EUR-Lex Access to European Union law
This document is an excerpt from the EUR-Lex website
Document 52013DC0139
REPORT FROM THE COMMISSION TO THE EUROPEAN PARLIAMENT, THE COUNCIL AND THE EUROPEAN ECONOMIC AND SOCIAL COMMITTEE First Report on the application of Directive 2005/29/EC of the European Parliament and of the Council of 11 May 2005 concerning unfair business-to-consumer commercial practices in the internal market and amending Council Directive 84/450/EEC, Directives 97/7/EC, 98/27/EC and 2002/65/EC of the European Parliament and of the Council and Regulation (EC) No 2006/2004 of the European Parliament and of the Council (‘Unfair Commercial Practices Directive’)
KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE NING EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE Esimene aruanne Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiivi 2005/29/EÜ kohaldamise kohta, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul ning millega muudetakse nõukogu direktiivi 84/450/EMÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 97/7/EÜ, 98/27/EÜ ja 2002/65/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 2006/2004 (ebaausate kaubandustavade direktiiv)
KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE NING EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE Esimene aruanne Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiivi 2005/29/EÜ kohaldamise kohta, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul ning millega muudetakse nõukogu direktiivi 84/450/EMÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 97/7/EÜ, 98/27/EÜ ja 2002/65/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 2006/2004 (ebaausate kaubandustavade direktiiv)
/* COM/2013/0139 final */
KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE NING EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE Esimene aruanne Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiivi 2005/29/EÜ kohaldamise kohta, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul ning millega muudetakse nõukogu direktiivi 84/450/EMÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 97/7/EÜ, 98/27/EÜ ja 2002/65/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 2006/2004 (ebaausate kaubandustavade direktiiv) /* COM/2013/0139 final */
KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE,
NÕUKOGULE NING EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE Esimene aruanne Euroopa Parlamendi ja nõukogu
11. mai 2005. aasta direktiivi 2005/29/EÜ kohaldamise kohta, mis käsitleb
ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid
siseturul ning millega muudetakse nõukogu direktiivi 84/450/EMÜ, Euroopa
Parlamendi ja nõukogu direktiive 97/7/EÜ, 98/27/EÜ ja 2002/65/EÜ ning Euroopa
Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 2006/2004 (ebaausate kaubandustavade
direktiiv) 1. SISSEJUHATUS Käesolevas
aruandes[1]
antakse esimene hinnang ebaausate kaubandustavade direktiivi 2005/29/EÜ[2]
(direktiiv või ebaausate kaubandustavade direktiiv) kohaldamisele
liikmesriikides ja hinnatakse selle mõjusid. Aruanne on üks kesksetest
algatustest, mille eesmärgiks on Euroopa tarbijakaitse tegevuskava rakendamine[3]. Käesoleva aruande
tarbeks saadeti liikmesriikidele ja arvukatele sidusrühmadele 2011. aasta
jooksul eesmärgistatud küsimustikud[4].
Direktiivi kohaldamisel finantsteenuste ja kinnisvara valdkonnas[5]
tuginetakse käesolevas aruandes komisjoni nimel 2011/2012. aastal läbiviidud
uuringu käigus kogutud andmetele[6]. Ebaausate
kaubandustavade direktiiv võeti vastu 11. mail 2005. aastal. Selle sihiks on
tagada, et tarbijaid ei eksitataks ja ei rakendataks nende suhtes agressiivset
turustamist ja et mis tahes ELi ettevõtjate esitatud väide oleks selge, täpne
ja põhjendatud, võimaldades tarbijatel teha teadlikke ja mõtestatud valikuid.
Põhimõttepõhiste sätete eesmärk on kindlustada õigusraamistiku piisav
paindlikkus, et tulla toime uute müügimeetodite, toodete ja
turustamistehnikatega. Direktiiv on olemuselt horisontaalne ja hõlmab kõiki ettevõtja ja
tarbija vahelisi tehinguid, olgu siis väljaspool internetti või internetis,
kaasa arvatud nii kaubad kui ka teenused. Direktiivi
üldeesmärgid on kaasa aidata siseturu lõpuleviimisele, kõrvaldades tõkked, mis
tulenevad ebaausaid kaubandustavasid käsitlevate siseriiklike õigusaktide
erinevustest, ja tagada tarbijakaitse kõrge tase. 2. DIREKTIIVI ÜLEVÕTMINE 2.1. Ajakava Liikmesriigid olid kohustatud avaldama ja
vastu võtma meetmed direktiivi ülevõtmiseks 12. juuniks 2007, nii et need
jõustuksid siseriiklikul tasandil hiljemalt 12. detsembriks 2007. Direktiivi ülevõtmisel esines selle väga laia
kohaldamisvaldkonna tõttu siiski märkimisväärseid viivitusi. Direktiivi
siseturu klauslis[7]
sätestatud täieliku ühtlustamise eesmärk tähendas ka seda, et liikmesriikidel
tuli siseriiklikud õigusaktid kooskõlla viimise eesmärgil ulatuslikult läbi
vaadata. Direktiivi võtsid õigeaegselt üle ainult
üksikud liikmesriigid[8].
Viimane ülevõtmine leidis aset 2009. aasta lõpus,[9] suurem
osa riiklikest meetmetest rakendati 2008. ja 2009. aastal[10].
Komisjon pöördus Euroopa Kohtusse, selle tulemusena võttis Euroopa Kohus kahe
liikmesriigi[11]
suhtes vastu otsused, samal ajal kui teised menetlused lõpetati pärast
järgnenud meetmetest teatamist[12]. 2.2. Liikmesriikide
lähenemisviisid rakendamisel ja ülevõtmisprotsessi iseloomulikud jooned Liikmesriikide
tehnilised valikud ebaausate kaubandustavade direktiivi rakendamisel on
võimalik rühmitada kahte põhikategooriasse, sõltuvalt suurel määral sellest,
kas liikmesriikides kehtisid juba ebaausaid kaubandustavasid käsitlevad
õigusaktid või mitte. Mõned liikmesriigid lisasid selle olemasolevatesse
seadustesse: kõlvatu konkurentsi vastased seadused (Saksamaa, Austria, Taani,
Hispaania), tarbijakaitseseadustikud (Prantsusmaa, Itaalia, Bulgaaria, Tšehhi
Vabariik, Malta), tsiviilseadustikud (Madalmaad) või konkreetsed olemasolevad
seadused (Belgia, Soome ja Rootsi). Teised võtsid vastu uued sihtotstarbelised
õigusaktid, millega võeti ebaausate kaubandustavade direktiiv peaaegu
sõna-sõnalt üle (Ühendkuningriik, Portugal, Rumeenia, Ungari, Küpros, Poola,
Sloveenia, Slovakkia, Eesti, Iirimaa, Luksemburg, Läti, Leedu ja Kreeka). 2.3. Artikkel 4 – siseturu klausel Ebaausate
kaubandustavade direktiivi artikkel 4, mida tuntakse siseturu klauslina, kätkeb
direktiivi täieliku ühtlustamise toimet ja takistab liikmesriikidel selle
eeskirjadest kõrvale kalduda. Seda toimet kinnitas Euroopa Kohus kohtuasjas
Total Belgium ja teiste eelotsuste kontekstis,[13] kus kohus on järjepidevalt märkinud, et „direktiiv
ühtlustab need reeglid ühenduse tasandil täielikult. Seega, […] ei tohi
liikmesriigid võtta piiravamaid meetmeid kui direktiiviga kehtestatud ja seda
isegi kõrgema tarbijakaitse taseme saavutamise tagamiseks.” Täieliku
ühtlustamise aspekt on osutunud direktiivi rakendamisel kõige
problemaatilisemaks. Siseturu klausel on nõudnud riiklike õigussüsteemide märkimisväärset
kohandamist direktiivi sätetega. Liikmesriikidel tuli läbi viia siseriiklike
õigusaktide ulatuslik sõelumine ja tunnistada kehtetuks kõik direktiiviga
ühitamatud sätted. Kõnealused sätted puudutasid eelkõige konkreetsete
kaubandustavade keelde, mis ei sisaldunud direktiivi I lisas (igasugustel
tingimustel keelatud tavade nn must nimekiri), eelkõige müügi edendamise
valdkonnas. Siseturu klausli
mõjul on eksitavat reklaami ja ebaausaid kaubandustavasid ettevõtja ja tarbija
vahelistes tehingutes käsitlevad eeskirjad kõikjal ELis väga palju
lihtsustunud, asendades 27 riigisisest korda ühe eeskirjade kogumiga,
säilitades samal ajal tarbijakaitse kõrge taseme. Oluline oli ületada
konkreetsed õiguslikud tõkked, mis tulenesid ebaausaid kaubandustavasid käsitlevate
eeskirjade killustatusest, mis tõi nii ettevõtjate kui ka tarbijate jaoks kaasa
kulud, keerukuse ja ebakindluse. 2.4. Erandid Direktiivi artikli
3 lõikes 9 kehtestatakse ebaausate kaubandustavade direktiivi täieliku
ühtlustamise eesmärgi tähtis piirang, sätestades, et „„finantsteenuste” ja
kinnisvara suhtes võivad liikmesriigid käesoleva direktiiviga ühtlustatavas
valdkonnas kehtestada sellest rangemaid või üksikasjalikumaid nõudeid.” Minimaalset
ühtlustamist kohaldatakse seega nende kahe sektori suhtes. Põhjenduses 9
selgitatakse, et „finantsteenuste ja kinnisvara puhul on nende komplekssuse ja
nendega kaasneva suure riski tõttu vajalikud üksikasjalikud nõuded, sealhulgas
ettevõtjate positiivsed kohustused”. Liikmesriigid võivad kehtestada nendes
sektorites järelikult direktiivi sätetest kaugemale ulatuvaid eeskirju, kuni
need on kooskõlas ELi teiste õigusaktidega. Nagu allpool
selgitatud, näitasid konsultatsioonid, et seda piirangut ei ole finantsteenuste
ega kinnisvaraga seoses ühelgi juhul kaotatud. Teine ajutine
erand täieliku ühtlustamise põhimõttest puudutab siseriiklikke sätteid, millega
rakendatakse minimaalse ühtlustamise klausleid sisaldavaid direktiive.
Vastavalt artikli 3 lõikele 5 saavad liikmesriigid kuue aasta jooksul kuni 12.
juunini 2013 jätkuvalt kohaldada siseriiklikke õigusnorme,[14] mis on
käesolevast direktiivist rangemad või üksikasjalikumad ning millega
rakendatakse minimaalse ühtlustamise klausleid sisaldavaid ELi õigusakte[15]. Artikli 3 lõikes 6 märgitakse, et
liikmesriigid on kohustatud teatama komisjonile viivitamata artikli 3 lõike 5
alusel kohaldatud siseriiklikest sätetest. Ainult viis liikmesriiki teatavad, et nad on
säilitanud artikli 3 lõikel 5 põhinevad eeskirjad[16]. Üks
liikmesriik[17]
on näiteks teatanud sätetest, mis on seotud telereklaamiga alaealiste kaitse
eesmärgil, rakendades audiovisuaalmeedia teenuste direktiivi[18]. Teine
liikmesriik on jätnud teatamata rändmüügiga seotud piiravast meetmest[19].
Vastumeelsus tunnistada (12. juuniks 2013) kehtetuks teatavad riiklikud meetmed
võib selgitada, miks on artikli 3 lõiget 5 seni kasutanud vähesed
liikmesriigid. Komisjon on seisukohal, et erandit ei ole vaja
rohkem laiendada. Mõningad liikmesriigid on küll teatanud vajadusest kõnealuse
laiendamise järele, kuid vajadust kohaldada riiklikul tasandil teatavaid
eeskirju saab täita teiste ELi õigusaktide abil. 2.5. Ebaausate kaubandustavade
direktiivi ja ELi valdkondlike õigusaktide vaheline seos Direktiiv on
üldine õigusakt, mis hõlmab ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud
ebaausaid kaubandustavasid. See katab kõiki ettevõtja ja tarbija vaheliste
tehingutega seotud kaubandustavasid, kui selge sõnaga ei ole teisiti
sätestatud, nagu näiteks asutamistingimuste või lubade andmise kordade puhul
(vt artikli 3 lõige 8). Kui valdkondlikud õigusaktid on direktiivi üldsätetega
vastuolus, on ülimuslikud lex specialis’e ehk eriseaduse vastavad sätted[20]. Taoline
vastuolu tekib sageli seetõttu, et eriseadus sisaldab üksikasjalikumaid
lepingueelse teabe nõudeid või rangemaid eeskirju teabe tarbijatele esitamise
viisi kohta (vt direktiivi põhjendus 10). Konkreetsete ELi eeskirjade olemasolu
antud sektoris ei välista direktiivi kohaldamist: nendel juhtudel ja seoses
kõikide aspektidega, mida eriseadus ei kata, täiendab ebaausate kaubandustavade
direktiiv kõnealuseid valdkondlikke sätteid ja täidab tühimikud tarbijate
kaitsmisel ebaausate kaubandustavade eest[21]. 2.6. Ülevõtmise järelmeetmed Käesolevas
analüüsis osutatakse mitmes liikmesriigis esinevatele ebatäpsustele, mis on
üksikutel juhtudel seotud direktiivi kesksete mõistetega. Komisjoni talitused
on sellega seoses läbi viinud ulatusliku ülevõtmise kontrolli ja tegelevad
praegu asjaomaste liikmesriikidega struktureeritud dialoogi pidamisega. 3. DIREKTIIVI KOHALDAMINE 3.1. Ühtne kohaldamine 3.1.1. Euroopa Kohtu roll ja
kohtupraktika Euroopa Kohtu roll
selle tagamisel, et ELi õigusakte tõlgendataks ja kohaldataks kõikides
liikmesriikides ühesugusel viisil, on olnud seoses ebaausate kaubandustavade
direktiiviga ülioluline. Kohtu otsused on osutunud äärmiselt väärtuslikuks
üldiste küsimuste selgitamisel, mis on seotud direktiivi ja siseriiklike
õigusaktide vahelise seose ning konkreetsemate küsimustega, mis puudutavad
mõnede selle oluliste sätete tõlgendamist. Komisjon omalt poolt täidab Euroopa Kohtu
menetlustes amicus curiae ehk „kohtu sõbra” rolli. Euroopa Kohus on
alates 2009. aastast teinud mitme eelotsusetaotluse kohta otsuse, milles
kinnitatakse eelkõige direktiivi täieliku ühtlustamise eesmärki ja asjaolu, et
liikmesriigid ei saa säilitada riiklikke eeskirju, mis ulatuvad direktiivi
sätetest kaugemale. Sellega seoses on
kohus otsustanud, et järgmised siseriiklikud õigusnormid ei ole direktiiviga
kooskõlas: – Üldine seotud
pakkumiste keeld: ·
Liidetud kohtuasjades C-261/07 ja C-299/07 (Total Belgium,
23. aprill 2009) oli tegemist kütusefirmaga, mis pakub koos iga kütuseostuga
tasuta autoabiteenust ja ettevõttega, mis andis välja ajakirja, mis sisaldas
pesupoe sooduskupongi; ·
Kohtuasjas C-522/08 (Telekomunikacja Polska, 11.
