52008DC0069

[pic] | EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON |

Brüssel 13.2.2008

KOM(2008) 69 lõplik

KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE

Järgmiste Euroopa Liidu piirihaldusmeetmete ettevalmistamine {SEK(2008) 153}{SEK(2008) 154}

SISSEJUHATUS

Poliitikaraamistik

ELi välispiire ületab igal aastal rohkem kui 300 miljonit ELi ja kolmandate riikide kodanikku. Euroopa on kõige olulisem turismisihtkoht ning jääb selleks ka tulevikus[1]. See näitab ELi kultuuripärandi olulisust ning ELi poliitilise ja sotsiaalmajandusliku mudeli edukust. Selleks et oma väärtusi jagada ja majanduskasvu toetada peab EL jääma avatuks ning teistele ligipääsetavaks.

Kontrolli kaotamine ELi sisepiiridel on Euroopa integratsiooni üks märkimisväärsemaid saavutusi. Sisepiirideta ala, mis on laienenud seitsmelt riigilt 1995. aastal 24 riigile 2007. aasta lõpus ja mis on ainulaadne ajalooline saavutus, ei saa siiski toimida ilma ühisvastutuse ja solidaarsuseta välispiiride haldamisel.

2002. aastal kinnitatud komisjoni ja nõukogu ambitsioonikas kava, mis sisaldas tegevuskava ELi liikmesriikide välispiiride haldamiseks, on nüüd viidud lõpule. Õiguslikku raamistikku on ühtlustatud. Schengeni piirieeskirjad[2] jõustusid 2006. aastal. Lihtsustatud eeskirjad kohaliku piiriliikluse jaoks[3] on kehtestatud. FRONTEXi loomisega[4] on pandud alus operatiivsele mõõtmele. Kohustuste jagamise ning solidaarsuse põhimõttele on andnud tegeliku tähenduse Euroopa välispiirifond, kes esimest korda jagab märkimisväärseid rahalisi vahendeid kõnealustele poliitikavaldkondadele.

Rändesurve ja ELi ebaseaduslikel kaalutlustel siseneda soovivate isikute ELi sisenemise takistamine on selge väljakutse nii liidule kui ka tema piiri- ja viisapoliitikale. Rände haldamisega seotud olulisele väljakutsele tuleb pöörata tähelepanu igakülgse sisserändepoliitika taustal (vrd terviklik lähenemisviis), mis hõlmab eelkõige ELi poolt kolmandate riikide kaasamist. Seepärast on vaja mitmeid horisontaalseid küsimusi, mis avaldavad mõju ELi võimele hallata oma välispiire ja kaitsta Schengeni acquis ´d (välismõõde, keskpikad ja pikaajalised eelarveküsimused, mis on seotud finantssolidaarsuse ja ülesannete jagamisega, ning uue aluslepingu mõju) käsitleda sisserändepoliitika kui terviku taustal. Selles laiemas kontekstis võtab komisjon juunis vastu teatise igakülgse sisserändepoliitika kohta.

Kuigi liikmesriigid jäävad vastutama oma piiride kontrolli eest, tuleks liidu ühist poliitikat, mis toetab liikmesriikide jõupingutusi, pidevalt edasi arendada ja tugevdada, et vastata uute tehnoloogiate laialdase ja proportsionaalse kasutamise abil uutele ohtudele, rändesurves toimuvatele muutustele ning mis tahes tuvastatud puudustele. Sotsiaalne ja majanduslik mõõde peaksid olema võrdväärsed. Välispiiri ületamine peaks kolmanda riigi kodanikule, kes vastab ühenduse ja riiklike õigusaktidega määratud sisenemistingimustele, olema lihtne ja kiire. Hõlbustada tuleks inimestevahelist läbikäimist piirialadel ja pereliikmete vahel. Piirihaldus peaks toetama, mitte takistama majanduskasvu naaberriikide piirialadel. Sel eesmärgil on EL sõlminud hiljuti viisalihtsustuslepingu kaheksa naaberriigiga[5] ning on mitmega neist dialoogis viisanõude kaotamise üle.

