52008DC0789

ET

Brüssel, 3.12.2008

KOM(2008) 789 (lõplik)

KOMISJONI TEATIS NÕUKOGULE, EUROOPA PARLAMENDILE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE

EUROOPA LIIDU STRATEEGIA VÄLJATÖÖTAMINE SISSETUNGIVATE LIIKIDE SUHTES

[SEK(2008) 2887 ja

SEK(2008) 2886]

1. Mis on sissetungivad liigid?

Maakera taimestik ja loomastik on välja kujunenud miljardite aastate jooksul. Ookeanid, mered, mäed, kõrbed ja isegi suured jõed on olnud tõkkeks liikide levikule ning aidanud seega märkimisväärselt kaasa planeedi laialdasele bioloogilisele mitmekesisusele ning eri piirkondadele või paikadele tüüpiliste looma- ja taimekoosluste väljakujunemisele. Paraku on piirkondliku taimestiku ja loomastiku väljakujunemist põhjustanud füüsilised tõkked inimtegevuse tulemusel muutunud ületatavaks, ning juhuse või sihipärase tegevuse tõttu satuvad liigid oma tavalistest elupaikadest sadade ja tuhandete kilomeetrite kaugusele. Üldjuhul kohanduvad võõrliigid oma uues kasvukeskkonnas halvasti ning surevad kiiresti välja. Kuid mõningatel juhtudel jäävad nad ellu, hakkavad paljunema ning kodunevad. Mõnikord on uustulnukad nii edukad, et muutuvad bioloogilisest kurioosumist tõeliseks ohuks, mis võib kahjustada tõsiselt mitte üksnes ökosüsteeme, vaid ka viljasaaki ja kariloomi, rikkuda kohaliku ökoloogilise tasakaalu, mõjutada inimeste tervist ning tuua kaasa tõsiseid majanduslikke tagajärgi. Selliseid kahjuliku mõjuga võõrliike nimetatakse sissetungivateks liikideks [1].

2. Euroopa Liidu tasandil tuleb viivitamatult reageerida

Peamised bioloogilisele mitmekesisusele otsest mõju avaldavad tegurid on elupaikade teisenemine, kliimamuutused, loodusressursside üleekspluateerimine, saastatus ja sissetungivad liigid [2]. EL-il on küll olemas meetmed, mida rakendada kõnealusest viiest tegurist nelja puhul, kuid vastandina mitmele teisele OECD riigile ei ole ELi tasemel praegu meedet sissetungivate liikidega võitlemiseks. Kui EL soovib saavutada oma eesmärki „peatada bioloogilise mitmekesisuse vähenemine aastaks 2010”, [3] tuleb hakata selle probleemiga tegelema. Sissetungivate liikide põhjustatud kahju ja vajalike kontrollimeetmete hinnanguline maksumus on olemasoleva dokumenteeritud teabe põhjal vähemalt 12 000 miljonit eurot aastas.

Vajadust kooskõlastatud tegevuse järele sissetungivate liikide probleemi käsitlemisel on väljendatud kõige kõrgemal poliitilisel tasandil. Keskkonnanõukogu, [4] Euroopa Parlament, [5] Regioonide Komitee [6] ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee [7] on rõhutanud, et oleks vaja ELi sissetungivate liikide strateegiat, tõhusat varajase hoiatamise süsteemi ning tõhusaid vastumeetmeid ELi tasandil. Samalaadsed kohustused on lülitatud ka kuuendasse keskkonnaalasesse tegevusprogrammi, komisjoni teatisesse „Bioloogilise mitmekesisuse hävimise peatamine 2010. aastaks ja pärast seda” [8] ning sellest tulenevasse tegevuskavasse, milles on öeldud, et „tuleks töötada välja ELi üldstrateegia”, et vähendada otsustavalt sissetungivate võõrliikide mõju ELi bioloogilisele mitmekesisusele.

Sissetungivate liikide peamine sissetoomisviis on otseselt või kaudselt seotud kaubandusega. Kiiresti arenev kaubandus- ja transporditegevus loob ühtlasi avaramad võimalused sissetungivate liikide introduktsiooniks ning keskkonnakoormused, nagu CO2 sisalduse suurenemine, temperatuuri tõus, õhu lämmastikusaaste suurenemine, vahelduvad looduslikud häirerežiimid ja liikide elupaikade järkjärguline halvenemine muudavad sissetungi edaspidi veelgi lihtsamaks. Kaubandus kuulub ühenduse ainupädevusse ning kui kaubad on juba ühenduse turule toodud, liiguvad nad seal vabalt. Kaubandusega seotud probleeme saab tõhusalt lahendada üksnes Euroopa Ühenduse välispiiridel. Ühtse turu olemasolu tähendab seda, et kui sissetungiv liik on kord juba ühe liikmesriigi turule toodud, olgu siis kaubana või kauba peale, võib see levida kiiresti kogu EL-is. Võttes arvesse asjaolu, et liigid kodunevad ja levivad, võivad ühe liikmesriigi võetud meetmed olla täiesti asjatud, kui naaberriigid meetmeid ei võta või reageerivad kooskõlastamatult.