märts 2010) oli tegemist telekommunikatsiooniettevõttega, mis oli seadnud
lairibaühenduse teenuste osutamise lepingu sõlmimise tingimuseks
telefoniteenuste lepingu sõlmimise. – Üldine
selliste kaubandustavade keeld, mis seavad tarbijate osalemise auhinnamängus
või loteriis sõltuvusse kauba või teenuse ostmisest: ·
Kohtuasjas C-304/08 (Plus Warenhandelsgesellschaft,
14. jaanuar 2010) käsitleti ettevõtte müügikampaaniat, mille puhul kutsuti
tarbijaid ostma kaupu, et saada teatav arv boonuspunkte, mis lubab neil osaleda
riikliku loto loosimistel. – Üldine
lisahüvedega müügi keeld, mille eesmärk ei ole ainuüksi tarbijakaitse, vaid
millel on ka muud eesmärgid: ·
Kohtuasjas C-540/08 (Mediaprint, 9. november 2010)
käsitleti päevalehte, mis oli korraldanud konkursi, milles tarbijad said osaleda
ajalehes ilmunud kupongi kasutades. Selles kohtuasjas väitis Austria valitsus,
et siseriiklik säte ei kuulunud direktiivi reguleerimisalasse, kuna selle
põhieesmärk oli ajakirjanduse pluralismi säilitamine Austrias; – Üldine
hinnaalandustest teavitamise keeld soodusmüügile eelneval ajavahemikul, kui
kõnealuse sätte eesmärk on tarbijate majandushuvide kaitsmine: ·
Kohtuasjas C-288/10 (Wamo, 30. juuni 2011)
käsitleti ettevõtet, mis saatis osale oma klientidest kutse püsiklientide
ostupäevadele, mis korraldati kaks nädalat enne soodusmüügiperioodi. ·
Kohtuasjas C-126/11 (Inno, 15. detsember 2011)
käsitleti püsikliendikaarti pakkunud ettevõtet, mis võimaldas klientidel kasu
saada mitmetest müügikampaaniatest, kaasa arvatud hinnaalandustest
soodusmüügieelsel perioodil. Väärib märkimist, et selles kohtuasjas oli Euroopa
Kohus seisukohal, et siseriiklik eeskiri ei kuulu direktiivi
reguleerimisalasse, kui selle ainuke eesmärk on eelotsusetaotluse esitanud
kohtu väite kohaselt konkurentsi kaitsmine[22]. – Tühjendusmüügist teavitamise keeld enne,
kui pädevalt kohalikult asutuselt on saadud asjakohane luba: ·
Kohtuasjas C-206/11 (Köck, 17. jaanuar 2013)
käsitleti Austria ettevõtjat, kes teatas ajalehes oma kaupluse tühjendusmüügist
ilma, et tal oleks seadusega ettenähtud haldusluba. Euroopa Kohus otsustas, et
kaubandustava, mis ei kuulu direktiivi I lisa reguleerimisalasse, ei või
keelata vaid põhjendusel, et tava jaoks ei ole saadud pädeva haldusasutuse
eelnevat luba, ega hinnanud, kas kaubandustava on ebaõiglane ebaausate kaubandustavade
direktiivi artiklites 5-9 sätestatud kriteeriumide kohaselt. Kohtuasjas
C-122/10 (Ving Sverige, 12. mai 2011) selgitas Euroopa Kohus direktiivi artikli
2 punktis i määratletud ostukutse mõistet. Kohus oli näiteks seisukohal, et
ostukutsega on tegemist niipea, kui on olemas visuaalne viide tootele ja
hinnale, ilma et tegelik ostumehhanism oleks kohe kättesaadav. Euroopa Kohus
märkis samuti, et direktiiv ei välista baashindade kasutamist, kuni sel viisil
esitatud teave täidab direktiivi nõudeid, võttes arvesse tegeliku juhtumi
asjaolusid. Asi puudutas puhkusetooteid müüvat reisibürood, mis avaldas
päevalehes kommertsteadaande, mis sisaldas reklaamitava reisi kohta ainult
piiratud teavet. Selles kohtuasjas järgis Euroopa Kohus komisjoni talituste
suunistes kasutatud lähenemisviisi, mis pooldas ostukutse laia määratlust[23]. Kohtuasjas
C-559/11 (Pelckmans Turnhout NV, 4. oktoober 2012) selgitas Euroopa Kohus, et
siseriiklik säte, mille eesmärk ei ole tarbijakaitse, ei kuulu direktiivi
reguleerimisalasse. Kohtuasjas käsitleti direktiivi kooskõla Belgia sättega,
mis keelab ettevõtjal avada müügikoha seitsmel päeval nädalas, nõudes seetõttu,
et ettevõtja valiks ühe nädalapäeva, mil müügikoht on suletud. Euroopa Kohus
oli seisukohal, et kõnealuse sätte eesmärk on üksnes turustussektori töötajate
huvide kaitsmine ja mitte tarbijakaitse. Kohtuasjas
C-428/11 (Purely Creative e.a., 18. oktoober 2012) paluti Euroopa Kohtul
esmakordselt tõlgendada direktiivi I lisa sätet, eelkõige punkti 31, mis
takistab ettevõtjatel luua tarbijatele muljet, et nad on juba võitnud auhinna,
kui auhinna kättesaamine toob kaasa raha maksmise või kulude kandmise.
Inglismaal olid mitmed ettevõtted levitanud otsepostitusi ja reklaamlehti,
sealhulgas kraabitavaid kuponge, mis pandi ajalehtede ja ajakirjade vahele ja
mis teavitasid saajaid auhinna võitmisest. Auhinna saamiseks pidi võitja
helistama tasulisele numbrile, saatma tekstisõnumi või võtma ühendust posti
teel. Euroopa Kohus oli seisukohal, et selline tegevus on keelatud isegi juhul,
kui tarbijal tekkivad kulud on auhinna väärtusega võrreldes väga väikesed
(näiteks postmargi puhul) ja olenemata sellest, kas kõnealuste kulude tasumine
toob ettevõtjale mingit kasu. Praegu on Euroopa
Kohtu menetluses veel kolm eelotsusetaotlust: ·
Kohtuasi C-435/11 (CHS Tour Services), milles
käsitletakse direktiivi artikli 5 tõlgendamist, eelkõige selles osas, kas
ebaausate kaubandustavade direktiiv nõuab eksitava tegevuse või tegevusetusega
seotud tegeliku juhtumi hindamisel ametialase hoolikuse nõuete eraldi uurimist
(sätestatud direktiivi artikli 5 lõike 2 punktis a); ·
Kohtuasi C-265/12 (Citroën Belux NV) seoses Belgia
õigusnormi, mis takistab ettevõtjatel teha seotud pakkumisi, kui vähemalt üks
komponent on finantsteenus, kooskõlaga direktiiviga (eelkõige selle artikli 3
lõikega 9); ·
Kohtuasi C-281/12 (Trento Sviluppo Centrale
Adriatica), milles eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib, kas ebaausate
kaubandustavade direktiiv nõuab rikkumise kindlakstegemisel, et lisaks
eksitavale tegevusele tuleb eraldi hinnata tarbijate majanduskäitumise olulist
moonutamist. 3.1.2. Komisjoni algatused Komisjon on võtnud
ülevõtmisprotsessi algusest saadik meetmeid, et aidata riiklikel asutustel ja
kohtutel saavutada direktiivi ühtne rakendamine ja järjekindel jõustamine. See
on eriti raske eesmärk valdkonnas, mida iseloomustavad riikide poliitika,
stiili ja jõustamistehnikate märkimisväärsed erinevused. 3.1.3. Ebaausate kaubandustavade
direktiivi suunised Komisjoni
talitused andsid 2009. aasta detsembris välja suunised[24] direktiivi
kohaldamise kohta, et luua ühtne arusaam ja ühtlustada tavad. Kõnealune
dokument, mis on kättesaadav 22 ELi ametlikus keeles, on aidanud selgitada
mõningaid problemaatiliseks peetud keskseid mõisteid ja sätteid. See sisaldab
praktilisi näiteid selle kohta, kuidas direktiiv töötab. Olenemata sellest, et
kõnealusel dokumendil puudub ametlik õiguslik staatus (siduv iseloom), on seda
laialdaselt kasutatud, sealhulgas seoses Euroopa Kohtu menetlustega[25] ning
riiklikes kohtutes ja ametiasutustes üksikjuhtumite hindamisel. Suunised on
muutuv dokument, mida ajakohastatakse regulaarselt, sest teadmised ebaausatest
kaubandustavadest täienevad. 3.1.4. Ebaausate kaubandustavade
direktiivi õiguslik andmebaas 2011. aasta juulis
algatas komisjon internetipõhise õigusandmebaasi (ebaausate kaubandustavade
direktiivi andmebaas)[26].
Andmebaasi hakati arendama 2008. aastal koos suunistega, et toetada direktiivi
ühtset kohaldamist ja piisavat/tõhusat jõustamist. Õigusandmebaas on
väga ulatuslik ja võimaldab üldsusele kasutajasõbralikul viisil juurdepääsu
liikmesriikide direktiiviga seotud seadustele ja kohtupraktikale, samuti
teistele kasulikele materjalidele, näiteks asjakohastele teadustöödele. Praegu
sisaldab see ligikaudu 330 õigusartiklit, 400 kohtuasja[27] ja 25
muud dokumenti (näiteks riiklike õiguskaitseasutuste vastuvõetud uuringuid või
suuniseid). Andmebaasis sisalduv teave on jagatud osadeks ja seda saab
filtreerida direktiivi konkreetse artikli, märksõnade, kohtupraktika ja
õigusalase kirjanduse alusel. Kõik osad on omavahel seotud ja võimaldavad
erinevate liikmesriikide vahel võrdlusi teha. Konkreetset riiki käsitlevad osad
sisaldavad alati ülevaadet riiklikust jõustamissüsteemist. Komisjon jätkab
ebaausate kaubandustavade direktiivi edasiarendamist, mida on kavas uue
kohtupraktika, õigusartiklite ja muu materjaliga korrapäraselt ajakohastada.
Eesmärk on luua võimaluse korral uus tarbijaõiguse andmebaas, liites ebaausate
kaubandustavade direktiivi andmebaasi ELi tarbijaõiguse lühikokkuvõtte
andmebaasiga[28].
Komisjoni talitused hindavad praegu olemasolevaid võimalusi toimiva seose
tagamiseks ebaausate kaubandustavade direktiivi andmebaasi ja e-õiguskeskkonna
portaali vahel[29]. 3.2. Direktiivi kohaldamisala Direktiivi
kohaldamisala on väga lai, nagu on sätestatud artikli 2 punktis d toodud
(ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud) kaubandustavade
määratlusega: „ettevõtjapoolne tegevus, tegevusetus, teguviis või esitusviis,
kommertsteadaanne, sealhulgas reklaam ja turustamine, mis on otseselt seotud
toote reklaamimise, müügi või tarnimisega tarbijatele”. Toodet kirjeldatakse
järgmiselt: „kaubad või teenused, sealhulgas kinnisvara ning õigused ja
kohustused”[30].
Direktiivi kohaldatakse kõikidele ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingute
suhtes ja kõikides sektorites. Lisaks ei kohaldata seda mitte üksnes tehingu
reklaamimise/turustamise etapil, vaid ka „pärast tootega seonduva äritehingu
sõlmimist ja selle ajal”[31].
See puudutab siiski ainult tarbijate majandushuvide kaitset seoses meetmetega,
mille eesmärk või tulemus on kaubandustava liigitamine ebaausaks, jättes välja
muud huvid, näiteks tervise ja ohutuse või keskkonna. Liikmesriikidele jäetakse
vabadus ebaausate kaubandustavade direktiivi kohaldamisala laiendamiseks või
teist liiki suhete reguleerimiseks kooskõlas ELi teiste õigusaktidega. Neile
jäetakse samuti vabadus määrata kindlaks ebaausate tavade mõju lepingu
kehtivusele, koostamisele või mõjule, arvestades, et ebaausate kaubandustavade
direktiiviga ei ühtlustata lepinguõigust[32]. 3.2.1. Laiendamisvajadus ettevõtja ja
tarbija vahelistest tehingutest väljapoole Küsimust
direktiivi laiendamise kohta ettevõtja ja tarbija vahelistest tehingutest
väljapoole on tõstatatud peamiselt seoses kolme liiki olukordadega. Direktiivi
kohaldamisalast on välja jäetud tehingud ettevõtjate vahel, tarbijate vahel või
olukorrad, kus tarbijad müüvad või tarnivad toote ettevõtjale. Liikmesriikidele
jäetakse küll vabadus kõnealuste suhete reguleerimiseks, kuid enamik neist on
valinud ebaausate kaubandustavade direktiivi rakendamise selle esialgses
ulatuses. Ettevõtjate vahelised tehingud Ainult neli
liikmesriiki kohaldavad praegu ebaausate kaubandustavade direktiivi mõningate
erisustega ka ettevõtjate vaheliste tehingute suhtes[33].
Ebaausate kaubandustavade direktiivi reguleerimisala laiendamise ELi tasandil
ettevõtjate vahelistele tehingutele tõstatasid minevikus mõned sidusrühmad
peamiselt eesmärgiga lahendada eksitavate ärikataloogide väljaandjate tegevuse
probleem, mis mõjutab põhiliselt väikeettevõtteid ja sõltumatuid
kutsetöötajaid. Selline tegevus on praegu keelatud direktiiviga 2006/114/EÜ
eksitava ja võrdleva reklaami kohta. Komisjon tegi oma hiljutises teatises
eksitava ja võrdleva reklaami direktiivi üldise toimimise kohta järelduse, et
selliste süsteemide paremaks tõkestamiseks tuleb olemasolevaid piiriüleseid
jõustamisvahendeid tugevdada ja praegune õigusraamistik läbi vaadata[34]. Tarbija ja ettevõtja vahelised suhted Riikide
täitevasutused[35]
on teatanud juhtumitest, kus tarbijad kannatasid tooteid ettevõtjatele müües
ebaausate kaubandustavade tõttu. Teatatud on juhtumitest, kui tarbijad müüsid
ettevõtjatele näiteks antiikesemeid ja ehteid (eelkõige kulda) ja neid eksitati
ettevõtjate väidetega, mis olid seotud esemete omaduste ja/või väärtusega.
Direktiivi laiendamist sooviksid ainult üksikud liikmesriigid,[36] samal
ajal kui ülejäänud ei toeta laiendamist. Üks liikmesriik,[37] mis
kohaldab direktiivi selle esialgses ulatuses, on teinud ettepaneku hakata
kasutama direktiivi tõlgendamisel laiendatud lähenemisviisi,[38] selle
asemel et asuda tegema ELi tasandil regulatiivseid muudatusi. Tarbijate vahelised suhted Internetiplatvormide kiire areng on tõstatanud küsimuse, kas seoses
tarbijate vaheliste tehingutega tuleks kaitset tugevdada. Jõustamiskogemus
näitab, et tegelikkuses põhjustavad põhiprobleemi tarbijateks maskeerunud
ettevõtjad, kes varjavad oma tegelikku kvalifikatsiooni/kaubanduslikku
eesmärki. Selline tegevus on direktiiviga juba keelatud, selle I lisa punkt 22
keelab tegevuse, mille sisuks on „vale väide või mulje loomine, et ettevõtja ei
tegutse oma kaubandus-, majandus-, käsitöö- või kutsetegevusega seotud
eesmärkidel või vääralt enda tarbijana esitlemine”[39]. Sellise
tegevuse takistamine on seega rohkem jõustamise kui ebaausate kaubandustavade
direktiivi jäänud lünga küsimus. Kokkuvõttes näitavad
konsultatsioonide tulemused, et liikmesriikide ja sidusrühmade valdav enamik[40] ei toeta
direktiivi laiendamist ettevõtjate vahelistele tehingutele ega tarbija ja
ettevõtja vahelistele tehingutele ega tarbijate vahelistele tehingutele.
Komisjon on seisukohal, et praegu puudub vajadus laiendamise järele. Eksitavate
ärikataloogide väljaandjatega seotud konkreetse ettevõtjate vahelise
probleemiga tegeletakse käimasoleva eksitava ja võrdleva reklaami direktiivi
läbivaatamise käigus ning teist liiki suhete osas on liikmesriigid vabad
reguleerima asjaomast valdkonda, et tegeleda riiklike eripärade ja vajadustega. 3.2.2. Müügi edendamine Müügi edendamise küsimust hakati arutama[41] pärast
seda, kui 2006. aastal võeti tagasi komisjoni ettepanek võtta vastu määrus müügi
edendamise kohta,[42]
kuna liikmesriigid ei jõudnud kokkuleppele. Ettepanek sisaldas mitut teabealast
nõuet, mille eesmärk oli tagada, et müügi edendamisega seotud
kommertsteadaanded oleksid läbipaistvad ja et huvitatud saajatel oleks võimalik
saada kogu nendes teatavaks tehtud asjaomast teavet. Ebaausate kaubandustavade direktiiv tõkestab
ebaausat tegevust müügi edendamise valdkonnas. Artikli 6 lõike 1 punkt d
takistab ettevõtjatel eksitada tarbijaid punkti osas „hind või hinna arvutamise
viis või konkreetse hinnaeelise olemasolu”. I lisas sätestatud keelud on
suunatud konkreetsete müügi edendamise tegevuste vastu, näiteks peibutusreklaam
(punkt 5), eripakkumised (punkt 7), auhinnaga reklaampakkumise tegemine (punkt
19), võistlusega reklaampakkumise tegemine (punkt 31) ja sõna „tasuta”
kasutamine (punkt 20). Kohtuasjas Total Belgium[43] kinnitas
Euroopa Kohus eelkõige, et direktiivi täieliku ühtlustamise eesmärgist
tulenevalt ei ole liikmesriikidel võimalik säilitada müügi edendamise kohta
riiklikke eeskirju, mis ulatuvad kaugemale direktiivi sätetest. Üksikud liikmesriigid ja sidusrühmad on
esitanud vastuväite, et teatavate siseriiklike müügi edendamist käsitlevate
eeskirjade ootamatu kehtetuks tunnistamine võib avaldada kahjulikku mõju
tarbijate kaitsmisele eksitava müügiedenduse eest riiklikul tasandil[44]. Nad on
seisukohal, et mõned olemasolevatest rangematest siseriiklikest eeskirjadest
(näiteks need, mis on seotud võrdlushinnaga, et arvutada, kas mingi
väljakuulutatud allahindlus vastab tõele või mitte) oleksid tarbijate ja
täitevasutuste jaoks suure väärtusega, kuigi täna on nad õiguslikult
direktiiviga vastuolus[45]. Konsultatsioonide käigus saadud tagasiside
näitab, et mõningad liikmesriigid ja sidusrühmad pooldaksid seadusandlike
muudatuste tegemist antud valdkonnas kas siis täiendava reguleerimise vormis[46] või
jättes müügi edendamise ebaausate kaubandustavade direktiivi reguleerimisalast
välja[47].
Ülejäänud liikmesriigid lükkavad selge sõnaga tagasi kõnealuse valdkonna
täiendava reguleerimise võimaluse, samal ajal kui teised[48]
kiidaksid heaks komisjoni ulatuslikumad suunised selles küsimuses.
