52010DC0677

ET

Brüssel 17.11.2010

KOM(2010) 677 lõplik

EUROOPA KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE

Energiainfrastruktuuri prioriteedid aastaks 2020 ja pärast seda −

Euroopa integreeritud energiavõrgu väljaarendamise kava

{SEK(2010) 1395 lõplik}

{SEK(2010) 1396 lõplik}

{SEK(2010) 1398 lõplik}

EUROOPA KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE

Energiainfrastruktuuri prioriteedid aastaks 2020 ja pärast seda −

Euroopa integreeritud energiavõrgu väljaarendamise kava

SISUKORD

1. Sissejuhatus (...)4

2. Infrastruktuurialased sõlmküsimused nõuavad kiiret tegutsemist (...)4

2.1. Elektrivõrgud ja energia salvestamine (...)4

2.2. Maagaasivõrgud ja energia salvestamine (...)4

2.3 Kaugkütte- ja kaugjahutusvõrgud (...)4

2.4. CO2 kogumine, transportimine ja säilitamine (...)4

2.5. Nafta ja olefiingaasi transpordi ning rafineerimise infrastruktuur (...)4

2.6. Turg tagab enamiku investeeringutest, kuid takistused jäävad püsima (...)4

2.7. Investeerimisvajadused ja rahastamispuudujääk (...)4

3. Energiainfrastruktuuri kava: uus strateegilise planeerimise meetod (...)4

4. Euroopa infrastruktuuriprioriteedid aastaks 2020 ja pärast seda (...)4

4.1. Esmatähtsad elektri-, maagaasi- ja naftakoridorid (...)4

4.1.1. Euroopa elektrivõrgu kohandamine 2020. aasta vajadustega (...)4

4.1.2. Mitmekesised gaasitarned täielikult ühendatud ja paindlikusse ELi gaasivõrku (...)4

4.1.3. Naftatarnekindluse tagamine (...)4

4.1.4. Arukate võrkude tehnoloogia kasutuselevõtmine (...)4

4.2. Pikemaajaliste võrkude ettevalmistamine (...)4

4.2.1. Nn Euroopa elektrikiirteed (...)4

4.2.2. Euroopa CO2 transpordi infrastruktuur (...)4

4.3. Prioriteetidest projektideni (...)4

5. Vahendid elluviimise kiirendamiseks (...)4

5.1. Piirkondlikud klastrid (...)4

5.2. Kiirem ja läbipaistvam loamenetlus (...)4

5.3. Otsustajatele ja kodanikele paremate meetodite ja teabe tagamine (...)4

5.4. Stabiilse finantseerimisraamistiku loomine (...)4

5.4.1. Erainvesteeringute võimendamine parema kulujaotuse kaudu (...)4

5.4.2. Avaliku ja erasektori rahaliste vahendite kaasamise optimeerimine investorite riskide maandamise kaudu (...)4

6. Järeldused ja tulevik (...)4

LISA (...)4

1. Sissejuhatus (...)4

2. Energianõudluse ja energiavarustuse areng (...)4

3. Esmatähtsad elektri-, maagaasi- ja naftakoridorid (...)4

3.1. Euroopa elektrivõrgu kohandamine 2020. aasta vajadustega (...)4

3.1.1. Põhjamere tuuleenergiavõrk (...)4

3.1.2. Ühendused Edela-Euroopas (...)4

3.1.3. Ühendused Kesk- ja Ida-Euroopas ning Kagu-Euroopas (...)4

3.1.4. Läänemere energiaturu ühendamise tegevuskava elluviimine elektrienergiaturul (...)4

3.2. Mitmekesised gaasitarned täielikult ühendatud ja paindlikusse ELi gaasivõrku (...)4

3.2.1. Lõunakoridor (...)4

3.2.2. Põhja-lõuna gaasiühendused Ida-Euroopas (...)4

3.2.3. Läänemere energiaturu ühendamise tegevuskava lõpuleviimine gaasi osas (...)4

3.2.4. Põhja-lõuna koridor Lääne-Euroopas (...)4

3.3. Naftatarnekindluse tagamine (...)4

3.4. Arukate võrkude tehnoloogia kasutuselevõtmine (...)4

4. Pikemaajaliste võrkude ettevalmistamine (...)4

4.1. Euroopa elektrikiirteed (...)4

4.2. Euroopa CO2 transpordi infrastruktuur (...)4

1. Sissejuhatus

Euroopa energiainfrastruktuur on meie majanduse „kesknärvisüsteem”. Kui Euroopa energiainfrastruktuuri väljaarendamises ei toimu olulist muutust, ei ole Euroopa energiapoliitika eesmärgid ega Euroopa 2020. aasta strateegia majanduslikud sihid saavutatavad. Energiasüsteemi ümberstruktureerimine vähese CO2-heitega tuleviku jaoks ei ole üksnes energiatööstuse ülesanne. Selleks on vaja ka tehnoloogiaarendust, tõhususe suurendamist ja paremat kliimamuutustega toimetulekut ning uut paindlikkust. See ei ole liikmesriigi tasandil saavutatav. On vaja Euroopa strateegiat ja rahastamist.

2007. aasta märtsis [1] toimunud Euroopa Ülemkogul kokku lepitud Euroopa energiapoliitika sisaldab liidu energiapoliitika põhieesmärke konkurentsivõime, säästvuse ja varustuskindluse valdkonnas. Lähiaastatel tuleb viia lõpule energia siseturu väljaarendamine, 2020. aastaks peab taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaal Euroopas moodustama lõpptarbimisest 20 %, kasvuhoonegaaside heitkogused peavad vähenema 20 % [2] ning suurenenud energiatõhususest saadav sääst energiatarbimises olema 20 %. EL peab tagama konkurentsivõimeliste hindadega varustuskindluse 500 miljonile elanikule olukorras, kus rahvusvaheline konkurents maailma energiaallikate pärast aina suureneb. Energiaallikate suhteline tähtsus muutub. ELi sõltuvus impordist suureneb fossiilkütuste, eriti gaasi ja nafta puhul veelgi. Elektrinõudlus peaks oluliselt kasvama.

10. novembril 2010 vastu võetud Euroopa 2020. aasta energiastrateegiat käsitlevas teatises [3] kutsutakse oluliselt muutma meie senist lähenemisviisi energiainfrastruktuuri ja -võrkude kavandamisele, ehitamisele ja käitamisele. Energiainfrastruktuur on suurprojekti [4] „Ressursitõhus Euroopa” üks esmatähtsaid valdkondi.

Nõuetekohaste, integreeritud ja usaldusväärsete energiavõrkude olemasolu on oluline eeltingimus mitte üksnes Euroopa energiapoliitika eesmärkide, vaid ka ELi majandusstrateegia elluviimiseks. Energiainfrastruktuuri väljaarendamine ei võimalda ELil mitte ainult saavutada korralikult toimivat energia siseturgu, vaid suurendab ka varustuskindlust, aitab integreerida taastuvaid energiaallikaid, suurendab energiatõhusust ning annab tarbijatele võimaluse saada kasu uuest tehnoloogiast ja arukast energiakasutusest.

EL maksab mahajäänud ja halva ühendusega energiainfrastruktuuri eest kõrget hinda. Jaanuaris 2009 Ida-Euroopas aset leidnud gaasitarnehäiretele lahenduste leidmist takistasid vastassuunavoolu võimaluse kasutamise puudumine ning eri võrkude omavaheliste ühenduste ja energia salvestamise infrastruktuuri ebapiisavus. Tuuleenergiaparkide kiire väljaarendamine Põhja- ja Läänemere piirkonnas on takerdunud ebapiisavate võrguühenduste taha merel ja maismaal. Lõuna-Euroopa ja Põhja-Aafrika suure taastuvenergiapotentsiaali ärakasutamine on võimatu ilma täiendavate võrkudevaheliste ühendusteta nii ELi siseselt kui ka naaberriikidega. Häirete ja energiakao oht ja maksumus suureneb, kui EL ei investeeri kiiremas korras arukatesse, tõhusatesse ja konkurentsivõimelistesse energiavõrkudesse ega kasuta ära energiatõhususe potentsiaali.

Pikemas perspektiivis raskendab olukorda ELi eesmärk vähendada aastaks 2050 kasvuhoonegaaside heidet 80−95 % ning see tekitab vajaduse edasise arendustegevuse järele – näiteks on vaja arendada infrastruktuuri, mis võimaldab energia ulatuslikku salvestamist, elektriautode laadimist, CO2 ja vesiniku transportimist ja säilitamist. Tuleval kümnendil rajatav infrastruktuur leiab laialdast kasutust ka veel 2050. aasta paiku. Seepärast tuleb tingimata tegutseda pikemas perspektiivis. 2011. aastal kavatseb komisjon esitada põhjaliku tegevuskava aastaks 2050. Kõnealuses tegevuskavas esitatakse energiaallikate jaotuse stsenaariumid, kirjeldatakse Euroopa CO2-heite vähendamise pikaajaliste eesmärkide saavutamise viise ning käsitletakse energiapoliitika valdkonna otsuste mõju. Käesolevas teatises esitatakse energiainfrastruktuuri kava, mida on vaja Euroopa 2020. aasta energiaeesmärkide saavutamiseks. Vähese CO2-heitega majanduse ja energia 2050. aasta tegevuskavad sisaldavad täiendavat teavet ning nendes esitatud pikaajalisest nägemusest juhindutakse ELi energiainfrastruktuuri rakendamisel.

Praegu kavandatav energiainfrastruktuur peab olema kooskõlas pikaajaliste poliitiliste valikutega.

Et arendada välja üleeuroopaline kooskõlastatud ja optimaalne energiavõrk, on ELil vaja uut energiainfrastruktuuri poliitikat. See võimaldab ELil kasutada täielikult ära Euroopa integreeritud energiavõrku, mis annab lisandväärtust. Euroopa strateegia arendada välja arukal ja süsinikuvaesel tehnoloogial põhinev täielikult integreeritud energiainfrastruktuur võimaldab tänu mastaabisäästule vähendada kulusid, mida liikmesriikidel tuleb kanda süsinikuvaesele majandusele üleminekul. Euroopa täielikult ühendatud energiaturg parandab ka varustuskindlust ning aitab stabiliseerida tarbijahindu, kuna nii tagatakse elektri ja gaasi jõudmine vajalikku sihtkohta. Euroopa võrgud, sealhulgas vajaduse korral ühendvõrgud naaberriikidega, soodustavad samuti konkurentsi ELi energia siseturul ning soodustavad liikmesriikidevahelist solidaarsust. Eelkõige tagatakse Euroopa ühendatud infrastruktuuriga, et Euroopa elanikel ja ettevõtjatel on juurdepääs taskukohase hinnaga energiaallikatele. See omakorda aitab saavutada Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärki tagada tugev, mitmekesine ja konkurentsivõimeline tööstus Euroopas.

Lahendada tuleb kaks küsimust – projektidele lubade andmine ja nende rahastamine. Lubade andmine ja piiriülene koostöö peavad muutuma tõhusamaks ja läbipaistvamaks, et avalik arvamus oleks soodsam ja projektide elluviimine kiirem. On vaja leida finantslahendusi, et rahuldada investeerimisvajadusi, mis on järgmisel kümnendil ligikaudu üks triljon eurot, millest pool kulub ainuüksi energiavõrkude arendamiseks. Suurem osa võrgu investeeringutest tuleb katta reguleeritud tariifide ja ülekoormustasudega. Praeguse õigusraamistiku alusel aga ei suudeta vajalikul määral või piisavalt kiiresti investeerida. Selle põhjuseks on muu hulgas mõne projekti mittetulunduslik positiivne välismõju või piirkondlik või Euroopa tasandi lisandväärtus, mille tõttu on projekti vahetu positiivne mõju riigi või kohalikul tasandil piiratud. Majanduslanguse tagajärjel aeglustusid infrastruktuuriinvesteeringud veelgi.

Algatused töötada välja ELi uus energiastrateegia on saanud Euroopa riigipeade ja valitsusjuhtide täieliku toetuse. 2009. aasta märtsis kutsus Euroopa Ülemkogu [5] üles vaatama põhjalikult läbi üleeuroopaliste energiavõrkude (TEN-E) [6] raamistik ning kohandada seda vastavalt eespool loetletud probleemidele ja Lissaboni lepingu artikli 194 alusel Euroopa Liidule antud uutele kohustustele.

Käesolevas teatises esitatakse kava, mille eesmärk on kirjeldada ELi pikaajalist visiooni energiavõrkude tõhustamiseks. See sisaldab uut strateegilise planeerimise meetodit, et visandada vajalikud infrastruktuurid ja hinnata selge ja läbipaistva meetodi alusel, millised neist on üleeuroopalise tähtsusega, ning luua vahendid õigeaegseks rakendamiseks, sealhulgas kiirendades lubade andmist, parandades kulude jaotamist ning kasutades sihipärasemat rahastamist erainvesteeringute võimendamiseks.

2. Infrastruktuurialased sõlmküsimused nõuavad kiiret tegutsemist

Energiainfrastruktuuride omavaheline sidumine ja kohandamine uute vajadustega on oluline ja kiireloomuline küsimus, mis puudutab kõiki sektoreid [7].

2.1. Elektrivõrgud ja energia salvestamine

Elektrivõrke tuleb uuendada ja moderniseerida, et tulla toime kasvava nõudlusega, mis tuleneb energia väärtusahelas ja energiaallikate jaotuses toimunud olulisest muutusest ning ka elektril kui energiaallikal põhinevate rakenduste ja tehnoloogiliste lahenduste leviku suurenemisest (soojuspumbad, elektriautod, vesiniku- ja kütuseelemendid, [8] infotehnoloogiaseadmed jne). Võrke tuleb võimalikult ruttu laiendada ja uuendada, et edendada turgude integreerimist ja säilitada süsteemi praegune julgeolekutase, eriti aga selleks, et transportida taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrit, mille mahud peaksid ajavahemikus 2007–2020 vähemalt kahekordistuma, ning luua parem tasakaal [9]. Märkimisväärne osa tootmisvõimsusest koondatakse paikadesse, mis asuvad eemal suurtest tarbimis- või salvestamiskeskustest. 2020. aastal loodetakse toota kuni 12 % taastuvenergiast eelkõige Põhjamere avamererajatistes. Märkimisväärne osa taastuvenergiast peaks tulema ka Lõuna-Euroopa maismaa päikese- ja tuuleenergiaparkidest või Kesk- ja Ida-Euroopa biomassirajatistest, laiemalt peaks kogu mandril levima ka detsentraliseeritud tootmine. Hästi ühendatud ja arukad energiavõrgud (sh laiaulatuslik salvestamine) võimaldavad vähendada taastuvenergia kasutamisega kaasnevaid kulusid, sest üleeuroopaliselt on võimalik saavutada suurem tõhusus. Loetletud lühiajalistele vajadustele lisaks tuleb elektrivõrke rohkem arendada, et oleks võimalik minna üle vähese CO2-heitega elektrisüsteemile 2050. aasta paiku. Süsteem põhineb sellisel uuel tehnoloogial, mis võimaldab pikamaa elektrikõrgepinget ja elektri salvestamist ning kohandumist ELis ja mujal toodetud taastuvenergia osakaalu suurenemisega.

Samal ajal tuleb edendada arukaid energiavõrke. ELi 2020. aastaks püstitatud energiatõhususe ja taastuvenergia eesmärke ei ole võimalik saavutada, kui ülekande- ja jaotusvõrke ei ehitata innovatiivsemalt ja arukamalt, kasutades selleks eelkõige info- ja sidetehnoloogiat. See on oluline nii tarbimise juhtimise kui ka arukate energiavõrkude teenuste seisukohast. Arukad elektrivõrgud soodustavad läbipaistvust ja võimaldavad tarbijatel juhtida oma koduelektroonikat ise nii, et säästa energiat, lihtsustada kodutootmist ja vähendada kulusid. Selline tehnoloogia aitab ka parandada konkurentsivõimet ja tagada ELi tööstuse, sh VKEde tehnoloogiline juhtpositsioon maailmas.

2.2. Maagaasivõrgud ja energia salvestamine

Tarnete tagamise korral mängib maagaas eelolevatel kümnenditel ELi energiaallikate jaotuses endiselt võtmerolli ning elektritootmise vahelduvust arvestades on sellel järjest suurem tähtsus varukütusena. Kuigi ebatraditsioonilised ja biogaasil põhinevad energiaallikad võivad pikas perspektiivis ELi sõltuvust impordist vähendada, nõuab traditsioonilise maagaasi looduslike varude vähenemine keskmises perspektiivis täiendavat ja mitmekesist importi. Gaasivõrke tuleb süsteemisiseselt paindlikumaks muuta kahesuunaliste gaasijuhtmetega, suurema säilitusvõimsusega ning paindliku tarnimisega, mis hõlmab ka veeldatud maagaasi ja surumaagaasi. Samas on turud endiselt killustatud ja monopoolsed ning avatud ja ausat konkurentsi takistavad mitmed asjaolud. Ida-Euroopat iseloomustab sõltuvus ühest ainsast energiaallikast, mida võimendab ebapiisav infrastruktuur. Juba 2020. aastaks on ELis tarvis mitmekülgseid füüsiliselt olemasolevaid gaasiallikaid ja -trasse ning täielikult seotud ja kahesuunalist gaasivõrku [10]. Selline tegevus peab olema tihedalt seotud strateegiaga, mida EL järgib suhetes kolmandate riikide, eriti tarnijate ja transiidiriikidega.

2.3 Kaugkütte- ja kaugjahutusvõrgud

Soojusenergia tootmisel tekivad tihti muundamiskaod, samal ajal kui läheduses asuvad eraldi kütte- ja jahutussüsteemid kasutavad tootmiseks loodusvarasid. Selline tootmine on vähetõhus ja kulukas. Ka kasutatakse selliseid loodusvarasid nagu mere- ja põhjavett jahutamissüsteemides harva, hoolimata kulude võimalikust kokkuhoiust. Seepärast peaks kaugkütte- ja kaugjahutusvõrkude arendamine ja moderniseerimine olema prioriteet kõigis suuremates linnastutes, kus kohalikud või piirkondlikud tingimused seda õigustavad, arvestades eelkõige kütte- ja jahutusvajadusi, olemasolevat või kavandatud infrastruktuuri, elektritootmise struktuuri jne. Seda käsitletakse energiatõhususe tegevuskavas ja 2011. aasta alguses käivitata innovatsioonipartnerluse „Aruka energiakasutusega linnad” raames.

2.4. CO2 kogumine, transportimine ja säilitamine

Süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise tehnoloogia kasutamine vähendaks ulatuslikult CO2-heidet, võimaldades samas kasutada fossiilkütuseid, mis on järgmistel kümnenditel endiselt olulised elektri tootmise allikad. 2015. aastal võrku lülitatavates katsetehastes katsetatakse tehnoloogiat ning analüüsitakse sellega seotud ohte ja eeliseid. Süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise tehnoloogiat loodetakse hakata elektritootmiseks ja rakendustes tööstuslikult kasutama pärast 2020. aastat, millele järgneb ülemaailmne kasutuselevõtt 2030. aasta paiku. Võttes arvesse, et potentsiaalsed CO2 säilitamiskohad ei paikne üle Euroopa ühtlaselt, ning asjaolu, et mõnel liikmesriigil on märkimisväärsete CO2 heitkoguste tõttu oma riigi piirides vaid piiratud säilitamisvõimalused, on Euroopas vaja ehitada riigipiire ületav ning merekeskkonnas kulgev torujuhtmete infrastruktuur.

2.5. Nafta ja olefiingaasi transpordi ning rafineerimise infrastruktuur

Juhul kui kliima-, transpordi- ja energiatõhususpoliitika jääb täpselt samasuguseks kui praegu, peaks nafta moodustama 2030. aastal primaarenergiast 30 % ning valdav osa transpordikütuseid toodetakse ilmselt endiselt nafta baasil. Varustuskindlus sõltub kogu tarneahela terviklikkusest ja paindlikkusest, alates toornafta tarnimisest rafineerimistehastesse kuni tarbijateni jõudva lõpptooteni. Samal ajal sõltub toornafta- ja naftatoodete tulevane transpordiinfrastruktuur sellest, kuidas areneb Euroopa rafineerimissektor, mis seisab praegu vastamisi mitme probleemiga, mida on kirjeldatud käesolevale teatisele lisatud komisjoni talituste töödokumendis.