Olemasolevad ELi õigusaktid ja poliitikad juba pakuvad sissetungivate liikide probleemile osalisi lahendusi, kuid samas ei ole veel mehhanisme, mis aitaksid lähtekohti naaberriikide või sama alampiirkonna riikide vahelisi ühtlustada ja kooskõlastada. Bioloogilist mitmekesisust kahjustada võivate võõrliikide rahvusvahelise introduktsiooni puhul ei nõuta praegu süsteemselt mingit ametlikku riskianalüüsi ning juhuslikult või hooletuse tõttu toimuv liikide introduktsioon on täielikult reguleerimata nii liikmesriikide kui ka ühenduse tasandil. Puudub ühtne süsteem, mis võimaldaks jälgida ja kontrollida sissetungivaid liike ning nende mõju Euroopa bioloogilisele mitmekesisusele. On vähetõenäoline, et praegu kasutusel olevad killustatud meetmed võiksid aidata oluliselt kaasa nende ohtude vähendamisele, mida sissetungivad liigid endast Euroopa ökosüsteemidele kujutavad.

3. Sissetungivad liigid Euroopas ja nende mõju

3.1. Sissetungivad liigid Euroopas

ELi kuuenda teadusuuringute raamprogrammi rahastatud projekti DAISIE [9] raames tehti kindlaks, et Euroopas on praegu 10 822 võõrliiki, millest 10–15 % mõju majandusele ja ökosüsteemile on tõenäoliselt kahjulik. Isoleeritud ja bioloogiliselt väga mitmekesise kooslusega saared, sealhulgas enamik ELi ülemerepiirkondi, on sissetungile eriti vastuvõtlikud ning see võib kohalikku elu, kultuuri ja majandusvõimalusi ohtlikult mõjutada.

3.2. Sissetoomisviisid

Suur osa sissetungivaid taimeliike on algselt põgenenud aedadest või akvaariumitest, sissetungivad mageveeloomad aga jõuavad loodusesse vesiviljelusettevõttest põgenedes või lasevad kalamehed ise neid vette. Seevastu mereveekeskkonda hõivavad sissetungivad liigid on sinna sattunud tahtmatult „jänesena” reisides või saastajana (nt ballastveega). Kuna üha suuremaid koguseid üha erinevamat päritolu taimseid ja loomseid materjale veetakse maailmas ringi, suurenevad ka sissetungivate liikide introduktsiooni võimalused üha.

3.3. Sissetungivate liikide mõju ökosüsteemile

Sissetungivaid liike peetakse bioloogilise mitmekesisuse peamiseks ohuks [10]. Nad mõjutavad kohalikku ökosüsteemi järgmiselt:

· konkureerivad pärismaiste liikidega sööda ja elupaiga pärast: mitmetel Euroopa aladel tõrjub näiteks hall orav (Sciurus carolinensis) välja pärismaise punase orava (Sciurus vulgaris), signaalvähk (Pacifastacus leniusculus) tõrjub välja hariliku jõevähi (Astacus spp.), paljudes Euroopa linnades nüüdseks elutsevad papagoiliigid ei jäta ruumi pärismaistele linnuliikidele;

· muudavad ökosüsteemi struktuuri: näiteks merevetikas Caulerpa taxifolia on täitnud ulatuslikud alad Vahemere rannikul Caulerpa monokultuuriga;

· tekitavad pärismaiste liikidega ristumisel hübriidliike: näiteks valgepõsk-händpart (Oxyura jamaicensis) ja tähnikhirv (Cervus nippon) võivad tõrjuda kohalikke ohustatud pärismaiseid liike nendega ristumise ja hübriidliikide tekkimise tõttu;

· on otseselt mürgised;

· on parasiitide kogujad või haigusetekitajate kandjad;

· takistavad tolmeldamist, kuna konkureerivad kohalikele mesilaste liikidega.

3.4. Sissetungivate liikide mõju majandustegevusele

Sissetungivad liigid võivad vähendada põllumajanduse, metsanduse ja kalanduse saagikust. Organism Anoplophora glabripennis tekitab näiteks suuri kahjustusi lehtpuupuistutele, sealhulgas papliistandikele. Kammloom Mnemiopsis leidyi on oluliselt vähendanud kutselise anšoovisepüügi saaki Mustas meres. Sissetungivad liigid on tuntud ka veevarude kättesaadavuse ning maapinna kvaliteedi halvendajatena. Sissetungivad liigid, nagu verev lemmalts (Impatiens glandulifera), tõrjuvad välja pärismaised taimed, mis on tänu oma juurtele olulised pinnase sidujad, suurendades nii mulla erosiooni.