Sidusrühmadest nõuavad ainult kaks ettevõtjate esindajat,[49] Euroopa
Tarbijaliitude Amet, üks riiklik tarbijakaitseorganisatsioon[50] ja üks
Euroopa tarbijakeskus[51]
täiendavat reguleerimist ja rõhutavad, et üksikasjalike eeskirjade puudumine
tekitab õiguskindlusetust, samal ajal kui Taani kaubanduskoda toetab müügi
edendamise väljajätmist direktiivi reguleerimisalast, et jätta liikmesriikidele
laiem kohalik manööverdamisruum. Komisjon on
arvamusel, et enamikuga probleemidest, mis liikmesriigid ja sidusrühmad on
tõstatanud, on võimalik tegeleda meetmete abil, mille eesmärk on õiguskindluse
suurendamine ja direktiivi ühtne kohaldamine kõnealuses valdkonnas. Suuniste
edasiarendamine võib olla üks tee selle eesmärgi saavutamiseks. Komisjon jätkab
siiski hoolikalt direktiivi kohaldamise jälgimist selles valdkonnas ja kaalub
tulevikus vajaduse tekkimisel seadusandlikke meetmeid. 3.3. Direktiivi olulised sätted Aruande selles osas esitatakse ülevaade
direktiivi olulistest sätetest (eelkõige artiklid 5–9 ja I lisa) ning
põhiküsimustest, mis on esile kerkinud seoses nende kohaldamisega
liikmesriikides. 3.3.1. Ametialase hoolikuse mõiste Artikli 5 lõige 2
on ebaausate kaubandustavade direktiivi üldklausel, kuna see keelab ebaausad
kaubandustavad üldiselt. Selles on sätestatud kaks kumulatiivset kriteeriumi,
hindamaks, kas kaubandustava tuleks käsitleda ebaausana, nimelt: ·
kui see on vastuolus ametialase hoolikuse nõuetega ·
ja see moonutab oluliselt või tõenäoliselt moonutab
oluliselt keskmise tarbija majanduskäitumist. Ametialane
hoolikus on määratletud kui: „erioskuste tase ja hoolikus, mille kasutamist
tarbijate suhtes võib ettevõtjalt õigustatult eeldada, ja mis on vastavuses
ausate kaubandustavadega ja/või hea usu üldpõhimõttega ettevõtja tegevusalal”.
Mõiste hõlmab põhimõtteid, mis olid liikmesriikide seadustes juba kehtestatud,
näiteks „aus kaubandustava” või „hea usk”, omistades lisatähtsuse vastavas
tegevusvaldkonnas konkreetselt kohaldatavatele normatiivsetele väärtustele. Ametialase
hoolikuse mõiste on suuremas osas liikmesriikides õigesti üle võetud. Üksikute
liikmesriikide puhul on ilmnenud, et selle asemel on säilitatud „hea tava” või
„hea kaubandustava” mõisted[52].
Komisjon on praegu selles osas asjaomaste liikmesriikidega ühenduses eesmärgiga
tagada, et nende mõistete kasutamine ei viiks piiravama tõlgenduseni kui
ebaausate kaubandustavade direktiivis nõutud. Mõningad riiklikud
täitevasutused tõstatasid küsimuse, kas selleks, et karistada ettevõtjat
ebaausate kaubandustavade direktiivi artiklite 6–9 rikkumise eest, on vaja
tõendada, et käitumisega eksiti ametialase hoolikuse vastu. Komisjon on
seisukohal, et seda ei ole vaja ja et ametialase hoolikuse vastu eksitakse
automaatselt, kui on tegemist eksitava tegevuse, tegevusetuse või agressiivse
tegevusega. Artiklit 5 võib aga seevastu kohaldada eraldiseisva sättena, nn
turvavõrguna, et tagada mis tahes ebaausa, direktiivi ülejäänud osaga hõlmamata
jäänud tegevuse karistamise võimalus[53]. Pärast hiljuti
esitatud eelotsusetaotlust[54]
on praegu menetluses Euroopa Kohtu arvamus selle kohta, kas ebaausate
kaubandustavade hindamisel on vaja eraldi uurida ametialase hoolikuse nõuet
(ebaausate kaubandustavade direktiivi artiklid 6–9). 3.3.2. Vastuvõtlike tarbijate kaitse Artikli 5 lõikes 3
on sätestatud konkreetne kaitse tarbijatele, kes oma vaimse või füüsilise
puude, vanuse või kergeusklikkuse tõttu on eriti vastuvõtlikud, kui kõnealune
kaubandustava mõjutab nende majanduskäitumist viisil, mille ettenägemist võib
ettevõtjalt õigustatult eeldada. Vastuvõtlike
tarbijate erikategooriale, lastele, on ette nähtud lisakaitse, mida pakub I
lisa, mille punktis 28 on konkreetselt keelatud „reklaamis otse laste poole
pöördumine, et veenda neid või nende vanemaid või teisi täiskasvanuid neile
reklaamitud toodet ostma”. Konsultatsioonide käigus saadud tagasiside ei ole andnud märku
vastuvõtlike tarbijatega seotud olulistest probleemidest. Ühendkuningriik ei
nõua läbivaatamist, kuid märgib, et kui direktiiv tuleks läbi vaadata, siis
oleks ehk kasulik lisada sätteid konkreetselt eakate inimeste kaitseks
agressiivsete tavade eest. Taani juhib tähelepanu sellele, et võrgupõhiste
mängude valdkonnas on lapsed sageli agressiivsete tavade sihtmärgiks. Ainult
kaks liikmesriiki toetavad täiendavat reguleerimist laste lepingulise kaitse
parandamiseks, kuid selle küsimusega ei ole võimalik tegeleda ebaausate
kaubandustavade direktiivi kaudu[55]. Kogemus ja kogutud
andmed näitavad, et tuleks teha täiendavaid jõupingutusi ebaausate kaubandustavade
direktiivi jõustamise parandamiseks seoses vastuvõtlike tarbijatega, nagu
näiteks eakad, lapsed/teismelised ja teised kodanike kategooriad, kes leiavad
end haavatavast olukorrast[56].
Lauskontroll,[57] mille
riiklikud täitevasutused viisid 2008. aastal läbi tarbijakaitsealase koostöö
määruse raames, näitas näiteks, et üle poole uuritud veebilehtedest olid
suunatud konkreetselt teismelistele ja lastele. Pärast 18 kuud kestnud uurimist
riikide tasandil parandati või suleti 70 % nendest veebilehtedest.
Digitaalsisu käsitleva 2012. aasta uuringu esimese etapi tulemus näitab, et
veebilehed on endiselt suunatud alaealistele, kuigi see ei ole
tarbijakaitseeeskirjadega kooskõlas, ja et alaealisi meelitatakse sageli ostma
väidetavalt tasuta mängudega seotud tooteid[58]. 3.3.3. Artikkel 6 eksitava tegevuse
kohta Direktiivi artikli
6 kohaselt on tegemist eksitava tegevusega, kui tava eksitab selles sisalduva
teabe või teabe tarbijat petva esitamise kaudu ja paneb või tõenäoliselt paneb
keskmist tarbijat tegema tehinguotsust, mida ta muidu ei oleks teinud. Koos
eksitavat tegevusetust käsitleva artikliga 7 on see riiklikel
jõustamiseesmärkidel kõige sagedamini kasutatav säte. Konsultatsioonide
käigus saadud tagasiside näitab, et liikmesriikidel ei ole seni tekkinud artikli
6 kohaldamisel erilisi probleeme. Tavad, mida konsultatsioonide käigus
küsitletud kõige sagedamini mainisid, hõlmasid ebaõiget teavet müügiks pakutava
toote või teenuse põhiomaduste ja/või hinna kohta interneti- ja
telekomiteenuste (nt lairibaühenduse kiirus), finantsteenuste (nt
tarbijakrediit, elukindlustus), turismi (nt majutusteenused, k.a
krediitkaarditasud seoses hotellide, osaajalise kasutamise õiguse ja seotud
toodetega), lennutranspordi ja e-kaubanduse valdkonnas. Üks hiljutine artikli 6 lõike 1 punkti g kasutamise
näide (mis keelab ettevõtjatel eksitada tarbijaid seoses teistes õigusaktides
nende jaoks kehtestatud õigustega) on eriti huvitav, kuna see puudutas kogu ELi
mõjutavat tava. Riiklik täitevasutus trahvis juhtivat elektroonikaseadmete
turuosalist selle eest, et ta pakkus tarbijatele tasulist kaubanduslikku
garantiid, mis hõlmas teenuseid, millele neil oli juba seaduse alusel tasuta
õigus[59]. Artikliga 6 tagatud kaitse on laiaulatuslik ja seda
on kasutatud koguni kaubandusega seotud poliitiliselt tundlikes küsimustes,
nagu näiteks sellistelt territooriumidelt imporditud tooted, mille riikliku
suveräänsuse üle vaieldakse ja millega seoses on oht, et tarbijaid võidakse
artikli 6 lõike 1 punkti b rikkudes eksitada toote tegeliku geograafilise või
kaubandusliku päritolu osas. Ühe ettevõtjate ühenduse[60]
tungivalt tõstatatud küsimus puudutab artikli 6 lõike 2 ja artikli 6 lõike 2
punkti a sobivust matkiva pakendamise eest karistamiseks. Matkiv pakendamine
tähendab tegevust, mille puhul on toote pakend (või selle välimus või
esitusviis) selline, mis näeb välja nagu tuntud konkureeriv kaubamärk. Matkiv
pakendamine erineb võltsimisest selle poolest, et kaubamärki tavaliselt ei
kopeerita. Probleem on mõjutanud riike, kus kõlvatu konkurentsi vastased meetmed
ei tundu olevat rahuldavad ja konkurendid käsitlevad ebaausate kaubandustavade
direktiivi võimaliku kohtusse pöördumise vahendina. Komisjoni talitused on
tegelenud selle küsimusega juba 2009. aasta suunistes. Kui kõnealused tavad
eksitavad tarbijaid, toetab komisjon selles küsimuses tugevamaid
jõustamismeetmeid. 3.3.4. Artikli 7 lõige 4
Kaubanduslikud pakkumised ja hinnateabe alased nõuded Ettevõtjad võivad valida, kas esitada reklaamis hind. Kõiki hinda
sisaldavaid kommertsteadaandeid tuleks vastavalt ebaausate kaubandustavade
direktiivile käsitleda ostukutsena[61]:
direktiiv kohustab artikli 7 lõike 4 alusel ettevõtjaid selles osas kinni
pidama mitmetest konkreetsetest teabele esitavatest nõuetest. Ostukutse on
tarbija jaoks tõesti otsuse tegemise kriitiline hetk ja ka internetimaailmas
tüüpiline toodete ja teenuste reklaamimise ja tarbijatele pakkumise viis. Oma
olemuselt on see otsene ja vahetu toote edendamise vorm, mis vallandab tarbijas
impulsiivse reaktsiooni ja seab ta suuremasse riski. Seega on artikli 7 lõike 4
eesmärk tagada, et iga kord, kui ettevõtjad teevad tarbijatele pakkumisi,
teeksid nad samas arusaadavalt ja ühetähenduslikult kättesaadavaks piisavalt
teavet ega eksitaks tarbijat olulise teabe väljajätmisega. Need nõuded
käsitlevad toote peamisi omadusi, ettevõtja geograafilist aadressi, koguhinda,
maksmise, kohaletoimetamise, täitmise ja kaebuste korda ning õigust toode või
teenus üles öelda või sellest taganeda, kui see on kohaldatav. Neid tuleks
lugeda koos tarbijaõiguste direktiivis[62] ja e-kaubanduse direktiivi[63] artiklis
5 sisalduvate teabealaste nõuetega. Komisjoni
talitused pooldavad suunistes ostukutse laia määratlust koos teabealaste nõuete
paindliku ja proportsionaalse kohaldamisega. Nad on siiski arvamusel, et
ostumehhanism (nt võimalus liikuda edasi internetis broneerimise juurde) ei ole
teabealaste nõuete kohaldamiseks vajalik[64]. Euroopa Kohus järgis eelotsuses[65] seda
lähenemisviisi ja kinnitas, et „ostukutse eksisteerib […], ilma et oleks vaja,
et kommertsteadaandega pakutakse ka tegelikku võimalust toode osta või et
kommertsteadaanne esitatakse selle võimaluse kontekstis”. Vaidlusesse olid
kaasatud Rootsi tarbijate ombudsman ja reisibüroo (Ving), mis müüb
puhkusetooteid üle Rootsi, ka interneti teel. Vastuseks küsimusele, kas Ving
oli nimetanud toote põhiomadused sidevahendile ja tootele kohases ulatuses,
otsustas Euroopa Kohus (kuigi konkreetse hinnangu andmine on riikliku kohtu
pädevuses), et „sõnaline või visuaalne viide tootele võimaldab täita toote
omaduste nimetamise nõude” ja et teatud tingimustel võib teatava teabe
andmiseks toote põhiomaduste kohta kasutada viidet ettevõtja veebilehele. Ebaausate
kaubandustavade direktiivi artikli 7 lõike 4 punkt c nõuab ettevõtjatelt
konkreetselt (lõpp)hinna esitamist koos kõikide maksudega või juhul, kui hinda
ei ole põhjendatult võimalik eelnevalt arvutada, hinna arvutamise viisi
esitamist. Kohtuasjas Ving Sverige otsustas Euroopa Kohus, et baashinna
lisamine ostukutsele ei kujuta endast iseenesest ebaausate kaubandustavade
direktiivi rikkumist, kui üksikjuhtumi kõiki asjaolusid ja tingimusi, kaasa
arvatud toote olemust ja omadusi ning kommertsteadaande edastamiseks kasutatud
vahendit arvesse võttes võimaldab baashind[66] tarbijal teha teadliku otsuse. 2008. aasta
lennuteenuste määrus[67]
täiendas ebaausate kaubandustavade direktiivi, lisades mitmeid sätteid, et
tagada lennupiletite hinna läbipaistvus broneerimisprotsessi ja reklaamimise
ajal. Selles on sätestatud, et lõplikku makstavat hinda näidatakse alati ja see
sisaldab kõiki piletihindu ja lastitariife ning samuti avaldamise ajal
kohaldatavaid vältimatuid ja prognoositavaid makse, tasusid, lisatasusid ja
lõive. Hiljuti vastu võetud tarbijaõiguste direktiiv[68] sisaldab
hinnakujunduse ja tasude sätteid, mis kehtivad ka lennutranspordi sektori kohta. Kuigi valitseb
üldine üksmeel selles osas, et reklaamitud hind peaks algusest peale[69]
sisaldama kõiki kohaldatavaid lõive ja makse, näitab mitmelt sidusrühmalt[70] saadud
tagasiside, et ostukutsetes jäetakse hinnanõuded sageli tähelepanuta. 2007. aastal keskendus esimene tarbijakaitsealase
koostöö määruse raames korraldatud uuring lennupileteid müüvatele
veebilehtedele. 15 liikmesriigi ja Norra ametiasutused uurisid 386 veebilehte,
millest 145 kohta teatati rikkumistest. Kolm avastatud põhiküsimust olid eksitava
hinna nimetamine, teabe puudumine pakkumiste kättesaadavuse kohta ja
lepingutingimuste tutvustamisega seotud rikkumised. Hiljutises
uuringus „Hindade läbipaistvus lennutranspordi sektoris”[71] leiti,
et paljud lennuettevõtjad näitavad hinda ilma maksude, lõivude ja tasudeta,
samal ajal kui paljud neist lisavad valikuvõimalusena makse, mis on tegelikult
vältimatud (nt tasuta maksevõimalus ainult juhul, kui kasutatakse
lennuettevõtja krediitkaarti). Probleemil on eriti kahjulikud tagajärjed
etapil, kui tarbijad võrdlevad teadliku otsuse eesmärgil hindu[72]. Vähemalt kahe liikmesriigi ametiasutused
võtsid hiljuti jõustamismeetmeid mitmete lennuettevõtjate suhtes, et takistada
neil esitamast tarbijatele osadeks jagatud hindu (hinna tükeldamine) või
näidata täishinda alles broneerimisprotsessi lõpus (nn hinna tilgutamine).
Uuringud keskendusid krediit- ja deebetkartide lisatasudele: selle tulemusena
nõustusid Ühendkuningriigis[73]
12 lennuettevõtjat lisama deebetkaardi lisatasud põhihinnale ja tagama, et
krediitkaardiga maksmise eest võetavaid lisatasusid on internetis broneerides
lihtne leida; Itaalias karistati kuut lennuettevõtjat ja nad nõustusid
lisama nimetatud tasud reklaamitud hinnale 2012. aasta lõpuks[74]. Olemasolevad
tõendid näitavad, et ebapiisava hinnateabe korduv kasutamine ostukutsetes ei
ole seotud lüngaga praeguses ELi tasandi õigusraamistikus,[75] mis
muutub varsti veelgi rangemaks: samuti on ilmne, et riikide
ametiasutustel tekivad rikkumistele reageerimisel raskused, kui ettevõtja
paikneb teises kohtualluvuses, nagu see on teiste ebaausate tavade puhul.
