52012DC0665

KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE

Kalapüügivahenditega toimuva merelindude juhupüügi vähendamise tegevuskava

1.           SISSEJUHATUS

Kalanduse ja merelindude tihedad ja laialdased kokkupuuted põhjustavad merelindude juhuslikku hukkumist sellisel määral, mis kujutab tõsist ohtu paljudele merelindude populatsioonidele ning mõjutab negatiivselt kalapüügi tootlikkust ja kasumlikkust.

Paljud kalandus- ja keskkonnaalased õigusaktid ning ka mitmed rahvusvahelised konventsioonid ja lepingud hõlmavad praegu merelindude kaitsele suunatud majandamismeetmeid. Need meetmed ei ole siiski suures osas aidanud tõhusalt vähendada merelindude kaaspüüki, kui jätta kõrvale mõned üksikud juhud välisvetes.

Käesolevas teatises esitatud ELi tegevuskava eesmärk on kehtestada haldusraamistik merelindude kaaspüügi vähendamiseks võimalikult suurel määral. Raamistik vastab reformitud ühise kalanduspoliitika (ÜKP) eesmärgile liikuda ökosüsteemi halduse suunas, mis hõlmab ökosüsteemi kõik osad, sealhulgas merelinnud. See on samuti kooskõlas ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) kalanduskomisjoni (COFI) poolt 1999. aastal vastu võetud õngejadapüügil toimuva merelindude juhupüügi vähendamise rahvusvahelise tegevuskava[1] raamistikuga.

2.           Kaaspüük ja selle vähendamine

ICESi 2008. aasta nõuandes[2] (ajakohastatud 2009. ja 2010. aastal[3]) on välja toodud, et merelinnuliikide leviku, ohustatuse, üldise kaitsestaatuse ja juhupüügi taseme kohta ei ole piisavalt andmeid. Andmenappus raskendab hinnangu andmist selle kohta, millist mõju avaldab kalapüük asjaomastele liikidele ning annab tunnistust sellest, et puudub merelindude kaaspüügi süstemaatiline seire ja aruandlus. Olemasolevad andmed osutavad siiski sellele, et mitmete ELi püügipiirkondade aladel on merelindude hukkumine märkimisväärne. Hiljutiste hinnangute3 kohaselt vastab ELi kalalaevastiku kaaspüük ELi vetes aastas ligikaudu 200 000 merelinnule. BirdLife Internationali[4] aruandes on samas esitatud hinnang, et ülemaailmne kaaspüük õngejadapüügil vastab aastas vähemalt 160 000 ja võimalik, et isegi 320 000 merelinnule. Ülemaailmsel või kohalikul tasandil on kaitseväärtust omavana klassifitseeritud vähemalt 49 liiki (25 ELi vetes ja 24 väljaspool ELi asuvates vetes). Andmetest tuleb välja, et kõrgeima merelindude kaaspüügi määraga on õngejadad[5] ja passiivpüünised,[6] kuigi on andmeid ka traal-[7] ja seinnoodapüügiga[8] seonduva juhupüügi kohta.

2.1.        Õngejadad

ICESi andmete kohaselt puutub vähemalt 20 merelinnuliiki kokku õngejadapüügiga ELi vetes, eelkõige pelaagilise ja põhjalähedase õngejadapüügiga Vahemere piirkonnas ning põhjalähedase õngejadapüügiga Kirde-Atlandi (Gran Sol) piirkonnas, kuigi ICESi3 kohaselt seostub merelindude kaaspüük õngejadapüügiga pea kogu ELis. Neli liiki, keda vastavalt nende arvukusele jääb õngejadadesse kinni mõõdukalt kuni väga palju, on eriti kõrge kaitsevajadusega. Rahvusvaheline Looduse ja Loodusvarade Kaitse Ühing (IUCN) on liigitanud baleaari tormilinnu äärmiselt ohustatud liigiks ehk selle väljasuremisoht looduses on hinnatud väga kõrgeks. Kolm ülejäänud liiki – peegel-tormilind, vahemere tormilind ja vahemere kajakas – on liigitatud ohualtiks, mis tähendab, et nende arvukus on maailmas mõõduka kiirusega vähenemas.

Lisaks nimetatud liikidele on linnudirektiivis[9] loetletud veel viis liiki, millel on ebasoodne kaitsestaatus ja mis kohalike populatsioonide vähenemise tõttu nõuavad „erikaitsemeetmeid”. Nende hulka kuuluvad atlantise tormilind ja karbuskajakas Vahemere piirkonnas ning kaljukajakas, krüüsel ja põhja-tormilind Kirde-Atlandi piirkonnas[10]. Kõigi nende liikide puhul on andmeid märkimisväärse kaaspüügi taseme kohta2,10.

Juhupüügi määr on kõrge mitme teise liigi puhul, näiteks lõuna-hõbekajakas Vahemere piirkonnas ning jää-tormilind, mustkõht-tormilind ja suula Kirde-Atlandi piirkonnas. Kuigi nende liikide arvukus on suhteliselt stabiilne, tekitab ICESi aruannete kohaselt muret juba ainuüksi see, kui palju linde jääb kinni õngejadapüügil2,3.

2.2.        Passiivpüünised

ELi vetes kasutatakse laialdaselt passiivpüüniseid, mille hulka kuuluvad nakkevõrgud, takervõrgud ja abarad. Passiivpüüniseid kasutatakse tavaliselt hooajaliselt ja paljud liigid võivad nendega kokku puutuda. Võrkudesse jäävad kõige tõenäolisemalt kinni rannikuliigid, kes kas hangivad toitu põhjast või sukelduvad madalas vees läbi veekihi saagi järele. Paljud Lääne- ja Põhjamere kalapüügipiirkonnad on olulised toitumis-, puhke-, sulgimis- ja talvituspaigad merelindude jaoks, kes viibivad seal ainult väljaspool pesitsusaega (st talvel). See tähendab seda, et juhupüügi mõju merelindude populatsioonidele sõltub otseselt passiivpüüniste kasutamise ja asjaomaste linnuliikide piirkonnas viibimise ajalisest kattumisest.

