52006DC0021

[pic] | EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON |

Brüssel 25.1.2006

KOM(2006) 21 lõplik

KOMISJONI TEATIS NÕUKOGULE JA EUROOPA PARLAMENDILE

TOIDUAINETEGA KINDLUSTAMISE TEEMASTRATEEGIAToiduainetega kindlustamise tegevuskava toetamine aastatuhande arengueesmärkide saavutamiseks

SISUKORD

1. Sissejuhatus 3

2. Taust 4

2.1. Teema analüüs 4

2.2. Olemasolev poliitiline raamistik 5

2.3. Mineviku kogemused ja õppetunnid 6

2.4. Teemapõhise lähenemise põhjendus 6

3. Teemaprogramm 7

3.1. Kohaldamisala (sealhulgas geograafiline) 7

3.2. Programmitöö põhimõtted 7

3.3. Eesmärgid 9

3.4. Strateegilised prioriteedid 9

3.5. Strateegilised prioriteedid rahvusvaheliste avalike hüvede pakkumise ja ülemaailmsete programmide rahastamise toetuseks 9

3.5.1. Rahvusvahelised avalikud hüved 9

3.5.2. Ülemaailmsed (ja kontinenti hõlmavad) programmid 9

3.5.3. Ülemaailmse toiduainetega kindlustamise tegevuskava tutvustamine ja täitmise edendamine 10

3.6. Toiduainetega kindlustamine erandlikes olukordades: üleminekuriikides ja ebastabiilsetes riikides 10

3.7. Uuenduslike tegevuspõhimõtete ja strateegiate edendamine 11

3.8. Kasusaajad 12

3.9. Teemaprogrammi koostööpartnerid 12

ANNEXES Error! Bookmark not defined.

KOMISJONI TEATIS NÕUKOGULE JA EUROOPA PARLAMENDILE

TOIDUAINETEGA KINDLUSTAMISE TEEMASTRATEEGIA Toiduainetega kindlustamise tegevuskava toetamine aastatuhande arengueesmärkide saavutamiseks

1. Sissejuhatus

Püüdes muuta ühenduse välistegevust reguleerivat õiguslikku raamistikku lihtsamaks ja arusaadavamaks, on Euroopa Komisjon esitanud 2007.–2013. aasta finantsperspektiivi alusel kuus uut rahastamisvahendit. Kolm neist (humanitaarabi, stabiilsusabi ja makromajandusliku finantsabi vahendid) on horisontaalse iseloomuga ja on mõeldud reageerimiseks konkreetsetele vajadustele ja olukordadele. Ülejäänud kolm (liitumiseelse abi, Euroopa naabrus- ja partnerluspoliitika toetamise ning arengu- ja majanduskoostöö vahendid) on mõeldud poliitika elluviimiseks erinevates valdkondades ja nende geograafiline kohaldamisala on kindlaks määratud. Tulevikus moodustavad need vahendid õigusliku aluse ühenduse kulutustele, mis tehakse väliskoostööprogrammide, sealhulgas asjakohaste teemaprogrammide toetamiseks, ning muu hulgas asendatakse nendega senised teemaprogramme käsitlevad eeskirjad.

Üks seitsmest komisjoni määratletud teemaprogrammist[1] on toiduainetega kindlustamise teemaprogramm. Selle õiguslikuks aluseks saavad arengukoostöö ja majanduskoostöö rahastamisvahend ning Euroopa naabrus- ja partnerlusvahend. Vastavalt komisjoni teatisele eelseisva finantsperspektiivi 2007–2013 alusel antava välisabi vahendite kohta [KOM(2004) 626] koondatakse kogu humanitaarse suunitlusega toiduabi humanitaarabi rahastamisvahendi alla, mitte ei käsitleta seda eraldi rahastatava teemana.

Nende ettepanekute kohaselt annavad teemaprogrammid olulist lisaväärtust ja hõlmavad tegevusi, mis on täienduseks geograafilistele programmidele, mis jäävad ühenduse koostööl kolmandate riikidega endiselt põhiraamistikuks.

Komisjon on võtnud endale kohustuse alustada Euroopa Parlamendi ja nõukoguga kummalegi institutsioonile edastatud ametlike teatiste alusel arutelu iga teemaprogrammi kohaldamisala, eesmärkide ja prioriteetide kohta. Selle protsessi tulemuseks on poliitikasuunised programmide koostamise järgmisteks etappideks, eelkõige välistegevuse temaatiliste strateegiadokumentide jaoks, mis tuleb välja töötada kooskõlas eelnimetatud vahenditega.

2. TAUST

2.1. TEEMA ANALÜÜS

Tegelemine toiduainetega kindlustamatuse[2] probleemiga, mis on talletatud ka esimeses aastatuhande arengueesmärgis (vähendada ajavahemikul 1990–2015 nälga kannatavate inimeste arvu poole võrra), on igati õigustatud. Praeguste hinnangute kohaselt on arengumaades 815 miljonit inimest toiduga „krooniliselt” alakindlustatud; lisaks ohustab veel 5–10% rahvastikust „akuutne” toidupuudus looduskatastroofide või inimese põhjustatud kriiside tagajärjel. Vaatamata nälja vähendamisel üleilmselt saavutatud edule on edusammud aastatuhande esimese arengueesmärgi suunas seni raskesti hinnatav Saharast lõuna poole jäävas Aafrikas, kus püsivale toiduainetega kindlustamatusele lisandub pidev poliitiline ebastabiilsus.

Toiduainetega kindlustamatuse ja konfliktide, halva valitsemistava ja HIV/AIDSi pandeemia omavaheline seotus Aafrikas kujutab endast sealsete valitsuste, abiandjate ja samuti kodanikuühiskonna jaoks väga tõsist väljakutset. Korraliku toidu tagamine on suur probleem nagu tõendab „varjatud nälja“ (st vitamiinide ja mineraalide puudus toiduvalikus) globaalne ulatus. Tarbitava toidu kvaliteeti mõjutavad paljud asjaolud, sealhulgas toidu jaotamine peres, väikelaste toitmisharjumused, toiduvalmistamise viis ning toidu kvaliteet ja ohutus, vesi ja hügieen. Olukorda, kus valitseb toiduainetega kindlustamatus, halvendavad tavaliselt veelgi halb keskkonnaseisund, kehvad tootmissüsteemid, halvasti toimivad turud ja piiratud inimsuutlikkus, millele lisandub ebavõrdne õigus ,toidule soo, vanuse ja rahvuse alusel. On tõendeid selle kohta, et nälga esineb ülekaalukalt maapiirkondades, kus on valdavaks toiduainete majanduslik ja füüsiline kättesaamatus. Seoses kasvava vaesusega linnaelanike seas suureneb toiduainetega kindlustamatus ka linnades ja seda ei tohi tähelepanuta jätta.

Toiduainetega kindlustamatust, mis on ühtlasi nii absoluutse vaesuse põhjus kui ka tagajärg, ei tunnustata piisavalt arengueesmärgina või majandusliku ja sotsiaalse arengu näitajana. Tihti seostatakse seda kitsalt lühiajaliste meetmetega nagu toiduabi andmine või toiduainete tarnimise suurendamine, võtmata arvesse selle mitmemõõtmelist iseloomu. Eesmärgina pole see piisavalt integreeritud riikide pikaajalistesse arengustrateegiatesse. Positiivsena võib märkida, et n-ö teise põlvkonda kuuluvates vaesuse vähendamise strateegiates on toiduainetega kindlustamist rohkem arvesse võetud, kuivõrd valitsused on hakanud asjakohaste riiklike strateegiate ja programmide koostamise olulisusest paremini aru saama.