Sissetungivad liigid võivad oma juurestikuga kahjustada infrastruktuure. Näärmelise jumalapuu (Ailanthus altissima) juurestik võib lõhkuda sillutisi, arheoloogilisi ehitisi ja müüre. Veeteid ummistades võivad sissetungivad liigid tõkestada vedusid. Karusnaha pärast Ameerikast Euroopasse toodud nutria (Myocastor coypus) ja ondatra (Ondatra zibethicus) on nüüd levinud kogu Euroopas ning tekitavad olulisi kahjustusi tammidele, kanalitele, niisutussüsteemidele ja üleujutuste vastastele kaitserajatistele. Kõige märkimisväärsem sissetungiv liik on rändkarp (Dreissena polymorpha), mis lisaks olulisele ökoloogilisele mõjule tekitab suuri probleeme ka tööstusele, lagundades ja ummistades vee äravoolutorusid.

Asollalised (Azolla spp.) ja valge mänd (Pinus strobus) on viinud eriliste maastike ja veekogudega seotud kultuuripärandi ja puhkealade väärtuse vähenemiseni.

3.5. Sissetungivate liikide mõju inimese tervisele

Hulk inimese tervisega seotud probleeme, sealhulgas allergiad ja nahaprobleemid on tekitatud selliste sissetungivate liikide poolt nagu hiid-karuputk (Heracleum mantegazzianum) ja pujulehine ambroosia (Ambrosia artemisiifolia). Euroopas üha sagedamini esinev sääseliik Aedes albopictus, mis on vähemalt 22 arboviiruse kandja (sealhulgas Dengue'i palavik, Chikungunya, Ross Riveri ja Lääne-Niiluse viirus), toodi sisse kasutatud rehvidega kaubeldes. Tundub, et kliimamuutused soodustavad selle liigi levikut ühe kaugemale põhja.

3.6. Sissetungivate liikidega seotud kulud

Peamised kindlakstehtavad kulud Euroopas hõlmavad tõrje- ja kontrollikulusid ning kahjusid põllumajandusele, metsandusele, kutselisele kalapüügile, infrastruktuuridele ja inimeste tervisele. Võib tunduda, et kulud on seotud kas sissetungivate liikide mõju või nende tõrjega, kuid tegelikult on tõrje- ja kontrolliprogrammid käigus paralleelselt ja pidevalt, eesmärgiga mõju vähendada. 2008. aastal on sissetungivate liikidega seotud aastased kulud Euroopas esialgse hinnangu kohaselt vahemikus 9 600 kuni 12 700 miljonit eurot aastas (Kettunen et al. 2008). Kuna hinnang põhineb tegelikel sissetungivate liikide tõrje- ja kontrollikuludel, millele lisanduvad majandusmõju alla kuuluvad dokumenteeritud kulud, on see tegelikust kulust kahtlemata väiksem. Arvestades, et mitmed riigid alles hakkavad kulusid ja mõju dokumenteerima ja talletama, on tegelikult kantud rahalised kulud oluliselt suuremad.

4. Introduktsioonist kodunemise ja levikuni

Sissetungivate liikide küsimuse edukaks lahendamiseks on vaja aru saada, kuidas ja miks see probleem on tekkinud.

Enamik praegu Euroopa elevatest võõrliikidest on sisse toodud tahtlikult. Alates 20. sajandi algusest on neid kogu Euroopas üha rohkem kasutatud nii põllumajanduses, metsanduses, vesiviljeluses, mereviljeluses, (ilu)aianduses kui ka meelelahutuses ja vaba aja veetmises. Võõrliigid on toodud sisse, kuna need kasvavad kiiremini (nt puude suurem majanduslik tasuvus metsanduses, kaitse mulla erosiooni eest), aitavad rahuldada eksootiliste toodetega seotud nõudlust (karusnahakaubandus), on toituvad teistest liikidest ja aitavad neid välja tõrjuda (biotõrjevahendid) või need lihtsalt meeldivad inimestele (väikeloomad, aiataimed).

Paljude liikide introduktsioon on seotud otseselt kaubandusega, olgu siis liik ise kaubaks (puit, kiud, surnud või elavad taimed ja loomad) või kauba saastajaks (paljud kahjurid – seened, bakterid, viirused ja putukad – tuuakse sisse tahtmatult, sest need on kinnitunud põhikaubale). Lisaks võivad „jänesena” reisivad liigid sisse tungida kaubast sõltumatult kauplemis- või veovahendite abil. Näiteks on laevakere hästi tuntud liikumisvahend kere külge kinnituvate organismide ning ballastveega levivate organismide jaoks. Selline liikumisviis võib olla rahvusvaheline (nt ookeanilaevad) või kohalik (nt lõbusõidulaevade viimine võõrliikidega asustatud vesikonnast saastamata jõkke või järve).