Selles valdkonnas võiks olukord paraneda, kui komisjon võtaks riiklike
jõustamismeetmete tõhustamise toetamisel ja tugevama koostöö edendamisel
piiriülese jõustamise alal olulisema rolli[76]. Konsultatsioonide tulemused kinnitavad, et
sellel etapil ei ole vaja kaaluda regulatiivseid meetmeid[77]. 3.3.5. Artiklid 8 ja 9 – agressiivsed
tavad ELi tasandi uuendusena ühtlustab direktiiv
agressiivsete kaubandustavade mõiste. Neid tavasid käsitletakse ebaausate kaubandustavade
direktiivi artiklites 8 ja 9, et takistada ettevõtjatel kasutada
müügitehnikaid, mis kahjustavad tarbijate valikuvabadust, moonutades seega
nende majanduskäitumist. Agressiivsed tavad direktiivi tähenduses on
tavad, mis hõlmavad ahistamist, sundi, füüsilise jõu kasutamist või liigset
mõjutamist. Need võivad hõlmata käitumist turustamisetapil, aga samuti tehingu
ajal või pärast tehingut kasutatavaid tavasid. Agressiivsed tavad puudutavad käitumist, mis
on juba kaetud liikmesriikide muude õigusaktidega, sealhulgas lepingu- ja
kriminaalõigusega. Selles osas on direktiiv lisanud täiendava kaitsekihi, mida
saab kasutada avalike jõustamismeetmetega, ilma et oleks tingimata vaja
alustada kriminaal- või tsiviilmenetlust. Sellel taustal on eriti oluline artikli 9
punktides c, d ja e reguleeritud käitumine. Artikli 9 punktis c tunnistatakse
õigusvastaseks tavad, mis avaldavad tarbijatele liigset mõju, näiteks tõsise
õnnetusjuhtumi või eriliste asjaolude ärakasutamine, millest ettevõtja on
teadlik, eesmärgiga mõjutada tarbija otsust toote suhtes. Artikli 9 punktis d
takistatakse ettevõtjatel kehtestada ebaproportsionaalseid lepinguväliseid
tõkkeid, mis kahjustavad tarbijaid, kes soovivad kasutada lepingulisi õigusi,
sealhulgas õigust leping lõpetada või vahetada toodet või ettevõtjat. Artikli 9
punkt e hõlmab ähvardust meetmete võtmiseks, mida seaduslikult pole võimalik
võtta. Artikli 9 punkt d on olnud väga kasulik eelkõige
telekomi ja energia valdkondades seoses lepinguväliste tõketega toote või
ettevõtja vahetamiseks. Teatatud on juhtumitest, kus näiteks
telekomioperaatorid viivitavad põhjendamatult tarbijate liikumise
võimaldamisega teiste teenuseosutajate juurde[78] või raskendavad energiaga varustajad
tarbijatel taganemisõiguse teostamist[79]. Agressiivsed tavad, millest liikmesriigid ja
sidusrühmad on konsultatsioonide käigus teatanud, esinevad peamiselt rändmüügi
või muu väljaspool äriruume toimuva müügi puhul. Euroopa tarbijakeskused, mis
tegelevad paljude üksikkaebustega, puutuvad sageli kokku agressiivsete tavadega
osaajalise kasutamise sektoris (puhkuseklubid ja seonduvad tavad[80]) ja
vähemal määral tarbekaupade (nt mööbel, elektroonika väljamüügid, tervisetooted
või toit) väljaspool äriruume toimuva müügi puhul. Agressiivseid tavasid käsitlevate artiklite 8
ja 9 üldeeskirju täiendavad kaheksa konkreetset mustas nimekirjas kirjeldatud
agressiivset tava, mis on kõikidel tingimustel keelatud[81]. 3.3.6. I lisa – keelatud tavade must
nimekiri Ebaausate
kaubandustavade direktiivi I lisa sisaldab kaubandustavasid, mida tuleb pidada
ebaõiglaseks igas olukorras ning mis on seetõttu keelatud. Nimekiri koostati
eesmärgiga takistada tavasid, mida käsitletakse kogemuste alusel ebaausatena,
ja anda täitevasutustele, ettevõtjatele, turustusspetsialistidele ja
klientidele võimalus kindlaks teha sellised tavad, tugevdades seega
õiguskindlust. Nagu märgitud
direktiivi põhjenduses 17, on need ainukesed kaubandustavad, mida võib lugeda
ebaausateks, hindamata iga üksikjuhtumi vastavust artiklite 5–9 sätetele.
Teisisõnu, kui saab tõendada, et ettevõtja on tegelikult sellist kaubandustava
kasutanud, ei pea siseriiklikud täitevasutused kaubandustava tõkestamiseks ja
rakendamise eest karistamiseks olulise moonutamise testi kohaldama (s.t hindama
kaubandustava mõju keskmise tarbija majanduskäitumisele). Direktiivi
rakendamine näitab, et must nimekiri on osutunud täitevasutuste käes kasulikuks
vahendiks. Musta nimekirja
kõige enam kasutatud sätted: Punkt 5
peibutusreklaami kohta ja punkt 6 peibutusmüügi kohta, mis takistavad
ettevõtjatel kasutada eriti atraktiivseid toodete ja teenuste pakkumisi, et
meelitada tarbijaid oma veebilehele või poodi või kavatsusega müüa neile teine
toode. Seda sätet on kasutatud näiteks lennutranspordi sektoris, et takistada
ettevõtjatel reklaamida tingimusi, mida nad saaksid reklaami ulatust arvestades
tagada ainult ebamõistlikult väikesele arvule tarbijatele. Punkt 10, mille
alusel ei saa tarbijatele õigusaktidega antud õigusi esitleda ettevõtja
eripakkumisena. See keeld on olnud eriti suureks abiks selliste juhtumitega
tegelemisel, kus ettevõtjad esitavad õiguslikku tagatist vastavuse puudumise
korral oma toote lisandväärtusena. Punkt 20, mis
takistab ettevõtjatel kirjeldada toodet tasuta tootena, kui see nii ei ole.
Seda sätet on kasutatud seoses sageli teatatud tavaga pakkuda peamiselt
vastuvõtlikele tarbijatele (teismelistele) veebilehtedel „tasuta”
mobiiltelefoni helinaid, kui tegelikkuses sõlmivad tarbijad tasulise tellimuse[82].
Komisjoni talitused selgitasid suunistes selle sätte kohaldamist ühispakkumiste
suhtes (nt „osta üks, saad teise tasuta”). Punkt 17 „Tõele
mittevastav väide, et toode parandab haigusi, talitlushäireid või
väärarenguid”, mida on koos ebaausate kaubandustavade direktiivi artikliga 6
kasutatud ebaausate tavade peatamiseks näiteks kosmeetikavaldkonnas. Punkt 31, mis
keelab „vale mulje loomise, et tarbija on juba võitnud, võidab […] auhinna või
saab muud samaväärset kasu, kui tegelikult […] auhind […] või mis tahes tegevus
seoses auhinna […] kättesaamisega toob tarbijale kaasa raha maksmise või muude
kulude kandmise.” Seda on kasutatud selliste tavade, kaasa arvatud
otsesed pettused, õigusvastaseks tunnistamiseks, mis meelitasid tarbijaid
maksma märkimisväärseid summasid auhinna saamiseks, mida ei olnud olemas või
mille väärtus oli makstud summadest väiksem. Täitevasutuste seas on olnud
arutelu, kuidas tõlgendada elementi „toob tarbijale kaasa raha maksmise või
muude kulude kandmise” ja eelkõige, kas nõue, et tarbija helistaks auhinna
kättesaamiseks kohaliku tavatariifiga numbrile või ostaks postmargi, oleks
direktiivi rikkumine. Euroopa Kohus selgitas seda küsimust, välistades
võimaluse kehtestada tarbijatele isegi minimaalseid kulusid (nagu postmargi
näites)[83].
Üks ettevõtjate
ühendus[84],
mis esindab erinevaid mitmetasandiliste turustamissüsteemide operaatoreid, on
seisukohal, et I lisa punktis 14 sätestatud püramiidskeeme puudutavate
eeskirjade ühtlustamine on piisav ja osutunud suures osas kasulikuks,
võimaldades neil luua ühe ärimudeli, mis võiks sarnaselt ühtse kontaktpunkti
süsteemile kehtida kõikjal ELis. Teine suur otsemüüjate ühendus[85] on
asunud sarnasele seisukohale ja peab kehtivat õigusraamistikku ammendavaks.
Otsemüügiga tegelev äriühing teatas komisjoni talitustele, et püramiidskeemide
kontekstis ei tohiks tarbijaid ja kutsetöötajaid eristada ja et liikmesriike
tuleks kutsuda üles kohaldama ebaausate kaubandustavade direktiivi I lisa
(punkt 14) ülevõtvaid siseriiklikke õigusakte mutatis mutandis, st koos
vajalike muudatustega, ettevõtjate vaheliste müügiedenduse püramiidskeemide
suhtes. Komisjoni seisukoht on, et praegu puudub vajadus püramiidskeemide
täiendava ühtlustamise järele[86]. Täitevasutuste kogemuste ja konsultatsioonidel
saadud tagasiside põhjal ei ole praegusel etapil vajadust musta nimekirja
ühtlustamise järele. Uusi tavasid, mida direktiiv ei hõlma, ei ole kindlaks
tehtud. Oluline on siiski tagada, et I lisas sisalduvaid kriteeriume ja
mõisteid tõlgendatakse ühtsel viisil, mida saab teha suuniste ja ebaausate
kaubandustavade direktiivi andmebaasi tugevdamise kaudu. 3.4. DIREKTIIVI KOHALDAMINE
KONKREETSETE VALDKONDADE JA KAUBANDUSTAVADE SUHTES 3.4.1. Keskkonnaalased väited Kinnitused
keskkonnasäästlikkuse kohta viitavad tegevusele, mille puhul väidetakse või
luuakse muul viisil mulje (kommertsteadaande, turustamise või reklaami kontekstis),
et toode või teenus on keskkonnahoidlik (s.t selle mõju keskkonnale on
positiivne) või on keskkonnale vähem kahjulik kui konkureerivad tooted või
teenused. Keskkonnaalaste
väidete kasvav kasutamine turustamise ja reklaami vahendina kajastab keskkonnaga
seotud murede kasvu elanike seas. Sellised väited võivad viidata viisile,
kuidas tooteid toodetakse, pakendatakse, levitatakse, kasutatakse, tarbitakse
ja/või kõrvaldatakse. Lisaks ELi
konkreetsete õigusaktidega hõlmatud aspektidele (nt mahe- või ökomärgised)[87] on
ebaausate kaubandustavade direktiiv peamine horisontaalse seadusandluse vahend
keskkonnaalaste väidete hindamiseks ja selle välja selgitamiseks, kas väide on
eksitav oma sisu või tarbijatele esitamise viisi poolest[88]. Direktiivi artikli
6 lõike 1 punktide a ja b alusel teostavad riiklikud ametiasutused
juhtumipõhist hindamist kõnealuse tava, keskkonnaalase väite ja selle mõju
suhtes keskmise tarbija ostuotsusele. Nagu komisjoni talitused on suunistes[89]
selgitanud, võib direktiivi sätete kohaldamist keskkonnaalaste väidete suhtes
kokku võtta kahe peamise põhimõttega: ·
direktiivi üldsätete alusel peavad ettevõtjad
esitama keskkonnasäästlikkuse väited konkreetselt, täpselt ja ühemõtteliselt; ·
ettevõtjatel peavad olema oma väidete toetamiseks
teaduslikud tõendid ning kui väide seatakse kahtluse alla, peavad nad olema
valmis tõendeid arusaadaval viisil esitama. Direktiivi I lisas
osutatakse lisaks mitmele tavale, mis on keskkonnaalaste väidetega seoses eriti
olulised ja mis on keelatud, olenemata nende mõjust tarbijate käitumisele. Need
puudutavad logode loata kasutamist (punkt 2), avalik-õigusliku või eraõigusliku
asutuse heakskiitu või kinnitust, mis ei vasta tõele (punkt 4), väidet
käitumiskoodeksiga liitumise kohta, kuigi see nii ei ole (punkt 1) või väidet,
et käitumiskoodeksi on heaks kiitnud avalik-õiguslik või muu asutus (punkt 3). Keskkonnalaseid
väiteid saab täiendavalt reguleerida ainult ebaausate kaubandustavade
direktiivi läbivaatamise või ELi muude (konkreetsete) õigusaktide vastuvõtmise
kaudu. Olenemata asjaolust, et mõned liikmesriigid[90] võivad
olla huvitatud riigi tasandil konkreetsemate eeskirjade vastuvõtmisest
keskkonnaalaste väidete kohta, on laialdaselt omaks võetud, et viisi, kuidas
seda üha olulisemat reklaamimise aspekti ELis käsitletakse, ei tohiks
killustamisega raskendada. Konsultatsioonide tulemused näitavad, et
liikmesriigid ja sidusrühmad on üldiselt praeguse õigusraamistikuga rahul ja
seisukohal, et direktiivis ja komisjoni talituste töödokumendis sätestatud
vahendid on keskkonnaalaste väidete hindamiseks piisavad. Vaid üksikud
liikmesriigid[91]
sooviksid kõnealust valdkonda ebaausate kaubandustavade direktiivi alusel
täiendavalt reguleerida. Mitmed sidusrühmad
on väljendanud arvamust, et praegusest õiguskaitsemeetmest hoolimata ei
kasutata keskkonnasäästlikkuse väiteid ikka veel vastutustundlikult ja need on
sageli väga üldised, ebamäärased ja ebaselgelt sõnastatud[92].
Tarbijate ühendused[93]
väidavad, et lisaprobleemi kujutab endast kõnealuste väidete tõesuse
kontrollimine eelkõige energeetika, kosmeetika, autode ja detergentide
valdkondades. Keskkonnasäästlikkuse väidete usutav ja vastutustundlik kasutamine
reklaamides on äärmiselt tähtis, kuna see võib suunata tarbijate eelistusi ja
seega kaasa aidata säästlikuma majanduse arengule kooskõlas Euroopa 2020. aasta
strateegia ja Euroopa tarbijakaitse tegevuskavaga. Komisjon on seisukohal, et keskkonnasäästlikkuse väidete kasutamise
valdkonnas kindlakstehtud probleeme saab lahendada pigem parimate tavade
jõustamise ja arendamisega seotud meetmete, mitte ebaausate kaubandustavade
direktiivi seadusandlike muudatuste abil. Komisjon toetab seetõttu asjakohast
ja järjepidevat jõustamist, näiteks asjaomaste suuniste väljatöötamise kaudu,
nagu Euroopa tarbijakaitse tegevuskavas välja kuulutatud[94]. Komisjon hindab säästva tarbimise ja tootmise tegevuskavaga[95] praegu
tehtava töö käigus, kuidas saab praeguste teadusstandardite edasiarendamine
keskkonnasäästlikkuse väidete kontrollitavusele kaasa aidata. Eelkõige
kaalutakse võimalusi, mis võimaldaksid välja töötada toodete ökoloogilise
jalajälje (s.t ühised vormingud/standardid, mis võimaldavad võrrelda samu
ülesandeid täitvaid tooteid). Selle töö alusel kaalutakse asjakohaseid
meetmeid. 29. mail 2012 toimunud Euroopa tarbijate tippkohtumisel arutati põhjalikult
keskkonnaalaseid väiteid ja koguti andmeid praeguse olukorra kohta ELi
erinevatel turgudel ja edasiliikumise kohta selles valdkonnas[96]. 3.4.2. Tarbijate ülevaated ja
hinnavõrdluse veebilehed Kasu seas, mida
ELi internetituru arendamine võib tarbijatele tuua, on hinnasääst ja valik.
Otsingumootorid, hindade ja toodete võrdlemise veebilehed, tarbijate ülevaated
ja sotsiaalmeedia on vahendid, mis saavad tarbijate käitumise ja ärimudelite
osaks[97].
Neli ELi viiest internetti kasutavast tarbijast (81 %) kasutas 2010.
aastal hinnavõrdluse veebilehte[98].
Sellised vahendid saavad tarbijate usalduse suurendamisele kaasa aidata üksnes
juhul, kui need esitavad teavet selges, läbipaistvas ja täpses vormis. Direktiiv sisaldab
erinevaid sätteid, mida saab kohaldada hinnavõrdluse veebilehtede ja tarbijate
ülevaadete vahendite suhtes. ·
Artiklid 6 ja 7 takistavad ettevõtjatel kasutada
hinnavõrdluse veebilehti eksitavate väidete esitamiseks, jättes välja olulise
teabe muu hulgas toodete ja teenuste hinna ja/või kättesaadavuse kohta. ·
I lisa punkt 18 keelab kõigil tingimustel järgmise
tegevuse: „Oluliste valeandmete edastamine turutingimuste kohta või võimaluse
kohta toodet turult leida, eesmärgiga sundida tarbijat toodet omandama tema
jaoks tavapärastest turutingimustest ebasoodsamatel tingimustel”. ·
Direktiiv nõuab ka selgust selles osas, kas
hinnavõrdluse veebileht on sõltumatu, kas seda haldab või sponsoreerib
(otseselt või kaudselt) ettevõtja (vt artikli 6 lõike 1 punktid c, f ja
artikkel 7). Sellega seoses „vale väide või mulje loomine, et ettevõtja ei
tegutse oma kaubandus-, majandus-, käsitöö- või kutsetegevusega seotud
eesmärkidel või vääralt enda tarbijana esitlemine” on direktiivi I lisa punkti
22 alusel keelatud kõigil tingimustel. Komisjoni
käsutuses olevad tõendid näitavad, et olenemata kõikehõlmavast
õigusraamistikust on tarbijate arvates erinevate pakutavate kaupade hinna ja
kvaliteedi võrdlemine raske ja esinenud probleemid kõigutavad nende usaldust
hinnavõrdluse veebilehtede vastu. Eri sidusrühmad[99] on
andnud märku hinnavõrdluse veebilehtedega seotud probleemidest, eelkõige seoses
läbipaistvuse ja esitatud teabe mittetäielikkusega. Euroopa Tarbijaliitude Amet
juhib tähelepanu sellele, et küsimus on eriti tõsine lennutranspordi sektoris.
