23.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 209/1

1.

Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi „ELi toimimise leping”) artikli 107 lõike 3 punktide a ja c alusel võib komisjon pidada siseturuga kokkusobivaks riigiabi, mille eesmärk on edendada majandusarengut Euroopa Liidu teatavates ebasoodsas olukorras olevates piirkondades (1). Sellist liiki riigiabi nimetatakse regionaalabiks.

2.

Käesolevates suunistes sätestab komisjon tingimused, mille alusel võib regionaalabi pidada siseturuga kokkusobivaks, ning kehtestab kriteeriumid ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punktides a ja c esitatud tingimustele vastavate piirkondade kindlakstegemiseks.

3.

Regionaalabi valdkonnas on riigiabi kontrolli peamine eesmärk anda abi regionaalarenguks ja samaaegselt tagada liikmesriikidele võrdsed tingimused, et eelkõige vältida liigset toetuste andmist ettevõtjate meelitamiseks ebasoodsas olukorras olevatesse ELi piirkondadesse või nende hoidmiseks sellistes piirkondades, ning vähendada regionaalabi mõju kaubandusele ja konkurentsile nii palju kui võimalik.

4.

Geograafilise arengu eesmärk eristab regionaalabi muud liiki abist, nagu abi teadus- ja arendustegevusele, innovatsioonile, tööhõivele, koolitusele, energeetikasektorile või keskkonnakaitsele, millel on kooskõlas ELi toimimise lepingu artikli 107 lõikega 3 muud ühist huvi pakkuvad eesmärgid. Mõnes olukorras lubatakse kõnealuse muud liiki abi puhul juhul, kui seda antakse ebasoodsates tingimustes olevas piirkonnas asutatud ettevõtjatele, kohaldada suuremat abi osakaalu, et võtta arvesse nende eriprobleeme sellistes piirkondades (2).

5.

Regionaalabi saab mängida olulist rolli ainult siis, kui seda kasutatakse säästlikult ja proportsionaalselt ning kui see koondatakse Euroopa Liidu kõige ebasoodsamas olukorras olevatesse piirkondadesse (3). Lubatud abi piirmäärad peaksid kajastama eelkõige asjaomaste piirkondade arengut mõjutavate probleemide suhtelist tõsidust. Vähem soodsas olukorras oleva piirkonna arendamiseks antava abi eelised peavad kaaluma üles konkurentsimoonutused, mida see kaasa toob (4). Abi positiivsele mõjule antav kaal tõenäoliselt varieerub olenevalt aluslepingu artikli 107 lõike 3 alusel kohaldatavast erandist, mis võimaldab artikli 107 lõike 3 punktiga a hõlmatud kõige ebasoodsamas olukorras olevate piirkondade puhul aktsepteerida suuremat konkurentsimoonutust, kui artikli 107 lõike 3 punktis c käsitletud juhtudel (5).

6.

Regionaalabi võib tõhusalt edendada ebasoodsas olukorras olevate piirkondade majandusarengut üksnes juhul, kui seda antakse selleks, et soodustada lisainvesteeringuid või majandustegevust nendes piirkondades. Teatavatel väga piiratud, täpselt määratletud juhtudel võivad teatava piirkonna probleemid, mis takistavad majandustegevuse ligimeelitamist või säilitamist, olla nii tõsised või püsivad, et üksnes investeeringuteks ettenähtud abist piirkonna arendamiseks ei piisa. Üksnes sellistel juhtudel võib investeeringuteks ettenähtud regionaalabile lisada investeeringuga mitteseotud regionaalse tegevusabi.

7.

8. mai 2012. aasta teatises riigiabi ajakohastamise kohta (6) tõi komisjon välja riigiabi kontrolli ajakohastamise kolm eesmärki:

8.

Eelkõige sooviti teatisega luua ühine lähenemisviis eri suuniste ja raamistike läbivaatamisel, eesmärgiga tugevdada siseturgu ning tõhustada avaliku sektori kulutusi tänu riigiabi suuremale panusele ühist huvi pakkuvate eesmärkide saavutamisel, uurida põhjalikumalt ergutavat mõju, piirata abi miinimumini ning kaaluda abi võimalikke negatiivseid mõjusid konkurentsile ja kaubandusele. Käesolevates suunistes esitatud kokkusobivustingimused põhinevad ühistel hindamispõhimõtetel ning neid kohaldatakse teatatud abikavade ja üksikabi suhtes.

9.

Regionaalabi terase- (7) ja sünteetiliste kiudude (8) sektoritele ei peeta siseturuga kokkusobivaks.

10.

Komisjon kohaldab käesolevates suunistes kehtestatud põhimõtteid regionaalabi suhtes kõikides majandustegevuse valdkondades (9), välja arvatud kalandus ja vesiviljelus (10), põllumajandus (11) ja transport (12), mida reguleeritakse eriõigusaktides sätestatud erieeskirjadega, mis võivad osaliselt või täielikult erineda käesolevatest suunistest. Komisjon kohaldab käesolevaid suuniseid põllumajandustoodete töötlemise suhtes mittepõllumajanduslikeks toodeteks ning selliste toodete turustamise suhtes. Käesolevaid suuniseid kohaldatakse abimeetmete suhtes, millega toetatakse tegevust, mis jääb ELi toimimise lepingu artikli 42 reguleerimisalast välja, kuid on hõlmatud maaelu arengu määrusega, ning mida kaasrahastatakse Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist või mis antakse selliste kaasrahastatavate meetmete riikliku lisafinantseerimise raames, kui valdkondlike eeskirjadega pole ette nähtud teisiti.

11.

Suuniseid ei kohaldata lennujaamadele (13) või energeetikasektorile (14) antava riigiabi suhtes.

12.

Investeerimiseks ettenähtud regionaalabi lairibavõrkudele võib pidada siseturuga kokkusobivaks, kui see vastab lisaks käesolevates suunistes sätestatud üldtingimustele ka järgmistele eritingimustele: i) abi antakse ainult piirkondadele, kus puudub sama kategooria võrk (tavaline lairibavõrk või järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrk) ja kus seda lähitulevikus tõenäoliselt välja ei arendata; ii) abi saav võrguoperaator pakub aktiivset ja passiivset hulgijuurdepääsu õiglastel ja mittediskrimineerivatel tingimustel, andes võimaluse ka tõhusaks ja täielikuks teenuste eraldamiseks; iii) abi antakse konkurentsipõhise valikuprotsessi alusel kooskõlas lairibasuuniste (15) punkti 78 alapunktidega c ja d.

13.

Investeeringuteks ettenähtud regionaalabi teadustöö infrastruktuurile (16) võib pidada siseturuga kokkusobivaks, kui see lisaks käesolevates suunistes sätestatud üldtingimustele sõltub kõnealusele infrastruktuurile läbipaistva ja mittediskrimineeriva juurdepääsu tagamisest.

14.

Piirkondlikud raskused investeerimisel või majandustegevuse säilitamisel vähem arenenud piirkonnas mõjutavad suurettevõtjaid tavaliselt vähem kui väikseid ja keskmise suurusega ettevõtjaid (VKEd). Esiteks saavad suurettevõtjad hõlpsamini kapitali ja krediiti ülemaailmsetel turgudel ning finantsteenuste piiratum pakkumine ebasoodsas olukorras olevas konkreetses piirkonnas takistab neid vähem. Teiseks saavad suurettevõtjate investeeringud tekitada mastaabisäästu, mis vähendab kohaspetsiifilisi algseid kulusid ning ei ole paljuski seotud piirkonnaga, milles investeering tehakse. Kolmandaks on investeeringuid tegevatel suurettevõtjatel tavaliselt oluline mõjuvõim läbirääkimistel ametiasutustega, mis võib põhjustada abi andmist ilma vajaduse või piisava põhjenduseta. Lõpetuseks on suurettevõtjad suurema tõenäosusega olulised osalised asjaomasel turul ning sellest tulenevalt võivad investeeringud, milleks abi antakse, moonutada konkurentsi ja kaubandust siseturul.

15.

Kuna suurettevõtjate investeeringutele antaval regionaalabil tõenäoliselt puudub ergutav mõju, ei saa seda pidada aluslepingu artikli 107 lõike 3 punkti c kohaselt siseturuga kokkusobivaks, välja arvatud juhul, kui seda antakse alginvesteeringuteks, mille abil käivitatakse asjaomases piirkonnas uusi tegevusi (17), või juba tegutsevate ettevõtete laienemiseks uutele tooteturgudele või protsessiuuendusteks.

16.

Regionaalabi ettevõtja jooksvate kulude vähendamiseks on tegevusabi ning seda ei peeta siseturuga kokkusobivaks, välja arvatud juhul, kui seda antakse ebasoodsas olukorras olevates piirkondades asuvate ettevõtjate eriprobleemide lahendamiseks või püsivalt ebasoodsate tingimuste leevendamiseks. Tegevusabi saab pidada siseturuga kokkusobivaks, kui selle eesmärk on vähendada ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punkti a alla kuuluvates, eriti ebasoodsas olukorras olevates piirkondades asuvate VKEde ees seisvaid eriprobleeme või hüvitada lisakulusid, mis kaasnevad äärepoolseimate piirkondade majandustegevusega, või takistada või piirata elanike arvu vähenemist väga hõredalt asustatud aladel.

17.

Tegevusabi ettevõtjatele, kelle põhitegevusala kuulub NACE Rev. 2 majanduse tegevusalade statistilise klassifikaatori (18) jao K (finants- ja kindlustustegevus) alla, või ettevõtjatele, kes teostavad kontsernisisest tegevust ja kelle põhitegevus kuulub NACE Rev. 2 klasside 70.10 (peakontorite tegevus) või 70.22 (äri- ja muu juhtimisalane nõustamine) alla, ei peeta siseturuga kokkusobivaks.