Kliimamuutustel on samuti oma mõju liikide levikule. Teatavate sissetungivate liikide ellujäämist ja levikut Euroopas saab seletada viimase aastakümne pehmemate talvede ja soojemate suvedega.

Üldiselt hakkavad võõrliigid probleeme tekitama alles siis, kui liigid väljuvad kontrollitud ja füüsiliselt piiritletud alalt. Ilutaimed ja lemmikloomad ei tekita probleeme, kui neid peetakse aias, akvaariumis ja kodus. Sanitaarkontrolli meetmete abil hävitatakse haigusetekitajad või kahjurid looma või taime riiki toomisel. Ballastvees esinevad vähid, molluskid ja kalad saab eemaldada, kui ballastvett enne tagasilaskmist käidelda.

Kuid kui loomade kahjureid või haigusi ei avastata ning neile ei tehta tõrjet piiril, ilutaimed ja lemmikloomad põgenevad või lastakse need kohalikesse tiikidesse ja jõgedesse, karusnahakasvatustest põgenevad loodusesse sellised loomad nagu nutria (Myocastor coypus), ondatra (Ondatra zibethicus), mink (Mustela vison) ja pesukaru (Procyon lotor), võivad vastavad liigid muutuda sissetungivateks liikideks.

Mõnel juhul on kliimatingimused ebasoodsad või kohalik taimestik ja loomastik nii vastupidav, et sissetungiv liik sureb välja. Kuid olukorras, kus kliima on soodne ning pärismaiste liikide poolne konkurents ja kisklus nõrgad, jäävad võõrliigid ellu, kasvavad, hakkavad paljunema ning moodustavad kohaliku koloonia.

Kui sissetungiva liigi kohalikku kolooniat ei avastata ega tõrjuta piisavalt kiiresti, muutub see kohalikul tasandil jätkusuutlikuks populatsiooniks, mis levib uutele aladele. Kui eri päritolu liigid on moodustanud mitu kohalikku populatsiooni, toimub nende levik kiiremini ja sissetungiv liik paneb kohalikule väljasuremisohule paremini vastu. Aastate või aastakümnete pärast on liik levinud juba mitmesse riiki ja selle hävitamine osutub võimatuks.

5. Sissetungivate liikidega toimetuleku strateegiad

5.1. Kolmeetapiline hierarhiline lähenemisviis

Sissetungivate liikide ohuga toimetuleku poliitiline meede on rahvusvaheliselt heakskiidetud kolmeetapiline hierarhiline lähenemisviis, [11] mis põhineb järgmisel: 1) ärahoidmine, 2) varajane avastamine ja tõrje, 3) kontroll ja pikaajaline tõkestamine. Seda lähenemisviisi rakendatakse uute liikide introduktsiooni puhul ja kodunenud sissetungivate liikide haldamiseks. Teadlased ja poliitikud arvavad üksmeelselt, et ärahoidmine on palju kulutõhusam ja keskkonnahoidlikum, kui pärast liigi sissetungimist võetud meetmed. Juba introdutseeritud sissetungiva liigi kodunemise ja edasise leviku ärahoidmiseks on kõige kulutõhusamateks viisideks varajane avastamine ja kiire tõrje, mille tagab varajane hoiatamine ja teabevahetus. Kui tõrjet ei ole võimalik teha, tuleb kohaldada kontrolli- ja/või tõkestamismeetmeid.

Ärahoidmine: Sissetungivate liikide introduktsiooni kuus peamist viisi on: loodusesse lahtilaskmine, põgenemine, tulek kauba saastajana, „jänesena”, serva-efektiga koridori pidi või spontaanselt ilma abivahenditeta. Enamik introduktsioone on otse või kaudselt kaubanduse tulemus. Selleks et piirata või ära hoida sel teel toimuvaid introduktsioone, oleks vaja tõhustada piiril teostatavat kontrolli ja järelevalvet paralleelselt hindamismenetlusega, milles antakse või ei anta heakskiit uute kaupade impordiks. Sellised lähtekohad eeldavad informeeritust, mille tagab sissetungivate liikide kontrolliga tegelevate riiklike, piirkondlike ja rahvusvaheliste asutuste vaheline teabevahetus. Laevakeredel või laevade ballastvees „jänesena” reisivate organismide vastasele ennetustegevusele tooks suurt kasu ballastvee konventsiooni ratifitseerimine ja rakendamine.

