juuni 1994. aasta kohtuotsusega IHT Internationale Heiztechnik ja Danzinger (C‑9/93, EU:C:1994:261).

73.      Kuigi 22. juuni 1994. aasta kohtuotsuse IHT Internationale Heiztechnik ja Danzinger (C‑9/93, EU:C:1994:261) tekstis ei viita miski sõnaselgelt sellele, et kaubamärgist tulenevad õigused võivad ammenduda ka muudel kui selle kohtuotsuse punktis 34 loetletud juhtudel, saab Euroopa Kohtu arutluskäigu põhjal hõlpsalt pidada seda loetelu lihtsalt indikatiivseks.

74.      Nagu komisjon õigesti välja tõi, viitab kriteerium, millele nimetatud kohtuotsus tugineb selleks, et rakendada õiguste ammendumise põhimõtet, kui isik, kellele kuuluvad õigused kaubamärgile impordiriigis, ja isik, kes on kaubamärgiga tähistatud kaubad viinud turule ekspordiriigis, ei ole sama, sellele, et nende kahe isiku vahel on „majandussuhted“.

75.      Kuigi Euroopa Kohus mõistet „majandussuhted“ ei määratle, piirdudes ainult sellega, et kinnitab, et need suhted on olemas kõigis kolmes 22. juuni 1994. aasta kohtuotsuse IHT Internationale Heiztechnik ja Danzinger (C‑9/93, EU:C:1994:261) punktis 34 osutatud olukorras – nimelt kaubamärgi litsentsimise või loovutamise korral või ka siis, kui mõlemad asjaomased üksused kuuluvad samasse kontserni –, viitavad sellele nii loogika, millest selle kohtuotsuse põhjendustes juhindutakse, nagu ka Euroopa Kohtu keelekasutus sellega seoses.

76.      See kohtuotsus tähistab ennekõike arengut terminoloogias võrreldes varasema kohtupraktikaga. Kui sellele eelnevates kohtuotsustes Euroopa Kohus arvestas, et õigus seista vastu EMPs kolmanda isiku poolt turule viidud kaupade importimisele ammendus seetõttu, et selle kolmanda isiku ja kaubamärgiomaniku vahel olid „õigusliku või majandusliku sõltuvuse suhted“,(56) siis 22. juuni 1994. aasta kohtuotsuses IHT Internationale Heiztechnik ja Danzinger (C‑9/93, EU:C:1994:261) loobus ta sellest sõnastusest, et viidata lihtsamalt „majandussuhetele“ – mõiste, mis võimaldab katta ulatuslikumat võimalikku ettevõtjate vaheliste suhete spektrit ärimaailmas.(57)

77.      See terminoloogiline areng kajastab mõistelisel tasandil üleminekut vormiliselt kriteeriumilt, kus loetakse, et kontroll kaubamärgi kasutamise üle, mis on nõutav õiguste ammendumiseks, toimub ainult asjaomaste üksuste vahelise otseses mõttes sõltuvussuhte raames (kus on omandisuhted või lepingud, millega on vormistatud võimusuhe, mis annab ühele pooltest juhtimis- või korraldamisvõimu, millele teine peab alluma), sisulisemale kriteeriumile, mille seisukohast ei ole oluline mitte nende üksuste vaheliste suhete olemus, vaid asjaolu, et tänu nendele suhetele on kaubamärk ühtse kontrolli all.(58)

78.      Niisugune kriteerium võib hõlmata mitte ainult klassikalisi 22. juuni 1994. aasta kohtuotsuse IHT Internationale Heiztechnik ja Danzinger (C‑9/93, EU:C:1994:261) punktis 34 näiteks toodud juhtusid, kus kaubamärgi kasutamine on ainult ühe isiku (litsentsiandja või tootja) või majandusüksuse moodustava üksuse (kontsern) kontrolli all, vaid ka olukordi, kus see kasutamine toimub impordiriigis ja ekspordiriigis kahe eraldi isiku ühise kontrolli all – kes mõlemad on riigi tasandil tunnustatud õiguste omanikud –, kes tegutsevad kaubamärgi ärilisel eesmärgil kasutamisel ühe ja sama huvikeskusena.

79.      Niisugustes olukordades, nagu 22. juuni 1994. aasta kohtuotsuse IHT Internationale Heiztechnik ja Danzinger (C‑9/93, EU:C:1994:261) punktis 34 nimetatud juhtudel, on kaubamärk ühtse kontrolli all, nii et sellega tähistatud kaupade tootmise ja turustamise saab omistada ainult ühele otsustuskeskusele. See kontrolli ühtsus välistab võimaluse tugineda kaubamärgiõigusi käsitlevatele liikmesriikide õigusaktidele, et piirata nende kaupade liikumist.(59)

80.      Seega, kui kaks või mitu paralleelsete kaubamärkide omanikku sõlmivad omavahel kokkuleppe, et teostada ühiselt kontrolli oma tähiste kasutuse üle, olgu need siis või mitte ühist päritolu, loobub igaüks neist kasutamast oma õigust seista vastu sellele, et nende territooriumile imporditakse kaubamärgiga tähistatud kaupu, mille on ekspordiriigis turule viinud teised kokkuleppes osalevad omanikud, mistõttu tuleb lugeda, et see turuleviimine toimub nende nõusolekul.