Teave merelindude juhupüügi kohta passiivpüüniste kaudu ei ole piisav selleks, et täielikult hoomata, milline on selle kogumõju merelindude populatsioonidele ELi tasandil. Hiljuti Läänemere ja Põhjamere (peamiselt selle idaosa) kohta koostatud merelindude kaaspüügi ülevaates[11] esitatud hinnangu kohaselt on piirkonnas kaaspüügina passiivpüünistesse kinni jäävate ja surevate lindude (peamiselt kaurlased, pütlased, koskellased, sukelpardid, alklased ja kormoranlased) kumulatiivne määr aastas ligikaudu 90 000–200 000 lindu. Mitmed neist ohustatud liikidest on piirkonnas haruldased ja nad on kaitstud rahvusvaheliste eeskirjade alusel. IUCN on liigitanud kirjuhaha ohualtiks liigiks ja see on kantud ka ELi linnudirektiivi I lisasse, nagu ka punakurk-kaur, järvekaur, sarvikpütt ja väikekoskel. Mitmed linnudirektiivis loetletud liigid on BirdLife’i hinnangul „Euroopa jaoks kõrge kaitseväärtusega liigid”10.

Merelindude hukkumist peetakse peale Läänemere ja Põhjamere murettekitavaks ka mitmetes muudes piirkondades, kus kasutatakse kalapüügiks passiivpüüniseid. ICES IX alapiirkonnas loode-Hispaanias on täheldatud karikormorani ja lõunatirgu (Ibeeria alamliik)3 suurt suremust, samas kui Vahemere kohta kättesaadavad andmed viitavad sellele, et passiivpüünised ohustavad karikormorani alamliike ja mitmeid tormilinnu liike3.

2.3.        Muud püügivahendid

Selliste püügivahendite kohta nagu traalid ja seinnoodad on registreeritud vähe usaldusväärseid hinnanguid kaaspüügi taseme kohta ELi vetes. Ühe uuringu kohaselt püüti pelaagilise traaliga toimuval kalapüügil Šotimaa põhja- ja kirderannikul3 kinni umbes 780 suulat. Traalpüügi kaaspüügi kohta on esitatud veel mitmeid üksikuid aruandeid.

Üha rohkem saadakse tõendeid selle kohta, et seinnoodapüügil on kaaspüügi määr märkimisväärne selliste liikide puhul nagu tormilinnud. Portugali sadamates aastatel 2008–2009 läbiviidud küsitluse kohaselt oli kõnealuses piirkonnas baleaari tormilinnu kaaspüügi määr teiste püügivahenditega (sealhulgas õngejadad ja passiivpüünised) võrreldes kõige kõrgem seinnooda puhul (45 %)3.

2.4.        Kaaspüük väljaspool ELi asuvates vetes

Välisvetes kaasneb õngejada- ja traalpüügiga merelindude ulatuslik juhupüük. See tekitab suurt muret selle üle, milline on juhupüügi pikaajaline ökoloogiline mõju populatsioonidele. Arvatakse, et 61 liigist, kellel on kalapüügiga kokkupuude, on väljasuremisohus praegu ligi pooled. Nende hulka kuulub 17 maailma albatrossiliiki, kellest igal aastal hukkub hinnanguliselt 100 000 isendit4. Samasuguse ohuga seisab silmitsi veel seitse tormilinnuliiki, mis on kantud albatrosside ja tormilindude kaitselepingusse (ACAP)[12].

Märkimisväärne erand on Antarktika, mille puhul on CCAMLRi[13] poolt igal aastal läbi viidav põhjalik hindamine näidanud, et pärast meetmete kehtestamist on kaaspüük vähenenud rohkem kui 99 %. Olgugi et teiste õngejadapüügi piirkondade puhul on teatatud edusammudest ning ebaseaduslik, teatamata ja reguleerimata kalapüük on oluliselt vähenenud, on põhjust arvata, et kaaspüügi tase on mõnedes õngejadapüügi piirkondades endiselt mittejätkusuutlik. ICCATi[14] ja IOTC[15] hiljutised soovitused, millega tugevdatakse kehtivaid kaaspüügi vähendamise meetmeid tuunikala õngejadapüügil, on kiiduväärt ning need tuleb laiendada teistele piirkondlikele kalandusorganisatsioonidele.

Traalpüügi puhul avaldatakse üha rohkem andmeid merelindude hukkumise kohta lõuna- ja põhjapoolkeral. Näiteks vastas aastatel 2004–2005 kogutud andmete kohaselt Lõuna-Aafrika merluusipüügiga tegeleva laevastiku kaaspüük aastas ligikaudu 18 000 linnule3. Andmed puuduvad selle kohta, milline on välisvetes merelindude kaaspüügi tase muude püügivahendite, nagu näiteks seinnooda puhul.

2.5.        Kaaspüügi vähendamise meetmed

Kaaspüügi vähendamiseks on välja on töötatud mitmeid meetmeid. Mõned neist on merelindude kaaspüügi vähendamisel osutunud eriti tõhusaks. Kõnealused meetmed võib jagada kaheks – kalapüügimeetodile vastavad erimeetmed ja mitmete püügivahendite puhul rakendatavad laia kohaldatavusega meetmed. Enamik neist on loodud kaaspüügi vähendamiseks õngejadapüügil ning need võib jagada nelja põhikategooriasse:

(1) välditakse kalapüüki piirkondades ja/või ajal, mil merelindude kokkupuude püügivahenditega on kõige tõenäolisem ja sagedasem (püügivahendi öine sisselaskmine, piirkondlikud ja hooajalised püügikeelud);

(2) piiratakse lindude juurdepääsu söödastatud konksudele (raskustega varustatud õngejadad ja õngejada sisselaskmine laeva küljelt);

(3) linnud peletatakse söödastatud konksudest eemale (linnutõrjeliinid ja akustilised peletusseadmed);

(4) vähendatakse söödastatud konksude ligitõmbavust ja nähtavust (kalarapete vette heitmine ja kunstsööt).

Uuringud[16] on näidanud, et nende meetmete kasutamine õngejadapüügil võib osutuda kasulikuks: vähenevad otsesed kulud, kuna vähem sööta läheb merelindude tõttu kaotsi, kalasaak saab merelindude läbi vähem kahjustada ning väheneb merelindude põhjustatud otsene kahju püügivahenditele. Lisaks kaasneb sellega kulude kaudne kokkuhoid, sest vähem saaki läheb kaduma seetõttu, et merelinnud jäävad kinni söödastatud konksudesse, millega oleks muidu võinud saada saaki.

