a)

selline prooviekstraktis leiduva analüüdi sisaldus, mis annab kahe mõõdetava iooni jaoks mõõtmistulemuse, mille puhul nõrgema töötlemata andmesignaali signaali ja müra suhe on 3: 1;

või kui tehnilistel põhjustel signaali ja müra suhte arvutus ei anna usaldusväärset tulemust,

b)

väikseima sisaldusega punkt kaliibrimiskõveral, mille puhul saadakse vastuvõetav (≤ 30 %) ja eesmärgipärane (mõõdetud vähemalt proovide analüüsiseeria alguses ja lõpus) kõrvalekalle keskmisest suhtelisest tulemustegurist, mis on arvutatud iga proovisarja kõikide kaliibrimiskõvera punktide järgi (3).

BEQ

bioanalüütilised ekvivalendid

GC

gaasikromatograafia

HRMS

kõrglahutus-massispektromeetria

LRMS

väikese lahutusvõimega massispektromeetria

MS/MS

tandem-massispektromeetria

PCBd

polüklooritud bifenüülid

PCDDD

polüklorodibenso-p-dioksiinid

PCDFid

polüklorodibensofuraanid

QC

kvaliteedikontroll

REP

suhteline potentsus

TEF

toksilisuse ekvivalentfaktor

TEQ

toksilisusekvivalent

TCDD

tetraklorodibensodioksiin

U

laiendatud mõõtemääramatus

—

Kui uuritav partii koosneb väikestest kaladest (ühe kala mass on alla 1 kg), võetakse lähteproovi saamiseks osaproovideks terveid kalu. Kui lähteproovi kaal on üle 3 kg, võib lähteproovi koostamiseks osaproovideks võtta kalade keskmised osad, mis kaaluvad vähemalt 100 grammi. Proovi homogeniseerimiseks kasutatakse üldkogust, mille suhtes kohaldatakse piirnormi.

Kala keskmine osa on see osa, milles asub kala raskuskese. See asub enamasti seljauime kohal (kui kalal on seljauim) või lõpuseava ja päraku vahelise tüki keskel.

—

Kui uuritav partii koosneb suurematest kaladest (ühe kala mass on üle 1 kg), võetakse osaproov kala keskmisest osast. Iga osaproov peab kaaluma vähemalt 100 grammi.

Keskmise suurusega kalade puhul (massiga umbes 1–6 kg) võetakse osaprooviks selgroost kõhuni ulatuv lõik kala keskmises osas.

Väga suurtest kaladest (massiga üle 6 kg) võetakse osaproov (eestvaates) parempoolsest külgmisest seljalihasest kala keskmises osas. Kui kala keskmisest osast sellise tüki eraldamine tekitaks olulist majanduslikku kahju, peetakse partii suurusest olenemata piisavaks kolme vähemalt 350 g osaproovi võtmist; teise võimalusena võib võtta ühe ja sama kala sabaosa lähedalt lihasmassi ja peaosa lähedalt võrdse koguse lihasmassi, et saada osaproov, mida loetakse terve kala dioksiinisisalduse määramisel esinduslikuks.

—

Proovide võtmise suhtes kohaldatakse III punkti alapunkti 3.

—

Kui teatud suurus- või massiklass/-kategooria on ülekaalus (ligikaudu 80 % või rohkem partiist), võetakse proov ülekaalus olevasse suurus- või massiklassi/-kategooriasse kuuluvatest kaladest. Sellist proovi peetakse kogu partii esinduslikuks prooviks.

—

Kui ükski suurus- või massiklass/-kategooria ei ole ülekaalus, tuleb tagada, et proovi jaoks valitud kalad on partii suhtes esinduslikud. Erijuhised sellisteks juhtumiteks on esitatud dokumendis „Guidance on sampling of whole fishes of different size and/or weight” (1) („Juhised eri suuruse ja/või massiga tervetest kaladest proovide võtmiseks”).

—

arvutatakse laiendatud mõõtemääramatus, kasutades kattetegurit 2, mis tagab ligikaudu 95 %-se usaldusväärsuse. Partii või osapartii ei ole nõuetekohane, kui mõõdetud väärtus, millest lahutatakse U, ületab lubatud normi,

—

vastavalt komisjoni otsusele 2002/657/EÜ (otsuse I lisa punkt 3.1.2.5 — ained, mille kohta on kehtestatud lubatud piirnormid) määratakse kindlaks otsustuspiir (CCα, decision limit [osutatud otsuse tõlkes „määramispiir”]). Partii või osapartii ei vasta nõuetele, kui mõõdetud väärtus võrdub CCα-ga või on sellest suurem.

—

mis on saadud sõeluuringumeetodiga, mille valenegatiivsete tulemuste määr on alla 5 %, näitab, et sisaldus ei ületa asjaomast määruses (EÜ) nr 1881/2006 sätestatud dioksiinide (PCDD/PCDF) piirnormi ega dioksiinide ja dioksiinitaoliste PCBde summa piirnormi,

—

mis on saadud kinnitava meetodiga, näitab, et sisaldus ei ületa asjaomast määruses (EÜ) nr 1881/2006 sätestatud dioksiinide (PCDD/PCDF) piirnormi ega dioksiinide ja dioksiinitaoliste PCBde summa piirnormi, kui võetakse arvesse mõõtemääramatust.