81.      Sellegipoolest on selleks, et niisugune õiguste ammendumise tagajärg tekiks, oluline, et lepingus oleks ette nähtud võimalus kaubad, millel kaubamärki kasutatakse, otseselt või kaudselt kindlaks määrata ja kontrollida nende kvaliteeti. See 22. juuni 1994. aasta kohtuotsuse IHT Internationale Heiztechnik ja Danzinger (C‑9/93, EU:C:1994:261) punktides 37 ja 38, nagu ka 17. oktoobri 1990. aasta kohtuotsuse HAG GF (C‑10/89, EU:C:1990:359) punktis 13 selgelt väljendatud nõue seondub kaubamärgi kui sellega tähistatud kaupade (või teenuste) kaubandusliku päritolu näitaja peamise ülesandega. Selles suhtes on oluline rõhutada, et olukorras, kus kaubamärgi üle teostavad ühiselt ühtset kontrolli kaks või mitu paralleelsete õiguste omanikku, tuleb seda ülesannet mõista nii, et päritolu, mille kaubamärk peab tagama, ei ole seotud kauba valmistamise eest vastutava ettevõtjaga, vaid keskusega, millest tulevad nende kaupade pakkumise strateegilised valikud.

82.      Võttes arvesse eespool tehtud täpsustust kontrolli eseme kohta, leian seega komisjoniga nõustudes, et ei saa välistada, et ühtse kaubamärgi jagamise järel kaubamärgi territoriaalselt piiratud loovutamisest tulenevate paralleelsete kaubamärkide omanikke võiks õiguste ammendumise põhimõtte kohaldamise eesmärgil pidada omavahel „majanduslikult seotuks“, kui nad kooskõlastavad oma kaubanduspoliitika oma vastavate kaubamärkide kasutamise üle ühise kontrolli teostamise eesmärgil.(60)

83.      Selle seisukoha vastu käesoleva kohtuasja raames esitatud argumendid seda minu arvates üles ei kaalu.

84.      Esiteks ei seata selle seisukohaga – vastupidi sellele, mida väideti –17. oktoobri 1990. aasta kohtuotsust HAG GF (C‑10/89, EU:C:1990:359) ja 22. juuni 1994. aasta kohtuotsust IHT Internationale Heiztechnik ja Danzinger (C‑9/93, EU:C:1994:261) küsimärgi alla.

85.      Nendes kohtuotsustes õigeks peetud lahendusele seati nimelt tingimuseks, et pärast loovutamist täidab iga kaubamärk nende ühisele päritolule vaatamata sõltumatult oma ülesannet tagada, et kaubamärgiga kaubad pärinevad ühest ja samast allikast.(61) Ainult siis, kui see tingimus on täidetud, võib selle jagamise tulemusel saadud paralleelsete kaubamärkide omanike puhul tunnustada õigust seista kaubamärgiga tähistatud kaupade vabale liikumisele vastu – õigus, mida ühtse kaubamärgi omanikul selle kaubamärgi jagamise ajal endal ei ole –, tagajärjega, et nende kaupade paralleelturustamine, mis oli enne loovutamist lubatud, on keelatud. Niisugune tingimus ei ole aga selgelt täidetud, kui loovutaja ja õiguste omandaja(d) lepivad kokku, et nad kasutavad oma kaubamärke ühiselt ja võtavad vastu kaubandusstrateegia oma tähiste ühtse kaubamärgi kuvandi säilitamiseks ja hoidmiseks turul.

86.      Õiguste ammendumise põhimõtte rakendamine niisugusel juhul on mitte ainult kooskõlas 17. oktoobri 1990. aasta kohtuotsusega HAG GF (C‑10/89, EU:C:1990:359) ja 22. juuni 1994. aasta kohtuotsusega IHT Internationale Heiztechnik ja Danzinger (C‑9/93, EU:C:1994:261), vaid ka teenib eesmärki, millest Euroopa Kohus nendes kohtuotsustes juhindus, s.o leida õige tasakaal kaupade vaba liikumise ja kaubamärgist tulenevate õiguste kaitse vastandlike eesmärkide vahel. Nagu Euroopa Kohus 22. juuni 1994. aasta kohtuotsuse IHT Internationale Heiztechnik ja Danzinger (C‑9/93, EU:C:1994:261) punktis 39 täpsustas, on kaupade vaba liikumist käsitlevate asutamislepingu eeskirjadega keelatud kohaldada liikmesriikide õigusakte, mis võimaldavad kasutada kaubamärgiõigusi selleks, et takistada niisuguse kaubamärgiga tähistatud kauba vaba liikumist, mille kasutamine on ühtse kontrolli all. Nimelt ei ole kaubamärgiõiguse ese võimaldada omanikel liikmesriikide turge eraldada ja seeläbi soodustada liikmesriikide vahel eksisteerida võivate hinnaerinevuste säilitamist.(62)

87.      Teiseks ei saa vastu väita, et suhe, mis on paralleelsete kaubamärkide omanike vahel, kes lepivad kokku tähiste ühises korraldamises, ei ole samastatav suhtega, mis on litsentsiandja ja tema litsentsisaajate, tootja ja tema kontsessionääride või veel sama kontserni äriühingute vahel. Nagu ma käesolevas ettepanekus eespool rõhutasin, põhjustab õiguste ammendumise kõikidest nendest suhetest tulenev ühtne kontroll kaubamärgi üle, mitte aga nende suhete vormilised aspektid.