Viimastel aastatel on ilmnenud, et põhiraskused toiduainetega kindlustamise eesmärkide täitmisel tekivad kriisiolukordades, eriti keerukate ja pikaleveninud kriiside korral, ning poliitilise ebastabiilsuse puhul ja üleminekuriikides. Üldpilt puudulikust toiduainetega kindlustatusest maailmas osutab paljudele haavatavatele ja nõrkadele riikidele, kellel puudub nii võime kui ka institutsiooniline raamistik pikaajaliste strateegiate elluviimiseks kriisiolukorra tekkimisel. 2005. aastal valitses raske toidupuudus 43 riigis, millest 23 asub Aafrikas ja ülejäänud Aasias ja Ladina-Ameerikas. Probleemi ulatus ja korduvus nõuavad uut pikaajalist struktuurset lähenemist, et võidelda toiduainetega kindlustamatuse algpõhjustega.

2.2. Olemasolev poliitiline raamistik

EÜ meetmeid võitluses näljaga suunab endiselt 1996. aastal nõukogu määrusega (EÜ) nr 1292/96 kehtestatud EÜ toiduainetega kindlustamise poliitika. Poliitika on arenenud lihtsast toiduabi andmisest laiapõhjaliste toiduga kindlustamise strateegiate toetamiseks riiklikul, piirkondlikul ja üleilmsel tasandil, kusjuures toiduabi on nüüd eraldiseisev meede, mida rakendatakse vaid hädaolukordades.

EÜ on toiduainetega kindlustamisel rahvusvaheliselt juhtiv abiandja (alates 1996. aastast on toiduainetega kindlustamise eelarverealt eraldatud 4,9 miljardit eurot, st aastas keskmiselt 500 miljonit eurot), kes annab abi riikides toimuvate muutuste eri etappidel i) kriisi-/kriisijärgses olukorras olevatele riikidele, ii) pideva toiduainete puuduse käes kannatavatele riikidele ja iii) üleminekumajandusega riikidele. EÜ osaleb aktiivselt ka rahvusvahelises poliitilises debatis, näiteks kaubanduse ja toiduabi kohta (WTO, toiduabi konventsioon, FAO ülejääkide realiseerimise allkomitee) ja on juhtiv abiandja põllumajandusuuringute valdkonnas nii üleilmsel (rahvusvaheliste põllumajandusuuringute konsultatiivgrupp – CGIAR) kui ka piirkondlikul (eelkõige Aafrikas) ja riikide tasandil.

EÜ poliitikas rõhutatakse, et keskne roll kestva toiduainetega kindlustatuse saavutamisel on riiklikel ja riigi poolt vaesuse vähendamiseks välja töötatud strateegiatel. Samuti rõhutatakse vajadust suunata võitluses vaesusega esmase prioriteedina jõupingutused nälja vähendamisele. Selles tunnistatakse ka, et toiduainetega kindlustatus võib olla väga habras ja isegi ajutine kriis võib valla päästa kroonilised toiduprobleemid, sest varud ammenduvad kiiresti ja elatise hankimise võimalused vähenevad.

2004. aastal kinnitas välishinnang toiduainetega kindlustamist käsitleva EÜ strateegilise raamistiku paikapidavust, mistõttu seda kohaldatakse ka käesoleva teemaprogrammi puhul: selles nenditakse, et toiduainetega kindlustatust on võimalik saavutada üksnes juhul, kui üheaegselt tegeletakse nii toiduainete olemasolu ja neile juurdepääsu, toidu kvaliteedi kui ka toidukriiside ennetamisega.

Laiemas arengupoliitika raamistikus on toiduainetega kindlustamine alates 2000. aasta arengupoliitika deklaratsiooni vastuvõtmisest olnud prioriteediks ja jääb selleks ka „Euroopa konsensuses arengupoliitikas” [KOM(2005) 311], mille komisjon võttis vastu 2005. aasta juulis ja nõukogu kiitis heaks sama aasta novembris.

ELi Aafrika strateegias [KOM(2005) 489], mille komisjon ja nõukogu hiljuti heaks kiitsid, korratakse taas, kui olulised on jõupingutused toiduainetega kindlustatuse parandamiseks sellel mandril, kusjuures neid tuleks vaadelda osana vaeste olukorra parandamisest ja põllumajanduslikust arengust, ning rõhutatakse põllumajandusuuringute tähtsust.

Üleminekul hädaabilt (humanitaarabi etapp) arenguabile nähakse EÜ abi laiemas majanduslikus, sotsiaalses ja poliitilises kontekstis ning see on EÜ teatises „Erakordse abi, rehabilitatsiooni ja arengu ühendamine (EARA)“[3] määratletud järgmiselt: „Taastamisprogrammid, millele hädaabilt järkjärgult üle minnakse, et stabiliseerida majanduslik ja sotsiaalne olukord ja hõlbustada siirdumist keskpikkade ja pikaajaliste arengustrateegiate elluviimisele”.

2.3. Mineviku kogemused ja õppetunnid

Lisaks EÜ poliitika õigsuse kinnitamisele rõhutati toiduainetega kindlustamise EÜ poliitikale ja eelarvereale antud hiljutises välishinnangus selle poliitika selget lisaväärtust võrreldes teiste abiandjatega, mida võimaldab keskendumine EARAle, mitme osalejaga partnerlustele ning erinevate teostamisvahendite kombineerimisele. Hinnangus nimetati ka täiustamist vajavad valdkonnad, mida käsitletakse käesolevas teemaprogrammis:

- EARA: süsteemsem lähenemine EARAle võib aidata toiduainetega kindlustamatuse dünaamilisele ja mitmemõõtmelisele olemusele tõhusamalt reageerida.

- Tähelepanu vaesusele: toiduainetega kindlustatuse parem integreerimine vaesuse vähendamise strateegiadokumentidesse ja EÜ riigistrateegia dokumentidesse.

- Poliitika/strateegia väljatöötamine: rohkem dialoogi ja toetust valitsustele, et seada sisse pikaajaline poliitiline dialoog toiduainetega kindlustamise kohta.

- Poliitika sidusus: suurem sidusus riikide tasandil toiduainetega kindlustamise integreerimise kaudu EÜ riigistrateegia (ja piirkonnastrateegia) dokumentidesse.

2.4. Teemapõhise lähenemise põhjendus

EÜ strateegias nähakse ette toiduainetega kindlustamise eesmärkide integreerimine pikaajalistesse ja laiapõhjalistesse vaesuse vähendamise tegevuspõhimõtetesse ja strateegiatesse. Nii geograafilistel kui teemaprogrammidel on nende eesmärkide saavutamisel oluline roll.

Geograafilised programmid on põhivahendiks EÜ toiduainetega kindlustamise poliitika elluviimisel mis tahes maailma paigas, kus koostööraamistik vastava riigi valitsusega on olemas ja toimib. Tulevaste eraldiste tegemisel riikidele geograafilistest vahenditest võetakse hoolikalt arvesse riigi toiduainetega kindlustatuse taset. Toiduainetega alakindlustatud riikides võidakse teemaprogrammi raames toetada poliitika väljatöötamist tagamaks, et strateegiline lähenemine toiduainetega kindlustamisele oleks kajastatud riiklikes vaesuse vähendamise strateegiates.