—

arvutatakse laiendatud mõõtemääramatus, kasutades kattetegurit 2, mis tagab ligikaudu 95 %-se usaldusväärsuse. Partii või osapartii ei vasta nõuetele, kui mõõdetud väärtus, millest lahutatakse U, ületab lubatud normi. Kui PCDD/Fide ja dioksiinitaoliste PCBde sisaldus määratakse eraldi, tuleb PCDD/Fide ja dioksiinitaoliste PCBde summa hinnangulise laiendatud mõõtemääramatusena kasutada PCDD/Fide tulemuse ja dioksiinitaoliste PCBde tulemuse hinnanguliste laiendatud mõõtemääramatuste summat,

—

vastavalt otsusele 2002/657/EÜ (otsuse I lisa punkt 3.1.2.5 — ained, mille kohta on kehtestatud lubatud piirnormid) määratakse kindlaks otsustuspiir (CCα); partii või osapartii ei vasta nõuetele, kui mõõdetud väärtus võrdub CCα-ga või on sellest suurem.

a)

Sõeluuringumeetodid

Sõeluuringumeetodite eesmärk on selliste proovide väljaselgitamine, mille PCDD/Fide ja dioksiinitaoliste PCBde sisaldus ületab piirnormi või häiretaseme. Sõeluuringumeetoditega peaks olema võimalik kulutõhusalt töödelda suurt proovide hulka, et selliste meetodite abil kasvaks tarbijate jaoks suurt kokkupuute- ja terviseriski kujutavate uute juhtumite avastamise tõenäosus. Nende kasutamisel tuleks sihiks seada valenegatiivsete tulemuste vältimine. Sõeluuringumeetodid võivad hõlmata bioanalüütilisi ja GC/MSi meetodeid.

Sõeluuringumeetoditega võrreldakse analüüsitulemusi künnisega ning saadakse jaatav või eitav vastus selle kohta, kas on ületatud piirnormi või häiretaset. Mittevastavuse kahtlusega proovides leiduvate PCDD/Fide sisaldus ning PCDD/Fide ja dioksiinitaoliste PCBde sisalduse summa tuleb määrata ja kinnitada kinnitava meetodi abil.

Lisaks sellele võib sõeluuringumeetoditega saada proovis leiduvate PCDD/Fide ja dioksiinitaoliste PCBde sisalduse hinnangu. Bioanalüütiliste sõeluuringumeetodite puhul väljendatakse tulemus bioanalüütilistes ekvivalentides (BEQdes), füüsikalis-keemiliste GC-MS-meetodite puhul toksilisusekvivalentides (TEQ). Sõeluuringumeetoditega saadud numbriliste tulemustega saab näidata nõuetekohasust, nõuetele mittevastavust ja häiretaseme ületamist ning need annavad näitajate vahemiku hinnangu kinnitavate meetoditega kontrollimiseks. Need meetodid ei sobi tausttaseme ja tarbitavate annuste hindamiseks, sisalduse ajalise muutumise uurimiseks ning häiretaseme ja piirnormi ümberhindamiseks.

b)

Kinnitavad meetodid

Kinnitavate meetoditega on võimalik üheselt määrata PCDD/Fe ja dioksiinitaolisi PCBsid ning leida nende sisaldust proovis ning saada täielik teave analoogide kohta. Seega saab selliste meetoditega kontrollida piirnorme ja häiretasemeid, sealhulgas kinnitada sõeluuringumeetoditega saadud tulemusi. Lisaks võib tulemusi kasutada muudel eesmärkidel, nagu väikese taustsisalduse määramine toiduainete seires, ajaliste suundumuste jälgimine, elanikkonna kokkupuute hindamine ning andmebaasi loomine võimalikuks häiretasemete ja piirnormide ümberhindamiseks. Need meetodid on olulised ka analoogide kombinatsioonide kindlakstegemiseks, et tuvastada võimalik saasteallikas. Nende meetodite puhul kasutatakse GC-HRMSi. Piirnormi nõudele vastavuse või mittevastavuse kinnitamiseks võib kasutada ka GC-MS/MSi.

—

Igas proovivõtu- ja analüüsijärgus tuleb võtta meetmed ristsaastumise vältimiseks.

—

Proove tuleb säilitada ja transportida säilitamiseks sobivates klaas-, alumiinium-, polüpropüleen- või polüetüleennõudes, mis ei mõjuta proovide PCDD/Fide ja dioksiinitaoliste PCBde sisaldust. Paberitolmu jäägid tuleb proovinõust eemaldada.

—

Proove tuleb säilitada ja transportida nii, et toiduproovi koostises ei toimuks muutusi.

—

Vajaduse korral laboriproov jahvatatakse ja segatakse põhjalikult meetodil, mis tagab täielikult homogeense proovi (näiteks jahvatatakse proov nii peeneks, et see läheks läbi 1 mm suuruste avadega sõela); kui proovi niiskusesisaldus on liiga suur, tuleb seda enne jahvatamist kuivatada.

—

Tähtis on kontrollida, et reaktiivid, klaasnõud ja seadmed ei mõjutaks TEQdes või BEQdes väljendatud tulemusi.