Üks liikmesriik[100]
tunnistab, et hinnavõrdluse veebilehed esitavad sageli mittetäielikku
hinnateavet, mis muudab kõik võrdlused ebaausaks. Komisjoni
talituste töödokument „E-kaubanduse hüvede toomine tarbijateni” näitas, et
teave, mille teabevahendajad tarbijatele esitavad, näiteks hinnavõrdluse
veebilehtede kaudu, on sageli osaline ja mõnikord eksitav ja ebaõige, eriti
seoses hinna (näiteks on jaemüüja maksnud oma toote nimekirja lülitamise,
pakkumiste reitingu määramise kriteeriumide eest) või saatekuludega. Jõustamiskogemus
kinnitab, et üks põhiprobleeme tuleneb sellest, et hinnavõrdluse veebilehed ei
avalda selgelt lehte haldava ettevõtja andmeid ja/või seda, kas jaemüüjad
maksavad oma esitatud toodete ja teenuste näitamise eest (s.t kas lehte
sponsoreeritakse või mitte). Varjatud reklaam tundub mõjutavat mitte üksnes
hinnavõrdluse veebilehti, vaid tarbijate ülevaadete vahendeid üldiselt.
Kasutajate koostatud ülevaateid majutavaid veebilehti on paljudel juhtudel
kritiseeritud selle eest, et ilmuvad ülevaated tunduvad põhinevat tarbijate
kallutamata arvamusel, kuid on tegelikult varjatud reklaam[101]. Ühes liikmesriigis näiteks leiti uuringus selle
kohta, kuidas tarbijad võrdlevad hindu energia jaemüügiturul, et mitmed
veebilehed suunasid tarbijaid arvama, et need on hinnavõrdluse veebilehed, kui
see nii ei olnud[102].
Teisel juhul trahvisid liikmesriigi kohtud hotellibroneeringute veebilehti
haldavat ettevõtet ja seitset selle tütarettevõtet ebaausate kaubandustavade
vastaste eeskirjade rikkumise eest. Veebilehed väitsid, et näitavad parimate pakkumiste
ja kättesaadavuse võrdlust, aga selle asemel suunasid broneeringud
partnerhotellidesse mitte-partnerhotellide kahjuks[103]. Hinnavõrdluse
veebilehtede ja tarbijate ülevaadetega seotud probleemid nõuavad tugevate
jõustamismeetmete kasutamist. Komisjon kaalub, kuidas ta saaks kooskõlas
aluslepingutega täita tegusamat rolli direktiivi ühtsema kohaldamise
edendamisel eriti seoses ebaausate tavadega, millel on piiriülene mõõde,
näiteks tavadega, mida kasutatakse internetikeskkonnas ja mis tekitavad täitevasutuste
jaoks ühiseid probleeme. Nagu tehti teatavaks 2012. aasta jaanuari teatises
e-kaubanduse kohta, tegeleb komisjon võrdlusvahendite läbipaistvuse ja
usaldusväärsuse küsimusega ka otsese dialoogi kaudu sidusrühmadega, mis võib
viia käitumisjuhendite ja kogu ELi hõlmavate suuniste väljatöötamiseni[104]. Nagu märgitud
komisjoni talituste töödokumendis „E-kaubanduse hüvede toomine tarbijateni”,
tundub põhitegur internetis ostude tegemisel olema hind, millele järgneb
tajutud ajasääst, võimalus teha hõlpsalt hinnavõrdlusi, tellimise paindlikkus
igal ajal päeva/nädala jooksul ja internetis leiduv laiem valik. Hinnad ja muu
keskne teave tuleks esitada kohe alguses selgel ja lihtsal viisil, et tarbijaid
mitte eksitada. Asjaolu, et tarbijad kasutavad kõnealuseid veebilehti nii
laialdaselt teadlike otsuste tegemiseks, võimendab nende kantud üldist kahju. Direktiivi
kohaldamisel kogu ELis tuleks tulevikus pöörata eraldi tähelepanu
sotsiaalvõrgustike suurenevale kaasamisele internetis reklaamimisse. Internetis
reklaamimise kolmanda põlvkonna mudelite (nt E-commerce 3.0) alusel muutuvad
sotsiaalvõrgustikud üha rohkem platvormideks, kuhu ettevõtjad investeerivad
klientide leidmiseks. Lisaks sellele, mida võib oodata internetireklaamide
traditsioonilisematelt vormidelt (nt ettevõtete veebilehed), võib
sotsiaalmeedia, kus tarbijad jagavad neile meeldivat sõprade ja perega, anda
ettevõtjate internetireklaamidele nn võrguefekti ja väärtusliku sissevaate
tarbijate käitumisse/eelistustesse. Jõustamistegevus peaks seetõttu keskenduma
sellele, et tagada uute reklaamimudelite kooskõla direktiiviga, eelkõige seoses
varjatud reklaami ja tooteteabega. 3.4.3. Artikli 3 lõige 9 – direktiivi
kohaldamine finantsteenuste ja kinnisvara suhtes Finantsteenuste ja
kinnisvara valdkonnas kohaldatakse ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli
3 lõike 9 alusel[105]
minimaalset ühtlustamist, nagu märgitud käesoleva aruande punktis 2.4[106].
Ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 18 alusel on komisjon kohustatud
esitama aruande direktiivi kohaldamise kohta kõnealustes valdkondades ja
kaaluma, kas on vaja säilitada artikli 3 lõikes 9 sätestatud erand täielikust
ühtlustamisest. Sellel eesmärgil algatas komisjon uuringu ebaausate
kaubandustavade direktiivi kohaldamise kohta finantsteenuste ja kinnisvara valdkonnas[107]. Uuring
viidi läbi 2011. aastast kuni 2012. aasta alguseni ja see põhines laialdastel
konsultatsioonidel liikmesriikide ja sidusrühmadega[108]. Uuringu käigus
kogutud tõendid näitavad, et artikli 3 lõikes 9 sisalduvat erandit on
laialdaselt kasutatud. Teisisõnu on enamik liikmesriike finantsteenuste ja
kinnisvara valdkonnas säilitanud või võtnud vastu õigusaktid, mis ulatuvad
kaugemale ebaausate kaubandustavade direktiivis kehtestatud standarditest. Suurem
osa nendest täiendavatest eeskirjadest koosnevad valdkonnapõhistest
lepingueelsetest ja lepingulistest teabekohustustest[109]. Lisaks
puudutab märkimisväärne hulk keelde peamiselt otsemüüki ja müügiedendamise
tavasid,[110]
tavasid, mis kasutavad ära erilist vastuvõtlikkust[111] või
huvide konflikti ennetamist[112].
Näiteks Austrias on keelatud hüpoteeklaenude rändmüük, samal ajal kui Itaalias
on keelatud kohustuslike liikluskindlustuslepingute sidumine teiste
kindlustusteenustega. Taanis kehtib mitme kinnisvarateenuse sidumise keeld. Sellega seoses
tuleks märkida, et küsimus, kas liikmesriigid võivad sidumise keelata, kui
vähemalt üks kaasatud toodetest/teenustest on finantsiseloomuga, on menetluses
Euroopa Kohtus seoses kohtuasjaga C-265/12 (Citroën Belux NV). Selles
kohtuasjas peab Euroopa Kohus selgitama eelkõige artikli 3 lõikes 9 sätestatud
erandi ulatuse. Nii finantsteenuste kui ka kinnisvaraga seoses on
ebaausad kaubandustavad (ebaausate kaubandustavade direktiivi tähenduses),
millest kõige sagedamini teatatakse, olulise teabe puudumine reklaamimise
etapil ja toodete eksitavad kirjeldused. Finantsteenuste valdkonnas olid teatatud tavade
hulgas teabe puudumine aastamäära ja krediidikulukuse kohta reklaamimisel,
eksitavate kokkulepetega madala intressimääraga krediidilepingute pakkumised ja
nõuetekohase teabe puudumine lepingute allkirjastamisega seotud õiguslike
kohustuste kohta[113].
Kinnisvaraga seoses on kasutatud tavade näited: kinnisvara omaduste valesti
kirjeldamine, läbipaistmatus seoses kinnisvara maksumuse ja vastavate
maksudega, peibutusreklaam, kinnisvaraagentide agressiivsed tavad, näiteks
tarbijate heidutamine, et nad sõlmiksid oma vara müüa üritades eksklusiivse
lepingu agendiga. Komisjon on saanud palju kaebusi, kodanike kirju,
parlamendiliikmete küsimusi ja petitsioone probleemide kohta, mis on seotud kinnisvara
ostmisega Küproses, Bulgaarias ja Hispaanias. Küproses ja Bulgaarias tegelevad
kinnisvaraarendajad eksitava reklaamimisega, esitades erinevaid valeandmeid
kinnisvara omaduste kohta ja jättes avaldamata, et müüdud kinnisvara on
endiselt koormatud hüpoteekidega kinnisvaraarendajate sõlmitud praeguste ja
tulevaste pangalaenulepingute tagamiseks. Komisjon on praegu nendes küsimustes
ühenduses Küprose ja Bulgaaria ametiasutustega, et leida tõstatatud küsimustele
lahendused. Hispaanias on probleemid ainult piiratud ulatuses seotud eksitava
reklaami/ebaausate tavadega direktiivi tähenduses ja puudutavad peamiselt
tarbijate ja kohalike ametiasutuste vahelisi suhteid, nagu näiteks rikkumised
ehituslubade andmisel või välisriikide residentidele linnastumismaksude
kehtestamine uute projektide arendamisel. Huvitav on
märkida, et olenemata ulatuslikest siseriiklikest eeskirjadest on
liikmesriikides finantsteenuste ja kinnisvara valdkonnas ebaausate tavade
hindamisel vähemalt pooltel juhtudel kasutatud õigusliku alusena direktiivi
sätteid (eksitav tegevus, tegevusetus, agressiivsed tavad, mõnikord seoses
musta nimekirja kantud tavadega). Teise poole puhul kohaldati piiravamaid
siseriiklikke eeskirju[114]. Kindlustussektoris kohaldati näiteks I lisa punkti
27 olukordades, kus kindlustusandjad keeldusid hüvitiste maksmisest, nõudes
tarbijatelt, kes tahtsid kindlustuspoliisi alusel hüvitist taotleda, et nad
esitaksid dokumente, mida ei saanud mõistlikult pidada asjakohaseks taotluse
kehtivuse kindlakstegemisel. Nendel juhtudel jätsid teenuseosutajad
süstemaatiliselt asjassepuutuvatele kirjadele vastamata, et sundida tarbijaid
loobuma oma lepinguliste õiguste teostamisest[115]. Finantsteenuste ja
kinnisvara valdkonnas läbiviidud uuringu tulemused näitavad, et erandi
kaotamine direktiivi artikli 3 lõikest 9 ei oleks asjakohane[116]. Peamised
põhjused: finantsteenuste ja kinnisvaraga seotud suurem risk (võrreldes teiste
kaupade ja teenustega); tarbijate kogenematus nendes valdkondades (koos
läbipaistvuse puudumisega eelkõige finantstehingute alal); eriline haavatavus
mõlemas sektoris, mis teeb tarbijad vastuvõtlikuks nii müügiedendamise tavadele
kui ka survele; finantsvaldkonna täitevasutuste kogemused riigis loodud
süsteemiga; lõpuks finantsturgude kui selliste toimimine ja stabiilsus. Konsultatsioonide
käigus vastanud täitevasutused ja teised sidusrühmad[117] on
jõudnud sarnasele järeldusele. Suur osa nii finantsteenuste kui ka kinnisvara
valdkonnas vastanud organisatsioonidest on seisukohal, et ebaausate
kaubandustavade direktiivi artikli 3 lõike 9 erandi säilitamine on väga või
üsna tähtis. 4. JÕUSTAMINE 4.1. Jõustamine liikmesriikides Direktiiv ei
ühtlusta jõustamissüsteeme. Ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 11
kohaselt on liikmesriikidel vabadus valida nende õigustraditsiooniga kõige
paremini sobivad jõustamismehhanismid, kuni nad tagavad piisavate ja tõhusate
vahendite olemasolu ebaausate kaubandustavade ärahoidmiseks. Ebaausate
kaubandustavade direktiivi artikli 13 alusel on liikmesriikide otsustada,
millist liiki karistusi tuleks kohaldada, kuni need on tõhusad,
proportsionaalsed ja hoiatavad. Komisjoni osa
direktiivi üldisel jõustamisel on ülioluline, kuna komisjon peab tagama
direktiivi nõuetekohase ja tõhusa kohaldamise kõikides liikmesriikides. Liikmesriigid on
kehtestanud väga erinevad jõustamiskorrad. Mõningates riikides tegelevad
jõustamisega peamiselt avalik-õiguslikud asutused, nt tarbijate ombudsmanid (nt
Taani, Rootsi ja Soome), tarbijakaitse- / konkurentsiasutused (nt Itaalia,
Iirimaa, Madalmaad, Rumeenia ja Ühendkuningriik) ja ministeeriumide
spetsiaalsed osakonnad (nt Portugal ja Belgia). Teistes liikmesriikides
tegutseb turuosaliste juhitav eraõiguslik jõustamissüsteem (nt Austria ja
Saksamaa). Enamikus süsteemides on ühendatud avalik-õigusliku ja eraõigusliku
jõustamise elemendid. Karistused ulatuvad kohtumäärustest, kahjuhüvitistest,
haldustrahvidest kriminaalkaristusteni ja enamikus liikmesriikides kõikide
nende kombinatsioonideni[118]. Liikmesriigid ja
sidusrühmad on seisukohal, et riigi tasandil on direktiivi jõustamine
liikmesriikides üldiselt asjakohane ja tõhus. Siiski on ka arvamusi, et
riiklikul tasandil võib piisavat jõustamist takistada riiklike täitevasutuste
ressursside puudumine, jõustamismenetluste keerukus/pikkus ja karistuste
ebapiisav hoiatav mõju. Üks liikmesriik[119] ja erinevad tarbijaühingud[120]
soovivad raskemaid karistusi[121]
ja mõnedel juhtudel kollektiivset õiguskaitset. Mitmed
liikmesriigid ja sidusrühmad kinnitavad, et see olukord mõjutab ka õigusaktide
tõhusat jõustamist piiriülesel tasandil. Konsultatsioonid on näidanud, et
piiriüleste ebaausate kaubandustavade juhtumite puhul on kiire ja tõhus
tegutsemine täitevasutuste jaoks tõeline proovikivi, arvestades kohtualluvuse
piiride seatud piiranguid. Lisaks on olemasolevad ressursid piiratud. Tarbijakaitsealase koostöö määruse[122]
kohaldamist käsitlevas 2012. aasta aruandes sisalduv statistika näitab, et
ebaausate kaubandustavade direktiivi kui üksiku õigusakti arvele langeb kaugelt
kõige suurem arv vastastikuse abi taotlusi. Aastatel 2007–2010 olid 1 343
tarbijakaitsealase koostöö raames võetud meetmest 654 (48,7 %) seotud
ebaausate kaubandustavade direktiivi rikkumistega. Ülejäänud taotlused olid
seotud 14 teise direktiivi (nt direktiiv 1999/44/EÜ tarbekaupade müügi ja
nendega seotud garantiide teatavate aspektide kohta) ja ühe määruse
rikkumisega. Võrgustik on alates selle loomisest viinud komisjoni
koordineerimisel lisaks kahepoolsele jõustamisalasele koostööle läbi
iga-aastased jõustamistoimingud (lauskontrollid). Toimingu käigus kontrollivad
täitevasutused üheaegselt vastava valdkonna veebilehtede valimi vastavust ELi
tarbijakaitse alastele õigusaktidele ja teises etapis võtavad vajaduse korral
asjakohaseid jõustamismeetmeid. Seni läbi viidud viis lauskontrolli on aidanud
parandada nõuetele vastavust uuringu objektiks olnud sektorites (lennupileteid
müüvad veebilehed, mobiiltelefonide helinad, elektroonikakaubad, spordi- ja
kultuuriürituste piletid ja tarbijakrediit). Ametiasutused on kontrollinud
ligikaudu 2 200 eri sektorite veebilehte. Keskmiselt 80 %
veebilehtedest, millel leiti tarbijakaitseõiguse rikkumisi, parandati riiklike
ametiasutuste jõustamistegevuse tulemusena. Digitaalsisu käsitleva 2012. aasta
uuringu esimese etapi tulemus kinnitab, et mittevastavuse määr on sarnane
eelmistele uuringutele. Riiklikud ametiasutused võtavad täiendavaid
jõustamismeetmeid, et anda asjaomastele äriühingutele võimalus selgitada omi
seisukohti või viia veebileht nõuetega vastavusse[123]. Kuigi konsolideeritud andmed riiklike ametiasutuste
vastuvõetud otsuste ja määratud karistuste arvu kohta ei ole kättesaadavad,
saab esitada järgmised esinduslikud näited: direktiivi jõustumise ja 2011.
aasta keskpaiga vahel võttis Itaalia konkurentsiamet vastu üle 700 otsuse ja
kohaldas haldustrahve kogusummas 91 miljonit eurot; Prantsusmaa konkurentsi,
tarbijakaitseküsimuste ja pettuste kontrolli peadirektoraat (DGCCRF) andis
välja 1251 aruannet[124]
ja määrati vastavat trahvi ligikaudu summas 1,7 miljonit eurot[125]; Läti
tarbijaõiguste kaitse keskus tegi 154 siduvat otsust ja määras trahve
summas 159 400 eurot; Soome tarbijate ombudsman algatas 8 kohtuasja;
Iirimaa riiklik tarbijaagentuur andis välja 14 ettekirjutust, 116
vastavusotsust, 2 keelavat korraldust ja algatas 2 uurimist; Slovakkia
kaubandusinspektsioon andis välja 46 haldusotsust ja määras trahve kogusummas
151 800 miljonit eurot ja Rootsis anti välja 18 kohtuotsust ja 52
kohtumäärust. Tarbijakaitse kõrge taseme tagamiseks eelkõige
piiriülesel tasandil, aga ka riikide kontekstis, tuleks teha täiendavaid
jõustamispingutusi. See järeldus põhineb komisjoni kogemusel, mis on saadud
koostöö käigus riiklike ametiasutustega, Euroopa tarbijakeskustelt[126] ja
teistelt sidusrühmadelt saadud tagasisidel ja muudel kättesaadavatel allikatel
(eelkõige tarbijakaitsealase koostöö määruse kohaldamist käsitlevatel
aruannetel)[127]. 4.2. Isereguleerimine Ebaausate kaubandustavade direktiiv kinnitab
põhimõtet, et isereguleerimine saab toetada juriidilist ja administratiivset
jõustamist, ja selgitab rolli, mida käitumiskoodeksi omanikud jõustamises
täidavad[128].