Inimelude päästmiseks/kaitsmiseks humanitaarabi vajavates kriisiriikides antakse abi humanitaarabi rahastamisvahendi kaudu. Kooskõlastatult komisjoni asjaomaste talitustega kasutatakse teemaprogrammi vajadusel sellistes olukordades hädaabi lõppedes, et eritähelepanu pööramisega toiduainetega kindlustamisele hõlbustada taastumist ja vähendada haavatavust.

Üleminekuolukorra seisukohast õigustavad paljud arengustsenaariumid just temaatilist, mitte geograafilist lähenemisviisi. Need võib rühmitada kolme suurde kategooriasse:

- olukorrad ja riigid, kus erinevate prioriteetide tõttu võib partnervalitsustega kokkuleppimine toiduainetega kindlustamise meetmete suhtes raskeks osutuda. Näiteks võib toiduainetega kindlustamatus olla eriti suureks probleemiks teatavates piirkondades (mille üle puudub riigil kontroll) või teatavate inimrühmade hulgas (riigisiseselt ümberasustatud isikud);

- riigid, kus koostöö on peatatud või puudub koostööraamistik (riigistrateegia dokument). Toimiva riigi puudumine tähendab, et kodanikuühiskonna ja mitmepoolsete organisatsioonide sekkumisel on suurem tähtsus (nt Somaalias);

- „unustatud kriisid”, mille korral võib olla raske luua koostööd valitsustega geograafiliste vahendite kaudu.

Lähtudes eespool öeldust on uue teemaprogrammi põhjenduseks vajadus tagada:

i) poliitika sidusus ja tegevuse katkematus kogu EARA protsessi jooksul, ii) erinevatel geograafilistel tasanditel võetud abimeetmete vastastikune täiendavus üleilmsete/kogu mandrile oluliste küsimuste käsitlemise ja uuenduslike lähenemisviiside edendamise kaudu ning iii) arengukoostöö partnerite tegevuse koordineerimine, ühtlustamine ja kooskõlastamine toiduainetega kindlustamise tegevuskava seisukohast.

3. TEEMAPROGRAMM

3.1. Kohaldamisala (sealhulgas geograafiline)

Vastavalt teatisele „Välistegevus temaatiliste programmide raames tulevase 2007.–2013. aasta finantsperspektiivi alusel” [KOM(2005) 324] kavandab komisjon teemaprogrammi, mis võiks i) toetada rahvusvaheliste avalike hüvede pakkumist, millega antakse otsene panus toiduainetega kindlustatusse, ja ülemaailmsete programmide rahastamist, ii) tegeleda toiduainetega kindlustatusega riikides ja piirkondades, kus puudub valitsus või valitsus ei kontrolli kõiki riigi osi või kus strateegiline raamistik ei toimi, ja iii) edendada toiduainetega kindlustamisel uuenduslikke tegevuspõhimõtteid ja strateegiaid.

Programmi kohaldamisala on eri komponentide puhul erinev:

- esimene komponent on üleilmne ja selles keskendutakse seega mandritele, piirkondadevahelisele ja piirkondlikule tasandile, kusjuures erilist tähelepanu pööratakse Aafrikale ja muudele piirkondadele, mis võivad olla toiduainetega halvasti kindlustatud;

- programmi teist komponenti rakendatakse peamiselt riigi ja kohalikul tasandil, et vajadusel täiendada geograafilist vahendit;

- kolmanda komponendiga toetatakse uuenduslikke tegevuspõhimõtteid, strateegiaid ja lähenemisviise olenemata geograafilisest tasandist, mis võib seega olla üleilmne, piirkondlik, riiklik või kohalik.

3.2. Programmitöö põhimõtted

Teemaprogrammis järgitakse järgmisi põhimõtteid:

- Lähimuse põhimõte: välja arvatud pikaajalise struktuuriabi korral, mida rahastatakse geograafiliste programmide kaudu (koostatud riigi-, piirkonnastrateegia dokumentide põhjal) ja mis toetab üleminekumeetmeid kooskõlas jaotises 2.4 esitatud põhjendusega. Programmiga võidakse toetada piirkondlikke, riiklikke ja kohalikke uuenduslikke katselise iseloomuga projekte, mille eesmärgiks on uute lähenemisviiside ja meetmete testimine.

- Piisava paindlikkusega reageerimine kiiresti muutuvale keskkonnale, nagu on vaja kriisijärgsetes olukordades, mida käsitletakse teise komponendi raames. Selleks võib vaja olla teha kohandusi abistamise ajakavas, rahastamismenetlustes, töövahendite ja koostööpartnerite osas.

- Piirkondlike või kontinenti hõlmavate organisatsioonide omavastutuse ja rolli ning prioriteetide toetamine, kui see on toiduainetega kindlustatuse suhtes asjakohane, täiendavalt teistele partneritele ja meetmetele.

- Osaluspõhimõtte kohaldamise soodustamine, tugevdades strateegilise dialoogi teel partnerlust eelkõige arengumaade kodanikuühiskonna organisatsioonidega organiseeritud võrgustike ja kutseühingute kaudu.

- Sisemise ja välimise sidususe edendamine: i) programmitöö viimine vastavusse riigi- ja piirkonnastrateegia dokumentide programmitöö tsüklitega, ii) tihe koostöö komisjoni teiste talitustega EARA riigistrateegiate väljatöötamisel ja rakendamisel ning teemaprogrammi järkjärguline käivitamine ja lõpetamine, iii) poliitilise ja tegevusliku järjekindluse tagamine toiduainetega kindlustamise tegevuskava raames humanitaarabina võetavate toiduabimeetmete vahel, iv) ELi liikmesriikide kaasamine toiduainetega kindlustamise ELi tegevuskava edendamisse võimalikult varases etapis, v) välise sidususe ja täiendavuse edendamine kooskõlas Pariisi deklaratsiooniga arenguabi tulemuslikkuse kohta kohta. Seoses sellega kasutab teemaprogramm ÜRO agentuuride ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonide teadmisi ja kogemusi rahvusvahelise toiduainetega kindlustamise tegevuskava edendamisel ja rahvusvaheliste avalike hüvede pakkumisel.

- Jõupingutuste suunamine kõige haavatavamatele ja toiduainetega kõige vähem kindlustatud piirkondadele ja elanikerühmadele, lähtudes toiduainetega kindlustatuse hinnangutest ja tegevuse koordineerimisest teiste sidusrühmadega.

- Toetatavate meetmete jätkusuutlikkuse tagamine, sealhulgas nende mõju ühiskonnale, majandusele ja keskkonnale kohalikul ja piirkondlikul tasandil.

- Otsused nelja-aastast (2007–2010) ja järgnevalt veel kolme-aastast (2011–2013) ajavahemikku käsitlevate temaatiliste strateegiadokumentide (programmdokumentide) suhtes teeb komisjon, järgides komiteemenetlust.

- Selle mitmeaastase programmitöö alusel koostab komisjon iga-aastased tegevusprogrammid, milles määratakse kindlaks toetatavad prioriteetsed meetmed, konkreetsed eesmärgid, oodatavad tulemused ja soovituslikud summad.