18.

Regionaalabi ei tohi anda raskustes olevatele äriühingutele, mis on määratletud ühenduse suunistes raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava riigiabi kohta (19), nende muudatustes või neid asendavates dokumentides.

19.

Hinnates regionaalabi ettevõtjale, kellele komisjoni eelneva otsuse alusel, millega abi on tunnistatud ebaseaduslikuks ja siseturuga kokkusobimatuks, on esitatud seni täitmata korraldus abi tagasimaksmiseks, võtab komisjon arvesse tagasimaksmata abisummat (20).

20.

Käesolevates suunistes kasutatakse järgmisi mõisteid:

21.

Põhimõtteliselt peavad liikmesriigid vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 108 lõikele 3 (23) teatama regionaalabi meetmetest, välja arvatud meetmed, mis vastavad grupierandi määruses sätestatud tingimustele; komisjon võttis grupierandi määruse vastu vastavalt nõukogu 7. mai 1998. aasta määruse (EÜ) nr 994/98 (milles käsitletakse Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklite 92 ja 93 kohaldamist teatavate horisontaalse riigiabi liikide suhtes, nn võimaldamismäärus) (24) artiklile 1.

22.

Komisjon kohaldab käesolevaid suuniseid teatatud regionaalabi kavade ja üksikabi suhtes.

23.

Teatatud kava alusel antud üksikabi suhtes kehtib ELi toimimise lepingu artikli 108 lõike 3 kohane teatamiskohustus, kui kõigist allikatest antud abi ületab teatamiskünnist (25) või kui seda antakse abisaajale, kes on sulgenud EMPs sama või sarnase tegevuse kaks aastat enne abi taotlemise kuupäeva või kellel on abi taotlemise hetkel kavatsus selline tegevus sulgeda kahe aasta jooksul pärast taotletava investeeringu lõpuleviimist.

24.

Investeeringuteks ettenähtud abi suhtes, mida antakse suurettevõtjatele punkti c alal asuva olemasoleva ettevõtte tegevuse laiendamiseks uutele tooteturgudele, kehtib ELi toimimise lepingu artikli 108 lõike 3 kohane teatamiskohustus.

25.

Hinnates, kas teatatud abimeedet saab pidada siseturuga kokkusobivaks, analüüsib komisjon üldiselt, kas meetme ülesehitus tagab selle, et abimeetme positiivne mõju ühist huvi teeniva eesmärgi saavutamisele kaalub üles võimalikud negatiivsed mõjud kaubandusele ja konkurentsile.

26.

8. mai 2012. aasta teatises riigiabi ajakohastamise kohta rõhutati vajadust kindlaks teha ja määratleda ühised põhimõtted, mida komisjon kohaldab kõigi abimeetmete kokkusobivuse hindamisel. Seetõttu peab komisjon abimeedet ELi toimimise lepinguga kokkusobivaks üksnes juhul, kui see vastab kõigile järgmistele tingimustele:

27.

Nagu on kirjeldatud käesolevate suuniste jaotises 4, võib teatavat liiki kavade üldise mõju uurimiseks täiendavalt kehtestada järelhindamise nõude. Sellistel juhtudel võib komisjon piirata kavade kestust (harilikult nelja aasta või veelgi lühema ajaga), võimalusega hiljem teatada nende pikendamisest.

28.

Kui riigiabimeede või selle tingimused (sh selle rahastamisviis, kui see on meetme lahutamatu osa) kujutavad endast ELi õiguse mitteeristatavat rikkumist, ei saa nimetatud abi pidada siseturuga kokkusobivaks (26).

29.

Hinnates mis tahes üksikabi kokkusobivust siseturuga, võtab komisjon arvesse ELi toimimise lepingu artiklite 101 või 102 rikkumist käsitlevaid menetlusi, mis võivad olla seotud abisaajaga ning mis võivad olla ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 kohase hindamise jaoks olulised (27).

30.

Regionaalabi esmane eesmärk on vähendada lõhesid Euroopa Liidu eri piirkondade arengu vahel. Selle võrdsete võimaluste ja ühtekuuluvuse eesmärgi kaudu võib regionaalabi aidata kaasa strateegia „Euroopa 2020” saavutamisele, tagades kaasava ja jätkusuutliku majanduskasvu.

31.

Regionaalabi kavad peaksid moodustama lahutamatu osa regionaalarengu strateegiast koos selgelt määratletud eesmärkidega ning need peaksid olema nende eesmärkidega vastavuses ja toetama nende saavutamist.

32.

Nii on see eelkõige meetmete puhul, mida rakendatakse kooskõlas regionaalarengu strateegiatega, mis on määratletud Euroopa Regionaalarengu Fondi (ERF), Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi raames eesmärgiga aidata kaasa strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide saavutamisele.

33.

Väljaspool rakenduskava esitatud abikavade puhul, mida rahastatakse ühtekuuluvuspoliitika vahenditest, peavad liikmesriigid näitama, et meede on järjepidev ja selle abil antakse panus asjaomase piirkonna arengu strateegiasse. Selleks võivad liikmesriigid toetuda eelnevate abikavade hinnangutele, abi andvate asutuste tehtud mõjuhinnangutele või eksperdiarvamustele. Selle tagamiseks, et abikava toetab sellist arengustrateegiat, peab see sisaldama süsteemi, mis võimaldab abi andvatel asutustel prioriseerida ja valida investeerimisprojekte vastavalt kava eesmärkidele (nt ametlikku hindamist kasutava lähenemise alusel) (28).

34.

Regionaalabikavadega võib punkti a aladel toetada VKEde või suurettevõtjate alginvesteeringuid. Punkti c aladel võib kavadega toetada VKEde alginvesteeringuid ning suurettevõtjate alginvesteeringuid uue tegevuse alustamiseks.

35.

Kava alusel abi andmisel individuaalsetele investeerimisprojektidele peab abi andev ametiasutus kinnitama, et valitud projekt toetab kava eesmärke ning seega asjaomase piirkonna arengustrateegiat. Selleks võib liikmesriik toetuda teabele, mis taotleja on esitanud käesolevatele suunistele lisatud vormil, kus tuleb kirjeldada investeeringu positiivset mõju asjaomasele alale (29).

36.

Selle tagamiseks, et investeering aitab reaalselt ja püsivalt kaasa asjaomase ala arengule, peab investeeringut asjaomasel alal säilitama vähemalt viis või VKEde puhul kolm aastat pärast investeeringu lõpuleviimist (30).

37.

Kui abi arvutatakse palgakulude alusel, peavad ametikohad olema täidetud kolme aasta jooksul pärast tööde lõpetamist. Iga investeeringuga loodud töökohta tuleb asjaomasel alal säilitada viis aastat pärast ametikoha esmakordset täitmist. Kõikide VKEde tehtud investeeringute korral võivad liikmesriigid lühendada investeeringu või töökohtade säilitamise viieaastast perioodi minimaalselt kolme aastani.

38.

Investeeringu elujõulisuse tagamiseks peab liikmesriik tagama, et abisaaja omavahenditest või välise rahastamise teel saadud rahaline panus on vähemalt 25 % (31) abikõlblikest kuludest ning see peab olema vormis, mille puhul on välistatud igasugune avalik finantsabi (32).

39.

Et riigiabimeetmetega ei kaasneks keskkonnakahju, peavad liikmesriigid tagama liidu keskkonnaalaste õigusaktide järgimise, mis hõlmab eelkõige vajadust hinnata keskkonnamõju, kui nii on õigusaktidega ette nähtud, ning tagama kõigi asjaomaste lubade olemasolu.

40.

Et näidata komisjonile teatatava, investeeringutele antava üksikabi panust piirkondlikusse arengusse, võivad liikmesriigid kasutada mitmesuguseid näitajaid, nagu näiteks allpool loetletud näitajad, mis võivad olla nii otsesed (nt otseselt loodud töökohad) kui ka kaudsed (nt piirkondlik innovatsioon):

41.

Liikmesriigid võivad viidata ka abisaaja äriplaanile, mis võib anda teavet loodavate töökohtade arvu, makstavate palkade (leibkondade jõukuse suurenemine ülekanduva mõjuna), kohalikelt tootjatelt hankimise mahu, investeeringuga loodava käibe ning piirkonnale täiendava maksutulu kaudu võimaliku kasu toomise kohta.

42.

Sihtotstarbelise üksikabi puhul (33) peab liikmesriik lisaks punktides 35-39 sätestatud nõuetele näitama, et projekt on kooskõlas asjaomase piirkonna arengustrateegiaga ning aitab sellele kaasa.

43.

Tegevusabi kavadega edendatakse ebasoodsates tingimustes olevate alade arengut ainult juhul, kui selliste alade probleemid on enne selgelt määratletud. Majandustegevuse ligimeelitamist või säilitamist takistavad probleemid võivad olla nii tõsised või püsivad, et investeeringuteks ettenähtud abist üksi selliste alade arendamiseks ei piisa.

44.

Punkti a alade VKEde konkreetsete probleemide lahendamiseks mõeldud abi puhul peavad asjaomased liikmesriigid tõendama kõnealuste konkreetsete probleemide olemasolu ja olulisust ning tegevusabi kava vajalikkust, kuna kõnealuseid konkreetseid probleeme ei ole võimalik lahendada investeeringuteks ettenähtud abiga.