88.      Kindlasti on õige, et kaubamärgiomanik saab kaubamärgiga tähistatud kauba esmakordsest turuleviimisest tema litsentsisaaja, kontsessionääri või sama kontserni äriühingu poolt otseselt või kaudselt kasu, mis ei ole seevastu nii siis, kui kauba viib turule paralleelse kaubamärgi omanik. Niisuguse kasu puudumisel võiks vaielda, et turuleviimine, mis võiks kaubamärgiomaniku õiguse ammendada, tõepoolest toimus. Näib, et mõistet „turuleviimine“ käsitlev kohtupraktika, mida on käesoleva ettepaneku punktis 30 meelde tuletatud, annab selleks alust.

89.      Märgin selle kohta, et tasu saamine kauba esmakordsel turustamisel ei ole erinevalt teistest intellektuaal- või tööstusomandi esemetest, nagu patendi puhul, kaubamärgiõiguse spetsiifiline eesmärk, kuna see on – nagu ma eespool märkisin – „õigus kasutada kaubamärki kauba esmakordsel turuleviimisel“.(63) Sellest tuleneb, et – nagu märkis kohtujurist Jacobs oma ettepanekuss kohtuasjades Bristol-Myers Squibb jt (C‑427/93, C‑429/93, C‑436/93, C‑71/94 ja C‑232/94, EU:C:1995:440) punktis 61 – õiguste ammendumise põhimõtte rakendamiseks ei ole oluline mitte see, kas õiguse omanik saab müügi eest õiglast tasu, vaid see, kas ta on sellega nõus. Käesoleva ettepaneku punktis 30 nimetatud kohtupraktikat tuleb seega mõista nii, et sellega püütakse pigem täpsustada, mis hetkest alates kaubamärgiga tähistatud kaubad turule viiakse, kui seada õiguste ammendumise tingimust sine qua non.(64)

90.      Kolmandaks ei seaks – vastupidi sellele, mida väidab nimelt Schweppes – kaubamärgi territoriaalselt piiratud loovutamist kui lubatud kaubamärgiõiguste üleandmise korda kahtluse alla ka see, kui Euroopa Kohus peaks järgima – nagu ma teen ettepaneku – komisjoni seisukohta. Niisuguse loovutamise pooltele jääb nimelt võimalus, tingimusel et nad järgivad konkurentsieeskirju, näha ette vastastikune müügikeeld oma vastavatel territooriumidel, nagu see on ainuõigusliku litsentsilepingu puhul. Kaubamärgiga tähistatud kaupade liikumine ühelt territooriumilt teisele oleks sel juhul võimalik, ilma et seejuures rikutaks loovutamislepingut, ainult siis, kui imporditehingu teeb kolmas isik.

91.      Neljandaks – ja tegu on delikaatsema aspektiga – toimus Euroopa Kohtus arutelu küsimuses, kelle kohus on tõendada, et paralleelsete kaubamärkide omanikud tegutsevad kooskõlastatult, millisel juhul oleks tegu ühtse kontrolliga eespool täpsustatud tähenduses.

92.      Kuna ühelt poolt võib niisugune tõendamine kolmanda isiku poolt osutuda objektiivselt raskeks, näib mõistlik näha ette – nagu teeb ettepaneku komisjon – reegel, et põhimõtteliselt on paralleeliportija kohustatud tõendama faktilisi asjaolusid, mis põhjendavad kaubamärgist tulenevate õiguste ammendumist.(65) Tuletan selle kohta meelde, et Euroopa Kohus lubab tõendamiskoormist ümber pöörata eelkõige siis, kui selle reegli rakendamine võimaldaks kaubamärgiomanikul liikmesriikide turge eraldada, soodustades liikmesriikide vahel esineda võivate hinnavahede säilimist.(66)

93.      Teiselt poolt – nagu nõuavad kontserni Schweppes äriühingud – tuleks kehtestada selged tõendamisreeglid, sest vastasel korral tekib ebakindluse olukord siseriiklike paralleelsete kaubamärkide omanike kahjuks.

94.      Kuigi niisugustes olukordades nagu põhikohtuasjas oleks ülemäärane nõuda paralleelimportijalt, et ta tõendaks, et kaubamärk on ekspordiriigis ja impordiriigis ühtse kontrolli all, tuleb tal sellegipoolest märkida kõik täpsed ja omavahel kooskõlas näitajad, millest saab järeldada niisuguse kontrolli olemasolu. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu kirjeldatud ja käesoleva ettepaneku punktis 10 meelde tuletatud faktilised asjaolud on asjaolud, mis võivad olla niisugusteks näitajateks.

