52012DC0095

KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE

Rohkem kasu ELi keskkonnameetmetest: usalduse suurendamine teadmisi ja reageerimisvõimet täiustades

Sissejuhatus

Käesoleva teatise ajend on 2010. aasta detsembris kohtunud keskkonna nõukogu nõue, et liikmesriigid ja komisjon täiustaksid ja tõhustaksid ELi keskkonnaalaste õigusaktide rakendamist ja jõustamist eesmärgiga parandada keskkonna olukorda ja tagada võrdsed tingimused.

Eurobaromeetri 2008. ja 2011. aasta arvamusküsitlused Euroopa kodanike keskkonda suhtumise teemal kinnitasid, et enamiku kodanike jaoks on tervislik keskkond elukvaliteedi seisukohast sama oluline kui majanduse olukord ja sotsiaalsed tegurid.

Euroopa keskkonna seisundit ja väljavaateid käsitlevast Euroopa Keskkonnaameti 2010. aasta aruandest aga selgub, et EL näib olevat takerdunud stagnatsiooni ja langusetrendidesse, mis keskkonna säästmise asemel hoopis kaugenevad sellest eesmärgist.

Kuidas siis langustrendid jälle tõusuteele pöörata? Kui muld välja arvata, reguleeritakse keskkonda juba ulatuslike ja sageli ka pikka aega kehtinud ELi õigusaktidega. Niisiis peaks peamine eesmärk olema tõhus rakendamine.

Põhiküsimusteks on meie teadmised keskkonna seisundist ja selle kaitsmisest ning sellest, kuidas probleeme kohapeal tõhusalt lahendada.

Meil on juba laialdased teadmised sellistes valdkondades nagu linnaõhusaaste tase ja suplusvee kvaliteet. Teistes valdkondades, nagu bioloogiline mitmekesisus ja maakasutus, on teadmised lünklikumad. Lisaks on keeruline saada üldpilti sellest, kuidas täpselt toimub rakendamine teatavas piirkonnas, linnas või külas. Kuigi komisjonile saadetud kaebustest ja Euroopa Parlamendile esitatud petitsioonidest on sageli abi, ei ole need piisavaks teabeallikaks.

7. keskkonnaalase tegevusprogrammi ettevalmistuste raames toimunud analüüs ja konsultatsioonid näitavad selgelt, et rakendamise täiustamist ja tõhustamist võib pidada Euroopa keskkonnapoliitika prioriteediks. Käesoleva teatise eesmärk on kaaluda võimalusi, kuidas aidata liikmesriikidel teadmisi süstemaatilisemalt koguda ja levitada ning reageerida probleemidele paremini kohapeal. Tõhus õiguskaitse on oluline, kuid mitte piisav vahend, mistõttu tehakse ettepanek näha rakendamise tagamiseks ette ka kontrollid ja järelevalve, kaebuste esitamise mehhanismid ja ametlike partnerlussuhete sõlmimine.

Teatise eesmärk on täiendada 2008. aasta keskkonnateemalist teatist[1] ja Århusi konventsioonis[2] nimetatud keskkonnaõiguse eripäradele keskendudes võtta arvesse ka 2007. aasta teatist „Tulemuslik Euroopa – ühenduse õiguse kohaldamine”[3]. Selles rõhutatakse, kui tähtis on suurendada ELi tasandil läbipaistvust, ja tõdetakse, et kaebuse esitajad võiksid teatavatel juhtudel oma õigusi vahetult riiklikul tasandil tõhusamal viisil kasutada[4].

Käesoleva teatise kohta esitatavaid märkusi võetakse arvesse 7. keskkonnaalase tegevusprogrammi ettevalmistamisel. Selle tagajärjel võib komisjon esitada ka ettepaneku erimeetmete kohta, millele vajaduse korral lisatakse mõjuhinnangud. Juhul kui õigusaktil on lisaks keskkonnaalastele ka muid eesmärke (nt energiat käsitlevad õigusaktid), võib osutuda vajalikuks täiendada käesolevas teatises esitatud ettepanekuid erimeetmetega, eelkõige meetmetega, mis reguleerivad suhteid teatavate sidusrühmadega.