Kaaspüügi vähendamise meetmeid on passiivpüüniste puhul testitud vähem. Välja on pakutud kaks meetodit, mille eesmärk on hoiatada merelinde passiivpüüniste eest ja seega vältida lindude kinnijäämist. Neid meetodeid on ka testitud[17]. Üks meetod kätkeb võrgu nähtavuse suurendamist (nähtavad hoiatused) ja teine meetod akustiliste hoiatusseadmete (pingerid) kinnitamist võrkudele. Lindude passiivpüünistesse sattumist võib vähendada ka seeläbi, kui võrgud paigaldatakse sügavamale merelindude sukeldussügavusest. Ükski neist meetoditest ei ole praegu laialdaselt kasutusel.

Õngejadapüügist ülevõetud ja kohandatud linnutõrjeliinide kasutamine koos kalarapete merre heitmisega püügivahendite vettelaskmise ja pardalehiivamise ajal on osutunud tõhusaks vahendiks, mis vähendab merelindude kokkupuudet traalidega ja nende hukkumist traalpüügi tagajärjel. Traalnootadesse kinnijäämist on raskem vähendada. CCAMLR on siiski näidanud, et võrkudesse takerdumisest tuleneva merelindude hukkumise võib peaaegu täielikult ära hoida lihtsate meetmetega, nagu võrgu kinnisidumine enne selle vettelaskmist[18].

2.6.        Poliitiline raamistik

2.6.1.     ÜKP

ELi tegevuskava vastab ÜKP põhieesmärgile,[19] milleks on vajadus vähendada püügitegevuse mõju mereökosüsteemidele (sh merelinnud) ja hakata kalanduse suhtes järk-järgult rakendama ökosüsteemil põhinevat lähenemisviisi. ÜKP käimasoleva reformi[20] raames on komisjon veel kord kinnitanud oma otsustavust kõnealust kohustust täita ning püüab seda eesmärki saavutada reformipaketi mitme järgmise elemendi abil.

· Uus piirkondlik lähenemine tehnilistele meetmetele, mis võimaldab kohandada kaaspüügi vähendamise meetmeid vastavalt püügitegevusele. Strateegia väljatöötamine võtab aega ning selle lõplik sisu sõltub reformi tulemustest, kuid see peaks olema jõustunud 2016. aastaks. Kui see vahepeal osutub aga asjakohaseks ja hädavajalikuks, võidakse mitmeaastastele majandamiskavadele lisada juba olemasolevad ja läbiproovitud kaaspüügi vähendamise meetmed.

· ELi uus mitmeaastane andmekogumisprogramm (DCMAP) on kavas kasutusele võtta 2014. aastal. Praegu on arutlusel see, kas tuleks hõlmata ka teiste ökosüsteemi osade, sealhulgas merelindude seire. Vajatakse veel ekspertide panust ja samuti tuleb veel hinnata, millised oleksid praeguse andmekogumisraamistiku laiendamise kulud. Merelindude kaaspüügi vähendamiseks on siiski endiselt oluline kaaspüügiandmete süstemaatiline kogumine ja aruandlus.

· Rahaline toetus uutele meetmetele praeguse Euroopa Kalandusfondi (EKF) ja uue Euroopa merendus- ja Kalandusfondi (EMKF) kaudu[21]. Uus EMKF peaks rakenduma 2014. aastal ning sellest plaanitakse toetada kaaspüügi vähendamise meetmete väljatöötamist ja kasutamist, katseprojekte ning alternatiivsete seiretehnoloogiate, näiteks valvekaamerate (CCTV) katsetamist.

· Hiljutises ÜKP välismõõdet käsitlevas teatises[22] komisjoni poolt võetud kohustus võtta piirkondlikes kalandusorganisatsioonides aktiivsem roll ning püüda parandada praegust olukorda, kus ei järgita piisavalt kaitse- ja majandamismeetmeid.

2.6.2.     Keskkonnaalased õigusaktid

ELi tegevuskava sõltub osaliselt ELi keskkonnaõigustikust, eelkõige linnudirektiivist9 ja elupaikade direktiivist[23] ning merestrateegia raamdirektiivist[24]. Nimetatud direktiivide täielik rakendamine on osa ELi püüdest täita ÜRO bioloogilise mitmekesisuse konventsioonist[25] tulenevaid kohustusi. Seda toetab ELi riigipeade võetud kohustus „peatada bioloogilise mitmekesisuse vähenemine [ELis] aastaks 2010.”, mida kinnitati uuesti ELi bioloogilise mitmekesisuse strateegias aastani 2020[26].

Linnudirektiivi põhimeetmena on kehtestatud loodusliku linnustiku üldine kaitsekava, millega keelatakse erinevad tegevused, sealhulgas lindude tahtlik tapmine või püüdmine mis tahes viisil[27]. Viimane on ka kalanduse seisukohast kõige olulisem. Linnudirektiivi ja elupaikade direktiiviga on loodud ka Natura 2000 kaitsealade võrgustik, mis hõlmab nendes direktiivides nimetatud alasid – linnudirektiivi alusel kehtestatud linnualasid ja elupaikade direktiivi alusel kehtestatud loodusalasid. 2011. aasta veebruari seisuga oli linnudirektiivi alusel loodud merepiirkondades kokku 936 linnuala, mis hõlmasid kokku 122 000 km².

Merestrateegia raamdirektiivi eesmärk on kooskõlastada erinevaid poliitikavaldkondi ja suurendada keskkonnaküsimuste arvesse võtmist teiste poliitikavaldkondade puhul, nagu näiteks ÜKP. Merestrateegia raamdirektiivi kohaselt peetakse merelindude kaitset nõudeks, mis aitab kaasa hea keskkonnaseisundi saavutamisele. Selle rakendamine on ette nähtud Euroopa Liidu toimimise lepinguga ja merelindude kaitsele suunatud meetmed on direktiivi kohaselt kaudselt nõutud. Merestrateegia raamdirektiivi ja ka ELi tegevuskava raames kohaldatakse merelindude kaaspüügi suhtes ka merekeskkonda käsitlevaid piirkondlikke merekonventsioone, eelkõige Kirde-Atlandi merekeskkonna kaitse konventsiooni (OSPAR),[28] Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsiooni[29] ja Barcelona konventsiooni[30].