- Programmi rakendatakse kooskõlas 2000. aasta välisabi juhtimise reformiga, mis näeb muuhulgas ette vajaduse korral haldusvastutuse üleandmise delegatsioonidele.

- Vahekokkuvõtte tegemiseks viiakse esimese kolme aasta (2007–2009) jooksul läbi välishindamine, et kasutada selle tulemusi teise temaatilise strateegiadokumendi (2011–2013) ettevalmistamisel. Aruanded edastatakse liikmesriikidele ja Euroopa Parlamendile ja arutatakse nendega läbi.

3.3. Eesmärgid

Kooskõlas ELi arengupoliitika ühisavaldusega on teemaprogrammi üldeesmärgiks edasiliikumine toiduainetega kindlustamise tegevuskava täitmisel ja aastatuhande esimese arengueesmärgi saavutamisele kaasaaitamine.

Programmi konkreetne eesmärk on EÜ toiduainetega kindlustamise poliitika mõju suurendamine – eelkõige kõige haavatavamate osas – tervikliku prioriteetide ja meetmete kogumi kaudu, mis on täienduseks riiklikele programmidele ja parandab nende sidusust.

3.4. Strateegilised prioriteedid [4]

Ulatuslike sise- ja väliskonsultatsioonide tulemusena on määratletud rida strateegilisi prioriteete. Lõplik otsus selle kohta, kuhu abi eelkõige suunatakse, tehakse lähtuvalt vajaduste üksikasjalikust hinnangust, mille viivad läbi asjaomased talitused nii peakontoris kui ka delegatsioonides.

3.5. Strateegilised prioriteedid rahvusvaheliste avalike hüvede pakkumise ja ülemaailmsete programmide rahastamise toetuseks

3.5.1. Rahvusvahelised avalikud hüved[5]

- Vajadustest lähtuvad ning vaeste olukorra parandamisele suunatud teadusuuringud ja tehnoloogiline innovatsioon, esmajärjekorras põllumajanduses (k.a karjakasvatus, metsandus ja kalandus/akvakultuurid), mille selge raskuspunkt on toiduainetega kindlustamisel. Toetuspakett hõlmab levitamist järgmistele tasanditele ja piirkonna/riigi teadusasutuste suutlikkuse tugevdamist.

- Satelliitfotode ja -andmete kasutamise ja levitamise toetamine.

- Suutlikkuse arendamine ja koolitus.

- K oostöövõrgustike loomine, mestimine teaduse ja tehnoloogia valdkonnas Põhja-Lõuna ja Lõuna-Lõuna teljel .

3.5.2. Ülemaailmsed (ja kontinenti hõlmavad) programmid

Ülemaailmsed programmid on vahendiks ühiste piirkonnaüleste lähenemisviiside väljatöötamisel konkreetsetes toiduainetega kindlustamisega seotud valdkondades. Prioriteedid hõlmavad järgmist:

- Toiduainetega kindlustamise info- ja varajase hoiatamise süsteemid , elatusvahendite seire. Ülemaailmsete programmide abil töötatakse välja, testitakse, ühtlustatakse ja levitatakse metoodikat ja töövahendeid ning toetatakse suutlikkuse ja institutsioonide arendamist piirkondlikul ja riiklikul tasandil.

- Toiduainetega kindlustamise strateegiad. Üleilmse programmi raames toetatakse valitsusi, kes tahavad välja töötada toiduainetega kindlustamise strateegiaid ja kavu, eelkõige riikides, kus toiduainetega kindlustamine ei ole valitud prioriteetseks abistamisvaldkonnaks. Teemaprogrammiga ei rahastata riiklikke toiduainetega kindlustamise programme. Neid toetatakse geograafilistest vahenditest.

- Toetus mandri või piirkonna toiduainetega kindlustamise programmidele valdkondades, mis on toiduainetega kindlustamisel eriti olulised nagu põllumajandus, kauplemine põllumajandustoodetega ja loodusvarade, sealhulgas metsa ja kalavarude säästev majandamine. Üleilmsed/mandrit hõlmavad ja piirkonnaprogrammid keskenduvad piirkonna või mandri organisatsioonide eelisvaldkondadele, suhtelisele eelisele ja lisaväärtusele ning täiendavad geograafilistest vahenditest antavat toetust, kui see on asjakohane.

- Kogenud poliitikaasjatundjate koostöövõrgustike loomine , mis poliitika/strateegia sõnastamisel ja elluviimisel on nii foorumiks kui koolitusvõimaluseks. Kodanikuühiskonna organisatsioonide, põllumajandustootjate ühenduste ja kutseliitude võrgustike loomine (nii Põhja-Lõuna kui Lõuna-Lõuna teljel), et edendada ülemaailmse toiduainetega kindlustamise tegevuskava täitmist.

3.5.3. Ülemaailmse toiduainetega kindlustamise tegevuskava tutvustamine ja täitmise edendamine

Komisjon jätkab toiduainetega kindlustatuse põhiküsimuste käsitlemist rahvusvahelistes aruteludes ning arengukoostöö partnerite ja abiandjate tegevuse ühtlustamist ja kooskõlastamist. Eriti oluline on tugevam partnerlus kodanikuühiskonna organisatsioonidega.

3.6. Toiduainetega kindlustamine erandlikes olukordades: üleminekuriikides ja ebastabiilsetes riikides

Uues „Euroopa konsensuses arengupoliitikas” on selgesti öeldud, et seoses toiduainetega kindlustamisega „pööratakse erilist tähelepanu üleminekuolukordadele”. Selgesõnaliselt on võetud kohustus „pöörata suuremat tähelepanu vaesematele riikidele, keerukatele partnerlustele ja nõrkadele ning ebaõnnestunud riikidele”[6], tunnistades sealjuures, et 30% kõige vaesematest ja toiduainetega kõige vähem kindlustatud inimestest elab nõrkades riikides.

Sihtriikides on programm vahendiks, mille abil tagatakse humanitaarabivahendi kaudu rahastatud tegevuste jätkumeetmete toimimine üleminekuperioodil, kuni hakatakse järkjärgult käivitama geograafilistesse arenguprogrammidesse kuuluvaid toiduainetega kindlustamise meetmeid. Sel üleminekuperioodil tagatakse programmi abil, et toiduainetega kindlustamise meetmed on suunatud õigele sihtrühmale ja viiakse läbi õigeaegselt. Programmi raames:

- koostatakse EARA riigistrateegiad , kusjuures erilist tähelepanu pööratakse toiduainetega kindlustamisele. Komisjoni tasandil juhib tööd komisjoni alaline talitustevaheline EARA töörühm, kes kontrollib käimasolevat programmi ja selle elluviimist. EARA nõuab paindlikkust ja vahendite kiiret eraldamist;

- täiustatakse meetmete järkjärgulise käivitamise ja lõpetamise faase: i) toetades toiduainetega kindlustamise alast teavet (vt 1. komponent), ii) töötades välja uuenduslikke lähenemisviise (vt 3. komponent), iii) täiustades käivitamis- ja lõpetamiskriteeriume ja kohaldades neid juhtumipõhiselt juba alates hädaabi kavandamisest, iv) edendades tugevat koordineerimist ja v) suurendades teadlikkust EARA lähenemisviisist ja töötades välja asjakohased meetodid.

