LISA

LIIKMESRIIKIDE TÖÖHÕIVEPOLIITIKA SUUNISED

STRATEEGIA „EUROOPA 2020” KOONDSUUNISTE II OSA

Suunis 5. Tööjõunõudluse suurendamine

Liikmesriigid peaksid hõlbustama kvaliteetsete töökohtade loomist, vähendama ettevõtjate takistusi inimeste palkamisel, edendama ettevõtlust ja eelkõige soodustama väikeettevõtete loomist ja arendamist. Liikmesriigid peaksid aktiivselt edendama sotsiaalmajandust ja sotsiaalset innovatsiooni.

Maksukoormuse peaks suunama tööjõu maksustamise asemel muudele maksuallikatele, mille mõju on tööhõivele ja majanduskasvule vähem kahjulik, tagades samas tulu säilimise asjakohase sotsiaalkaitse pakkumiseks ja majanduskasvu soodustavate kulutuste tegemiseks. Tööjõu maksustamise vähendamisel tuleks keskenduda tööturul osalemist takistavate asjaolude kõrvaldamisele, eelkõige tööturult kõige rohkem kõrvale jäänud isikute puhul.

Liikmesriigid peaksid koos sotsiaalpartneritega ja kooskõlas riikide tavadega soodustama palgakujundusmehhanisme, mis võimaldavad viia palgad vastavusse tootlikkuse arenguga. Tuleks arvesse võtta kvalifikatsioonide ja majandustulemuste erinevust piirkondade, majandussektorite ja ettevõtete lõikes. Miinimumpalga kehtestamisel peaksid liikmesriigid ja sotsiaalpartnerid võtma arvesse selle mõju palgavaesusele, töökohtade loomisele ja konkurentsivõimele.

Suunis 6. Tööjõupakkumise ning töötajate oskuste ja pädevuste parandamine

Liikmesriigid peaksid koostöös sotsiaalpartneritega edendama tööviljakust ja tööalast konkurentsivõimet piisava asjakohaste teadmiste, oskuste ja pädevuste pakkumisega. Liikmesriigid peaksid tegema vajalikke investeeringuid kõikidesse haridus- ja koolitussüsteemidesse, et suurendada nende tõhusust ja tulemuslikkust tööjõu oskuste ja pädevuste suurendamisel, võimaldades seeläbi töötajatel paremini muutusteks ette valmistuda ja kohaneda dünaamilise tööturu kiiresti muutuvate vajadustega üha digitaalsemaks muutuva majanduse tingimustes ning tehnoloogiliste, keskkonnaga seotud ja demograafiliste muutuste olukorras. Liikmesriigid peaksid tegema rohkem jõupingutusi, et parandada kõigi juurdepääsu kvaliteetsele elukestvale õppele, ning rakendama aktiivsena vananemise strateegiaid, mis võimaldavad pikemat töövõimelist iga.

Tuleks kõrvaldada haridus- ja koolitussüsteemide struktuursed puudused, et tagada kvaliteetsed õpitulemused ja vähendada haridussüsteemist varakult lahkunud noorte arvu. Liikmesriigid peaksid tõstma elanikkonna haridustaset, toetama töölõppimise süsteeme, näiteks duaalset õpet, ajakohastama kutsealast koolitust ning parandama võimalusi väljaspool formaalharidust omandatud oskuste ja pädevuste tunnustamiseks ja valideerimiseks.

Tuleks tegeleda töötuse ja tööturul mitteosalemise kõrge määraga. Pikaajalist ja struktuurset tööpuudust tuleks oluliselt vähendada ja ennetada terviklike ja üksteist toetavate strateegiatega, mis hõlmavad individuaalset aktiivset abi tööturule naasmiseks. Noorte töötusega ning mittetöötavate ja mitteõppivate noorte (NEET-noored) suure arvuga tuleks terviklikult tegeleda, parandades struktuurselt üleminekut hariduselust tööellu, sealhulgas noortegarantii täieliku rakendamisega.

Tuleks vähendada tõkkeid tööhõives, eelkõige ebasoodsas olukorras olevate elanikkonnarühmade jaoks.

Tuleks suurendada naiste osalemist tööturul ja tuleb tagada sooline võrdõiguslikkus, sealhulgas võrdse tasustamise kaudu. Tuleks edendada töö ja pereelu ühitamist, eelkõige juurdepääsu taskukohase hinnaga kvaliteetsele alusharidusele, hooldusteenustele ja pikaajalisele hooldusele.

Liikmesriigid peaksid täiel määral ära kasutama Euroopa Sotsiaalfondi ja muid liidu vahendeid, et edendada tööhõivet, sotsiaalset kaasatust, elukestvat õpet ja haridust ning parandada avalikku haldust.