2.6.2.1.  Välispoliitika

Välisvetes on piirkondlikel kalandusorganisatsioonidel jätkuvalt keskne roll seoses merelindude suhtes kehtestatavate kaitse- ja majandamismeetmetega, kuna ÜRO kalavarude kokkuleppega[31] on neile antud selge kohustus vähendada oma püügipiirkondades kaaspüüki. Praeguseks on enamik piirkondlikke kalandusorganisatsioone vastu võtnud teatavad kaaspüügi vähendamise meetmed, mille eesmärk on hoida ära merelindude hukkumist õngejadapüügil. EL on mitmete piirkondlike kalandusorganisatsioonide lepinguosalisena kohustatud neid meetmeid rakendama.

EL on võtnud ka mitmeid kohustusi seoses säästva arengu põhimõtetega ja ka muid kohustusi, mis on seotud eelkõige ühiste ookeaniressursside majandamisega. Nende hulka kuuluvad ELi tegevuskava seisukohalt olulised liigid, mille säilimine on ohus. Kohustuste hulka kuuluvad:

– Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsioon[32];

– ÜRO bioloogilise mitmekesisuse konventsioon[33];

– metsloomade rändliikide kaitse konventsioon (tuntud ka kui Bonni konventsioon)[34].

Bonni konventsiooni alla kuulub ka albatrosside ja tormilindude kaitseleping (ACAP)[35]. Tegemist on õiguslikult siduva rahvusvahelise lepinguga, mille eesmärk on saavutada albatrosside ja tormilindude soodne kaitsestaatus ja seda säilitada, käsitledes nii maa kui merega seonduvaid ohte. Peamist ohtu sellele linnuliikide rühmale kujutab kahtlemata kaaspüük.

3.           ELi tegevuskava

ELi tegevuskava eesmärk on vähendada merelindude juhupüüki ja võimaluse korral see lõpetada. Selle raames võetavad esmatähtsad meetmed on suunatud vähemalt 49 merelinnupopulatsioonile, mida ohustavad ELi vetes ja väljaspool ELi asuvates vetes tegutsevad ELi laevad ning ELi vetes tegutsevad ELi mittekuuluvate riikide laevad. Muude stabiilsete merelinnupopulatsioonide puhul, mille kaaspüügi tase on siiski murettekitav, tuleks esmalt vähendada kaaspüüki ning seejärel liikuda kaaspüügi kaotamise suunas.

Täiendavad erieesmärgid on järgmised:

(1) tuvastada ja kõrvaldada kehtivate majandamismeetmete puudused ja vastuolud nii ELi vetes kui ka väljaspool;

(2) koguda ja koondada andmeid, et saaks kindlaks määrata merelindude kaaspüügi ulatuse ja sellest tuleneva ohu kaitseväärtust omavana klassifitseeritud liikide populatsioonidele;

(3) vähendada kaitseväärtust omavana klassifitseeritud merelinnuliikide kaaspüüki tasemeni, millega kõrvaldatakse oht nende liikide populatsioonidele, rakendades selleks asjakohaseid kaaspüügi vähendamise meetmeid;

(4) veenda kalureid selles, et merelindude kaaspüük on probleem, ning luua kaluritele stiimuleid kaaspüügi vähendamise meetmete võtmiseks;

(5) lahendada seni lahendamata probleemid seoses õngejadapüügil praegu kasutatavate kaaspüügi vähendamise meetmetega ning töötada välja tõhusad kaaspüügi vähendamise meetmed muude püügivahendite, eriti passiivpüüniste jaoks.

3.1.        Reguleerimisala ja struktuur

ELi tegevuskava puhul järgitakse paindlikku majandamisstrateegiat, soovitades võtta meetmeid nendes alades ja püügipiirkondades, kus on tuvastatud merelindude juhupüük. Tegevuskava pakutav raamistik võimaldab saada selge ja tervikliku pildi merelindude juhupüügi ulatusest ELi püügipiirkondades ning tuvastada vajalikud sammud kaaspüügi vähendamise ja majandamise meetmete kehtestamiseks, mille tulemuseks on ühtne ja tõhus strateegia probleemi lahendamiseks.

ELi tegevuskava hõlmab kõiki liidu vetes tegutsevaid ELi laevu ja välisvetes tegutsevaid ELi lipu all sõitvaid laevu. ELi tegevuskava raames ELi vetes võetavaid meetmeid toetab kalavarude majandamise meetmete ulatuslikum rakendamine linnudirektiivi (artikkel 4) alusel kehtestatud linnualadel. Liikmesriike julgustatakse võtma sarnaseid meetmeid tähtsate linnualade (IBA)[36] võrgustiku raames. Merelinde säästvate püügivahendite tõestatud kasutamine peaks olema eeltingimus kalapüügivõimalustele juurdepääsuks sellistes piirkondades, kus merelinnud on määravaks teguriks linnuala staatuse saamiseks ja kus kaaspüük ohustab merelindude soodsat kaitsestaatust.

Selleks, et tagada kooskõla merelindudele suunatud ELi sisese ja välise kalanduspoliitika vahel, töötab liit selle nimel, et asjaomased rahvusvahelised organisatsioonid tõhustaksid nimetatud meetmeid, soodustades nende kohaldamist kalurite poolt, täiendades vaatlusprogramme merelindude kaaspüügi seirega (kui seda ei ole veel tehtud) ning edendades parimate tavade ülevõtmist ELi mittekuuluvate riikide laevastike poolt. Kaugsõidulaevastiku piirkondlikul nõuandekomisjonil (LDRAC) on selge tugiroll selle ülesande täitmisel.

3.2.        Probleemi määratlemine

ELi tegevuskava rakendamise üheks suurimaks proovikiviks on esmalt teha kindlaks merelindude juhupüügi probleemi olemasolu. Praegused andmed, nagu IUCNi nimekirjad ja linnudirektiivi kohane aruandlus, on kõige usaldusväärsemad allikad need püügipiirkondade väljaselgitamiseks, kus meetmeid on vaja kiiremas korras, kuid need allikad on piiratud. Nende andmete põhjal ei ole võimalik täpselt ja realistlikult hinnata merelinnupopulatsioone ega nendele kaaspüügiga avalduvat mõju. See tähendab, et selgete majandamiseesmärkide seadmine on enamiku püügipiirkondade puhul problemaatiline.