45.

Äärepoolseimatele piirkondadele teatavate lisakulude hüvitamiseks mõeldud tegevusabi puhul on probleemid, mis selliste piirkondade arengut tõsiselt ja püsivalt takistavad, loetletud ELi toimimise lepingu artiklis 349: kaugus, isoleeritus, väike pindala, rasked looduslikud olud, majanduslik sõltuvus mõnest tootest. Asjaomane liikmesriik peab siiski tegema kindlaks selliste püsivat laadi ebasoodsate tingimustega seotud konkreetsed lisakulud, mille hüvitamiseks on tegevusabi kava mõeldud.

46.

Väga hõreda asustusega alade rahvastikukao takistamiseks või elanikkonna vähenemise piiramiseks mõeldud tegevusabi puhul peab asjaomane liikmesriik tõendama rahvastikukao ohtu asjaomases piirkonnas tegevusabi puudumisel.

47.

Et hinnata riigiabi vajalikkust ühist huvi pakkuva eesmärgi saavutamisel, peab kõigepealt tegema kindlaks lahendust vajava probleemi olemuse. Riigiabi peab olema suunatud olukordadele, kus abi toel saab saavutada suuremat edu kui turg ise seda suudaks pakkuda. See kehtib eelkõige juhtudel, kui napib riiklikke vahendeid.

48.

Riigiabimeede võib tõesti aidata teatavatel tingimustel korrigeerida turutõrkeid, parandades seega turgude tõhusat toimimist ning aidates kaasa konkurentsivõime tugevdamisele. Lisaks võib juhul, kui turg on toimiv, kuid saavutatud tulemused ei ole võrdsete võimaluste või ühtekuuluvuspoliitika seisukohast rahuldavad, riigiabi kasutada soovitumate, tasakaalustatumate tulemuste saavutamiseks.

49.

Abi puhul, mida antakse kooskõlas käesolevate suuniste punktiga 5 ette nähtud eeskirjadega regionaalabi kaardile kantud alade arendamiseks, leiab komisjon, et ilma riigi sekkumiseta ei toimi kõnealune turg ELi toimimise lepingus sätestatud ühtekuuluvuse eesmärkide kohaselt. Seepärast tuleks sellistele aladele antud abi pidada ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punktide a ja c kohaselt siseturuga kokkusobivaks.

50.

Teatatav abimeede peab olema sobiv poliitiline vahend ühist huvi pakkuva eesmärgi täitmiseks. Abimeedet ei peeta siseturuga kokkusobivaks, kui muud vähem moonutavad poliitika- või abivahendid võimaldavad saavutada sama positiivset regionaalarengusse.

51.

Investeeringuteks ettenähtud regionaalabi ei ole ainus poliitikavahend, mida liikmesriigid saavad kasutada ebasoodsas olukorras olevates piirkondades investeeringute toetamiseks ja töökohtade loomiseks. Liikmesriigid saavad võtta muid meetmeid, nagu infrastruktuuri arendamine, hariduse ja koolituse kvaliteedi või ärikeskkonna parandamine.

52.

Väljaspool rakenduskava esitatud abikava puhul, mida rahastatakse ühtekuuluvuspoliitika vahenditest, peavad liikmesriigid näitama, miks on regionaalabi asjakohane vahend ühise võrdsete võimaluste või ühtekuuluvuse eesmärgi saavutamiseks.

53.

Kui liikmesriik otsustab kehtestada valdkondliku abikava väljaspool punktis 32 mainitud vahenditest rahastatavat rakenduskava, peab ta tõendama sellise vahendi eeliseid, võrreldes mitut valdkonda hõlmava kava või muude poliitikavalikutega.

54.

Eelkõige võtab komisjon arvesse kavandatud abikava mõjuhindamisi, mille liikmesriik võib kättesaadavaks teha. Samuti võib kavandatud abikava asjakohasuse hindamisel arvesse võtta punktis 4 kirjeldatud järelhindamiste tulemusi.

55.

Sihtotstarbelise üksikabi korral peab liikmesriik tõendama, kuidas tagab selline abi asjaomase piirkonna arengu paremini kui kava alusel antav abi või muud liiki meetmed.

56.

Liikmesriik peab tõendama, et abi on asjakohane kava eesmärgi saavutamiseks, arvestades probleeme, mida abiga kavatsetakse lahendada. Abi asjakohasuse tõendamiseks võib liikmesriik arvutada abisumma eelnevalt kindla summana, mis katab eeldatavad lisakulud konkreetsel perioodil, et motiveerida ettevõtjaid hoidma kulusid kontrolli all ning oma äritegevust tõhustama (34).

57.

Regionaalabi võib anda mitmesuguses vormis. Liikmesriik peaks siiski tagama, et abi antakse vormis, mis kaubandust ja konkurentsi tõenäoliselt kõige vähem moonutab. Seega, kui abi antakse vormis, mis annab otsese varalise kasu (nt otsetoetused, vabastused või soodustused seoses maksude, sotsiaalkindlustusmaksete või muude kohustuslike tasudega või maa, kauba või teenuste saamine soodsate hindadega jms), peab liikmesriik tõendama, miks ei ole asjakohased muud, potentsiaalselt vähem moonutavad abivormid, nagu tagasimakstavad ettemaksed, või abivormid, mis põhinevad võlal või omakapitaliinstrumentidel (nt madala intressiga laenud või intressisoodustused, riigi tagatised, aktsiate ostmine või alternatiivne kapitali andmine soodsatel tingimustel).

58.

Rakenduskavade eesmärke ja prioriteete rakendavate abikavade puhul peetakse asjakohaseks vahendiks konkreetses rakenduskavas valitud rahastamisvahendit.

59.

Samuti võib kavandatud abivahendi asjakohasuse hindamisel arvesse võtta punktis 4 kirjeldatud järelhindamiste tulemusi.

60.

Regionaalabi saab lugeda siseturuga kokkusobivaks üksnes juhul, kui sellel on ergutav mõju. Ergutav mõju esineb siis, kui abi muudab ettevõtja käitumist nii, et see hakkab tegelema piirkonna arengut toetava lisategevusega, mida ta ilma abita ei teeks või teeks piiratult või eri viisil või muus kohas. Abiga ei tohi subsideerida sellise tegevuse kulusid, mida ettevõtja teeks niisamagi, ning sellega ei tohi hüvitada majandustegevuse tavalist äririski.

61.

Ergutava mõju esinemist saab tõendada kahe võimaliku stsenaariumi korral:

62.

Kui abi ei muuda abisaaja käitumist, stimuleerides (lisa)investeeringuid asjaomases piirkonnas, võib võtta seisukoha, et sama investeering tehtaks piirkonnas ka ilma abita. Sellisel abil puudub ergutav mõju regionaalarengu eesmärgi saavutamisele ning seda ei saa kiita heaks kui siseturuga kokkusobivat.

63.

ELi õigusaktides kehtestatud standardite täitmiseks vajalikeks investeeringuteks punkti a aladel ühtekuuluvuspoliitika vahendite kaudu antava regionaalabi puhul võidakse siiski järeldada, et abil on ergutav mõju, kui abi puudumisel ei oleks abisaajal võimalik teha piisavalt tulusat investeeringut asjaomases piirkonnas, mis viiks omakorda äriühingu sulgemiseni kõnealuses piirkonnas.

64.

Töid, mida konkreetne investeering võimaldab teha, võib alustada alles pärast abitaotluse esitamist.

65.

Kui töödega alustatakse enne abitaotluse esitamist, ei peeta selle investeeringuga seotud mis tahes abi siseturuga kokkusobivaks.

66.

Liikmesriigid peavad kasutusele võtma käesolevatele suunistele lisatud standardse abitaotluse vormi (36). Taotluse vormil peavad VKEd ja suurettevõtjad selgitama, mis oleks juhtunud siis, kui nad ei oleks abi saanud, osutades, milline punktis 61 kirjeldatud stsenaarium on kohaldatav.

67.

Lisaks peavad suurettevõtjad esitama dokumentaalsed tõendid taotlusvormil kirjeldatud vastupidise stsenaariumi toetamiseks. VKEde suhtes sellist kohustust ei kohaldata.

68.

Abi andev ametiasutus peaks kontrollima vastupidise stsenaariumi usaldusväärsust ning kinnitama, et regionaalabil on punktis 61 kirjeldatud vajalik ergutav mõju. Vastupidine stsenaarium on usaldusväärne, kui see on ehtne ja seotud otsuse tegemise tingimustega ajal, mil abisaaja teeb investeeringu kohta otsuse.

69.

Lisaks punktidega 64-67 ette nähtud nõuetele peab liikmesriik teatatava üksikabi (37) puhul esitama selged tõendid selle kohta, et abi mõjutab reaalselt investeeringu või asukoha valikut (38). Tuleb täpsustada, millist punktis 61 kirjeldatud stsenaariumi kohaldatakse. Põhjaliku hindamise võimaldamiseks peab liikmesriik esitama lisaks teabele abistatava projekti kohta ka põhjaliku kirjelduse vastupidise stsenaariumi kohta, mis põhineb eeldusel, et abisaaja ei saa abi üheltki EMP avaliku sektori asutuselt.

70.

1. stsenaariumi korral võib liikmesriik tõendada abi ergutava mõju olemasolu, esitades äriühingu dokumendid, mis näitavad, et ilma abita ei oleks investeering piisavalt kasumlik.

71.