Miks on hea rakendamine oluline

Rakendamise hilinemise või ebapiisava rakendamisega kaasneb mitu negatiivset tagajärge. Seeläbi kahjustatakse keskkonda ja inimeste tervist, tekitatakse tööstuse jaoks õiguslikku ebakindlust ja seatakse kahtluse alla ühtse turu võrdsed tingimused. Pikaajalised heastamiskulud – näiteks ebaseaduslike prügimägede koristamise ja kahjustatud elupaikade taastamise puhul – võivad olla märksa suuremad kui ennetusmeetmete kulud.

Kehtivate õigusaktide rakendamata jätmise kulu hinnatakse laias laastus ligikaudu 50 miljardile eurole aastas[5]. See ei mõjuta mitte üksnes keskkonda, vaid ka inimeste tervist. Näiteks elab 20–50 % Euroopa elanikkonnast piirkondades, kus õhu kvaliteet ei vasta Euroopa piirmääradele ning sellest tulenevad kulutused tervishoiule ja kaotatud tööpäevade arv on igal aastal mõõdetavad miljardites eurodes.

Positiivse poole pealt on strateegias „Euroopa 2020” täheldatud, et uued majanduskasvu allikad sõltuvad suurel määral teadmistesse ja innovatsiooni investeerimisest. Et ELi keskkonna valdkonna ettevõtete aastakäive ületab hinnanguliselt 300 miljardit eurot, võib rakendamisvõimaluste, asjaomaste tingimuste ja ajakavaga seotud ebakindlus kaotatud võimaluste näol kaasa tuua märkimisväärseid kulusid[6].

Täpsemalt aitaks ELi jäätmealaste õigusaktide täielik rakendamine luua hinnanguliselt 400 000 töökohta, kusjuures netokulud oleksid aastas 72 miljardit eurot väiksemad kui rakendamata jätmise korral[7].

Samal ajal tagavad innovatiivsed või täiustatud rakendusmeetmed halduskulude vähendamise ja võrdsemad tingimused, sest otsuste tegijad on paremini informeeritud ning otsused kaalutletumad, prognoositavamad ja asjakohasemad.

Miks peab EL parandama teadmisi rakendamise kohta

Teadmised rakendamise kohta hõlmavad ühelt poolt keskkonna seisundit ja teiselt poolt kõiki keskkonna kaitseks ja parandamiseks vajalikke haldus- ja muid meetmeid.

ELi keskkonnaalased õigusaktid sisaldavad nii eeskirju, mille kohaselt kogutakse teavet, näiteks õhukvaliteedi seire nõuded, kui ka eeskirju, millega nõutakse teabe edastamist üldsusele.

Viimase kümne aasta jooksul on parandatud teadmiste struktureerimist ja kasutamist. Osaliselt on selle põhjuseks teabele juurdepääsu käsitleva direktiivi[8] läbivaatamine, INSPIRE direktiivi[9] vastuvõtmine, komisjoni 2008. aasta teatise „Ühise keskkonnateabesüsteemi (SEIS) väljakujundamine”[10] alusel tehtud töö ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogia järjest aktiivsem kasutamine ELi ja liikmesriikide tasandil. Siiski esineb seoses rakendamist käsitlevate teadmistega endiselt probleeme.

Näiteks ei ole alati võimalik kiiresti leida liikmesriigi õiguse sätteid, mis vastavad teatava direktiivi konkreetsetele sätetele. Seire on Euroopas ebaühtlane ning kogutav teave lünklik ja sageli aegunud. Keskkonnateavet saab konkreetse taotluse alusel, selle asemel et seda korrapäraselt avaldada.

Parem teave nii riigi, piirkonna kui ka kohalikul tasandil aitaks kindlaks teha põhiprobleemid ning leida kõige asjakohasemad ja tõhusamad võimalused nende lahendamiseks. Ühise keskkonnateabesüsteemi põhimõtte „korra teatad, tihti kasutad” aktiivsem kohaldamine aitaks teabenõudeid ratsionaliseerida.