Nagu näitavad teatavate õigussüsteemide
kogemused[129],
saavad isereguleerivad asutused aidata suurendada õigusstandarditele vastavust
ja vähendada avalik-õiguslike täitevasutuste koormust. Liikmesriikidel on
lubatud tugineda isereguleerivate asutuste pakutavatele vaidluste lahendamise
menetlustele, et tugevdada tarbijakaitse taset ja suurendada vastavust
õigusaktidele ja parimatele turutavadele. Direktiiv kinnitab siiski asjaolu, et
iseregulatsioon ei saa asendada juriidilisi või administratiivseid jõustamismeetmeid.
Direktiiv tugevdab käitumiskoodeksite tõhusust, mis nõuavad, et liikmesriigid
jõustaksid iseregulatsiooni eeskirjad ettevõtjate suhtes, kes on kohustunud
siduma end kohaldatavate käitumiskoodeksitega[130]. 5. ÜLEVAADE DIREKTIIVI
EELISTEST Rakendamise esimestel aastatel saadud
kogemused näitavad, et direktiiv on aidanud tõhustada liikmesriikides
tarbijakaitset, kaitstes seaduslikult tegutsevaid ettevõtjaid konkurentide
eest, kes ei tegutse eeskirjade kohaselt. Riiklikud tarbijakaitse järelevalveorganid on
kasutanud seda väga mitmete ebaausate äritavade tõkestamiseks ja karistamiseks[131].
Ebaausate kaubandustavade direktiiv on ainuke kehtiv ELi üldakt keskkonnalaste
väidete või agressiivsete tavade hindamiseks. Selle põhimõttepõhised eeskirjad on osutunud
eriti tõhusaks, kuna on võimaldanud riiklikel ametiasutustel kohandada oma
hinnangud toodete, teenuste ja müügimeetodite kiire arenguga. Must nimekiri on
olnud riiklike ametiasutuste jaoks tõhus vahend selliste ühiste ebaausate
tavadega tegelemisel nagu peibutusreklaam[132], näiliselt tasuta pakkumised, varjatud
reklaam ja otsene ostusurve lastele. Musta nimekirja sätteid on kasutatud ka
ebaausate tavade tõkestamiseks finantsteenuste ja kinnisvara valdkonnas. See õigusraamistik sobib seega hästi uute,
reklaamitehnikate arenguga paralleelselt arenevate internetitavade aususe
hindamiseks. Selle abil saab võtta kiire jõustamismeetme kuritarvituste vastu,
mis pannakse toime, kasutades uusi ühiselt kasutatavaid vahendeid, nagu näiteks
hinnavõrdluse ja ühise broneerimise veebilehed või seoses näiteks reklaami üha
suurema levimisega sotsiaalvõrgustikes. Piiriülesel tasandil oli ligikaudu pool
tarbijakaitsealase koostöö võrgustiku raames võetud meetmetest (teabenõuded,
hoiatused ja jõustamistaotlused) seotud ebaausate kaubandustavade direktiivi
rikkumistega[133].
Lisaks viis tarbijakaitsealase koostöö võrgustik ebaausate kaubandustavade
direktiivi alusel läbi mitmed ühised järelevalvetoimingud (lauskontrollid)
(lennupileteid müüvad veebilehed, mobiiltelefonide võrguteenused, elektroonilisi
tarbekaupu müüvad veebilehed)[134]. Koostöö riiklike täitevasutustega ja ebaausate
kaubandustavade direktiivi andmebaasi kogutud rakenduspõhimõtted näitavad, et
eeskirju tõlgendatakse enamasti ühtsel viisil. Euroopa Kohtu ja komisjoni antud
selgitused on sellele protsessile kaasa aidanud. Asendades ebaausaid kaubandustavasid
käsitlevad liikmesriikide killustatud eeskirjad ühe eeskirjade kogumikuga, on
direktiiv aidanud kaotada tõkked piiriülese kaubanduse teelt ja lihtsustanud
õiguskeskkonda. Euroopa 2020. aasta strateegias kutsutakse
üles kaasama kodanikke „osalema ühtsel turul täiel määral”, milleks „on vaja
suurendada nende suutlikkust ja julgust osta tooteid ja teenuseid teistest
liikmesriikidest”. Tundub, et direktiiviga kehtestatud tarbijakaitse kõrge tase
aitab suurendada tarbijate julgust. Hiljutised tõendid näitavad, et praegu on
rohkem tarbijaid huvitatud teistest liikmesriikidest ostude tegemisest
(52 %, +19) ja soovivad kulutada piiriüleselt rohkem raha (18 %, +5)
kui 2006. aastal, kui direktiivi ei olnud liikmesriikides veel üle võetud[135].
Sellest olenemata tuleb tunnistada, et piiriüleste internetiostude kasv jääb
kaugele maha siseriiklikust kasvust, nii et on selge, et vaja on teha rohkem[136].
Seepärast tuleb nüüd asetada rõhk direktiivi õigele ja järjekindlale
kohaldamisele, mis on eeltingimus, et ELi kodanikud ja ettevõtjad kasutaksid
täiel määral ära ühtse turu pakutavaid võimalusi. Komisjon on kinnitanud jaekaubanduse (kaasa
arvatud e-kaubandus), transpordisektori, digitaalmajanduse ja energia/jätkusuutlikkuse
põhivaldkondadena, kus ühtse turu kasvupotentsiaal on suurim[137].
Direktiivil on selles kontekstis täita ülioluline osa. Ebaausate kaubandustavade direktiivi
jõustamiseks tuleks seetõttu teha täiendavaid jõupingutusi. Liikmesriikide ressursid
on piiratud ja karistuste hoiatavat väärtust tuleks parandada. Koostööd
piiriüleste juhtumite käsitlemisel tarbijakaitsealase koostöö määruse
kohaldamisalas tuleks samuti hoogustada. Vajadus hoogustada jõustamistegevust nii
piiriülesel alusel kui ka riiklikul tasandil nõuab komisjonilt silmapaistvama
rolli võtmist, jõudude ühendamist liikmesriikidega ja nende toetamist
direktiivi kohaldamisel kogu ELis. Komisjon kaalub sellega seoses, kuidas ta
saab kooskõlas aluslepingutega täita tegusamat rolli direktiivi ühtsema
kohaldamise soodustamisel eriti seoses ebaausate tavadega, millel on piiriülene
mõõde, näiteks tavadega, mida kasutatakse internetikeskkonnas ja mis tekitavad
täitevasutuste jaoks ühiseid probleeme. 6. JÄRELDUSED Nagu teatatud käesolevale aruandele lisatud
teatises ebaausate kaubandustavade direktiivi kohaldamise kohta, ei tundu
direktiivi muutmine praegusel etapil asjakohane. See tulemus kajastab
konsultatsioonide tulemusi ja esialgseid järeldusi seoses liikmesriikide
jõustamiskogemustega, mis on märkimisväärsed, kuid ajaliselt siiski liiga
piiratud seda laadi kõikehõlmava õigusakti jaoks. Probleemidega, mille mõningad sidusrühmad on
tõstatanud seoses ebaausate kaubandustavade direktiivi kohaldamisega teatavate
konkreetsete ebaausate kaubandustavade suhtes, on võimalik tegeleda algatuste
kaudu, mille eesmärk on jõustamise parandamine liikmesriikides. Sellega seoses
ja nagu teatises märgitud, peavad edasised jõupingutused keskenduma põhilistele
temaatilistele valdkondadele, kus tarbijate kahjud ja kaotatud võimalused
tunduvad kõige sagedamini korduvat ja kus ühtse turu kasvupotentsiaal on
suurim. [1] Käesolev
aruanne on lisatud komisjoni teatisele Euroopa Parlamendile, nõukogule ja
Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ebaausate kaubandustavade direktiivi
kohaldamise kohta „Tarbijakaitse kõrge taseme saavutamine – usalduse
suurendamine siseturul”. Vastavalt ebaausate kaubandustavade direktiivi
artiklile 18 peab komisjon esitama aruande direktiivi kohaldamise kohta
konkreetsetes küsimustes, nagu näiteks finantsteenused ja kinnisvara ja
igasugustel tingimustel keelatud tegevuste must nimekiri ning edasise
ühtlustamise ja lihtsustamise ulatus. Ebaausate kaubandustavade direktiivi
põhjenduse 24 kohaselt hinnatakse direktiivi kohaldamist, et tagada siseturu
tõketega tegelemine ja tarbijakaitse kõrge taseme saavutamine. [2] Euroopa
Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/29/EÜ, 11. mai 2005, mis käsitleb
ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid
siseturul ning millega muudetakse nõukogu direktiivi 84/450/EMÜ, Euroopa
Parlamendi ja nõukogu direktiive 97/7/EÜ, 98/27/EÜ ja 2002/65/EÜ ning Euroopa
Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 2006/2004. [3] Vt
Euroopa tarbijakaitse tegevuskava, 3. põhimeede (tarbijaõigustiku ajakohastamine). [4] Konsultatsioonide
tulemuseks oli 25 vastust liikmesriikidelt (Luksemburg ja Malta ei vastanud),
kaks vastust Islandilt ja Norralt ja 76 vastust sidusrühmadelt, sealhulgas 20
Euroopa tarbijakeskuselt, 9 tarbijaühenduselt ja 47 ettevõtjate sidusrühmalt
(need hõlmasid kaubanduskodasid, ettevõtjate katusorganisatsioone /
föderatsioone ja iseregulatsiooni organeid). [5] Direktiivi
artikli 18 alusel esitatakse käesolevas aruandes hinnang artikli 3 lõike 9
toimimise kohta seoses ebaausate kaubandustavade direktiivi kohaldamisega
finantsteenuste ja kinnisvara valdkondades. [6] Vt uuring
ebaausate kaubandustavade direktiivi kohaldamise kohta finantsteenuste ja
kinnisvara suhtes ELis, mille koostas ettevõtja Civic Consulting Euroopa
Komisjoni nimel, õigusküsimuste peadirektoraat 2012, kättesaadav aadressil: http://ec.europa.eu/justice/consumer-marketing/document . [7] Vt
direktiivi artikkel 4. [8] Belgia,
Iirimaa, Malta, Poola, Slovakkia, Sloveenia võtsid üle 12. juuniks 2007. [9] Hispaania. [10] Rakendusaktid
võeti vastu ka kolmes EMP riigis, Islandis, Liechtensteinis ja Norras. [11] Vt
kohtuasjad: C-321/08 – Euroopa Ühenduste Komisjon versus Hispaania
Kuningriik, 23. aprill 2009 ja C-282/08, Euroopa Ühenduste Komisjon versus
Luksemburgi Suurhertsogiriik, 5. veebruar 2009. [12] Riiklike
ülevõtmismeetmete loetelule juurdepääsuks soovitame vaadata ebaausate
kaubandustavade andmebaasi: https://webgate.ec.europa.eu/ucp/
või kasutada linki: http://ec.europa.eu/justice/consumer-marketing/unfair-trade/unfair-practices/index_en.htm. [13] Liidetud
kohtuasjad C-261/07 ja C-299/07 VTB-VAB NV versus Total Belgium ja
Galatea BVBA versus Sanoma Magazines Belgium NV, 23. aprill 2009; C-304/08
Zentrale zur Bekämpfung unlauteren Wettbewerbs eV versus Plus
Warenhandelsgesellschaft mbH, 14. jaanuar 2010; C-288/10 Wamo BVBA
versus JBC NV and Modemakers Fashion NV, 30. juuni 2011. aasta
määrus; C-126/11 Inno NV versus Unizo ja teised, 15. detsembri
2011. aasta määrus. [14] Direktiiviga
ühtlustatavas valdkonnas. [15] Näited
direktiivide kohta, mis sisaldavad minimaalse ühtlustamise klausleid
direktiiviga 2005/29/EÜ ühtlustatavas valdkonnas: direktiiv 98/6/EÜ
tarbijakaitse kohta tarbijatele pakutavate toodete hindade avaldamisel,
direktiiv 97/7/ EÜ sidevahendi abil sõlmitud lepingute kohta, direktiiv
85/577/EMÜ tarbija kaitsmise kohta väljaspool äriruume sõlmitud lepingute
korral, direktiiv 94/47/ EÜ ostjate kaitse kohta, mis puudutab kinnisvara
osaajalise kasutamise õiguse ostulepingute teatavaid aspekte ja direktiiv
90/314/ EMÜ reisipakettide kohta. [16] Taani,
Soome, Iirimaa, Läti ja Rootsi. [17] 10. märtsil
2008 teatas Taani telereklaamiga seotud õigusnormidest raadio- ja telereklaami
ja sponsorlust käsitleva 15. detsembri 2005. aasta määruse nr 1368 lõikes 21. Need
sätted, mis käsitlevad muu hulgas reklaamitava toote omadusi, hinda ja toote
kasutamiseks vajalike oskuste taset, on Taani õiguses kindlalt paigas, pööravad
eriti tähelepanu alaealiste kaitsele ja nendega rakendati piirideta
televisiooni direktiiv (nõukogu direktiiv 89/552/EMÜ, praegu direktiiv
2010/13/EL audiovisuaalmeedia teenuste kohta). [18] Euroopa
Parlamendi ja nõukogu 10. märtsi 2010. aasta direktiiv 2010/13/EL
audiovisuaalmeedia teenuste osutamist käsitlevate liikmesriikide teatavate
õigus- ja haldusnormide koordineerimise kohta (audiovisuaalmeedia teenuste
direktiiv). [19] Belgia ei
ole teatanud siseriiklikest eeskirjadest, mis keelavad üle 250 euro väärtusega
toodete rändmüügi. [20] Direktiivi
artikli 3 lõikes 4 selgitatakse, et „kui käesoleva direktiivi sätted on
vastuolus ebaausate kaubandustavade konkreetseid aspekte reguleerivate muude
ühenduse eeskirjadega, siis on viimati nimetatud eeskirjad ülimuslikud ning
neid kohaldatakse kõnealuste konkreetsete aspektide suhtes.” [21] Vt
suuniste lk 18–19. Näiteks lennuteenuste määrus (Euroopa Parlamendi ja nõukogu
24. septembri 2008. aasta määrus (EÜ) nr 1008/2008 ühenduses lennuteenuste
osutamist käsitlevate ühiseeskirjade kohta) sisaldab konkreetseid sätteid
hinnateabe kohta, mis tuleb üldsusele kättesaadavaks teha. Vastavalt määruse
artiklile 23 peaksid lennuettevõtjad lisaks lõpphinnale, mis peab sisaldama
kõiki kohaldatavaid makse, tasusid, lisatasusid ja lõive, esitama ka lõpliku
hinna koostisosad. Lennupiletite hinnaga seotud lepingueelse teabe suhtes
kohaldatakse seetõttu kõnealuseid konkreetsemaid sätteid. Direktiivi sätted
avaldavad mõju keskmist tarbijat tõenäoliselt petvate kaubandustavade
keelamisel (näiteks peibutusreklaam ja lennupiletite turustamine) ja endast
agressiivset käitumist kujutavate tavade keelamisel (näiteks koormavate ja
ebaproportsionaalsete lepinguväliste tõkete kehtestamine tarbijatele, kes
soovivad kasutada lepingulist õigust lepingu lõpetamiseks). [22] […]
siseriiklikul õigusaktil, millega põhikohtuasja puhul on tegemist, ei saa olla
samaväärset kohaldamisala ebaausaid kaubandustavasid käsitleva direktiiviga,
kui see piirneb vaid kaupmeeste vaheliste konkurentsisuhete reguleerimisega,
nagu on väidetud apellatsiooniotsuses, ja kui sellel ei ole tarbijakaitsega
seonduvaid eesmärke. (Kohtuasi C-126/11, Inno, punkt 29). [23] Vt lisaks
punkt 3.3.4. ostukutse ja hinnateabe alaste nõuete kohta. [24] Ebaausaid
kaubandustavasid käsitleva direktiivi 2005/29/EÜ rakendamise/kohaldamise
suunised (SEK(2009) 1666, komisjoni talituste töödokument) 3. detsember 2009 - http://wcmcom-ec-europa-eu-wip.wcm3vue.cec.eu.int:8080/justice/consumer-marketing/unfair-trade/unfair-practices/index_en.htm
. [25] Vt näiteks
kohtujuristi järeldused kohtuasjas C-122/10 Konsumentombudsmannen (KO) versus
Ving Sverige AB, punktid 30, 40 ja joonealune märkus 13. [26] Vt https://webgate.ec.europa.eu/ucp/public/ Selle
andmebaasi aluseks on Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta
otsus nr 1926/2006/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse tarbijapoliitika
tegevusprogramm aastateks 2007–2013, meede 9: Tarbijakaitset
käsitlevate õigusaktide, eelkõige direktiivi 2005/29/EÜ liikmesriikide
õigusesse ülevõtmise, rakendamise ja jõustamise ning riikide
tarbijakaitsepoliitika seire ja hindamise õiguslik ja tehniline pädevus,
sealhulgas uuringud. Siia hulka kuulub ka
tarbijakaitset käsitlevate ühenduse õigusaktide ülevõtmist ja rakendamist
hõlmavate kõigile hõlpsasti kättesaadavate andmebaaside väljatöötamine ja
pidamine. [27] Andmebaas
sisaldab praegu (2012. aasta mai seisuga) 158 haldusotsuse ja 202 kohtuotsuse
(kaasa arvatud 63 riigikohtute otsust) kokkuvõtteid. [28] http://www.eu-consumer-law.org/index.html. [29] https://e-justice.europa.eu/home.do. [30] Vt
direktiivi artikli 2 punkt c. [31] Vt
direktiivi artikli 3 lõige 1. [32] Vt
direktiivi artikli 3 lõige 2. [33] Need on
Saksamaa, Austria, Prantsusmaa ja Rootsi. Ettevõtjate vahelistele suhetele
kohaldatakse Saksamaal siiski ainult direktiivi I lisa (must nimekiri),
Prantsusmaal eranditult artiklit 6 ja I lisa (piiratud eksitavate tavade
osaga). [34] Vt
komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Majandus- ja
Sotsiaalkomiteele ja Regioonide Komiteele: Ettevõtete kaitsmine eksitavate
turundusvõtete vastu ja tõhusa jõustamise tagamine, eksitavat ja võrdlevat
reklaami käsitleva direktiivi 2006/114/EÜ läbivaatamine (27. november 2012, COM(2012)
702(final)). [35] Ühendkuningriigi
õiglase kaubanduse amet. [36] Eesti,
Iirimaa, Läti ja Rumeenia. [37] Ühendkuningriik. [38] Nt
selgitused komisjoni talituste suunistes. [39] Vt ka
direktiivi artikli 6 lõike 1 punktid c ja f. [40] Mõningad
liikmesriigid (nt Itaalia ja Prantsusmaa) ja sidusrühmad on väitnud, et nad
toetaksid laiendamist ainult väga konkreetsete probleemide lahendamiseks,
näiteks eksitavate ärikataloogide väljaandjate tegevus. Rumeenia on seisukohal,
et ebaausate kaubandustavade direktiivi laiendamine ettevõtjate vahelistele
suhetele looks ühtsema lähenemisviisi äritavadele, mis on suunatud nii
ettevõtjatele kui ka tarbijatele. Madalmaad sooviksid laiendada ebaausate
kaubandustavade direktiivi ulatuses, mis on vajalik ettevõtjate kaitsmiseks
võltsarvete probleemi eest. Saksamaa, Austria ja Rootsi, kes kohaldavad
direktiivi sätteid juba täielikult ka ettevõtjate vahelistele suhetele,
tahaksid, et ettevõtjate kaitsetase oleks kogu ELis samasugune nagu tarbijatel.