Merelindude kohta koostatud FAO rahvusvahelises tegevuskavas1 ei ole määratletud, mida merelindude kaaspüügi „probleem” üldiselt kujutab, kuid tegevuskavas soovitatakse probleemi hinnata järgmiste komponentide alusel:

(a) merelindude kaaspüügi ulatus (osakaal või arv);

(b) juhuslikult püütavad liigid ja nende kaitsestaatus;

(c) püügikoormuse ruumiline ja ajaline kattumine merelindude kohalolekuga ning

(d) nende merelinnupopulatsioonide areng, mida tõenäoliselt mõjutab kaaspüük.

Hindamine peaks põhinema kõikidel kättesaadavatel andmetel, muu hulgas merel tegutsevate vaatlejate kogutud kaaspüügiandmetel, merelindude andmetel ja muudel üksikandmetel, mis võivad olla esimene märk üldisemast probleemist. Vaatlusprogrammid on parim teabeallikas, kuid ei ole otstarbekas kehtestada merelindude kaaspüügi eriprogramme ELi püügipiirkondade jaoks, välja arvatud ehk nende välisvete püügipiirkondade jaoks, kus see on juba kohustuslik nõue. Seetõttu tuleb välja töötada muid strateegiaid ja probleemi määratlemiseks kasutatavaid kriteeriume. ELi tegevuskava ühe meetmena palub komisjon asjaomasel teadusasutusel ajakohastada olemasolevaid andmeid ning ühtlasi analüüsida kriteeriume ja ka seda, kas bioloogilisi näitajaid (näiteks PBR[37] või BPUR[38]) võiks kasutada probleemi määratlemisel ja majandamiseesmärkide seadmisel.

3.3.        Teadusuuringud, koolitus, haridus ja teadlikkuse suurendamine

FAO rõhutab heade tavade tehnilistes suunistes[39] teadustöö olulisust mis tahes tegevuskava osana, eelkõige seoses kaaspüügi vähendamise meetmete väljatöötamisega. Sellekohane teadustöö peaks julgustama uuendustegevust kalatööstuse, teadlaste, valitsusväliste keskkonnaorganisatsioonide ja ressursijuhtide koostöö kaudu. Teadusuuringud peavad olema teaduslikult põhjendatud, kuid nende puhul tuleb arvesse võtta ka seda, kuidas kõige tõhusamalt anda teadustulemustele väljund kaaspüügi vähendamise meetmete kasutuselevõtmise näol.

FAO rõhutab ka vajadust koostada haridus- ja koolitusprogramme, et suurendada kalurite, vastavate esindusorganisatsioonide ja teiste huvirühmade teadlikkust sellest, kui oluline on tegeleda merelindude kaaspüügi probleemiga. ELi tasandil on piirkondlikel nõuandekomisjonidel oluline roll kõnealuste programmide väljatöötamisel. Rahvusvahelisel tasandil toetab EL samas kaluritele suunatud teavitus- ja haridusprogrammide väljatöötamist merelindude kaaspüügi poolest esmatähtsate piirkondade jaoks ja nende tugevdamist. Teadusuuringute, koolituse, hariduse ja teadlikkuse suurendamisega seotud meetmed on ELi tegevuskava kesksed osad.

3.4.        ELi tegevuskava alusel võetavad meetmed

Tegevuskava alusel võetavad meetmed on I lisas loetletud erieesmärkide kaupa. Iga meetme puhul on nimetatud ka vastutav osapool ja eeldatav ajakava meetmete lõpuleviimiseks.

3.5.        Aruandlus ja hindamine

ELi tegevuskava kohaselt peaksid liikmesriigid iga kahe aasta tagant esitama komisjonile aruande, milles tuuakse välja merelindude kaaspüügi tase püügipiirkondade ja püügivahendite kaupa, võimalike kaaspüügi vähendamise meetmete rakendamine ja nende tõhusus. Komisjon koostab koostöös asjaomase teadusasutusega aruande standardvormi, mis hõlbustab liikmesriikidel komisjonile teabe esitamist ja millest võiks olla abi ka andmetele juurdepääsu lihtsustamisel laiema üldsuse seisukohast.

Nende aruannete põhjal viib komisjon pärast aruannete teistkordset esitamist läbi ELi tegevuskava vahehindamise ning esitab tulemuste alusel Euroopa Parlamendile ja nõukogule teatise tegevuskava rakendamise kohta.

Asjaomasel teadusasutusel palutakse vajaduse korral anda sellesse hindamisse oma panus. Eelkõige palutakse ICESil esitada hinnangud ohustatud liikide arvukuse ja kaaspüügi kohta. Selliseid arvukusandmeid vaatab korrapäraselt läbi ICESi merelindude ökoloogia töörühm (WGSE). Sellest saaks võrdlusalus, mis võimaldab võrrelda arvukust ja kaaspüügi taset ning hinnata probleemi ulatust merelinnuliikide ja püügipiirkondade lõikes.

Komisjon teostaks ELi tegevuskava põhjaliku läbivaatuse ja hindamise pärast liikmesriikide esitatud neljandat rakendamisaruannet (st kaheksa aasta pärast) ja ajakohastaks seda vastavalt. Kõnealune läbivaatus ajastataks nii, et see langeks kokku merestrateegia raamdirektiivist tuleneva kohustusega saavutada mereökosüsteemide hea keskkonnaseisund 2020. aastaks.

Linnudirektiivi artikli 12 kohaselt peavad liikmesriigid iga kolme aasta tagant esitama aruande direktiivi alusel vastu võetud siseriiklike sätete rakendamise kohta. Vajaduse korral võiksid liikmesriigid neid aruandeid kasutada ka teabeallikana (näiteks merelindude arvukuse hindamiseks) tegevuskava tõhususe hindamisel.