—

Tuleb teha tühikatse, mille puhul läbitakse kõik analüüsijärgud ilma proovita.

—

Bioanalüütiliste meetodite puhul on väga tähtis kontrollida, et ükski analüüsil kasutatav klaasnõu ega lahusti ei sisaldaks ühendeid, mis segavad uuritava ühendi avastamist töövahemikus. Klaasnõu tuleb loputada lahustitega ja/või kuumutada temperatuuril, mis sobib PCDD/Fide, dioksiinitaoliste ühendite ja segavate ühendite jääkide eemaldamiseks selle pinnalt.

—

Ekstraheeritava proovi suurus peab olema piisav, et see vastaks nõuetele, mida kohaldatakse piisavalt madala tööpiirkonna korral, sh piirnormile ja häiretasemele vastava sisalduse puhul.

—

Uuritavatest toodetest võetud proovide ettevalmistamiseks kasutatavate konkreetsete meetodite puhul tuleb järgida rahvusvaheliselt tunnustatud juhiseid.

—

Kaladelt tuleb eemaldada nahk, sest piirnormi kohaldatakse nahata lihasmassi suhtes. Kõik lihas- ja rasvkoe jäägid tuleb naha sisepinnalt siiski hoolikalt ja täielikult maha kaapida ning lisada analüüsitava proovi hulka.

—

Vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 882/2004 (1) peavad laborid olema ISO juhendi 58 kohaselt tegutseva tunnustatud asutuse poolt akrediteeritud, millega tagatakse, et nad kohaldavad analüüsimisel kvaliteeditagamissüsteemi. Laborid akrediteeritakse standardi EN ISO/IEC 17025 kohaselt.

—

Labori pädevust tuleb tõendada pideva eduka osalemisega laboritevahelistes uuringutes, mida korraldatakse PCDD/Fide ja dioksiinitaoliste PCBde sisalduse määramiseks asjaomastes toiduainetes ja sisaldusvahemikes.

—

Laborid, kes kasutavad proovide tavakontrolliks sõeluuringumeetodeid, peavad tegema nii kvaliteedi kontrollimisel kui ka saastekahtlusega proovide analüüside kinnitamisel tihedat koostööd kinnitavat meetodit kasutavate laboritega.

—

PCDD/Fide avastatavad kogused peavad mõne nimetatud ühendi äärmiselt suure toksilisuse tõttu jääma femtogrammide (10– 15g) ülemisse vahemikku. Enamiku PCBde analoogide puhul piisab nanogrammi täpsusega (10– 9g) määramispiirist. Toksilisemate dioksiinitaoliste PCBde analoogide (eriti orto-asendamata analoogide) sisalduse määramiseks peab töövahemiku alumine osa ulatuma pikogrammide (10– 12g) alumiste väärtusteni.

—

PCDD/Fisid ja dioksiinitaolisi PCBsid peab olema võimalik eristada paljudest muudest kaasa ekstraheeruvatest ja segada võivatest ühenditest, mille sisaldus võib vaatlusaluste analüütide sisaldusega võrreldes olla mitu suurusjärku suurem. Gaasikromatograafia-massispektromeetria (GC-MS) meetodite puhul peab olema võimalik eristada eri analooge, näiteks toksilisi analooge (nt seitseteist 2,3,7,8-asendatud PCDD/Fi ning kaksteist dioksiinitaolist PCBd) muudest analoogidest.

—

Bioanalüütiliste meetoditega peab olema võimalik määrata uuritavaid ühendeid PCDD/Fide ja/või dioksiinitaoliste PCBde summana. Proove tuleb puhastada, et kõrvaldada ühendid, mis põhjustavad valepositiivseid tulemusi, ja ühendid, mis võivad tulemust vähendada, põhjustades valenegatiivseid tulemusi.

—

GC-MS-meetodite puhul peab määramine andma pädeva hinnangu aine tegeliku sisalduse kohta proovis. Suur mõõtetäpsus (mõõtetäpsus iseloomustab mõõtmise tulemuse ja tegeliku või etteantud mõõdetava väärtuse kooskõla) on vajalik selleks, et vältida analüüsitulemuse tagasilükkamist kindlaksmääratud TEQ väärtuse vähese usaldusväärsuse tõttu. Mõõtetäpsust väljendatakse tõesuse (sertifitseeritud aine analüüsimisel mõõdetud analüüdi sisalduse keskväärtuse ja selle sertifitseeritud väärtuse lahknevus väljendatuna protsentides) ja kordustäpsusena (RSDR on suhteline standardhälve, mis arvutatakse korratavuse tingimustes saadud tulemuste põhjal).

—

Bioanalüütiliste meetoditega määratakse bioanalüüsi näiline saagis.

—

Labor tõendab valideerimismenetluse ja/või tavaanalüüsiga meetodi tulemuslikkust piirnormi vahemikus, nt 0,5-, 1- ja 2-kordsel piirnormi sisaldusel, kusjuures kordusanalüüsi variatsioonikordaja peab olema vastuvõetava suurusega.