Integreeritud piirihaldus ja praegused vahendid

Integreeritud piirihalduse kontseptsioonis on kontrollimehhanismid ühendatud ELi poole liikuvate ja ELi saabuvate isikute vool põhinevate vahendite kasutamisega. See hõlmab liikmesriikide kolmandates riikides asuvates konsulaatides võetavaid meetmeid, kolmandate naaberriikidega koostöös võetavaid meetmeid, piirimeetmeid ning Schengeni alal võetavaid meetmeid. Praegu on selle kontseptsiooni oluliseks osaks allpool kirjeldatud meetmed, mida võetakse kolmanda riigi kodanike suhtes, kes reisivad Schengeni liikmesriiki või muusse Schengeni koostöös osalevasse riiki.

Vastavalt ühenduse õigusele[6] kehtib teatavatest kolmandatest riikidest reisijate suhtes viisanõue. Sellisel juhul toimub esimene kontroll, kas isik vastab riiki sisenemise ja seal viibimise tingimustele, viisataotluse menetlemisel liikmesriigi kolmandas riigis asuvas konsulaadis.

Kolmanda riigi kodanikke, kellelt nõutakse lühiajalist viisat, hakatakse kontrollima viisainfosüsteemi kaudu, mis hakkab täielikult toimima kõige varem 2012. aastal, kui see on konsulaaresindustes ja piiripunktides kasutusele võetud. Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid poliitilisele kokkuleppele viisainfosüsteemi õigusliku aluse üle 2007. aastal ning eeldatavasti võetakse see ametlikult vastu 2008. aasta esimesel poolel. Viisainfosüsteemi peamine eesmärk on kontrollida riiki sisenemisel viisa autentsust ja tuvastada viisaomaniku isikusamasus. Biomeetrilisi andmeid (näokujutis ja sõrmejäljed) hakatakse viisainfosüsteemis kasutama alates selle süsteemi kasutuselevõtust. Komisjon on esitanud ettepaneku Schengeni piirieeskirjade muutmiseks, millega tehakse viisaomaniku isikusamasuse kontroll kohustuslikuks igal riiki sisenemisel.

ELi saabuvate lennureisijate puhul edastatakse enne reisijate lennukisse lubamist või selle ajal sihtliikmesriigile selle taotluse alusel täiustatud teabena reisijate kohta andmed, mis on võrdväärsed passis sisalduvate andmetega, et teatada piirivalveasutustele kõrge riskiteguriga reisijatest[7].

Täiustatud teavet reisija kohta ei tohi kasutada isiku sihtliikmesriigi piiripunkti saabumise takistamiseks.

Vastavalt Schengeni piirieeskirjadele[8] kontrollitakse kolmanda riigi kodanikke riiki sisenemisel põhjalikult: lisaks reisidokumendile kontrollitakse ka riigis viibimise eesmärki ja kestust ning piisavate elatusvahendite olemasolu, samuti tehakse otsing Schengeni infosüsteemis (SIS) ja riiklikes andmebaasides, et veenduda, et reisija ei ohusta Schengeni riikide avalikku korda, sisejulgeolekut, rahvatervist ega rahvusvahelisi suhteid. Seepärast hõlmab kontroll mitmeid tingimusi, mille täitmist piirivalvur kontrollib reisijale esitatud küsimuste abil. Samuti peab piirivalvur iga kord uurima reisidokumendi kehtivust. Ühtviisi kontrollitakse nii isikuid, kellelt nõutakse viisat, kui ka neid, kellelt seda ei nõuta.

Piirivalvurid peavad lööma välispiiri ületava kolmanda riigi kodaniku reisidokumenti käsitsi templi, millel on näidatud riiki sisenemise ja riigist lahkumise kuupäev ja koht.

Nii konsulaatides kui ka piiridel tehakse päring SISis, et veenduda, et ükski liikmesriik ei ole keelanud isikut riiki lubada. SISi ja tulevasse SIS II registreeritakse hoiatusteated seoses kolmanda riigi kodanikega, isikutega, kellel on keelatud Schengeni alasse siseneda, tagaotsitavate isikutega ning kaitse alla võetavate isikutega. Kõiki ELi sisenevaid kolmanda riigi kodanikke, nii neid, kellelt nõutakse viisat, kui ka neid, kellelt seda ei nõuta, kontrollitakse süstemaatiliselt SISis.

Selleks et teostada kontrolli Schengeni alal, on õiguskaitseasutustel juurdepääs viisainfosüsteemile, mis võimaldab neil tuvastada ilma vajalike dokumentideta riigis viibivad isikud, kellele on varem antud viisa.