Sissetungivate liikide varajane avastamine ja kiire tõrje sõltub tõhusatest järelevalveprogrammidest, mis on ühendatud varajase hoiatamise mehhanismidega, mille abil saab teavitada tõenäoliste kahjustustega piirkondi võimalikult kiiresti ning vahetada teavet võimalike tõrjestrateegiate kohta. Kui sissetungiv liik on juba kodunenud ja ulatuslikul geograafilisel alal levinud, oleks soovitav rakendada selleks ettenähtud kooskõlastatud tõrjeprogrammi, mille rahastamist võiks tõenäoliselt toetada keskasutus.

Kontroll ja/või tõkestamine: Kui sissetungivad liigid on kodunenud ja levinud, tuleb panna rõhk kontrollile ja tõkestamisele. Jällegi eeldab see tõhusat teabevahetust ning kooskõlastatud kampaaniate/meetmete rakendamist asjaomase liigi leviku kontrolliks/tõkestamiseks.

5.2. Olemasolevad vahendid sissetungivate liikidega toimetulekuks Euroopas

Eespool kirjeldatud eri strateegiaelementidest lähtuvalt on komisjon analüüsinud kehtivaid õigusakte, uurimisprogramme, tegevuskavasid ning teisi algatusi, et selgitata välja juba kaetud valdkonnad ning need, mille puhul esineb veel lünki.

Taimedele või taimsetele saadustele kahjulike organismide sissetoomise ja levimise ennetamist käsitletakse peamiselt taimetervise direktiivis (2000/29/EÜ). Kahjulike organismide kohta tehtud riskianalüüsi alusel võib direktiiviga kahjulikeks tunnistatud organismide ELi loetelusse liike lisada. Liikmesriikidel on hästiarenenud teabeedastus-, koostöö-, järelevalve- ja kontrollimehhanismid. Kui liikmesriigi territooriumil on leitud kahjulik organism, on direktiiviga nähtud ette paindlikud mehhanismid erakorraliste meetmete võtmiseks. Sissetungivate liikide mõju inimese tervisele või neist tulenevad otsesed majandustagajärjed, näiteks veeteede ummistamine, ei kuulu siiski õigusakti kohaldamisalasse.

ELi loomahaiguste alased õigusaktid hõlmavad sissetungivaid liike juhul, kui need on loomahaiguste kandjad. Liikmesriikides on kehtestatud kontrolli- ja järelevalvekord ning ELi üleselt on sätestatud hindamismenetlus. Ühenduse nakkushaigustega seotud võrgustiku raames on võetud vastu ühtlustatud eeskirjad, milles nõutakse varajast teavitamist selle kohta, milliseid rahvatervise meetmeid on liikmesriigiti rakendatud või kavatsetakse rakendada olukorras, kus sissetungivad liigid põhjustavad uue epidemioloogilise olukorra või ohustavad tervist.

Ökoloogilist ohtu kujutava nelja liigi [12] import on keelustatud looduslike liikidega kauplemist käsitleva määrusega (nõukogu määrus 338/97), mille peamine eesmärk on kontrollida kauplemist ohustatud liikidega. Liikmesriikides on kehtestatud määrusekohane kontrolli- ja järelevalvekord, kuid hindamismenetlust sätestatud ei ole.

Nõukogu määruses (EÜ) nr 708/2007 võõrliikide ja piirkonnast puuduvate liikide kasutamise kohta vesiviljeluses on nähtud ette vesiviljelusorganismide ja nendega seonduvate mittesihtliikide rahvusvahelise introduktsiooniga seotud ohtude hindamine. Loodusdirektiividega (79/409/EMÜ ja 92/43/EMÜ) on keelustatud pärismaiseid liike ohustavate liikide introduktsioon loodusesse. Vee raamdirektiivi (2000/60/EÜ) kohaselt peavad liikmesriigid tagama oma vete hea ökoloogilise seisundi. Merestrateegia raamdirektiivi (2008/56/EC) kohaselt on võõrliikide introduktsioon peamine oht Euroopa bioloogilisele mitmekesisusele ning liikmesriigid peavad lisama sissetungivad liigid hea keskkonnaseisundi kirjeldusse.

Sissetungivate liikide kontrolli ja tõrjet rahastatakse LIFE programmi raames: ajavahemikul 1992–2002 rahastati üle 100 projekti (kogumaksumus 27 miljonit eurot) ja ajavahemikul 2003–2006 rahastati 80 projekti (kogumaksumus 17 miljonit eurot). Kuuenda teadusuuringute raamprogrammiga rahastati kaht sissetungivate liikidega seotud projekti: ALARM [13] ja DAISIE [14]. Projekt DAISIE päädis sissetungivate võõrliikide üleeuroopalise nimistu koostamisega. Üheksanda Euroopa Arengufondi toetatud Lõuna-Atlandi sissetungivate liikide projekti (South Atlantic Invasive Species Project – SAIS) eesmärk on suurendada Ühendkuningriigi Lõuna-Atlandi ülemereterritooriumite piirkondlikku võimekust sissetungivate liikide mõju vähendamiseks.