—

Sisemiste kvaliteedikontrolli meetmetena tuleb teha regulaarseid tühi- ja rikastamiskatseid või analüüsida kontrollproove (võimaluse korral tuleb eelistada sertifitseeritud etalonaineid). Tühi- ja rikastamiskatsete ning kontrollproovide analüüsi kohta tuleb koostada kvaliteedikontrolli kaardid, mille alusel kontrollitakse, kas analüüside tulemuslikkus vastab nõuetele.

—

Bioanalüütilise sõeluuringumeetodi puhul ei ole määramispiiri tingimata vaja määrata, kuid tuleb tõendada, et meetod võimaldab eristada tühikatsel saavutatud väärtust ja künnist. BEQ väärtuse esitamise korral määratakse kindlaks teatamiskünnis, et tegelda proovidega, mis annavad tulemuse kõnealusest künnisest madalamal tasemel. Tuleb tõendada, et teatamiskünnis erineb menetluse tühiproovide väärtusest vähemalt kolm korda ja tulemus jääb töövahemikust allapoole. Seepärast arvutatakse see proovide alusel, mis sisaldavad uuritavaid ühendeid ligikaudu nõutud miinimumsisaldusega, mitte signaali-müra suhte või tühikatse alusel.

—

Kinnitava meetodi puhul peab määramispiir (LOQ) olema ligikaudu üks viiendik piirnormist.

—

Kinnitava või sõeluuringumeetodi abil usaldusväärsete tulemuste saamiseks peavad TEQ väärtus ja vastav BEQ väärtus piirnormi või häiretaseme vahemikus vastama järgmistele kriteeriumidele, olenemata sellest, kas sellised väärtused määratakse TEQ koguväärtusena (PCDD/Fide ja dioksiinitaoliste PCBde summana) või PCDD/PCDFi ja dioksiinitaoliste PCBde kohta eraldi.

—

Sõeluuringuks võib kasutada nii GC-MSi meetodit kui ka bioanalüütilisi meetodeid. GC-MSi meetodi suhtes kohaldatakse käesoleva lisa punktis 6 sätestatud nõudeid. Rakupõhise bioanalüütilise meetodi erinõuded on sätestatud käesoleva lisa punktis 7.

—

Laborid, kes kasutavad proovide tavakontrolliks sõeluuringumeetodeid, peavad tegema tihedat koostööd kinnitavat meetodit kasutavate laboritega.

—

Tavaanalüüside käigus tuleb kontrollida sõeluuringumeetodi tulemuslikkust analüüsi kvaliteedi kontrollimise ja meetodi pideva valideerimise teel. Nõuetele vastavate tulemuste kontrollimiseks peab olema kehtestatud pidev kava.

—

Kontrollida tuleb raku reaktsiooni võimalikku pärssumist ja tsütotoksilisust

20 % prooviekstraktidest tuleb kontrollida tavapärase sõeluuringuga, lisades neile või jättes lisamata piirnormile või häiretasemele vastavas koguses 2,3,7,8-TCDDd, et kontrollida, kas prooviekstraktis esinevad segavad ained võivad reaktsiooni pärssida. Rikastatud proovis mõõdetud sisaldust võrreldakse rikastamata ekstrakti sisalduse ja rikastava aine sisalduse summaga. Kui nii mõõdetud sisaldus jääb rohkem kui 25 % arvutatud (summaarsest) sisaldusest väiksemaks, viitab see signaali võimalikule pärssumisele ja asjaomast proovi tuleb uurida kinnitava analüüsiga. Tulemusi kontrollitakse kvaliteedikontrolli kaartide põhjal.

—

Nõuetele vastavate proovide kvaliteedikontroll

Ligikaudu 2–10 % nõuetele vastavate proovide tulemustest tuleb olenevalt uuritava proovi materjalist ja labori kogemustest uurida kinnitava meetodiga.

—

Valenegatiivsete tulemuste osa arvutamine kvaliteedikontrolli andmete põhjal

Määratakse, kui suur on valenegatiivsete tulemuste osa, mis on saadud alla- ja ülespoole piirnorme või häiretasemeid jäävate proovide sõeluuringul. Valenegatiivsete vastuste tegelik osa peab jääma alla 5 %.

Kui proovimaterjali/-materjalide rühma kohta on olemas vähemalt 20 nõuetele vastava proovi kvaliteedikontrolliga kinnitatud tulemused, arvutatakse nende andmete põhjal valenegatiivsete tulemuste osa. Valenegatiivsete tulemuste osa arvutamiseks vajaliku minimaalse 20 tulemuse hulka võib arvata ka laboritevahelistes võrdluskatsetes või seoses saastumisjuhtumiga analüüsitud proovide tulemused, milles määratava aine sisaldus ületab piirnormi näiteks kaks korda. Proovid peavad hõlmama levinumaid analoogide kombinatsioone, mis pärinevad eri allikatest.

Kuigi sõeluuringu eelistatav eesmärk on teha kindlaks häiretaset ületavad proovid, lähtutakse valenegatiivsete tulemuste osa määramisel piirnormist, võttes arvesse kinnitava meetodi mõõtemääramatust.