2.6. Turg tagab enamiku investeeringutest, kuid takistused jäävad püsima

Alates 2009. aastast ELis vastu võetud poliitika- ja õigusalased meetmed on pannud jõulise ja usaldusväärse aluse Euroopa infrastruktuuri kavandamisele. Energia siseturu kolmas pakett [11] lõi aluse Euroopa võrgustiku kavandamisele, pannes põhivõrguettevõtjatele kohustuse teha omavahel koostööd ning töötada Euroopa elektrisektori põhivõrguettevõtjate võrgustiku raames välja piirkondlikud ja Euroopa tasandi 10-aastased elektri- ja gaasivõrkude arengukavad, samuti kehtestades riigi tasandi seadusandjatele koostööeeskirjad piiriüleseks investeerimiseks Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööameti raames.

Kolmanda paketiga kehtestatakse seadusandjate kohustus võtta arvesse, et nende otsused mõjutavad ELi siseturgu tervikuna. See tähendab, et investeeringutele ei saa anda hinnangut vaid selle põhjal, millist kasu saab teatav liikmesriik, vaid hinnang tuleb anda üleeuroopalise kasu põhjal. Hinnapoliitika ja võtmeotsused infrastruktuuride ühendamise projektide osas jäävad aga endiselt riikide pädevusse. Liikmesriikide reguleerivate asutuste eesmärk on peamiselt olnud tariifide minimeerimine ning seega ei kalduda nad kiitma heaks suurema piirkondliku väärtusega, keeruka piiriülese kulude jaotusega, uuenduslikku tehnoloogiat kasutavate või vaid varustuskindluse eesmärki täitvate projektidejaoks vajalikku tulumäära.

Lisaks luuakse heitkogustega kauplemise tõhustatud ja laiendatud süsteemiga ka ühtne Euroopa süsinikuturg. Heitkogustega kauplemise süsteemi süsinikuhinnad mõjutavad juba praegu ja tulevikus järjest enam elektritarnete optimaalset jaotust ning liikumist süsinikuvaeste tarneallikate suunas.

Gaasivarustuse kindlust käsitleva määrusega [12] suurendatakse võrkude vastupidavuse suurendamise, ühiste varustuskindluse standardite ja lisaseadmete abil ELi suutlikkust kriisiolukorraga toime tulla. Selles määratletakse ka selgesõnaliselt võrkudesse investeerimise kohustus.

Ettevõtjate, põhivõrguettevõtjate ja reguleerivate asutuste arvates on pikk ja ebakindel loamenetlus üks peamistest põhjustest, miks tekivad viivitused infrastruktuuri- ja eriti elektrivaldkonna projektide rakendamisel [13]. Kavandamise algetapist kuni elektriliini lõpliku kasutuselevõtuni kulub sageli rohkem kui 10 aastat [14]. Piiriülesed projektid leiavad veelgi enam vastuseisu, kuna neid käsitletakse sageli kui vaid transiitliine, mis ei too kohalikul tasandil kasu. Arvatakse, et viivituste tõttu jääb 2020. aastaks umbes 50 % äriliselt elujõulistest energiainvesteeringutest tegemata [15]. See pidurdaks tõsiselt ELi üleminekut ressursitõhusale ja süsinikuvaesele majandusele ning ohustaks liidu konkurentsivõimet. Avamererajatiste puhul aeglustavad protsessi sageli probleemid, mis on seotud kooskõlastamatuse, strateegilise planeerimisega ja liikmesriikide erinevate reguleerivate raamistikega ning mis suurendavad konfliktiohtu hilisemates merekasutusküsimustes.

2.7. Investeerimisvajadused ja rahastamispuudujääk

Energiapoliitika- ja kliimaeesmärkide saavutamiseks tuleb alates praegusest kuni aastani 2020 Euroopa energiasüsteemi investeerida umbes 1 triljon eurot [16]. Ligikaudu pool sellest tuleb suunata võrkudesse, sealhulgas elektri ja gaasi jaotus- ja ülekandevõrkudesse, säilitamisse ja arukatesse võrkudesse.

Nimetatud investeeringutest on vaja suunata umbes 200 miljardit eurot ainuüksi energiaülekandevõrkudesse. Üksnes ligikaudu 50 % ülekandevõrkudesse tehtavatest vajalikest investeeringutest kannab 2020. aastaks siiski turg. Seega on puudu umbes100 miljardit eurot. See puudujääk on osaliselt tingitud viivitustest vajalike keskkonna- ja ehituslubade saamisel, kuid ka rahastamise leidmise raskustest ning sobivate riskimaandamisvahendite puudumisest, eriti selliste projektide puhul, millel on positiivne välismõju või mis annavad Euroopa tasandil lisandväärtus, kuid mis ei ole äriliselt piisavalt põhjendatud [17]. Ka tuleb keskenduda energia siseturu arendamisele, mis on oluline erasektori energiainfrastruktuuri investeeringute elavdamiseks, mis omakorda aitab järgmistel aastatel vähendada rahastamispuudujääki.

Nende investeeringute tegemata jätmine või tegemine ELi-üleselt kooskõlastamata võib tuua kaasa suured kulud, nagu näitas avamere tuuleenergiainfrastruktuuri arendamine, mille puhul liikmesriikide eraldi lahendused võivad osutuda 20 % kulukamaks. Kõikide vajalike investeeringute tegemine ülekandeinfrastruktuuri looks ajavahemikus 2011−2020 umbes 775 000 uut töökohta ning suurendaks 2020. aastaks Euroopa SKP-d 19 miljardi euro võrra võrreldes praegusel kujul jätkamisega [18]. Lisaks aitavad sellised investeeringud levitada ELi tehnoloogilisi lahendusi. ELi tööstussektor (sh VKEd) on üheks peamiseks energiainfrastruktuuri lahenduste tootjaks. ELi energiainfrastruktuuri moderniseerimine annab võimaluse suurendada ELi konkurentsivõimet ja tugevdada tehnoloogiaalast juhtrolli kogu maailmas.

3. Energiainfrastruktuuri kava: uus strateegilise planeerimise meetod

Selliseks et võtta kasutusele selline infrastruktuur, mida Euroopa kahel järgmisel kümnendil vajab, on vaja täiesti uut Euroopa visioonil põhinevat infrastruktuuripoliitikat. See tähendab ka, et tuleb muuta TEN-E praegust tava, mis põhineb pikkadel eelnevalt kindlaks määratud ja paindumatutel projektiloenditel. Komisjoni kavandatav uus meetod hõlmab järgmisi etappe:

– energiainfrastruktuuri kava koostamine, et ehitada Euroopa supervõrk, mis ühendab võrke kogu mandril;

– keskendumine piiratud arvule Euroopa prioriteetidele, mis tuleb pikaajaliste eesmärkide täitmiseks viia aastaks 2020 ellu valdkondades, kus Euroopa tasandi meetmete võtmine on kõige vajalikum;

– kokkulepitud meetodi alusel selliste konkreetsete projektide kindlaksmääramine, mida on vaja nimetatud prioriteetide elluviimiseks (käsitletakse kui üleeuroopalise tähtsusega projekte) paindlikult ning arendades piirkondlikku koostööd vastavalt muutuvatele turutingimustele ja tehnika arengule;

– üleeuroopalise tähtsusega projektide elluviimise toetamine uute vahendite abil, nagu tõhustatud piirkondlik koostöö, loamenetlus, otsustajatele ja elanikele paremate meetodite ja teabe tagamine ning uuenduslikud finantsinstrumendid.

4. Euroopa infrastruktuuriprioriteedid aastaks 2020 ja pärast seda

Euroopa infrastruktuuri vastavusse viimiseks 21. sajandi vajadustega pakub komisjon välja järgmised lühi- ja pikemaajalised prioriteedid.

4.1. Esmatähtsad elektri-, maagaasi- ja naftakoridorid

4.1.1. Euroopa elektrivõrgu kohandamine 2020. aasta vajadustega

Esimene 10-aastane võrguarengukava [19] on hea alus energiainfrastruktuuri sektori prioriteetide kindlaks määramiseks. Kavas ei ole aga võetud täielikult arvesse infrastruktuuriinvesteeringuid, mida tingivad uued olulised tootmisvõimsused avamerel, peamiselt tuuleenergia tootmine Põhjamerel, [20] ning sellega ei tagata õigeaegset rakendamist, eriti piiriüleste võrguühenduste puhul. Et tagada taastuvatest energiaallikatest elektri tootmise võimsuste õigeaegne integreerimine Põhja- ja Lõuna-Euroopas ning tõhusam turuintegratsioon, teeb Euroopa Komisjon ettepaneku keskenduda järgmistele esmatähtsatele koridoridele, mis muudavad Euroopa elektrivõrgud 2020. aasta vajadustele vastavaks.

1. Põhjamere avamerevõrk ja selle ühendus Põhja- ja Kesk-Euroopaga, et integreerida Põhjamere [21] energiatootmisvõimsused ja ühendada need Põhja- ja Kesk-Euroopa tarbimiskeskustega ning Alpide piirkonna ja Põhjamaade veepumbajaamadega.

2. Ühendused Edela-Euroopas, et ühendada tuule-, hüdro- ja päikseenergia, eelkõige Ibeeria poolsaare ühendamine Prantsusmaa ja edasi Kesk-Euroopaga, kasutades muu hulgas parimal võimalikul viisil Põhja-Aafrika taastuvaid energiaallikaid ja Põhja-Aafrika – Euroopa vahelist olemasolevat infrastruktuuri.

3. Ühendused Kesk- ja Ida-Euroopas ning Kagu-Euroopas – piirkondliku võrgu tugevdamine voolusuunaga põhi-lõuna ja ida-lääs, et soodustada turu- ja taastuvenergia integratsiooni, sealhulgas ühendused säilituskeskustega ja energiasaarte integratsioon.

4. Läänemere energiaturu ühendamise tegevuskava (BEMIP) rakendamine – Balti riikide integreerimine Euroopa turuga, tugevdades sisevõrke ja ühendusi Soome, Rootsi ja Poolaga, samuti tõhustatakse Poola sisevõrku ja ida-läänesuunalisi ühendusi.

4.1.2. Mitmekesised gaasitarned täielikult ühendatud ja paindlikusse ELi gaasivõrku

Nimetatud prioriteetse valdkonna eesmärk on ehitada üles infrastruktuur, mis võimaldab osta ja müüa mis tahes allikast toodetud gaasi kõikjal ELis, riigipiiridest sõltumata. Tänu suuremale valikule ja turule tagaks see gaasitootjatele oma toodete müümisel ka nõudluskindluse. Liikmesriikides saadud mitmed positiivsed kogemused näitavad, et mitmekesisus on oluline konkurentsi suurendamisel ja tarnekindluse tagamisel. ELi tasandil on tarned jagatud kolme koridori vahel – Norrast algava põhjakoridori, Venemaalt algava idakoridori ja Aafrikast algava Vahemere koridori vahel; lisaks on olemas veeldatud maagaasi süsteem. Osa piirkondi sõltub aga ikka veel vaid ühest allikast. Kõik Euroopa piirkonnad peaksid võtma kasutusele infrastruktuuri, mis võimaldab füüsilist juurdepääsu vähemalt kahele eri allikale. Samal ajal nõuab gaasi tasakaalustav roll vahelduva elektritootmise ning gaasi varustuskindlust käsitleva määrusega kehtestatud infrastruktuuristandardite taustal täiendavat paindlikkust ja suurendab vajadust kahesuunaliste gaasijuhtmete, suurema säilitusvõimsuse ning paindliku tarnimise, sh veeldatud gaasi ja surumaagaasi järele. Nende eesmärkide saavutamiseks on kindlaks määratud järgmised esmatähtsad koridorid.

1. Lõunakoridor, et mitmekesistada veelgi ELi tasandi allikaid ja tuua gaasi Kaspia mere basseinist, Kesk-Aasiast ja Lähis-Idast ELi.

2. Läänemere, Musta, Aadria ja Egeuse mere ühendamine, eelkõige tänu

– Läänemere energiaturu ühendamise tegevuskava (BEMIP) rakendamisele ja

– põhja-lõunakoridorile Kesk- ja Ida-Euroopas ning Kagu-Euroopas.

3. Põhja-lõunakoridor Lääne-Euroopas, mille eesmärk on kõrvaldada liidusisesed kitsaskohad ja kiirendada lühemas perspektiivis tarneaegu, kasutades täielikult ära võimalikke alternatiivseid välistarneid (sh Aafrikast) ning optimeerides olemasolevat infrastruktuuri, eelkõige olemasolevaid maagaasi veeldusjaamasid ja hoidlaid. .

4.1.3. Naftatarnekindluse tagamine

Selle prioriteetvaldkonna puhul on eesmärk tagada katkematud toornaftatarned Kesk- ja Ida-Euroopas asuvatesse ELi sisemaariikidesse, kes praegu sõltuvad pikaajaliste varustushäirete korral piiratud hulgast varustustrassidest. Naftatarnete mitmekesistamine ja torustike ühendamine aitaks ka pidurdada nafta vedamist laevadega, vähendades seega keskkonnaõnnetuste riski, eriti tundlikul ja tiheda liiklusega Läänemerel ja Türgi väinades. Seda saab olemasoleva infrastruktuuriga edukalt saavutada, kui suurendatakse Kesk- ja Ida-Euroopa torustiku koostalitusvõimet, milleks tuleks eelkõige omavahel ühendada eri süsteemide, kõrvaldada kitsaskohad ja/või võimaldada peavoolule vastupidiseid ülekandesuundi.

4.1.4. Arukate võrkude tehnoloogia kasutuselevõtmine

Selle prioriteetvaldkonna eesmärk on tagada vajalik raamistik ja esialgsed algatused kiireks investeerimiseks uude, nn arukasse võrguinfrastruktuuri, et edendada i) konkurentsivõimelist jaeturgu, ii) hästitoimivat energiateenuste turgu, mis annab reaalsed võimalused energiasäästuks ja -tõhususeks, iii) taastuvate energiaallikate integreerimist ja jagatud tootmist, samuti iv) uut liiki nõudlusega (nt elektriautod) toimetulemiseks.

Komisjon hindab ka vajadust võtta vastu uusi õigusakte, et soodustada arukate võrkude kavakohast elluviimist. Arukatesse võrkudesse ja elektriarvestitesse investeerimise edendamine nõuab eelkõige põhjalikku analüüsi, milliseid arukate võrkude ja arvestite aspekte tuleks reguleerida või standardida ning mille võiks jätta turu hooleks. Komisjon kaalub ka täiendavaid meetmeid tagamaks, et arukad võrgud ja arvestid annavad tarbijatele, tootjatele ja võrguettevõtjatele soovitud kasu ning on energiatõhusad. Hindamise tulemused ja võimalikud edasised täiendavad meetmed avalikustatakse 2011. aasta jooksul.

Lisaks loob komisjon arukate võrkude läbipaistvus- ja teabeplatvormi, et võimaldada uusimate kogemuste ja heade tavade jagamist arukate võrkude kasutuselevõtul, luua sünergiat eri käsitluste vahel ja lihtsustada asjakohase õigusraamistiku väljatöötamist. Seoses sellega on kõige olulisem tehniliste standardite õigeaegne kehtestamine ja piisav andmekaitse. Selleks tuleks Euroopa energiatehnoloogia strateegilise kava raames pöörata aruka võrgu tehnoloogiatele suuremat tähelepanu.

4.2. Pikemaajaliste võrkude ettevalmistamine

2050. aasta tegevuskavas esitatava pikemaajalise perspektiivi kontekstis peab EL alustama tulevikus kasutatavate energiavõrkude visandamist, kavandamist ja ülesehitamist juba täna, sest see aitab ELil vähendada veelgi kasvuhoonegaaside heitkoguseid. Tegutseda tuleb aega raiskamata. Üksnes kooskõlastatud lähenemisviisi järgimine Euroopa optimaalse infrastruktuuri loomisel aitab pikemas perspektiivis ära hoida kulukaid liikmesriigi- või projektipõhiseid poolikuid lahendusi.

4.2.1. Nn Euroopa elektrikiirteed

Tulevased nn elektrikiirteed peaksid suutma: i) toime tulla pidevalt suureneva väga mahuka tuuleenergiatootmisega Põhjamerel ja Läänemerel ning taastuvatest energiaallikatest Lõuna-Euroopas ja ka Põhja-Aafrikas toodetava energia mahu suurenemisega, ii) suutma ühendada need uued tootmissõlmed Põhjamaade ja Alpide võimsate salvestuskeskustega ning Kesk-Euroopa suurte tarbimiskeskustega ja iii) toime tulla järjest paindlikuma ja detsentraliseerituma nõudluse ja pakkumisega energiaturul [22].

Seepärast teeb Euroopa Komisjon ettepaneku hakata võimalikult kiiresti välja töötama modulaarset arengukava, mis võimaldab võtta esimesed kiirteed kasutusele juba aastaks 2020. Kavaga nähakse ette näha ka kiirteede laiendamine, et hõlbustada ulatuslike taastuvatest energiaallikatest tulenevate tootmisvõimsuste arendamist väljaspool ELi eesmärgiga arendada võimalikke uusi tootmistehnoloogiaid, nagu laine-, tuule- ja loodeenergia. Parimal viisil saaks seda teha Euroopa Komisjoni ja ENTSO-E ühiselt korraldatava Firenze foorumi raames, võttes aluseks Euroopa energiatehnoloogia strateegilise kava, Euroopa elektrivõrgu algatuse ja Euroopa tuuleenergia tööstusalgatuse.

4.2.2. Euroopa CO2 transpordi infrastruktuur

See prioriteetvaldkond hõlmab tulevase CO2 transpordi infrastruktuuri tehnilise ja praktilise korralduse hindamist ja sellealase kokkuleppe saavutamist. Edasine teadustöö, mida koordineeritakse Euroopa energiatehnoloogia strateegilise kava kohaselt käivitatud Euroopa süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise tööstusalgatuse raames, võimaldab õigeaegselt alustada infrastruktuuri kavandamist ja arendamist Euroopa tasandil kooskõlas tehnoloogia eeldatava turuletoomisega pärast aastat 2020. Tulevase üleeuroopalise infrastruktuuri kohalike kontaktpunktide väljaarendamiseks toetatakse ka piirkondlikku koostööd.

4.3. Prioriteetidest projektideni

Eespool nimetatud prioriteedid peaksid väljenduma konkreetsetes projektides ning jooksva programmi koostamises. Esimesed projektiloendid peaksid saama valmis 2012. aasta jooksul, seejärel neid ajakohastatakse iga kahe aasta järel, et nendest saaks lähtuda 10-aastaste elektri- ja gaasivõrkude arengukavade korrapärasel ajakohastamisel.

Projektid tuleb kindlaks määrata ja järjestada kokkulepitud ja läbipaistvate kriteeriumide alusel ning valida seejärel välja neist piiratud hulk. Komisjon teeb ettepaneku lähtuda seejuures järgmistest kriteeriumidest (mida täpsustatakse ja milles lepitakse kokku kõikide sidusrühmadega, sealhulgas Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööametiga (ACER)).

– Elekter: panus elektrienergia varustuskindluse tagamisse; suutlikkus ühendada võrguga taastuvenergia ja kanda see üle suurimatesse tarbimis-/salvestamiskeskustesse; turuintegratsiooni ja konkurentsi suurenemine; panus energiatõhususse ja aruka energia kasutamisse.

– Gaas: mitmekesistamine, mille puhul on prioriteetideks allikate, tarnijate ja trasside mitmekesistamine; samuti ka konkurentsivõime suurendamine ühenduste parandamise, turgude integratsiooni suurendamise ja turu kontsentratsiooni vähendamise abil.

Väljavalitud projekte analüüsitakse ELi tasandil, et tagada nende sidusus prioriteetide ja piirkondade lõikes, samuti pannakse need tähtsuse järjekorda, arvestades lepingu eesmärkide saavutamist. Kriteeriumidele vastavad projektid saavad märgistuse „Üleeuroopalise tähtsusega projekt”. See märgistus loob aluse projektide edasisele hindamisele [23] ja analüüsimisele järgmistes peatükkides kirjeldatud meetmete raames. Märgistusega näidatakse vastavate projektide poliitilist prioriteeti.

5. Vahendid elluviimise kiirendamiseks

5.1. Piirkondlikud klastrid

Läänemere energiaturu ühendamise tegevuskava (BEMIP) ja Põhjamere-äärsete riikide avamere supervõrgu algatuse (NSCOGI) arendamiseks tehtav piirkondlik koostöö on olnud oluline kokkuleppe saavutamisel piirkondlike prioriteetide ja nende elluviimise osas. Energia siseturu raames kehtestatud piirkondliku koostöö kohustus aitab kiirendada turuintegratsiooni, samuti on piirkondlik lähenemisviis olnud kasulik esimese 10-aastase elektri- ja gaasivõrkude arengukava väljatöötamisel.