Rakendamist käsitlevate teadmiste täiustamine

Peamine vastutus rakendamise eest lasub liikmesriikidel, kus kodanikel, ametiasutustel ja ettevõtjatel on suurim vajadus keskkonnateabe järele ja ka ootused selles vallas on suurimad. Nende ootuste ja vajaduste rahuldamiseks peavad liikmesriigid looma teabesüsteemid, mille abil koguda, hallata ja edastada teavet, mis näitab, kuidas ELi õigusakte rakendatakse ja neid praktikas täidetakse[11]. Selline teave peab hõlmama nii keskkonna olukorda kui ka haldusmeetmeid, püsivaid elemente[12] ja muutuvaid elemente[13]. Teavet peavad saama kasutada kõik lõppkasutajad, mis aitab pädevatel asutustel oma ülesandeid täita, seireasutustel õigusnormide täitmist kontrollida ja üldsusel mõista, kuidas inimesi ja keskkonda kaitstakse. See on võimalik ainult juhul, kui keskkonnateadlased, statistikud, info- ja kommunikatsioonitehnoloogia spetsialistid ja ametiasutused teevad tihedat koostööd, et edastada teavet, mis on ühest küljest teaduslikult põhjendatud ja õiguslikult kindel ning teisest küljest mõistetav nii üldsusele, ekspertidele kui ka poliitika kujundajatele. Århusi konventsiooniga on ette nähtud elektroonilise keskkonnateabe edastamise järkjärguline parandamine.

Allpool kirjeldatakse järgmisi eesmärke: leida võimalusi, kuidas liikmesriike aktiivsemalt kaasata, et nad võtaksid kasutusele tõhusad teabesüsteemid; anda ELi tasandil paremini koondatud teavet; tagada kogutava teabe usaldusväärsus ning aidata liikmesriikidel kõrvaldada andmetes esinevaid lünki ja kontrollida tõhusamalt maakatte muudatusi.

Eesmärk: õhutada liikmesriike võtma rakendamisega seoses kasutusele tõhusamad teabesüsteemid

Tuleks võtta kasutusele teabesüsteem, mis hõlmaks ELi kõiki olulisemaid keskkonnaalaseid kohustusi. Selline süsteem võimaldaks Århusi konventsiooni kohaselt rakendamist võimalikult tõhusalt ja operatiivselt jälgida.

Näitena võiks siinkohal tuua, et terves Euroopas on mitu tuhat tööstus- ja muud käitist, mille suhtes tehakse erikontrolle. Seepärast oleks asjakohane, kui olulisemate kohaldatavate keskkonnaalaste sätete kohta saaks teavet internetist. See võimaldaks kõikide kategooriate kasutajatel internetiportaali ja interaktiivse kaardi kaudu hõlpsalt kontrollida, kas konkreetsel ettevõttel on luba ja kas andmete seire abil või muul moel tuvastatud probleemid on lahendatud.

Teabele juurdepääsu käsitlev direktiiv sisaldab juba teabe aktiivse ja süstemaatilise levitamise miinimumnõudeid ja üldist kohustust tagada, et teave on ajakohane, täpne ja võrreldav[14]. Seni ei ole aga neid sätteid süstemaatiliselt seotud teabega, mis käsitleb konkreetsete ELi keskkonnaalaste õigusaktide rakendamist ja täitmist.

Komisjon hindab järgmist:

· kuidas saaks teabele juurdepääsu käsitlevat direktiivi tõhustada. Selleks võiks muu hulgas töötada välja parimate tavade suunised ja/või tugevdada olemasolevaid sätteid;

· kas liikmesriikide jaoks on teostatav arendada komisjoni toel välja kõikide olulisemate ELi keskkonnaalaste õigusaktide struktureeritud rakendus- ja teaberaamistikud. Selliste raamistike eesmärk on selgitada direktiivi põhisätteid ja teha kindlaks, millist liiki teavet on vaja, et tõendada, kuidas ELi õigust kohapeal rakendatakse. Struktureeritud rakendus- ja teaberaamistikud töötatakse välja olemasolevate õigusaktide jaoks ja koos ühise keskkonnateabesüsteemi algatustega aitaksid need liikmesriikidel töötada välja teabesüsteemid, mille kaudu pidevalt jälgida kohapealset rakendamist;

· kuidas oleks võimalik kasutada ELi rahalisi vahendeid, et arendada, ajakohastada ja kasutada liikmesriikides asjakohaseid koostalitusvõimelisi teabesüsteeme ja nendega seotud koolitust.