Suunis 7. Tööturu toimimise parandamine

Liikmesriigid peaksid võtma arvesse paindlikkuse ja turvalisuse põhimõtteid („turvalise paindlikkuse põhimõtted”). Nad peaksid vähendama ja ennetama tööturu killustatust ja võitlema deklareerimata tööga. Töösuhteid kaitsvad reeglid, tööõigus ja asutused peaksid kõik tagama sobiva värbamiskeskkonna, pakkudes samal ajal piisavat kaitset kõigile töötajatele ja tööotsijatele. Tuleks tagada kvaliteetne tööhõive, mis hõlmaks nii sotsiaal-majanduslikku kaitset, töökorraldust, haridus- ja koolitusvõimalusi, töötingimusi (sh tervis ja ohutus) ning töö ja eraelu ühitamist.

Kooskõlas riiklike tavadega ning selleks, et parandada sotsiaalse dialoogi toimimist ja tõhusust riigi tasandil, peaksid liikmesriigid aktiivselt kaasama oma parlamendid ja sotsiaalpartnerid asjakohaste reformide ja poliitika kujundamisse ja elluviimisesse.

Liikmesriigid peaksid tugevdama aktiivset tööturupoliitikat, parandades selle tõhusust, otstarbekohasust, sihtrühmadega tehtavat tööd, ulatust ning koosmõju passiivsete meetmetega, millega kaasneb töötute õigus ja kohustus aktiivselt tööd otsida. Selle poliitika eesmärk peaks olema viia pakkumine ja nõudlus tööjõuturul omavahel paremini vastavusse ning toetada jätkusuutlikke üleminekuid.

Liikmesriikide eesmärk peaks olema avalike tööturuasutuste tulemuslikum tegevus, et vähendada ja lühendada töötuse perioode, pakkudes tööotsijatele nende vajadustele kohandatud teenuseid, toetades tööturu nõudlust ja rakendades tulemuste mõõtmise süsteeme. Liikmesriigid peaksid tõhusalt „aktiveerima” inimesi, kes saavad tööturul osaleda ja pakkuma neile võimalusi, kaitstes samal ajal neid, kes seal osaleda ei saa. Liikmesriigid peaksid edendama kõigile naistele ja meestele avatud kaasavat tööturgu, sätestades tõhusad diskrimineerimisvastased meetmed, ning edendama inimkapitali investeerides töötajate konkurentsivõimet.

Tuleks edendada töötajate liikuvust, et kasutada täiel määral ära Euroopa tööturu võimalused. Tuleks kõrvaldada liikuvusega seotud tööandjapensionide ülekandmise ja kvalifikatsioonide tunnustamise takistused. Liikmesriigid peaksid samal ajal ära hoidma kehtivate reeglite kuritarvitamist ning tunnistama võimalikku nn ajude äravoolu teatavatest piirkondadest.

Suunis 8. Sotsiaalse kaasatuse toetamine, vaesuse vastu võitlemine ja võrdsete võimaluste edendamine

Liikmesriigid peaksid ajakohastama sotsiaalkaitsesüsteeme, et tagada tõhus, tulemuslik ja piisav kaitse inimese kõigis eluetappides, edendades sotsiaalset kaasatust ja võrdseid võimalusi, sealhulgas naiste ja meeste võrdseid võimalusi, ja käsitledes ebavõrdsuse küsimusi. Üldiste lähenemisviiside täiendamine valikulistega parandab tõhusust, samas kui lihtsustamine peaks parandama juurdepääsu ja kvaliteeti. Rohkem tähelepanu tuleks pöörata ennetavatele ja integreeritud strateegiatele. Sotsiaalkaitsesüsteemid peaksid edendama sotsiaalset kaasatust, julgustades inimesi aktiivselt osalema tööturul ja ühiskonnas. Olulised on sellised taskukohased, kättesaadavad ja kvaliteetsed teenused nagu lastehoid, koolipäevajärgne lastehoid, haridus-, koolitus-, eluaseme- ja tervishoiuteenused ja pikaajaline hooldus. Erilist tähelepanu tuleks pöörata põhiteenustele ning meetmetele haridussüsteemist varakult lahkumise ärahoidmiseks ja palgavaesuse vähendamiseks ning võitlusele vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu.

Selleks tuleks kasutada mitmesuguseid vahendeid üksteist toetaval viisil, kooskõlas aktiivse kaasamise põhimõtetega; nende vahendite hulka kuuluvad tööjõu aktiveerimist võimaldavad teenused, kättesaadavad kvaliteetsed teenused ning piisav sissetulekutoetus, mis põhineb individuaalsetel vajadustel. Sotsiaalkaitsesüsteemid tuleks kujundada viisil, mis aitaks hõlmata kõiki õigustatud isikuid, toetaks inimkapitali kaitset ja investeerimist inimkapitali ning aitaks kogu eluea jooksul vaesust ja sotsiaalset tõrjutust ära hoida, seda vähendada ja selle eest kaitsta.

Eluea pikenemise ja demograafiliste muutuste kontekstis peaksid liikmesriigid tagama pensionisüsteemide jätkusuutlikkuse ja piisavuse naiste ja meeste jaoks. Liikmesriigid peaksid parandama juurdepääsu tervishoiusüsteemile ja pikaajalise hoolduse süsteemile ning muutma need kvaliteetsemaks, tõhusamaks ja tulemuslikumaks, tagades samas nende jätkusuutlikkuse.