—

Sõeluuringu mittevastavuse kahtlusega proove tuleb alati kontrollida esialgse proovi täieliku kordusanalüüsiga, kasutades kinnitavat meetodit. Neid proove võib kasutada ka valepositiivsete tulemuste osa hindamiseks. Sõeluuringumeetodi puhul on „valepositiivsete tulemuste” määr selliste tulemuste osa, mis tunnistatakse kinnitava analüüsiga nõuetele vastavaks, kuigi varasemal sõeluuringul on proov osutunud nõuetele mittevastavuse kahtlusega prooviks. Sõeluuringumeetodi eeliste hindamisel tuleb valepositiivse tulemuse andnud proovide arvu võrrelda kontrollitud proovide koguarvuga. Saadud osa peab olema piisavalt väike, et sõeluuringumeetodit oleks mõtet kasutada.

—

Bioanalüütilised meetodid peavad vähemalt valideerimistingimustes näitama usaldusväärselt, milline on BEQdes arvutatud ja väljendatud TEQ väärtus.

—

Ka bioanalüütiliste meetodite puhul peaks korduvuse tingimustes laborisisene RSDr olema tavaliselt väiksem kui korratavus RSDR.

—

Ülemise ja alumise tõkke vaheline lahknevus ei tohi piirnormi ja vajaduse korral häiretaseme ületamise kinnitamisel olla suurem kui 20 %.

—

Analüüsimeetodi valideerimiseks tuleb analüüsimise alguses, näiteks enne ekstraheerimist, lisada 13C-märgistatud 2,3,7,8-kloorasendatud PCDD/Fide sisestandardeid ja 13C-märgistatud dioksiinitaoliste PCBde sisestandardeid. Iga tetra- kuni oktaklooritud PCDD/Fide homoloogilise rühma kohta ning iga dioksiinitaoliste PCBde homoloogilise rühma kohta tuleb lisada vähemalt üks analoog (alternatiivina võib lisada vähemalt ühe analoogi iga massispektromeetriliselt selekteeritud iooni registreerimisfunktsiooni kohta, mida kasutatakse PCDD/Fide ja dioksiinitaoliste PCBde sisalduse kontrolliks). Kinnitavate meetodite puhul tuleb kasutada kõiki seitsetteist 13C-märgistatud 2,3,7,8-asendatud PCDD/Fide sisestandardit ja kõiki kahtteist 13C-märgistatud dioksiinitaoliste PCBde sisestandardit.

—

Suhtelised kalibreerimistegurid tuleb asjakohaseid kalibreerimislahuseid kasutades määrata ka neile analoogidele, mille puhul ei lisata 13C-märgistatud analoogi.

—

Taimsete ja loomsete toiduainete puhul, mille rasvasisaldus on väiksem kui 10 %, tuleb sisestandardid lisada enne ekstraheerimist. Loomsete toiduainete puhul, mille rasvasisaldus on suurem kui 10 %, võib sisestandardid lisada kas enne või pärast rasva ekstraheerimist. Ekstraheerimise tõhusus tuleb valideerida sobival viisil olenevalt sellest, millises analüüsijärgus sisestandardid lisatakse ja kas analüüsitulemused esitatakse toote või rasva kohta.

—

Enne GC-MSi analüüsi tuleb lisada 1 või 2 saagise (surrogaat)standardit.

—

Saagist tuleb kontrollida. Kinnitava meetodi puhul peab üksiku sisestandardiga saagis olema vahemikus 60–120 %. Üksikute analoogide, eriti mõnede hepta- ja oktaklooritud dibenso-p-dioksiinide ja dibensofuraanide puhul on väiksemad või suuremad saagised vastuvõetavad üksnes tingimusel, et nende osa TEQ väärtuses ei ületa 10 % TEQ koguväärtusest (PCDD/Fide ja dioksiinitaoliste PCBde summa puhul). Sõeluuringumeetodite puhul peavad saagised olema vahemikus 30–140 %.

—

PCDD/Fid eraldatakse segavatest klooritud ühenditest, näiteks mittedioksiinitaolistest PCBdest ja klooritud difenüüleetritest, sobiva kromatograafilise meetodiga (eelistada tuleks florisil-, alumiiniumoksiid- ja/või süsinikkolonne).

—

Isomeeride gaasikromatograafiline lahutamine peab olema piisav (1,2,3,4,7,8-HxCDFi ja 1,2,3,6,7,8-HxCDFi piikide kattuvus peab olema < 25 %).

—

Kaliibrimiskõvera vahemik peab hõlmama asjakohast piirnormi või häiretaseme sisaldusvahemikku.

—

GC-HRMSi puhul:

—

GC-MS/MSi puhul:

—

Kui sisaldusi arvutatakse TCDD kaliibrimiskõvera alusel, iseloomustab kõvera alumise ja ülemise osa väärtusi suur varieeruvus (variatsioonikordaja CV suur väärtus). Töövahemik on ala, kus CV on väiksem kui 15 %. Töövahemiku alumine piir (teatamiskünnis) peab olema oluliselt (vähemalt kolm korda) suurem tühikatse tulemusest. Töövahemiku ülemine piir esitatakse tavaliselt väärtusena EC70 (70 % suurimast toimet avaldavast sisaldusest), kuid see on väiksem, kui CV on selles vahemikus üle 15 %. Töövahemik määratakse valideerimise käigus. Ka künnised (punkt 7.3) peavad kindlalt jääma töövahemikku.