95.      Täpsete ja omavahel kooskõlas näitajate kogumi põhjal tuleb omanikul, kes soovib seista vastu kaubamärgiga tähistatud kaupade importimisele oma territooriumile, tõendada, et ei ole ühtegi kokkulepet või kooskõlastamist kaubamärgiomanikuga ekspordiriigis, et teostada kaubamärgi üle ühtset kontrolli.

96.      Liikmesriigi kohtu ülesanne on kõiki käesoleva juhtumi asjaolusid arvestades ja pärast seda, kui ta on vajaduse korral nõudnud, et esitataks loovutamisleping ja muud asjakohased dokumendid, et selgitada paralleelsete kaubamärkide omanike omavahelisi suhteid ja hinnata, kas tingimused kaubamärgiomaniku õiguse ammendumiseks impordiriigis on asjaomaste kaupade puhul täidetud.

97.      Siinkohal on oluline meelde tuletada, et niisuguseid tingimusi saab pidada täidetuks ainult siis, kui ühtne kontroll kaubamärgi üle võimaldab üksustel, kes seda teostavad, kaubad, millel kaubamärki kasutatakse, otseselt või kaudselt kindlaks määrata, ja kontrollida nende kvaliteeti.

 Vastused eelotsuse küsimustele

98.      Eelneva analüüsi põhjal tuleb minu arvates vastata eelotsusetaotluse esitanud kohtu eelotsuse küsimustele koos, et ELTL artikliga 36 ja direktiivi 2008/95 artikli 7 lõikega 1 on vastuolus, kui siseriikliku kaubamärgi omanikult litsentsi saaja tugineb ainuõigusele, mis on viimasel selle liikmesriigi õiguse alusel, kus nimetatud kaubamärk on registreeritud, et seista vastu sellele, et sellesse riiki imporditakse ja/või seal turustatakse identse kaubamärgiga tähistatud kaupu, mis pärinevad teisest liikmesriigist, kus see kaubamärk, mille omanik oli enne kontsern, kuhu kuuluvad nii kaubamärgiomanik impordiriigis kui ka tema litsentsisaaja, kuulub kolmandale isikule, kes on omandanud selle õigused loovutamise teel, kui kaubamärgiomaniku impordiriigis ja kaubamärgiomaniku ekspordiriigis vahelisi suhteid arvestades selgub, et need kaubamärgid on ühtse kontrolli all ja et kaubamärgiomanikul on impordiriigis võimalik määrata ekspordiriigis kaubamärgiga tähistatud kaubad otseselt või kaudselt kindlaks ja kontrollida nende kvaliteeti.

 Ettepanek

99.      Kõiki eespool esitatud põhjendusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Juzgado de lo Mercantil n° 8 de Barcelona (Barcelona kaubanduskohus nr 8, Hispaania) eelotsuse küsimustele järgmiselt:

ELTL artikliga 36 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2008. aasta direktiivi 2008/95/EÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta artikli 7 lõikega 1 on vastuolus, kui siseriikliku kaubamärgi omanikult litsentsi saaja tugineb ainuõigusele, mis on viimasel selle liikmesriigi õiguse alusel, kus nimetatud kaubamärk on registreeritud, et seista vastu sellele, et sellesse riiki imporditakse ja/või seal turustatakse identse kaubamärgiga tähistatud kaupu, mis pärinevad teisest liikmesriigist, kus see kaubamärk, mille omanik oli enne kontsern, kuhu kuuluvad nii kaubamärgiomanik impordiriigis kui ka tema litsentsisaaja, kuulub kolmandale isikule, kes on omandanud selle õigused loovutamise teel, kui kaubamärgiomaniku impordiriigis ja kaubamärgiomaniku ekspordiriigis vahelisi suhteid arvestades selgub, et need kaubamärgid on ühtse kontrolli all ja et kaubamärgiomanikul on impordiriigis võimalik määrata ekspordiriigis kaubamärgiga tähistatud kaubad otseselt või kaudselt kindlaks ja kontrollida nende kvaliteeti.


1      Algkeel: prantsuse.


2      ELT 2008, L 299, lk 25, ja parandus ELT 2009, L 11, lk 86. Direktiiv 2008/95 tunnistati alates 15. jaanuarist 2019 kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2015. aasta direktiiviga (EL) 2015/2436 kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (ELT 2015, L 336, lk 1), mis jõustus 12. jaanuaril 2016, mille artikkel 15 vastab sisuliselt direktiivi 2008/95 artiklile 7.


3      Schweppes märgib oma kirjalikes seisukohtades, et Cadbury Schweppesi esialgu kavandatud kaubamärgi SCHWEPPES loovutamisele kogu maailmas Coca-Colale seisis Euroopa Komisjon vastu ja selle vastuseisu tõttu jagas ta kaubamärgi EMP territooriumil.