2003. aastal võeti Berni konventsiooni raames vastu invasiivsete võõrliikide Euroopa strateegia. Euroopa ja Vahemeremaade taimekaitseorganisatsioon (European and Mediterranean Plant Protection Organisation – EPPO) peab kahjuritest teavitamise süsteemi ning selliste sissetungivate võõrliikide (sh sissetungivad võõrtaimed) nimekirja, mille edasist introduktsiooni ja levikut tuleks riiklike õigusaktide abil ära hoida. Neljale sissetungivale võõrliigile on Euroopa ja Vahemeremaade taimekaitseorganisatsioon andnud hinnangu ning neid on uurinud Euroopa Toiduohutusamet (EFSA), kuid viimane ei ole ühtegi hinnangut veel rahuldavaks pidanud.

6. Võimalikud strateegiad

Sissetungivate liikidega toimetulekuks ELis on mitmeid tegevussuundi. Käesolev teatis kirjeldab nelja võimalikku strateegiat [15] nende intensiivsuse suurenemise järjekorras. Strateegiad ei ole siiski eraldiseisvad ega üksteist välistavad, eri võimaluste elemente võib omavahel kombineerida. Välja on toodud iga võimaliku strateegia plussid ja miinused.

A) Tavapärane tegevus

„Tavapärane tegevus” on lähtekoht, millega teisi strateegiavariante võrrelda. Kuid on ilmne, et kui meetmeid ei võeta, jätkub sissetungivate liikide kodunemine ELis, tuues kaasa üha suuremad ökoloogilised, majanduslikud ja sotsiaalsed tagajärjed ning vastavad kulud.

B) Olemasolevate õigusaktide ja vabatahtlike meetmete võimalikult täielik ärakasutamine

Ametlikud juriidilised nõuded jäävad muutumatuks, kuid vastu võetakse teadlik otsus tegeleda sissetungivate liikide küsimusega olemasoleva õigusraamistiku piires. See hõlmaks riskide hindamist olemasolevate menetluste ja institutsioonide abil (Euroopa Toiduohutusamet). Liikmesriigid lisavad sissetungivate liikide teema vabatahtlikult oma piirikontrollimenetlusse. Samuti tuleks asutada praegusel tegevusel [16] põhinev üleeuroopaline varajase hoiatamise ja teavitamise süsteem [17]. DAISIE sissetungivate liikide nimistu võiks alles jätta, seda korrapäraselt ajakohastades. Liikide tõrjekavad töötatakse välja ja rahastatakse riiklikest vahenditest. Kogemuste vahetamiseks, sihtotstarbeliste juhiste koostamiseks ja huvide konflikti lahendamisele kaasaaitamiseks võiks asutata vastaval tasemel sektoritevahelisi huvirühmi. Selleks et julgustada jaemüüjaid, kasutajaid ja tarbijaid vastutustundlikult käituma, tuleks töötada välja vabatahtlikke tegevusjuhendeid.

Selle strateegia peamine eelis on see, et ta ei nõua uusi õigusakte. Hindamismenetlus ja liikmesriikide kontrolli- ja järelevalvekord on juba olemas. Kuid isegi proaktiivse tegevuse puhul jääb õiguslik aspekt määratlemata ning sissetungivate liikide ohu käsitlemine võib liikmesriigiti olla väga ebaühtlane. Vastavalt vajadusele sõlmitud ühekordsete kokkulepete kogumi koordineerimine võib osutuda väga keerukaks. Liikmesriikide vabatahtlikel algatustel ja tegevusjuhistel põhinev süsteem ei saa olla tõhusam kui selle keti nõrgim lüli.

B+) Olemasolevate õigusaktide kohandamine:

See strateegia sarnaneb enamjaolt strateegiaga B, kuid sisaldab muudatusi olemasolevates taime/loomatervist käsitlevates õigusaktides, eesmärgiga hõlmata võimalikke sissetungivaid liike ulatuslikumalt ning laiendada nende ökoloogilist ohtu kujutavate liikide nimistut, mille import ja sisekaubandus on looduslike liikidega kauplemist käsitleva määrusega keelustatud. Selle strateegia valikul tuleb ette näha täiendavad vahendid sissetungivate liikide hindamismenetluseks ja liikmesriigi teostatavaks kontrolliks piiril.

Strateegia eelis on asjaolu, et see võimaldab täita teatavad õiguslikud ebamäärasused ja lüngad, kuid ei nõua uue õigusakti väljatöötamist. Sissetungivate liikide probleem ei ole selle variandi puhul siiski terviklikult hõlmatud ja selle kooskõlastamine võib osutuda keeruliseks.