—

Standardlahuseid ja prooviekstrakte analüüsitakse vähemalt kaks korda. Kordusanalüüsi korral annab analüüsitav standardlahus või kontrollekstrakt, mida analüüsitaks e4–6 üle plaadi jaotatud pesas, tulemuse või sisalduse (võimalik ainult töövahemikus), mis põhineb CV-l, mis on väiksem kui 15 %.

—

Proovide dioksiinisisaldust võib hinnata, võrreldes analüüsitulemust TCDD (või PCB 126 või PCDD/Fi/dioksiinitaolise PCB standardsegu) kaliibrimiskõveraga, millest arvutatakse ekstrakti ja seejärel proovi BEQ väärtus.

—

Kaliibrimiskõver peab hõlmama 8–12 sisaldust (vähemalt kahe paralleelmõõtmisega), nii et kõvera alumises osas (töövahemikus) oleks piisavalt sisaldusi. Erilist tähelepanu tuleb pöörata regressioonikõvera kvaliteedile töövahemikus. Mittelineaarse regressiooni korral ei ole R2 väärtusest regressiooni sobivuse hindamisel eriti või üldse abi. Parem regressioonikõvera sobivus töövahemikus saavutatakse arvutatud ja mõõdetud sisalduste vahede minimeerimisega (nt ruuthälvete summa minimeerimisega).

—

Seejärel korrigeeritakse proovi ekstrakti hinnangulist dioksiinisisaldust uuritava materjali/lahusti tühikatse alusel arvutatud BEQ väärtuse põhjal (et võtta arvesse kasutatud lahustites ja kemikaalides esinevaid lisandeid) ning näilise saagise põhjal (arvutatakse sellise sobiva etalonproovi BEQ väärtuse alusel, mille esinduslik analoogikombinatsioon vastab umbkaudu piirnormile või häiretasemele). Saagise korrigeerimiseks peab näiline saagis alati olema nõutavas vahemikus (vt punkt 7.1.4). Saagise korrigeerimiseks kasutatavad etalonproovid peavad vastama punktis 7.2 sätestatud nõuetele.

—

Etalonproovid peavad esindama uuritava proovi materjali, analoogide kombinatsioone ja PCDD/Fide ning dioksiinitaoliste PCBde sisaldusi vahemikus, mis vastab piirnormile või häiretasemele.

—

Igas katseseerias tuleb kasutada tühikatset, eelistatavalt uuritava proovi materjaliga tühikatset ning piirnormile või häiretasemele vastava sisaldusega etalonproovi. Neid proove tuleb ekstraheerida ja analüüsida üheaegselt ja ühesugustes tingimustes. Etalonproovi dioksiinisisaldus peab olema selgelt suurem tühiproovi dioksiinisisaldusest, mis tõendab, et analüüs on tehtud õigesti. Neid proove võib kasutada tühikatset ja saagist arvestava parandi tegemisel.

—

Saagiseparandi leidmiseks valitud etalonproovid peavad olema analüüsitava proovi suhtes esinduslikud, st analoogide kombinatsioonid ei tohi põhjustada sisalduse alahindamist.

—

Et tõendada analüüsi nõuetekohast tulemuslikkust huvipakkuvas sisalduste vahemikus piirnormi või häiretaseme kontrollimiseks, võib lisaks kasutada näiteks etalonproove sisaldusega, mis võrdub 0,5- ja 2-kordse piirnormile või häiretasemele vastava sisaldusega. Üheskoos võib neid proove kasutada analüüsitavate proovide BEQ väärtuse arvutamiseks (punkt 7.1.2.2).

BEQDL

on BEQ, mis vastab kinnitava meetodi otsustuspiirile ja on piirnorm, mille puhul on arvesse võetud mõõtemääramatust

sy,x

on jääkstandardhälve

t α,f=m-2

on Studenti tegur (α = 5 %, f = vabadusastmete arv, ühepoolse piiranguga)

m

kaliibrimispunktide koguarv (indeks j)

n

korduste arv igal tasemel

xi

proovi sisaldus (TEQdes) kaliibrimispunktis i, nagu määratud kinnitava meetodiga

kõikide kaliibrimisproovide keskmine sisaldus (TEQdes)

Qxx

=

i

=

kaliibrimispunkti i indeks

SDR

on bioanalüüsi tulemuste standardhälve BEQDL korral, mõõdetuna laborisisese korratavuse tingimustes

1.

95 % usaldusvahemiku alumise piiri kasutamisega kinnitava meetodi jaoks kindlaksmääratud otsustuspiiri puhul;

2.

kinnitava meetodi jaoks kindlaksmääratud otsustuspiirile vastava saastega proovide korduva analüüsimise (n ≥ 6) alusel saadud tulemuste jaotuse (joonisel kellukesekujuline kõver) alumise piiri järgi sellekohase keskmise BEQ väärtuse juures.

—

Bioanalüütiliste meetodite puhul ei ole võimalik kasutada sisestandardeid, seepärast on väga tähtis teha katseseeriasisese ja katseseeriatevahelise standardhälbe kohta andmete saamiseks korduvuskatsed. Korduvus peab olema alla 20 %, laborisisene korratavus alla 25 %. See peab põhinema arvutatud BEQ väärtustel pärast tühikatse- ja saagiseparandi arvessevõtmist.