2. stsenaariumi korral võib liikmesriik tõendada abi ergutava mõju olemasolu, esitades äriühingu dokumendid, millest nähtub, et võrreldud on asjaomases piirkonnas ja muus asukohas tehtava investeeringu kulusid ja kasusid. Komisjon kontrollib, kas sellised võrdlused on realistlikud.

72.

Liikmesriike kutsutakse eelkõige üles tuginema ametlikele juhatuse dokumentidele, riskihindamistele (sealhulgas kohaspetsiifiliste riskide hindamistele), finantsaruannetele, asutusesisestele äriplaanidele, eksperdiarvamustele ja muudele hinnatava investeerimisprojektiga seotud uuringutele. Ergutavat mõju võivad liikmesriikidel aidata tõendada dokumendid, mis sisaldavad teavet nõudluse, kulude ja finantsprognooside kohta ning milles täpsustatakse eri investeerimisstsenaariume, või dokumendid, mis esitatakse finantsasutustele.

73.

Seejuures ning eelkõige 1. stsenaariumi korral saab kasumlikkuse taset hinnata selliste meetodite abil, mida asjaomases tööstusharus üldiselt kasutatakse ning mis võivad hõlmata meetodeid projekti nüüdispuhasväärtuse (NPV) (39), sisemise tulumäära (IRR) (40) või rakendatud kapitalilt saadud keskmise kasumi (ROCE) hindamiseks. Projekti kasumlikkust võrreldakse tavapärase tulumääraga, mida äriühing kohaldab teiste sarnaste investeerimisprojektide suhtes. Kui sellised määrad ei ole teada, võrreldakse projekti kasumlikkust äriühingu kapitalikuludega tervikuna või asjaomases majandusharus tavapäraselt täheldatud tulumääradega.

74.

Kui abi ei muuda abisaaja käitumist, stimuleerides (lisa)investeeringut asjaomases piirkonnas, ei ole sellel piirkonnale positiivset mõju. Sellest tulenevalt ei peeta abi siseturuga kokkusobivaks juhtudel, kus tundub, et sama investeering tehtaks piirkonnas ka ilma abita.

75.

Tegevusabi kavade puhul esineb abi ergutav mõju juhul, kui on tõenäoline, et abi puudumise korral oleks majandustegevuse tase tulenevalt probleemidest, mida abiga kavatsetakse lahendada, abistatavas piirkonnas oluliselt madalam.

76.

Seetõttu leiab komisjon, et abi ergutab täiendavat majandustegevust asjaomastes piirkondades juhul, kui liikmesriik on tõendanud selliste probleemide esinemist ja olulisust asjaomasel alal (vt punktid 44–46).

77.

Põhimõtteliselt tuleb abi piirata miinimumini, mis on vajalik lisainvesteeringute tekitamiseks või tegevuse ergutamiseks asjaomases piirkonnas.

78.

Üldreeglina peetakse teatatavat üksikabi piiratuks miinimumini, kui abisumma vastab abistatavas piirkonnas investeeringu rakendamise täiendavatele netokuludele, võrreldes vastupidise olukorraga, kus abi ei anta. Ka teatatavate kavade alusel suurettevõtjatele antava, investeeringuteks ettenähtud abi korral peavad liikmesriigid täiendavate netokulude meetodiga tagama, et abisumma piirdub miinimumiga.

79.

1. stsenaariumi (investeerimisotsused) korral ei tohiks abisumma seega ületada projektile piisavalt kasumlikkust tagavat miinimumi, näiteks taset, mis on vajalik selleks, et projekti sisemine tulumäär ületaks tavapärast tulumäära, mida asjaomane ettevõtja kohaldab teiste sarnaste investeerimisprojektide suhtes, või et sisemine tulumäär ületaks äriühingu kapitalikulusid tervikuna või asjaomases majandusharus tavapäraselt täheldatud tulumäärasid.

80.

2. stsenaariumi korral (asukoha valik) ei tohiks abisumma ületada sihtpiirkonnas tehtud investeeringu nüüdispuhasväärtuse ja muus asukohas tehtud investeeringu nüüdispuhasväärtuse vahet. Arvesse tuleb võtta kõiki asjakohaseid kulusid ja kasusid, sealhulgas näiteks haldus-, transpordi- ja koolituskulusid, mida ei kaeta koolitusabiga, ning ka palgaerinevusi. Kui aga alternatiivne asukoht paikneb EMPs, siis ei võeta arvesse selles kohas antud toetusi.

81.

Prognoositavuse ja võrdsete tingimuste tagamiseks kohaldab komisjon investeeringuteks ettenähtud abi puhul ülemmäärasid (41). Abi ülemmääral on kaks eesmärki.

82.

Esiteks tagavad abi ülemmäärad teatamisele kuuluvate kavade puhul VKEdele turvatunde – kuni abi osakaal jääb ülemmäärast allapoole, loetakse miinimumiga piirduva abi kriteerium täidetuks.

83.

Teiseks kasutatakse abi ülemmäärasid kõigil juhtudel punktides 79 ja 80 kirjeldatud täiendavate netokulude meetodi puhul ülempiirina.

84.

Abi ülemmäärad saadakse kolme kriteeriumi alusel:

85.

Sellest tulenevalt on lubatud seda suurem abi osakaal (millest võib tuleneda suurem kaubanduse ja konkurentsi moonutamine), mida vähem arenenud on sihtala ning kui abisaaja on VKE.

86.

Pidades silmas konkurentsi ja kaubanduse eeldatavalt suuremat moonutamist, tuleb suurte investeerimisprojektide abi ülemmäära punkti 20 alapunktis c kirjeldatud mehhanismi abil vähendada.

87.

VKEdele antava abi puhul võib kasutada jaotises 5.4 kirjeldatud kõrgemaid abi ülemmäärasid. VKEd ei või siiski kõnealuseid kõrgemaid ülemmäärasid kohaldada juhul, kui investeering on seotud suure investeerimisprojektiga.

88.

Suurettevõtjatele antava abi korral peab liikmesriik tagama, et abisumma vastab investeeringu rakendamise täiendavatele netokuludele asjaomases piirkonnas, võrreldes olukorraga, kui abi ei antaks. Punktides 79 ja 80 selgitatud meetodi kasutamine on piiratud abi ülemmääradega.

89.

Suurtele investeerimisprojektidele antava abi korral tuleb tagada, et abi ei ületaks vähendatud osakaalu. Kui abi antakse abisaajale investeeringuks, mida peetakse ühe investeerimisprojekti osaks, tuleb abi vähendada 50 miljonit eurot ületavate abikõlblike kulude suhtes (42).

90.

Abi ülemmäära ning abisumma projekti kohta peab arvutama abi andev ametiasutus abi andmise ajal. Abi osakaal tuleb arvutada brutotoetusekvivalendi alusel kas seoses investeeringu abikõlblike kogukuludega või abi taotlemise ajal abisaaja deklareeritud palgakuludega.

91.

Kui investeerimiskulude alusel arvutatud investeerimisabi ühendatakse palgakulude alusel arvutatud investeeringuteks ettenähtud regionaalabiga, ei tohi abi kogusumma ületada suurimat abisummat, mis saadakse ükskõik kumma arvutuse tulemusel, tuginedes abi lubatud ülemmäärale asjaomases piirkonnas.

92.

Investeeringuteks ettenähtud abi võib anda samaaegselt mitme regionaalabi kava alusel või koos sihtotstarbelise üksikabiga, eeldusel et abi kogusumma ei ületa abi ülemmäära projekti kohta; nimetatud ülemmäära peab eelnevalt arvutama esimene abi andev ametiasutus.

93.

Alginvesteeringute puhul Euroopa territoriaalse koostöö projektidesse, mis vastavad kriteeriumidele, mis on sätestatud määruses erisätete kohta, milles käsitletakse Euroopa Regionaalarengu Fondist toetuse andmist seoses eesmärgiga „Euroopa territoriaalne koostöö” (43) kohaldatakse kõigi projektis osalevate abisaajate suhtes abi sellist osakaalu, mida kohaldatakse alginvesteeringu alal. Kui alginvesteering tehti kahes või enamas abi saavas piirkonnas, siis on alginvesteeringu abi ülemmäär see, mida kohaldatakse piirkonnas, kus kantakse kõige suurem osa abikõlblikest kuludest. Alginvesteeringuid, mida teevad suurettevõtjad punkti c aladel, võib Euroopa territoriaalse koostöö projektide raames regionaalabiga toetada ainult juhul, kui tegemist on uutele tegevustele või toodetele suunatud alginvesteeringutega.

94.

Soetatav vara peaks olema uus, välja arvatud VKEde puhul ja ettevõtete omandamise korral (44).

95.

VKEde puhul on abikõlblikud ka investeeringuga seotud ettevalmistavate uuringute ja nõustamise kulud kuni 50 % ulatuses.

96.

Tootmisprotsessi põhjalikuks muutmiseks antud abi korral peavad abikõlblikud kulud ületama ajakohastatava tegevusega seotud vara kulumit eelneva kolme majandusaasta jooksul.

97.

Olemaoleva ettevõtte tegevuse mitmekesistamiseks antud abi puhul peavad abikõlblikud kulud ületama vähemalt 200 % võrra uuesti kasutatava vara arvestuslikku väärtust, mis on registreeritud tööde algusele eelneval majandusaastal.

98.

Renditud materiaalse vara omandamisega seotud kulusid võib arvesse võtta üksnes järgmistel tingimustel:

99.