Kui toidukriis hõlmab piirkonnas mitut riiki, tuleb riikide meetmeid täiendada piirkondlike meetmetega (nt seoses varajase hoiatamise süsteemide, piirkonna toiduainete turuga jne). Sellisel juhul ei pruugi piirkondliku sihtprogrammi vahendid olla kättesaadavad ja toiduainetega kindlustamise teemaprogrammi abil on vajadusel võimalik täita tühimik hädaabi ja arenguabi vahel.

Selle komponendi konkreetsete meetmete kavandamisel on programmil muu hulgas järgmised prioriteedid:

- sihtrühm (kes?): haavatavuse hindamisel keskendutakse toiduainetega kõige vähem kindlustatud ja kõige haavatavamatele elanikerühmadele (kasusaajate kohta vt täpsemalt jaotisest 3.8);

- sekkumised (mis?): programmis keskendutakse i) märkimisväärsetele investeeringutele toiduainetega kindlustamise jaoks vältimatult vajalike tootmisvahendite ja sotsiaalobjektide kaitseks, säilitamiseks ja taastamiseks, et võimaldada majanduse integratsiooni ja pikaajalist taastumist ning ii) kriisidele vastuvõtlikkuse vähendamisele ja inimeste vastupanuvõime tugevdamisele kriisiennetuse ja -halduse toetamise kaudu;

- vahendid ja lähenemisviisid (kuidas?): kooskõlas EÜ toiduainetega kindlustamise poliitikaga hakatakse meetmeid finantseerima peamiselt sularahavahenditega, et stimuleerida kohalikku tootmist ja turgu. Toimiva turu ja alternatiivsete võimaluste puudumisel võivad koostööpartnerid kasutada sularahaeraldisi toiduainete ostmiseks ja jaotamiseks. Ülimalt oluline on teha koostööd kohalike ametivõimude ja ühendustega, et leida kõige sobivamad abistamisviisid. Tagatakse maksimaalne kooskõlastamine ja ühtlustamine teiste abiandjate tegevusega;

- partnerid (kellega?): peamised partnerid on rahvusvahelised ja kohalikud vabaühendused; kui vähegi võimalik, siis kohalikud ametivõimud, ning vajadusel ÜRO agentuurid.

3.7. Uuenduslike tegevuspõhimõtete ja strateegiate edendamine

Et pidada sammu kohalikul, riikide ja piirkondade tasandil tekkivate lahendamist vajavate probleemidega toiduainetega kindlustamisel, võidakse teemaprogrammi kaudu toetada uuenduslike ja jätkusuutlike kohalike tegevuspõhimõtete, strateegiate ja lähenemisviiside väljatöötamist ja katsetamist ning parimate tavade levitamist toiduainetega kindlustamise valdkonnas.

Sekkumine toimub põhiliselt järgmistes valdkondades: põllumajandus ja loodusvarade majandamine; toiduainetega kindlustamine ja maaelu/kohalik areng (k.a linnad ja linnade lähipiirkonnad); loodusvarade, sealhulgas metsa ja kalavarude säästlik majandamine; toitumise, demograafia ja tööjõu küsimused, ränne; toiduainetega kindlustatus ja tervishoid/haridus jne.

Uuenduslikkuse osas keskendub programm järgmistele eesmärkidele: kodanikuühiskonna huvirühmade tegevuse edendamine ja täiendamine; abistamine lähtuvalt inimeste koostöövõimest ja nende pakutud uuenduslikest lahendustest; metoodikate väljatöötamise ning haavatavuse vähendamisele suunatud meetmete toetamine; poliitiliste otsuste tegijate toetamine toiduainetega kindlustatusega seotud uute väljakutsete uurimisel ja vastavate kavade ettevalmistamisel; potentsiaali arendamine uuenduste laialdasemaks kasutamiseks ja nende levitamiseks arengumaades.

3.8. Kasusaajad

Kuivõrd programm on põhivahend toiduainetega kindlustatuse eesmärkide saavutamisel, püütakse selle abil vähendada toiduainetega kindlustamatust kogu maailmas ja seega on kasusaajate ring lai . Programmi kõigi kolme komponendi kavandamise ja rakendamise lõppeesmärgiks on maal ja linnas elavate vaeste inimeste eluolu ja toiduainetega kindlustatuse parandamine, eriti kõige ebasoodsamas olukorras olevate elanikerühmade seas.

Seoses sellega on toiduainetega kindlustamisel osutatava abi kasusaajateks – eelkõige 2. komponendi puhul – isikud, kes kuuluvad kahte suurde ebasoodsas olukorras olevasse elanikerühma: i) isikud, kes ei tule iseseisvalt toime ja vajavad ajutist toetust elatusvahendite tagamiseks (nt „turvavõrkude” abil) ja ii) isikud, kes vajavad ajutist toetust absoluutsest vaesusest pääsemiseks ja tootva tegevuse alustamiseks. Eelistatud on üldjoontes järgmised isikuterühmad: lapsed vanuses alla viie eluaasta; kogukonnad, mille liikmed on nakatunud HIVi või põevad AIDSi või muid kroonilisi haigusi; sõjas kannatada saanud kogukonnad ja isikuterühmad ning riigisiseselt ümberasustatud isikud; naised, eriti naistest perekonnapead; toiduainetega alakindlustatud loomapidajad, väiketalunikud ja kalurid, maata isikud ja põllutöölised, linnades äärmises vaesuses elavad isikud.

Programmi sihtrühmaks on ka suur hulk kaudseid kasusaajaid , kellele on suunatud suutlikkuse suurendamise meetmed. Sellisteks kasusaajateks on näiteks riikide ja piirkondade haldusasutuste, valitsusasutuste ja vabaühenduste, erasektori institutsioonide jne personal.

3.9. Teemaprogrammi koostööpartnerid

Programmis võivad koostööpartneriteks olla erinevad osalejad nii avalikust kui valitsusvälisest sektorist. Eelkõige mittetoimiva riigivõimu korral tugineb abi kohalike huvirühmade hinnangutele, prioriteetidele ja omaalgatusele.

EÜ astub konkreetseid samme strateegilise partnerluse edendamiseks ÜRO ja mitmepoolsete agentuuridega valdkondades, mis võimaldavad sidusat kaasabi toiduainetega kindlustamist käsitlevate EÜ programmide täitmisel. Strateegilised partnerlused toetavad ka EÜ tööd toiduainetega kindlustamist käsitleva rahvusvahelise poliitilise dialoogi arendamisel.

Kodanikuühiskonna organisatsioonide roll partneritena on kõigi komponentide puhul esmase tähtsusega: nad on strateegilisteks liitlasteks seisukohtade selgitamisel, põhilisteks partneriteks abi kavandamisel ja elluviimisel ülemineku- ja ebastabiilsuse olukorras ning uuenduslikkuse edendajateks. Programmi raames toetatakse Põhja ja Lõuna vabaühenduste suutlikkust sekkuda toiduainetega kindlustamist käsitlevasse poliitilisse dialoogi. Programm soodustab koostööd vabaühenduste ja teiste valitsusväliste osalejate ning era- ja avaliku sektori vahel. Aktiivselt edendatakse kutseliitude, ametiühingute ja erainstitutsioonide rolli.

Olenevalt konkreetsest olukorrast võivad ka avaliku sektori esindajad olla programmi koostööpartnerid. Kohalikud omavalitsused mängivad nõrkades riikides ja kriisijärgses olukorras olulist rolli. Mandrite, piirkondade ja riikide institutsioonid võidakse kaasata üleilmsetesse programmidesse, et nende kaudu pakkuda globaalseid avalikke hüvesid nagu teadusuuringud ja innovatsioon. Samuti võidakse avaliku sektori esindajaid kaasata toiduainetega kindlustamise uuenduslike tegevuspõhimõtete ja strateegiate tutvustamisse.