4.           JÄRELDUSED

ELi tegevuskava sisaldab mitmeid komponente, sealhulgas soovitud meetmeid, kehtivate sätete tugevdamist ning teatavate elementide lisamist tulevastesse määrustesse. Mõnda neist meetmetest saab rakendada liidu tasandil, aga mõne puhul on vaja liikmesriikide poolset tegutsemist või piirkondlike kalandusorganisatsioonide kinnitust. Lisaks hõlmab ELi tegevuskava nii meetmeid, mida saab koheselt rakendada, kui ka meetmeid, mis vajavad pikaajalist tegutsemist olemasolevate andmete ja teadusnõuannete alusel. ELi tegevuskava rakendamise ajakava sõltub seepärast kõigi asjaosaliste panusest. Komisjon esitab käesoleva ELi tegevuskava nõukogule ja parlamendile ning kutsub neid üles seda täielikult heaks kiitma.

I lisa ELi tegevuskava meetmete loetelu

Erieesmärk nr 1: Puuduste ja vastuolude tuvastamine ja kõrvaldamine kehtivate majandamismeetmete puhul nii ELi vetes kui ka väljaspool

Meede || Vastutaja || Ajakava

Uurida, milliste kriteeriumide abil võiks määratleda merelindude kaaspüügi probleemi || Komisjon koostöös teadusasutustega || 2013. aasta 1. kvartal

Saavutada edu seoses linnualade võrgustiku määratlemisega, kasutades võimalike linnualade tuvastamiseks muu hulgas tähtsaid linnualasid || Liikmesriigid, komisjon || Pidev

Teha edusamme seoses kalavarude majandamise meetmete väljatöötamise ja rakendamisega, et kaitsta merelinde linnudirektiivi alusel määratud linnualadel, muudel merekaitsealadel, kaasa arvatud ülemeremaades ja -territooriumidel loodud aladel, ning ka tähtsatel linnualadel, laiendades neid vajaduse korral muudesse vetesse || Liikmesriigid, komisjon || Pidev

Vaadata läbi kehtivad seire- ja kaaspüügi vähendamise meetmed, mille eesmärk on kaitsta merelinde piirkondlikes kalandusorganisatsioonides, ning hinnata olemasolevate meetmete järgimise taset || Liikmesriigid, komisjon, piirkondlikud kalandusorganisatsioonid, LDRAC || Pidev

Julgustada nii otseselt kui ka FAO kaudu piirkondlikke kalandusorganisatsioone töötama välja oma riiklikke/piirkondlikke tegevuskavasid, mis vastavad FAO heade tavade tehnilistele suunistele || Komisjon, piirkondlikud kalandusorganisatsioonid || Pidev

Tagada võimalikult suures ulatuses, et välisvetes kala püüdvate ELi laevade kasutavaid kaaspüügi vähendamise meetmeid rakendavad ka laevad, mis sõidavad kolmandate riikide lipu all, kuid kuuluvad liikmesriikides asuvate omanike ja ettevõtjate omandusse või kontrolli alla || Komisjon, liikmesriigid, piirkondlikud kalandusorganisatsioonid, LDRAC || Pidev

Esitada ettepanek lisada rannikuriikidevahelisele kokkuleppele ELi vetes tegutsevatele ELi mittekuuluvate riikide laevadele suunatud erisoovitus(ed) kehtestada kaaspüügi vähendamise meetmed ja anda aru merelindude kaaspüügi kohta || Komisjon || Hiljemalt 2013. aasta lõpuks

Erieesmärk nr 2: Merelindude kaaspüügi ulatuse kindlaksmääramiseks vajalike andmete kogumine, eelkõige selliste ELi vete ja väljaspool ELi asuvate vete püügipiirkondade/alade kohta, mille puhul on andmed piiratud, juhuslikud ja/või puuduvad üldse

Meede || Vastutaja || Ajakava

Vaadata üle olemasolevad kaaspüügi andmed, kinnitada teabeallikad ja tuvastada püügipiirkonnad, mille puhul on vaja võtta asjakohaseid järelmeetmeid ja teostada täpsemaid uuringuid || Liikmesriigid, komisjon koostöös teadusasutustega || Hiljemalt 2013. aasta lõpuks

Järgida ettevaatusprintsiipi, kui merelindude kaaspüügiandmed puuduvad või ei ole usaldusväärsed, ning teostada ulatuslikumat seiret selle kategooria alla kuuluvate püügipiirkondade suhtes (lühiajalises perspektiivis tuleks püüelda vähemalt vaatlusprogrammi10 % katvuse poole) || Liikmesriigid || Alates esialgsest hinnangust

Tagada, et regulaarselt välisvetes tegutsevatel laevadel töötavad vaatlejad registreeriksid täpselt merelindude kaaspüügi || Liikmesriigid, piirkondlikud kalandusorganisatsioonid || Pidev

Tagada, et vaatlusandmed esitatakse regulaarselt asjaomase piirkondliku kalandusorganisatsiooni sekretariaadile ja komisjonile, et lihtsustada vaatlusprogrammi andmete analüüsi || Liikmesriigid, piirkondlikud kalandusorganisatsioonid, komisjon || Pidev

Koostada aruande standardvorm, mille abil saab vabatahtlikult registreerida merelindude kaaspüüki, ning hallata liikmesriikide esitatud teabe põhjal koostatavat andmebaasi merelindude kaaspüügi kohta ELi püügipiirkondades || Komisjon koostöös ICESiga || 2012. aasta lõpp

Kaaluda, kas merelindude seire saaks lisada uuele kalandusandmete kogumise raamistikule || Komisjon || 2014. aasta algus

Erieesmärk nr 3: Kaaspüügi vähendamise meetmete rakendamine, kui andmed osutavad merelindude kaaspüügile

Meede || Vastutaja || Ajakava

Rakendada läbiproovitud kaaspüügi vähendamise meetmeid õngejadapüügil Gran Soli piirkonnas, Vahemeres ja väljaspool ELi asuvates vetes (kui nende rakendamine ei ole veel nõutud). Kõnealustes püügipiirkondades tuleks kasutada vähemalt kahte järgmistest kaaspüügi vähendamise meetmetest: – püügivahendi öine sisselaskmine minimaalse tekivalgustusega; – linnutõrjeliinid; – õngejadade varustamine raskustega. Kaaspüügi vähendamise meetmed peaksid vastama tehnilistele miinimumnõuetele, mis on sätestatud BirdLife’i ja ACAPi suunistes[40] || Komisjon, liikmesriigid, piirkondlikud kalandusorganisatsioonid || Hiljemalt 2013. aasta lõpuks