4      Äriühingud Red Paralela esitasid eelotsusetaotluse esitanud kohtus vastuhagi samal ajal Schweppesi, Orangina Schweppes Holdingu ja Schweppes Internationali vastu ühelt poolt ELTL artikli 101 rikkumise ja teiselt poolt ebaausa konkurentsi eest. Seejärel loobusid nad oma kahe nõude esimesest osast seetõttu, et pärast nende kaebust Comisión Nacional de los Mercados y la Competenciale (riikliku turgude ja konkurentsi komisjon, Hispaania) algatas see komisjon Schweppesi vastu rikkumismenetluse potentsiaalselt konkurentsivastase tegevuse tõttu, mis seisneb Hispaanias lepingute sõlmimises sõltumatute turustajatega, sealhulgas äriühinguga Exclusivas Ramírez SL, kelle vastu oli esitatud vastuhagi, eesmärgiga piirata Hispaanias kaubamärgiga SCHWEPPES tähistatud nende kaupade turustamist ja turundamist, mis ei ole selle äriühingu toodetud, ja piirata nende kaupade paralleelset importi (Expediente S/DC/0548/15 SCHWEPPES). See menetlus lõpetati ilma rikkumist tuvastamata 29. juunil 2017 pärast seda, kui SCHWEPPES oli võtnud kohustuseks muuta nimetatud lepingute sisu (lahend menetluse lõpetamise kohta on avaldatud Comisión Nacional de los Mercados y la Competencia veebisaidil: https://www.cnmc.es/sites/default/files/1724145_1.pdf).


5      Schweppes, Schweppes International ja Orangina Schweppes Holding eitavad nimelt, et kontserni Orangina Schweppes ja Coca-Cola vahel oleks majandus- ja õigussuhteid, eriti majandusliku ja/või õigusliku sõltuvuse tähenduses; et Coca-Cola valmistatud kaupu pakutaks mõnel veebisaidil, mis asub mõnel kontsernile Orangina Schweppes kuuluval domeenil; et viimane oleks Ühendkuningriigi kaubamärgi SCHWEPPES osas territooriumi endale võtnud; et ta kasutaks enda institutsionaalses reklaamis Coca-Cola valmistatud kaupu; et ta ei kaitse oma tööstusomandiõigusi turul ja võimaldaks tarbijates segadust tekitada ja et ta järgiks Coca-Colaga kooskõlastatud tööstusomandiõiguste registreerimise strateegiat.


6      Selle kohta märgivad Schweppes, Schweppes International ja Orangina Schweppes Holding, et Schweppes esitas eelotsusetaotluse vastu kohtuaktide tühistamise hagi, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus tunnistas vastuvõetamatuks ja mille peale võidakse hiljem esitada põhiõiguste kaitse hagi (recurso de amparo) Tribunal Constitucionalile (konstitutsioonikohus, Hispaania).


7      Vt eelkõige kohtuotsused, 25.10.2012, Rintisch, (C‑553/11, EU:C:2012:671, punkt 15) ja 28.7.2016, Kratzer (C‑423/15, EU:C:2016:604, punkt 27).


8      Vt eelkõige kohtuotsused, 9.11.2006, Chateignier, (C‑346/05, EU:C:2006:711, punkt 22) ja 28.7.2016, Kratzer (C‑423/15, EU:C:2016:604, punkt 27).


9      Vt selle kohta eelkõige kohtuotsused, 16.7.1992, Meilicke (C‑83/91, EU:C:1992:332, punkt 22); 27.11.2012, Pringle (C‑370/12, EU:C:2012:756, punkt 83) ja 24.10.2013, Stoilov i Ko (C‑180/12, EU:C:2013:693, punkt 36).


10      Vt selle kohta eelkõige kohtuotsused, 16.7.1992, Lourenço Dias (C‑343/90, EU:C:1992:327, punkt 15); 21.2.2006, Ritter-Coulais (C‑152/03, EU:C:2006:123, punkt 14); 24.10.2013, Stoilov i Ko (C‑180/12, EU:C:2013:693, punkt 37) ja 28.7.2016, Association France Nature Environnement (C‑379/15, EU:C:2016:603, punkt 46).


11      Vt selle kohta eelkõige kohtuotsused, 16.12.1981, Foglia (244/80, EU:C:1981:302, punktid 18 ja 21); 30.9.2003, Inspire Art (C‑167/01, EU:C:2003:512, punkt 45) ning 24.10.2013, Stoilov i Ko (C‑180/12, EU:C:2013:693, punkt 38).


12      Vt selle kohta kohtuotsus, 6.10.1982, Cilfit jt (283/81, EU:C:1982:335, punktid 15 jj).


13      Kohtuotsus, 11.9.2008, UGT-Rioja jt (C‑428/06–C‑434/06, EU:C:2008:488, punktid 42 ja 43).


14      Vt kohtuotsused, 15.9.2005, Intermodal Transports (C‑495/03, EU:C:2005:552, punkt 37) ning 9.9.2015, X ja van Dijk (C‑72/14 ja C‑197/14, EU:C:2015:564, punkt 58).


15      Kohtuotsus, 9.9.2015, X ja van Dijk (C‑72/14 ja C‑197/14, EU:C:2015:564, punkt 58).


16      Direktiivi 2015/2436 artikli 15 lõige 1, millele on eelotsuse küsimustes samuti osutatud, ei ole põhikohtuasja faktilistele asjaoludele kohaldatav.