Lisaks tuleks nimetada ka komisjoni ettepanekut lennureisijate broneeringuinfo kasutamise kohta[9], milles käsitletakse broneeringuinfona üldiselt lennubroneeringus sisalduvat teavet. Ka broneeringuinfo edastatakse õiguskaitseasutustele enne isikute lubamist lennukisse või selle ajal. Sellist süsteemi kohaldataks kõigi liikmesriikide suhtes, kuna see ei ole seotud Schengeni koostööga. Broneeringuinfo edastamine toimub terrorismi ja organiseeritud kuritegevuse tõkestamise, mitte piiril toimuva kontrolli eesmärgil.

Võimalikud uued vahendid integreeritud piirihaldusstrateegia edasiarendamiseks

Kui EL tahab saavutada tõeliselt integreeritud piirihaldust, mille eesmärk on ühendada julgeoleku suurendamine ja kolmanda riigi kodanike reisimise lihtsustamine, võiks kaaluda täiendavate meetmete võtmist.

Pidades silmas konsulaatides võetavaid meetmeid ning ELi territooriumile reisimise ja juurdepääsu lihtsustamist, kujutab praegune viisapoliitika endast lähenemisviisi „kõik või mitte midagi”. Kuigi viisalihtsustuslepingud on sõlmitud mitme kolmanda riigiga, ei võimalda kehtiv viisapoliitika teatava kolmanda riigi kodaniku suhtes muud, kui kehtestada tema suhtes viisanõue või jätta see kehtestamata.

Turvalisuse aspektist tuleb märkida, et kolmanda riigi kodanikke, kellelt ei nõuta viisat, ei kontrollita piiril toimuva kontrolli eesmärgil süstemaatiliselt enne, kui nad jõuavad piirile.

Seoses piiridel võetavate meetmetega ja arvestades reisimise lihtsustamist, lähtub kehtiv õiguslik raamistik ühest kõigi suhtes võrdselt kohaldatavast lähenemisviisist, mis tähendab seda, et ühenduse kehtiv õigus ei võimalda lihtsustada reisijate teatavate kategooriate kontrollimist. Ainsaks erandiks on kolmanda riigi kodanikud, kes elavad naaberriigi piirialal (üldjuhul kuni 30 km piirist). Neid võib kontrollida lihtsustatud korras ja nad võib kohaliku piiriliikluse määruse kohaselt vabastada viisanõudest. Muude kolmanda riigi kodanike suhtes, kes reisivad sageli ja õiguspärastel põhjustel (näiteks ärilistel põhjustel) Schengeni alale ja lahkuvad sealt ning kes täidavad iga kord oma viibimise kestusele kehtestatud tingimusi, tuleb kohaldada iga riiki sisenemise korral ühesugust põhjalikku kontrolli. Sellist kontrolli kohaldatakse ka isikute suhtes, kelle suhtes kehtib viisanõue ja kellele on antud mitmekordne viisa. Kehtestades põhjaliku kontrolli kõikide isikute suhtes, takistab kehtiv õiguslik raamistik piiridel toimuva kontrolli teostamisviisi ajakohastamist – uus tehnoloogia võimaldaks automatiseerida heausklike reisijate kontrollimist piiril, kiirendades sealjuures seda märkimisväärselt.

Vaadeldes meetmeid, mida saab võtta Schengeni territooriumil, võiks EL arutada võimalust võtta kasutusele tõhus vahend riiki lubatust kauemaks jäänud isikute tuvastamiseks, kuna kuupäevi, mil kolmanda riigi kodanik on ületanud välispiiri, ei salvestata. Riiki lubatust kauemaks jäänud isikud moodustavad kõige suurema osa ELi ebaseaduslikest sisserändajatest[10]. Isegi kui konkreetsed liikmesriigid koguksid selliseid andmeid, puuduksid vahendid selliste andmete jagamiseks teiste liikmesriikidega. Piirivalvurid ei saa arvutada viibimisaega, kui ELi sisenemisel ja sealt lahkumisel kasutatakse erinevaid reisidokumente või kui esineb selliseid praktilisi raskusi nagu see, et pass on templeid täis või templid on loetamatud. Seda arvestades esitatakse käesolevas teatises ettepanekud uute vahendite kohta, mis võiksid moodustada Euroopa tulevase piirihaldusstrateegia lahutamatu osa. Teatises soovitatakse vaadata tulevikku ning arutada järgmise põlvkonna piirihaldusvahendite üle, et tagada Schengeni ala terviklikkuse säilitamine, lihtsustades samas õiguspärastel põhjustel riiki siseneda soovivate isikutega seotud menetlusi ja nende piiriületust. Võimalikud arutatavad meetmed, mida kohaldataks kolmanda riigi kodanike suhtes, kes reisivad Schengeni liikmesriiki või muusse Schengeni koostöös osalevasse riiki, võiksid hõlmata järgmist:

- lihtsustada heausklike reisijate piiriületust[11],

- kaaluda riiki sisenemise ja riigist lahkumise kuupäevade registreerimise kasutuselevõttu ning

- analüüsida reisiloa elektroonilise süsteemi (ESTA) kasutuselevõttu.

Käesoleva teatise aluseks on mõjuhinnang, mis põhineb kahel väliseksperdi koostatud uuringul. Märtsis esitatavas komisjoni talituste töödokumendis hinnatakse üksikasjalikumalt küsimusi, mis on seotud kõnealuste meetmete rakendamise tehniliste aspektidega.

HEAUSKSETE REISIJATE PIIRIÜLETUSE LIHTSUSTAMINE

- Kolmanda riigi madala riskiteguriga reisijatele, nii neile, kellelt nõutakse viisat, kui ka neile, kellelt seda ei nõuta, võiks pakkuda vabatahtlikkuse alusel eelnevat julgeolekukontrolli, mille eesmärk on anda neile registreeritud reisija staatus.

- ELi piirile saabudes võiks registreeritud reisijate suhtes kohaldada lihtsustatud ja automatiseeritud kontrolli.

Kehtivat õiguslikku raamistikku, millega reguleeritakse kolmanda riigi kodanike kontrolli välispiiril, võiks muuta, et näha reisijate teatavate kategooriate puhul, kellele on antud registreeritud reisija staatus, ette kontrolli lõdvendamine. Sellise staatuse taotlejate suhtes võiks teha eelneva julgeolekukontrolli, mille kriteeriumid oleksid kindlaks määratud selliselt, et see kompenseeriks lõdvendatud kontrolli piiril. Piiril säilitatav kontrolli võiks kindlaks määrata selliselt, et see võimaldaks kasutada automatiseeritud väravaid.

Seega tooks registreeritud reisija staatuse andmine ning sellisele isikule automatiseeritud kontrolli pakkumine kaasa teatavatele riiki sisenemise tingimustele (riigis viibimise eesmärk, elatusvahendid, ohu puudumine avalikule korrale) vastamise kontrolli kaotamise piiril. Isikutele võiks anda registreeritud reisija staatuse pärast asjakohast julgeolekukontrolli, mis põhineb ühtsetel kontrollikriteeriumidel. Need võiksid sisaldada vähemalt usaldusväärseid andmeid varasemate reiside kohta (isik ei tohiks olla varem ületanud ELis lubatud viibimise aega), tõendeid piisavate elatusvahendite kohta ning biomeetrilise passi olemasolu. Kaaluda võiks lisakriteeriumide kehtestamist ning registreeritud reisija staatuse andmise tingimused nende suhtes, kellelt nõutakse viisat, võiks ühtlustada tingimustega, mida kohaldatakse mitmekordse viisa andmisel.

Kolmanda riigi kodanikel võiks olla võimalus taotleda registreeritud reisija staatust igas liikmesriigis. Taotlusmenetlus võiks toimuda konsulaatides või tulevastes ühistes taotluskeskustes.

Kasutada võiks samu biomeetrilisi tunnuseid (näokujutis ja sõrmejäljed), mida kasutatakse viisaomanike puhul, et oleks võimalik kasutada sama infrastruktuuri ja samu seadmeid. Liikmesriigid hakkaksid omavahel jagama teavet registreeritud reisija staatust omavate isikute kohta, sest selliste isikute suhtes tuleks Schengeni ala välispiiri mis tahes piiripunktis, mille kaudu nad otsustavad Schengeni alale siseneda, kohaldada lihtsustatud kontrolli.

Lisaks kriteeriumide kaotamisele, et lubada registreeritud reisijate suhtes kohaldada piiril lihtsustatud kontrolli, võimaldaks automatiseeritud väravate kasutuselevõtt piiridel tuvastada reisija isikusamasuse automatiseeritult ilma piirivalvurite sekkumiseta. Masin loeks biomeetrilisi andmeid, mis sisalduvad reisidokumendis või mida hoitakse süsteemis või andmebaasis, ning võrdleks neid reisija biomeetriliste andmetega.