Eesmärk: parandada teabe edastamist ELi tasandil

Liikmesriikide täiustatud teabesüsteeme tuleks täiendada paremate üleliiduliste ülevaadetega võrdsetest tingimustest. Euroopa Keskkonnaamet koos Euroopa Ühenduste Statistikaameti (Eurostat) ja Teadusuuringute Ühiskeskusega on võtnud endale järjest suurema rolli liikmesriikidelt komisjonile esitatavate seire- ja muude andmete töötlemisel. Näitena võiks tuua komisjoni iga-aastase aruande suplusvee kvaliteedi kohta, mis koostatakse keskkonnaameti toel ja milles antakse üle 21 000 Euroopa suplusveekogu geograafiliste võrdlusandmete põhjal ulatuslik ülevaade. Veebilehelt saavad kasutajad laadida alla andmeid ja vaadata interaktiivseid kaarte nii Euroopa kui ka kohalikul tasandil. Praegu töötatakse välja keskkonnaametit kaasavaid katseprojekte õhukvaliteedi ja jäätmete kohta, et tõhustada üldist rakendamist.

Komisjon kontrollib, kuidas

· anda üldsusele süstemaatilist ja täiustatud elektroonilist teavet rakendamise kohta, sealhulgas läbipaistvate seirevahendite ja võrdlusaluste kasutamise kaudu;

· jätkata liikmesriikidega koostööd, et laiendada suplusvee direktiivis kasutatud strateegiat kõikidele ELi keskkonnaalastele õigusaktidele, kaasates vajaduse korral koostöösse ka Euroopa Keskkonnaameti.

Eesmärk: suurendada usaldusväärsust riigi, piirkonna ja kohalikul tasandil kogutud teabe vastu

Usaldusväärsus ELi keskkonnaalaste õigusaktide vastu sõltub sellest, kas keskkonnaseisundi seire ja muude andmete kogumise meetmete ulatus ja usaldusväärsus on liikmesriikides võrdväärne. Euroopa Keskkonnaametil on siin head eeldused tuge pakkuda, võttes arvesse tema järjest suurenevat rolli keskkonnaandmete töötlemisel ja valideerimisel.

Komisjon kavatseb kooskõlas seadusjärgsete volitustega jätkata koostööd Euroopa Keskkonnaametiga, et see saaks:

· aidata komisjonil tagada liikmesriikide tasandil keskkonnaseisundi seire korralduse kvaliteet ja kontrollida seiresüsteeme, tagamaks, et need on üldjoontes võrreldavad, eesmärgipärased ja keskenduvad piisavalt suurematele riskidele;

· täita muid ülesandeid, mis on seotud ELi keskkonnameetmete rakendamise kohta teabe andmisega.

Eesmärk: kõrvaldada olulised lüngad õigusnormide täitmise edendamist ja rakendamist ning maakatte seiret käsitlevas teabes

Liikmesriikide tasandil inspektorite, prokuröride ja kohtute võetavate, õigusnormide täitmise edendamist ja rakendamist käsitlevate meetmete kohta pole piisavalt teavet. See raskendab õigusnormide täitmise edendamise eri viiside (sealhulgas paljulubavad stiimuleid pakkuvad täiendavad võimalused) vahel valiku tegemist.

Maakatte muudatuste seire ja neile reageerimine on ülimalt oluline enamiku ELi keskkonnaalaste õigusaktide tulemuslikkuse seisukohalt, eelkõige ebaseadusliku jäätmekäitluse kontrolli ja haruldaste elupaikade haldamise valdkonnas. Tehnoloogia areng (näiteks maapinna kaugseire vahendid) pakub võimalusi, mida ei ole veel süstemaatiliselt kasutatud. Muu hulgas võimaldab see vähendada seirekulusid.

Komisjoni arvates on võimalik olukorda parandada järgmiselt:

· koostöö liikmesriikidega ja dialoogi alustamine olulisemate inspektorite, prokuröride ja kohtute võrgustikega, et teha kindlaks tähtsamad teabekategooriad ja parimad teabe kogumise ja kõrvutamise viisid;

· algatus, mis käsitleb maapinna kaugseire vahendite kasutamist liikmesriikides, et tõhustada maapealse seire rakendamist.