17      Tuleks meelde tuletada, et kaubamärgist tulenevaid õigusi nagu ka kaubamärgiomanikel liidus olevaid õigusi käsitlevad eeskirjad on täielikult ühtlustatud. Vt selle kohta, mis puutub esimest nõukogu 21. detsembri 1988. aasta direktiivi 89/104/EMÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT 1989, L 40, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 92), kohtuotsus, 3.6.2010, Coty Prestige Lancaster Group (C‑127/09, EU:C:2010:313, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika), vt ka kohtuotsus, 16.7.1998, Silhouette International Schmied (C‑355/96, EU:C:1998:374, punktid 25 ja 29).


18      Vt käesolev ettepanek, 17. joonealune märkus.


19      Vt ka nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määruse (EÜ) nr 207/2009 [Euroopa Liidu] kaubamärgi kohta (ELT 2009, L 78, lk 1) artikli 13 lõige 1 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2017. aasta määruse (EL) 2017/1001 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2017, L 154, lk 1), mis asendab määruse nr 207/2009 alates 1. oktoobrist 2017, artikli 15 lõige 1.


20      Sama põhimõte tuleneb autoriõigusega kaasnevate õiguste alal juba kohtuotsusest, 8.6.1971, Deutsche Grammophon Gesellschaft (78/70, EU:C:1971:59, punkt 12). Vt patentide alal kohtuotsus, 31.10.1974, Centrafarm ja de Peijper (15/74, EU:C:1974:115, punktid 10–12).


21      Vt kohtuotsus, 31.10.1974, Centrafarm ja de Peijper (15/74, EU:C:1974:115, punkt 6).


22      Vt kohtuotsus, 31.10.1974, Centrafarm ja de Peijper (15/74, EU:C:1974:115, punkt 7).


23      Vt kohtuotsus, 31.10.1974, Centrafarm ja de Peijper (15/74, EU:C:1974:115, punkt 8).


24      Vt kohtuotsus, 31.10.1974, Centrafarm ja de Peijper (15/74, EU:C:1974:115, punkt 10).


25      Vt kohtuotsus, 31.10.1974, Centrafarm ja de Peijper (15/74, EU:C:1974:115, punkt 11).


26      Vt kohtujuristi ettepanek, Jacobs, liidetud kohtuasjad Bristol-Myers Squibb jt (C‑427/93, C‑429/93, C‑436/93, C‑71/94 ja C‑232/94, EU:C:1995:440, punktid 60 ja 61).


27      Vt kohtuotsus, 30.11.2004, Peak Holding (C‑16/03, EU:C:2004:759, punktid 40 ja 42). Vt ka kohtuotsus, 14.7.2011, Viking Gas (C‑46/10, EU:C:2011:485, punkt 32).


28      Toote omaniku enda poolt esimest korda turuleviimise toiming (müük või muu omandiõiguse üleandmise akt) kujutab endast sellist nõusolekut. Sel juhul toimub õiguse ammendumine ainuüksi niisuguse turuleviimisega ega sõltu omaniku nõusolekust kaupade hiljem turustamiseks, vt kohtuotsus, 30.11.2004, Peak Holding (C‑16/03, EU:C:2004:759, punktid 52 ja 53).


29      Vt kohtuotsused, 23.4.2009, Copad (C‑59/08, EU:C:2009:260, punkt 42) ning 15.10.2009, Makro Zelfbedieningsgroothandel jt (C‑324/08, EU:C:2009:633, punkt 22).


30      Vt kohtuotsused, 20.11.2001, Zino Davidoff ja Levi Strauss (C‑414/99–C‑416/99, EU:C:2001:617, punkt 46) ning 23.4.2009, Copad (C‑59/08, EU:C:2009:260, punkt 42).


31      Vt selle kohta kohtuotsused, 22.6.1994, IHT Internationale Heiztechnik ja Danzinger (C‑9/93, EU:C:1994:261, punkt 34); 23.4.2009, Copad (C‑59/08, EU:C:2009:260, punkt 43) ning 15.10.2009, Makro Zelfbedieningsgroothandel jt (C‑324/08, EU:C:2009:633, punkt 24).


32      Vt kohtuotsused, 15.10.2009, Makro Zelfbedieningsgroothandel jt (C‑324/08, EU:C:2009:633, punkt 25) ning 3.6.2010, Coty Prestige Lancaster Group (C‑127/09, EU:C:2010:313, punkt 37).


33      Vt kohtuotus, 20.11.2001, Zino Davidoff ja Levi Strauss (C‑414/99–C‑416/99, EU:C:2001:617, punkt 46), nagu seda on selgitatud kohtuotsuses, 15.10.2009, Makro Zelfbedieningsgroothandel jt (C‑324/08, EU:C:2009:633, punkt 35 ja resolutsioon).