Ettevõtte omandamise korral tuleks arvesse võtta üksnes ostjaga mitteseotud kolmandatelt isikutelt ostetud vara soetamise kulusid. Tehing peab toimuma turutingimustel. Kui abi varade soetamiseks on enne nende ostmist juba abi antud, tuleb sellise vara maksumus ettevõtte omandamisega seotud abikõlblikest kuludest maha arvata. Kui ettevõtte omandamisega kaasneb täiendav abikõlblik investeering, tuleb sellise investeeringuga seotud abikõlblikud kulud liita ettevõtte varade ostukuludele.

100.

Suurettevõtjate puhul on immateriaalse vara kulud abikõlblikud ainult kuni 50 % ulatuses projekti kõigist abikõlblikest investeerimiskuludest. VKEde puhul võib arvesse võtta kõiki immateriaalse varaga seotud kulusid.

101.

Abikõlblike investeerimiskulude arvutamisel arvesse võetav immateriaalne vara peab jääma seotuks asjaomase abistatava piirkonnaga ning seda ei tohi üle viia teistesse piirkondadesse. Selleks peab immateriaalne vara vastama järgmistele tingimustele:

102.

Immateriaalne vara peab olema arvatud abi saava ettevõtja varade hulka ja see peab jääma vähemalt viieks aastaks (VKEde puhul kolmeks aastaks) seotuks projektiga, mille jaoks abi antakse.

103.

Regionaalabi arvutamise aluseks võib võtta ka eeldatud palgakulud, mis tulenevad alginvesteeringu tulemusena loodud töökohtadest. Abiga saab hüvitada üksnes töötaja kaheaastase perioodi kohta arvutatud palgakulusid ning tulenev abi osakaal ei tohi olla suurem asjaomase piirkonna suhtes kohaldatavast abi osakaalust.

104.

1. stsenaariumi puhul (investeerimisotsus) teeb komisjon punktis 79 esitatud meetodit kasutades kindlaks, kas abisumma ületab projekti piisava kasumlikkuse tagamiseks vajalikku miinimumi.

105.

2. stsenaariumi korral (asukoha valik) võrdleb komisjon punktis 80 kirjeldatud meetodit kasutades investeeringu nüüdispuhasväärtust sihtpiirkonnas investeeringu nüüdispuhasväärtusega muus asukohas.

106.

Ergutava mõju analüüsimiseks kasutatud arvutusi võib kasutada ka abi proportsionaalsuse hindamiseks. Liikmesriik peab proportsionaalsust dokumentaalselt tõendama nt punktis 72 viidatud dokumentide alusel.

107.

Abi osakaal ei tohi ületada abi lubatud kohandatud osakaalu.

108.

Liikmesriik peab tõendama, et abi tase on proportsionaalne probleemidega, mida sellega soovitakse lahendada.

109.

Eelkõige peavad olema täidetud järgmised tingimused:

110.

Sellise abi puhul, millega hüvitatakse teatavad lisakulud äärepoolseimates piirkondades, peavad abikõlblikud kulud olema täielikult omistatavad ühele või mitmele püsivalt ebasoodsale tingimusele, millele on viidatud ELi toimimise lepingu artiklis 349. Sellised lisakulud ei tohi hõlmata transpordikulusid ja lisakulusid, mis võivad tuleneda teistest teguritest, ning neid peab mõõtma võrdluses asjaomase liikmesriigi teistes piirkondades asuvate sarnaste ettevõtete kuludega.

111.

Sellise abi korral, mis on ette nähtud VKEde teatavate eriprobleemide vähendamiseks punkti a aladel, peab abi taset kava kestuse jooksul järk-järgult vähendama (45).

112.

Et abi oleks siseturuga kokkusobiv, peab abimeetme negatiivne mõju konkurentsile ja kaubandusele olema piiratud ning väiksem kui positiivne mõju ühist huvi pakkuva eesmärgi saavutamisele. Teatavates olukordades, kui negatiivne mõju on selgelt positiivsest mõjust suurem, ei saa abi pidada siseturuga kokkusobivaks.

113.

Regionaalabi võib konkurentsi ja kaubandust moonutada peamiselt kahel viisil: tooteturgude moonutamine ja mõju asukohale. Mõlemat liiki moonutused võivad põhjustada ressursside ebatõhusat jaotumist (mis kahjustab siseturu toimimist) ning probleeme seoses majandustegevuse piirkondadevahelise jaotumisega.

114.

Riigiabi üks võimalik kahjulik mõju on see, et see takistab turumehhanismil saavutamast tõhusaid tulemusi, tasustades kõige tõhusamaid tootjaid ning avaldades kõige ebatõhusamatele survet olukorra parandamiseks, restruktureerimiseks või turult väljumiseks. Riigiabi tekitatud oluline tootmisvõimsuse suurenemine ebatõhusal turul võib eelkõige ebaõiglaselt moonutada konkurentsi, sest liigse tootmisvõimsuse loomine või jätkumine võib viia kasumimarginaalide pingestumiseni, konkurentide investeeringute vähenemiseni või isegi nende turult lahkumiseni. See võib tekitada olukorra, kus konkurendid, kes oleksid muidu suutelised turule jääma, sunnitakse sealt lahkuma. See võib ka takistada ettevõtete turulepääsu ja vähendada konkurentide soovi tegeleda innovatsiooniga. Selle tulemuseks on ebatõhusad turustruktuurid, mis on pikas perspektiivis kahjulikud ka tarbijatele. Abi kättesaadavus võib ka vähendada potentsiaalsete abisaajate valvsust ning soodustada nendepoolset põhjendamatute riskide võtmist. Pikaajaline mõju valdkonna üldisele tulemuslikkusele on tõenäoliselt negatiivne.

115.

Abil võib olla ka moonutav mõju, kuna see suurendab või säilitab abisaaja olulist turuvõimu. Ka siis, kui abi ei suurenda olulist turuvõimu otseselt, võib ta teha seda kaudselt, takistades olemasolevate konkurentide laienemist, ajendades neid turult lahkuma või muutes uute konkurentide turule tulemise ebasoodsaks.

116.

Peale tooteturgude moonutamise mõjutab regionaalabi oma olemuse tõttu ka majandustegevuse asukohta. Kui üks piirkond meelitab investeeringu ligi tänu abile, jääb teine ala sellest võimalusest ilma. Negatiivsed mõjud abist mõjutatud piirkondades avalduvad majandustegevuse vähenemises ja töökohtade kaotuses, sealhulgas allhankijate tasandil. Need võivad avalduda ka positiivsete välismõjude (nt klastriefekt, teadmiste ülekandumine, haridus ja koolitus, jne) kadumises.

117.

Regionaalabi geograafiline piiritletus eristab seda muudest horisontaalse abi vormidest. Regionaalabi eriomadus on see, et sellega soovitakse mõjutada investorite otsust investeerimisprojektide asukoha valimisel. Kui regionaalabiga hüvitatakse lisakulud, mis tulenevad piirkonna ebasoodsatest teguritest, ning toetatakse lisainvesteeringuid abistatavates piirkondades, meelitamata investeeringuid ära muudest abistatavatest piirkondadest, aitab see lisaks piirkonna arengule kaasa ka ühtekuuluvusele ja on lõppkokkuvõttes kasulik kogu liidule. Regionaalabi võimalikke negatiivseid mõjusid asukoha valikule on juba teataval määral piiratud regionaalabi kaartidega, millel määratakse ammendavalt kindlaks piirkonnad, millel on õigus saada regionaalabi, võttes arvesse võrdsete võimaluste ja ühtekuuluvuse poliitika eesmärke ning abi lubatud ülemmäära.. Ühtekuuluvuse eesmärgi raames antava abi tegeliku mõju hindamisel on siiski oluline aru saada, mis oleks juhtunud siis, kui abi ei oleks antud.

118.

Komisjon teeb kindlaks olukorrad, kus abi negatiivne mõju on positiivsest selgelt suurem, nii et abi ei saa pidada siseturuga kokkusobivaks.

119.

Komisjon kehtestab abi ülemmäärad. Need on kokkusobivuse määramisel põhinõudeks ning nende eesmärk on takistada riigiabi kasutamist projektides, mille puhul abisumma suhet abikõlblikesse kuludesse peetakse väga kõrgeks ning tõenäoliselt moonutavaks. Üldiselt on abi ülemmäär seda kõrgem, mida suurem on abisaava projekti positiivne mõju ja vajadus abi järele.

120.

1. stsenaariumi projektidel (investeerimisotsused), millega luuakse tootmisvõimsus struktuurselt absoluutses languses oleval turul, on komisjoni arvates negatiivne mõju, mida tõenäoliselt ei kaalu üles ükski positiivne mõju.

121.

2. stsenaariumi korral (asukohaotsused), kui ilma abita oleks investeering toimunud teises piirkonnas, kus regionaalabi osakaal on suurem või sama kui sihtpiirkonnas, on tegu negatiivse mõjuga, mida tõenäoliselt ei kaalu üles võimalik positiivne mõju, sest see on vastuolus regionaalabi aluspõhimõtetega (46).

122.

Kui abisaaja lõpetab sama või sarnase tegevuse EMP muus piirkonnas ja viib tegevuse üle sihtpiirkonda ning kui abi ja tegevuse üleviimise vahel on põhjuslik seos, on tegu negatiivse mõjuga, mida tõenäoliselt ei kaalu üles positiivsed elemendid.

123.

Teatatud meetmete hindamisel nõuab komisjon kogu teavet, mis on vajalik selle analüüsimiseks, kas riigiabi tekitab olulist töökohtade kaotust senistes asukohtades EMPs.

124.