Edendada vajaduse korral kaaspüügi vähendamise meetmete vastuvõtmist rahvusvahelisel tasandil, kui need ei ole veel jõustunud || Komisjon || Pidev

Rakendada kaaspüügi vähendamise meetmeid Läänemere, Põhjamere idaosa ja läänepoolsete vete püügipiirkondade suhtes, kus kasutatakse passiivpüüniseid ning kus merelindude juhupüük on hästi dokumenteeritud, ning hinnata selliste meetmete rakendamist || Liikmesriigid || Hiljemalt 2013. aasta lõpuks

Soovitada, et kõik laevad rakendaksid pardal kalarapete/saagi merre heitmist parimaid tavasid käsitlevate suuniste[41] alusel || Liikmesriigid || Hiljemalt 2013. aasta lõpuks

Esitada piirkondlike kalandusorganisatsioonide ülevaate põhjal ettepanekuid täiendavate kaaspüügi vähendamise meetmete ja seire parandamise kohta piirkondlikes kalandusorganisatsioonides || Komisjon, liikmesriigid, piirkondlikud kalandusorganisatsioonid, LDRAC || Pidev

Esitada ettepanek lisada asjaomased kaaspüügi vähendamise meetmed tehnilisi meetmeid käsitlevasse määrusesse, mis on ÜKP reformi raames väljatöötamisel, ning lisaks tagada erimeetmete lisamine mitmeaastastele kavadele, kui see on asjakohane ja hädavajalik || Komisjon || Alates 2016. aastast, pärast uue tehniliste meetmete määruse vastuvõtmist ja mitmeaastaste kavade väljatöötamist

Julgustada liikmesriike võtma ELi tegevuskava üle siseriiklikkusse õigusesse || Komisjon, liikmesriigid || Hiljemalt 2013. aasta lõpuks

Tagada piisavad vahendid kaaspüügi vähendamise meetmete väljatöötamiseks, katsetamiseks ja rakendamiseks, toetades rahastamist eelkõige EKFi ja uue EMKFi kaudu || Liikmesriigid || EKFi puhul kohesed meetmed. EMKFi puhul hiljemalt 2014. aasta lõpuks.

Erieesmärk nr 4: Kalurite harimine ja koolitamine selles vallas, kuidas kaaspüügi vähendamise meetmeid kasutatakse ja millist kasu neist saadakse ning kuidas merelinde aruandluse eesmärgil täpselt tuvastada

Meede || Vastutaja || Ajakava

Korraldada seminar(id) sidusrühmade teavitamiseks ELi tegevuskavast || Komisjon || 2013. aasta 1. kvartal

Edendada kaaspüügi vähendamise meetmete vastuvõtmist ning aidata välja töötada kaluritele ja kalandusvaatlejatele suunatud koolitusprogramme ning koostada ja edastada merelindude tuvastamise juhiseid ja muid asjakohaseid materjale || Liikmesriigid, vabaühendused, piirkondlikud nõuandekomisjonid || Pidev

Tagada piisavad vahendid hariduse ja teadlikkuse suurendamisega seotud meetmete rakendamiseks, toetades rahastamist eelkõige EKFi ja uue EMKFi kaudu || Liikmesriigid || Pidev

Jätkata välisvetes tegutsevatele laevadele suunatud koolituse, hariduse ja teadlikkuse suurendamisega seotud meetmete rakendamisega || Vabaühendused, piirkondlikud kalandusorganisatsioonid || Pidev

Laiendada teadlikkust suurendavaid meetmeid teistele sidusrühmadele ja avalikkusele || Komisjon, vabaühendused || Pidev

Erieesmärk nr 5: Teadusuuringute algatamine seoses praktiliste ja tõhusate kaaspüügi vähendamise meetmetega, mida kohaldatakse kõigi püügivahendite suhtes, mis avaldavad mõju merelindudele

Meede || Vastutaja || Ajakava

Algatada teadusuuringuid ELi rahastamisprogrammide kaudu (näiteks seitsmes raamprogramm, LIFE), et töötada välja praktilisi ja tõhusaid kaaspüügi vähendamise meetmeid, hinnata nende meetmete tõhusust ning hinnata ja parandada juba olemasolevaid tehnoloogiaid ja tavasid. Lühiajalises perspektiivis peaks põhirõhk olema kaaspüügi vähendamise meetmete väljatöötamisel seoses passiivpüügivahenditega || Komisjon, liikmesriigid, piirkondlikud nõuandekomisjonid, vabaühendused || Pidev

Jätkata teadusuuringuid alternatiivsete püügivahendite arendamiseks, et kõrvaldada kalanduse kahjulik mõju linnualadele ja hõlbustada juurdepääsu kalapüügivõimalustele || Liikmesriigid, piirkondlikud nõuandekomisjonid, vabaühendused || Pidev

Kui merelindude kaaspüügi seire on hõlmatud ELi mitmeaastase andmekogumisprogrammiga 2014–2020, hinnata, kuidas saab uusi elektroonilise seire tehnoloogiaid kasutada merelindude kaaspüügi seireks, ning tagada vajaduse korral nende rakendamine || Liikmesriigid, piirkondlikud nõuandekomisjonid, vabaühendused || 2014

Tagada piisavad vahendid kaaspüügi vähendamise meetmete kasutuselevõtu ja katsetamise lihtsustamiseks ning ka püügipiirkondade täiendava seire võimaldamiseks, kui on tekkinud kaaspüügi probleemi kahtlus, toetades rahastamist eelkõige EKFi ja uue EMKFi kaudu || Liikmesriigid || EKFi puhul kohesed meetmed. EMKFi puhul hiljemalt 2014. aasta lõpuks.

II lisa Nimetatud merelinnuliikide ladinakeelsed nimetused

Baleaari tormilind || Puffinus mauretanicus

Peegel-tormilind || Puffinus griseus

Vahemere tormilind || Puffinus yelkouan

Vahemere kajakas || Larus audouinii

Atlantise tormilind || Calonectris diomedea

Karbuskajakas || Larus melanocephalus

Kaljukajakas || Rissa tridactyla

Krüüsel || Cepphus grylle

Põhja-tormilind || Puffinus puffinus

Lõuna-hõbekajakas || Larus michahellis

Jää-tormilind || Fulmarus glacialis

Mustkõht-tormilind || Puffinus gravis

Suula || Morus bassanus

Kaurlased || Gaviidae spp.