C) Terviklik ning sihtotstarbeline ELi õigusakt

Selle strateegiaga nähakse ette tervikliku ja sihtotstarbelise õigusraamistiku loomine sissetungivate liikidega toimetulekuks, siia alla kuulub olemasolevaid õigusakte arvestav sõltumatu hindamismenetlus ja sekkumine. Kui strateegiat peetakse vajalikuks ja majanduslikult tõhusaks, peaks selle tehnilisi külgi ja rakendamist hakkama korraldama keskne sihtotstarbeline asutus [18]. Liikmesriigid, sealhulgas Euroopa kaugeimad piirkonnad, peavad teostama sissetungivate liikide kontrolli piiril ja omavahel sellealast teavet vahetama. Ühtlasi võib ette näha kohustuslikke järelevalve- ja aruandlusmenetlusi ning tõhusaid kiirreageerimismehhanisme. Võimaluse korral tuleks näha ette tõrje- ja kontrollimeetmete rahastamise toetamine ELi vahenditest. Samas võivad liikmesriigid kõnealust tegevust ka otse rahastada.

See strateegia oleks sissetungivate liikide kontrolliks kõige tõhusam, tagaks suurima õigusliku selguse ning arvestaks samas proportsionaalsuse põhimõttega. Liikmesriikidel ja komisjonil tuleks küll kanda halduskulusid ning ettevõtjatel otseseid kulusid, kuid tegevusetus läheks siiski oluliselt rohkem maksma.

7. Valdkonnaülesed küsimused

Sissetungivate liikide probleemi tõhusaks lahendamiseks peavad elanikud olema teavitatud ja valmis reageerima. Eelkõige kui tegemist on tahtmatu sissetoomisega, mida haldus- ja õiguslikud meetmed ei suuda piisavalt hõlmata. Teavitamis- ja koolitustegevus peaks aitama tõsta Euroopa elanike, ametiasutuste ja tööstuse vastutustunnet sissetungivate liikide sissetoomise ja liikumise ning tõrje ja/või kontrolliprogrammide suhtes. Paremini teavitatud inimesed toovad oma aedadesse ja tiikidesse vähem võõrliike.

Edaspidised teadusuuringud annavad parema ülevaate sissetungivatest liikidest, nende sissetoomisviisidest ja nendega seotud ohtude tõsidusest, võimaldades uute liikide sissetungi ettenägemist ning kulutõhusate kontrolli- ja haldusmeetodite loomist. Teadusuuringute ja järelevalve tulemused koos selliste algatustega nagu vaba juurdepääs võrguajakirjadele võivad aidata kaasa sissetungivate liikide alase teabesüsteemi arengule. Ülemaailmse keskkonna- ja turvaseire (GMES) algatus [19] võiks olla väärtuslik abivahend sissetungivate liikide keskkonnamõju kontrolliks ja järelevalveks.

Mistahes uus ELi sissetungivate liikide strateegia peab võtma arvesse võimalike ELi rahastamisvahendite kasutamist strateegia toetamisel. Tuleks hinnata ka erasektori, sealhulgas kindlustussektori võimalikku kaasamist.

ELi sissetungivate liikide allikaks on kolmandad riigid. Samas võib ka EL olla võimalik ohuallikas kolmandate riikide jaoks. Kolmandates riikides võivad sissetungivad liigid tuua kaasa elutingimuste halvenemise ja seega anda alust migratsiooniks ja võimalikeks konfliktideks. Sõltumata jätkuvatest pingutustest rahvusvaheliste konventsioonide, näiteks bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni ja Berni konventsiooni raames, on Euroopa Ühendusel märkimisväärne potentsiaal otseseks kahepoolseks koostööks kolmandate riikidega, selleks et vähendada sissetungivate liikide survet mõlemas suunas. Euroopa Ühendus saab toetada kolmandaid riike ja piirkondlikku või rahvusvahelist tegevust oma arengukoostöö rahastamisvahendi (eelkõige keskkonna ja loodusvarade teemaprogramm), Euroopa Arengufondi ning Euroopa naabruspoliitika ja partnerluse rahastamisvahendi abil. Liikmesriigid võivad pakkuda sellele täiendavat toetust oma arengukoostöö rahastamisvahendite abil.

8. Kokkuvõte

Bioloogilise mitmekesisuse vähenemise peatamine ELis ei ole võimalik ilma sissetungivate liikide probleemi põhjaliku lahendamiseta. Sissetungivate liikide põhjustatud ökoloogilised, majanduslikud ja sotsiaalsed tagajärjed ELis on märkimisväärsed ja nõuavad kooskõlastatud tegevust. Praegu ei ole ühendus võimeline sissetungivate liikidega tõhusalt toime tulema ning suure bioloogilise mitmekesisusega piirkondadele, näiteks EÜ ülemerepiirkondadele, ei pöörata piisavalt tähelepanu. Olemasolevat ELi õigusraamistikku, mis katab osaliselt sissetungivate liikidega seotud eri aspekte, on keeruline kooskõlastatult rakendada. Enamiku liikmesriikide rakendatavad meetmed on suures osas või täielikult ühtlustamata. Teaduslikes stsenaariumites rõhutatakse bioloogilise sissetungi olulist suurenemist. Seega on arvata, et olukord läheb hullemaks.