Komisjon leiab, et sellistest spetsiaalsetest piirkondlikest platvormidest on kasu kindlaksmääratud prioriteete kavandamisel ja elluviimisel, nende üle järelevalve teostamisel ning investeerimiskavade ja konkreetsete projektide koostamisel. Energia siseturu kontekstis käivitatud olemasolevate piirkondlike algatuste rolli tuleb tugevdada, usaldades neile vajaduse korral infrastruktuuri kavandamise ülesande. Samas võib ka vajaduse korral kavandada ajutisi piirkondlikke struktuure. Seoses sellega saab riigiüleste majandusharudevaheliste projektide kokkuleppimiseks kasutada selliseid koostööplatvorme nagu ELi makropiirkondlikud strateegiad (nt Läänemere või Doonau piirkonna strateegiad).

Lisaks kavatseb komisjon asutada uue piirkondliku kavandamise meetodi kasutuselevõtu kiirendamiseks lühemas perspektiivis ning Kesk- ja Ida-Euroopa riikide (nt Visegradi rühma) [24] koostöö eeskujul kõrgetasemelise töörühma, mille ülesanne on koostada 2011. aasta jooksul tegevuskava gaasi-, nafta- ja elektrivõrkude ühendamiseks põhja-lõuna ja ida-lääne suunal.

5.2. Kiirem ja läbipaistvam loamenetlus

Vastusena tööstusharu sagedastele palvetele võtta ELi tasandi meetmeid loamenetluse lihtsustamiseks kutsus Euroopa Ülemkogu 2007. aasta märtsis komisjoni üles esitama ettepanekuid võrguprojektide heakskiitmismenetluse hõlbustamiseks.

Selle tulemusena esitab komisjon kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega ettepaneku kehtestada üleeuroopalise tähtsusega infrastruktuuriprojektide suhtes loamenetlus, et tõhustada, paremini kooskõlastada ja täiustada praegust menetlust, järgides samal ajal ohutusstandardeid ja tagades täieliku kooskõla ELI keskkonnaalaste õigusaktidega [25]. Tõhustatud ja täiustatud menetlus peaks tagama, et õigel ajal viiakse ellu sellised kindlaksmääratud infrastruktuuriprojektid, ilma milleta EL ei suuda täita oma energia- ja kliimavaldkonna eesmärke. Peale selle tagataks sellega läbipaistvus kõigi kaasatud sidusrühmade jaoks ning hõlbustatakse avalikkuse osalemist otsuste tegemisel. Menetlusega tagatakse avatud ja läbipaistvate arutelude korraldamine kohalikul, piirkondlikul ja liikmesriigi tasandil, et suurendada avalikkuse usaldust rajatiste vastu.

Otsuste tegemist saaks järgmiselt parandada.

1. Iga uue üleeuroopalise tähtsusega projekti jaoks luuakse üks kontaktasutus (universaalteenistus), mis on ainus vahendaja projektide arendajate ning riigi, piirkondliku ja/või kohaliku tasandi pädevate asutuste vahel, piiramata viimaste pädevust. Kontaktasutus vastutaks teatava projekti kogu loamenetluse eest ning sidusrühmadele haldusmenetluse ja otsustuste tegemise kohta vajaliku teabe jagamise eest. Liikmesriikidel oleksid seejuures kõik volitused anda otsustamispädevus eri haldus- ja valitsemistasanditele. Piiriüleste projektide puhul tuleks uurida võimalusi kooskõlastatud või ühismenetlusteks, [26] et parandada projektide ülesehitust ja kiirendada lõpliku loa saamist.

2. Uuritakse võimalust kehtestada tähtaeg, mille jooksul pädevatel asutustel tuleb teha lõplik positiivne või negatiivne otsus. Arvestades et viivitused on tihti tingitud vähetõhusast haldustavast, tuleks tagada et menetluse iga etapp viiakse lõpule konkreetse tähtaja jooksul, pidades samal ajal täiel määral kinni liikmesriikides kohaldatavast õiguslikust režiimist ja ELi õigusaktidest. Kavandatava ajakavaga tuleks ette näha avalikkuse varajane ja tõhus kaasamine otsustusprotsessi, samuti tuleks täpsustada ja tugevdada kodanike õigust kaevata edasi ametiasutuste otsuseid ning see peaks olema selgelt hõlmatud üldise ajakavaga. Samuti uuritakse, kas sel juhul, kui kindlaksmääratud tähtaja möödudes ei ole otsust tehtud, tuleks anda asjaomase liikmesriigi määratud asutusele eriõigused võtta kehtestatud ajavahemikus vastu lõplik positiivne või negatiivne otsus.

3. Koostatakse suunised, et muuta menetlus kõigi asjaosaliste (ministeeriumid, kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused, projektide arendajad ning seotud elanikkond) jaoks läbipaistvamaks ja prognoositavamaks. Suuniste eesmärk oleks parandada teabevahetust elanikkonnarühmadega, et neil oleks hea ettekujutus projekti keskkonnaalasest, varustuskindlusega seotud ning sotsiaalsest ja majanduslikust maksumusest ja kasust, ning kaasata menetluse varajases staadiumis kõik sidusrühmad läbipaistvasse ja avatud arutellu. Tuleks kehtestada minimaalseid nõudeid seotud elanikkonnale hüvituste tagamiseks. Riigiüleste avamere energiarajatiste puhul tuleks kasutada ruumilist planeerimist, et tagada eesmärgipärane, ühtne, aga ka teadlikum planeerimine.

4. Selleks et luua paremad tingimused vajaliku infrastruktuuri õigeaegseks rajamiseks, tuleks kaaluda võimalust premeerida või innustada (ka rahaliselt) neid piirkondi või liikmesriikide, kes edendavad üleeuroopalise tähtsusega projektidele õigeaegselt lubade andmist. Ka võiks kaaluda muud kasu jagamist, mis põhineb taastuvenergiavaldkonna parimate tavade vahetamisel [27].

5.3. Otsustajatele ja kodanikele paremate meetodite ja teabe tagamine

Selleks et aidata piirkondadel ja sidusrühmadel määrata kindlaks üleeuroopalise tähtsusega projektid ja need ellu viia, töötab komisjon välja spetsiaalse vahendi poliitika ja projektide toetamiseks, et soodustada infrastruktuuri planeerimist ja projektiarendust ELi või piirkondlikul tasandil. Sellise vahendi abil töötatakse muu hulgas välja kogu energiasüsteemi hõlmav, ühine elektri/gaasi modelleerimis- ja prognoosimismehhanism, samuti ühine projektihindamismeetod, [28] mis kajastab lühi- ja pikaajalisi eesmärke ning sisaldab projektide järjestamise lihtsustamiseks ka kliimamuutuste mõju arvestamise tegurit. Ka julgustab komisjon liikmesriike juba varajases staadiumis paremini kooskõlastama kehtivaid ELi keskkonnahindamise menetlusi. Lisaks luuakse vahendid, mis võimaldavad avalikkusele paremini selgitada konkreetsete projektide kasu ja siduda see menetlusega. Kõnealuste vahendite toetamiseks tuleks tarbijatele ja elanikele selgitada infrastruktuuri arendamisest ja arukatest võrkudest saadavat kasu, võttes arvesse varustuskindlust, energiasektori CO2-heidete vähendamist ja energiatõhusust.

5.4. Stabiilse finantseerimisraamistiku loomine

Prognooside kohaselt jääb 2020. aastaks juhul, kui kõik loamenetlustega seotud küsimused lahendatakse, endiselt 60 miljardi euro suurune investeerimispuudujääk, mille peamiseks põhjuseks on piirkondliku või üleeuroopalise tähtsusega projektide mittetulunduslik positiivne välismõju ning uute tehnoloogiate kasutamisega kaasnevad riskid. Selle investeerimispuudujäägi katmine on oluline küsimus ning prioriteetsete infrastruktuuriprojektide õigeaegse ehitamise eeltingimus. Seepärast on infrastruktuuri edendamiseks vaja energia siseturgu rohkem integreerida ning investeerimispiirangute kõrvaldamiseks ja projektidega seotud riskide maandamiseks on vaja kooskõlastatud tegevust ELis.

Komisjon kavandab tegutseda kahes suunas: parandada veelgi kulude jaotamise eeskirju ning optimeerida avaliku ja erasektori rahaliste vahendite võimendust ELis.

5.4.1. Erainvesteeringute võimendamine parema kulujaotuse kaudu

Euroopas on elektri ja gaasi infrastruktuurid reguleeritud ning selle sektori ärimudel põhineb kasutajate makstavatel reguleeritud tariifidel, mis võimaldavad katta tehtud investeeringud (põhimõte, et kasutaja maksab). Seda põhimõtet tuleks järgida ka edaspidi.

Kolmanda paketiga palutakse seadusandjatel anda võrguettevõtjatele energiatõhususe suurendamiseks, turuintegratsiooni edendamiseks ja varustuskindluse tagamiseks nii lühi- kui ka pikaajalisi asjakohaseid hinnastiimuleid ning toetada seotud teadustegevust [29]. Kuigi see uus eeskiri võiks hõlmata uute infrastruktuuriprojektide teatavaid uuenduslikke aspekte, ei ole see mõeldud suurte tehnoloogiliste muudatustega toimetulekuks, eriti elektrisektoris seoses avamere või arukate võrkudega.

Lisaks on hinnapoliitika endiselt riikide pädevuses ega soodusta alati ELi tasandi prioriteetide poole püüdlemist. Reguleerimisel tuleks tunnistada, et mõnikord on põhivõrguettevõtja jaoks tarbijate vajaduste rahuldamiseks tõhusaim lahendus investeerimine väljaspool oma territooriumi asuvasse võrku. Selliste põhimõtete kehtestamine piiriüleses kulude jaotamises on Euroopa energiavõrkude täieliku integreerimise võtmeküsimus.

Kui ELi tasandil puuduvad ühiselt kokkulepitud põhimõtted, on seda raske teha, eriti kuna vaja on pikaajalist järjepidevust. Komisjon kavatseb esitada 2011. aastal suunised või õigusakti ettepaneku, et lahendada suurte ja tehniliselt keeruliste piiriüleste projektide puhul kulude jaotamisega seotud probleemid, kasutades hinna- ja investeerimiseeskirju.

Seadusandjatel tuleb leppida kokku ühistes põhimõtetes võrkude ühendamiseks tehtavate investeerimiskulude jaotamisel ja seotud tariifides. Elektrisektoris tuleks uurida vajadust luua piiriülese edastusvõimsuse jaoks pikaajalised tärminlepingute turud, samas kui gaasisektoris võiks investeerimiskulud jaotada naaberriikide põhivõrguettevõtjatele nii tavainvesteeringute (turunõudlusel põhinevate) kui ka varustuskindluse eesmärgil tehtavate investeeringute puhul.

5.4.2. Avaliku ja erasektori rahaliste vahendite kaasamise optimeerimine investorite riskide maandamise kaudu

Eelarve läbivaatamisel rõhutas komisjon vajadust maksimeerida ELi finantssekkumise mõju, mängides juhtrolli avaliku ja erasektori rahaliste vahendite koondamises ja võimendamises üleeuroopalise tähtsusega infrastruktuuride ülesehitamiseks. See tähendab, et piiratud ressursside korral tuleb tagada võimalikult suur kasu ühiskonnale, vähendada investeerimistakistusi, maandada projektiriske, vähendada investeerimiskulusid ja parandada juurdepääsu kapitalile. Kasutada võiks järgmist kaheosalist lähenemist.

Kõigepealt jätkab komisjon ELi ja rahvusvaheliste finantsinstitutsioonide partnerluse tugevdamist olemasolevatele ühistele finants- ja tehnilise abi algatustele tuginedes [30]. Erilist tähelepanu pöörab komisjon sellele, et luua kõneluste vahenditega sünergia, ning nendest osa puhul kaalub võimalust kohandada nende kontseptsiooni vastavalt energiainfrastruktuuri sektorile.

Ilma et see mõjutaks komisjoni ettepanekut 2013. aasta järgse mitmeaastase finantsraamistiku kohta, mille ta peaks esitama 2011. aasta juunis, ja võttes arvesse eelarve läbivaatmaise tulemusi [31] seoses energiaalaste prioriteetide lisamisega erinevatesse programmidesse, kavatseb komisjon panna ette uued finantsvahendid. Kõnealused vahendid peaksid koondama endas erinevaid olemasolevaid ja innovatiivseid rahastamismehhanisme, mis on paindlikud ja kavandatud vastavalt projektide eri arendusetappides ette tulevatele konkreetsetele finantsriskidele ja vajadustele. Lisaks traditsioonilistele toetustele (toetused, intressitoetused) võidakse pakkuda välja uuenduslikke turupõhiseid lahendusi probleemidele, mis on seotud omakapitali puudujäägi ja laenude rahastamisega. Kaaluda võidakse ka järgmisi valikuvõimalusi: aktsiakapitalis osalemine ja infrastruktuurifondide toetamine, sihtotstarbelised meetmed projektidega seotud võlakirjade emiteerimiseks, võrguga seotud täiustatud võimsustasumehhanismi katsetamise võimalus, riskijagamise (eelkõige uut liiki tehnoloogiliste riskide jaoks) meetmed ning avaliku ja erasektori partnerluse laenude tagamine. Eelkõige soodustatakse investeerimist projektidesse, mille eesmärk on saavutada 2020. aasta eesmärgid või mis ületavad ELi piire või mis võimaldavad võtta kasutusele uut tehnoloogiat, nt arukaid energiavõrke, aga ka teistesse projektidesse, mille puhul turud ei võimalda üleeuroopalise kasu saamist.

6. Järeldused ja tulevik

Avaliku ja erasektori piiratud rahastamisvõimalused lähiaastatel ei tohiks olla vabandus selleks, et lükata edasi kindlaksmääratud infrastruktuuri ehitamine ja selleks vajalike investeeringute tegemine. Tänased investeeringud tähendavad tulevikus säästu, mis omakorda vähendab poliitiliste eesmärkide saavutamise üldist maksumust.

Lähtuvalt sellest, mida institutsioonid ja sidusrühmad käesolevast kavast arvavad, kavatseb komisjon 2011. aastal koostada järgmise mitmeaastase finantsraamistiku kontekstis esitatavate ettepanekute raames asjakohased algatused. Kõnealustes ettepanekutes keskendutakse käesolevas teatises mainitud regulatiivsetele ja finantsaspektidele, eelkõige seoses ELi energiajulgeoleku ja infrastruktuuri uue rahastamisvahendiga ning energiaalaste prioriteetide lisamisega erinevatesse programmidesse.

LISA

Kavandatud energiainfrastruktuuri prioriteedid aastaks 2020 ja pärast seda

1. Sissejuhatus

Käesolev lisa sisaldab tehnilist teavet teatise 4. peatükis esitatud Euroopa infrastruktuuri prioriteetide, nende elluviimise ja järgmiste vajalike sammude kohta. Prioriteedid tulenevad suurimatest muutustest ja väljakutsetest, millega Euroopa energiasektor järgmiste kümnenditel silmitsi seisab, ega sõltu ebakindlusest teatavate energiaallikate pakkumises ja nõudluses.

2. jaotises kirjeldatakse käesolevas teatises käsitletud iga energiavaldkonna pakkumise ja nõudluse eeldatavat arengut. Stsenaariumid põhinevad dokumendil „Euroopa energia ja transpordi arengutendentsid aastani 2030 (ajakohastatud 2009. aastal)”, [32] mis omakorda toetub PRIMESi mudelile. Arvesse on aga võetud ka muude sidusrühmade stsenaariume. Kuigi PRIMESi võrdlusstsenaarium aastaks 2020 põhineb kindlatel kokkulepitud ELi poliitikameetmetel, sh kahel õiguslikult siduval eesmärgil (aastaks 2020 peab olema võrreldes 1990. aastaga saavutatud taastuvenergia 20 % osakaal lõpptarbimises ja 20 % vähem kasvuhoonegaase), lähtub PRIMESi põhistsenaarium sellest, et jätkub juba elluviidud poliitika, millega ei ole kõnealuseid eesmärke saavutatud. PRIMES eeldab, et ajavahemikus 2020−2030 ei võeta uusi poliitikameetmeid. Need tegurid võimaldavad määrata kindlaks olulisemad trendid, mis mõjutavad infrastruktuuri arendamist eesolevatel kümnenditel [33].

3. ja 4. jaotises esitatakse teatises kindlaks määratud esmatähtsad infrastruktuurivõrgud (kaart 1), vaadeldes olukorda ja probleeme eraldi ning andes teatises esitatud soovituste kohta vajaduse korral tehnilisi selgitusi. Prioriteete võib liigitada järgmiste tegurite alusel.

– iseloom ja valmidusaste: teatavad prioriteedid on seotud väga spetsiifiliste infrastruktuuriprojektidega, millest osa võib olla ettevalmistuse ja arenduse mõistes eriti kaugele jõudnud. Teised hõlmavad üldisemaid ja tihti ka uuemaid kontseptsioone, mis vajavad enne konkreetseks projektiks kujunemist veel suurt lisatööd.

– ulatus: enamik prioriteete keskendub kindlale geograafilisele piirkonnale, kus nii elektrikiirteed kui ka süsihappegaasivõrgud võivad katta paljusid, kui mitte kõiki liikmesriike. Arukad võrgud on aga ELi tasandil teematiline prioriteet.

– soovitustes ettenähtud kaasatuse tase: olenevalt prioriteetsete projektide iseloomust ja valmidusastmest keskendutakse soovitustes kindlale arendustegevusele või käsitletakse laiemaid teemasid, sh piirkondliku koostöö, planeerimise ja reguleerimise, standardimise ja turu kujundamise või teadus- ja arendustegevuse aspekte.

(...PICT...)

(...PICT...)

(...PICT...)

(...PICT...)

(...PICT...)

Kaart 1. Esmatähtsad elektri-, maagaasi- ja naftakoridorid

(...PICT...)

2. Energianõudluse ja energiavarustuse areng

Dokumendis „Euroopa energia ja transpordi arengutendentsid aastani 2030 (ajakohastatud 2009. aastal)”, [34] mis toetub PRIMESi mudelile, prognoositakse, et primaarenergia tarbimine kasvab 2030. aastani veidi. Seda näitab nn baasstsenaarium (joonis 1), samal ajal kui võrdlusstsenaarium [35] (joonis 2) näitab, et kasv püsib üsna stabiilsena. Tuleb märkida, et prognoosid ei hõlma alates 2010. aastast rakendatavaid energiatõhususealaseid poliitikameetmeid, võimaliku 30 %-lise heitkoguste vähendamise eesmärgi kehtestamist 2020. aastaks [36] ega CO2 ja autosid käsitlevaid määrusi täiendavat transpordipoliitikat. Seepärast tuleks neid pigem vaadelda kui hinnangulise energianõudluse maksimumnäite.

(...PICT...)

(...PICT...)

| |

Joonis 1. Primaarenergia tarbimine kütuste kaupa (miljonit tonni naftaekvivalenti), PRIMESi baasstsenaarium | Joonis 2. Primaarenergia tarbimine kütuste kaupa (miljonit tonni naftaekvivalenti), PRIMESi võrdlusstsenaarium |

(...PICT...)

Joonis 3. Fossiilkütuste tarbimine EL 27 riikides energiaallikate kaupa (miljonit tonni naftaekvivalenti) (sh punkrikütused).

PRIMESi võrdlusstsenaarium.

Nende stsenaariumide kohaselt väheneb kuni aastani 2030 söe ja nafta osakaal kogu energiajaotuses, samas kui gaasinõudlus jääb samaks. Taastuvenergia osakaal peaks aga märkimisväärselt suurenema nii esmases kui ka lõpptarbimises. Tuumaenergia osa, mis on umbes 14 % esmatarbimisest, jääb hinnanguliselt stabiilseks. ELi sõltuvus imporditavatest fossiilkütustest on jätkuvalt suur nafta ja söe puhul, gaasi puhul suureneb samuti sõltuvus impordist, nagu on näha joonisel 3.

Mis puutub gaasi, siis on sõltuvus impordist juba praegu suur ja suureneb veelgi, moodustades 2020. aastaks u 73−79 % tarbimisest ja 2030. aastaks 81−89 % [37]. See tuleneb peamiselt loodusvarade ammendumisest. Eri stsenaariumide kohaselt suurenevad täiendavad impordivajadused 2020. aastaks 44 miljonilt tonnilt naftaekvivalendilt 148 miljoni tonni naftaekvivalendini ning 2030. aastaks 61 miljonilt tonnilt naftaekvivalendilt 221 miljoni tonni naftaekvivalendini võrreldes 2005. aastaga.