Miks peab EL parandama liikmesriigi, piirkonna ja kohaliku tasandi reageerimisvõimet

Paremad teadmised aitavad saavutada paremaid tulemusi, kuid ainuüksi nendest ei piisa. Tähtis vastutusvaldkond on rakendamise seire, mida teevad asutused ja isikud, kellel on ülesanded ja/või volitused ja õigused õigusnormide täitmist uurida, jälgida, kontrollida, anda asjakohast nõu või tagada aruandlus. Kõnealuste asutuste ja isikute hulka kuuluvad liikmesriikide inspektorid, õigusvahemehed, prokurörid, kohtud, audiitorid ja valitusvälised organisatsioonid ning kodanikud, kellel on osalemis- ja esindamisõigus. ELi tasandil on oma roll nii komisjonil, Euroopa Parlamendil, Euroopa Kohtul, ombudsmanil kui ka Euroopa Keskkonnaametil.

Komisjon kui aluslepingute täitmise järelevalvaja kasutab oma jõustamisvolitusi, kui nõutavate lõpptulemusteni ei jõuta. Siiski viitab ELi keskkonnaalaste õigusaktidega seotud rikkumiste, kaebuste ja petitsioonide suur arv vajadusele tõhustada liikmesriikides üldiselt rakendamise seiret.

Liikmesriigi, piirkonna ja kohaliku tasandi reageerimisvõime parandamine

Komisjon teeb ettepaneku kaaluda algatusi, mis võiksid reageerimisvõime parandamisele kaasa aidata. Kuigi sellised algatused võivad olla ka iseseisvad, on nad tõhusamad üksteist täiendades. Näiteks õiguskaitse parem kättesaadavus ilma kaebuste parema menetlemiseta ei tee kodanikel, kes ei soovi kohtusse pöörduda, kuidagi elu kergemaks.

Eesmärk: parandada ELi õiguse kohaldamise kontrollimist ja järelevalvet

Liikmesriigi tasandil on kontrollimine ja järelevalve oluline, et tagada usaldus ELi keskkonnaalaste õigusaktide nõuete vastu. Käitiste kontrollimisel kohaldatakse juba raamistikku, mis hõlmab soovituses 2001/331/EÜ[15] sisalduvaid minimaalseid järelevalvekriteeriume ja kohustuslikke valdkondlikke sätteid. Lisaks käitistele tuleks ka muu keskkonda negatiivselt mõjutada võiva tegevuse suhtes – põhjaveevõtust kaitsealuste liikidega kauplemiseni – ette näha täiendavad sätted kontrolli ja järelevalve kohta, et muuta need näiteks ratsionaalsemaks ja riskipõhisemaks. Võttes arvesse ELi keskkonnaõiguse valdkondadeülest iseloomu – näiteks vett ja loodust käsitlevad õigusaktid on omavahel seotud –, nõuab see liikmesriikide pädevatelt asutustelt meetmete täielikku ühtlustamist ja koordineerimist.

Liikmesriigi tasandil tehtavate kontrollide ja järelevalvega seoses tuleb arvestada ka nõuet tagada võrdsed tingimused ning piisav koostöö ja järjepidevus piiriülestes küsimustes, et parandada liikmesriikide vastastikust usaldust.

Komisjoni arvates on võimalik olukorda parandada järgmiselt:

· ajakohastada kontrollide ja järelevalve raamistikku;

· hinnata kõigi uute õigusaktide puhul konkreetsete kontrolli ja järelevalvet käsitlevate sätete väärtust, võttes arvesse seniste kohustuslike sätete kohaldamisel saadud kogemusi;

· hinnata võimalusi, kuidas täiendada liikmesriigi kontrolle ja järelevalvet ELi tasandil, sealhulgas järgmiste meetmetega:

· ELi tasandi kontrolli- ja järelevalvesuutlikkus;

· komisjoni piiratud kontrolliülesanded, mille puhul võetakse arvesse liikmesriikide halduslikku autonoomsust (võimaliku eeskujuna võib tuua osooni käsitleva määruse[16]), või volitused kontrollida liikmesriikide kontrollitegevust, nagu on ette nähtud loomkatseid käsitleva direktiiviga[17];

· vastastikuste eksperdihinnangute süstemaatilisem kasutamine, võttes aluseks riiklike inspektorite võrgustiku IMPEL senised algatused;

· süsteem sõltumatute ad hoc eksperdihinnangute saamiseks, et lahendada rakendamisega seotud eriti keerulisi olukordi.