[41] Vt näiteks
parlamendi küsimused E-5539/08, E-010017/2010, E-1704/2011. [42] KOM(2001)
546 lõplik, 2.10.2001, muudetud ettepanek KOM(2002) 585 lõplik, 25.10.2002. [43] Vt ka
C-304/08 Plus Warenhandelsgesellschaft (eelotsus – Saksamaa), 14. jaanuar 2010;
C-540/08 Mediaprint Zeitungs (eelotsus – Austria), 9. november 2010; C-522/08
Telekomunikacja Polska (eelotsus – Poola), 11. märts 2010. [44] Mõned
riiklikud täitevasutused on seisukohal, et üksikasjalike eeskirjade puudumine
tekitaks õiguskindlusetuse ja muudaks jõustamise liiga koormavaks
/mittetõhusaks (ebaausate kaubandustavade direktiivi kohaselt tuleb
juhtumipõhiselt tõendada, et müügiedendus on eksitav). [45] Kuus
liikmesriiki (Belgia, Taani, Soome, Prantsusmaa, Iirimaa, Läti) on oma müügi
edendamist puudutavaid õigusakte juba (osaliselt) muutnud, et need oleksid
kooskõlas direktiivi ja Euroopa Kohtu kohtupraktikaga. Hetkel säilitavad 13
riiki endiselt ebaausate kaubandustavade direktiivist piiravamad eeskirjad, kas
siis seoses hinnaalanduste (Belgia, Bulgaaria, Soome, Prantsusmaa, Itaalia,
Läti, Poola, Portugal ja Hispaania) või kaubanduslike loteriidega (Austria,
Taani, Soome, Luksemburg, Prantsusmaa ja Saksamaa). Sarnased eeskirjad kehtivad
ka Islandis ja Norras. [46] Prantsusmaa,
Saksamaa, Iirimaa, Läti, Hispaania. [47] Belgia,
Taani, Hispaania (ja Norra). [48] Slovakkia,
Poola, Bulgaaria, Madalmaad, Ühendkuningriik. [49] Euroopa
kaubamärgiassotsiatsioon ja Austria Töötajate Koda. [50] CLCV: Consommation Logement
Cadre de Vie, Prantsusmaa. [51] Iiri
tarbijakaitsekeskus. [52] Nt Poola,
Taani ja Rootsi. [53] Näitena
selle kohta võib tuua juhtumi, kus riiklik täitevasutus oli seisukohal, et tava
katkestada etteteatamiseta veevarustus on vastuolus ametialase hoolikuse
nõudega. Asutus asus veevarustusteenuse olulisust arvesse võttes seisukohale,
et ettevõtjalt oodatakse suuremat ametialast hoolikust ja et ta oleks pidanud
rakendama enne veevarustuse katkestamist konkreetseid meetmeid. Itaalia
konkurentsiamet (AGCM), 12. märtsi 2009. aasta otsus PS 166 – Acea Distacco
fornitura d’acqua. [54] C 435/11
CHS Tour Services. [55] Taani ja
Madalmaad osutavad vastuvõtlike tarbijate kaitse tõhustamise vajadusele
reguleerimise kaudu, soovitamata siiski konkreetseid lahendusi / võimalusi. [56] Nagu
Euroopa tarbijakaitse tegevuskavas märgitud, tuleb tagada vastuvõtlike
tarbijate kaitse riskide eest, mis tulenevad majanduskriisi mõjudest,
elanikkonna vananemisest ja digitaalsete turgude keerukamaks muutumisest ning
probleemidest, mis võivad mõnedel tarbijatel tekkida digitaalkeskkonnas
toimetulekul. [57] Vt
käesoleva aruande punkti 4 jõustamise kohta. [58] 2008. aastal
läbi viidud uuringu objektiks olid helinaid, taustapilte ja teisi
mobiiltelefoniteenuseid müüvad veebilehed. Üle 500 selle uuringu käigus
kontrollitud veebilehe seast leiti 301 tõsiselt ELi tarbijakaitseõigust
rikkuvat veebilehte. Üle poole nendest olid suunatud konkreetselt teismelistele
ja lastele. Kolm põhiprobleemi, millest teatati, olid: ebaselge hinnakujundus,
täieliku teabe esitamata jätmine ja eksitav reklaam (eelkõige väär reklaam, et
helinad on tasuta, kui tegelikult sõlmib tarbija tasulise tellimuse).
Digitaalsisu käsitleva 2012. aasta uuringu esimese etapi tulemuste kohta vt http://ec.europa.eu/consumers/enforcement/sweep/digital_content/index_en.htm
. [59] Itaalia
konkurentsiameti otsus (AGCM) PS7256 – Comet-Apple Prodotti in Garanzia
Provvedimento nr 23193, 27. detsember 2011 – Uuritud ettevõte pakkus
kaubanduslikku garantiid, mille maht hõlmas teenuseid, millele tarbijatel on
juba õigus Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. mai 1999. aasta direktiivi
1999/44/EÜ tarbekaupade müügi ja nendega seotud garantiide teatavate aspektide
kohta alusel (s.t mittevastavuse korral müüja suhtes 2 aastat seadusest
tulenevat garantiid). Komisjon on toetanud tarbijaühingute jõupingutusi,
tõstatades selle küsimuse riiklike täitevasutuste tarbijakaitsealase koostöö
võrgustiku raames ja pöördudes kirjalikult (asepresident Redingi 21. septembri
2012. aasta kiri) kõigi ELi tarbijakaitseküsimuste eest vastutavate ministrite
poole, et tagada koordineeritud jõustamisalane lähenemisviis korduva probleemi
tekkimise korral eri liikmesriikides. [60] AIM
(Euroopa Kaubamärkide Assotsiatsioon). [61] Vt
ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 2 punkt i. [62] Euroopa
Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/83/EL, 25. oktoober 2011, tarbija õiguste
kohta, millega muudetakse nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi
ja nõukogu direktiivi 1999/44/EÜ ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu
direktiiv 85/577/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/7/EÜ. [63] Euroopa
Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2000/31/EÜ, 8. juuni 2000, infoühiskonna
teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta
siseturul (direktiiv elektroonilise kaubanduse kohta). [64] Peamine
esialgne probleem, mille sidusrühmad direktiivi ülevõtmise etapil tõstatasid,
oli see, et jäik (kontrollnimekirja tüüpi) lähenemisviis kõnealuste nõuete
kohaldamisele toob kaasa ebaproportsionaalse koormuse ettevõtjate ja
reklaamifirmade jaoks. Kuna ostukutse oli uus mõiste, siis ei olnud näiteks
selge, milline on toote põhiomaduste esitamine kommunikatsioonivahendile ja
tootele kohases ulatuses (vt artikli 7 lõige 4 punkt a). Ülemaailmne
Reklaamiettevõtjate Liit nõudis seetõttu teabealaste nõuete kohaldamise piiramist
ainult juhul, kui koos ostukutsega tehakse tarbijale kättesaadavaks
ostumehhanism. [65] Kohtuasjas
C-122/10, Konsumentombudsmannen versus Ving Sverige AB, 12. mai 2011. [66] Madalaim
hind, mille eest on võimalik reklaamitavat toodet või tootekategooriat osta,
samal ajal kui reklaamitav toode/tootekategooria on kättesaadav ka hindadega,
mida ei ole nimetatud (nt piletid Pariisi alates 100 eurost). [67] Vt
eelkõige Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. septembri 2008. aasta määruse (EÜ)
nr 1008/2008 (ühenduses lennuteenuste osutamist käsitlevate ühiseeskirjade
kohta (uuestisõnastamine)) artikkel 23 . [68] Vt
eelkõige tarbijaõiguste direktiivi artikli 5 lõike 1 punkt c, lõige 19 ja lõige
22. [69] Alates
hetkest, kui ettevõtja esitab ostukutse direktiivi artikli 7 lõike 4 tähenduses. [70] Hinnaga
seotud probleemidest teatasid 8 tarbijaühingut, 11 Euroopa tarbijakeskust ja 10
ettevõtjate organisatsiooni. [71] Euroopa
Komisjoni 2011. aastal algatatud Steer Davies Gleave’i uuringus „Hindade
läbipaistvus lennutranspordi sektoris” hinnati veebilehtede vastavust ELi viie
õigusakti, sealhulgas ebaausaid kaubandustavasid käsitleva direktiivi 2005/29
teabealastele nõuetele. Uuringu tulemustes soovitatakse töötada pigem
jõustamisega, mitte kehtivate õigusaktide muutmisega. [72] OFTi
uuringus „Hindade reklaamimine” uuriti, kas hindade tarbijatele esitamise viis
mõjutab tarbijate otsuste tegemist ja heaolu. Selle tulemused näitavad, et nn
hinna tilgutamine (tuntud ka hinna tükeldamisena) – kus tarbijad näevad alguses
ainult osa täishinnast ja hinnalisandeid tilgutatakse kogu ostuprotsessi
jooksul – tõi kaasa suurima keskmise heaolu vähenemise, mis ulatus 15 %ni
kaasatud osalejate puhul. OFT(2010), Hindade reklaamimine, http://www.oft.gov.uk/OFTwork/markets-work/advertising-prices/. [73] Juhtumi
viide: lennuettevõtjate maksete lisatasud – CRE-E/27017 (juuli 2012). - http://www.oft.gov.uk/OFTwork/consumer-enforcement/consumer-enforcement-completed/card-surcharges/. [74] Vt Provvedimenti Autorita Garante per la Concorrenza ed il Mercato
PS/4261, PS/5530, PS/3773, PS/892, PS/6147, PS/5667, PS/7430, PS/3771, PS/7505,
PS/7493 ja PS/7383 - http://www.agcm.it/consumatore.html. [75] Teatise
järeldustes komisjoni poolt 2006. aastal vastu võetud hindade avaldamise
direktiivi rakendamise kohta märgiti, et direktiivi ülevõtmisega ei tekkinud
üheski liikmesriigis suuri probleeme ja et direktiiv aitas üldiselt kaasa
tarbijakaitse tugevdamisele. 2012. aasta kevadel viidi liikmesriikide seas läbi
uuem konsulteerimine, et aidata komisjonil hinnata kõnealuse direktiivi üldist
tõhusust käesoleval ajal. Tulemused näitasid, et liikmesriigid: i) ei ole
teadlikud direktiivi rakendamisega seotud piiriülestest probleemidest (millel
puudub märkimisväärne piiriülene mõõde); ii) kasutavad laialdaselt direktiivis
sätestatud erandeid (s.t erand teenuste osutamise, oksjonimüügi ning kunsti- ja
antiikesemete müügi korral ja ajutine erand direktiivi kohaldamisel
väikeettevõtjate suhtes); iii) toetavad selles valdkonnas minimaalset
ühtlustamist (enam kui 10 liikmesriiki on kasutusele võtnud või säilitanud
siseriiklikud eeskirjad, mis tagavad hinna avaldamisel tarbijate kõrgema
kaitsetaseme. Suur osa liikmesriikidest vastas, et nad teostavad turul
regulaarseid ja süstemaatilisi kontrolle ja neil on käesoleva direktiivi
riiklikul tasandil rikkumiste eest tõhusad karistused (trahvide kujul). Sellega
seoses võib vaja olla täiendavaid uuringuid. [76] Prantsusmaa
ja Itaalia on näiteks teatanud komisjoniga peetud töödialoogide käigus, et
vähemalt ühel juhul lükkas liikmesriik koostöötaotluse hinnaküsimustes tagasi
(nt Iirimaa lennutranspordi sektoris), leides, et kõnealused tavad ei suudaks
tarbijate kollektiivseid huve kahjustada, nagu nõutud tarbijakaitsealase
koostöö määruses. [77] Täiendavad
reguleerimist hinnanõuete valdkonnas toetavad lisaks Islandile ja Norrale
ainult kuus liikmesriiki (Belgia, Soome, Iirimaa, Leedu, Rumeenia, Madalmaad),
kuid erinevatel põhjustel (nt et selgitada, millal on hinnateave oluline, ning
tagada, et reklaamis on nimetatud ühikuhind). [78] Itaalia, AGCM, 2009, PS1270 - Vodafone – Ostacoli alla migrazione e
retention ingannevole, Provvedimento nr 19756. [79] Itaalia, AGCM, 2008, PS91 – Enel Energia –Richiesta cambio
fornitore, Provvedimento nr 18829. [80] Komisjoni
talituste kasutada olevad andmed näitavad, et tarbijatele avaldatakse eri liiki
survet lepingu sõlmimiseks. [81] Ebaausate
kaubandustavade direktiiv, I lisa, punktid 24–31. [82] 2008.
aastal läbi viidud uuringus, mille objektiks olid helinaid, taustapilte ja
teisi mobiiltelefoniteenuseid müüvad veebilehed, leiti üle 500 selle uuringu
käigus kontrollitud veebilehe seast 301 tõsiselt ELi tarbijakaitseõigust, kaasa
arvatud I lisa punkti 20 rikkuvat veebilehte. Vt lõige 3.3.2. vastuvõtlike
tarbijate kohta. [83] C-428/11
Purely Creative e.a. – Vt käesoleva aruande punkt 3.1.1.. [84] SELDIA,
Euroopa Otsemüügi Assotsiatsioon. [85] DSE,
Direct Selling Europe. [86] Tarbijaühingud
ega teised sidusrühmad ei tõstatanud küsimusi seoses I lisa punktiga 14. [87] Nõukogu
määrus (EÜ) nr 834/2007, 28. juuni 2007, mahepõllumajandusliku tootmise ning
mahepõllumajanduslike toodete märgistamise ja määruse (EMÜ) nr 2092/91
kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 189, 20.7.2007, lk 1–23). Teised
konkreetsete õigusaktide näited on Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv
2010/30/EL, 19. mai 2010, energiamõjuga toodete energia- ja muude ressursside
tarbimise näitamise kohta märgistuses ja ühtses tootekirjelduses; Euroopa
Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1222/2009, 25. november 2009, rehvide
kütusesäästlikkuse ja muude oluliste parameetrite märgistamise kohta. [88] Nagu
märgitud direktiivi põhjenduses 10, see tõepoolest „tagab tarbijakaitse juhul,
kui ühenduse tasandil puuduvad üksikasjalikud valdkondlikud õigusaktid, ning
keelab ettevõtjatel luua valet muljet toodete olemusest”. [89] Ebaausaid
kaubandustavasid käsitleva direktiivi 2005/29/EÜ rakendamise/kohaldamise
suunised (SEK(2009) 1666, komisjoni talituste töödokument), 3. detsember 2009. [90] Nt
Prantsusmaa. [91] Belgia,
Prantsusmaa, Leedu, Portugal, Sloveenia. [92] Nt on
tavaliselt kasutatavad väljendid: „keskkonnasõbralik, biolagunev, CO2-neutraalne,
roheline, jätkusuutlik, looduslik, energiatõhus, mittetoksiline, vähese
CO2-heitega, saasteaineteta, puhas, heitevaba, eetiline ja õiglane“. [93] Nt BEUC. [94] Ühendkuningriigi
reklaamistandardite amet (ASA) näiteks sai suure arvu kaebusi, kaasa arvatud
keskkonnaalaste väidete kohta, ja hindas neid põhjalikult. Vt lisaks punkti 4
jõustamise kohta. [95] Euroopa
Komisjon esitas 16. juulil 2008 säästva tarbimise ja tootmise ning säästva
tööstuspoliitika tegevuskava. 11. jaanuaril 2012 algatas komisjon üldsusega konsulteerimise
teemal „Säästvama tarbimise ja tootmise suunas”. Täpsemat teavet vt: http://ec.europa.eu/environment/eussd/escp_en.htm. [96] Euroopa
tarbijate tippkohtumisel 29. mail 2012 korraldas Euroopa Komisjon „ökoloogilise
puhtakspesemise” ja eksitavate keskkonnaalaste väidete teemalise seminari.