Kuna gaasist saab vahelduvat elektritootmist arvestades järjest olulisem varuallikas, on vaja rohkem paindlikkust. See tähendab torustike paindlikumat kasutamist, vajadust suurendada säilitusvõimsusi (nii töömahtude kui ka kogumise ja säilitamise osas) ning muuta tarneid paindlikumaks, nt veeldatud maagaas ja surumaagaas.

Hiljuti vastu võetud määruses varustuskindluse kohta nõutakse infrastruktuuridesse investeerimist, et suurendada gaasisüsteemide vastupidavust ja tugevust tarnehäirete olukorras. Liikmesriigid peaksid tagama vastavuse kahele infrastruktuuristandardile, milleks on N-1 ja peavoolule vastupidine ülekanne. Standard N-1 kirjeldab gaasiinfrastruktuuri tehnilise võimsuse suutlikkust rahuldada täielikult gaasinõudlust juhul, kui ühes suurimas gaasivarustuse infrastruktuuris toimuks ühel päeval häire. See võib ette tulla erakordselt kõrge gaasinõudluse korral, mille statistiline tõenäosus on kord 20 aasta jooksul. N-1 standardit võib täita nii riigi kui ka piirkondlikul tasandil ning liikmesriik võib kasutada ka tootmis- ja nõudlusmeetmeid. Samuti on määruses sätestatud liikmesriikidevaheliste kõikide piiriüleste ühendvõrkude püsiva kahesuunalise suutlikkuse tagamine (välja arvatud ühendused veeldatud maagaasiga, tootmine või jaotus).

Kui võtta arvesse Euroopa majanduse elavdamise energeetikakava kohaseid käimasolevaid projekte, kuid jätta välja nõudlusega seotud meetmed, ei vasta N-1 standardile praegu viis liikmesriiki (Bulgaaria, Sloveenia, Leedu, Iirimaa ja Soome) [38]. Mis puutub peavoolule vastupidise gaasiülekande võimaldamiseks tehtud investeeringutesse, siis vastavalt 29. juulil avaldatud Euroopa gaasiülekande uuringule peavoolule vastupidise gaasiülekande kohta on Euroopas määratud kindlaks 45 projekti, mida peetakse liikmesriikidevaheliste peavoolule vastupidiste gaasiülekannete tagamiseks oluliseks ning mis on vajaduse korral gaasiülekannete tegemiseks teistest paindlikumad. Peamine väljakutse on rahastada projekte infrastruktuurialaste kohustuste täitmiseks, sealhulgas ka juhul, kui turul ei ole konkreetse infrastruktuuri vajadust.

Naftanõudluses peaks toimuma kaks paralleelset arengut: nõudluse vähenemine EL 15 riikides ning nõudluse pidev kasv uutes liikmesriikides, kus nõudlus peaks ajavahemikus 2010−2020 suurenema 7,8 %.

Elektriinfrastruktuuri puhul on põhiprobleem nõudluse ja taastuvenergia osakaalu suurenemine, samuti täiendavad vajadused seoses turuintegratsiooni ja varustuskindlusega. EL 27 riikide koguelektritoodang peaks prognooside kohaselt kasvama vähemalt 20 %: kui 2007. aastal oli see umbes 3,362 TWh, siis aastal 2030 peaks see olema 4,073 TWh (PRIMESi võrdlusstsenaarium) või 4,192 TWh (PRIMESi baasstsenaarium) ning seda ka juhul, kui arvesse ei võeta elektrilise liikuvuse olulise muutumise võimalikke mõjusid. Taastuvenergia osakaal koguelektritoodangust peaks 2020. aastal olema hinnanguliselt 33 % (võrdlusstsenaarium), millest vahelduvad energiaallikad (tuule- ja päikeseenergia) omakorda umbes 16 % [39].

Joonisel 4 on näidatud koguelektritootmise areng energiaallikate kaupa vastavalt PRIMESi võrdlusstsenaariumile ajavahemikuks 2010−2030.

(...PICT...)

(...PICT...)

| |

Joonis 4. Elektrienergiatoodangu kogujaotus aastatel 2000−2030 allikate kaupa TWh (vasakul) ja vastavad osakaalud protsentides (paremal), PRIMESi võrdlusstsenaarium. |

Täpsemat teavet ajavahemikuks kuni 2020 saab riiklikest taastuvenergia tegevuskavadest, millest liikmesriigid peavad komisjoni teavitama direktiivi 2009/28/EÜ artikli 4 alusel. Kui vaadata 23 esimest taastuvenergia tegevuskava ning PRIMESi võrdlusstsenaariumi aastaks 2020, siis on 23 liikmesriigi [40] taastuvenergiavõimsus nimetatud aastal kokku 460 GW. Praegu on see vaid umbes 244 GW [41]. Ligikaudu 63 % nimetatud kogumahust on seotud vahelduvate energiaallikatega, s.o tuule- (200 GW või 43 %) või päikeseenergiaga (90 GW, millest 7 GW on kokkusurutud päikeseenergia, või 20 %) (tabel 1).

Taastuva energiaallika liik | Installeeritud tootmisvõimsus 2010 (GW) | Installeeritud tootmisvõimsus 2020 (GW) | Osakaal 2020 (%) | Vahe 2010−2020 (%) |

Hüdroenergia | 116,9 | 134,2 | 29% | 15% |

Tuuleenergia | 82,6 | 201 | 43% | 143% |

Päikeseenergia | 25,8 | 90 | 19% | 249% |

Biomassienergia | 21,2 | 37,7 | 8% | 78% |

Muu | 1 | 3,6 | 1% | 260% |

KOKKU | 247,5 | 466,5 | 100% | 88% |

Tabel 1. Taastuvenergia installeeritud tootmisvõimsuse prognoositav areng (GW), 2010−2020

23 liikmesriigis peaks taastuvenergia moodustama elektritoodangust rohkem kui 1150 TWh, millest umbes 50 % tuleks vahelduvatest energiaallikatest (tabel 2).

Taastuva energiaallika liik | Toodang 2010 (TWh) | Toodang 2020 (TWh) | Osakaal 2020 (%) | Vahe 2010−2020 (%) |

Hüdroenergia | 342,1 | 364,7 | 32% | 7% |

Tuuleenergia | 160,2 | 465,8 | 40% | 191% |

Biomassienergia | 103,1 | 203 | 18% | 97% |

Päikeseenergia | 21 | 102 | 9% | 386% |

Muu | 6,5 | 16,4 | 1% | 152% |

KOKKU | 632,9 | 1151,9 | 100% | 82% |

Tabel 2. Taastuvenergiavõimsuse prognoositav areng (GW), 2010−2020

Tuuleenergia võimus ja tootmine suurenevad kõige enam Saksamaal, Ühendkuningriigis, Hispaanias, Prantsusmaal, Itaalias ja Madalmaades, päikeseenergia võimsus ja tootmine koonduvad veelgi rohkem Saksamaale, Hispaaniasse ja väiksemal määral Itaaliasse ja Prantsusmaale.

Elektrisektoris mängivad taastuvenergia kõrval endiselt olulist osa fossiilkütused. Et fossiilkütuste kasutamine elektri- ja tööstussektoris vastaks kliimamuutuse leevendamise nõuetele, tuleb süsiniku kogumise ja säilitamise tehnoloogiat kohaldada ulatuslikult ja üleeuroopalisel tasandil. PRIMESi stsenaariumidega on ette nähtud umbes 36 miljoni tonni süsiniku transportimine 2020. aastal eeldusel, et poliitikameetmed jäävad samaks, ning 50−272 miljoni tonni [42] transportimine 2030. aastal, kui süsiniku kogumise, transportimise ja säilitamise tehnoloogia leiab laialdast kasutust.

KEMA ja Imperial College Londoni tehtud analüüsi kohaselt (PRIMESi võrdlusstsenaariumi alusel) peaks elektritootmisvõimsus 2020. aastal olema piisav tippnõudlusega toimetulemiseks praktiliselt kõigis liikmesriikides, olenemata sellest, kuidas areneb edasi vahelduvvoolu tootmine taastuvatest energiaallikatest (kaardid 2 ja 3) [43]. Kuigi liikmesriigid ei sõltu varustuskindluse tagamisel sel juhul enam impordist, vähendaks EL 27 riikide eri elektrisüsteemi põhjalikum integreerimine märkimisväärselt hindu ning suurendaks üldist tõhusust, vähendades mis tahes hetkel nõudmise ja pakkumise vahelise tasakaalu tagamise maksumust.

(...PICT...)

(...PICT...)

Kaart 2. Kindel energiavõimsus vs. tippnõudlus aastal 2020, PRIMESi võrdlusstsenaarium. | Kaart 3. Koguenergiavõimsus vs. tippnõudlus aastal 2020, PRIMESi võrdlusstsenaarium. |

Piiriülese elektrikaubanduse areng on esitatud kaartidel 4 ja 5 [44]. PRIMESi võrdlusstsenaariumi kohaselt jääb 2020. aastal elektri eksportijate ja importijate üldpilt enamikes liikmesriikides tõenäoliselt samaks mis praegu.

(...PICT...)

(...PICT...)

Kaart 4. Netoimport ja -eksport talvel (oktoober kuni märts), 2020, PRIMESi võrdlusstsenaarium. | Kaart 5. Netoimport ja -eksport suvel (aprill kuni september), 2020, PRIMESi võrdlusstsenaarium |

Selle tulemuseks oleksid järgmised liikmesriikidevahelised ühendusvõimsuste nõuded, mis põhinevad olemasoleva Euroopa elektrivõrgu optimeerimisel nii, nagu on kirjeldatud ENTSO-E kümneaastases võrkude arengukava esimeses pilootprojektis [45] (kaart 6). Siiski tuleb märkida, et nimetatud nõuded koostati lihtsustatud eelduste [46] põhjal ja neid tuleb seepärast käsitleda üksnes indikatiivsetena. Tulemused võiksid olla märkimisväärselt teistsugused, kui ELi energiasüsteemi optimeeritaks lähtuvalt täiesti uue ülesehitusega ja täielikult integreeritud ELi energiavõrgust ja mitte olemasolevatest riigikesksetest elektrivõrkudest.

(...PICT...)

Kaart 6. Liikmesriikidevahelised ühendusvõimsuste nõuded 2020. aastal (MW), [47] PRIMESi võrdlusstsenaarium

(allikas: KEMA ja Imperial College London)

3. Esmatähtsad elektri-, maagaasi- ja naftakoridorid

3.1. Euroopa elektrivõrgu kohandamine 2020. aasta vajadustega

3.1.1. Põhjamere tuuleenergiavõrk

2008. aasta teise strateegilise energiaülevaate tulemusena selgus vajadus avamere tuuleenergiavõrgu väljatöötamise kooskõlastatud strateegia järele: „(…) tuleb välja töötada Põhjamere tuuleenergiavõrgu projekt, mis seoks Loode-Euroopa riiklikud energiavõrgud ja millesse lülitataks ka arvukad kavandatavad avamere tuuleenergia projektid” [48]. 2009. aasta detsembris allkirjastasid üheksa ELi liikmesriiki ja Norra [49] Põhjamere riikide tuuleenergiavõrgu algatuse poliitilise deklaratsiooni, eesmärgiga kooskõlastada Põhjamere tuuleenergiavõrgu ja infrastruktuuri väljatöötamine. Üheksasse ELi liikmesriiki koondub umbes 90 % kogu ELi avamere tuuleenergia infrastruktuuri arendustöödest. Nimetatud riikide riiklike taastuvenergia tegevuskavade kohaselt on 2020. aastal installeeritud võimsus 38,2 GW (muud merelised taastuvenergiaallikad 1,7 GW) ja toodangumaht 132 TWh [50]. Avamere tuuleenergia võib neis üheksas riigis moodustada kuni 18 % taastuvatest energiaallikatest toodetavast elektrienergiast.

Rakendusuuringud näitavad, et avamere tuuleenergiavõrgu infrastruktuuri kavandamist ja väljatöötamist Põhjameres saab optimeerida vaid tugeva piirkondliku lähenemisviisiga. Võrreldes eraldiseisvate radiaalsete ühendustega võib tuuleparkide klastritesse liitmine osutuda atraktiivseks lahenduseks, kui kaugus kaldast suureneb ja seadmed on koondunud samasse piirkonda [51]. Nimetatud tingimusi täitvate riikide, näiteks Saksamaa jaoks tähendaks see võimalust vähendada avamere tuuleparkide kulusid kuni 30 %. Põhjamere piirkonna kulusid tervikuna saaks 2030. aastaks kärpida peaaegu 20 % [52]. Selliseks kulude vähenemise saavutamiseks on tingimata vajalik kooskõlastatum, paremini kavandatud ja geograafiliselt koondunum ning piiriüleselt kooskõlastatud avamere tuuleenergia infrastruktuuri areng. See võimaldaks lõigata vastastikust kasu ka tuulepargi ühendamisest ja omavahelistest piiriülestest ühendustest, [53] kui ühenduse võimsus on õigesti välja arvutatud ja annab seega tulemuseks positiivse puhastulu. Avamere tuuleenergia arendamine mõjutab suuresti maismaavõrkude tugevdamise ja laiendamise vajadust, eriti Kesk- ja Ida-Euroopas, nagu seda on rõhutatud prioriteedi 3 all. Kaart 7 kujutab võimalikku avamere tuuleenergiavõrgu kavandit, mis on välja töötatud OffshoreGridi uuringu tulemusena [54].

(...PICT...)

Kaart 7. Võimalik Põhja- ja Läänemere tuuleenergiavõrgu kavand (nn ühendatud lähenemisviisi stsenaarium, mis kujutab olemasolevaid (punane), kavandatud (roheline) ja tellitud (roosa) ülekandeliine ning täiendavaid liine (sinine), mille rajamine on OffshoreGridi arvutuste põhjal vajalik).

Teatavate liikmesriikide olemasolevad avamere arengukavad näitavad, et Põhjameres hakkab toimuma oluline areng nii mitme liikmesriigi territoriaalvete piirides kui ka neid piire ületades, tõstatades seega üleeuroopalisi kavandamise ja reguleerimise küsimusi [55]. Euroopa maismaavõrke on vaja tugevdada selleks, et edastada elektrienergiat sisemaal edasi suuremate tarbimiskeskusteni. ENTSO-E kümneaastases võrkude arengukava pilootprojektis (TYNDP) aga ei anta nõuetekohast hinnangut infrastruktuurile, mida oleks tarvis uute tulevaste avamere tuuleenergia tootmisvõimsuste ühendamiseks. ENTSO-E on lubanud seda kiireloomulist küsimust üksikasjalikumalt käsitleda TYNDP teises osas, mis plaanitakse välja anda 2012. aastal.

Seoses avamere tuuleenergiavõrkude arendamisega on liikmesriigid rakendanud või plaanivad rakendada erinevaid lähenemisviise. Enamik liikmesriike (Saksamaa, Taani, Prantsusmaa, Rootsi, Iirimaa) on jätnud oma maismaa energiavõrkude avamerelaiendused riiklike põhivõrguettevõtjate hooleks. Ühendkuningriik on seni otsustanud korraldada iga uue avamere tuulepargiga ühenduse loomiseks eraldi hankemenetluse [56]. Belgias ja Madalmaades on võrgu arendamine senini tuuleparkide arendajate vastutusalas. Lisaks toetavad liikmesriikide praegused õigusraamistikud eranditult punktist punkti lahendusi, mis ühendavad tuuleparke maismaa ühenduspunktiga, eesmärgiga minimeerida iga üksiku projekti ühenduskulusid. Tuuleparkide ühendamist ühendussõlmede kaudu koos sellega kaasnevate täiustatud võimsuse tagamise ja tehnoloogiliste riskidega praegused kehtivad riigisisesed õigusnormid ei hõlma. Ei toimu ka piiriülese energiakaubanduse soodustamist kahe või enama liikmesriigi vahel.

Seetõttu puuduvad piirkondlike lähenemisviiside pakutud võimalused integreeritud avamere ja maismaa infrastruktuuride arenguks, nagu ka sünergiateks rahvusvahelise kaubandusega elektrienergia valdkonnas. Pikemas perspektiivis võivad tagajärjeks olla poolikud ja kallimad lahendused.

Edasised avamere tuuleenergiavõrgu arendamise probleemid on seotud lubade saamise ja turu ülesehitusega. Nagu muudegi infrastruktuuriprojektide puhul, on loamenetlus sageli killustatud isegi ühe riigi piires. Kui projekt hõlmab eri liikmesriikide territooriume, võib see oluliselt raskendada kogu menetlust, millega kaasnevad väga pikad tähtajad. Lisaks võivad avamere projektide ja Euroopa oma avamere tuuleenergiavõrkude arendamist takistada elektriturgude vähene integratsioon, kehtiva korra ja riigisiseste toetuskavade vähene kohandamine vastavalt avamere taastuvenergia tootmise vajadustele, selliste turueeskirjade puudumine, mis oleksid kohandatud vastavalt erinevatel taastuvatel energiaallikatel põhinevatele elektrienergiasüsteemidele.

Avamere tuuleenergia tehnoloogia arengu ning vajaliku avamere ja maismaa energiavõrgu infrastruktuuri kavandamine eeldab liikmesriikide, riiklike reguleerivate asutuste, põhivõrguettevõtjate ja Euroopa Komisjoni vahelist kooskõlastamist. Mere ruumiline planeerimine ja avamere tuuleenergia ning ookeanienergia arengutsoonide määratlemine võivad arengule kaasa aidata ja lihtsustada nimetatud sektori investeerimisotsuseid.

Soovitused

Liikmesriigid on Põhjamere riikide tuuleenergiavõrgu algatusega aluse pannud struktuursele piirkondlikule koostööle [57]. Kuigi asjaolu, et liikmesriigid on kohustuseks võtnud energiavõrgu kooskõlastatud arendamise, on väga oluline, peaks nüüd edasi liikuma konkreetsete tegude juurde, et ettevõtmisest kujuneks Põhjamere energiavõrgu arengu olulisim edasiviiv jõud. Algatuse raames tuleks kooskõlas käesolevas teatises esitletud strateegiaga luua sidusrühmade piisava osalusega toimiv struktuur ning koostada tööplaan, millega on ette nähtud konkreetne ajakava ja eesmärgid seoses võrgu konfigureerimise ja integreerimise ning turu ja selle reguleerimisega ning kavandamise ja lubade andmisega.

Põhjamere riikide tuuleenergiavõrgu algatuse juhtimisel peaksid riikide põhivõrguettevõtjad ja ENTSO-E oma järgmises kümneaastases võrkude arenduskavas ette valmistama erinevad võrgu konfigureerimise võimalused. Ülesehituse puhul tuleks kaaluda planeerimise, konstrueerimise ja teostamise aspekte, infrastruktuuriga seonduvaid kulusid ja eri võimalustega seotud eeliseid ja puudusi. Põhivõrguettevõtjad peaksid eriti jälgima kavandatud tuuleparkide arengut, et kindlaks teha ühendussõlmede ühendamise ja elektrienergiaga kauplemiseks vajalike ühenduste võimalused, võttes samas arvesse ka võimalikke tulevikuarenguid tuuleenergia valdkonnas. Reguleerivad asutused peaksid uute avamere ülekandeliinide heakskiitmisel kaaluma üldisi arengustrateegiaid ja piirkondlikke ning pikemaajalisi eeliseid. Tuleks uurida õigusraamistiku läbivaatamise ja selle kohandamise võimalusi, mis muu hulgas hõlmavad avamere ülekande investeeringuid, ülekande ligipääsetavust ja tasusid, tasakaalustuseeskirju ning kõrvalteenuseid.

3.1.2. Ühendused Edela-Euroopas

Järgmise kümne aasta jooksul juhivad olulisi tulevikuarenguid erinevatest taastuvatest energiaallikatest toodetava elektrienergia valdkonnas Prantsusmaa, Itaalia, Portugal ja Hispaania. Samas on Pürenee poolsaar peaaegu nn elektrisaar. Prantsusmaa ja Hispaania vahelised ühendused kannatavad juba praegu ebapiisava võimsuse tõttu, kuna riike ühendab vaid neli sõlmliini (kaks 220 kV ja kaks 400 kV liini), millest viimane rajati 1982. aastal. Kõik ühendused on pidevalt ülekoormatud [58]. Uus 400 kV liin peaks Ida-Püreneedes valmima 2014. aastaks, mis tõstab praegust 1400 MW ühenduse võimsust umbes 2800 MW-ni, ent ülekoormust võib osaliselt esineda isegi pärast seda [59].

Pealegi mängivad need riigid võtmerolli Põhja-Aafrika ühendamisel, mis võib aja jooksul tänu suurtele väljavaadetele päikeseenergia valdkonnas veelgi tähtsamaks muutuda.