Investeeringuteks ettenähtud abi kavad ei tohi tekitada olulisi konkurentsi- ja kaubandusmoonutusi. Isegi juhul, kui individuaalsel tasandil võib moonutusi pidada piiratuks (eeldusel et kõik investeeringuteks ettenähtud abi tingimused on täidetud), võivad kavad kumulatiivselt tekitada olulisi moonutusi. Sellised moonutused võivad olla seotud väljunditurgudega, luues või süvendades olukordi, kus esineb liigne tootmisvõimsus, või luues, suurendades või säilitades teatavate saajate olulist turuvõimu viisil, mis mõjutab negatiivselt dünaamilisi stiimuleid. Kavade alusel antav abi võib põhjustada ka majandustegevuse olulist vähenemist EMP teistes piirkondades. Juhul kui kavas keskendutakse teatavatele valdkondadele, on selliste moonutuste risk veelgi suurem.

125.

Seetõttu peab liikmesriik tõendama, et neid negatiivseid mõjusid piiratakse miinimumini, võttes arvesse näiteks asjakohaste projektide suurust, individuaalseid ja kumulatiivseid abisummasid, eeldatavaid abisaajaid ning sihtvaldkondade omadusi. Selleks et võimaldada komisjonil hinnata tõenäolisi negatiivseid mõjusid, võib liikmesriik esitada temale kättesaadava mõjuhindamise ning sarnaste varasemate kavade järelhindamised.

126.

Üksikutele projektidele kava alusel abi andes peab abi andev asutus kontrollima ja kinnitama, et abil puudub punktis 121 kirjeldatud selge negatiivne mõju. Kõnealune kontroll võib põhineda teabel, mille abisaaja esitab abi taotlemise ajal ning abitaotluse standardvormil esitatud deklaratsioonil, kus tuleb ära näidata alternatiivne asukoht abi puudumisel.

127.

Teatamisele kuuluva abi negatiivse mõju hindamisel eristab komisjon kaht vastupidist stsenaariumit, mida on kirjeldatud punktides 104 ja 105 eespool.

128.

1. stsenaariumi korral paneb komisjon erilist rõhku negatiivsetele mõjudele, mis on seotud hääbuvate tööstusharude liigse tootmisvõimsuse tekkimise, nende turult lahkumise ennetamise ja olulise turuvõimuga. Kõnealuseid negatiivseid mõjusid kirjeldatakse punktides 129–138 ning neid peab kompenseerima abi positiivne mõju. Kui aga tehakse kindlaks, et abil oleks punktis 120 kirjeldatud selge negatiivne mõju, ei saa abi pidada siseturuga kokkusobivaks, sest tõenäoliselt ei kaaluks seda üles ükski positiivne element.

129.

Selleks, et teha kindlaks ja hinnata võimalikke konkurentsi- ja kaubandusmoonutusi, peaksid liikmesriigid esitama tõendid, mis võimaldavad komisjonil teha kindlaks asjakohased tooteturud (st tooted, mida abisaaja käitumise muutumine mõjutab) ning teha kindlaks mõjutatud konkurendid ja kliendid/tarbijad.

130.

Komisjon kasutab selliste võimalike moonutuste hindamiseks mitmesuguseid kriteeriume, nagu asjaomase toote turu struktuur, turu tõhusus (kahanev või kasvav turg), abisaaja valimisprotsess, takistused turule sisenemisel ja turult lahkumisel ning toodete diferentseeritus.

131.

Kui ettevõtja toetub süsteemselt riigiabile, võib see näidata, et ettevõtja ei suuda ise konkurentsis püsida või et ta saab konkurentide ees ebaõiglaseid eeliseid.

132.

Komisjon eristab tooteturgude puhul kaht peamist võimalike negatiivsete mõjude allikat:

133.

Selleks, et hinnata, kas abi võib luua või säilitada ebatõhusaid turustruktuure, võtab komisjon arvesse projektiga loodud täiendavat tootmisvõimsust ning seda, kas turg on ebatõhus.

134.

Kui kõnealune turg on kasvav, on tavaliselt vähem põhjust muretseda, et abi mõjutab negatiivselt dünaamikastiimuleid või takistab ebaõiglaselt turult lahkumist või turule sisenemist.

135.

Suurem mure on õigustatud juhul, kui turud on languses. Selles osas eristab komisjon juhtumeid, kus kõnealune turg on pikas perspektiivis struktuurses languses (st sel on negatiivne kasvumäär), ning juhtumeid, kus kõnealune turg on suhtelises languses (st selle kasvumäär on positiivne, kuid ei ületa võrdlusaluseks olevat kasvumäära).

136.

Turu ebatõhusust mõõdetakse tavaliselt võrdluses EMP SKPga viimasel kolmel aastal enne projekti algust (võrdlusmäär); selle saab määrata ka järgmise kolme kuni viie aasta prognoositud kasvumäärade alusel. Näitajateks võivad olla asjaomaste turgude ennustatav kasv ja oodatav tootmisvõimsuse rakendamise aste, samuti tootmisvõimsuse kasvu tõenäoline mõju konkurentidele hindade ja kasumimarginaali kaudu.

137.

Teatavatel juhtudel ei ole abi mõju täielikuks hindamiseks asjakohane tooteturu kasvu hindamine EMPs, eriti juhul, kui geograafiline turg on ülemaailmne. Sellistel juhtudel kaalub komisjon abi mõju asjaomastele turustruktuuridele, eelkõige selle potentsiaali tõrjuda välja EMP tootjad.

138.

Olulise turuvõimu hindamiseks võtab komisjon arvesse abisaaja seisundit teataval perioodil enne abi saamist ja tema prognoositavat turuseisundit pärast investeeringu tegemist. Komisjon võtab arvesse abisaaja turuosa ja samuti abisaaja konkurentide turuosa ning vajadusel teisi asjaolusid, sealhulgas turu struktuuri, uurides turu koondumist, võimalikke turulepääsu takistusi (47), ostujõudu (48) ja turu laienemise ja sealt väljumise võimalikke takistusi.

139.

Kui vastupidise olukorra analüüs näitab, et ilma abita oleks investeering tehtud mõnes muus piirkonnas (2. stsenaarium), mis asjaomast toodet arvestades kuulub samale geograafilisele turule, ning kui abi on proportsionaalne, oleksid võimalikud tagajärjed seoses liigse tootmisvõimsuse või olulise turuvõimuga põhimõtteliselt samad abist hoolimata. Sellistel juhtudel kaalub abi positiivne mõju tõenäoliselt üles piiratud negatiivse mõju konkurentsile. Kui aga alternatiivne asukoht on EMPs, on komisjon eriti mures alternatiivse asukohaga seotud negatiivse mõju pärast ning seetõttu ei peeta abi juhul, kui sel on punktides 121 ja 122 kirjeldatud selge negatiivne mõju, siseturuga kokkusobivaks, kuna seda ei kompenseeriks tõenäoliselt ükski positiivne element.

140.

Kui abi on vajalik ja proportsionaalne alajaotises 3.2.3 kirjeldatud ühise eesmärgi saavutamiseks, kaaluvad positiivsed mõjud tõenäoliselt üles abi negatiivsed mõjud. Siiski võib abi mõnel juhul põhjustada turustruktuuri, valdkonna või tööstusharu muutusi, mis võib oluliselt moonutada konkurentsi turule sisenemisele või sealt lahkumisele takistuste tekitamise, asendamise mõjude või kaubandusvoogude ümberpaigutamise kaudu. Sellistel juhtudel ei kaalu võimalikud positiivsed mõjud tõenäoliselt üles kindlakstehtud negatiivseid mõjusid.

141.

Liikmesriigid peavad avaldama kesksel veebisaidil või mitme veebisaidi andmeid koondaval ühel veebisaidil (näiteks piirkondlikud veebisaidid) teatamisele kuuluvate riigiabimeetmete kohta vähemalt järgmise teabe: teatatud abikava tekst ja selle rakendussätted, abi andev asutus, toetusesaajad üksikult, abisumma abisaaja kohta ning abi osakaal. Kõnealused nõuded kehtivad nii teatatud kavade alusel antud üksikabi kui ka sihtotstarbelise üksikabi kohta. Selline teave avaldatakse pärast abi andmise otsuse tegemist, seda säilitatakse vähemalt 10 aastat ja see on üldsusele piiranguteta kättesaadav (49).

142.

Suurte konkurentsi- ja kaubandusmoonutuste vältimiseks võib komisjon nõuda, et teatavate kavade suhtes kohaldatakse ajapiirangut (tavaliselt kuni neli aastat) ning punktis 27 osutatud hindamist.

143.

Hinnatakse kavasid, millega võivad kaasneda eriti suured moonutused, st mis võivad konkurentsi märkimisväärselt piirata, kui nende rakendamist õigel ajal läbi ei vaadata,

144.

Võttes arvesse hindamise eesmärke ja vältimaks liikmesriikide ülemäärast koormamist seoses väiksemate abisummadega, kohaldatakse seda kohustust üksnes suure eelarvega abikavade suhtes, millel on uudseid omadusi või kui on ette näha märkimisväärseid muutusi turul, tehnoloogias või õiguslikus raamistikus. Hindamise peab läbi viima riigiabi andvast asutusest sõltumatu ekspert ühise metoodika alusel (50) ja selle tulemused avalikustatakse. Hindamise tulemused esitatakse komisjonile aegsasti, et oleks võimalik hinnata abikava võimalikku pikendamist, ja igal juhul abikava lõppedes. Hindamise täpne ulatus ja metoodika määratakse kindlaks abikava heaks kiitva otsusega. Kõigi järgnevate samalaadse eesmärgiga abikavade puhul tuleb arvesse võtta kõnealuse hindamise tulemusi.

