28.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 197/1

(1)

Määruse (EL) nr 1380/2013 eesmärk on tagasiheite järkjärguline kaotamine liidu kalanduses, kehtestades selliste liikide saagi lossimise kohustuse, mille suhtes kohaldatakse püügi piirnorme.

(2)

Komisjoni delegeeritud määrusega (EL) nr 1395/2014 (2) kehtestati tagasiheitekava seoses teatavate väikeste pelaagiliste liikide püügiga ja tööstusliku kalapüügiga Põhjameres.

(3)

Vastavalt määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõikele 6 koostoimes artikli 15 lõike 5 punktiga a võivad tagasiheitekavad hõlmata tehnilisi meetmeid, mille eesmärk on vähendada ja nii palju kui võimalik vältida soovimatut saaki.

(4)

Belgial, Taanil, Saksamaal, Prantsusmaal, Madalmaadel, Rootsil ja Ühendkuningriigil on otsene huvi kalavarude majandamiseks Põhjamerel. Pärast konsulteerimist Põhjamere piirkondliku nõuandekomisjoni ja pelaagiliste liikide nõuandekomisjoniga esitasid kõnealused liikmesriigid 7. veebruaril 2017 tehnilist meedet käsitleva ühise soovituse.

(5)

Eelkõige esitatakse ühises soovituses ettepanek muuta delegeeritud määrust (EL) nr 1395/2014, et lisada erand nõukogu määruse (EÜ) nr 850/98 (3) artikli 21 lõikest 3, millega on keelatud teatavate püügivahendite kasutamine Taanile kuuluval Põhjamere rannikualal.

(6)

Määruse (EÜ) nr 850/98 artikli 21 lõikega 3 sätestatud keeld kehtestati kilupüügi kaaspüügiks sattuva heeringa kaitseks.

(7)

Huvitatud liikmesriikide korraldatud konsultatsioonide kohaselt on heeringa osakaal asjaomasel alal võetud püügiproovides praegu väiksem kui väljaspool seda ala võetud proovides. Konsultatsioonidel ilmnes, et määruse (EÜ) nr 850/98 artikli 21 lõikega 3 kehtestatud keeld vähendab praegu paindlikkust, mis on vajalik selleks, et laevadel oleks võimalik püüda kala seal, kus nad saavad maksimaalselt vähendada soovimatut kaaspüüki.

(8)

Asjaomastelt teaduslikelt nõuandekomisjonidelt saadi teaduslikud arvamused ja Rahvusvaheline Mereuurimise Nõukogu (ICES) vaatas need läbi. 28. veebruaril 2017 tuli kokku kalanduse ja vesiviljeluse eksperdirühm ning arutas asjaomaseid meetmeid.

(9)

ICES leidis, (4) et kilu katsepüügil püütud heeringa osakaal oli kaalu poolest suurem väljaspool kilupüügi keeluala kui selle sees, kuid arvuliselt vahe puudus. Sellest tulenevalt vähendab püük kilupüügi keelualal eeldatavalt heeringa soovimatut saaki (kaaluna) võrreldes püügiga väljaspool seda keeluala. ICES nõustus, et tõenäoliselt ei avalda kilupüügi keelualast loobumine heeringa- ega kiluvarudele mingit mõju. ICES on seisukohal, et kilupüügi keeluala ei ole vaja täiendavalt analüüsida, kuna heeringa kaaspüüki on võimalik piisavalt kontrollida muude majandamismeetmetega.

(10)

Ühises soovituses väljapakutud meetmed on kooskõlas määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 18 lõikega 3 ja need võib lisada delegeeritud määrusesse (EL) nr 1395/2014.

(11)

Seepärast tuleks delegeeritud määrust (EL) nr 1395/2014 vastavalt muuta.

(12)

Kuna käesoleva määrusega ettenähtud meetmed mõjutavad otseselt majandustegevust, mis on seotud liidu laevade kalapüügihooaja ja selle kavandamisega, peaks käesolev määrus jõustuma kohe pärast selle avaldamist,