2020. aastaks oleks Vahemere riikidest idas ja lõunas paiknevates riikides võimalik toota umbes 10 GW uuest taastuvenergiast, millest peaaegu 60 % moodustaks päikese- ja 40 % tuuleenergia [60]. Hetkel seob Aafrika ja Euroopa kontinenti siiski vaid üks 1400 MW ühendus (Maroko–Hispaania), mille võimsus võib lähiaastatel kasvada 2100 MW-ni. Tuneesia ja Itaalia vahele kavandatakse merealust 1000 MW alalisvoolu ülekandeliini, mida saab hakata kasutama 2017. aastast. Nimetatud uute ja olemasolevate ühenduste kasutamine loob keskpikal perioodil (pärast 2020) uusi väljakutseid, mis tulenevad nende ühenduste vastavusest Euroopa ja Põhja-Aafrika energiavõrkude arengule seoses nii võimsuse kui ka vastava õigusliku raamistikuga. Iga täiendava ühenduse puhul tuleb võtta kaitsemeetmeid vältimaks energia transportimisega kaasnevat kasvuhoonegaaside heite ülekandumise ohtu.

Soovitused

Uute, peamiste taastuvate energiaallikate tootmisvõimsuste piisavaks integreerimiseks Edela-Euroopas ja energia ülekandmiseks teistesse Euroopa piirkondadesse on 2020. aastani vajalik võtta järgmisi olulisi meetmeid:

– ühenduste piisav arendamine piirkonnas ja olemasolevate riiklike võrkude kohandamine nimetatud uute projektidega. 2020. aastaks peab Pürenee poolsaare ja Prantsusmaa vaheline ühendus olema vähemalt võimsusega 4000 MW. Tuleb välja töötada tingimustele vastavad projektid, pöörates suurt tähelepanu avalikule heakskiidule ja pidades nõu kõigi asjaomaste sidusrühmadega;

– seoses kolmandaid riike hõlmavate ühendustega tuleb arendada Itaalia ühendusi energiaühenduse riikidega (eriti Montenegro, aga ka Albaania ja Horvaatiaga), rajada Tuneesia–Itaalia ühendus, laiendada Hispaania–Maroko ühendust, tugevdada vajaduse korral Põhja-Aafrika naaberriikide lõunaühendusi (sh nende infrastruktuuride tõhusat juhtimist) ja teha ettevalmistavaid uuringuid täiendavateks põhja–lõuna ühendusteks pärast aastat 2020.

3.1.3. Ühendused Kesk- ja Ida-Euroopas ning Kagu-Euroopas

Kesk- ja Ida-Euroopa peamiseks väljakutseks on uute tootmisvõimsuste ühendamine. Näiteks on ainuüksi Poolas 2015. aastani ette nähtud umbes 3,5 GW ja aastani 2020 kuni 8 GW [61].

Samas on viimasel ajal toimunud suured muutused Saksamaa elektrienergia voolusuuna mustrites. Maismaa tuuleenergia tootmisvõimsus, mis andis 2009. aasta lõpuks kokku 25 GW, ja avamere tuuleenergia areng koos uute tavaliste elektrijaamadega koonduvad riigi põhja- ja kirdeosasse; nõudlus kasvab aga peamiselt lõunaosas, mis suurendab vahemaid energiatootmise ja jaotamise keskuste ning võimsuse tasakaalustamise seadmete (nt pumpelektrijaam) vahel. Seega on vaja suuri põhja-lõuna transiidivõimsusi, mis arvestaksid esmajoones Põhjamere ja selle ümbruskonna energiavõrgu arenguga vastavalt punktis 3.1.1 kirjeldatud prioriteedile. Võttes arvesse mõju, mida tänaste ühenduste puudused on avaldanud naabervõrkudele eriti Ida-Euroopas, on kooskõlastatud piirkondlik lähenemisviis oluline tegur selle probleemi lahendamisel.

Kagu-Euroopa ülekandevõrk on hõredam kontinendi teiste võrkudega võrreldes. Samas on kogu piirkonnal (sh energiaühenduse riikidel) head tulevikuväljavaated hüdroenergia tootmise arendamiseks. Et suurendada vooluvoogusid Kagu-Euroopa riikide ja Kesk-Euroopa vahel, on vaja siduda uued tootmisvõimsused ja luua uusi võrkudevahelisi ühendusi. Samaaegne tsooni laiendamine Kreekast (ja hiljem Bulgaariast) Türgini tingib lisavajaduse tugevdada nende riikide energiavõrke. Ukraina ja Moldova Vabariik on näidanud üles huvi ühineda Euroopa ühendatud elektrivõrkudega ning neid laienemisvõimalusi tuleb pikemas perspektiivis uurida.

Soovitused

Et kindlustada vastav tootmisvõimsuse ühendamine ja ülekandmine (eriti Põhja-Saksamaal) ning parem Kagu-Euroopa elektrivõrkude integratsioon, on 2020. aastaks vaja võtta järgmisi olulisi meetmeid, mida peaksid eriti toetama Kesk- ja Ida-Euroopa riigid, laiendades juba olemasolevat koostööd maagaasi sektoris:

– tingimustele vastavate ühenduste arendamine (eriti Saksamaal ja Poolas), et ühendada uued, sealhulgas taastuvenergiaallikatel põhinevad Põhjamere või Põhjamere ümbruse tootmisvõimsused Lõuna-Saksamaa nõudluskeskuste ja pumpelektrijaamadega, jätkates ühenduste arendamist Austrias ja Šveitsis ning tegeledes uute tootmisvõimsustega ka idapoolsetes riikides. Kui arendatakse uued ühendused Baltimaadega (eriti Poola–Leedu ühendus, vt alljärgnevat), muutuvad oluliseks uued ühendussõlmed Saksamaa ja Poola vahel. Põhja-lõuna suuna paralleelsete vooluvoogude kasvust tulenevalt muutub keskpikas perspektiivis (pärast 2020. aastat) vajalikuks piiriülene tootmisvõimsuse laiendamine Slovakkia, Ungari ja Austria vahel. Et suurendada Kesk-Euroopa piiriülest tootmisvõimsust, on ülekoormust vaja leevendada riigisiseste investeeringutega;

– Kagu-Euroopa ja sealhulgas energiaühenduse lepingu sõlminud riikide vaheliste ülekandevõimsuste suurendamine, et integreerida nad veelgi rohkem Kesk-Euroopa elektriturgudega.

See koostöö peaks hõlmama ka juba olemasolevat koostööd Kesk- ja Ida-Euroopa maagaasi sektoris.

3.1.4. Läänemere energiaturu ühendamise tegevuskava elluviimine elektrienergiaturul

Oktoobris 2008 loodi Läänemere piirkonna liikmesriikide kokkuleppe tulemusena kõrgetasemeline Balti riikide võrkude ühendamise töögrupp, mida juhib komisjon. Töögrupis osalevad Taani, Eesti, Soome, Saksamaa, Läti, Leedu, Poola, Rootsi ja vaatlejaülesannetes Norra. 2009. aasta juunis esitas kõrgetasemeline töörühm Läänemere energiaturu ühendamise tegevuskava BEMIP, mis kujutas endast laiaulatuslikku Läänemere piirkonna energeetikaühenduste ja turu täiustamise tegevuskava nii elektrienergia kui ka maagaasi valdkonnas. Peamine eesmärk on vähendada Balti riikide energiaisolatsiooni ja integreerida nad ELi laiema energiaturuga. Läänemere energiaturu ühendamise tegevuskava on oluline näide edukast piirkondlikust koostööst. Selle algatuse kogemusi võetakse arvesse ka teistes piirkondlikes koostööstruktuurides.

Et muuta investeeringud elujõuliseks ja atraktiivseks, tuli kõrvaldada siseturu takistused. See kätkes endas õigusraamistike kooskõllaviimist, et luua alus kulude ja tulude õiglaseks jagamiseks ning liikuda seega kasutaja maksab põhimõtte rakendamise suunas. Euroopa majanduse elavdamise energeetikakava (EEPR) oli ilmselge käimapanev jõud õigeaegsel infrastruktuuri projektide rakendamisel. See andis motivatsiooni seni tähelepanu alt väljas olnud probleemide kiireks lahendamiseks. Läänemere piirkonda käsitlev ELi strateegia on andnud ulatuslikuma raamistiku ka energiainfrastruktuuri prioriteedile. Strateegias pandi juba ette raamistik, mis keskenduks olemasolevate struktuuri- ja muude fondide rahastamisvõimaluste suunamisele strateegias esmatähtsatena nimetatud valdkondadesse.

Läänemere ümbruse sidusrühmade arvates on algatus tänu järgmistele teguritele olnud edukas: 1) poliitiline toetus algatusele, selle projektidele ja meetmetele; (2) komisjoni kui tegevusele kaasaaitava või isegi käimapaneva jõu aktiivne osalemine; (3) kõigi asjaga seotud sidusrühmade kaasamine piirkonnas, alates algatuse väljatöötamisest kuni rakendamiseni (ministeeriumid, reguleerivad asutused ja põhivõrguettevõtjad), eesmärgiga viia ellu määratletud infrastruktuuriprioriteedid.

Vaatamata seni toimunud positiivsele arengule on edasisteks eduks vaja jätkata Läänemere energiaturu ühendamise tegevuskava rakendamist: tegevuskava rakendamise jätkuv jälgimine komisjoni ja kõrgetasemelise töögrupi poolt on kokku lepitud meetmetest ja ajakavast kinnipidamiseks hädavajalik.

Eriti on toetust vaja võtmeprojektide, aga ka keerukamate piiriüleste projektide puhul, nagu näiteks Poola ja Leedu vaheline LitPolLink, mis on Baltimaade turu integreerimisel ELis olulise tähtsusega ja mille eestvedamiseks on määratud ka vastav ELi koordinaator.

3.2. Mitmekesised gaasitarned täielikult ühendatud ja paindlikusse ELi gaasivõrku

3.2.1. Lõunakoridor

Euroopa üha kasvav sõltuvus importkütustest on gaasisektoris ilmne. Lõunakoridorist saaks Norrast algava põhjakoridori, Venemaalt algava idakoridori ja Aafrikast algava Vahemere koridori järel ning veeldatud maagaasi kõrval neljas suur telgjoon Euroopa gaasivarustuse mitmekesistamisel. Allikate mitmekesistamine suurendab üldjuhul konkurentsi ning aitab seetõttu kaasa turu arenemisele. Samal ajal parandatakse nii varustuskindlust, nagu ilmnes ka 2009. aasta jaanuari gaasikriisi ajal, mil kõige rohkem kannatasid need riigid, mis sõltusid ainult ühest impordiallikast. Sageli takistab aga mitmekesistamist gaasitootjate ning monopolistlikke turge valitsevate ettevõtjate tõrjuv hoiak. Lõunakoridori ellurakendamine nõuab tihedat koostööd mitmete liikmesriikide vahel ning Euroopa tasandil, sest ükski riik ei vaja üksnes enda tarbeks gaasimahu suurenemist (uut gaasi), et investeeringute tegemine torujuhtmete infrastruktuuri end ära tasuks. Seetõttu peab Euroopa Liit tegutsema mitmekesistamise edendamise nimel ning kandma hoolt tarnekindluse kui ühiskondliku hüve eest, ühendades liikmesriike ja ettevõtjaid, et jõuda nn kriitilise massini. See on Lõuna-Euroopa gaasikoridori hõlmava ELi strateegia aluspõhimõte. Selle olulisust rõhutati komisjoni 2008. aasta novembri teises strateegilises energiaülevaates, mille Euroopa Ülemkogu kinnitas 2009. aasta märtsis.

Lõunakoridori eesmärk on ELi gaasituru otsene ühendamine maailma suurima gaasimaardlaga (Kaspia / Lähis-Ida maardla), mille hinnanguline suurus on 90,6 triljonit kuupmeetrit (Venemaa tõestatud reservide suurus on 44,2 triljonit kuupmeetrit [62]). Lisaks on gaasiväljad geograafiliselt isegi lähemal kui Venemaa põhimaardlad (kaart 8).

Peamised võimalikud üksiktarnijariigid on Aserbaidžaan, Türkmenistan ja Iraak; samas kui poliitiline olukord seda lubab, võivad piirkonna teiste riikide varud tähendada ELi jaoks täiendavat olulist varustusallikat. Peamine transiidiriik on Türgi koos teiste Musta merd ja Vahemere idaosa läbivate transiitteedega. Koridori strateegiline eesmärk on saavutada ELi varustustrass, mis rahuldaks aastaks 2010 umbes 10–20 % ELi gaasinõudlusest, mis tähendab umbes 45–90 miljardit kuupmeetrit gaasi aastas.

Lõunakoridori strateegia väljatöötamise tegevuseesmärk on see, et komisjon ja liikmesriigid töötaksid gaasi tootvate riikide ning olulisemate ELi süsivesinikku transportivate riikidega, kelle ühine eesmärk on tugevate gaasivarustussidemete ja gaasitranspordi infrastruktuuride loomine (torujuhtmed, veeldatud/surumaagaasi vedu), mis on vajalikud igal strateegia väljatöötamise etapil.

(...PICT...)

Kaart 8. Peamiste idapoolsete gaasivarude ja ELi peamiste tarbimiskeskuste vahelise kauguse võrdlus

Lõunakoridori edukuse peamine väljakutse on tagada, et koridori kõik osad (gaasiallikad, transpordi infrastruktuur ja aluslepingud) oleksid õigeaegselt ja olulisel määral kättesaadavad. Seni on kõnealuses valdkonnas tehtud märkimisväärseid edusamme. Tänu komisjoni finantstoetusele (EEPR ja/või TEN-E programmid) ja gaasijuhtmete ettevõtjate suurtele jõupingutustele on konkreetsed transpordiprojektid, näiteks Nabucco, ITGI, TAP ja White Stream, juba väljatöötamisjärgus ning vaatluse all on ka teised võimalused. Nabuccole ning samuti Poseidonile, Itaaliat ja Kreekat ühendavale veealusele gaasiterminalile, mis on ITGI osa, on antud osaline vabastus kolmandate isikute juurdepääsust (nn artikli 22 kohane vabastus). Lisaks on Nabucco saanud 2009. aasta juulis allkirjastatud valitsustevahelise kokkuleppe alusel õiguskindluse ja tingimused gaasi transportimiseks läbi Türgi, millega loodi pretsedent transpordikordade edasiseks laiendamiseks.

Peamine tulevikuväljakutse on tagada gaasi tootvate riikide valmisolek gaasi eksportimiseks otse Euroopasse, mis võib kõnealuste riikide jaoks sageli tähendada suure poliitilise riski võtmist, arvestades nende geopoliitilist olukorda. Komisjon koostöös lõunakoridoriga seotud liikmesriikidega peab jätkuvalt rõhutama oma pühendumist pikaajaliste suhete loomisele gaasi tootvate riikidega kõnealuses piirkonnas ning nende tihedamale sidumisele ELiga.

Lõuna gaasikoridori torujuhtmete komponente toetatakse ka võimaluste ettevalmistamisega märkimisväärse täiendava veeldatud maagasikoguse tarnimiseks Euroopasse, seda eriti Lähis-Idast (Pärsia laht ja Egiptus). Esimese etapina tähendab see veeldatud maagasi vastuvõtupunktide väljatöötamist Euroopas (ning nende ühendamist laiema võrgustikuga). Lisaks loodetakse järk-järgult arendada koostööd tootjariikidega, töötades välja veeldatud maagaasiga seotud energiapoliitikaid ning pikaajalisi investeerimiskavasid.

3.2.2. Põhja-lõuna gaasiühendused Ida-Euroopas

Põhja-lõuna maagaasiühenduse strateegiline kontseptsioon on ühendada Läänemere piirkond (sh Poola) Aadria ja Egeuse mere ning kaugemal Musta merega, hõlmates järgmisi ELi liikmesriike (Poola, Tšehhi Vabariik, Slovakkia, Ungari, Rumeenia ja arvatavasti ka Austria) ja Horvaatiat. See muudaks üldjoontes kogu Kesk- ja Ida-Euroopa piirkonna paindlikumaks, luues jõulise ja hästi toimiva siseturu ning edendades konkurentsi. Pikemas perspektiivis tuleb kõnealust integratsiooniprotsessi laiendada energiaühenduse lepingu liikmesriikidele, kes ei kuulu ELi. Integreeritud turg tagaks vajaliku nõudluskindluse [63] ja meelitaks tarnijaid ära kasutama olemasolevaid ja uusi impordiinfrastruktuure, näiteks uued veeldatud maagaasi gaasistamistehased ja lõunakoridori projektid. Seega muutuks Kesk- ja Ida-Euroopa piirkond vähem haavatavaks Venemaa/Ukraina/Valgevene trassi gaasivarustuse katkestuse korral.

Kesk-ja Ida-Euroopa piirkonnas on üks põhivarustaja; praegused lineaarsed (idast läände) ja isoleeritud võrgustikud on minevikupärand. Venemaalt imporditava gaasi maht moodustab 18 % EL 15 riikide gaasitarbest, samas kui uutes liikmesriikides on see näitaja 60 % (2008). Ettevõtja Gazprom tarned moodustavad suurima osa gaasimpordist antud piirkonnas (Poolas 70 %, Slovakkias 100 %, Ungaris 80 %, mõnes Lääne-Balkani riigis 100 %)

Muu hulgas monopolistlike, isoleeritud ja väikeste turgude ning pikaajaliste tarnelepingute ja regulatiivsete ebaõnnestumiste tõttu ei ole piirkond investorite ega tootjate silmis atraktiivne. Kuna puuduvate ühenduste osas puudub regulatiivse koordineerimine ja ühtne lähenemisviis, ohustab see uusi investeeringuid ja pärsib uute konkurentide turuletulekut. Lisaks tekitab muret varustuskindlus ning asjaolu, et kõnealuses piirkonnas on gaasi varustuskindluse määruse alusel kehtestatud infrastruktuuristandardite kohaldamiseks vajalikud investeeringud kontsentreeritud. Lõpetuseks võib öelda, et märkimisväärne osa elanikkonnast kulutab võrdlemisi suure osa sissetulekutest energiale, mis toob kaasa energiavaesuse.

Laiendatud Visegradi grupi [64] deklaratsioonis väljendatakse juba selget pühendumist piirkonna väljakutsetele vastu astumiseks. Läänemere energiaturu ühendamise tegevuskava (BEMIP) rakendamisel saadud kogemuste ja deklaratsiooni allkirjastanud riikide tehtud töö alusel peaks teatises ette nähtud kõrgetasemeline töörühm töötama välja laiahaardelise tegevuskava ühenduste loomiseks ja turu integreerimise lõpuleviimiseks. Kõrgetasemelist töörühma peaks abistama konkreetsetele projektidele, võrgujuurdepääsule ja tariifidele keskendunud töörühmad. Töö peaks hõlmama ka Euroopa uue ülekandesüsteemi projekti algatuse raames saadud kogemusi [65].

3.2.3. Läänemere energiaturu ühendamise tegevuskava lõpuleviimine gaasi osas

Kuigi elektrienergiaprojektide rakendamine BEMIPi raames on juba edukalt käivitatud, on gaasi osas vähe edusamme tehtud sellest ajast, kui kaheksa ELi liikmesriigi riigipead ja president Barroso kinnitasid tegevuskava 2009. aasta juunis. Kõrgetasemeline töörühm koostas üksnes pika nimekirja projektidest, mille üldised investeerimiskulud on liiga suured võrreldes kõnealuse piirkonna gaasiturgude suurusega. Siseturuga seotud tegevuste osas ei saavutatud mingisugust kokkulepet. Gaasisektori puhul on BEMIPi töö keskendunud kahele rindele: Ida-Balti ja Lääne-Balti aladele.

Läänemere idapiirkonnas (Leedu, Läti, Eesti ja Soome) tuleb viivitamatut tegutseda, et tagada varustuskindlus ühendvõrkude kaudu kogu ülejäänud ELiga. Samal ajal kehtivad Soome, Eesti ja Läti suhtes erandid, mis tulenevad kolmandast siseturu paketist, kuni nende turud on isoleeritud. Erandid lõppevad siis, kui kõnealuste riikide infrastruktuurid integreeritakse ülejäänud ELiga, näiteks Leedu-Poola vahelise gaasiühenduse kaudu. Kuigi kolme Balti riigi ja Soome iga-aastane gaasitarbimine on kõigest umbes 10 miljardit kuupmeetrit, tuleb kogu tarbitav gaas Venemaalt. Kõigist primaarenergia tarnetest moodustab Venemaa gaas Soome puhul 13 %, Eesti puhul 15 % ning Läti ja Leedu puhul umbes 30 %, samas kui ELi keskmine on umbes 6,5 %. Põhitarnijale kuulub ka otsustava kaaluga osalus kõigi nelja riigi põhivõrguettevõtjates. Lisaks sõltub ka Poola väga suurel määral Venemaa gaasist. Seetõttu on turul vähe huvi uutesse infrastruktuuridesse investeerimise vastu. Minimaalse vajaliku infrastruktuuri osas on jõutud kokkuleppele ning suur edusamm kõnealuses valdkonnas on käimasolev Poola–Leedu gaasiühenduse ettevõtjate vaheline dialoog, mida toetavad poliitiliselt mõlemad pooled. Lisaks peetakse veeldatud maagaasi töörühmaga kõnelusi piirkondliku veeldatud maagaasi terminali üle.