—

Valideerimise käigus tuleb näidata, et analüüs võimaldab eristada tühiproovi ja künnisele vastavat sisaldust, mis võimaldab kindlaks teha, millised proovid jäävad künnisest ülespoole (vt punkt 7.1.2).

—

Määratakse kindlaks uuritavad ühendid, võimalikud segavad tegurid ja tühikatse suurimad lubatud väärtused.

—

Ühe prooviekstrakti kolmekordsel määramisel saadud tulemuse (võimalik üksnes töövahemikus) alusel arvutatud standardhälve ei tohi analüüsitulemuses või sisalduses ületada 15 %.

—

Bioanalüütilise meetodi tulemuslikkuse hindamiseks kindlal ajavahemikul kasutatakse etalonproovi(de) (tühikatse ning piirnormile ja häiretasemele vastav sisaldus) korrigeerimata tulemusi, mis on väljendatud BEQdes.

—

Määramismeetodi tühikatsete ja igat tüüpi etalonproovide kohta tuleb koostada kvaliteedikontrolli kaardid ja kontrollida, kas analüüsi tulemuslikkus vastab nõuetele; eelkõige on nõutav teatava miinimumerinevuse olemasolu määramismeetodi tühikatsete ja töövahemiku alumise piiri vahel ning etalonproovide puhul on nõutav laborisisene korratavus. Määramismeetodi tühikatseid tuleb põhjalikult kontrollida, et vältida valenegatiivsete tulemuste saamist pärast tühikatse tulemuste lahutamist.

—

Nõuetele mittevastavuse kahtlusega proovide ja 2–10 % nõuetekohaste proovide (vähemalt 20 proovi iga uuritava materjali kohta) kinnitava meetodi tulemused tuleb koondada ning kasutada sõeluuringumeetodi tulemuslikkuse ja BEQ ning TEQ suhte hindamiseks. Neid andmeid võib kasutada tavaproovide suhtes kohaldatavate künniste ümberhindamiseks valideeritud proovimaterjalide jaoks.

—

Meetodi tulemuslikkust võib tõendada ka laboritevahelistes võrdluskatsetes osalemisega. Võrdluskatsete käigus analüüsitud proovid hõlmavad nt kuni kahekordse piirnormini ulatuvat sisalduste vahemikku ja nende tulemusi võib kasutada ka valenegatiivsete tulemuste osa hindamisel, kui labor suudab tõendada oma suutlikkust. Proovid peavad hõlmama levinumaid analoogide kombinatsioone, mis pärinevad eri allikatest.

—

Saastumisjuhtumite korral võidakse künnised ümber hinnata, võttes arvesse asjaomase juhtumi materjali ja analoogide kombinatsioone.

—

Selleks et tulemuste aruanne sisaldaks võimalikult palju andmeid ja võimaldaks tulemuste tõlgendamist erinõuete kohaselt, peavad analüüsitulemused, kui kasutatud analüüsimeetod seda võimaldab, hõlmama üksikute PCDD/Fi ja dioksiinitaoliste PCB analoogide sisaldust ning olema esitatud alumise ja ülemise tõkke ning vaheväärtusena.

—

Aruandes tuleb esitada ka PCDD/Fide, dioksiinitaoliste PCBde ja lipiidide ekstraheerimiseks kasutatud meetod. Proovi lipiidisisaldus määratakse ja esitatakse rasvapõhise piirnormiga toiduproovide puhul, mille eeldatav rasvasisaldus on vahemikus 0–2 % (kooskõlas kehtivate õigusaktidega); muude proovide puhul määratakse lipiidide sisaldus vajaduse korral.

—

Üksikute sisestandardite saagised tuleb esitada juhul, kui need jäävad väljapoole punktis 6.2 nimetatud vahemikku, kui on ületatud piirnorm (sellisel juhul ühe korduskatse saagised) ja kui nende teatamist nõutakse.

—

Kuna proovi vastavuse hindamisel tuleb arvestada mõõtemääramatust, tuleb esitada ka see näitaja. Analüüsitulemused tuleb seega eitada kujul x +/– U, kus x on analüüsitulemus ja U on laiendatud mõõtemääramatus, kusjuures arvutamisel kasutatakse kattetegurit 2, mis annab usaldusnivooks ligikaudu 95 %. Kui PCDD/Fid ja dioksiinitaolised PCBd määratakse eraldi, tuleb PCDD/Fide ja dioksiinitaoliste PCBde summa kohta kasutada PCDD/Fide ja dioksiinitaoliste PCBde eraldi saadud analüüsitulemuste hinnanguliste laiendatud mõõtemääramatuste summat.

—

Kui mõõtemääramatust võetakse arvesse CCα kaudu (nagu on kirjeldatud II lisa IV punkti alapunktis 2), tuleb see näitaja esitada.

—

Tulemused tuleb esitada samades ühikutes ja (vähemalt) sama tüvenumbrite arvuga, nagu on esitatud määruses (EÜ) nr 1881/2006 sätestatud piirnormid.