34      Vt ka kohtuotsus, 15.10.2009, Makro Zelfbedieningsgroothandel jt (C‑324/08, EU:C:2009:633, punkt 19).


35      Vt kohtuotsused, 20.11.2001, Zino Davidoff ja Levi Strauss (C‑414/99–C‑416/99, EU:C:2001:617, punkt 60) ning 3.6.2010, Coty Prestige Lancaster Group (C‑127/09, EU:C:2010:313, punkt 39). Samamoodi on Euroopa Kohus leidnud, et ei saa tugineda sellele, et kohaldatavad on siseriiklikud eeskirjad, mis käsitlevad müügipiirangu õiguste kasutamist kolmandate isikute vastu, selleks, et omistada kaubamärgiomaniku vaikimisele kaubamärgiga antud õigusi kustutavat mõju, vt kohtuotsus, 20.11.2001, Zino Davidoff ja Levi Strauss (C‑414/99–C‑416/99, EU:C:2001:617, punkt 65).


36      Vt kohtuotsus, 1.7.1999, Sebago ja Maison Dubois (C‑173/98, EU:C:1999:347, punkt 19 ja 20).


37      Vt kohtuotsused, 11.7.1996, Bristol-Myers Squibb jt (C‑427/93, C‑429/93 ja C‑436/93, EU:C:1996:282, punkt 27) ning 20.3.1997, Phytheron International (C‑352/95, EU:C:1997:170, punkt 18).


38      Vt kohtuotsus, 3.7.1974, Van Zuylen (192/73, EU:C:1974:72, punktid 4, 5 ja 10–12).


39      Vt kohtujuristi ettepanek, Jacobs, kohtuasi HAG GF (C‑10/89, ei avaldata, EU:C:1990:112, punkt 7).


40      Selles kohtuotsuses Euroopa Kohus otsustas, et kaupade vaba liikumist käsitlevate asutamislepingu sätetega on kooskõlas asjaolu, et ühes liikmesriigis asutatud ettevõtja seisab selle riigi õigusaktidega kaitstud kaubamärgiõiguse alusel vastu teises liikmesriigis asutatud ettevõtja toodetud niisuguste kaupade importimisele, mis on selle teise riigi õigusaktide alusel tähistatud tähisega, mis põhjustab segiajamist esimese ettevõtja kaubamärgiga, tingimusel siiski, et kõnealuste ettevõtjate vahel ei ole mingisugust konkurentsi piiravat keelatud kokkulepet või sõltuvus-, õigus- või majandussuhet, ja et nende vastavad õigused on loodud üksteisest sõltumatult.


41      Vt kohtuotsus, 17.10.1990, HAG GF (C‑10/89, EU:C:1990:359, punkt 10).


42      Vt kohtuotsus, 17.10.1990, HAG GF (C‑10/89, EU:C:1990:359, punkt 15).


43      Vt kohtuotsus, 17.10.1990, HAG GF (C‑10/89, EU:C:1990:359, punkt 16).


44      Vt kohtuotsus, 17.10.1990, HAG GF (C‑10/89, EU:C:1990:359, punkt 17).


45      Vt kohtuotsus, 22.6.1994, IHT Internationale Heiztechnik ja Danzinger (C‑9/93, EU:C:1994:261, punkt 26).


46      Vt samas tähenduses ka kohtuotsus, 20.3.1997, Phytheron International (C‑352/95, EU:C:1997:170, punkt 21)


47      Vt kohtuotsus, 22.6.1994, IHT Internationale Heiztechnik ja Danzinger (C‑9/93, EU:C:1994:261, punktid 37 ja 38) (kohtujuristi kursiiv). Vt selles tähenduses ka kohtuotsus, 23.4.2009, Copad (C‑59/08, EU:C:2009:260, punktid 44–46).


48      Vt kohtuotsus, 22.6.1994, IHT Internationale Heiztechnik ja Danzinger (C‑9/93, EU:C:1994:261, punkt 41).


49      Vt kohtuotsus, 22.6.1994, IHT Internationale Heiztechnik ja Danzinger (C‑9/93, EU:C:1994:261, punkt 43).


50      Seda väljendit kasutas Euroopa Kohus 22. juuni 1994. aasta kohtuotsuse IHT Internationale Heiztechnik ja Danzinger (C‑9/93, EU:C:1994:261) punktis 44.


51      Peamiselt just sellele argumendile tuginedes, nagu tuletab meelde komisjon, tegi kohtujurist Gulmann kohtuasjas IHT Internationale Heiztechnik ja Danzinger (C‑9/93, EU:C:1994:48, punktid 92 ja 101) Euroopa Kohtule ettepaneku pidada kaupade vaba liikumist käsitlevaid asutamislepingu eeskirju olulisemaks loovutaja huvist säilitada oma ainuõigus turustada kaubamärgiga tähistatud kaupu omaenda territooriumil. Euroopa Kohus oli ise kohtuotsuses, 22.6.1976, Terrapin (Overseas) (119/75, EU:C:1976:94, punkt 6) tuginenud muu hulgas niisugusele argumendile, et põhjendada ja kinnitada kohtuotsuses, 3.7.1974, Van Zuylen (192/73, EU:C:1974:72) sedastatud ühise päritolu doktriini, laiendades seda vabatahtliku jagamise juhtudele.