Läänemere läänepiirkonnas on töörühma eesmärk leida võimalusi peagi ammenduvate Taani gaasiväljade asendamiseks arvatavasti pärast 2015. aastat ning samuti varustuskindluse suurendamiseks Taanis, Rootsis ja Poolas. Tegevuskava esitatakse 2010. aasta lõpuks. Mõlemad töörühmad keskenduvad ka regulatiivsetele takistustele ning selliste ühtsete põhimõtete kindlakstegemisele, mis muudaksid võimalikuks piirkondlikud investeeringud.

Põhiülesanne on piirkondlik tihe koostöö, et viia ellu järgmised projektid: PL-LT, piirkondlik veeldatud maagaasi terminal ning Norrat ja Taanit ning võimalik, et ka Rootsit ja Poolat ühendavad torujuhtmed. Avatud turg ja gaasi varustuskindluse suurendamine on kulutõhusamalt saavutav pigem piirkondlikul kui riigi tasandil. Liikmesriigid taotlevad BEMIP-protsessi juhtimisel jätkuvalt ka komisjoni toetust. Kokkuvõtteks tuleb leida lahendusi, et leida väljapääs nõiaringist, et kui pole turgu, puudub ajend investeerida infrastruktuuri; ning infrastruktuurita ei saa areneda turgu.

3.2.4. Põhja-lõuna koridor Lääne-Euroopas

Põhja-lõuna maagaasiühenduste strateegiline kontseptsioon Lääne-Euroopas, st Pürenee poolsaarelt ja Itaaliast Loode-Euroopasse, näeb ette Vahemere piirkonna paremat ühendamist ning seega Aafrika ja põhjakoridori gaasitrasside ühendamist Norrast ja Venemaalt tulevate trassidega. Siseturul eksisteerib ikka veel infrastruktuuri kitsaskohti, mis takistavad kõnealuses piirkonnas vabu gaasivoogusid, näiteks vähene ühendus Pürenee poolsaarega, mis takistab hästiarenenud Pürenee gaasiimpordi infrastruktuuri kasutamist täies mahus. Hispaania–Prantsusmaa telgjoon on olnud tähtsal kohal juba üle kümne aasta, kuid töö kõnealuses valdkonnas ei ole ikka veel lõpule viidud. Samas on viimastel aastatel tehtud edusamme tänu riikide reguleerivate raamistike paremale koordineerimisele – mis on seatud esimesele kohale ka gaasituru edelapiirkonna algatuses – ning Euroopa Komisjoni aktiivsele osalemisele. Veel ühe iseloomuliku näitena turu puudulikust toimimisest ja ühenduste puudumisest võib tuua järjekindlalt kõrgemad hinnad Itaalia hulgimüügiturul võrreldes naaberpiirkondade turgudega.

Samal ajal, kui kõnealuses koridoris saab eeldatavasti tähtsal kohal olema elektrienergia tootmine vahelduvatest energiaallikatest, tuleb parandada üldist lühiajalist tarnet gaasisüsteemist, et vastata täiendavatele paindlikkusega seotud väljakutsetele, et tasakaalustada elektrivarustust.

Selles koridoris tuleb kindlaks teha siseturu ja konkurentsi toimimist takistavad infrastruktuuri peamised kitsaskohad ning sidusrühmad, liikmesriigid, riikide reguleerivad asutused ja põhivõrguettevõtjad peavad tegema koostööd vastavate meetmete võtmise hõlbustamiseks. Lisaks peaks elektri- ja gaasisüsteemi vaheline integreeritud analüüs – võttes arvesse nii väljatöötamise kui ka ülekandega seotud asjaolusid – võimaldama hinnata gaasi paindlikkusega seotud vajadusi ning teha kindlaks projektid, mille eesmärk on elektrienergia tootmine vahelduvate allikate varuallikatest.

3.3. Naftatarnekindluse tagamine

Erinevalt gaasist ja elektrienergiast ei ole naftatransport reguleeritud. See tähendab, et puuduvad eeskirjad näiteks tulumäära ja kolmandate isikute juurdepääsu kohta uutele infrastruktuuriinvesteeringutele. Naftaettevõtted vastutavad eelkõige katkematu tarne tagamise eest. Siiski on mõningaid aspekte, peamiselt seoses vaba juurdepääsuga ELiga ühendatud torujuhtmetele, mis asuvad EList väljapoole jäävates riikides (eelkõige Valgevenes, Horvaatias ja Ukrainas), mida ei saa käsitleda ainult kaubanduskokkulepete raames ning mis vajavad ka poliitilist tähelepanu.

Ida-Euroopa naftajuhtmete võrgustik (Družba naftajuhtme pikendus) kavandati ja ehitati külma sõja ajal ning tollal ei olnud see Lääne-Euroopa võrgustikuga ühendatud. Selle tulemusena ei ole Lääne-Euroopa naftajuhtmete võrgustiku ja Ida-Euroopa infrastruktuuride vahel piisavalt ühendusi. Seega on alternatiivsed võimalused toornafta või naftatoodete tarnimiseks juhtmete kaudu Lääne-Euroopa liikmesriikidest Kesk- ja Ida-Euroopa riikidesse piiratud. Tarne pikemaajalise katkestuse korral Družba süsteemis (hetkel kasutatav maht: 64 miljonit tonni aastas) suurendaksid need piirangud naftatankerite liiklussagedust tundliku keskkonnaga Läänemere piirkonnas, [66] Musta mere ääres ja väga tiheda liiklusega Türgi väinades, [67] suurendades seega õnnetuste ja naftalekete ohtu. Leedu Mažeikiai naftatöötlemistehase [68] puhul nõuab alternatiivne tarne ligikaudu 5,5 kuni 9,5 miljoni tonni nafta vedamist aastas Läänemere kaudu Leedu Butinge naftabaasi.

Hiljutise uuringu [69] kohaselt hõlmab võimalik reageerimine tarnekatkestustele alljärgnevat: 1) Schwechati-Bratislava naftajuhtme loomist Austria ja Slovakkia vahel; 2) Aadria naftajuhtme uuendamist (ühendades Horvaatia Aadria rannikul asuva Omišalji naftabaasi Ungari ja Slovakkiaga); ja 3) Ukrainas asuva Odessa-Brody naftajuhtme uuendamist (ühendades Musta mere naftabaasi Brodys Družba lõunapoolse haruga) ja selle plaanitud laiendamist Poola (Brody-Adamowo). Need suunad esindavad vastavalt alternatiivset tarnemahtu vähemalt 3,5, 13,5 ja 33 miljoni tonni ulatuses aastas. Täiendavalt aitaks olukorda parandada see, kui ehitatakse üleeuroopaline naftatorujuhe, mis ühendaks Mustast merest tulevad tarned Alpe läbiva torujuhtmega ja mille kavandatud võimsus oleks 1,2–1,8 miljonit barrelit päevas.

Eespool nimetatud põhjustel on esmatähtis poliitiline toetus, et koondada erainvesteeringud võimalikesse alternatiivsetesse infrastruktuuridesse, et tagada naftavarustuse kindlus ELi sisemaariikide jaoks ning vähendada ka nafta transportimist meritsi, vähendades seeläbi ka keskkonnariske. See ei tähenda tingimata vajadust uue naftajuhtmete infrastruktuuri loomise järele. Võimsusega seotud kitsaskohtade kõrvaldamine ja/või peavoolule vastupidiste voolusuundade võimaldamine võib samuti varustuskindlust parandada.

3.4. Arukate võrkude tehnoloogia kasutuselevõtmine

Arukad energiavõrgud [70]on energiavõrgud, mis suudavad kulutõhusalt ühendada kõigi nendega ühendatud kasutajate käitumise ja tegevused. Need muudavad elektrivõrgu kasutusviisi ülekande ja jaotuse osas ning samuti praegusi tootmis- ja tarbimisviise. Digitaalse tehnoloogia ja kahesuunalise kommunikatsioonisüsteemi integreerimise abil tekitavad arukad energiavõrgud otsese vastastikuse mõju tarbijate, teiste võrkude kasutajate ja energiatarnijate vahel. Need võimaldavad tarbijatel otseselt kontrollida ja hallata individuaalseid tarbimismustreid (eelkõige kombineerituna diferentseeritud tariifidega) luues seeläbi omakorda tugevad stiimulid energia tõhusaks tarbimiseks. Need võimaldavad ettevõtetel oma võrku arendada ja suunata, suurendades võrgu turvalisust ja vähendades kulusid. Arukate energiavõrkude tehnoloogia on vajalik kulutõhusaks liikumiseks vähendatud CO2-heitega elektrisüsteemi suunas, võimaldades suure hulga taastuvenergia haldamist maismaal ja avamerel, säilitades samas elektrisüsteemi adekvaatsuse ja valmiduse tavapäraseks elektritootmiseks. Lisaks parandab arukate energiavõrkude tehnoloogia, sealhulgas arukad arvestid, jaeturgude toimimist, andes seeläbi tarbijatele reaalse valiku ning võimaldades energia-, info- ja kommunikatsioonitehnoloogiaettevõtetel arendada uusi innovatiivseid energiateenuseid.

Arukate energiavõrkude, sealhulgas arukate arvestite kasutuselevõtuga seotud projekte on arendanud mitmed riigid: Austria, Belgia, Prantsusmaa, Taani, Saksamaa, Soome, Itaalia, Madalmaad, Portugal, Rootsi, Hispaania ja Ühendkuningriik [71]. Itaalias ja Rootsis on juba peaaegu kõigil tarbijatel arukad arvestid.

Bio Intelligence’i 2008. aasta uuringus [72] jõuti järeldusele, et arukad energiavõrgud võivad 2020. aastaks vähendada ELi energiasektori aastast primaarenergia tarbimist peaaegu 9 % võrra, mis võrdub 148 TWh elektriga või ligi 7,5 miljardi euro suuruse kokkuhoiuga aastas (2010. aasta keskmiste hindade põhjal). Individuaaltarbimist käsitlevate tööstussektori hinnangute kohaselt võib keskmine majapidamine säästa 9 % oma elektri- ja 14 % gaasitarbimisest, mis võrdub umbes 200 euro suuruse kokkuhoiuga aastas [73].

Komisjon edendab arukate energiavõrkude arendamist ja kasutuselevõttu teadus- ja arendustegevuse rahalise toetamise teel. Euroopa energiatehnoloogia strateegilise kava kohast Euroopa elektrivõrgu algatust (EEGI), mis käivitati 2010. aasta juunis, arendab komisjoni toetusel rühm elektrienergia jaotamise ja ülekandega tegelevaid võrguettevõtjaid ning selle eesmärk on edasi arendada arukate energiavõrkude tehnoloogilisi küsimusi. See ühendab suuremahulise näidistegevuse abil seni läbi viidud arukate energiavõrkudega seotud eksperimente ning soodustab arukate energiavõrkude alast uurimis- ja arendustegevust ning innovatsiooni. Samuti soodustatakse sellega laiemat kasutuselevõttu, tegeledes probleemidega, mis tulenevad tehnoloogia integreerimisest süsteemi tasandil, kasutajatepoolsest omaksvõtust, rahalistest piirangutest ja õigusloomest.

Lisaks sellele tehnoloogia edendamisele on 2009. aastal vastu võetud kolmanda energia siseturu paketiga, mis näeb liikmesriikidele ette kohustuse tagada 2020. aastaks arukate arvestisüsteemide laialdane kasutuselevõtt, loodud turupõhine vajadus arukate energiavõrkude üleeuroopalise kasutuselevõtu järele [74]. Lisaks kirjeldatakse arukaid arvesteid energia lõpptarbimise tõhusust ja energiateenuseid käsitlevas direktiivis [75] kui ühtesid peamisi energiatõhususe suurendajaid. Lisaks vaadeldakse taastuvaid energiaallikaid käsitlevas direktiivis [76] arukaid energiavõrke kui võimalust parandada taastuvenergia integreerimist võrku ning pannakse liikmesriikidele kohustus arendada elektrienergia edastuse ja võrgu infrastruktuuri selle eesmärgi suunas. Ühiselt moodustavad need direktiivid peamise poliitilise ja õigusraamistiku, millele toetub arukate energiavõrkude edasine arendamine ja kasutuselevõtt.

Kindlustamaks, et arukaid energiavõrke ja arukaid arvesteid arendatakse konkurentsi, taastuvatel energiaallikatel põhineva suuremahulise energiatootmise integreerimist ja energiatõhusust soodustaval viisil energiateenuste avatud turu loomise abil, asutas komisjon 2009. aasta novembris arukate energiavõrkude töökonna. Sinna kuuluvad ligikaudu 25 Euroopa ühendust, kes esindavad kõiki asjaomaseid sidusrühmi. Selle ülesanne on anda komisjonile ELi tasandil nõu poliitiliste ja muude õigusloomega seotud tegevuste osas ning kooskõlastada arukate energiavõrkude rakendamise esimesi samme vastavalt kolmanda paketi sätetele. Töökonna esialgset tegevust on juhtinud kolm ekspertrühma, [77] keskendudes vastavalt 1) arukate energiavõrkude ja arukate arvestite funktsionaalsusele, 2) õigusloomega seotud soovitustele andmete turvalisuse, haldamise ja kaitse osas, ning 3) arukate energiavõrkude kasutuselevõtmises osalejate rollidele ja vastutustele.

Hoolimata arukate energiavõrkude eeldatavast kasust ja eespool nimetatud poliitilistest meetmetest ei edene üleminek arukatele energiavõrkudele ja arvestitele ELi energia- ja kliimaeesmärkide saavutamiseks piisavalt kiiresti.

Arukate energiavõrkude edu ei olene ainult uuest tehnoloogiast ja võrkude valmidusest neid kasutusse võtta, vaid ka parimate tavade õigusraamistikest, mis peaksid toetama nende juurutamist, tegeledes turuküsimustega, sh mõjuga konkurentsile, ja muutustega tööstuses (s.t valdkonna tegevusjuhendites või määrustes), ning tarbijate energia kasutamise viisis. Peamine probleem on hästitoimiva energiateenuste turu jaoks õige õigusraamistiku loomine. Selle jaoks on vaja teha võimalikuks koostöö mitmete erinevate turul osalejate vahel (tootjad, võrguettevõtjad, energia jaemüüjad, energiateenuse ettevõtted, info- ja kommunikatsioonitehnoloogiaettevõtted, tarbijad, seadmete tootjad). Selline õigusraamistik peab kindlustama piisava avatud juurdepääsu operatiivsele teabele ning selle jagamise osalejate vahel; see peaks võimaluse korral käsitlema ka tariifide kehtestamise küsimusi, et anda võrgusüsteemi ettevõtjatele sobivaid stiimuleid arukasse tehnoloogiasse investeerimiseks. Siseriiklikud reguleerivad asutused on samuti väga olulised, kuna nemad kiidavad heaks tariifid, mis panevad aluse investeeringutele arukatesse energiavõrkudesse ja mõnel juhul ka arukatesse arvestitesse. Kui ei arendata ausat kulude jagamise süsteemi ega leita õiget tasakaalu lühiajaliste investeeringute kulude ja pikemaajaliste kasude vahel, on võrguettevõtjate valmidus mis tahes oluliste tulevaste investeeringute tegemiseks piiratud.

Arukate energiavõrkude ja arvestite selged (avatud) standardid on vajalikud koostalitusvõime tagamiseks, peamiste tehnoloogiliste probleemidega tegelemiseks ja kõigi võrgu kasutajate edukaks lõimimiseks, tagades samal ajal süsteemi usaldusväärsuse ja elektrivarustuse kõrge kvaliteedi. Pidades silmas võistluslikke jõupingutusi ülemaailmsete standardite arendamiseks, võib täna ühele konkreetsele (Euroopa) tehnilisele lahendusele toetumine ja sellesse investeerimine tähendada homme hoopis luhtunud kulusid. Seetõttu andis komisjon 2009. aastal asjakohastele Euroopa standardiasutustele arukate arvestite standardimismandaadi. Komisjon annab samadele standardiasutustele 2011. aasta alguses uue mandaadi, millega vaadatakse üle seotud standardid ja töötatakse välja uued arukate energiavõrkude standardid. Lahenduste kokkusobivuse tagamiseks on seega hädavajalik rahvusvaheline koostöö.

Teiseks väljakutseks on tarbijate veenmine ja nende usalduse võitmine arukate energiavõrkude kasulikkuse osas. Seni, kuni elektrienergia hinnaelastsus on väike, arukate energiavõrkude üldine kasulikkus on kinnitamata ja andmete väärkasutamise riskiga ei ole tegeletud, [78] võib olla keeruline tarbijate vastumeelsust vähendada, eriti pidades silmas arukatest tehnoloogiatest kasusaamiseks vajaminevat aega ja muudatusi käitumises.

Ka võib oluliseks lahendust vajavaks probleemiks olla see, et puuduvad oskustöötajad, kes oleksid valmis keerulist arukat energiavõrku haldama.

Üleminek arukatele energiavõrkudele on keeruline küsimus ja üksainus hüpe olemasolevalt võrgult arukate energiavõrkudeni ei ole realistlik. Edukaks üleminekuks on vaja ladusat koostööd kõigi sidusrühmade vahel, et leida õiged kulutõhusad lahendused, vältida tehtud töö kordamist ja kasutada ära olemasolevaid sünergiaid. Üldsuse teadlikkuse tõstmiseks ja heakskiidu suurendamiseks ning tarbijate toetuse saamiseks tuleb arukate energiavõrkude rakendamise kasusid ja kulusid objektiivselt arutada ja hoolikalt selgitada, kaasates sellesse aktiivselt nii tarbijad, väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad kui ka avaliku sektori asutused.

Soovitused

Sellise lähenemisviisi kindlustamiseks ja leitud probleemide lahendamiseks soovitatakse võtta kasutusele järgmised põhimeetmed.

· Konkreetsed õigusaktid: nagu teatises kirjeldatud, hindab komisjon, kas arukate energiavõrkude rakendamiseks läheb energia siseturu kolmanda paketi eeskirjade raames vaja täiendavaid seadusandlikke algatusi. Hindamisel võetakse arvesse järgmisi eesmärke: i) piisava avatud juurdepääsu kindlustamine operatiivsele teabele ning selle jagamine osalejate ja nende füüsiliste liidestega; ii) hästitoimiva energiateenuste turu loomine; ning iii) võrgusüsteemi ettevõtjatele sobivate stiimulite pakkumine arukate energiavõrkude arukatesse tehnoloogiatesse investeerimiseks. Selle analüüsi kohaselt tehakse arukaid energiavõrke käsitlevate konkreetsete õigusaktide kohta lõplik otsus 2011. aasta esimeses pooles.

· Standardimine ja koostalitusvõime: töökond on määratlenud arukate energiavõrkude kuus eeldatavat teenust ja umbes 30 funktsiooni. Töökond ja standardimisorganisatsioonide CEN/CENELEC/ETSI ühine arukate energiavõrkude standardite töörühm koostavad 2010. aasta lõpuks ühise analüüsi Euroopa arukate energiavõrkude tehnoloogia standardimise hetkeseisu kohta ning märgivad ära edaspidi täitmist vajavad tööülesanded käesolevas valdkonnas. Komisjon annab 2011. aasta alguseks Euroopa standardiasutustele standardimismandaadi arukate energiavõrkude standardite arendamiseks ning koostalitusvõime ja ülemaailmselt välja töötatud standardite järgimise kindlustamiseks.

· Andmekaitse: töökonna töö põhjal hindab komisjon tihedas koostöös Euroopa andmekaitseinspektoriga vajadust täiendavate andmekaitsealaste meetmete järele, eri osalejate juurdepääsuga seotud ülesandeid ja kohustusi ning andmete omamist ja käitlemist (omand, omandamine ja juurdepääs, lugemis- ja muutmisõigused jne) ja kavandab vajadusel adekvaatseid õigusaktide ja/või suuniste ettepanekuid.