Lisaks muudele positiivsetele aspektidele, nagu reisijate rahulolu ja sümboolne mõju, mida avaldab ELi näitamine maailmale avatuna, võiks automatiseeritud kontroll piiridel märkimisväärselt parandada kulutasuvust, kuna väiksem hulk piirivalvureid jõuaks piiridel tegeleda suurema hulga reisijatega, vähendades seega liikmesriigi üldkulu reisijatevoo pideva suurenemise taustal. Üks piirivalvur peaks suutma jälgida kuni kümmet töötavat automatiseeritud väravat. Heausksete reisijate jaoks piiridel kavandatud automatiseeritud kontrolli oluline eelis oleks ajasääst välispiiri ületamisel ning selline kontroll võimaldaks piirivalvel koondada oma vahendid rohkem tähelepanu nõudvatele kolmanda riigi kodanike rühmadele, parandades selle kaudu üldist turvalisust piiril.

Otsuse piiripunktide kohta, kus võetakse kasutusele piiriületust lihtsustavad meetmed, peaks tegema iga liikmesriik vastavalt reisijatevoole ning piiriliikluse tingimustele. Praktikas võiks luua piiripunktis, kus kasutatakse automatiseeritud piiriväravaid, ühe lisakoridori.

Automatiseeritud väravate kasutamine ELi kodanike puhul

Tuleks märkida, et ka ELi kodanikud ja teised ühenduse vaba liikumise õigust omavad isikud[12] saaksid kasutada välispiiri ületamisel automatiseeritud väravaid. Selle kategooria reisijate suhtes kohaldatakse nii riiki sisenemisel kui ka riigist lahkumisel minimaalset kontrolli, mille raames kontrollitakse isiku reisidokumenti, et tuvastada tema isikusamasus. Kehtiva õigusliku raamistiku kohaselt saab seega ELi kodanike puhul, kellel on juba praegu e-pass, kontrolli piiril automatiseerida. Kolmanda riigi kodanike jaoks kavandatud automatiseeritud värava süsteemi saaksid kasutada ka välispiiri ületavad ELi kodanikud, kelle suhtes kohaldataks sama kontrollimenetlust, välja arvatud selles osas, et vastavalt Schengeni piirieeskirjadele[13] võib nende puhul SISist ja riiklikest andmebaasidest teha ainult pistelist kontrolli.

Liikmesriigid annavad alates augustist 2006 välja biomeetrilisi passe[14], mis sisaldavad kasutaja digitaliseeritud näokujutist, ja alates 28. juunist 2009 hakkavad välja andma passe, mis sisaldavad ka kasutaja sõrmejälgi[15]. Biomeetriliste andmete kasutuselevõtu passides võiks ühe biomeetrilise tunnuse osas viia lõpule hiljemalt aastaks 2016 ning kahe tunnuse osas aastaks 2019 (eeldades, et passi maksimaalne kehtivusaeg on 10 aastat). Alates sellest ajast hakkaks automatiseeritud piiriületus tooma kasu kõigile ELi kodanikele, tingimusel et liikmesriigid on selle laialdaselt kasutusse võtnud. Biomeetrilisele passile tugineva ELi kodanike automatiseeritud piiriületuse korral kasutaks samu automatiseeritud väravaid, mida kolmanda riigi kodanike puhul, kellel on registreeritud reisija staatus.

Biomeetriliste passide täieliku kasutuselevõtu ettevalmistusajal võimaldab kehtiv õiguslik raamistik võtta liikmesriikidel kasutusele vabatahtlikul registreerimisel põhinevad lahendused, tingimusel et registreerimise kriteeriumid vastavad piiridel tehtava minimaalse kontrolli kriteeriumidele ja et sellised lahendused kehtivad kõigi ühenduse vaba liikumise õigust omavate isikute suhtes. Sellised lahendused peaksid olema ELis koostalitlusvõimelised, põhinedes ühistel, kindlaks määratud tehnilistel standarditel, millega toetatakse piiril toimuva automatiseeritud kontrolli laialdast ja ühtset kasutamist. Koostalitlusvõimelise lahenduse kasutuselevõttu liikmesriigi poolt võiks edendada Euroopa välispiirifondi rahalise toetuse kaudu.