Eesmärk: parandada liikmesriigi tasandil kaebuste menetlemist ja vahendustegevust

Praegu puudub üldine raamistik, mille alusel pädevad asutused peaksid liikmesriigi tasandil kaebustele vastama. Kui kohaldataks kahetahulist lähenemisviisi, mille kohaselt käsitletakse kaebusi nii esimeses etapis kui ka läbivaatusetapis, oleks tõenäolisem, et nõudeid ja kaebusi menetletakse järjepidevalt ja võimalikult kiiresti.

Kaebuste menetlemise süsteemid võivad parandada kodanike ja ametiasutuste vahelist suhtlust, kuid võib esineda olukordi, kus vahendustegevusest või muust samalaadsest vaidluste lahendamise mehhanismist oleks rohkem kasu.

Kaebuste menetlemise parandamine liikmesriigi tasandil ei mõjutaks mingil moel õigust esitada komisjonile kaebust, kuid peaks vähendama kodanike meelehärmi, mis võib tekkida juhul, kui ELi institutsioonid peavad korvama liikmesriigi puuduvad õiguskaitsevahendid. Selline parandamine oleks kooskõlas ka ELi muude poliitikavaldkondade, eelkõige tarbijakaitset käsitleva õiguse[18] viimase aja suundumusega näha ette erisäte liikmesriigi tasandil kaebuste ja vaidluste lahendamiseks.

Komisjon peab vajalikuks kaaluda algatust, millega parandada kaebuste menetlemist liikmesriikides. Algatus võiks näiteks hõlmata siduvaid üldkriteeriume või mittesiduvaid üldkriteeriume, mida täiendaksid valdkonnaspetsiifilised sätted. Algatuses keskendutaks järgmisele:

kaebused, mille puhul on vajalik pädeva asutuse sekkumine. ELi vaidluste menetlemise kriteeriumide eesmärk oleks luua võrdsed tingimused seoses sellega, kuidas pädevad asutused reageerivad, ning nendega nähtaks ette üldised kaitsemeetmed sellistes küsimustes nagu konfidentsiaalsus, dokumentatsioon ja tähtajad;

kaebused, mis on seotud haldusmeetmete puudumise või puudulikkusega. ELi vaidluste menetlemise kriteeriumide eesmärk oleks tagada kodanikele vahendid, mille abil teadvustada oma rahulolematust liikmesriigi sõltumatule haldusjärelevalveorganile, näiteks õigusvahemehele;

kaebused, mille puhul võib olla asjakohane vahendustegevus või muu samalaadne vaidluste lahendamise mehhanism. ELi kriteeriumidega nähtaks ette mehhanism, mis hõlmaks olukordi, kus osapooled otsustavad, et rahumeelne lahendus on kõigile kasulik.

Eesmärk: parandada õiguskaitse kättesaadavust

Erisätted, millega tagatakse õiguskaitse kättesaadavus, piirduvad praegu üksnes mõne ELi keskkonnaõiguse valdkonnaga. Komisjoni 2003. aasta ettepanek,[19] mille eesmärk oli hõlbustada õiguskaitse laialdasemat kättesaadavust, ei ole edu saavutanud. Samal ajal on asjaolud muutunud: näiteks Euroopa Kohus kinnitas hiljuti, et liikmesriikide kohtud peavad tõlgendama õiguskaitse kättesaadavust käsitlevaid eeskirju kooskõlas Århusi konventsiooniga[20]. Liikmesriikide kohtud ning majandus- ja keskkonnaringkonnad ei ole kindlad, millised tagajärjed võivad sellega kaasneda.