ANNEX

ANNEX 1 – PROGRAMME’S STRATEGIC PRIORITIES, BENEFICIARIES AND PARTNERS

1. STRATEGIC PRIORITIES TO SUPPORT THE DELIVERY OF INTERNATIONAL PUBLIC GOODS AND THE FINANCING OF GLOBAL PROGRAMMES

1.1. International Public Goods (IPGs)[7]

- Pro-poor and demand-driven research and technological innovation, primarily in agriculture (including livestock, forestry, fisheries/aquaculture) and sustainable management of natural resources, with an explicit focus on food security. International public institutions should be eligible for funding, including in partnership with the private sector. The support package would include downstream dissemination of information and technology as well as best practices and strengthening of capacities of regional/national research institutions. Research themes would include: sustainable agricultural productivity, efficient use of water resources, animal health, nutrition (so-called hidden hunger) market and trade (e.g. dynamics of local and regional markets and prices, Sanitary and Phytosanitary Standards, knowledge dissemination). Research should also contribute to a better understanding of the root causes of food insecurity (social, anthropological, environmental and economic aspects).

- Support for the use and dissemination of satellite imagery and data, not only for crop monitoring and early warning systems, but also for food security systems, e.g. including such dimensions as land use and management.

- Capacity development and training, such as distance learning tools, to expand the reach of research and know-how in remote areas.

- Networking: Partnerships with EU research initiatives that are relevant for food security and complementary to those funded by existing programmes (such as the 6th and 7th Research Framework Programmes). North-South and South-South Scientific and technological networking of scientists, students, experts, institutes (including twinning) to promote sharing of experiences and foster initiatives on an inter-regional, continental and global scale.

1.2. Global (and continental ) programmes

Global programmes are a means of developing common approaches across regions in specific areas relevant to food security. Priorities include:

- Food security information and early warning systems, livelihood monitoring. Global programmes will develop, test, standardise and disseminate methodology and tools, and support capacity and institutional development at regional and national level, ensuring consistency and coherence between systems at different levels Emphasis will be on methodologies designed to ensure that the information is made available and is accessible by all. The funding of national systems will however be provided by geographical instruments or governments or other donors. Such programmes will help to harmonise and align donors’ approaches, in particular EU Member States. Their implementation will rely both on specialised organisations including UN agencies and on a large platform of expert NGOs and international institutions. The Programme will be instrumental in coordinating and aligning food security information methodologies and systems currently supported by different EC instruments, e.g. in LRRD situations.

- Food Security Strategies. Support through a global programme will be provided to governments willing to develop food security strategies and plans, where food security is not selected as a priority area for assistance and in collaboration with international organisations. The Thematic Programme will not fund national food security programmes, which will have to be supported by way of the geographical instruments.

- Networking of senior policy experts, providing a forum and at the same time a training opportunity for policy formulation and implementation.

- Networking of civil society organisations, to improve their access to information, facilitate sharing of experiences and best practices, and strengthen their advocacy capacity, in particular of women and disadvantaged groups. South-South and North-South networks will be supported. Farmers’ associations and trade unions (agricultural labourers) will also be eligible for support, including in twining/collaboration with EU organisations.

- Support for continental and regional FS programmes, in fields of specific relevance to food security, such as agriculture, sustainable management of natural resources and agricultural trade in support of regional organisations’ priorities. Other themes of relevance could include: commodity chains, diversification within and from agriculture, markets (including capital and labour), access to land and water, HIV-AIDS. Global/continental programmes will focus on the areas of comparative advantage and value added of the regional/continental organisation with a demonstrable impact downstream.

1.3. Advocacy and advancement of the global food security agenda

The Commission will continue to advocate for and address key food security issues in the international debate and foster harmonisation and alignment with developing partners and donors. Particularly important will be a stronger alliance with civil society organisations. Key issues include: (i) the role of food aid in food security (so as to foster a greater international consensus on food aid policies); needs assessments (currently overly food aid-biased); (ii) Poverty Reduction Strategies, pro-poor growth and food security; (iii) trade (international and regional trade have a strong impact on food security); (iv) governance (food security is heavily affected by governance failures); (v) the right to food (as reflected in the Voluntary Guidelines to which the EU subscribes).

2. ADDRESSING FOOD INSECURITY IN EXCEPTIONAL SITUATIONS OF TRANSITION AND STATE FRAGILITY

The new “EU Consensus on Development” clearly states that, where food security is concerned, “particular attention will be paid to transition situations”. There is a strong commitment to “paying greater attention to poorer countries, difficult partnerships and fragile and failed states”[8], recognising that 30% of the poorest, and food-insecure, people live in fragile states.

The Thematic Programme focuses on the dynamic nature of food insecurity: the transition from relief to rehabilitation and development is rarely a linear one as, due to the high vulnerability of the extreme poor, even a small shock can have a serious adverse effect on their survival capabilities. Failure to address such vulnerability leads to the repeated mobilisation of emergency support when humanitarian conditions deteriorate. Hence, the overriding priority of Food Security support in transition countries will be to address vulnerability to prevent any regression back into crisis by promoting resilience and opportunities for sustainable livelihoods.

In the case of transition from emergency to development, EC aid is conceived within a broad economic, social and political context, defined in the EC Communication on “Linking Relief, Rehabilitation and Development”[9] as:

“Rehabilitation programmes which gradually take over the relief/emergency aid to stabilise the economic and social situation and to facilitate the transition towards a medium and long term development strategy”.

This definition recognises a gap or “grey zone” between humanitarian assistance, rehabilitation and development. Implementation of the LRRD concept has been rather disappointing so far, particularly because of the nature of the humanitarian and development instruments, and the timing and forms of their application.

Of particular concern is the food security policy response in situations of protracted crises. It is now estimated that 50 million people worldwide live in an area affected by protracted crises lasting for five years or more (e.g. Sudan). The term applies most often where vulnerability is associated with violent conflict or political instability. Moreover, in more recent times, it has been linked to the HIV/AIDS pandemic, which has a disastrous impact on economies already weakened by governance failure and periodic economic and natural shocks.

In the context of transition, a number of different scenarios justify thematic, rather than geographical, assistance. These may be grouped into three broad categories:

- Situations and countries in which it may be difficult to agree on Food Security actions with partner governments owing to alternative priorities. For example, food insecurity may be concentrated in particular areas (out of state control) or among particular groups (Internally Displaced People).

- Countries in which cooperation has been suspended or no cooperation framework (CSP) is in place. The absence of a functioning state means an increased role for civil society and multilateral organisations to intervene effectively (e.g. Somalia).

- “Forgotten crises” in which cooperation with national governments may be difficult to establish through geographical instruments.

In all cases EC aid responds to the needs of the most vulnerable and acts as an entry point for more systematic policy dialogue and longer-term cooperation arrangements.

In target countries, the programme will provide an instrument to ensure, during a transition period, the follow-up of activities financed under the humanitarian instrument before the phasing-in of long-term food security activities under geographical development programmes. In this transition period, the Programme will ensure that food security is properly and timely addressed.