· Infrastruktuuriinvesteeringud: suure osa arukate energiavõrkude kasutuselevõtmiseks vajalikke investeeringuid teevad eeldatavasti võrguettevõtjad, eriti jaotusvõrgu tasandil, ja osaühingud siseriiklike reguleerivate asutuste juhendamisel. Kui vahendeid pole piisavalt, võivad lahenduseks olla avaliku ja erasektori liidud. Kui investeeringu tulumäär on liiga madal ja avalik huvi on olemas, peab andma riigi rahandusele võimaluse sekkuda. Komisjon julgustab liikmesriike looma fonde arukate energiavõrkude kasutuselevõtu toetuseks. Komisjon uurib ka teatises nimetatud poliitika ja projektide toetamise programmi raames antavat konkreetset toetust arukate tehnoloogiate jaoks ning innovatiivseid rahalisi vahendeid arukate energiavõrkude tehnoloogia kiireks kasutuselevõtmiseks ülekande- ja jaotusvõrkudes.

· Tutvustamis-, teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooniprojektid: kooskõlas eespool nimetatud infrastruktuuriinvesteeringute poliitikaga innovatsiooni suurendamiseks ja arukate võrgustike suunas liikumiseks tarvis selget Euroopa teadus- ja arendustegevust ning tutvustamistegevust hõlmavat poliitikat, lähtuvalt EEGI ja Euroopa Energiaalaste Teadusuuringute Liidu arukate energiavõrkudega seotud tegevusest, mis keskendub pikemaajalisele teadustegevusele. Erilist tähelepanu tuleks pöörata elektrisüsteemi uuendustele koos teadus- ja arendustegevusega elektritehnikavaldkonnas (kaablid, trafod jne) ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogiavaldkonnas (juhtsüsteemid, kommunikatsioonid jne). Kavandatud meetmed peaksid käsitlema ka tarbijate käitumist, nendepoolset omaksvõttu ja kasutuselevõttu takistavaid tegelikke tõkkeid. Liikmesriigid ja komisjon peaksid soodustama teadus- ja arendustegevuse ning tutvustamistegevuse projekte, nt kombineerides avaliku sektori toetust ja eeskirjadega seotud stiimuleid, tagades selle, et EEGI saab hoolimata ELi praegusest raskest majanduslikust olukorrast kavandatud projekte siiski plaanikohaselt alustada. See töö peaks olema põhjalikult kooskõlastatud Euroopa elektrikiirteid käsitlevas teatises kavandatud tegevustega.

Käimasolevate tutvustamistegevuse projektide ja pilootprojektide ja nende tulemuste täieliku läbipaistvuse ning tulevase õigusraamistiku arendamise tagamiseks võib komisjon luua platvormi, et võimaldada heade tavade ja arukate energiavõrkude praktilise kasutuselevõtuga seotud kogemuste jagamist kogu Euroopas ning kooskõlastada eri lähenemisviise, et luua sünergiat. Euroopa energiatehnoloogia strateegilise kava infosüsteem, mida haldab Euroopa Komisjoni Teadusuuringute Ühiskeskus, hõlmab järelevalvekava, mida saab kasutada lähtepunktina.

· Uute oskuste edendamine: arukate energiavõrkude kasutuselevõtust tuleneva madalat ja kõrget kvalifikatsiooni nõudvate töökohtade vahele jääva lõhe ületamiseks võiks kasutada käimasolevaid algatusi, näiteks Euroopa energiatehnoloogia strateegilise kavaga seotud koolitustegevusi, Euroopa Innovatsiooni- ja Tehnoloogiainstituudi teadmus- ja innovaatikakogukondi, Marie Curie tegevusi [79] ja teisi tegevusi, nt algatust „Uued oskused uute töökohtade jaoks”. Siiski peavad liikmesriigid tõsiselt tegelema võimalike negatiivsete sotsiaalsete tagajärgedega ning käivitama programme töötajate ümberõpetamiseks ja uute oskuste omandamise toetamiseks.

4. Pikemaajaliste võrkude ettevalmistamine

4.1. Euroopa elektrikiirteed

Elektrikiirtee all tuleks mõista elektrienergia ülekandeliini, mis on praegustest kõrgepinge ülekandevõrkudest oluliselt suurema elektrienergia transportimise võimega nii üle kantud elektrienergia hulga kui ka selle ülekande läbitud vahemaa osas. Nende suuremate mahtude saavutamiseks tuleb arendada uusi tehnoloogiaid, mis võimaldaksid eelkõige alalisvoolu (AV) ülekannet ja oluliselt suuremat pingetaset kui 400 kV.

Pärast 2020. aastat ja kuni 2050. aastani on vaja pikaajalist lahendust elektrivõrkude peamise probleemi lahendamiseks: tuuleenergia järjest suureneva ülejäägi tekkega tegelemine Põhjamerel ning taastuvenergia ülejäägi tekke suurendamine Edela- ja Kagu-Euroopas, ühendades need uued tootmissõlmed Põhjamaade ja Alpide suurte säilitusvõimalustega ja Kesk-Euroopa olemasolevate ja tulevaste tarbimiskeskustega, kuid samas ka olemasolevate vahelduvvoolu (VV) kõrgepingevõrkudega. Uued kiirteed peavad arvestama olemasolevate ja tulevaste ülejääkide aladega, nt Prantsusmaa, Norra ja Rootsiga, ning olemasoleva Kesk-Euroopa põhja-lõunasuunalise ülekandekoridori keerukusega, mis toob ülejääva elektrienergia põhja poolt läbi Taani ja Saksamaa Lõuna-Saksamaa ja Põhja-Itaalia puudujäägiga aladele.

Tehnoloogilisest ebakindlusest hoolimata on selge, et mis tahes tulevast elektrikiirteede süsteemi tuleb ehitada samm-sammult, tagades VV/AV ühenduste ühilduvuse ja kohalike toetuse [80] peatükis 2 kirjeldatud teiste kuni 2020. aastani võetud prioriteetide alusel, keskendudes eriti avamerevõrkudele.

See kiirteesüsteem peab olema valmis ka võimalikeks ühendusteks ELi piiridest välja põhja ja lõuna suunas, et kasutada täielikult ära nende piirkondade arvestatavat taastuvate energiaallikate potentsiaali. Lisaks juba praegu sünkroonsetele ühendustele Maghrebi ja Türgiga võivad pikemas perspektiivis olla vajalikud ka ühendused teiste Vahemere maade ja Idamaadega. Selleks võiks kavandada dialoogi Põhja-Aafrika riikidega Vahemere-üleste elektrivõrkude infrastruktuuride arendamise tehniliste ja seaduslike nõuete teemal.

Kuigi teadlikkus tulevasest vajadusest üleeuroopalise elektrivõrgu järele tõuseb, ei ole kindel, millal täpselt selline võrk vajalikuks osutub ja milliseid samme on selle loomiseks vaja astuda. Selle võrgu ladusa arendamise alustamiseks ning ebamäärasuste ja riskide vähendamiseks on ELi tasemel kooskõlastatud tegevus praktiliselt asendamatu. Euroopa tasandi koostöö on vajalik ka sobiva õigusliku, reguleeriva ja organisatsioonilise raamistiku loomiseks, mis on omakorda vajalik elektrikiirteede süsteemi projekteerimiseks, kavandamiseks, ehitamiseks ja kasutamiseks.

Käimasolev teadus- ja arendustegevus tuleb selle tegevusega integreerida, eelkõige Euroopa energiatehnoloogia strateegilise kava kohase Euroopa elektrivõrgu algatuse (EEGI) ja Euroopa tuuleenergia tööstusalgatuse raames, et kohandada olemasolevaid ja arendada uusi ülekande-, säilitamis- ja arukate võrkude tehnoloogiaid. Selle tegevusega on vaja integreerida ka vesiniku laiaulatusliku transportimise ja säilitamise potentsiaal. Kütuseelementidega kombineeritult on vesinik eriti sobiv jaotus- ja transpordiseadmete jaoks. Elamusektoris kasutatavaid seadmeid võidakse hakata turustama eeldatavasti alates 2015. aastast ja vesinikul töötavaid sõidukeid 2020. aasta paiku [81].

Soovitused

Euroopa elektrikiirteede ettevalmistamiseks on vaja läbi viia järgmised tegevused:

– vastavalt 2009. aasta juunis toimunud Bukaresti foorumi järeldustele alustada pühendunult tööd elektrikiirteede valdkonnas ning vastavalt Firenze foorumi raamistikule struktureerida kõigi sidusrühmade tehtud töö elektrikiirteede ettevalmistamiseks. Seda tööd peaks korraldama Euroopa Komisjon ja ENTSO-E ning see peaks koondama kõik asjakohased sidusrühmad. See peaks keskenduma keskpikkade ja pikaajaliste tootmisstsenaariumide arendamisele, üleeuroopalise võrgu arhitektuuriliste ja konstruktsiooniliste võimaluste kontseptsioonide hindamisele, süsteemi kasutuselevõtuga kaasnevate sotsiaalmajanduslike ja tööstuspoliitiliste tagajärgede analüüsimisele ning sobiva õigusliku, reguleeriva ja organisatsioonilise raamistiku loomisele;

– arendada vajalikku teadus- ja arendustegevust, mis toetuks Euroopa energiatehnoloogia strateegilise kava kohasele Euroopa elektrivõrgu algatusele (EEGI) ja Euroopa tuuleenergia tööstusalgatusele, et kohandada olemasolevaid ja arendada uusi ülekande-, säilitamis- ja arukate võrkude tehnoloogiaid ning võrkude projekteerimise ja kavandamise vahendeid;

– koostada modulaarne arengukava, mille valmistab 2013. aasta keskpaigaks ette ENTSO-E ja mille eesmärk on käivitada 2020. aastaks esimesed elektrikiirteed. Kava peaks ette nägema ka laienemist, et aidata kaasa ELi piiridest välja jäävate suuremahuliste taastuvenergia tootmise võimaluste arendamisele.

4.2. Euroopa CO2 transpordi infrastruktuur

Võttes arvesse, et CO2 võimalikud säilitamiskohad ei ole Euroopas ühtlaselt jaotatud, tuleb Euroopas suuremahuliseks CO2 kogumiseks ja säilitamiseks, mis võib olla vajalik CO2-heite märgatavaks vähendamiseks Euroopas 2020. aastast alates, konstrueerida torujuhtmete infrastruktuur ja vajadusel ka laevanduse infrastruktuur, mis ulatuks riikide ebapiisavate CO2 säilitamise võimaluste korral väljapoole liikmesriikide piire.

Süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise komponenttehnoloogiad (eraldamine, transport ja säilitamine) on sobivaks tunnistatud. Neid pole veel aga integreeritud ega katsetatud tööstustasandil ning hetkel ei ole see protsess majanduslikult tasuv. Hetkel on tehnoloogia rakendamine piiratud väiksemate tehastega ning tihti tutvustatakse vaid üht või kaht komponenti üksikult. Peale selle on jõutud ühisele seisukohale, et heitkoguste oluliseks vähendamiseks ja seega kliimamuutuste mõju leevendamiseks võimalikult soodsate meetmete tagamise võimaldamiseks tuleb süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise tehnoloogia tasuvust suuremastaabiliselt tõestada umbes 2020. aastal.

Tehnoloogia kaubanduslikult tasuvaks muutmiseks otsustas 2007. aasta kevadine Euroopa Ülemkogu toetada selle kasutuselevõttu Euroopas 2015. aastaks kuni 12 laiaulatusliku süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise näidistehasega. Hetkel on koostamisel kuus laiaulatuslikku elektrienergia tootmise tehnoloogiat tutvustavat süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise projekti. Nende tootmisvõimsus on vähemalt 250 MW ja need hõlmavad ka transpordi- ja säilituskomponente. Komisjon kaasrahastab projekte toetustega koguväärtuses 1 miljard eurot. Tulevase rahastamismehhanismi, mis moodustab osa ELi heitkogustega kauplemise süsteemist, saab kasutusele võtta 2010. aasta novembris [82]. Lisaks toetab komisjon süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamisega seotud teadus- ja arendustegevust ning on loonud laiaulatuslike süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise näidisprojektide jaoks teadmiste jagamise võrgustiku.

Teadusuuringute ühiskeskus koostas 2010. aastal hinnangu CO2 transpordi infrastruktuuri investeerimise nõuete kohta [83]. PRIMESi baasstsenaariumi eeldustele tuginedes näitab uuring, et 2020. aastal püütakse ja transporditakse kuues ELi liikmesriigis 36 miljonit tonni CO2. Vastav CO2 transpordivõrk katab ligikaudu 2000 km ja vajab 2,5 miljardi euro väärtuses investeeringuid (kaart 9). Peaaegu kõik torujuhtmed on kavandatud nii, et need tuleksid toime ka neid järgmistel aastatel läbiva täiendava CO2 hulgaga [84].

Uuringu kohaselt suureneb püütud CO2 hulk 2030. aastaks 272 miljoni tonnini (kaart 10). Paljud varem ehitatud torujuhtmed töötavad praegu täisvõimsusel ning praegu ehitatavad torujuhtmed võetakse täielikult kasutusele eeldatavalt 2050. aastaks. CO2 transpordivõrgu pikkus on hetkel umbes 8800 km ja selle jaoks on vaja 9,1 miljardi euro väärtuses kumulatiivseid investeeringuid. Esimesed piirkondlikud võrgud koonduvad kogu Euroopas esimeste näidistehaste ümber. Teadusuuringute Ühiskeskus rõhutab muu hulgas Euroopa tasandi koostöö kasulikkust CO2 transpordiks optimaalse lahenduse leidmiseks Euroopas, kuna selle tulemused näitavad, et 2030. aastaks võib piiriülese CO2 transpordiga seotud olla kuni 16 ELi liikmesriiki.

(...PICT...)

(...PICT...)

| |

Kaart 9. CO2 võrgu infrastruktuur 2020. aastal, PRIMESi baasstsenaariumi järgi | Kaart 10. CO2 võrgu infrastruktuur 2030. aastal, PRIMESi baasstsenaariumi järgi |

Teise analüüsi tegi 2010. aastal Arup ja see keskendub üleeuroopaliste CO2 infrastruktuuride teostatavusele [85]; selle eesmärk on määrata eelnevalt määratletud CO2 mahtude, sobivate säilitamiskohtade leidmise ja kulude minimeerimisel põhineva lähenemisviisi abil kindlaks optimaalne CO2 transpordivõrk Euroopas ja selle areng aja jooksul. Kõige konservatiivsema stsenaariumi kohaselt transporditakse 2030. aastal 6900 km pikkuses võrgus 50 miljonit tonniCO2. Uuringus leiti, et kuna teatavates riikidest puuduvad hoidlad, võimaldab süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise tehnoloogiate laiemat kasutuselevõttu ainult piiriülene võrk.

Neid järeldusi kinnitab ELi GeoCapacity uuring (2009), milles käsitletakse CO2 geoloogilist säilitamist Euroopas [86]: CO2 transpordivõrgu tulevik sõltub oluliselt säilitusvõimalustest maismaal või soolaste kihtkondade arendamisest avamerel. Võttes arvesse üldsuse teadlikkust CO2 säilitamise ning kogumise ja säilitamise tehnoloogia kohta üldiselt, ollakse uuringus seisukohal, et prioriteediks peaks saama säilitamine soolastes kihtkondades avamerel. Lisaks märgitakse uuringus, et säilitamisvõimaluste olemasolu ei ole veel võimalik kinnitada ning seetõttu tuleb tegelike säilitamisvõimaluste kontrollimiseks teha täiendavat tööd. Siiski on lähitulevikus süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise arengu peamiseks taganttõukajaks CO2 hind, mis on väga ebakindel ja sõltub Euroopa heitkogustega kauplemise süsteemi (ETS) arengust. Seega tuleks mis tahes analüüsidesse, mis kirjeldavad CO2 võrgustikku pärast 2020. aastat, suhtuda väga ettevaatlikult.

Kõik uuringud kinnitavad, et CO2 võrgustiku arengu Euroopas määrab säilitamiskohtade olemasolu ning süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise tegeliku kasutuselevõtu tase ning selle arengu kooskõlastamise tase juba praegusel hetkel. Arendades integreeritud torujuhtmete ja laevanduse võrgustikke, mis kavandati ja ehitati esialgu piirkondlikul või riiklikul tasandil ja mis võtavad arvesse mitmete CO2 allikate transpordivajadusi, kasutataks ära mastaabisäästu ja tagataks torujuhtme eluea jooksul täiendavate CO2 allikate ja sobivate sidujate vaheline ühendus [87]. Pikemas perspektiivis saaks selliseid integreeritud võrke laiendada ja omavahel ühendada, et pääseda sarnaselt praeguste gaasivõrkudega kõigi Euroopa CO2 allikate ja säilitamiskohtadeni.

Soovitused

Kui süsinikdioksiidi kogumine ja säilitamine muutub majanduslikult tasuvaks, saavad näidisprojektide eesmärgil ehitatud torujuhtmed ja laevanduse infrastruktuur ELi tulevase võrgu keskusteks. Oluline on märkida, et seda algselt killustunud struktuuri saab kavandada viisil, mis kindlustab hilisemas etapis üleeuroopalise ühilduvuse. Arvesse tuleb võtta algselt killustunud võrkude, nt gaasivõrkude integreerimisest saadud õppetunde, et vältida samalaadset töömahukat protsessi ühisturu loomisel.

Tuleks vaadata üle CO2 võrgu tehnilised ja praktilised üksikasjad ning kujundada ühine arusaam. Sidusrühmadevahelise dialoogi jaoks mõeldud fossiilkütuste säästva kasutamise töörühmaga (Berliini foorumi raames) tuleks arutada võimalikke tegevusi käesolevas valdkonnas. Süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise projektivõrgustikku saaks kasutada töötavatest näidisprojektidest kogemuste saamiseks. See võimaldab omakorda hinnata vajadust ühenduse võimaliku sekkumise järele ja selle sekkumise ulatust.

Euroopa võimaliku tulevase integreeritud võrgu esimese etapi − klastrite kujundamise − soodustamiseks tuleks toetada ka piirkondlikku koostööd. Olemasolevad toetusstruktuurid, sh süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise projektivõrgustik ja CO2 geoloogilist säilitamist käsitleva direktiivi 2009/31/EÜ kohaselt asutatud teabevahetuse rühm, võivad piirkondlike klastrite arengut kiirendada. Muu hulgas võib see hõlmata keskendunud töörühmade loomist ja süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise projektivõrgustiku kontekstis teemakohaste teadmiste jagamist, parimate tavade vahetamist lubade andmise vallas ning piiriülest koostööd pädevate asutustega teabevahetuse rühmas. Komisjon kasutab ülemaailmseid süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise arutelufoorumeid olemasolevate kogemuste vahetamiseks piirkondlike klastrite ja kogu maailma sõlmede osas.

Samuti jätkab komisjon tööd Euroopa CO2 infrastruktuuri kavaga, mis võib hõlbustada infrastruktuuride eelnevat planeerimist, keskendudes peamiselt kulutasuvuse küsimusele. Selle ülesande oluline osa on säilitamiskohtade asukoha, mahu ja kasutusvalmiduse tuvastamine, eriti avamerel. Veendumaks, et sellise kaardistamistegevuse tulemused on kogu mandril võrreldavad ja neid saab kasutada võrgu optimaalseks kavandamiseks, tehakse jõupingutusi ühise mahutavuse hindamise metoodika väljatöötamiseks. Säilitamise ning süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise läbipaistvuse üldistes huvides jätkab komisjon säilitamisvõimaluste visualiseerimiseks Euroopa CO2 säilitamise atlase väljaandmist.

[1] Eesistujariigi järeldused, Euroopa Ülemkogu, märts 2007.

[2] Õigetel tingimustel 30 %.

[3] KOM (2010) 639.

[4] Euroopa 2020. aasta strateegia, KOM(2010) 2020.

[5] Euroopa Ülemkogu eesistujariigi järeldused, 19.-20. märts 2009, 7880/09.

[6] TEN-E suunised ja TENi finantsmäärus. Vt TEN-E rakendusaruanne 2007−2009, KOM(2010) 203.

[7] Üksikasjalikum analüüs on esitatud käesoleva teatise lisas ja selle mõjuhinnangus.

[8] Ulatuslik kasutuselevõtt eeldab, et arendatakse välja oluline infrastruktuur vesiniku transportimiseks ja säilitamiseks.

[9] Põhineb riiklikel taastuvenergia tegevuskavadel, millest 23 liikmesriiki on komisjoni teavitanud.

[10] Vt gaasivarustuse kindlust käsitlev määrus (EÜ) nr 994/2010.