Pütlased || Podicipedidae spp.

Koskellased || Merginae spp.

Vartlased (sukelpardid) || Aythyinae spp.

Alklased || Alcidae spp.

Kormoranlased || Phalacrocoracidae spp.

Kirjuhahk || Polysticta stelleri

Punakurk-kaur || Gavia stellata

Järvekaur || Gavia arctica

Sarvikpütt || Podiceps auritus

Väikekoskel || Mergellus albellus

Lõunatirk, Ibeeria alamliik || Uria aalge ibericus

Karikormoran || Phalacrocorax aristotelis

Albatroslased || Diomedeidae spp.

Tormilinnud perekondadest Procellaria ja Macronectes || Procellaria and Macronectes spp.

[1]               FAO. 1999. Õngejadapüügil toimuva merelindude juhupüügi vähendamise rahvusvaheline tegevuskava. Rooma, FAO. 1999. Lk 1–11.

[2]               ICESi nõuanne 2008, 1. raamat, 1.5.1.3. Kalanduse ja merelindude kokkupuuted ELi vetes.

                ICES. 2008. Merelindude ökoloogia töörühma (WGSE) aruanne, ICES CM 2008/LRC:05. 99 lk..

[3]               ICES. 2009. Merelindude ökoloogia töörühma (WGSE) aruanne, 23.–27. märts 2009, Brügge, Belgia. ICES CM 2009/LRC:10. 91 lk.

                ICES. 2010. Merelindude ökoloogia töörühma (WGSE) aruanne, 15.–19. märts 2010, Kopenhaagen, Taani. ICES CM 2010/SSGEF:10. 77 lk.

[4]               Anderson O.R.J., Small C.J., Croxall J.P., Dunn E.K., Sullivan B.J. Yates O. and Black A. 2011. Global seabird bycatch in longline fisheries. Endangered Species Research Vol. 14: 91–106.

[5]               Õngejada tähendab mitut omavahel ühendatud põhjas asetsevat või triivivat õngeliini, iga liin on varustatud hulga söödastatud konksudega.

[6]               Passiivpüünised on võrgud, mida ei ole kalapüügi ajal vaja liigutada. Sellised võrgud koosnevad ühest või mitmest eraldi võrgust, mis on taglastatud ülemise ja alumise selise ning ühendusköitega ning mis võivad olla varustatud ankurdamis-, ujuv- ja navigatsiooniseadmetega.

[7]               Traal on ühe või mitme kalalaeva poolt aktiivselt veetav püügivahend, mis koosneb koonuse- või püramiidikujulisest võrgust, mis on suletud koti või noodapäraga.

[8]               Seinnoot on haardnoot, mille põhjaosa veetakse kokku veotrossiga, mis jookseb läbi alumise selise rõngaste jada, võimaldades võrku sulgeda.

[9]               Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/147/EÜ, 30. november 2009, loodusliku linnustiku kaitse kohta.

[10]             http://ec.europa.eu/fisheries/documentation/studies/indez_en.htm.

[11]             ˇydelis, R., Bellebaum, J., Österblom, H., Vetemaa, M., Schirmeister, B., Stipniece, A., Dagys, M., van Eerden, M. and Garthe, S. 2009. Bycatch in gillnet fisheries - An overlooked threat to waterbird populations. Biological Conservation 142: 1269–1281.

[12]             ACAP 2009. Liikide hindamised. Kättesaadav: www.acap.aq/acap-species.

[13]             Antarktika vete elusressursside kaitse komisjon.

[14]             Rahvusvaheline Atlandi Tuunikala Kaitse Komisjon.

[15]             India Ookeani Tuunikomisjon.

[16]             http://ec.europa.eu/fisheries/documentation/studies/index_en.htm.

[17]             Melvin, E.F., Parrish, J.K. and Conquest, L.L. 1999. Novel tools to reduce seabird bycatch in coastal gillnet fisheries. Cons. Biol. 13: 1386–1397.

[18]             Sullivan, B. J., Clark, J. Reid, K, Reid E (2009). Development of effective mitigation to reduce seabird mortality in the icefish (Champsocephalus gunnar) trawl fishery in Subarea 48.3. WG-IMAF-09-15. CCAMLR, Hobart, Austraalia.

[19]             EÜT L 358, 31.12.2002, lk 59.

[20]             KOM(2011) 425.

[21]             KOM(2011) 804.

[22]             KOM(2011) 424.

[23]             EÜT L 206, 22.7.1992, lk 7–50.

[24]             ELT L 164, 25.6.2008, lk 19-40.

[25]             EÜT L 309, 13.12.1993, lk 1.

[26]             KOM(2011) 244.

[27]             Arvestades Euroopa Liidu Kohtu praktikat, C-221/04, punkt 71.

[28]             http://www.ospar.org/.

[29]             http://www.helcom.fi/.

[30]             http://www.unepmap.org/index.php?module=content2&catid=001001004.

[31]             http://www.tuna-org.org/Documents/TRFMO2/19%20ANNEX%205.11%20ENG.pdf.

[32]             EÜT 179, 23.6.1998, lk 3–134.

[33]             EÜT L 309, 13.12.1993, lk 1.

[34]             http://www.cms.int/about/intro.htm.

[35]             https://www.acap.aq/.

[36]             Birdlife International (2011). Tähtsate linnualade teabelehed. http://www.birdlife.org.

[37]             PBR (Potential Biological Removal) on piirmäär, mis näitab loomade või lindude maksimumarvu, välja arvatud loomulik suremus, mille võib populatsioonist eemaldada, võimaldades kõnealusel varul siiski saavutada optimaalse jätkusuutliku arvukuse või seda säilitada.

[38]             BPUE on lindude kaaspüük püügiühiku kohta.

[39]             FAO 2008. Report of the Expert Consultation on Best Practice Technical Guidelines for IPOA/NPOA-Seabirds. Bergen, Norra, 2.–5. september 2008. 46 lk.

[40]             http://www.rspb.org.uk/ourwork/policy/marine/international/advocacy/mitigationfactsheets.aspx.

[41]             http://www.birdlife.org/seabirds/downloads/FS_13_Trawl_fisheries_warp_strike_final.pdf.