52      Vt kohtuotsus, 22.6.1994, IHT Internationale Heiztechnik ja Danzinger (C‑9/93, EU:C:1994:261, punktid 47 ja 48).


53      Vt käesolev ettepanek, punkt 30.


54      Vt käesolev ettepanek, punktid 57–59.


55      Väljakujunenud kohtupraktikas on sedastatud, et õigussubjektid ei saa liidu õigusnorme ära kasutada pettuse või kuritarvituse eesmärgil ja et liikmesriikide kohtud võivad igal üksikjuhul objektiivsetele asjaoludele tuginedes võtta arvesse asjaomaste isikute toime pandud kuritarvitust või pettust, et keelduda neile vajaduse korral kohaldamast soodustust, mis tuleneb liidu õigusnormidest, millele konkreetsel juhtumil tuginetakse (vt eelkõige kohtuotsused, 9.3.1999, Centros, C‑212/97, EU:C:1999:126, punkt 25; 21.2.2006, Halifax jt, C‑255/02, EU:C:2006:121, punkt 68, ning 20.9.2007, Tum ja Dari, C‑16/05, EU:C:2007:530, punkt 64). Selle kohta on Euroopa Kohus täpsustanud, et õiguste kuritarvituse tõendamiseks on nõutav esiteks objektiivsete asjaolude kogum, millest tuleneb, et vaatamata liidu õigusnormides ette nähtud tingimuste formaalsele täitmisele ei ole nende õigusnormidega taotletud eesmärki saavutatud, ning teiseks, et esineb subjektiivne element, milleks on tahe saada liidu õigusnormidest tulenev eelis, luues kunstlikult selle saamiseks vajalikud tingimused – kohtuotsused, 16.10.2012, Ungari vs. Slovakkia (C‑364/10, EU:C:2012:630, punkt 58 ja seal viidatud kohtupraktika) ning 12.3.2014, O. ja B. (C‑456/12, EU:C:2014:135, punkt 58); vt ka kohtuotsus, 18.12.2014, McCarthy jt (C‑202/13, EU:C:2014:2450, punkt 54).


56      Vt inter alia kohtuotsused, 9.7.1985, Pharmon (19/84, EU:C:1985:304, punkt 22) ning 17.10.1990, HAG GF (C‑10/89, EU:C:1990:359, punkt 12, ja seal viidatud kohtupraktika).


57      Juhin tähelepanu sellele, et Euroopa Kohus on mitmel korral oma kohtupraktikas kaubamärkide kohta viidanud samalaadsetele mõistetele, mille piire tuleb, nagu näib, mõista paindlikuna. Vt eelkõige „kaubandussuhe“ või „erisuhe“ kohtuotsustes, 23.2.1999, BMW (C‑63/97, EU:C:1999:82, punkt 51) ning 17.3.2005, Gillette Company ja Gillette Group Finland (C‑228/03, EU:C:2005:177, punkt 42), „materiaalne kaubanduslik seos“ kohtuotsustes, 12.11.2002, Arsenal Football Club (C‑206/01, EU:C:2002:651) ja 16.11.2004, Anheuser-Busch (C‑245/02, EU:C:2004:717, punkt 60), või veel mõiste „majanduslikult seotud ettevõtja“ kohtuotsuses, 25.1.2007, Adam Opel (C‑48/05, EU:C:2007:55, punkt 60).


58      Vt eelkõige kohtuotsus, 22.6.1994, IHT Internationale Heiztechnik ja Danzinger (C‑9/93, EU:C:1994:261, punkt 39).


59      Vt selle kohta kohtuotsus, 22.6.1994, IHT Internationale Heiztechnik ja Danzinger (C‑9/93, EU:C:1994:261, punkt 39).


60      Märgin, et samasugust seisukohta väljendas 2006. aastal Court of Appeal (England & Wales) (Civil Division) (apellatsioonikohus (Inglismaa ja Wales) (tsiviilasjade koda), Ühendkuningriik) kohtuasjas Doncaster Pharmaceutical Group Ltd vs. Bolton Pharmaceutical 100 Ltd. [2006] EWCA civ. 661. Kuna pooled jõudsid kokkuleppele, ei esitatud kohtuasjas eelotsusetaotlust.


61      Vt kohtuotsus, 17.10.1990, HAG GF (C‑10/89, EU:C:1990:359, punkt 18).


62      Vt inter alia kohtuotsus, 11.7.1996, MPA Pharma (C‑232/94, EU:C:1996:289, punkt 19).


63      Vt käesolev ettepanek, punkt 28.


64      Vt siiski kohtujuristi ettepanek, Jääskinen, kohtuasi L’Oréal jt (C‑324/09, EU:C:2010:757, punktid 47 ja 73).


65      Vt kohtuotsus, 8.4.2003, Van Doren + Q (C‑244/00, EU:C:2003:204, punktid 35 ja 36).


66      Vt kohtuotsus, 8.4.2003, Van Doren + Q (C‑244/00, EU:C:2003:204, punkt 38), milles viidatakse olukordadele, kus kaubamärgiomanik turustab oma kaupu EMP-s ainuõigusliku turustussüsteemi abil.

Top