SÜSTEEM, MILLE ABIL REGISTREERITAKSE KOLMANDA RIIGI KODANIKE RIIKI SISENEMINE JA RIIGIST LAHKUMINE

- Riiki lubatust kauemaks jäänud isikute tuvastamiseks võiks piiridel võtta kasutusele kolmanda riigi kodanike (nii nende, kellelt nõutakse viisat, kui ka nende, kellelt seda ei nõuta) riiki sisenemise ja riigist lahkumise aja ja koha automaatse registreerimise.

- Kui isiku lubatud ELis viibimise aeg on lõppenud, kuid andmed isiku riigist lahkumise kohta puuduvad, saaks saata hoiatusteate, mis on kättesaadav riiklikele ametiasutustele.

Riiki sisenemise ja riigist lahkumise süsteemi võiks kohaldada kolmanda riigi kodanike suhtes, kellele on antud lühiajalise riigis viibimise (kuni kolm kuud) luba, hõlmates nii neid kodanikke, kellelt nõutakse viisat, kui ka neid, kellelt seda ei nõuta. Süsteem võiks hõlmata nii teabe salvestamist riiki sisenemise aja ja koha ning lubatud riigis viibimise kestuse kohta kui ka automatiseeritud hoiatusteate edastamist otse pädevatele ametiasutustele, kui isik jääb riiki lubatust kauemaks või kui ta lahkub EList. Erandjuhtudel (näiteks riikliku viisa andmine lennu tühistamise, haigestumise vms korral või muul põhjendatud juhul) või seoses isiku staatuse muutumisega (näiteks elamisloa pikendamine) peaksid otsuse tegemise eest vastutavad ametiasutused ajakohastama süsteemis oleva teabe.

Hoiatusteatega edastatav teave :

- võimaldaks riiklikel ametiasutustel tuvastada riiki lubatust kauemaks jäänud isikud ning võtta asjakohaseid meetmeid;

- takistaks kolmanda riigi kodanikel jääda riiki lubatust kauemaks;

- võimaldaks analüüsida riiki lubatust kauemaks jäämise struktuuri (näiteks marsruut, pettusliku sissetulekuallikad, päritoluriik ja reisimise põhjused) edasiste meetmete võtmise eesmärgil ning sisaldaks andmeid rändevoogude ja riiki lubatust kauemaks jäänud isikute kohta, mida saab kasutada viisapoliitika väljatöötamiseks.

Kõik kolmanda riigi kodanikud, kellelt nõutakse viisat, võiksid viisa taotlemisel liikmesriigi konsulaaresinduses anda viisainfosüsteemi oma biomeetrilised andmed. Piiripunktid saaks varustada seadmetega, mis võimaldaksid biomeetriliste andmete alusel kontrollida viisaomaniku isikusamasust. Selleks et saada sellistest investeeringutest täielikku kasu ning minimeerida mõju kontrollile piiril oleks mõistlik oodata enne riiki sisenemise ja riigist lahkumise süsteemi praktikas rakendamist ära viisainfosüsteemi täielik ja edukas kasutuselevõtt kõigis konsulaaresindustes ja piiripunktides.

Kolmanda riigi kodanike suhtes, kellelt ei nõuta viisat, võiks piiril kohaldada samasuguseid kontrollimenetlusi nagu viisaomanike suhtes, kasutades selleks samu biomeetrilisi seadmeid. Esmakordsel riiki sisenemisel tuleks sellistelt isikutelt koguda biomeetrilised andmed, et hiljem riigist lahkumisel või Schengeni alal oleks võimalik teha biomeetrilisi kontrolle. Selline andmete töötlemine võib muuta reisijatevoo haldamise, eelkõige maismaapiiri teatavates piiripunktides, keeruliseks.

Riiki sisenemise ja riigist lahkumise süsteemi kasutuselevõtust tingitud ooteaja ja järjekordade pikenemise saaks hüvitada automatiseeritud piiriületuse abil saavutatava reisijatevoo parema haldamisega. Registreeritud reisijad tuleks riiki sisenemise ja riigist lahkumise süsteemi salvestatavate biomeetriliste andmete andmisest esmakordsel riiki sisenemisel vabastada, sest riiki sisenemise ja riigist lahkumise kuupäevade registreerimine sisaldub selliste reisijate suhtes piiril tehtavas automatiseeritud kontrollis.