[11] Direktiivid 2009/72/EÜ ja 2009/73/EÜ, määrused (EÜ) nr 713, (EÜ) nr 714 ja (EÜ) nr 715/2009.

[12] Määrus (EÜ) nr 994/2010.

[13] Avalik arutelu rohelise raamatu „Turvalise, säästva ja konkurentsivõimelise euroopa energiavõrgu suunas” üle, KOM(2008) 737.

[14] ENTSO-E 10-aastane võrguarenduskava, juuni 2010.

[15] Vt lisatud mõjuhinnang.

[16] PRIMESi mudelarvutused.

[17] Vt lisatud mõjuhinnang.

[18] Vt lisatud mõjuhinnang.

[19] Liikmesriikide põhivõrguettevõtjate kindlaksmääratud 500 projekti katavad kogu ELi, Norra, Šveitsi ja Lääne-Balkani riigid. Loetelu ei sisalda kohaliku, piirkondliku ega riigi tasandi projekte, mida ei käsitatud Euroopa tähtsusega projektidena.

[20] Eeldatakse, et 2012. aastaks kavandatud järgmine 10-aastane elektri- ja gaasivõrkude arenduskava sisaldab konkreetsemat ülevalt alla lähenemisviisi, mis tagaks 2020. aastaks püstitatud õiguslike kohustuste täitmise seoses taastuvate energiaallikate integreerimise ja heitkoguste vähendamisega, pidades silmas 2020. aasta järgset perioodi, ning et sellega kõrvaldatakse kõnealused puudujäägid.

[21] See hõlmab Põhjamerd ja loodes asuvaid meresid.

[22] Kuigi tundub, et selline võrk saab põhineda üksnes alalisvoolutehnoloogial, tuleb see ehitada üles sammhaaval, tagades sel viisil ühilduvuse praeguse vahelduvvooluvõrguga.

[23] Projektide majanduslikku, sotsiaalset ja keskkonnamõju hinnatakse järgmises peatükis osutatud ühise meetodi alusel.

[24] Vt Budapestis 24. veebruaril 2010 toimunud energiajulgeolekualase V4+ tippkohtumise deklaratsioon.

[25] Vt lisatud mõjuhinnang.

[26] Sealhulgas eriti seoses ELi asjakohaste keskkonnaalaste õigusaktidega.

[27] Vt näiteks www.reshare.nu.

[28] Vt näiteks investeerimisprojektide tasuvusanalüüsi suunised, juuli 2008.http://ec.europa.eu/regional_policy/sources/docgener/guides/cost/guide2008_en.pdf

[29] Vt direktiivi 2009/72/EÜ artikkel 37 ning direktiivi 2009/73/EÜ artikkel 41.

[30] Nagu Marguerite, TEN-T projektide laenutagamisvahend, riskijagamisfond, Jessica, Jaspers.

[31] ELi eelarve läbivaatamine, vastuvõetud 19. oktoobril 2010.

[32] http://ec.europa.eu/energy/observatory/trends_2030/doc/trends_to_2030_update_2009.pdf

[33] Tingimusel, et ei võeta täiendavaid poliitilisi meetmeid ja et teatavad eeldused on täidetud.

[34] http://ec.europa.eu/energy/observatory/trends_2030/doc/trends_to_2030_update_2009.pdf

[35] Nimetatud stsenaariumis eeldatakse, et taastuvenergia osakaalu suurendamiseks ja heidete vähendamiseks võetud siduvad eesmärgid saavutatakse. PRIMESi baasstsenaariumis, mis lähtub üksnes juba ellu viidud poliitikast, ei ole need eesmärgid saavutatud.

[36] Üksikasjalikum analüüs selle mõjude kohta on esitatud komisjoni talituste töödokumendis, mis on lisatud komisjoni teatisele „Kasvuhoonegaaside heite üle 20 %-lise vähendamise võimaluste analüüs ja kasvuhoonegaaside heite ülekandumise ohu hindamine”, KOM(2010) 265. Taustateave ja analüüsi II osa – SEK(2010) 650.

[37] Kõik väiksemad näitajad põhinevad PRIMESi võrdlusstsenaariumil, suuremad näitajad põhinevad aga 2010. aastal avaldatud Eurogasi keskkonnastsenaariumil, milles lähtuti Eurogasi liikmete altpoolt ülesse lähenemisviisi alusel kogutud arvandmetest.

[38] Vt mõjuhinnang aadressil http://ec.europa.eu/energy/security/gas/new_proposals_en.htm

[39] 2030. aasta puhul oleksid vastavad näitajad 36 % ja 20 %. Pange tähele, et 2030. aasta võrdlusstsenaarium ei sisalda ELi või liikmesriikide 2020. aasta järgseid võimalikke taastuvenergiaalaseid poliitikameetmeid.

[40] Austria, Bulgaaria, Tšehhi Vabariik, Küpros, Saksamaa, Taani, Kreeka, Hispaania, Soome, Prantsusmaa, Iirimaa, Itaalia, Läti, Leedu, Luksemburg, Malta, Madalmaad, Portugal, Rumeenia, Rootsi, Slovakkia, Sloveenia ja Ühendkuningriik.

[41] „Liikmesriikide taastuvenergia riiklikes tegevuskavades avaldatud taastuvenergia prognoosid”, 19 riigi ajakohastatud versioon. L.W.M. Beurskens, M. Hekkenberg. Madalmaade Energiauuringute Keskus, Euroopa Keskkonnaamet. 10. september 2010. Kättesaadav aadressil: http://www.ecn.nl/docs/library/report/2010/e10069.pdf.

[42] 50 miljonit tonni PRIMESi võrdlusstsenaariumi kohaselt ja 272 miljonit tonni PRIMESi baasstsenaariumi kohaselt, võttes arvesse CO2 kõrgemat hinda.

[43] Kaardid kujutavad võimsuse marginaali, st kindla energiavõimsuse (v.a vahelduvad energiaallikad) / koguvõimsuse (sh vahelduvad energiaallikad) koefitsienti võrrelduna elektri tippnõudlusega. KEMA ja Imperial College London on teinud arvutused kõikide liikmesriikide ning Norra ja šveitsi kohta (prognoos 2020. aastaks). Aluseks on PRIMESi võrdlusstsenaarium (allikas: KEMA ja Imperial College London).

[44] Allikas: KEMA ja Imperial College London.

[45] https://www.entsoe.eu/index.php?id=282

[46] KEMA ja Imperial College London on kasutanud võrgumudeli kujundamisel nn raskuskeskme käsitlust, mille kohaselt esindab iga liikmesriigi elektrivõrku üks sõlmpunkt, mida kasutatakse ülekandevõimsuse arvutamisel nii lähte- kui ka sihtpunktina. Selle juurde kuuluvas investeerimismudelis võrreldakse liikmesriikide elektrivõrkude tihendamise maksumust tootmisvõimsuse suurendamise investeeringute maksumusega (rajaneb teatavatel oletustel sisendi hinna kohta) ning sellest tulenevalt hinnatakse liimesriikidevaheliste võrguühenduse tasemete kulutõhusust.

[47] Kaardil ei kujutata selguse huvides järgmisi ühendusvõimsusi: Austria-Šveits (470 MW); Belgia-Luksemburg (1000 MW); Saksamaa-Luksemburg (980 MW); Norra-Saksamaa (1400 MW); Šveits-Austria (1200 MW).

[48] KOM (2008) 781. Komisjoni teatises rõhutati ka, et „[Põhjamere tuuleenergiavõrgust] peaks saama (…) üks Euroopa tulevase supervõrgu alustala. Projektis peab kindlaks määrama vajaliku tegevus- ja ajakava ning vajaduse korral rakendatavad erimeetmed. Need peaksid välja töötama liikmesriigid koos asjaomaste piirkondlike osalejatega ning vajadusel tuleks neid toetada ühenduse tasandil võetavate meetmetega.” Energeetika nõukogu 19. veebruari 2009. aasta otsustes selgitati, et projekt peaks hõlmama Põhjamerd (La Manche'i piirkonnaga) ja Iiri merd.

[49] Põhjamere riikide tuuleenergiavõrgu algatuses osalevad riigid on Belgia, Madalmaad, Luksemburg, Saksamaa, Prantsusmaa, Taani, Rootsi, Ühendkuningriik, Iirimaa ja Norra.

[50] Iirimaa on ka koostanud baasstsenaariumi ja ambitsioonikama ekspordistsenaariumi. Viimane näeb ette vastavaid näitajaid suurusjärkudes: üle 40 GW tuleb avamere tuuleenergiast ja 2,1 GW muudest merelistest taastuvenergiaallikatest, mis toodavad 2020. aastal 139 TWh. ELis tervikuna (võttes arvesse Iirimaa baasstsenaariumi), on hinnanguline avamere tuuleenergia installeeritud võimsus 2020. aastal üle 42 GW ning võimalik aastane elektrienergia toodang üle 137 TWh.

[51] Tasuvusanalüüsil põhinev OffshoreGridi uuringus, mille korraldas 3E koos oma partneritega ja mida rahastati Euroopa intelligentse energia programmist, tehti kindlaks, et radiaalsed võrguühendused tasuvad ära kuni 50 km kauguseni nende maismaal asuvatest ühenduspunktidest. Suuremate kauguste puhul (50–150 km ulatuses) maismaa ühenduspunktidest on ühendamise tasuvuse juures määravaks teguriks tuuleparkide koondumine. Kui paigaldatud võimsus jääb 20 km (teatud juhtudel 40 km) raadiusesse ühendussõlmest ja kui sellega saavutatakse suurim võimalik kõrgepinge alalisvoolu kaablite nimivõimsus, tasub ühendussõlme kaudu ühendamine ennast ära. Üle 150 km kauguste puhul peetakse avamere tuuleenergiavõrkude ühendussõlmi tavapärasteks lahendusteks. Lisateavet leiate veebilehelt: www.offshoregrid.eu. Nimetatud tulemused leiavad kinnitust ka liikmesriigi tasandil: Madalmaades kaaluti võrkude ühendamise eeliseid või moodulkonstruktsiooni senisest suuremat kasutamist avamere tuuleenergia arendamise teises faasis. Võttes arvesse tuuleparkide väiksust ja nende kaldalähedust, näitasid arvutused siiski, et ühendamine ei oleks osutunud selles faasis kõige tasuvamaks lähenemisviisiks.

[52] OffshoreGridi uuringust nähtub, et põhjalikum avamere tuuleenergiavõrkude arendamine läheks radiaalsete ühenduste puhul aastani 2020 maksma 32 miljardit eurot ning aastani 2030 kuni 90 miljardit eurot. Võrkude ühendamisel väheneksid infrastruktuuri kulud 2030. aastaks 75 miljardi euroni.

[53] Integreeritud areng oleks saavutatav kahe peamise suuna arendamisega. Juhul kui esmalt töötatakse välja ühendussõlmedevahelised ühendused, saab tuulepargid ühendada hiljem. Kui kõigepealt töötatakse aga välja tuuleparkide ühendused, saab uute kaldast kaldani ühenduste rajamise asemel hiljem välja töötada ühendussõlmedevahelised ühendused.

[54] Tööpakett D4.2 „Neli Põhja- ja Läänemere tuuleenergiavõrgu stsenaariumit” (OffshoreGridi uurimus, juuli 2010). Lisateavet leiate veebilehelt http://www.offshoregrid.eu/images/pdf/pr_pr100978_d4%202_20100728_final_secured.pdf.

[55] Väljatöötamist vajavad integreeritud lahendused, mis ühendavad avamere tuuleelektrijaamade ühendusi energiaga kauplemiseks vajalike ühendustega riikide vahel või piiriüleste tuuleelektrijaamade ühendustega (asuvad ühe riigi territoriaalvetes, aga on ühendatud teise riigi energiavõrku).

[56] Sellises hankemenetluses võivad osaleda kõik ettevõtted, mis loob uue energiavõrgu arendamiseks ja rakendamiseks konkurentsivõimelise keskkonna.

[57] Põhjamere riikide tuuleenergiavõrgu algatus on piirkondliku lähenemisviisiga, selle juhtimises osalevad liikmesriigid ja algatus toetub olemasolevatele töödele ja teistele algatustele. Algatuses osalejad kavatsevad strateegilise töökava kokku leppida vastastikuse mõistmise memorandumiga, millele kirjutatakse alla 2010. aasta lõpuks.

[58] ENTSO-E pilootprojekt TYNDP.

[59] Ühinemisprotsessi ajal Hidrocantįbricoga pakkusid EDF-RTE ja EDF 2002. aastal, et suurendavad elektrivõrkude vastastikuse ärilise ühendamise võimsust toonaselt 1100 MW vähemalt 2700 MW-ni (juhtum COMP/M.2684 - EnBW / EDP / CAJASTUR / HIDROCANTĮBRICO – 19. märtsi 2002. aasta otsus).

[60] „Vahemere lõuna- ja idapoolsetel aladel taastuvatesse energiaallikatesse tehtavate investeeringute uuring”, MWH raporti lõplik projekt, august 2010. Uuringus osalesid Alžeeria, Egiptus, Iisrael, Jordaania, Liibanon, Maroko, Süüria, Tuneesia, Jordaania Läänekallas / Gaza.

[61] ENTSO-E pilootprojekt TYNDP.

[62] BP ülemaailmne statistiline energiaülevaade, juuni 2009

[63] Kaheksa riigi seast suurima turu (Ungari) impordi netonõudlus 2007. aastal oli 8,56 miljonit tonni naftaekvivalenti (Eurostat), samas kui kõigi seitsme turu nõudlus kokku oli 41 miljonit tonni naftaekvivalenti (Saksamaa import on umbes 62 miljonit tonni naftaekvivalenti).

[64] Vt 24. veebruaril 2010 toiminud Budapesti V4+ energiakindluse tippkohtumise deklaratsioon (http://www.visegradgroup.eu/). V4+ riigid deklaratsiooni tähenduses on: Tšehhi Vabariik, Ungari Vabariik, Slovaki Vabariik ja Poola Vabariik (kui Visegradi grupi liikmesriigid), Austria Vabariik, Bosnia ja Hertsegoviina, Bulgaaria Vabariik, Horvaatia Vabariik, Serbia Vabariik, Sloveenia Vabariik ja Rumeenia.

[65] Euroopa uue ülekandesüsteemi (NETS) eesmärk on aidata kaasa konkurentsivõimelise, tõhusa ja veeldatud maagaasi turu arendamisele, mis ühtlasi tõhustab tarnekindlust, luues ühtse infrastruktuuriplatvormi, mis suurendaks piirkondlike põhivõrguettevõtjate vahelist koostööd/integratsiooni.

[66] Läänemeri on üks tihedaima liiklusega meresid maailmas, seda läbib rohkem kui 15 % maailma kaubaveost (3500–5000 laeva kuus). Umbes 17–25 % neist laevadest on tankerid, mis transpordivad ligikaudu 170 miljonit tonni naftat aastas.

[67] Türgi väinad hõlmavad Bosporust ja Dardanelle ning ühendavad Musta merd Marmara mere kaudu Egeuse merega. Need väinad, mis on oma kitsaimatest kohtadest vähem kui kilomeetri laiused, on oma looklevuse ja kõrge liiklussageduse (50 000 alust, sh 5500 naftatankerit aastas) tõttu ühed kõige keerulisemad ja ohtlikumad veeteed maailmas.

[68] 2006. aastal peatas Venemaa naftajuhtmete haldaja Transneft pärast lekete märkamist Družba juhtmel toornafta vedamise Leedu Mažeikiai naftatöötlemistehasesse, mis on ainuke naftatöötlemistehas Balti riikides. Sellest ajast alates on see konkreetne osa juhtmest suletud.

[69] „Kolmandatest riikidest ELi saabuvate naftajuhtmete muutuva kasutuse tehnilised aspektid”, ILF-i ja Purvini & Gertzi uurimus Euroopa Komisjonile, 2010

[70] ERGEG ja Euroopa arukate energiavõrkude töökond määratlevad arukaid energiavõrke kui elektrivõrke, mis suudavad kulutõhusalt integreerida kõigi nendega ühendatud kasutajate – generaatorite, tarbijate ja mõlemat hõlmavate kasutajate – käitumise ja tegevused, tagamaks majanduslikult tõhusaid säästvaid elektrisüsteeme, mis oleksid väikeste kadudega ja kvaliteetsed, varustuskindlad ja ohutud. Lisateavet leiate leheküljelt http://ec.europa.eu/energy/gas_electricity/smartgrids/taskforce_en.htm

[71] ERGEGi aruanne, mida esitleti ja levitati 2009. aasta septembris Londonis aset leidnud iga-aastasel kodanike energiafoorumil, pakub arukate arvestite kasutuselevõtu hetkeseisu kohta Euroopas kõige uuemat ja täielikumat ülevaadet. See on kättesaadav aadressil

- http://ec.europa.eu/energy/gas_electricity/forum_citizen_energy_en.htm

[72] „Informatsiooni- ja kommunikatsioonitehnoloogia mõju energiatõhususele”, ettevõtte Bio Intelligence Service lõpparuanne, september 2008. Seda toetas Euroopa Komisjoni infoühiskonna ja meedia peadirektoraat.

[73] http://www.nuon.com/press/press-releases/20090713/index.jsp

[74] Direktiivi 2009/72/EÜ 1. lisa ja direktiivi 2009/73/EÜ 1. lisa kohaselt peavad liikmesriigid kindlustama arukate arvestisüsteemide rakendamise, mis aitab kaasa tarbijate aktiivsele osalusele energiaturul. Seda kohustust võivad liikmesriigid 3. septembril 2012. aastal hinnata majanduslikust seisukohast. Vastavalt elektrienergia direktiivile, milles arukate arvestite kasutuselevõttu hinnatakse positiivseks, on 2020. aastaks arukad arvestisüsteemid olemas vähemalt 80 %-l tarbijatest.

[75] Direktiivi 2006/32/EÜ 3. lisa.

[76] Direktiivi 2009/28/EÜ artikkel 16.

[77] Arukate energiavõrkude töökond – visioon ja tööprogramm:

- http://ec.europa.eu/energy/gas_electricity/smartgrids/doc/work_programme.pdf

[78] Madalmaade parlament lükkas 2009. aastal andmekaitsega seotud probleemide tõttu tagasi arukate energiavõrkude kasutuselevõttu käsitleva seaduseelnõu.

[79] http://cordis.europa.eu/fp7/people/home_en.html

[80] See võib hõlmata vajadust osaliste maa-aluste elektriliinide järele, võttes arvesse asjaolu, et maakaablite investeerimiskulud on õhuliinidega võrreldes vähemalt 3–10 korda suuremad. Vt organisatsioonide ENTSO-E ja Europacable ühisdokumenti „Ülikõrgepinge elektriülekandeliinide osalise maa alla viimise teostatavus ja tehnilised aspektid”. November 2010.

[81] Selleks käivitatakse SET-kava kohase kütuseelementide ja vesiniku valdkonna ühisettevõtte raames esimene uuring ELi vesinikuinfrastruktuuri kavandamise kohta 2010. aasta lõpus, mis rajab teed äriliseks kasutuselevõtuks alates 2020. aasta paiku.

[82] http://ec.europa.eu/clima/funding/ner300/index_en.htm

[83] „Üleeuroopalise CO2 transpordivõrgu ulatuse ja investeerimisnõuete areng”, Euroopa Komisjon, Teadusuuringute Ühiskeskus, EUR 24565 EN. 2010.

[84] Ülemõõdulised torujuhtmed on märgitud punasega, torujuhtmed, mis töötavad täisvõimsusel, sinisega.

[85] „Üleeuroopaliste CO2 infrastruktuuride teostatavus”, ettevõtte Ove Arup & Partners Ltd uuring Euroopa Komisjonile, september 2010.

[86] „ELi GeoCapacity – süsinikdioksiidi geoloogilise säilitamise võimaluste hindamine Euroopas”, projekt nr SES6-518318. Lõplik tegevusaruanne on kättesaadav aadressil http://www.geology.cz/geocapacity/publications.

[87] Yorkshire’i ja Humberi süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise võrgustiku projekteerimisele eelnev eeluuring näitas, et algne investeering täiendavasse torujuhtme läbilaskevõimesse oleks tulutoov isegi juhul, kui edasised arengud liituksid võrgustikuga kuni 11 aastat hiljem. Uuring kinnitas ka teiste sektorite kogemusi, s.t et integreeritud võrgud käituvad süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise tehnoloogiate laiaulatusliku kasutuselevõtu suhtes katalüsaatorina, tõhustades loamenetluste korraldust, vähendades CO2 allikate ja sidujate ühendamise kulusid ja tagades püütud CO2 säilitamise võimalikkuse niipea, kui kogumisasutus kasutusse võetakse.

--------------------------------------------------