Komisjoni arvates on asjakohane selgitada välja, kuidas tagada liikmesriikide kohtutele ning majandus- ja keskkonnaringkondadele suurem kindlus. Võimalused on muu hulgas järgmised:

· töötada välja suunised, mis võtaksid arvesse viimase aja kohtulahendeid, et parandada kehtivate õiguskaitse kättesaadavust reguleerivate sätete[21] rakendamist, ning

· määrata ELi tasandil kindlaks tingimused, mille alusel on võimalik pöörduda liikmesriikide kohtute poole kõikide ELi keskkonnaõiguse valdkondade küsimustes.

Eesmärk: parandada keskkonnatulemusi, suurendades suutlikkust ja sõlmides liikmesriikidele siduvaid rakendamislepinguid

Euroopa tasandil on loodud võrgustikud, kuhu kuuluvad õigusvahemehed, keskkonnaametid, inspektorid, valitsuste juures töötavad juristid, kohtunikud ja prokurörid. Hoolimata mitmest algatusest, ei ole koostöö potentsiaali kõikides võrgustikes täielikult realiseeritud. Muu hulgas tuleb võrgustike pikaajaliseks tõhusaks toimimiseks tagada püsiv sekretariaat ning valida välja ja ellu viia projektid ja algatused, mis aitaksid võrgustike liikmeid ja hõlbustaksid rakendamist.

Võrgustikud võiksid olla kasulikud ka liikmesriikides, näiteks selleks, et piirkondlikke ja kohalikke omavalitsusi paremini rakendamisse kaasata. Suhete loomine liikmesriikide inspektorite või prokuröride vahel võib samuti kasulik olla[22].

Probleemide korral peavad liikmesriigid kohustuma rakendama soovitud tulemuste saavutamiseks asjakohaseid meetmeid, et määrata kindlaks võrdlusalused ja tähtajad. Sellised kohustused peavad olema ametlikud ja teave selle kohta avalik, nii et liikmesriikidel, Euroopa Parlamendil, ettevõtjatel ja kodanikel oleks kindlustunne, et nende probleeme käsitletakse struktureeritud raamistikus. Selleks võiks sõlmida rakendamise partnerluslepingud, mis aitavad paremini saavutada keskkonnatulemusi.

Komisjoni arvates on võimalik olukorda parandada järgmiselt:

· ELi võrgustike aktiivne koostöö, kusjuures keskenduda tuleb nende konkreetsetele ülesannetele ja tugevusele, et vältida topelttööd ja hõlbustada võrgustikevahelist suhtlust. Koostöös tuleb arvesse võtta nii komisjoni kui ka võrgustike sõltumatust. Tulemuste hulka võib kuuluda prokuröride, uurijate ja kohtunike koolitus. Võrgustike võimalikud uued väljundid on muu hulgas järgmised:

· teave õigusnormide täitmist ja jõustamist käsitlevate edukate täiendavate lähenemisviiside kohta;

· nõuanded või muu abi liikmesriikide õigusabimeestele, kes uurivad ELi keskkonnaõigusega seotud kaebusi;

· prokuröride jaoks ettenähtud soovituslikud kriteeriumid, mille alusel rakendada haldus- ja kriminaalsanktsioone;

· nõuanded selle kohta, kuidas kõrvaldada lünki liikmesriikide tasandil õigusnormide täitmise edendamist ja jõustamist käsitlevates andmetes;

· üldised nõuanded ELi keskkonnaalaste õigusaktide kohta tehtavate ettepanekute rakendatavuse ja jõustatavuse kohta;

· koostöös Regioonide Komiteega rakendamist käsitlevate ürituste ja konverentside korraldamine ja tervishoiu valdkonnas juba loodud platvormi eeskujul tehnilise platvormi loomine keskkonnakoostööks;

· ilma et see piiraks aluslepingute sätete kohaldamist ja komisjoni rolli aluslepingute täitmise järelevalvajana, rakendamislepingud, millega kohustatakse liikmesriike võtma meetmeid, millel on kas preventiivne eesmärk tugevdada tõhusa rakendamise tagamise suutlikkust või vajaduse korral parandav eesmärk lahendada konkreetseid probleeme sihtotstarbeliste meetmete kaudu. Rakendamise partnerluslepingutega võiks ELi abi suunata liikmesriikide rakendusstruktuuride täiustamisse ja neid võiks siduda muude käesolevas teatises nimetatud algatustega, nagu tõhusad teabesüsteemid, kaebuste menetlemise mehhanismid ja kontrollid. Samuti võiks nendega vastavalt juhtumile kinnitada liikmesriigi paranduskavad, millega lahendada konkreetseid probleeme sihtotstarbeliste ja piisavate vahenditega tööprogrammide abil, mis sisaldavad sihtmärke, läbipaistvuse tagatisi ja muid kaitsemeetmeid.