Tuleks kaaluda, kas kolmanda riigi kodanike riiki sisenemist ja riigist lahkumist käsitlevate andmete ning nende biomeetriliste andmete hoidmiseks on vaja eraldi süsteemi. Uus süsteem võiks kasutada SIS II ja viisainfosüsteemi tehnilist platvormi, kasutades seega ära sünergia biomeetriliste tunnuste tuvastamise süsteemiga, mida praegu arendatakse ning mis võiks saada ühiseks aluseks riiki sisenemise ja riigist lahkumise süsteemile, viisainfosüsteemile ja SIS II-le. Komisjon esitab ka lahenduste üksikasjalikuma tehnilise analüüsi, sealhulgas hinnangu, kas viisainfosüsteemi saaks laiendada selliste kolmanda riigi kodanike riiki sisenemist ja riigist lahkumist käsitlevate andmete hoidmiseks, kellelt nõutakse viisat, ning arvamuse, kas registreeritud reisija programmi jaoks on vaja eraldi süsteemi.

Euroopa välispiirifond katab sarnaselt investeeringutega, mida tehakse praegu seoses SISi ja viisainfosüsteemi rakendamisega, ka liikmesriikide kulud, mis seonduvad piiripunktide varustamiseks vajalike investeeringutega. Prognoosid on esitatud lisatud mõjuhinnangus ning neid analüüsitakse üksikasjalikult komisjoni talituste edaspidises töödokumendis. Kolmandatele riikidele ei peaks riiki sisenemise ja riigist lahkumise süsteemi ning registreeritud reisija programmi rakendamisega tekkima mingeid kulusid.

REISILOA ELEKTROONILINE SÜSTEEM (ESTA)

Komisjon analüüsib võimalust võtta kasutusele reisiloa elektrooniline süsteem . Sellist süsteemi kohaldataks kolmanda riigi kodanike suhtes, kellelt ei nõuta viisat. Neil palutaks enne reisimist teha elektrooniline avaldus, milles esitatakse andmed reisija tuvastamiseks ning täpsustatakse passi ja reisiga seonduvaid üksikasju. Andmeid saaks kasutada selleks, et kontrollida, kas isik täidab enne reisi algust ELi sisenemise tingimusi, kohaldades tema suhtes lõdvemat ja lihtsamat menetlust kui viisamenetlus. Komisjon kavatseb algatada 2008. aastal uuringu, milles analüüsitakse sellise süsteemi teostatavust, praktilist mõju ja üldmõju.

ANDMEKAITSEALASED KÜSIMUSED

Süsteemid peavad vastama ELi andmekaitse eeskirjadele, sealhulgas vajaduse, proportsionaalsuse, eesmärgi piiritlemise ning andmete kvaliteedi nõuetele. Eelkõige tuleb jälgida seda, et oleks tagatud täielik vastavus direktiivi 95/46/EÜ konfidentsiaalsust ja turvalisust käsitlevates artiklites 16 ja 17 sätestatud nõuetele ning määrusega (EÜ) nr 45/2001 kehtestatud võrgu turvalisuse ja konfidentsiaalsusega seotud nõuetele.

Viisainfosüsteemi andmekaitset käsitlevad eeskirjad ning praegune olukord, sealhulgas andmete säilitamine ainult viis aastat, tunduvad olevat asjakohased.

Riiki sisenemise ja riigist lahkumise süsteemis olevaid andmeid kasutaksid sisserändega tegelevad pädevad asutused. Isikutel peaks olema õigus pääseda juurde oma andmetele, mida süsteemis säilitatakse, samuti õigus vaidlustada nende õigsus ja neid muuta, nagu see on sätestatud ühenduse ja riiklikes õigusaktides. Ette tuleks näha sätted edasikaebemehhanismi kohta olukorras, kus kolmanda riigi kodanik on sunnitud jääma riiki lubatust kauemaks.

Komisjoni algatatavas uuringus võimaliku elektroonilise reisiloa kohta analüüsitakse ka sellise süsteemiga kaasnevaid andmekaitsealaseid küsimusi.