145.

Käesolevas jaotises sätestab komisjon kriteeriumid ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punktide a ja c tingimustele vastavate piirkondade kindlakstegemiseks. Eespool mainitud tingimustele vastavad alad, mille liikmesriik soovib määrata punkti a või c aladeks, tuleb osutada regionaalabi kaardil, millest tuleb komisjonile teatada ning mille komisjon peab heaks kiitma, enne kui kõnealustel aladel asuvatele ettevõtjatele saab anda regionaalabi. Kaartidel peavad olema täpsustatud ka nende alade suhtes kohaldatavad abi ülemmäärad.

146.

Arvestades, et regionaalabi andmine on erand üldisest riigiabi keelust, mis on sätestatud ELi toimimise lepingu artikli 107 lõikes 1, leiab komisjon, et liidu punkti a ja punkti c alade elanikkond peab olema väiksem kui määramata aladel. Seega peaks määratud alade regionaalabiga hõlmatud elanikkond kokku olema väiksem kui 50 % liidu rahvastikust.

147.

Regionaalabi suunistes aastateks 2007–2013 (51) oli punkti a ja c alade hõlmatud elanikkonna piirmääraks määratud 42 % EL 25 rahvastikust (45,5 % EL 27 rahvastikust). Komisjon leiab, et elanikkonna koguhõlmatuse esialgset taset tuleks kohandada, et võtta arvesse paljude liikmesriikide praegust rasket majandusolukorda.

148.

Sellest tulenevalt määratakse aastateks 2014–2020 punkti a ja punkti c alade hõlmatuse ülemmääraks 46,53 % EL27 elanikkonnast (52).

149.

ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punktiga a on ette nähtud, et siseturuga kokkusobivaks võib pidada „abi majandusarengu edendamiseks niisugustes piirkondades, kus elatustase on erakordselt madal või kus valitseb tõsine tööpuudus, ja artiklis 349 osutatud piirkondades, arvestades nende struktuurilist, majanduslikku ja sotsiaalset olukorda”. Euroopa Kohus on leidnud, et „sõnade „erakordselt” ja „tõsine” kasutamine artikli 107 lõike 3 punktis a näitab, et selle erandi puhul peetakse silmas ainult neid piirkondi, kus majanduslik olukord on võrreldes [liiduga] tervikuna äärmiselt ebasoodne” (53).

150.

Komisjon leiab, et ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punktis a sätestatud tingimused on täidetud nende NUTS 2 piirkondade puhul (54), mille SKP elaniku kohta on alla 75 % liidu keskmisest või sellega võrdne (55).

151.

Sellest tulenevalt võib liikmesriik määrata punkti a aladeks järgmised piirkonnad:

152.

Abikõlblikud punkti a alad on liikmesriikide kaupa loetletud I lisas.

153.

ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punktiga c on ette nähtud, et siseturuga kokkusobivaks võib pidada „abi teatud majandustegevuse või teatud majanduspiirkondade arengu soodustamiseks, kui niisugune abi ei mõjuta ebasoovitavalt kaubandustingimusi määral, mis oleks vastuolus ühiste huvidega”. Euroopa Kohtu seisukoht on, et artikli 107 lõike 3 punktis c […] sätestatud erand võimaldab arendada teatavaid piirkondi ilma artikli 107 lõike 3 punktis a nimetatud majanduslikest tingimustest tulenevate piiranguteta, kui selline abi „ei mõjuta kaubandustingimusi ebasoodsalt sellisel määral, mis on vastuolus ühiste huvidega”. See säte annab komisjonile volituse ka sellise abi andmiseks, mis on ette nähtud majandusliku arengu soodustamiseks liikmesriigi piirkondades, mis on ebasoodsamas olukorras võrreldes selle riigi keskmise olukorraga (58).

154.

Liidu punkti c alade elanikkonna hõlmatuse ülempiiri (edaspidi „punkti c alade hõlmatus”) saamiseks arvatakse liidu abikõlblike punkti a alade elanikkond maha kogu elanikkonna hõlmatuse ülempiirist, mis on sätestatud punktis 148.

155.

Punkti c alasid on kaht liiki:

156.

Komisjon leiab, et igas asjakohases liikmesriigis peab punkti c alade hõlmatus olema piisav, et saada määrata punkti c aladeks piirkonnad, mis olid aastatel 2011–2013 regionaalabi kaardil tähistatud punkti a aladena (59).

157.

Komisjon leiab ka, et igas asjakohases liikmesriigis peab punkti c alade hõlmatus olema piisav, et saada määrata punkti c aladeks alad, kus rahvastikutihedus on väike.

158.

Sellest tulenevalt peetakse eelnevalt kindlaksmääratud punkti c aladeks järgmisi piirkondi:

159.

Eelnevalt kindlaksmääratud punkti c alade hõlmatuse erimäärad on sätestatud liikmesriikide kaupa I lisas. Hõlmatuse erimäärasid saab kasutada üksnes eelnevalt kindlaksmääratud punkti c alade määramisel.

160.

Liikmesriik võib määrata punkti c alaks punktis 158 viidatud eelnevalt kindlaksmääratud punkti c alad.

161.

Hõredalt asustatud aladeks peaks liikmesriik põhimõtteliselt määrama NUTS 2 piirkonnad, kus on alla 8 elaniku ruutkilomeetri kohta, või NUTS 3 piirkonnad, kus on alla 12,5 elaniku ruutkilomeetri kohta. Siiski võib liikmesriik määrata NUTS 3 piirkondade osasid, kus on alla 12,5 elaniku ruutkilomeetri kohta, või muid naaberalasid, mis asuvad nende NUTS 3 piirkondadega kõrvuti, eeldusel et määratud aladel on alla 12,5 elaniku ruutkilomeetri kohta ning et nende määramine ei ületa punktis 160 osutatud punkti c alade hõlmatuse erimäära.

162.

Eelnevalt kindlaksmääramata punkti c alade elanikkonna koguhõlmatuse ülempiir liidus saadakse, arvates liidu abikõlblike punkti a alade ning eelnevalt kindlaksmääratud punkti c alade elanikkonna maha koguhõlmatuse ülempiirist, mis on sätestatud punktis 148. Eelnevalt kindlaksmääramata punkti c alade hõlmatus jaotatakse liikmesriikide vahel II lisas sätestatud meetodi alusel.

163.

Majanduskriisist eriti tõsiselt mõjutatud liikmesriikide raskuste leevendamiseks leiab komisjon, et liikmesriikides, mis saavad finantsabi nõukogu määrusega (EÜ) nr 332/2002 (61) loodud keskmise tähtajaga rahalise abi süsteemi raames, mida kohaldatakse euroalasse mittekuuluvate liikmesriikide suhtes, või Euroopa finantsstabiilsusvahendi (62), Euroopa finantsstabiilsusmehhanismi (63) või Euroopa stabiilsusmehhanismi (64) raames, ei tuleks hõlmatuse ülempiiri aastatega 2007–2013 võrreldes vähendada.

164.

Regionaalabi kaartide järjepidevuse ning minimaalse tegevusulatuse tagamiseks kõikides liikmesriikides leiab komisjon, et ükski liikmesriik ei tohiks kaotada üle poole oma koguhõlmatusest võrreldes aastatega 2007–2013 ning et igas liikmesriigis peaks olema hõlmatud minimaalne elanikkond.

165.

Seetõttu suurendatakse erandina punktis 148 sätestatud üldisest hõlmatuse ülempiirist iga asjaomase liikmesriigi punkti c alade hõlmatuse ülempiiri vajaduse korral, nii et

166.

Eelnevalt kindlaksmääramata punkti c alade hõlmatus, sealhulgas turvavõrk ja minimaalne hõlmatud elanikkond, on sätestatud liikmesriikide kaupa I lisas.

167.

Komisjon leiab, et kriteeriumid, mida liikmesriigid kasutavad punkti c alade määramiseks, peaksid kajastama selliste olukordade mitmekesisust, milles võib olla põhjendatud regionaalabi andmine. Seetõttu peaksid kriteeriumid käsitlema teatavaid sotsiaalmajanduslikke, geograafilisi või struktuurseid probleeme ning nendega tuleks ette näha piisavad tagatised, et regionaalabi andmine ei mõjutaks negatiivselt kaubandustingimusi ulatuses, mis oleks vastuolus ühise huviga.

168.

Sellest tulenevalt võib liikmesriik määrata punkti c aladeks eelnevalt kindlaksmääramata punkti c alad, mis on kindlaks määratud järgmiste kriteeriumide alusel:

169.

Punktis 168 viidatud kriteeriumide kohaldamisel mõistetakse „naaberalade” all kõiki kohalike haldusüksuste (LAU 2) (73) alasid või terviklike LAU 2 alade rühma (74). LAU 2 alade rühma peetakse naaberalaks, kui igal rühma kuuluval alal on ühine halduspiir rühma teise alaga (75).

170.

Määratakse kindlaks vastavus iga liikmesriigi puhul lubatud elanikkonna hõlmatusele, võttes aluseks riikliku statistikaameti avaldatud kõige värskemad andmed asjakohaste alade koguelanikkonna kohta.

171.

Komisjon leiab, et investeeringuteks ettenähtud regionaalabi puhul peab abi ülemmäär võtma arvesse liidu piirkondade arengutaseme erinevuste olemust ja ulatust. Abi osakaalud peavad seetõttu olema punkti a aladel suuremad kui punkti c aladel.

172.

Abi osakaal punkti a aladel ei tohi olla suurem kui järgmised väärtused:

173.