—

Sõeluuringu tulemus esitatakse järgmisel kujul: nõuetele vastav või nõuetele mittevastavuse kahtlusega („kahtlane”).

—

Lisaks sellele võib PCDD/Fide ja/või dioksiinitaoliste PCBde sisalduse esitada bioanalüütilistes ekvivalentides (BEQdes) (mitte TEQdes) (vt III lisa punkt 1). Allapoole teatamispiiri jääva tulemusega proovi tulemus esitatakse kui teatamispiirist allapoole jääv proov.

—

Aruandes tuleb iga proovimaterjali tüübi kohta esitada piirnorm või häiretase, millel hindamine põhineb.

—

Aruandes esitatakse kasutatud analüüsi liik, peamised analüüsi põhimõtted ja kaliibrimise viis.

—

Aruandes esitatakse ka PCDD/Fide, dioksiinitaoliste PCBde ja lipiidide ekstraheerimiseks kasutatud meetod. Rasvapõhise piirnormi või rasvapõhise häiretasemega toiduproovide puhul, kui eeldatav rasvasisaldus on vahemikus 0–2 %, määratakse ja esitatakse proovi lipiidisisaldus (kooskõlas kehtivate õigusaktidega); muude proovide puhul esitatakse lipiidisisaldus vajaduse korral.

—

Mittevastavuse kahtlusega proovide puhul tuleb aruandesse lisada märkus võetavate meetmete kohta. Suurema sisaldusega proovides tuleb PCDD/Fide sisaldus ning PCDD/Fide ja dioksiinitaoliste PCBde summa määrata ja kinnitada kinnitava meetodi abil.

—

Suhteline retentsiooniaeg vastavalt sisestandarditele või etalonstandarditele (lubatud hälve +/– 0,25 %).

—

Tuleb kinnitada kõigi kuue indikaator-PCB (PCB 28, PCB 52, PCB 101, PCB 138, PCB 153 ja PCB 180) gaasikromatograafiline eraldamine segavatest ainetest, eelkõige koos elueeruvatest PCBdest, ennekõike kui proovides leiduvad sisaldused on kehtiva piirnormi piires ning kui tuleb kinnitada nõuetele mittevastavust.

(Sageli koos elueeruvad analoogid on nt PCB 28/31, PCB 52/69 ja PCB 138/163/164. GC-MS-meetodi puhul tuleb arvesse võtta ka tugevamalt klooritud analoogide fragmentide võimalikku segavat mõju.)

—

GC-MSi puhul:

—

GC-ECD puhul:

tolerantsi ületavate tulemuste kinnitamine kahe GC-kolonniga, millel on eri polaarsusega statsionaarne faas.

—

Selliste sobivate sisestandardite kasutamine, millel on vaatlusaluste analüütidega võrreldavad füüsikalis-keemilised omadused.

—

Sisestandardite lisamine:

—

Selliste meetodite nõuded, mille puhul kasutatakse kõiki kuut isotoopmärgistatud indikaator-PCB analoogi:

—

Selliste meetodite nõuded, mille puhul ei kasutata kõiki kuut isotoopmärgistatud sisestandardit või kasutatakse muid sisestandardeid:

—

Märgistamata analoogide saagiseid kontrollitakse rikastatud proovide või kvaliteedikontrolli proovidega, mille sisaldused on piirnormi sisaldusvahemikus. Selliste analoogide aktsepteeritavad saagised on 70–120 %.

—

Et tulemuste aruanne sisaldaks võimalikult palju andmeid ja võimaldaks tulemuste tõlgendamist erinõuete kohaselt, peavad analüüsitulemused, kui kasutatud analüüsimeetod seda võimaldab, hõlmama individuaalsete PCB analoogide sisaldust ning olema esitatud alumise ja ülemise tõkke ning vaheväärtusena.

—

Aruandesse tuleb märkida ka PCBde ja lipiidide ekstraheerimiseks kasutatud meetod. Proovi lipiidisisaldus määratakse ja esitatakse rasvapõhise piirnormiga toiduproovide puhul, mille eeldatav rasvasisaldus on vahemikus 0–2 % (kooskõlas kehtivate õigusaktidega); muude proovide puhul määratakse lipiidide sisaldus vajaduse korral.

—

Üksikute sisestandardite saagised tuleb esitada juhul, kui need jäävad väljapoole punktis 6 nimetatud vahemikku, kui on ületatud piirnormi ja kui nende teatamist nõutakse.

—

Kuna proovi nõuetele vastavuse hindamisel tuleb arvestada mõõtemääramatust, tuleb esitada ka see näitaja. Analüüsitulemused tuleb seega eitada kujul x +/– U, kus x on analüüsitulemus ja U on laiendatud mõõtemääramatus, kusjuures arvutamisel kasutatakse kattetegurit 2, mis annab usaldusnivoo ligikaudu 95 %.

—

Kui mõõtemääramatust võetakse arvesse CCα kohaldamisega (nagu on kirjeldatud II lisa IV punkti alapunktis 1), tuleb see näitaja esitada.

—

Tulemused tuleb esitada samades ühikutes ja (vähemalt) sama tüvenumbrite arvuga, nagu on esitatud määruses (EÜ) nr 1881/2006 sätestatud piirnormid.