Kokkuvõte

Käesolev teatis täiendab eespool nimetatud 2007. ja 2008. aasta teatisi. Selles arendatakse edasi ideid, mille peamine eesmärk on anda liikmesriikidele paremaid vahendeid kohalikul tasandil rakendamise parandamiseks.

Rakendamise kaks olulisemat teineteist täiendavat tegurit on teadmised ja reageerimisvõime. Kui tuua ainult üks näide, siis paremad teadmised võimaldavad tollil kohaldada jäätmete ja ohustatud liikidega ebaseadusliku kauplemise suhtes paremaid kontrollistrateegiaid.

Rakendamisel on oma hind. Kuid mitterakendamise hind on sageli veelgi kõrgem, mistõttu on käesolevas teatises esildatud meetmed mõistlikuks investeeringuks mitte ainult tulevikku, vaid ka olevikku.

Käesolev teatis on adresseeritud Euroopa Parlamendile, liikmesriikidele, nende kodanikele ja kõikidele keskkonnaõiguse rakendamise ja jõustamise valdkonnas tegutsejatele. 7. keskkonnaalase tegevusprogrammiga tuleks tagada nõuetekohased järelmeetmed. Erimeetmete kohta tuleb koostada mõjuhinnang.

[1]               KOM(2008) 773(lõplik).

[2]               Keskkonnainfo kättesaadavuse, keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsioon.

[3]               KOM(2007) 502 (lõplik).

[4]               Neid ideid jagatakse laienemisprotsessis osalevate riikidega, et need saaksid rakendamist kavandada ja täiustada kohe keskkonnaõigustikuga vastavusse viimise algusest peale.

[5]               The costs of not implementing the environmental acquis (keskkonnaalase ühenduse õigustiku rakendamata jätmise kulud), COWI, 2011.

[6]               Samas.

[7]               Implementing EU Waste Legislation for Green Growth (uuring, milles käsitletakse ELi jäätmealaste õigusaktide rakendamist rohelise majanduskasvu tagamiseks), Bio Intelligence Service, 2011.

[8]               Direktiiv 2003/4/EÜ keskkonnateabele avaliku juurdepääsu ja nõukogu direktiivi 90/313/EMÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 41, 14.2.2003).

[9]               Direktiiv 2007/2/EÜ, millega rajatakse Euroopa Ühenduse ruumiandmete infrastruktuur (INSPIRE) (ELT L 108, 25.4.2007).

[10]             KOM(2008) 46 (lõplik), 1.2.2008.

[11]             Seoses direktiivide liikmesriikide õigusse ülevõtmisega vt Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni 27. oktoobri 2011. aasta ühine poliitiline deklaratsioon selgitavate dokumentide kohta (ELT C 369, 17.12.2011).

[12]             Näiteks kindlaksmääratud piirkondade asukoht.

[13]             Näiteks andmed seire kohta.

[14]             Artiklid 7 ja 8.

[15]             Soovitus 2001/331/EÜ, milles sätestatakse liikmesriikides teostatava keskkonnajärelevalve miinimumnõuded (EÜT L 118, 27.4.2001).

[16]             Määrus (EÜ) 1005/2009 osoonikihti kahandavate ainete kohta (ELT L 286, 31.10.2009).

[17]             Direktiiv 2010/63/EL teaduslikel eesmärkidel kasutatavate loomade kaitse kohta (ELT L 276, 20.10.2010).

[18]             Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/72/EÜ, 13. juuli 2009, mis käsitleb elektrienergia siseturu ühiseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2003/54/EÜ (ELT L 211, 14.8.2009).

[19]             KOM(2003) 624(lõplik).

[20]             Kohtuasi C-240/09.

[21]             Direktiiv 2003/35/EÜ.

[22]             Näiteid võib tuua Iirimaalt ja Belgia Flaami piirkonnast.