Punktis 172 sätestatud abi ülemmäärasid võib suurendada kuni 20 protsendipunkti äärepoolseimates piirkondades, kus SKP elaniku kohta on alla 75 % EL 27 keskmisest või sellega võrdne, või kuni 10 protsendipunkti muudes äärepoolseimates piirkondades.

174.

Abi osakaal ei tohi ületada järgmisi väärtusi:

175.

Endistel punkti a aladel võib abi osakaalu 10 % brutotoetusekvivalendist ajavahemikul 1. juulist 2014 kuni 31. detsembrini 2017 suurendada kuni 5 protsendipunkti võrra.

176.

Kui punkti c ala piirneb punkti a alaga, võib NUTS 3 piirkonna või nende osade abi ülemmäära asjaomasel punkti a alaga külgneval punkti c alal vajaduse korral suurendada, et erinevus abi osatähtsuste vahel nendel aladel ei ületaks 15 protsendipunkti.

177.

Alajaotistes 5.4.1 ja 5.4.2 sätestatud abi ülemmäärasid võib suurendada kuni 20 protsendipunkti väikeste ettevõtjate ning kuni 10 protsendipunkti keskmise suurusega ettevõtjate puhul (76).

178.

Pärast käesolevate suuniste avaldamist Euroopa Liidu Teatajas peab iga liikmesriik teavitama komisjoni 1. jaanuarist 2014 kuni 31. detsembrini 2020 kohaldatava regionaalabi kaardist. Iga teatamine peab sisaldama III lisas sätestatud vormil nõutud teavet.

179.

Komisjon uurib iga regionaalabi kaarti, millest teda on teavitatud, lähtudes käesolevatest suunistest, ning võtab asjaomase liikmesriigi suhtes vastu regionaalabi kaarti heakskiitva otsuse. Kõik regionaalabi kaardid avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas ning need moodustavad käesolevate suuniste lahutamatu osa.

180.

Liikmesriik võib omal algatusel otsustada kehtestada riigi elanikkonna hõlmatuse reservi, mis koosneb erinevusest asjakohase riigi elanikkonna hõlmatuse ülempiiri (mille on määranud komisjon) (77) ning selle riigi regionaalabi kaardil määratud punkti a ja punkti c aladel kasutatud hõlmatuse vahel.

181.

Kui liikmesriik on otsustanud sellise reservi luua, võib ta igal ajal kasutada reservi uute punkti c alade lisamiseks kaardile, kuni saavutatakse riigi elanikkonna hõlmatuse ülempiir. Selleks võib liikmesriik toetuda kõige uuematele kättesaadavatele sotsiaalmajanduslikele andmetele, mis saadakse Eurostatilt või riigi statistikaametilt või muust tunnustatud allikast. Asjakohaste punkti c alade elanikkond arvutatakse algse kaardi koostamisel kasutatud rahvastikuandmete alusel.

182.

Liikmesriik peab teatama komisjonile elanikkonna reservi igast kavatsetavast kasutamisest uute punkti c alade lisamiseks enne selliste muudatuste rakendamist.

183.

Komisjon määrab 2016. aasta juunis kindlaks (78), kas mõnes NUTS 2 piirkonnas (79), mis ei ole kantud punkti a alana käesolevate suuniste I lisa loetellu, jääb SKP elaniku kohta alla 75 % EL-28 keskmisest, ning avaldab teatise analüüsi tulemuste kohta. Komisjon teeb eespool nimetatud ajal kindlaks, kas kõnealused alad võivad olla ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punkti a alusel regionaalabikõlblikud, ning määrab abi osakaalu taseme, mis vastab nende SKP-le elaniku kohta. Kui kõnealused alad määratakse kas eelnevalt kindlaksmääratud punkti c aladeks või eelnevalt kindlaksmääramata punkti c aladeks komisjoni poolt kooskõlas käesolevate suunistega heaks kiidetud riiklikul regionaalabi kaardil, kohandatakse vastavalt I lisas osutatud punkti c alade elanikkonna hõlmatuse protsenti. Komisjon avaldab I lisa muudatused. Liikmesriik võib punkti c aladele määratud kohandatud määra piires (80) muuta oma regionaalabi kaardil sisalduvat punkti c alade loetelu ajavahemikuks 1. jaanuar 2017 kuni 31. detsember 2020. Need muudatused ei tohi olla suuremad kui 50 % liikmesriigi punkti c alade kohandatud hõlmatusest.

184.

Punkti c alade loetelu muutmiseks võib liikmesriik viidata Eurostatilt, riigi statistikaametilt või muust tunnustatud allikast saadud andmetele, mis käsitlevad SKPd elaniku kohta ning töötuse määra, kasutades kolme viimase sellise aasta keskmist, mille kohta on sellised andmed olemas (muudetud kaardist teatamise ajal). Asjakohaste punkti c alade elanikkond arvutatakse esialgse kaardi koostamisel kasutatud rahvastikuandmete alusel.

185.

Liikmesriik peab teatama oma kaardi muudatustest seoses täiendavate punkti a alade lisamisega ja punkti c alade vahetamisega komisjonile enne muudatuste rakendamist ja hiljemalt 1. septembriks 2016.

186.

Komisjon pikendab regionaalabi suuniseid aastateks 2007–2013 (81) ja teatist ulatuslikele investeerimisprojektidele antava regionaalabi süvahindamise kriteeriumide kohta (82) kuni 30. juunini 2014.

187.

Regionaalabi kaardid, mis kiideti heaks 2007.–2013. aasta regionaalabi suuniste alusel, aeguvad 31. detsembril 2013. Seetõttu ei kohaldata üldise grupierandi määruse (83) alusel rakendatavate regionaalabi kavade suhtes kõnealuse määruse artikli 44 lõikes 3 sätestatud kuuekuulist üleminekuperioodi. Regionaalabi andmiseks pärast 31. detsembrit 2013 olemasolevate grupierandiga hõlmatud kavade alusel palutakse liikmesriikidel teatada regionaalabi kaartide pikendamisest õigeaegselt, nii et komisjonil oleks aega kiita kõnealuste kaartide pikendamine heaks enne 31. detsembrit 2013. Üldiselt aeguvad 2007.–2013. aasta regionaalabi suuniste alusel heaks kiidetud kavad 2013. aasta lõpus, nagu on kindlaks määratud komisjoni vastava otsusega. Selliste kavade mis tahes pikendamisest tuleb komisjonile õigeaegselt teatada.

188.

Komisjon kohaldab käesolevates suunistes sätestatud põhimõtteid pärast 30. juunit 2014 antava regionaalabi kokkusobivuse hindamisel. Ebaseaduslikult antud regionaalabi või regionaalabi, mida kavatsetakse anda pärast 31. detsembrit 2013 ning enne 1. juulit 2014, hinnatakse kooskõlas 2007.–2013. aasta regionaalabi suunistega.

189.

Kuna teatamised peavad olema vastavuses regionaalabi kaardiga, ei saa teatamist regionaalabi kavadest või abist, mida kavatsetakse anda pärast 30. juunit 2014, pidada täielikuks enne, kui komisjon on alajaotises 5.5 kirjeldatud korra alusel vastu võtnud otsuse asjaomase liikmesriigi regionaalabi kaardi heakskiitmise kohta. Sellest tulenevalt ei uuri komisjon põhimõtteliselt teateid regionaalabi kavade kohta, mida kavatsetakse kohaldada pärast 30. juunit 2014, või teateid üksikabi kohta, mida kavatsetakse anda pärast seda kuupäeva, enne kui on vastu võetud asjaomase liikmesriigi regionaalabi kaart.

190.

Komisjon leiab, et käesolevate suuniste rakendamine toob kaasa olulisi muudatusi liidus regionaalabi suhtes kohaldatavates eeskirjades. Peale selle tundub, et liidu muutunud majandus- ja sotsiaaltingimusi arvestades on vaja vaadata üle kõikide regionaalabi kavade, sealhulgas nii investeeringuteks ettenähtud abi kui ka tegevusabi kavade jätkuv õigustatus ja tõhusus.

191.

Kõnealustel põhjustel pakub komisjon ELi toimimise lepingu artikli 108 lõike 1 alusel liikmesriikidele välja järgmised asjakohased meetmed:

192.

Kooskõlas nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määrusega (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli 93 kohaldamiseks, ja komisjoni 21. aprilli 2004. aasta määrusega (EÜ) nr 794/2004, millega rakendatakse määrust (EÜ) nr 659/1999, peavad liikmesriigid esitama komisjonile aastaaruandeid.

193.

Liikmesriigid edastavad VI lisaga ette nähtud vormis komisjonile teavet kavade alusel antava mis tahes üksikabi kohta, mis ületab 3 miljonit eurot, 20 tööpäeva jooksul alates abi andmise päevast.

194.

Liikmesriigid peavad säilitama üksikasjalikud andmed kõigi abimeetmete kohta. Sellised andmed peavad sisaldama kogu teavet, mis on vajalik selleks, et näidata abikõlblike kulude ja abi ülemmäära suhtes kehtestatud tingimuste täitmist. Kõnealuseid andmeid tuleb säilitada abi andmise kuupäevast alates 10 aasta jooksul ning need tuleb nõudmise korral komisjonile esitada.

195.

Komisjon võib otsustada vaadata käesolevad suunised läbi või neid muuta igal ajal, kui see osutub vajalikuks konkurentsipoliitikaga seotud põhjustel või selleks, et võtta arvesse liidu muid poliitilisi strateegiaid ja rahvusvahelisi kohustusi või mis tahes muul põhjendatud juhul.