Seminar oli esimene samm protsessis, mis kogub mõtlemisainet keskkonnaalaste
väidete kohta ELi tasandil. Täpsemat teavet vt http://www.european-consumer-summit.eu/
[97] Vt
komisjoni talituste töödokument „E-kaubanduse hüvede toomine tarbijateni”, mis
on lisatud komisjoni teatisele Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa
Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ja Regioonide Komiteele „Ühtne raamistik
usalduse loomiseks digitaalse ühtse turu vastu seoses e-kaubanduse ja
internetipõhiste teenustega”, (Brüssel, 11.1.2012, (SEC(2011) 1640 lõplik) lk
19). Ostjad kasutavad enne kaupade internetis ostmist ostu jaoks teabe
kogumiseks erinevaid uurimismeetodeid. Uurimise esimesel kolmel etapil külastab
31 % müüjate veebilehti, 30 % kasutab otsingumootorit, 27 %
kasutab hinnavõrdluse veebilehte ja 24 % külastab e-turgu, samal ajal kui
24 % loeb klientide ülevaateid. [98] Vt
komisjoni talituste töödokument „E-kaubanduse hüvede toomine tarbijateni”,
(Brüssel, 11.1.2012 (SEC(2011) 1640 lõplik) lk 20). Vastupidiselt e-kaubanduse
direktiivi artikli 5 sätetele ei esita paljud hinnavõrdluse veebilehed
(53 %) oma ettevõtte täielikku aadressi, vt lk 22. [99] 5
tarbijaühingut, 7 ettevõtjate organisatsiooni ja 4 Euroopa tarbijakeskust. [100] Madalmaad. [101] Vt
komisjoni talituste töödokument „Tarbijate mõjuvõimu teadmisi suurendavad
aspektid (2012-1014)“ 19.7.2012, SWD (2012) 235 final. [102] Õiglase
kaubanduse amet, Ühendkuningriik, juhtumi viide: CRE-E-26547, 26555, 26759,
26760, 26761, jaanuar 2011, http://www.oft.gov.uk/OFTwork/consumer-enforcement/consumer-enforcement-completed/heating-oil/
. [103] Kaubanduskohus,
4. oktoober 2011, Synhorcat et autres / Expedia et autres. [104] Vt e-kaubanduse teatis (lk 10). [105] Ebaausate
kaubandustavade direktiivi artikli 3 lõige 9: „Direktiivis 2002/65/EÜ
määratletud „finantsteenuste” ja kinnisvara suhtes võivad liikmesriigid
käesoleva direktiiviga ühtlustatavas valdkonnas kehtestada sellest rangemaid
või üksikasjalikumaid nõudeid.” [106] Näiteks on
täielikult ühtlustatud eeskirjad kehtestatud direktiiviga 2007/64/EC
makseteenuste valdkonnas ja direktiiviga 2008/48/EÜ tarbijakrediidi valdkonnas. [107] Vt uuring
ebaausate kaubandustavade direktiivi kohaldamise kohta finantsteenuste ja
kinnisvara suhtes ELis, mille koostas ettevõtja Civic Consulting Euroopa
Komisjoni nimel, õigusküsimuste peadirektoraat 2012, kättesaadav aadressil: http://ec.europa.eu/justice/consumer-marketing/document. [108] Sellised
organisatsioonid nagu näiteks riiklikud täitevasutused, riiklikud
tarbijaorganisatsioonid ja ombudsmanid ning mitmed teadlaste rühmad ja ELi
tasandi sidusrühmad, nagu näiteks Euroopa Pangandusföderatsioon (EBF), Euroopa
kindlustuse ja edasikindlustuse föderatsioon (CEA) ja Euroopa Tarbijaliitude
amet (BEUC). [109] Nt
finantsteenuste osas konkreetsed teabealased nõuded pangandussektoris (nt
tagatud krediidi andmiseks kolmandale isikule Saksamaal või rahavahetusteenuste
reklaam Hispaanias), investeerimisteenuste, kindlustuse, finantsvahendajate
osas. Kinnisvara valdkonnas teabealased nõuded, mis on seotud kinnisvara
ostmise, tehingu enda, kinnisvaraagendi ja ehituslepingutega. [110] Nt
ootamatute telefonikõnede keeld, mittetellitud e-kirjade keeld, hüpoteeklaenude
rändmüügi keeld ja kinnisvaraagendi jaoks keeld hoida raha enda käes õigusliku
aluseta Austrias, rahalise laenu rändmüügi keeld Madalmaades, seotud pakkumiste
keeld Belgias ja Prantsusmaal. [111] Nt
liigkasuvõtjaliku laenu keeld enamikus liikmesriikides, keeld reklaamida, et
laenu võib anda ilma dokumentaalsete tõenditeta tarbija finantsolukorra kohta
Prantsusmaal või pangakaartide väljastamine alaealistele ilma seadusliku
esindaja eelneva nõusolekuta Austrias. [112] Nt Taanis
on pankadel keelatud rahastada oma klientidel aktsiate ostmist, kui pank on
need ise välja lasknud; Prantsusmaal on pankadel keelatud takistada oma
klientidel kasutada teist krediidikindlustuse andjat (kes ei ole pank ise), kui
tagatise tase on sarnane. [113] Tuleks
märkida, et kinnisvaraga seotud laenudele ei laiene direktiiv 2008/48/EÜ
tarbijakrediidi kohta ja et komisjon võttis 31. märtsil 2011 vastu ettepaneku
võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv elamukinnisvaraga seotud
krediidilepingute kohta. [114] Vt uuring
ebaausate kaubandustavade direktiivi kohaldamise kohta finantsteenuste ja
kinnisvara suhtes ELis, mille koostas ettevõtja Civic Consulting Euroopa
Komisjoni nimel, õigusküsimuste peadirektoraat 2012, kättesaadav aadressil: http://ec.europa.eu/justice/consumer-marketing/document. [115] Teatatud
Portugalis, vt uuring ebaausate kaubandustavade direktiivi kohaldamise kohta
finantsteenuste ja kinnisvara suhtes ELis, 2012. [116] Uuringus
märgitakse, et liikmesriikidele antud võimalus võtta vastu või säilitada
rangemaid sätteid, kui direktiivis on sätestatud, annab neile paindlikkuse,
mida nad vajavad tegelemiseks uute (ebaausate) kaubandustavadega, mis tekivad
vastusena riiklike õigusaktide eripäradele finantsteenuste ja kinnisvara
valdkonnas, ning artikli 3 lõike 9 väljajätmine kahjustaks hästi töötavaid
jõustamissüsteeme ja vähendaks seetõttu tarbijakaitse taset …. [117] Vastajate
hulgas olid Euroopa Tarbijaliitude Amet BEUC ja mõned liikmesriikide
tarbijaühingud. Uuringu üks järeldusi on see, et konkreetseid riiklikke
teabealaseid kohustusi kohaldatakse tavaliselt sellest olenemata, kas nad
sobivad tarbija eksitamiseks, ja seetõttu on ametiasutustel, kohtutel,
ettevõtjatel ja tarbijatel neid võrdselt lihtne käsitleda. Sageli kuuluvad nad
ka erineva jõustamissüsteemi alla. Uuring näitas ka, et eelnevalt kehtinud
eeskirju eelistatakse nendes liikmesriikides, kus teabealased kohustused olid
juba kehtestatud. See kehtib nii finantsteenuste kui ka kinnisvara sektori
kohta. [118] Täiendavate
üksikasjade ja jõustamiskordade näidete ja karistuste kohta liikmesriikides
palume vaadata jõustamise kirjeldusi riikide jaotistes ebaausate
kaubandustavade direktiivi andmebaasis https://webgate.ec.europa.eu/ucp/public/
. [119] Belgia. [120] BEUC,
Citizens Advice (Ühendkuningriik), CLCV (Consommation, Logement, Cadre de Vie
(tarbimise, eluaseme ja elukeskkonna ühendus) – Prantsusmaa), Which
(Ühendkuningriik). [121] Selle
aspekti parandamiseks suurendas Itaalia näiteks hiljuti kümnekordselt
maksimumkaristust direktiivi rikkumiste eest, 500 000 eurolt 5 miljonile
eurole. [122] Tarbijakaitsealase
koostöö määrus kehtestab koostööraamistiku, mis ühendab liikmesriikide
täitevasutused kogu ELi hõlmavaks võrgustikuks (tarbijakaitsealase koostöö
võrgustik). Sellega on kehtestatud raamistik, mis võimaldab liikmesriikide täitevasutustel
teha tihedat koostööd ning peatada kiiresti ja tõhusalt kaubandustavad, millega
rikutakse tarbijakaitsealaseid õigusakte, kui tarbijad ja ettevõtjad asuvad eri
riikides. Võrgustik ühendab kõikide liikmesriikide (ning Norra ja Islandi)
tarbijakaitsealased täitevasutused. Vt komisjoni aruanne Euroopa Parlamendile
ja nõukogule Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. oktoobri 2004. aasta määruse
(EÜ) 2006/2004 (tarbijakaitseseaduse jõustamise eest vastutavate siseriiklike
asutuste vahelise koostöö kohta (tarbijakaitsealase koostöö määrus))
kohaldamise kohta, COM(2012) 100 final, 12.3.2012; kättesaadav: http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=COM:2009:0336:FIN:EN:PDF [123] Digitaalsisu käsitleva 2012. aasta uuringu esimese etapi
tulemuste kohta vt http://ec.europa.eu/consumers/enforcement/sweep/digital_content/index_en.htm . [124] Protokollid. [125] Prantsusmaal
koostas DGCCRF 1 195 aruannet eksitavate tavade kohta, millega kaasnesid
kohtute määratud rahalised karistused summas 73 828 eurot ja DGCCRF enda
määratud rahalised karistused summas 1 649 451 eurot, ning 56 aruannet
agressiivsete tavade kohta, mille alusel määrasid kohtud rahalisi karistusi
summas 15 000 eurot. [126] Belgia,
Tšehhi Vabariigi, Portugali ja Ühendkuningriigi Euroopa tarbijakeskused
teatasid jõustamisprobleemidest piiriüleste juhtumite korral (soovitades, et
riiklike ametiasutuste vahelist koostööd tuleks parandada, või märkides, et
riiklikud kohtud ei käsitle piiriüleseid juhtumeid asjakohaselt). Eesti, Soome,
Iirimaa, Läti, Poola ja Rootsi Euroopa tarbijakeskused on seisukohal, et
praegused riiklikud jõustamisvolitused, karistused ja hüvitised ei ole
piisavad. [127] Vt näiteks
komisjoni teine iga kahe aasta järel esitatav aruanne Euroopa Parlamendile ja
nõukogule Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. oktoobri 2004. aasta määruse (EÜ)
2006/2004 (tarbijakaitseseaduse jõustamise eest vastutavate siseriiklike
asutuste vahelise koostöö kohta (tarbijakaitsealase koostöö määrus))
kohaldamise kohta. Vt aruande lk 9: „Neid ametiasutusi, kes ei kasuta
aktiivselt TKK määruse kohaselt loodud koostöömehhanisme, on ikka veel
märkimisväärselt palju.” Ei ole võimalik välistada, et kuigi ebaausate
kaubandustavade direktiiv on tarbijakaitsealases tegevuses kõige enam kasutatud
õiguslik alus, jääb ebaausate kaubandustavade direktiivil põhinevate
vastastikuse abi taotluste arv horisontaalse ja kõikehõlmava õigusakti jaoks
väheseks. [128] Vt
ebaausate kaubandustavade direktiivi artikkel 10. [129] Ühendkuningriigi
reklaamistandardite amet (ASA) sai näiteks ja hindas põhjalikult 14 596
kaebust, mille tulemuseks oli 6 542 kohtuasja 2010. aasta esimeses pooles.
Kaebuste arv on eelmiste aastatega võrreldes vähenenud (ligikaudu 10 %),
mida saab selgitada nõuete parema täitmisega ASA jõupingutuste tulemusena.
Statistika, otsuste ja kohtuasjade kohta vt ASA iga-aastane tegevusaruanne: http://www.asa.org.uk/About-ASA/Annual-Report.aspx.
[130] Vt
ebaausate kaubandustavade direktiivi artikkel 6 lõige 2 punkt b. [131] Vt
käesoleva aruande punkt 4 jõustamise kohta. [132] Vt
direktiivi I lisa punkt 5. See keelatud tava tähendab ligitõmbavate pakkumiste
tegemist tarbijatele, kui ettevõtja ei suuda varustada tootega oodatud
kogustes, mille põhjuseks on (muu hulgas) reklaami ulatus. [133] Aastatel
2007–2010 olid 1 343 tarbijakaitsealase koostöö raames võetud meetmest 654
(48,7 %) seotud ebaausate kaubandustavade direktiivi rikkumistega. Vt
komisjoni aruanne Euroopa Parlamendile ja nõukogule Euroopa Parlamendi ja
nõukogu 27. oktoobri 2004. aasta määruse (EÜ) 2006/2004 (tarbijakaitseseaduse
jõustamise eest vastutavate siseriiklike asutuste vahelise koostöö kohta
(tarbijakaitsealase koostöö määrus)) kohaldamise kohta, 12.3.2012 COM(2012) 100
final, kättesaadav http://ec.europa.eu/consumers/enforcement/docs/comm_biennial_report_2011_en.pdf
[134] http://ec.europa.eu/consumers/enforcement/index_en.htm
[135] Vt Flash
Eurobarometer 332. Tarbijate suhtumine piiriülesesse kaubandusse ja
tarbijakaitsesse, mai 2012, lk 8. 2006. aastaga võrreldes on praegu rohkem
tarbijaid huvitatud piiriüleste ostude tegemisest (52 %, +19) ja valmis
kulutama rohkem raha (18 %, +5). Kasvav osa tarbijaid, 50 %, on valmis
ostma kaupu või teenuseid teist ELi keelt kasutades (+ 17 punkti 2006. aastaga
võrreldes). Nende protsent, kes üldse ei soovi osta erinevas keeles, on
langenud 42 %-lt 2008. aastal 30 %-le 2011. aastal. Eurooplaste
protsent, kes ütlevad, et teavad, kust saada teavet ja nõuandeid piiriülese
ostmise kohta, on samuti märkimisväärselt kasvanud, 24 %-lt 2006. aastal
39 %-le 2011. aastal. [136] Aastatel
2008–2010 kasvas siseriiklik ettevõtjate ja tarbijate vaheline e-kaubandus
28 %-lt 36 %-le elanikest, kes tegid internetis siseriikliku ostu,
samal ajal kui piiriüleste e-ostude tegijate arv kasvas üksnes 6 %-lt
9 %-le. Ainult 9 % Euroopa tarbijatest ütlesid, et nad ostsid 2010.
aastal internetis piiriüleselt, andmete aluseks on Eurostat, Infoühiskonna
statistika, 2010. [137] Vt Euroopa
tarbijakaitse tegevuskava ja Euroopa Komisjoni teatis „Uus juhtimisleping
paremini toimiva ühtse turu jaoks.”