Similarly, in the event of a food crisis involving several countries in a region (e.g. as in 2005 in Western Africa), a regional response is required to complement national actions (e.g. on early warning systems, regional food markets, etc.). In such an event, resources may not be available in the Regional Indicative Programme and the FS TP could, if required, bridge the gap between the emergency and the development response.

The need to devise effective criteria for phasing-in and phasing-out different instruments raises the question of how to assess short-term needs (life saving situation) and longer-term needs (life protecting) and identify the right stakeholders. In situations of state failure, the role of local stakeholders, their communities and organisations as partners becomes even more essential.

To respond to the above challenges in exceptional situations, the Programme will:

- establish LRRD country strategies , with a specific focus on food security. Work at the Commission level will be steered by a standing LRRD Commission inter-service working group who will review the rolling programme and oversee implementation. LRRD requires flexibility and fast resource allocation. This may mean adapting the timeframe of aid, the financing procedures, the choice of instruments, beneficiaries and implementing partners.

- Improve phasing-in and phasing-out by: (i) supporting Food Security information (see component 1); (ii) adopting innovative approaches (see component 3) such as the Integrated Food Security Phase Classification (IFSPC) tool developed by the Somalia Food Security Assessment Unit; (iii) working jointly with the Humanitarian Aid Instrument in order to improve criteria and introduce them as of the planning of the relief phase, on a case by case basis; (iv) promoting effective coordination among international organisations, national and local governments, civil society and beneficiaries; and (v) raising awareness of the LRRD approach.

As indicated earlier, a tough challenge in addressing food insecurity is how to overcome crises in countries marked by conflict and political instability where phases of transition do not follow the linear LRRD approach but often overlap. Examples of countries in protracted[10] and complex crisis[11] include DRC, Eritrea, Ethiopia, Haiti, Somalia, Sudan, West Bank and Gaza.

Furthermore, in the event of a food crisis involving several countries in a region a regional response is required to complement national actions (e.g. on early warning systems, regional food markets, etc.). In such an event resources may not be available in the Regional Indicative Programme and the FS TP could, if required, bridge the gap between the emergency and the development response.

In devising concrete action for this component, the Programme will prioritise, inter alia, the following:

- On targeting (who): vulnerability assessment will focus on the most affected communities and vulnerable groups with lower resilience to shocks, and will be careful to avoid any discrimination that might lead to conflict (see details in chapter 5 on beneficiaries).

- On aid (what): very often the relief approach is protracted by the delivery of unconditional transfers of food aid and handouts, while protection and recovery of productive and social assets vital for food security is neglected. Investments are crucial to allow economic integration and longer-term recovery. Concrete examples of aid are: the rehabilitation of local infrastructure combined with productive and social safety nets, improved availability/access to agricultural inputs, non-agricultural income generating activities, etc., addressing vulnerability to shocks and strengthening people’s resilience through support for crisis prevention and management.

- On tools and approaches (how): in line with the EC FS policy, operations will be financed primarily with cash to stimulate local production and markets. In the absence of functional markets and alternative options, implementing partners may use cash allocations to purchase and distribute food. The time frame of the rehabilitation programmes will have to allow for a gradual consolidation of livelihoods and institutions so as to restart the normal development processes. In this context predictability of support is important. Working together with local authorities and communities will be of paramount importance to identifying the most appropriate types of assistance. The Programme will support by every possible means coordination and harmonisation with other donors’ intervention.

- On partners (with whom): prime partners will be international and local NGOs, local authorities whenever possible and UN agencies where appropriate.

3. PROMOTING INNOVATIVE POLICIES AND STRATEGIES

IN ORDER TO KEEP PACE WITH EVOLVING FOOD SECURITY CHALLENGES AT LOCAL, NATIONAL AND REGIONAL LEVELS, THE THEMATIC PROGRAMME MAY SUPPORT THE DEVELOPMENT AND TESTING OF INNOVATIVE SUSTAINABLE AND LOCALLY OWNED POLICIES, STRATEGIES, AND APPROACHES, AS WELL AS DISSEMINATION OF BEST PRACTICES IN THE FIELD OF FOOD SECURITY. THE AREAS BELOW HAVE BEEN IDENTIFIED BY THE COMMISSION AS POSSIBLE FIELDS FOR INTERVENTION; THIS LIST IS NOT EXHAUSTIVE AND MAY BE REVIEWED AS NEEDS AND SITUATIONS REQUIRE.

- Pro-poor growth-orientated agriculture, fisheries/aquaculture and forestry with an emphasis on low-cost, locally owned, sustainable solutions

- Prevention and preparedness strategies to avert food crises or mitigate its effects

- Food security and rural/local development (decentralisation, rural-urban linkages, local development and area-based management are priority areas in the new EU policy statement). Stimulation of the local private sector

- Sustainable management of and access to natural resources (land, water and energy), impact of the degradation of natural resources on household and national food security

- Urban and peri-urban food security, landless food-insecure and income diversification through non-agricultural activities

- Nutrition and the neglected issue of “hidden hunger” (micronutrient deficiencies have an enormous impact on the lives of mothers and children in particular)

- Demographic, labour issues and migration

- Relations between key social issues and food security (safety nets, the HIV-AIDS pandemic, sanitation, the role of education in fostering food security, etc.)

- Gender equity, minorities and ethnic groups usually targeted as extreme poor and food-vulnerable.

Through its focus on innovation the Thematic Programme will:

- promote and complement actions of civil society stakeholders, who are leading players in developing effective aid which has the potential to link relief, rehabilitation and development;

- promote aid that builds on people’s coping capacities, their innovative solutions and supports methodological work and action aimed at reducing vulnerability;

- strengthen the capacity of the Community to engage in effective policy dialogue with developing partners and donors;

- allow policy-makers to research and plan for new food security challenges that might arise in the medium to long term;

- enhance the potential for replication and upscaling of innovations and their South-South dissemination.

4. B ENEFICIARIES

Being a key instrument to fulfilling food security objectives, the Programme aims to reduce food insecurity worldwide and therefore will concern a broad range of beneficiaries. All three components of the Programme will be designed and implemented with the ultimate aim of improving the livelihoods and food security of the rural and urban poor, especially among the most disadvantaged groups.

In this context, particularly in component 2, food security aid will target beneficiaries belonging to two broad disadvantaged groups: i) those who are not self-reliant and need temporary support (e.g. safety nets), and ii) those who need temporary support to graduate from absolute poverty and engage in productive activities. Priority will be broadly given to the following groups:

- Children under the age of 5: In 2005, despite abundant global food supplies, at least 150 million children under five were suffering from various forms of malnutrition. The results of childhood malnutrition leave a legacy of underweight children, stunted growth, susceptibility to infections, as well as other physical and cognitive disabilities.

- Communities with members suffering from HIV/AIDs or other chronic illnesses: HIV/AIDS and other illnesses such as malaria and tuberculosis inflict a heavy burden of care on families, thereby triggering food insecurity. There is often a household trade-off between food and health care provision, as households deplete a limited asset base and exhaust social networks of ‘kin and community’ to provide care. When the most productive worker dies a household often experiences a food gap.

- War-affected communities and Internally Displaced People: Aid must target war-affected populations and provide assistance to internally displaced populations, who are often the casualties in a protracted crisis. It must aim at food self-reliance of affected populations.