KOKKUVÕTE

Võttes arvesse edusamme, mida on tehtud viisainfosüsteemi käsitlevate küsimuste kokkuleppimisel ja selle süsteemi käivitamisel, peaks EL neid saavutusi kajastades kaaluma kokku leppimist vajalikes parameetrites, et luua riiki sisenemise ja riigist lahkumise süsteem kõigi kolmanda riigi kodanike jaoks, kellele on antud lühiajalise riigis viibimise luba. Kui arutelu tulemusena lepitakse kokku sellise süsteemi loomises, võiks see alustada tööd 2015. aastal ning selleks tuleks esitada järgmised ettepanekud:

- muuta Schengeni piirieeskirju, et tagada riiki sisenemise ja riigist lahkumise kuupäevade registreerimise korrapärasus kõigis välispiiri piiripunktides ning et biomeetriliste andmete registreerimine piiril muutuks kolmanda riigi kodanike jaoks, kellelt ei nõuta viisat, riiki sisenemise tingimuseks. Kui nähakse ette registreeritud reisija staatus, peaksid piirieeskirjad võimaldama selliste reisijate suhtes teostada piiril lihtsustatud kontrolli;

- otsus, millega luuakse uus riiki sisenemise ja riigist lahkumise süsteem, mille abil registreeritakse kolmanda riigi kodanike riiki sisenemist ja riigist lahkumist käsitlevaid andmeid ning kus hoitakse selliste kodanike isiku- ja biomeetrilisi andmeid. See süsteem võiks tugineda viisainfosüsteemi ja SIS II tehnilisele platvormile.

Liikmesriigid võiksid hinnata ka vajadust kasutada ELi kodanike puhul automatiseeritud kontrolli süsteemi piiril , mis põhineb e-passil või riiklikul lahendusel. Arutelu e-passe mittekasutavate riiklike lahenduste koostalitlusvõimet tagavate tehniliste standardite väljatöötamise kohta peaks toimuma asjakohastel foorumitel. Laiemas plaanis võiks kaaluda selliste ülemaailmsete standardite väljatöötamist, mille eesmärk on kooskõlastada andmete registreerimine, nõuetele vastamine ning kõnealuste lahenduste tehniline koostalitlusvõime rahvusvahelisel tasandil.

Komisjon annab Euroopa Parlamendile ja nõukogule elektroonilise reisiloa süsteemi käsitleva uuringu tulemustest aru 2009. aasta jooksul.

Komisjon kutsub seega Euroopa Parlamenti ja nõukogu osalema arutelus nii ELi integreeritud piirihalduse tulevase üldise ülesehituse kui ka süsteemide kasutamise üle, pidades silmas turvalisuse suurendamist ja reisimise lihtsustamist. Nimetatud arutelu alusel jätkab komisjon nende süsteemide edasiarendamise, sealhulgas vajalike seadusandlike ettepanekute esitamise hindamist.

[1] Maailma Turismiorganisatsioon: Vision 2020, 4. köide, lk 48. Mõiste „turism” hõlmab ka reisimist kutsekvalifikatsioonide ja tervise edendamise eesmärgil.

[2] Määrus (EÜ) nr 562/2006.

[3] Määrus (EÜ) nr 1931/2006.

[4] Määrus (EÜ) nr 2007/2004.

[5] Venemaa, Ukraina, Serbia, Montenegro, Albaania, Bosnia ja Hertsegoviina, endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik ning Moldova.

[6] Määrus (EÜ) nr 539/2001.

[7] Direktiiv 2004/82/EÜ.

[8] ELT L 105, 13.4.2006, lk 1.

[9] KOM(2007) 654.

[10] Vrd mõjuhinnangus esitatud hinnangulised arvud.

[11] Komisjon kirjeldas riiki sisenemise ja riigist lahkumise süsteemi loomist ning lihtsustatud piiriületusskeemi kasutuselevõttu võimalike arengutena 24. novembri 2005. aasta teatises justiits- ja siseküsimuste valdkonna Euroopa andmebaaside suurema tõhususe, tugevdatud koostalitusvõime ja koostoime kohta - KOM(2005) 597, 24.11.2005. - aasta teatises kolmandate riikide kodanike ebaseadusliku sisserände vastase võitluse poliitiliste prioriteetide kohta - KOM(2006) 402, 19.7.2006.

[12] ELi kodanike pereliikmed, muud EMP ja Šveitsi kodanikud, sealhulgas pereliikmed.

[13] Portugalis praegu kasutusel olev süsteem RAPID on üks näide sellisest süsteemist.

[14] Nõukogu määrus (EÜ) nr 2252/2004, 13. detsember 2004, liikmesriikide poolt väljastatud passide ja reisidokumentide turvaelementide ja biomeetria standardite kohta.

[15] Komisjoni 28. juuni 2006. aasta otsus K(2006) 2909.