Käesolev teatis kirjeldab sissetungivate liikide ohu olemust ning võimalikke lähtekohti probleemi lahendamiseks. Komisjon võtab arvesse nõukogult, teistelt ELi institutsioonidelt ja huvirühmadelt saadud tagasisidet oma ELi strateegia ettepaneku lõplikus versioonis, mille ta kavatseb esitada 2010. aastal eesmärgiga oluliselt vähendada sissetungivate liikide mõju Euroopa bioloogilisele mitmekesisusele. Seda oodates kaalub komisjon võimalust rakendada korrapäraselt ajakohastatud nimistul põhinevat varajase hoiatamise ja teavitamise süsteemi ning tõhusat reageerimismehhanismi, mis oleks komisjoni hinnangul ühtlasi oluline samm edasi.

[1] Käesolevas dokumendis läbivalt kasutatud termin „sissetungivad liigid” on lühendatud bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni kontekstis esinevast terminist „sissetungivad võõrliigid” ja terminist „invasiivsed võõrliigid”. Sissetungivate liikidena käsitatakse üldiselt liike, mille introduktsioon ja/või levik võib ohustada bioloogilist mitmekesisust või tekitada muid ettenägematuid tagajärgi.

[2] Aastatuhande ökosüsteemi hinnang, 2005.

[3] Eesistujariigi järeldused, Göteborgi Euroopa Ülemkogu, 15. ja 16. juuni 2001.

[4] Nõukogu (keskkond) järeldused, 3. märts 2008, lõige 13.

[5] Euroopa Parlamendi keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni aruanne „Bioloogilise mitmekesisuse hävimise peatamine 2010. aastaks”, 28.3.2007.

[6] Regioonide Komitee 6. detsembri 2006. aasta arvamus teemal „Komisjoni teatis: bioloogilise mitmekesisuse hävimise peatamine 2010. aastaks ja pärast seda” (KOM(2006) 216 lõplik), RK 159/2006 lõplik).

[7] Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 15. veebruari 2007. aasta arvamus teemal „Komisjoni teatis: Bioloogilise mitmekesisuse hävimise peatamine 2010. aastaks ja pärast seda” (KOM(2006) 216 lõplik), NAT/334 - EMSK 205/2007 lõplik DE/Ho/hn.

[8] KOM(2006) 216 (lõplik).

[9] DAISIE (Delivering Alien Invasive Species Inventories for Europe / Sissetungivate võõrliikide Euroopa nimistu koostamine), www.europe-aliens.org

[10] Aastatuhande ökosüsteemi hinnang, 2005.

[11] Bioloogilise mitmekesisuse konventsioon: otsusele VI/23 lisatud peamised põhimõtted ökosüsteeme, elupaiku või liike ohustavate sissetungivate võõrliikide tekitatava mõju ärahoidmiseks, introduktsiooniks või leevendamiseks (Haag, aprill 2002).

[12] Punakõrv-kilpkonn (Trachemys scripta elegans); härgkonn (Rana catesbeiana); ehiskilpkonn (Chrysemys picta); valgepõsk-händpart (Oxyura jamaicensis).

[13] ALARM (Assessing Large-scale Risks for Biodiversity with tested Methods / Bioloogilise mitmekesisusele laiaulatusliku ohu hinnang testitud meetoditega), www.alarmproject.net

[14] DAISIE (Delivering Alien Invasive Species Inventories for Europe/ Sissetungivate võõrliikide Euroopa nimistu koostamine), www.europe-aliens.org

[15] Ühe strateegia või kombineeritud strateegiate valik sõltub finantsmõju eelanalüüsi tulemustest.

[16] Projekti DAISIE raames loodud sissetungivate võõrliikide Euroopa nimistu, vt http://www.europe-aliens.org/index.jsp; NOBANIS (North European and Baltic Network on IAS / sissetungivate võõrliikide Põhja-Euroopa ja Balti võrgustik); teaduslikud võrguajakirjad, eelkõige „Aquatic Invasions” ja „Biorisk”.

[17] Euroopa Keskkonnaagentuur teostab praegu teostatavusuuringut.

[18] Strateegia osaline või täielik rakendamine sõltub ühtlasi institutsioonidevahelise töörühma eelseisva sihtotstarbelise asutuse teemalise arutelu tulemustest.

[19] KOM(2008) 748 (lõplik).

--------------------------------------------------