- Women: The prevalence of food insecurity particularly applies to women, who, despite their multiple roles as food producers, household managers, care givers and income generators, continue to be the most vulnerable to food insecurity. This prioritisation complements the support of programmes focusing on children under the age of five.

- Food-insecure pastoralists, small farmers and fisher folk: Aid must support these three groups, who are often the extremely poor and most dependent on a limited asset base.

Landless and farm labourers, urban ultra-poor : These categories are often neglected, but demographic pressure, combined with inadequate and inequitable economic growth, in both Asia and certain African regions, drives increasing numbers of poor out of agriculture.

The Programme will target a broad range of intermediate beneficiaries by way of capacity building, including staff from national and regional administrations, governmental and non-governmental institutions, and private sector institutions, etc.

5. IMPLEMENTING PARTNERS OF THE THEMATIC PROGRAMME

The Programme is intended to work with a range of different public and non-state actors, at global, national and local level. In particular, aid in situations of state failure will rely on local stakeholders’ assessments, priorities and own initiatives.

The EC is taking concrete steps to promote strategic partnerships with UN and multilateral agencies in areas which make coherent contributions to EC food security programmes. Strategic partnerships also support the work of the EC in policy dialogue in the international food security arena . Strategic partnerships provide a means of building upon the respective comparative advantages in specific areas, whilst also reinforcing the ‘added value’ of a consistent approach amongst donors. Recently, the Commission has signed memoranda of understanding with the FAO and WFP. Other UN agencies do relevant work in terms of food security, UNICEF, UNDP, WHO, IFAD, UNRWA, for example. The CGIAR group is a prime partner of the Commission as far as agricultural research is concerned.

The role of civil society organisations as Programme partners will be of primary importance in all components of the programme, as strategic allies in advocacy, as prime partners in the design and provision of aid in situations of transition and instability and as promoters of innovation. The programme will support the capacity of Northern and Southern NGOs to engage in policy dialogue on food security. The Programme will foster cooperation between NGOs and other non-state actors, and the private and public sector. The role of professional associations, trade unions and private institutions will be actively promoted.

Depending on the specific situations, public stakeholders could also be partners of the programme. Local authorities play an important role in fragile states and situations of post-crisis. Continental, regional and national institutions might be associated with global programmes for the delivery of global public goods, such as research and innovation. There could also be scope for involving public stakeholders in the promotion of innovative food security policies and strategies.

ANNEX II - PUBLIC CONSULTATION REPORT

In a spirit of consultation and dialogue, as enshrined in the Commission Communication COM(2002) 704, the drafting of the Food Security Thematic Programme involved the participation of both Commission departments and a wide range of stakeholders and civil society organisations .

Using an issues paper for the purposes of the consultation process was chosen in order to facilitate a truly participatory consultation process. First of all, the paper was prepared on the back of literature made available by specialised agencies in food security, informal discussions and a critical review by the Commission departments concerned. The issues paper was sent to 50 Delegations in countries where food insecurity prevails. It was circulated to policy departments of specialised agencies, such as IFPRI (CGIAR), FAO and WFP, as well as, informally, to EU Member States. The paper was published on the Europa website for general public information. It was also discussed at meetings with two NGO networks, the EU Food Security Group of CONCORD and the International Food Security Network, which facilitates the work of local NGOs in 12 food-insecure countries.

Feedback from the consultation, which was generally very positive on the pertinence and substance of the Thematic Programme, provided interesting material for the drafting of the Communication.

In particular, Delegations underlined the need to ensure flexibility and rapid procedures for the implementation of the Programme, together with greater coordination/synergy among the different cooperation instruments, be they geographical or thematic (other budget lines) and particularly relief.

Specialised agencies provided valuable inputs both on policy and methodological issues, according to their main areas of competence. FAO highlighted the importance of continued investment to develop capacities and food security information systems while applying a strategy combining short and long-term approaches. WFP focused on the second component of the Thematic Programme, situations of transition, and elaborated on the phasing-in/phasing-out of relief and the need for a good mix of assistance for long-term recovery and development, supporting community building and local authorities. IFPRI underlined the need for a broad approach to food security by investing in rural development and agriculture, without neglecting urban food security, particularly in capacities and technology.

EU Member States stressed the need for an integrated approach to food security as part of poverty reduction and pro-poor growth, and underlined the importance of good governance and decentralisation/local development. They emphasised the importance of not neglecting poor urban dwellers, the landless and the private sector as a partner.

Civil society organisations warned against procedures that might make the Programme rigid and slow to implement, while NGOs stressed the importance of their role not only as implementing partners, but particularly in advocacy and policy-making. The need for increased NGO/South-South and North-South cooperation was also highlighted. NGOs provided a number of concrete and interesting inputs for the future programming of the new thematic instrument.

[1] Vt komisjoni teatis nõukogule ja Euroopa Parlamendile „Välistegevus temaatiliste programmide raames tulevase 2007.–2013. aasta finantsperspektiivi alusel” - KOM(2005) 324, 3.8.2005.

[2] Toiduainetega kindlustatust võib määratleda kui „olukorda, kus kõigil inimestel on kogu aeg nii majanduslik kui füüsiline juurdepääs piisavale hulgale ohututele ja kvaliteetsetele toiduainetele, et rahuldada oma toiduvajadus ja -eelistused ning elada aktiivselt ja tervislikult”. Rooma deklaratsioon ülemaailmse toiduainetega kindlustatuse kohta ja toiduainetega kindlustamist käsitlenud ülemaailmse tippkohtumise tegevuskava. Toiduabi konventsioon 1996.

[3] KOM(2001) 153.

[4] Strateegiliste prioriteetide üksikasjad on esitatud 1. lisas.

[5] Vastavalt rahvusvahelise globaalsete avalike hüvede töörühma määratlusele käsitlevad rahvusvahelised avalikud hüved küsimusi, i) mis on olulised rahvusvahelisele üldsusele, ii) mida üksikriigid ei saa üksi tegutsedes piisavalt hästi lahendada või ei lahenda piisavalt hästi ja mida seetõttu iii) lahendavad mitmepoolsel alusel üheskoos nii arenenud kui arenguriigid.

[6] See mõiste hõlmab keerukaid partnerlusi ja kriisi-/kriisijärgseid olukordi.

[7] As defined by the International Task Force on Global Public Goods: International public goods address issues that: i) are important to the international community, ii) cannot, or will not, be adequately addressed by individual countries acting alone, and therefore iii) are addressed collectively on a multilateral basis, by both developed and developing countries.

[8] This concept covers difficult partnerships and crisis/post-crisis situations.

[9] COM(2001) 153.

[10] Protracted crises can be defined as ‘situations in which large sections of the population face acute threats to life and livelihoods over an extended period, with the state and other governance institutions failing to provide adequate levels of protection or support’. The term has been applied most often where vulnerability is associated with violent conflict or political instability. Moreover, it has been linked to the impact of the HIV/Aids pandemic, which has a disastrous impact on economies already weakened by governance failure and periodic economic and natural shocks.

[11] An increasing number of emergencies are related to conflict and have come to be known as "complex emergencies". The Inter-Agency Standing Committee (IASC) defines a "complex" emergency as: "a humanitarian crisis in a country, region or society where there is a total or considerable breakdown of authority resulting from internal or external conflict and which requires an international response that goes beyond the mandate or capacity of any single agency and/or the ongoing UN country programme". (Source FAO (2004), FAO's Emergency Activities: Technical Handbook Series).